Tahaksin seekord alustada teatrielamuse vaheajast, mil Vanemuise väikse maja kohvikujärjekorras seistes, kuulsin tahtmatult pealt enda selja taga seisnud kahe, vanuse poolest keskea ülemises otsas oleva paari vestlust. Õigemini olid need prouad, kes omavahel seal etendust lahkasid. Kõigepealt toodi välja, et trupis mängivad isa ja poeg - Hannes ning Rasmus Kaljujärv ja seda nähti Anu Välba hommikusaates. Aga daamid olid väga üllatunud, et isa ja poja suhe ei olegi loo keskmes, vaid pigem on tegemist kogu disfunktsionaalse perekonna omavaheliste risti-rästi suhete ja sidemete rägastikuga ning pea- või keskseks tegelaseks on hoopis pigem pere ainuke naisterahvas.
See vestlus viis mu mõttele, et keskmine eestlane ei pruugigi üldse teada, millise klassikuga on selle materjali autori puhul tegemist. Olgu öeldud, et minu jaoks oli seekordne, Üllar Saaremäe lavastatud "Pikk päevatee" juba neljas erinev tõlgendus Eugene O'Neill'i Pultizeri võitnud näidendist.
Kuid mõni sõna siis ka tutvustuseks autori kohta, sest selle materjali puhul on teadupärast tegemist suures osas autori enda elu dramatiseeringuga ning tema enda elu ja üleelamised on tegelikult üpris olulised, et näidendit täies mahus mõista.
Kirjaniku ema ja isa nimed olid ka Mary ja James, nagu näidendi emal ja isal, ning vanem vend, kes muide jõi end surnuks 45 aasta vanuselt - tema nimi oli Jamie, nagu Rasmus Kaljujärve tegelaselgi. Näidendis oleks vanematel nagu 3 poega, kellest noorim - "Eugene"i nimeline suri juba lapsena. Eugene kirjutas "Pikk päevatee kaob öösse" näidendi sisu vahetult oma enda 1912-1913 aastatel tuberkuloosihaiglas veedetud aja kohta. Eugene'i väimees oli muide temast vaid aasta noorem, maailmakuulus filminäitleja Charlie Chaplin. Eugene tegelikult ütles oma tütrest lahti, kui too 18 aastaselt 54-aastase Chapliniga abiellus. Nad ei kohtunudki tütrega enam pärast seda kunagi. Kusjuures Eugene'i vanemast pojast sai alkohoolik, kes tappis end 40 aastaselt ja tema teisest pojast sai narkomaan, kes samuti tegi aknast välja hüpates enesetapu. Ka Eugene O'Neill ise oli aastaid depressiooni ja alkoholismi küüsis, kuid suri haiguse kätte. O'Neill kirjutas 31 täispikka näidendit. 4 eest neist, sh. "Pikk päevatee kaob öösse" võitis Pulitzetri. Lisaks on Eugene Nobel'i preemia laureaat (selle sai ta juba enne "Pika päevatee..." kirjutamist). Psühholoogiline realism on tema kõige tugevam pärusmaa. Koos Tennessee Williams'i "Tramm nimega iha" ja Arthur Miller'i "Müügimehe surm"aga, peetakse just "Pikk päevatee kaob öösse" üheks kolmest parimast USA 21.sajandi näidendiks.
Nagu ütleb Wikipedia: "Eugene O'Neill'i teostes oli oluline motiiv udu, mis sümboliseerib kogu inimese elu hämarust, tema subjektiivset ja ebareaalset maailma, inimese petlikku optimismi. Tema tegelased eelistavad enesepettust ja seda, et neile valetatakse."
Kõik see avaldub ka "Pikk päevatee kaob öösse" näidendis.
Olin alguses väga ootusärev ja mõtlesin, et kogu trupp ja tervikkooslus näib vähemalt kavalehel ideaalsena. Piret Laurimaa, kuigi pisut noor Mary’i rolli jaoks, mängib end osavalt õigesse vanusesse, kuid kasutab oma “tavalist” mängimisel kasutatavat heietavat intonatsiooni ning nõnda mõjub huvitavana vaid nendel hetkedel kui laseb narkouimal endast välja paista. Aga need "hetked" on kahtlemata ootamist-vaatamist väärt! Lisaks meeldis mulle väga, kuidas Piret publikuga silmsidet pidas - ta võitles justkui nõnda ka vaatajate poolehoiu eest. Pisike, aga oluline nüanss või isegi trikk. Kui võrrelda eelmise eestimaa-Mary, ehk Ülle Kaljustega, siis veel esietenduse rollijoonises polnud paika loksunud sellist "teekonda", nagu näiteks Ülle (Karusoo lavastuse) pika päevatee jooksul üha rohkem ja rohkem narkouima vajumisel, kuigi minu arvates on ju selle tegelase puhul vast kõige magusam näitlejameisterlikkuse mõttes välja mängida - alguses virge, enne kui ta "jälle" patustab ning hakkab teekond alla, siis muudkui hullemaks ja hullemaks olukord vaikselt ning märkamatult peaks muutuma. See võis seal muidugi liiga peidus olla, aga minu kui vaatajani see seekord siiski ei jõudnud.
Rasmus Kaljujärv lausa üllatas oma ebausutava mänguga. Kahjuks tema pikem purjakil-lõik sattus veel kõigele lisaks tüki lõpuossa, mis kolinal kogu tervikväärtust alla kiskus. No mitte üks gramm ei uskunud sellist mängu. Õigemini siit paistis näitlemispingutus nii tugevalt läbi, et laval oli mitte joodikust perepoeg, kes oma noorema venna peale purjus olles kogu kadeduse ausalt välja valab, vaid "näitleja, kes mängib purjus inimest". Kogu sisuline jutt muutus mõttetuks, sest vaataja mõte jäi sellesse kohta pidama - näitleja üritab tuikuvat meest mängida, kes oma olemuselt ei näita millegagi, et ta ka muidu suur napsi- ja litsedelembene on. Ebaaus mäng, mis pole ühestki otsast läbitunnetatud. Esiteks kui niimoodi kõvasti ja korralikult purjus inimest mängida, tuleks komistada ja kukkuda ning sõnad peaks muutuma pehmeks ja mingis mõttes isegi sogaseks. Ja tõesti, võib vastu vaielda, et eks inimesed jäävad erineval viisil purju ja mõni käitub väga sirgeselgselt, olles ise maani täis, kuid siin oli kogu tegelase keemia ja olemus paigast ära. Hämmastavalt kehv mäng, kuigi välimus sobis sellise välimusega vanematega ideaalselt kokku.
Õnneks säras isa - Hannes Kaljujärv ka poja eest. Tema mängus oli vinget powerit ning laval enda kehtestamist nii näitlejana publiku kui ka oma karakteri, ehk ka loo sisus endas näitlejana oma lavapere jaoks. Karakter, nagu meri - vahepeal tormine ja keevaline, siis jälle rahulik... nagu võiks uskuda, et ka elus selliste - kahe poisi isa, kellel tuleb natuke nende mõlema eest rabada, aga kasvatuses on juba vead ammuilma tehtud ning nüüd ei jää muud üle kui kehvastikasvatatud hapusid vilju maitsta. Hannes on praegu oma tippvormis, aga ilmselt nende keemiad ka lavastaja Üllar Saaremäega sobivad, sest ka varasemad kahe mehe ühistööd on ikka ja jälle õnnestunud. Eelkõige meenub Rakvere kunagine suvelavastus, McDonagh'i "Üks pealuu Connemaras".
Veiko Porkanen näitas, et tema “Midagi tõelist” superroll ei olnud erand, vaid sellest püssist võime veel palju kõvasid pauke kuulda. Tema karakteri puhul tuleb arvestada, mis ajas see kõik toimub - toona polnud tuberkuloos nii lihtsalt ravitav ning selline diagnoos pigem tähendas peatset surma. Tegelikult võib-olla kõik pere probleemid võisidki peamiselt johtuda just nimelt Veiko karakterist - ema vajas drooge, et unustada poja haigus - oli ta ju kaotamas oma teist last, isa vajas murede uputamiseks alkoholi - tema ju teadvustas endale olukorda täiesti. Vanem vend tundis kadedust ka tähelepanu pärast, sest nii ema kui isa olid haige poja pärast tunduvalt rohkem mures ja ärritatud. Eks neil kõigil oli ka muid muresid, eriti emal, kes oli ilmselgelt jätnud oma isakodu, kus ta sai tunda end printsessina, kuid nüüd pidi kuulsast näitlejast mehe varjus oma elust loobuma ning lapse kodus kasvatama-kantseldama. Vast see naiste eneseohverdus, mis eriti praegusel ajal vägagi kõnekaks jälle on kujunenud, sest mis õigusega mehed seda kui enesestmõistetavuseks peavad, et naine paindub mehe tööde ja tegemiste järgi ning naised justkui peaks oma elust loobuma... nii see on olnud, aga tänapäevamaailm on loonud ja üha rohkem loomas õigeid korrektuure, kus kõik on võrdsed. Suured asjad on tehtud, aga peenhäälestus, mis on tegelikult sama oluline, on ju alles veel käimas. Kahju, et seda kuidagi rohkem tükis esile ei tooda, sest see muudaks kogu konteksti kõnekamaks.
Kärt Tammjärvel on vaid sutsakas mängida, aga väga positiivselt üllatavalt ladnam ja rahvalikum, tabavalt leitud vorm mängida sellist ajastule kohast "madalama klassi" naisterahvast, ta nimelt on pere teenijanna. Huvitav, et siin pole sisse toodud seda, et seelikukütist perepoeg temaga kasvõi möödaminnes mehkeldada üritaks, kuigi see on justkui siia ridade vahele kirjutatud, sest miks muidu see tegelane, ega ometi vaid selle ühe, võrdlemisi ebaolulise stseeni pärast?
Eugene O’Neill’i klassika on ju sisu ja loo mõttes väga tugev psühholoogiline draama ning vast need, kes pole varasemaid versioone näinud, saavad siit nö. "vajaliku kätte", sest tegemist on väga klassikalise lähenemisega. Kui ei teaks, et see on Saaremäe lavastus, võiks arvata, et see on näiteks Enn Keerdi oma, kes armastab lood väga üks ühele lavale panna. Miski ei reeda, et siin oleks eriliselt vaeva nähtud lavastusega või selle peenelt mõtestatud kujul lavale toomisega. Vast just eelkõige lavastajakäest ning teatavast kunstilisest nägemusest tundiski kõige enam puudust. Esietendusel veel päris asjad paikaloksunud ei olnud. Mõnes kohas lavalt lahkumine ja tagasitulek tundusid läbimõtlemata ning kuigi ju Üllar ise on ka näitleja, siis eelkõige vast just näitejuhtimist oleks siiski olnud siin-seal rohkem vaja, eriti Rasmuse karakteri juures. Usun siiski, et mängides võivad ka teised, peale Hannese karakteri, kes tõesti vägagi paigas ning kõige huvitavamalt lahendatud oli, natuke või mõne puhul kõvasti rohkem elama hakata. Ega see "lihtne tükk" ja ammugi mitte "lihtsad karakterid" mängida ei ole, kuid kui õnnestub, siis usun, et võiks päris rahuldustpakkuv olla nii mängijatele kui vaatajatele. Minu 4st “päevateest” on see kahtlemata nõrgim, aga see ei tähenda seda, et see üldse vaatamist ei vääriks.
Marion Unduski rohelisehõngulisele kunstnikutööle mõeldes, käin edasi-tagasi - ühest küljest geniaalne ja väga stiilne, nö. rohelise 50 varjundit. Seda nii tegelaste kostüümides kui ka interjööris, ehk toasisustuses ning tapeedis. Mu teatrikaaslanegi mainis oma ainsa tähelepanekuna pärast etendust, et tegelased omamoodi sulandusid tausta. Teisalt, kas see oli ikkagi natuke “liiga” üle võlli roheline? Kaldun arvama, et just selliseid stiilseid võtteid, nagu läbi kunstnikutöö kasutatud oli, oleks tahtnud näha ka sisulisemates lavastuslikes keerdkäikudes ning kirjutan Marioni töö kahtlemata üheks õnnestunumaks lavastuse komponendiks. Kuigi minu jaoks tegelikult on selle loo värv pigem pruun, mitte värskusele ja kevadele vihjav roheline... kuigi vanema venna kadedus võiks ka ju teatud mõttes sellele "rohelisele" ōigustuse anda. Ja oleme ausad, pruuni 50 varjundit poleks ju kaugeltki nii efektne olnud...
Narkoteema võis kunagi tunduda ehmatav ja jahmatav, ent tänapäeval see enam nii tugevalt ei mõju. Ravimitesse lõksu jäänud inimesi on nii erinevate teoste, raamatute-, filmide- ja teatrilavategelaste seas kui ka päris elus küllaga. Tänapäeva kontekstis kõnetabki see ehk kõige enam naise rolli seisukohast - keegi, kes on elanud oma elu teistele, leides lohutust vaid romantiseeritud mälestustest isakodus. Ühtlasi langevad inimesed väga lihtsalt süütundest tingitud tegutsemisse ning seeläbi lõputusse allakäigu nirvaanasse... alati ettekäändeks varnast võtta - peaasi, et täna veel elame, küll homme tegeleme probleemidega... Nõnda on ka süüd oma olukorra pärast lihtne veeretada homsesse - mida ei näe ega kuule, seda pole olemas. Võltsviisakuse maski taha peidetud valu on juba pigem normaalsus, mitte erand. Tollel ajal, kui me polnud massimeediast ja kõikvõimalikest üldistustest ja pinnapealsustest rikutud, siis siiski sõnadega haiget tegemine veel mõjus. Lugu ja tegelaste olukord on kahtlemata masendav ja lohutamatu. See on nagu külm dušš, kui mõelda pärast etenduse vaatamist, et tegelikult oli tegemist vaid ÜHE päevatee öösse saatmisega, sest siin on parandamatult aastate valu pinnaalt välja lastud. Nende inimeste elu läks, aga sealtkohast edasi... just nagu alguses kirjaniku elu tutvustades põgusalt välja tõin...
Hinnang: 3+ (No ei jäänud päris rahule, aga samas loo tugevus on nii kõva, et see paistab sealt siiski läbi ning on kogu ettevõtmise selgrooks. Oli ju ka häid hetki ja nüansse, mis ei lase teatrielamusele alla keskpärast hinnangut anda. Kui kasvõi vaadata siinse teksti esimest ja viimast fotot, siis saab sellest väga hästi aimu, mida silmas pean. Piret ja Hannes, kes seda lavastust ja perekonda ema ja isana kannavad, on väga võimekad näitlejad ning usun, et mõne mängukorraga jookseb ka muu paika ning siis võib seda "pikka", lavavälises elus natuke üle 3h kestvat tegelaste päevateed juba päris südantlõhestades vaadata. Psühholoogilise realismi üks eeliseid on see, et kuigi lugu on sirgjooneline ning tihti kõnetab otsesemalt vaatajaid igaühe enda isikliku elu ja kogemuste pinnalt, on sellistel eriliselt tugevatel tekstidel ka mitmeid allhoovuseid ning kihte, mis tulevad sealt esile alles need enda jaoks lahtimõtestades. Kes mõtestamisega tegeleda ei viitsi või ei jaksa, saavad ka selleta ühe korraliku ja lihtsaltmõisteteva loo kätte. Ega see O'Neill'i tähtteos põhjuseta klassikuks pole kujunenud!)
Tekst lavastuse kodulehelt (seal ja Vanemuise FB seinalt on pärit ka siised Heikki Leisi fotod):
Pikk päevatee kaob öösse
Eugene O’Neilli perekonnadraama
Tõlkija Mati Soomre
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Marion Undusk
Valguskujundaja Priidu Adlas
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Marion Undusk
Valguskujundaja Priidu Adlas
Osades Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv või Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv
See 1912. aasta augustipäev pole just parim perekond Tyrone’i elus. Ometi algas kõik nii lootustandvalt – täna hommikul ja ka palju aastaid tagasi. Lõpuni rääkimata minevikuvalud ja varjatud saladused, sõltuvused, haigused, enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ja esil ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.
Eugene O’Neill, maailma draamaklassika üks vaieldamatuid tippe, kelle näidend „Pikk päevatee kaob öösse“ võitis ka Pulitzeri auhinna, on öelnud nii: „Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.“
Esietendus 20. aprillil 2019 Vanemuise väikeses majas
