Paar nädalat tagasi kutsus NUKU kokku paarkümmend teatrist kirjutavat inimest. Lisaks olid saalis mõned oma teatri lavastajad ja näitlejad. Teemaks uus hooaeg ja ajakirjanikel võimalus küsitleda teatrirahvast uue hooaja ja muidugi ka kõigil muudel teemadel. Tegemist oli hommikupoolikuga, siis kui tavapäraselt selles majas etendused algavad ning täpselt kell 11 läks lahti ka pisike lavalugu selle ürituse sissejuhatuseks. Rosita Raua imeilusa kunstilise esteetikaga, mõne aasta taguse, suurepäraselt NUKUs lavastatud Teatriliidu aastaauhindade jagamisel kasutatud maskide ja kostüümidega loodud lugu teatri olemuslikkusest, mis kandis kindlasti igale saalis istujale enda peas tekitatud mõtteseoseid. Siinkirjutaja luges sealt välja teatri mitmenäolisuse. Selle, et NUKUteater on nii isale kui pojale, väiksele kui suurele, nii sellele, kes raamatuid loeb ja lugusid otsib, kui sellele, kes vaatab maailma oma nurga pealt, tahab mõelda ja visuaalist vaimustuda kui ka neile, kes on natuke rohkem "raamis" kinni ja ootab sirgjoonelisemat, selgemat lugu ja/või nägemust. Ehk lõppkokkuvõttes nii vanale kui noorele - pole vahet, milline Sa välja näed - kui Su hing on noor, mõistad Sa selle maja keelt ning saad siit kindlasti rikastava elamuse.
Tegelikult juba mõtlesin, et ei kirjutagi üldse kogu sellest ettevõtmisest midagi, sest uudisväärtust minul jagada pole, kuna teater samal ajal kogu info nagunii ise ka juba enne kestahes üritusel osalenud "kirjutajaid" eetrisse paiskas. Isegi veelgi üksikasjalikumalt, kui seda seal kohapeal üles kirjutada jõudis. Sealhulgas kogu järgmise hooaja uuslavastuste info, mida ma ise kõige rohkem sellelt ürituselt ootasin. Ka pakutud etendus ise oli väga minimalistlik ja sellest mingit pikemat peegeldust kirjutada ei tundugi väga vajalik. Kõigele lisaks on see ka youtube'is kogu oma ilus ilusti üleval.
Kirjutama ajendas mind siiski hoopis see üleskeerutatud torm tolle päeva vast ühe vahedama uudise ümber. Jah, see va nimemuutus...
Kirjutama ajendas mind siiski hoopis see üleskeerutatud torm tolle päeva vast ühe vahedama uudise ümber. Jah, see va nimemuutus...
Ega ma muidu ka SELLEL teemal sõna ei võtaks, aga olles selle teatriga käsikäes ise kasvanud, on ka minu enda sees pisike segadusetorm. Selgitan, mida mõtlen.
Jah, see imelik tunne, kuidas lapspõlv nagu natuke käest võetakse nimevahetusega, see on kusagil ka minu sügaval sees olemas. Tegemist on ju MEIE armsa, läbi aastakümnete tegutseva NUKUteatriga... ükskõik, kas seal on kõik, osalt või vaid vähesed mängitavast repertuaarist nukulavastused. Muide mu enda vanim laps, kes ka nii mõnedki korrad "noorte"lavastusi käinud minuga koos vaatamas, iga kord ütleb rõhutatult, "mis nukuteater see on - seal ju ei tehta teatrit nukkudega!" Sestap oligi väga rahul kui järsku NUKK ka osales "Lemuel Pitkini demonteerimises"...
Ise olen viimastel aastatel pea kõiki (välja arvatud päris beebidele mõeldud) NUKU lavastusi suure huviga käinud vaatamas. Seda juba sellepärast, et olen heas mõttes sisse elanud kogu lasteteatrimaailma, luues seoseid nii varasema loomingu kui ka teiste teatrite lastele pakutavaga. Kuid eelkõige sellepärast, et teater on viimastel aastatel saanud nagu uue hingamise. Kunstiline tase on väga kõrgele tõusnud, sest tegijate ambitsioonid pakkuda maailmaklassi laste- ja noorteteatrit on selgelt tunnetatav ja kõigile ju silmaga näha! Võtame või näiteks lavastused "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", "Pollyanna" ja "Momo" - on küll LASTEkirjanduse maailmaklassika dramatiseeringud, aga see dramaturgiline, lavastuslik ja mängu tase on nii kõrge, et on igas mõttes võrreldavad mistahes täiskasvanutele mõeldud lavastuse (intellektuaalse ja kunstilise) tasemega. Teisalt põnevalt tänapäevastatud "Krõll", eriline ja ilus "Vari", vahvalt mänguline "p(ÖÖ)" ja kõik Helle Laas'i pisemale publikule eelkõige mõeldud, kõige ehtsamate nukuteatritraditsioonide järgi tehtud nunnumast nunnumad lavalood on nii armsad ning mõnusad vaatamised ka vanematel koos ja läbi oma laste silmade. Kasvatavad ja arendavad mitte ainult lapsi, vaid nende vanemaid ka. Ja muuhulgas seovad lapse vanematega kui ka vanemaid lastega veelgi tugevamalt - kooskogemise ja hiljem arutamise rõõm on mitmekordne ja kogu pere elu rikastav. NUKU on pakkunud ka eelkõige täiskasvanutele mõeldud lavastusi viimasel ajal päris mitmeid, näiteks kohe meenuvad väga head "Ajarefrään", "Bon Voyage" - mis mõjuvad vast eelkõige just täiskasvanud vaataja teatrisoonele pulssitõstvalt. Ja muidugi kõik sealt vahepealt, nagu "Tuulte pöörises", "Noored hinged" jne... Teatrit tõesti kõigile, kellel hing noor, ehk soov ning tahtmine kultuuri ammutada visuaalsest ja vaimsest, arendada edasi enda nii emotsionaalset, psühholoogilist, sotsiaalset kui ratsionaalset intelligentsust läbi teatri vaatamise ja seeläbi tõeliselt nende lugude nägemise ja kogemise oma enda sisemaailmas. Eks see "arenemissoovgi" ju üks selge tõestus "nooreks" olemise kohta... "Vanad" arvavad, et nad teavad juba niigi kõike, on kõike kogenud/näinud ja neil pole enam midagi uut avastada, ega leida siin päikse all...
Jah, aga kas selleks on tõesti vaja teatri nime vahetada? Las olla see NUKU... laste- ja noorteteatri alanimetusega... nagunii kutsub rahvasuu seda "nukuteatriks"... isegi kui prooviti küll ENT-d vahepeal ja nüüd juba mõnda aega NUKU-t... Ärge võtke meilt meie lapsepõlve...
Kuid siis vaataks seda asja natuke mujalt kui enda mätta otsast. Nimelt tänapäeva noore inimese tunnete ja maailmavaate läbi. Praegu... ja tegelikult juba mõnda aega juba on "nukkudega" mängimine niiöelda "titekas". Jah, see on okei lastele, no enamvähem kuni kooliminekuni... Oma laste pealt ütleks, et isegi aasta-paar esimestest algklassidest... Kui võtame, et beebiteater on kuni 3-4 aastastele ja sealt edasi siis niiöelda päris nukuteater 3-7 aastastele... päris pisike ja lühike aeg, kas pole? Jah, eks seda võib sealt otsast venitada, aga tänapäeva lastega on see värk, et kui miski on natukenegi viltu, siis on lihtne võtta arvuti - mängud ja sotsiaalne suhtlus ülejäänud maailmaga ning keerata teatrile pigem selg. See on niigi ajast ja arust... vaja siis veel teismelisena "nukuteatrisse" ronida... mõelda vaid kui keegi klassikaaslane kuuleb... Või siis kiruda mõnda õpsi, kes tahab klassiga veel "nukkudega mängimist" vaatama viia...isegi kui seal nukkudega ei mängita...
Olen 3 lapse isa. Kaks vanemat neist ei tunne valehäbi ning nad tuleksid meelsasti minuga mistahes nimega NUKU või nukuteatri etendust vaatama, kui need on "mõeldud" täiskasvanutele. Nemad saavad aru, et see, mis selle teatri nime taga peitub, on tegelikult laiem pakutav kunst kui mõnes teises, peamiselt täiskasvanutele mängivas teatrimajas.
Minu noorim, ehk 13-aastane tütar on, aga hoopis teisest puust. Sealt enne tema vanust liigub mingi põlvkonnavahetuse künnis. Ehk siis tänapäeva "noor" on mingis mõttes hoopis isemoodi elukas. Ta oli umbes 10-aastane kui ma viimane kord sain ta pool vastutahtmist "nukuteatrisse" kaasa veetud. Tema enda sõnul, ta pole ju "enam titt", et käiks nukuteatris... kuigi vaatasime täiesti temale eakohast lavastust (millest muide ma ise ka vaimustusin), liiatigi teatas ta ka veel tolle sama aasta lõpus, et tema terve aasta lemmik oligi seesama - tollel korral nähtud "Timm Thaler ehk Müüdud naer"! Ja ometi... uus aeg, uue sisemaailmaga noored... ja see nimi võib vabalt olla võtmeks, mis pühib eest nähtamatu takistuse tollesse teatrisse minekul.
Mida siis kõigest sellest kokku arvata? Esiteks, keegi ei võta ära minult minu lapsepõlve teatri nime vahetades. See on ja see jääb. Kõik need lapsepõlve mälestused, mis on seotud selle teatri ja teatri näitlejate ja lavastustega - need ei kao kuhugile praeguse nimevahetusega, kui ma ise neid armsaks ja au sees pean. Pigem annab see võimaluse saada oma teismeline jälle kaasa mõnda lavastust vaatama - enam ei pea ta minema "nukuteatrisse", vaid hoopis "noorsooteatrisse". Tõsi, minu lapsepõlvega oli seotud hoopis üks teine teater, mis kandis seda sama nime. Aga mis siis? Ka see ja sealsed lavastused on kusagil teatrimälus olemas. Ja seda samast nimest hoolimata siiski hoopis teise teatrina. See, seal mälestustes on küll mingis mõttes seotud tänase Linnateatriga, ent ometi isegi nendes kahes teatris on praeguseks hetkeks mingi tugev ja selge vahe sees, ehk Tallinna Linnateater on ka siiski nagu mingi "teine" teater kui oli toonane Eesti Noorsooteater. Ja ega ka selles varasemas "Eesti Noorsooteatris" ainult "noortele" lavastatud - seal oli nii lastele- noortele- kui ka täiskasvanutele... isegi vanainimestele mõeldud lavastusi...
Kõigele lisaks annab ju see praegune nimevahetus võimaluse teha mõnel teisel teatritegijal Eestisse Eesti Nukuteatri nime kandev teater! Eestis on ju ka Vene Nuku Teater...
Ega siis nimi teatrit riku. Teater on ikka nii hea kui selles tegutsevad inimesed ning nende poolt loodud repertuaar. Mina igatahes ütlen TERE TULEMAST Eesti Noorsooteatrile ja ootan põnevusega, mida endised "nukukad" ja nüüdsed "noortekad" teatris pakuvad. Selgelt esitatud sõnumitega, millega teatri juhid ka välja on öelnud - väärtused jäävad - ikka pakutakse lastele ja noortele kõrgetasemelist teatrit edasi. Ka Eesti Noorsooteatri lavastustes on jätkuvalt olulisel kohal visuaalteatri väljendusvahendid: nuku-, objekti-, materjali-, maski-, digitaal-, multimeedia- ja füüsiline teater. Usun, et see teatav sisemine kammitsus, mis võis tegijatel nimest olla tingitud ning nüüdseks enam pole, annab veelgi tugevamad tiivad ja jõu teha just sellist kunsti, mida teha tahetakse. Ning see on ju tõeliselt hea kunsti sündimise eelduseks, kas pole?! Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et ülimalt hea meel on ka selle üle, et rasketest aegadest hoolimata on kõik need armsad inimesed, keda viimastel aastatel on õppinud nägu või nimepidi tundma selles teatris nii laval, lava taga, kui ka publikut teenindamas, on ka uuel hooajal teatris alles!
31.juulist alates Eesti Noorsooteater. Ajaga tulebki kaasas käia. Kui päris sügavuti sellele mõelda, siis kas seegi pole mitte väga selge märk oma publiku austamisest!
