Neljapäev, 8. juuni 2017

Sinised kilesussid jalas - Tallinna Kammerteater


Indrek Taalmaa mängib juba üle 5 aasta seda tükki. Üle terve Eesti. Ent ometi on tihti märge juures, et piletid on välja müüdud... järelikult läheb rahvale hästi peale.

Ja hästi peale ta läkski. Ja eelkõige just sellepärast, et oli rahvalik. Igaüks kui just mitte oma tutvusringkonnast, siis ühiskonnast muidu, tunneb ära need 6 inimtüüpi, keda Taalmaa tüki jooksul kehastab. Millegipärast oli mul eelarvamus, et tegemist on millegi labase ja tobedaga. Labane see küll polnud. Tobenaljakas kohati küll, kuid seda tasakaalustades muu huumoriga. Kohati võib-olla mitte just selle kõige peenema huumoriga, ent selle jällegi korvab Indrek oma näitlemisoskusega. Ropendatakse ainult siis kui karakter on vastavat tüüpi, kes ilma roppusteta lihtsalt muidu poleks usutav.

Monoloogide läbivaks teemaks on raha... või pigem selle puudumine. Samuti on läbivaks suhtlemine publikuga... 4ndat seina siin otseselt pole. Selles mõttes isegi stand-up'ilik, selle parimas mõttes. Esitatav Kivirähki tekst on selgrooks ning isegi lihaks, ent igal õhtul kindlasti saab see mäng olema natuke omamoodi. Indrek haarab lennult ning suhtleb vaatajatega ja eks kindlasti erinevate õhtute publik läheb ka erinevas mahus kaasa. Ka mina sain oma osa - olin küll muusika valjemaks/vaiksemaks keeraja, küll vastasin küsimustele, milline kala mulle maitseb ning millise lotonumbri pakun või mis marki autoga ma sõidan... Kahjuks sain ka iga kord korralikult häbistatud... aga see oli täiesti okei... sest kellele muule see ikka korda läheb peale iseenda :)

6 tegelast, kelleks Taalmaa kehastub on kõik üsna erinevad inimtüübid ja Indrek teeb neid ka väga erinevat moodi. Pooled naise, pooled mehed. Ja tema "naised" on nii mõnusalt teistsugused kui tavaliselt naisi mängivad mehed teevad. Värske lähenemine. Ja pingega. Ja täie pühendumusega. Sellise pühendumusega, et mina kui vaataja unustasin, et naiseriietes on Taalmaa... läksin täiega kaasa tema karakteritega. Selles suhtes meeldis veel kohe eriti see kõige esimene naine, kes oli kurb ja rahatu üksikhooldajaema... kes salaja laste eest raamatuid sööb...
Teine on kirikuõpetaja, kellel on 300 aastat vana kasutatud mööbel... kolmas tibi, kes häälega terve ima on läbi sõitnud ning kelle sõbranna Marist ei saa Antarktikasse kaasa võtta, sest talle meeldivad mustvalged asjad liiga palju.. nimelt Hiinas sai ta Pandaga lapse... nejas on natuke eatanud hiphopparist naistemees, kes iga naisega, kellega kohtub tita teeb, kuid kellel ei õnnestu ühtki töökohta pidada. Viies - naine, kelle elu abikaasaga käib rangelt eelarvet järgides ning viimane, ehk 6. üksik paadunud vanapoiss, kelle suurimaks sooviks oleks võita lotoga vähemalt 20 krooni, et endale raamat osta... Raamatukoguraamatuid ta käib ka nuusutamas, ent sealsed raamatukogutädid on teda juba imelikult hakanud vaatama ja ära ajama....

Nagu karakteritest võib välja lugeda, siis naer läbi pisarate... ehk tekst on naljakas, ent karakteritest tegelikult hakkab kahju, sest nad on sellised natuke ühiskonna hammasrataste vahele jäänud...

Lisaks assisteerib Taalmaad ka meikar/riietaja, kes karakterivahetuste ajal abiks on... muusika on ka väga maitsekalt kergelt sisuga seotud - kas siis HU? Depressiivsed Eesti väikelinnad või Toe Tag'i Pankrot või Dagö või Jaan Pehk... mõnus.

Üldse oli mõnus ja muhe õhtu. Lastele otseselt ei sobi, aga täiskasvanutele mõnus, naerutav teatrielamus, mis ei püüagi olla enamat kui ta on - ühe näitleja meisterlik karakterite paraad.  Sest suurem osa nalju hakkabki elama just tänu sellele osavale koomikale, mida Taalmaa oskab neisse sisse süstida ja välja lasta. Kui neid tegelasi esitaks keegi teine, siis usun jääks see elamus palju vaesemaks. Seega kui otsustada, kas tükki minna vaatama või mitte, peaks seda peamiselt tegemagi sellelt pinnalt kas Taalmaa meeldib... ja alles teisena, kas Kivirähki huumor naerutab... Minu ankeedis on mõlema taga linnuke, sellepärast olin kohe väga rahul!

Hinnang 4 (Lahe õhtu Vabriku tänaval! Samal ajal kui teatriõhtu kellaajal oli Tallinnas õues +23 kraadi sooja ja säras päike... Säras Indrek Taalmaa tervelt kuues erinevas rollis jahedas Tallinna Kammerteatri saalis. Olen kuulnud erinevaid arvamusi varem selle tüki kohta... kes peab seda huumorit lihtsakeseks, kes kiidab, et tahab seda juba kolmandat korda vaadata, kes naudib Indrek Taalmaa vaimustavalt tehtud karaktereid, kes naudib Kivirähkilikku huumorit... Minu jaoks oli see üks muhe meelelahutus, mis mõjus millegipärast üllatavalt naljakalt. Eriti kui minna nende naljade ja tegelastega kaasa ning võtta Indrekuga suhtlemist midagi mõttetut kartmata osa. Siis läheb ta ise ka hoogu rohkemgi veel :) )

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit: kultuurikava.ee):

„SINISED KILESUSSID JALAS“
Monokomöödia kahes osas
Osades Indrek Taalmaa
Grimm Irina Suuder
Etendus kestab koos vaheajaga 2h
Naljakas ja tempokas karakterite kaskaad, kus üks näitleja kehastab nii mehi kui naisi, noori ja vanu ning ümberkehastumine toimub publiku silme all.

Kommentaare ei ole: