Mees on sõitnud ära oma uue kallima juurde Ameerikasse ja kirjanikust ning teletähest Frances (Laine Mägi) saabub külla ühel Inglismaa väikesaarel elavale Madeleine'le (Kaie Mihkelson), kes oli tema mehe kunagine armuke. Ta on tulnud, et saada selgust oma suhte ning eriti suhte lõppemise põhjustes. Ühtlasi selles, et kuidas ta mees mõtleb, mis on temas puudu, mis on olemas teistes naistes, et seeläbi panna kokku terviklik pilt mehest, kes ta hülgas. Tagamõttena ka idee kirjutada valmis mälestuste kogu, kuigi nagu naistega ikka, võis see olla ka lihtsalt ettekääne... Madeleine tegeleb teadustööga ning on ennast suuremas osas muust maailmast eraldanud ning ei soovigi kodusaarelt väljaspool oleva eluga enam eriti tegemist teha. Ka televiisorit ta ei vaata, ega isegi oma, kuid enda jaoks olulisega peab siiski ennest kursis - arvuti on laual...
Madeleine jätab Frances'i üksi üheks hetkeks ning too jääb (natuke liiga) "sobivasti" magama ning nõnda ta jääbki saarele lõksu, sest õhtul sealt laevad enam ei sõida (kas magamajäämine on meelega või mitte, see kahtlus jääb õhku tänu osavale psühholoogilisele tekstile - ärgates nimelt ta ütleb, et temaga pole kunagi midagi niisugust juhtunud ja see äratab ju kahtlused... eriti kui tema küllasaabumse motiivid on ka natuke kahtlased).
Ja nõnda saabki alguse õhtu ja öö, kus vanad luukered kisutakse kappidest välja ning kaks naist aitavad teineteisel omaenda elu puslepilte tükk tüki haaval kokku panna.
Psühholoogiline draama selle kõige parimas võtmes - kammerlik, teravate ütlemiste ja valusate tõdede ja avastustega, mis on universaalsed kelle tahes ka kuulajate-vaatajate inimsuhetes.
Õhku paisatakse dialoogide sees üha uusi ja uusi mõtteid, mille üle mõlgutada nii isiklikus elus kui ka tegelaste eludes. Näiteks toob Frances ära põhjenduse, mille mees talle andis, miks ta kunagi teda Madeleine'iga pettis - sest Madeleine on tugev, tal on jõudu ja nõrgad, nagu me mehed oleme, vajame me seda... eriti just veel nendel nõrgematel hetkedel. Ja see põhjus on selles mõttes täiesti usutav (vähemalt mehe seisukohast võttes). Ent naine, ehk siis Frances ei usu seda. Ta ei saa sellest aru... võib-olla sellepärast, et naise ego ei luba ennast tunda nõrgana, et ta mees on läinud seda "jõudu" kusagilt teiselt naiselt otsima. Ja sellepärast ta tahab kuulda mehe armukese põhjendust - miks ta mees ikkagi pidas armukest? Samas kus seda Madeleine võiks või peaks paremini teadma? Aga millegipärast oleks just tema põhjendust ilmselt Frances suutnud uskuda. Kas ta selle ka saab või pigem oskab välja lugeda Madeleine'st, seda peab juba igaüks ise tükist vaatama...
Laval olevad naistegelased on oma 60ndates... elukogenud ja ei lase teisel naisel ennast hämada. See tekitab omalaadse kassi-hiire mänguliku tunde, kuigi kumbki otseselt teineteisele jahti ei pea... jahti peetakse rahulolutundele, mille annab arusaamine... aga kas tegelikult ongi üldse võimalik sellisest asjast lõpuni aru saada, miks keegi Sind maha on jätnud? Selle teada saamise ihalusega tehakse endale tavaliselt veelgi rohkem haiget... aga me inimesed oleme ju teada-tuntud enda elude keerulisemaks elajad elukad. Ja ega ka Frances ei ole erand...
Lisaks paisatakse õhku ka enda (kogemustega) nägemusi elust... näiteks Frances õhkab, et elu mõte ongi armastuse leidmine... ma lisaks sellele veel "ja selle hoidmine"... Või Madeleine ütleb, et 60neselt pole sa veel vana, aga ka keskiga on juba möödas... Minu, ehk 40ndates mehe jaoks on küll tulevasi vanuseid on raske aduda, selleks peab ikka olema ise selles eas, et mõista kus Sa parajasti oled, aga tõesti vaadates ka näitlejannasid - Laine, kes tegelikult veel 60 polegi ja Kaie, kes on 60ndate teisel poolel, siis nad mõlemad on nii ägedalt heas vormis ja aktiivsed... Läbi tunnetuse arvan ma, et see on aeg, kus õhtune punane vein juba maitseb rohkem kui hommikul ilmtingimata jõuda 10km joosta... kuid piisavalt tark, et võtta klaas õhtul ja teha üks mõnus sörk järgmise päeva pärastlõunal ja teha järgmine vein alles pärast trenni koos küünaldega vanniga... jne.. if you know what I mean... :)
Rääkides Kaiest ja Lainest, siis mõlemad saavad siin näidata oma arsenali... vaatajad on ju pidevalt oma pilgud naelutanud neile kahele ning naljalt juba ükski detail kaduma ei lähe. Lisaks on lausa vaimustav näha neid nii lähedal, justkui oleks ka ise seal saarel ja selle tegevuse keskel ning uurimas, miks ikkagi armastused tekkivad ja haihtuvad... Sellises intiimsemas atmosfääris, mille Laitse Graniitvilla pakub (lisaks see kivisein ja trepp ning kogu see nurk on väga tabav tegevustiku asukohaks... juskui mõne briti saare mõisahäärber), oli üle pika aja mõnus tunda, kuidas naised mängivad palju ka oma silmade ja näoilmetega. Mõlemad näitlejad ongi justkui need, keda nad mängivad. Laine puhul oli see minu meelest üks tema senise karjääri tugevamaid töid üldse (võrreldav Tõstamaa mõisa rollide tasemega). Tunnete diapasoon vaheldub kord jõulisemaks, kord tagasihoidlikumaks ning see naine, kes alguses saabub ja see, kes tegelikult tema sees kohati ja eriti lõpus välja pressib, sest ta on tulnud sinna ikkagi missiooniga ja see on nõudnud temalt üksjagu eneseületust - selle mängib Laine osavalt välja... Kuigi üks stseen jäi siiski häirima, sest niisamuti nagu kõik muu olid kõik detailid justkui vaataja peo peal - see stseen kus ta suitsetamist "mängis".. see oli liiga nähtav, et ta ei suitseta... ja seda ta ka mängides välja ei mänginud. Piisab ju vaid paarist korralikust mahvist ja võib kogu suitsu kohe välja hingata... see pole ju tähtis, ent võttis õige pisut ikkagi tema karakteriloomest ära. Seevastu Kaie mängib suurema osa rollis jõuliselt, ent paradoksaalselt pidevalt kahtlevana (kahtlemine ja jõulisus ju tavaliselt kokku ei sobitu), just täpselt, nagu tema karakter oligi. "Naine, kes tegelikult ei vaja kedagi" (ega ka midagi, peale raamatute ja söögi/joogi/peavarju)... Tema hääl ja lavaline tüpaaž omakorda toetasid teda. Mulle meeldis teda vaadata ka siis kui ta kuulas oma partnerit, olles taustal, oli ta ikkagi esil. Sama tegelikult ka Lainega... mõlemad andsid teineteisele hingamisruumi... eriti stseenid kus üks oli esil ning mitte vastandatud teineteisele... sest tegelikult on publik sellest paines vaba, et ta peaks olema ühe või teise naise poolt ja see jätab võimaluse mõlema naise pusle-koostamist kaasa teha. Mõnus, et mõlemad naised olid kordamööda ka seljaga ja sellega andis lavastaja veel eriti fookuse just teisele naisele (ma istusin B-sektoris). Samas asetus ka vaataja vastavalt siis seljaga oleva naisega samasse positsiooni. Samas oli esimeses vaatuses natuke võõrastavaid hetki, kus tabasin mõttelt, et päris elus inimesed niimoodi ei liigu/ole... ja see läheb natuke lavastaja Eelmaa kapsaaeda. Lisaks huvitaks mind, kui palju tõlkija Krista Kaer oli kaasatud lavastamisprotsessi juurde seekord. Mäletan, et kunagi (vist Pedajase kutsel) just Laitses oli ta vägagi asja juures ja tegi vastavaid vajalikke muudatusi. Mulle jäi paar kohta kõrvu, mida oleks kohe tahtnud lugeda originaalist, et kas on ikkagi leitud see kõige õigem sõna või seletus (näiteks "sulgemine"... ükskõik, kas originaalis on see "closure" või veel eriti "disclosure", siis kumbki ei olnud sellesse stseeni minu meelest just see õige sõna... aga selliseid kohti oli veel paar tükki). Inimsuhted on õrnad ja selles mõttes vajavad ka täpset sõnastust... ja David Hare on praegusel hetkel kahtlemata maailma üks tippdramaturge ning iga ta sõna on oluline (mees on muide käinud paar korda ka Eestis kohal oma kirjutatud lavastusi vaatamas)...
Just sellepärast eelkõige ma seda tükki vaatama otsustasingi minna, et see on David Hare'i kirjutatud (alguses ei olnud veel teada, kes neid kahte naist mängima hakkavad)... Tema kirjutas ka stsenaariumi filmile "Tunnid" Michael Cunninghami raamatu alusel ("Hours", peaosades just selle rolliga oscari võitnud Nicole Kidman Virginia Woolfina, lisaks Meryl Streep ning Julianne Moore), samuti kandideeris ta ka Oscarile parima stsenaariumi eest fimiga "Ettelugeja" (Bernhard Schlinki suurepärast raamatu alusel, peaosas Kate Winslet). Tema on kirjutanud näidendi "Amy seisukoht", mis mõned aastad tagasi toodi lavale Tallinna Linnateatris ja "Vertikaaltund" Eesti Draamateatris ning mis mõlemad olid samuti väga-väga head. (Muide varsti on oodata lavale Vanemuises tema kirjutatud "Teineteiseta", kus üks noorem naine ja vanem mees, kes kunagi teineteist armastasid salaja, püüavad ühel ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab, mängivad Maria Annus, Tõnu Oja ja Karl Laumets). Oma sulge on ta teravdanud ka palju vene klassikute ümberdramatiseerimistega (näiteks Tšehhovi "Ivanov", "Kajakas" ja "Platonov").
Lavastuslikus mõttes ma ei tea, kas see on Eelmaa geniaalsus või hoopis polnud see veel päris paika loksunud, sest minu nähtud kord oli alles teine esitus ja esimese vaatuse esimene pool oli veel kuidagi rabe, tegelased viskasid teineteist lausetega ja mingi teatav sujuv rütm oli paigast ära. Kuid see saabus vaatuse lõpupoole ning teises vaatuses oli juba kõik täiuslik. Võib ju olla, et see oli ka taotluslik, sest tegelased kohtusid alles teist korda oma elus ning selles mõttes nad koosveedetud ajaga saavadki tuttavamaks ning ka vestluse jõulisus ning üldse suhtumine teise inimesesse muutub ju mõningase vestluse järel sujuvamaks. Tegelased peavad ju pool sunnitult ühe katuse alla selleks üheks ööks "mahtuma"... Huvitav...
Hinnang: 4 (psühholoogiline tekst, head naisnäitlejatööd ja sellest piisab, et teatrieamusega väga rahul olla. Tahaks seda teksti veel lugeda või tükki kunagi uuesti näha, et saada neid detaile ja mitmeid mõtteid täpsemalt ja ükshaaval kätte. Paratamatult eksles mõte vahepeal sisult visuaalsele, ehk vingete naisnäitlejate mängu nautimisele ja siis võis mõni mõttekild ka kaduma minna... Igatahes sain järjekordselt kinnitust, et kammerlik psühholoogiline draama on endiselt minu lemmikžanr teatris... kui see on nii hästi kirjutatud ja mängitud...)
--------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Eluhingus
David Hare
Lavastaja Aleksander Eelmaa
Kunstnik Liina Unt (Endla)
Muusikaline kujundaja Garmen Tabor (külalisena)
Tõlkinud Krista Kaer
Osades Laine Mägi ja Kaie Mihkelson
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.
„Ma keeldun laskmast end määratleda minu elus oleval mehel!“ – Kuigi kahe naise pikk öine vestlus keerleb ühe mehe ümber, kes ühele neist oli kakskümmend viis aastat abikaasa ja teisele armuke, on too mees (kes nüüdseks kolmandaga kadunud nelja tuule poole) vaid kokkusaamise ajend. Kaks 60ndates eluaastates naist vaatavad ühel pikal öisel jutuajamisel tagasi oma elule ikkagi selleks, et selgust saada iseendas, oma valikutes, oma vajadustes, oma minas. Pikad aastad armastust ja valu, kiindumust ja reetmist – miks sa tegid just selliseid otsuseid, mida püüdlesid ja ootasid, kas oled iseennast ikka päriselt mõistnud?
Madeleine, pensionile jäänud muuseumikuraator ja islami kunsti asjatundja elab eraklikult ühel väiksel saarel, kui ühel päeval tema habras rahu mõraneb: Frances tahab temaga vestelda. Äsja romaanikirjanikuna tuntuks saanud Frances kirjutab raamatut tunnetekolmnurgast, mille tekitas tema advokaadist eksabikaasa ja mille kolmas osapool ongi Madeleine.
„Eluhinguse“ autor David Hare kirjutas esmalavastuse kavalehes: „See pole enam keskiga, kuid kindlasti mitte ka vanadus. See on midagi vahepealset… Tahtsin kirjeldada kahte naist just sellisel hetkel: neil on pikk minevik selja taga, kuid ees tähendusrikka tuleviku ootus.“
„Eluhinguse“ jõudis lavale Londonis Royal Haymarketi teatris 2002. aastal, laval kohtusid kaks briti teatri grande dame’i Judi Dench (Frances) ja Maggie Smith (Madeleine).
Esietendus 13. juunil 2017 Laitse Graniitvillas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar