Tööpäev lõppes veerand tundi tagasi ja ma sätin täna varem koju. Homme on raske päev ja üldse on raske aeg viimasel ajal. See lumesadu ei näi ka kunagi lõppevat vist. Siin Stockholmis pole vähemalt külm nagu Eestis, aga piisavalt külm, et sellest talvest juba täiega kõrini olla. Ma ei viitsi isegi Olümpiamänge vaadata, sest need on "tali"mängud. Nagu seda talve oleks vähe ümberringi... Muidugi Kiku (tal sama hüüdnimi nagu minu oma pisikesel "Kiku"-l) hõbemedali üle on hea meel. Kiku enda pärast. Nii lahe, et meil eestlastel on vähemalt mõned "omad" kellele pöialt hoida.
Kuna mul sellest talvest aga kõrini on, otsustasin panna ühe mälestuskillu viimasest suvest teksti algusesse (selle minu "Kiku"ga). Eile õhtul pidin otsima teatud fotot ja siis lappasin neid suviseid kaadreid läbi ning tegelikult võiks üldse ühe seeria sooje mälestusi üles riputada.
Ent talvest hoolimata, on ometi inimestel justkui kevad südames. Täna üks päält 40ne mees keksis siin nagu noor varss. Armunud, silmis sära ja sädemeid lendamas neljas ilmakaares. Nii, nii valmis oma südant kinkima, kui ainult see ÜKS väiksemagi märguande annaks :) Üks teine, üks naine, sätendab ja muhiseb õnnelikkuses, niiet see lausa nakatab. Kevad on vähemalt inimeste südametes juba valmis saabuma :) Ka mina saan varsti oma plikside juurde Eestisse. Veel nädal aega oodata. Pilet juba olemas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar