laupäev, 17. juuni 2017

Viimane võllamees - Rakvere Teater


NB! Kuna tegemist on väga palju üllatavaid pöördeid täis tükiga, siis tungivalt ja kategooriliselt on soovitatav tulla siinset teksti lugema alles siis kui see tükk on ka endal juba nähtud... muidu lihtsalt võite enda elamusest osa kaotada! Sellest tükist on võimatu kirjutada ilma sisulistele asjadele natukenegi ust paotamata... Ja isegi kui seda natuke paotada, on see juba "liiga" palju!

Eestlaste poolt palavalt armastatud (praeguseks on praktiliselt kõik etendused välja müüdud... pileteid on saadaval ainult augusti lõpu-septembri alguse lisaetendustele) briti-iiri (sündinud-kasvanud Londonis iirlastest vanemate perekonnas) näitekirjanik Martin McDonagh, tegi üle 10 aastase pausi näidendite kirjutamises ning tuli uue näidendiga 2015.aastal tagasi teatri juurde (muide ta ise on seda öelnud, et "teater on kõige kehvem kõikidest kunstivormidest"... mille peale briti juhtivad teatrikriitikud on vastanud, et ta arvamus muutuks kui ta tihedamalt omaenda kirjutatud näidendite lavastusi külastaks :) )

Siiani on McDonagh'i sulest pärit 2 Iiri-triloogiat ja 3 "mitte-Iiri" näidendit.

Leenani triloogia:
"Leenane'i kaunitar" Rakvere Teatris lavastas Ü.Saaremäe ja peaosades mängisid Ülle Lichtfeldt ja Ines Aru, Vanemuises lavastas A.Mäeots ja peaosades mängisid Herta Elviste ja Liina Tennosaar

"Üks pealuu Connemaras" Rakvere Teatris lavastas Ü.Saaremäe ja mängisid Hannes Kaljujärv, Ines Aru, Velvo Väli ja Imre Õunapuu

"Connemara. Üksildane lääs" Rakvere Teatris lavastas J.Rohumaa ja peaosades Üllar Saaremäe, Erik Ruus ja Velvo Väli, Vanemuises lavastas T.Jonas ja peaosades Karol Kuntsel, Andres Mähar ja Riho Kütsar.

Arani Saarte triloogia:
"Inishmaani igerik" Tallinna Linnateatris lavastas J.Rohumaa ja mängisid Katariina Unt, Andres Raag, Ene Järvis, Helene Vannari, Marje Metsur, Margus Tabor, Indrek Sammul, Andres Ots ja Alo Kõrve

"Inishmore'i leitnant" Eesti Draamateatris lavastas T.Ojasoo ja mängisid Mait Malmsten, Tiit Sukk, Jaan Rekkor, Riina Maidre, Sulev Teppart, Taavi Teplenkov, Margus Prangel ja Ivo Uukkivi.

"The Banshees of Inisheer" - näidendit pole veel avalikustatud, ega ka seega veel lavastatud terves maailmas.

3 muud näidendit:
"Padjamees" NO99s lavastas T.Ojasoo ja mängisid Tambet Tuisk, Rein Oja, Sergo Vares ja Andres Mähar.

"Kadunud käsi" Vanemuises lavastas T.Jonas ja mängisid Riho Kütsar, Liisa Pulk, Ott Sepp ja Markus Luik.

Ja nüüd siis "Viimane võllamees" Rakvere Teatris (Muide eelmise aasta märtsis linastus selle London Royal Court Theatre live-ülekanne Coca-Cola Plazas).

Ainus nendest kõigist versioonidest, mis mul nägemata, on Vanemuise "Kadunud käsi". Ja kui nimetada 3 lemmikut lavastust siinsetest, siis NO-teatri "Padjamees", Vanemuise "Mägede iluduskuninganna" ja Tallinna Linnateatri "Inishmaani igerik"... kuigi etteruttavalt võib öelda, et nüüd see kõige uuem, ehk "Viimane võllamees" lükkab ühe neist kolmest TOPist välja :)

Kuid enne "Viimase võllamehe" juurde siirdumist tuleb veel Martin McDonagh'i kirjutatud filmid üles loetleda, sest ühe eest on ta isegi võitnud oscari! Nimelt aasta parim lühimängufilm "Six shooter". Kõige kuulsaim tema filmidest on ilmselt (samuti oscarile nomineeritud - parima stsenaariumi eest) "Palgamõrtsukad Brügges", kus peaosades särasid Colin Farrell, Ralph Fiennes ja Brendan Gleeson. ning siiani viimane "Seitse psühhopaati", kus mängisid sellised Hollywoodi staarid nagu Woody Harrelson, Christopher Walken, Sam Rockwell, Colin Farrell ja Tom Waits. Käesoleva aasta lõpus on maailma kinodesse oodata tema kõige uuemat filmi "Three billboards outside Ebbing, Missouri", millele juba praegu ennustatakse suurt Oscari-nominatsioonide sadu.

Kuid nüüd siis tema värskeima näidendi värskeima lavastuse juurde Eestis. Ja kuigi tegevus toimub 1960ndatel (Martin McDonagh ise on sündinud alles 1970!) on see kõik kuidagi nii värske. Särtsakas, humoorikas, natuke õudne... või pigem ehmatav, äratundmisi pakkuv, meelelahutuslik ja põnev. Tugeva atmosfääritunnetuse, terava teksti, ägeda lavastuse ja väga heade näitlejatöödega teatrielamus - no mis Sa hing veel ihkad.

Mõnusalt huvitav mängukoht - Loodi kuivati Loobu külas - suveteatri jaoks ideaalne. Tükk on nii hea ja sisukas, et teeb silmad ette suuremas osas ka põhihooaja lavastustele. Ootasin seda tükki sellel suvel kõige rohkem ja kui oma ootused niimoodi üles kruttida, siis on ju pettumus lihtne tulema... kuid ootus sai tasutud igati vääriliselt!

Inglismaa. 1963.

Avastseenis osalevad peapooja Harry Wade (Raivo E.Tamm), tema adjutant Sid (Velvo Väli) ja paar politseinikut, kes on viimas võlla surmamõistetut (Indrek Alpinis). Surmamõistetu oma süüd ei tunnista ning lubab hauatagust kättemaksu kui ta peaks üles poodama... ja pea meeles, mitte "ülesse" poodama, vaid õige on "üles" poodama :)

Kuid luuk avaneb jalge all, silmus on kaelas ja mees ripub võllas...

Sellega on kogu ülejäänud lavastuse hargnemiseks võtmed kätte antud. Nii selle magus-hapu segu, ehk õõva ja huumori kooslus kui ka sisulises mõttes - tegemist saab olema võllamehe ümber toimuvaga - ehk mis saab tema elust edasi kui 9. novembril 1965 keelustatakse riigis surmanuhtlus poomise läbi. Mida teeb riigi "teiseks" kuulsaim võllamees kui ta on jäänud töötuks? Hakkab baari pidama. Ja otse loomulikult on ta on oma väikelinnas väikest viisi kuulsus. Kirju seltskond, sh. ka politseiinspektor, kes baari igal päev koguneb ja abikaasa, kellega koos baari peetakse ning teismelist tütart kasvatatakse... kõik liigub rahulikult oma rada, kuni ühel päeval saabub pubisse võõras, kellega on kaasas teatav kahtlane... justkui ohtlik aura...

Sellest saab alguse üks põnev ja naljakas klapperjaht, mille käigus muuhulgas selgub, miks tabavalt on orginaalpealkiri "Hangmen" vahetatud eestikeelses tõlkes "Viimane võllamees" vastu (eraldi aplaus sellele, kes selle eestikeelse pealkirja välja mõtles, sest see annab omakorda veel tükile natuke geniaalsust juurde!)

Lavastus toimub kahel tasandil... Alumisel asub pubi "Poojad käed" ja ülemist "korrust" lisaks avastseeni poomisele, kasutatakse ka baari teise korrusena, kus baaripidajal on hea anda natuke privaatsemates oludes intervjuud kohalikule ajalehele. Baaris endas on erinevaid mängukohti - publikule lähemal on laud, mida kasutavad juhukülalised. Baarile lähemal on teine laud, kus istub õhtust õhtusse praktiliselt sama laudkond, kus teiste seas on ka väikse koomilise pärlina Eduard Salmistu esitatav kurt, kes õigel ajal just õiged asju ja õigete nimedega kõva häälega välja ütleb. Ja loomulikult baarilett, kus kindel koht on alati ka politseiinspektoril (Tarvo Sõmer), kes kogemata ka kogu selle kriminaalse alatooniga sekelduse sisse satub...

Näitlemine on ikka üks peen kunst. Raivo E.Tamm, kes väga nappide vahenditega teeb ülipõneva rollijoonise (kummaline, et selles on ühtlasi olemas Raivo, ent samas on see midagi täiesti uut temalt) - alguse uhkest poojast ning väikelinna ja veel eriti oma enda pubi kohaliku staarina on ta alati natuke rind kummis või lõug ülespoole õieli sigarit tõmbamas. Uhke mees, kaabu džentelmenlikult peas, oma naist ja tütart ning lisaks ka kõiki ümbritsevaid lakekrantse kerge üleolekuga koheldes, muutub hetkega "poisikeseks", kes ei taha silmigi palju maast kergitada, kui Briti hukkamisajaloo kõige kuulsaim mees - Albert Pierrepoint (Toomas Suuman), tema pubisse astub. Lisaks on tema tunnetesse segatud õigustusnoot, miks ta Nürnbergi kohtus poomisele määratud natse ei olnud Albertiga koos hukkamas... See peamiselt ongi teinud temast just nimelt "teiseks kuulsaima" timuka riigis... Numbritelt umbes kolmandiku hukanud võrreldes Pierrepointiga... alates sellest kui Pierrepoint pubisse siseneb, mis on teise vaatuse teises pooles, võtab kogu lavastus veel eriti ägeda hoo sisse... Juba Pierrepoint'i üks esimesi lauseid "Alice, "täna" ma ei tulnud Sinu juurde"... annab aimu, et nad Alice'ga saavad kokku ka tihedamalt, kuigi kõigi ees tehakse nägu, nagu nad pole juba sada aastat näinud... selliseid kavalaid pisikesi sõnamänge on peidetud tükki mitmeid ja see teeb teksti jälgimise erakordselt nauditavaks... iseasi, kas ühe korraga ongi need kõik võimalik sealt üles noppida.

Tiina Mälberg võllamees-baaripidaja abikaasana nägi nii hea välja... 60ndad, kuigi ta ise seal kunagi elanud polegi, sobib talle imeliselt :) Päris mitme mõnusa stseeni keskmes on just nimelt Tiina - allpool fotol olev puusahõõrutamisega lauapühkimine, hiljem dialoog tütrega (Jaune Kimmel), kus ema kõnnib piiripeal - ühest küljest peab ta tütrele mõista andma, et too peab oma väljanägemisele mõtlema, teisalt tõdeb endamisi, et tütar on teisest puust kui ta ise ning justkui üsna lootusetu (nagu ilmselt paljud lapsevanemad oma laste suhtes ka tänapäeval kui nood pole veel oma arvutimänguvanusest väljunud ning poisid ega enda väljanägemine neid veel ei huvita). Ja siis kui tütar koju tuleb ja imestab, et keegi temaga ei pahanda... ent isa (Raivo E.Tamm) mokaotsast julgeb öelda, et tema on pahane küll... siis ema võtab tütrel ümbert kinni ning teatab, et nemad selle peale vilistavad... See stseen pani mõtlema selle loodusseaduse peale, et kuidagi on see alati nii, et isad hoiavad emade poole, aga emad hoiavad ikka laste poole... nii see lihtsalt peab olema... sest muudmoodi see ei toimikski... kui mõistad, mida öelda tahan.

Äsja VKA lõpetanud ja Rakvere Teatris tööd alustanud Jaune Kimmel'iga kohtusin teist korda ning Thijl Ulenspiegeli ülemängimisest on see tüdruk teinud suure hüppe edasi. Õige pisut oli seda muidu tabavalt teismelisega kooskäivat nännunää'd liiga palju rollis, aga see ilmselt läheb esietendusest edasipoole siledamaks mängides. Tal on ühe näitlejanna jaoks väga huvitav välimus ning tundub, et temalt võib tulevikus veel palju huvitavaid rolle oodata. Hea algus on igatahes tehtud. Selle "hea mängu" ja "huvitava välimuse" kontekstis meenub miski, mida Ita Ever ühes oma hiljutises intervjuus Margit Kilumetsale Aarne Üksküla sõnu edastades ütles näitlemisele hinnangu andmise kohta - "ta mängis hästi, aga kas ka huvitavalt"...

Kahtlase võõrana astub üles Madis Mäeorg ning vaatasin tema mängu tükk aega suu ammuli... see kuidas ta alguses tõesti natuke kahtlase oleku ja justkui distantseeritusega mängu siseneb ja siis omavahel (idioodist) Sid'iga räägib avatult ja psühhopaatliku hooga... luues karakterit, kelle suhtes tõesti tekivad kahtlused... ning kogu see lõpuvärk... kus ta enam eriti sõna ei saa, vaid... No müts maha... eriti kui mõelda tema rollidele, mida minul on siiani õnnestunud näha - Ugala "Vanad ja noored" noorperemees Kaarlina, Rakvere Teatri Gravitatsiooni peaaegu sõnatu tudikesena ja lisaks ainsa mehe roll "Kuhu küll kõik lilled jäid?" tükis - selline kameeleon! Väga suur nauding on näha nii palju rollist rolli muutumisvõimelisi näitlejaid.

Sama võiks öelda ka tema koolivenna Imre Õunapuu kohta. Sest siin sai Imret näha hoopis teisest küljest kui viimati Somnambuulis. Arutasime teatrikaasalsega, et ta on üldse üks sümpaatne näitleja ning osales ta ju ka eelmises Rakvere Teatri Martin McDonagh'i materjali põhjal, Üllar Saaremäe lavastatud "Üks pealuu Connemaras" -lavastuses... kuid toonasest poisikesest on saanud nüüd õllesõbrast pubikülaline.

Tarmo Tagamets on üsna kõrvaline ja saab sõna peamiselt oma kurdist sõbrale seletades, mis toimub või mida keegi ütles... samas justkui kiskudeski sellelt kurdilt, ehk Eduard Salmistult need tema naljad välja... Salmistu mängib just nii ja just seda rolli, milles ta on ülihea - kerge vine all natuke üle võlli karakteris. Iga kord kui ta suu lahti tegi, möirgas publik naerda (ja mina niisamuti teiste seas). Margus Grosnõi ajakirjanikuna oli väga ehe... kuna mul endal siin natuke aega tagasi õnnestus olla just tema rollis päris elus, ehk siis teha intervjuud Raivo E.Tamm'ega, siis tundsin ta karakteri suhtes omalaadset sümpaatiat... aga Margus lahendab rolli oma hea energia ja hooga ning võtab väiksest kõrvalrollist, mis sealt võtta on.

Pisikese, kuid minu arvates siiani oma näitlejatee parima rolli pakub esimeses stseenis hukatav Indrek Alpinis. Seda toetavad kuidagi tema pikemad juuksed ja habe ning tõelise pühendumuse, ehk iga ihurakuga rollisolek.

Teadlikult olen jätnud viimaseks Velvo Väli - idioodist ja perverdist Sid'i rollis... Ei saa just öelda, et Raivo, Tiina, Madise, Eduardi, Indreku ja teiste heade näitlejatööde kõrval ta kogu show endale varastaks, kuid kõik hetked kui ta oma markantse tegelasena laval on, siis naelutab ta pilgu endale ja oma karakteri tobedale krõnkskujule. Mäletan kuidas ma algusaastatel kui ta lavakast teatrisse suundus ei suutnud teda laval üldse vaadata... ja pikalt vältisin võimalusel kõiki tükke, kus ta mängis... ja nüüd (umbes pärast tema Vargamäel tehtud koomilist Pearu't) on Velvost saanud üks minu lemmiknäitlejaid, kes iga kord suudab üllatada ja vaimustada oma karakteritega. See stseen kus ta autovõtmeid otsib... või siis kui ta Pierrepointi kutsel kardina tagant välja tuleb ning vaikselt eemale nihkub... puhas komöödiakuld!

Selle kardinaga seonduvalt sai päris mitu üllatust või tipphetke lavastusse... kõigepealt muidugi "toolikukkumine"... siis Velvo lahkumine sealt tagant... ning kõige lõpuks muidugi ka kardina äratõmbamine... Meenus Lars von Trier'i film "Dancing in the dark"... ja see võigas stseen Björk'iga... öeldakse, et tabuteemasid enam pole... ja inimesed on ju kõike juba näinud oma silmadega... ent "seda" vaadata on siiski ikkagi jõle ja šokeeriv... kes on näinud, see teab...

Ja Üllar Saaremäe oskus see emotsioonide künklik maastik lavale seada, kaotamata tunnet, et kõik see võib ka sama hästi kusagil siin Eestis toimuda, ent ikkagi on tegemist 60ndate Inglismaaga... Dünaamiline kahe tasandi kasutamine ning tempolahendused kuidas šokeerida, kuidas tegelased liiguvad... veel üks tipphetki minu jaoks oli näiteks see kui tütar koju saabub ning pubikülalised eesotsas "viimase võllamehe" endaga teatavatel põhjustel üles rivistuvad - täiesti omaette koomiline olukord (tekkis "kaitsmise" või pigem "varjamisega" assotsiatsioon briti rahvusspordi, ehk jalgpalli mängijatest moodustatava "väravakaitse" inimmüüriga kui lüüakse karistuslööki).

Kunstnikutöö on ideaalne - ehtne britilik pubi on Loodi kuivatisse ehitatud ja kostüümid on ehtsad ning sobivad. Kusjuures ajastule ja briti väikelinnale ja eelkõige pubile endale domineerima jäänud pruuni-musta-beeži toonivalik toetab igati kunstilist tervikut. Ainus "roosa" toon on seotud teismelise tüdrukuga... kes ongi võõrkeha kogu kontekstis.

Unustamata mõnusat muusikalist kujundust. Tükis leidub nii ilusat originaalmuusikat kui ka kuulsaid ja tuttavaid laule 60ndatest.

Hinnang: 5- (Mitte ainult suvelavastusena vaid lavastusena üldse ilmselt üks käesoleva aasta tippe. Võibolla see miinus sealt tagant kaob kui jõuab järelmõtete ning vestlustega tükki veelgi enda sees küpsetada. Täpselt nagu Raivo E.Tamm oma intervjuus tabavalt ütles - justkui tänapäeva Shakespeare... Kohe esimesest stseenist alates kisub endaga kaasa. Pakub isegi mõtteaineid ja paralleele enda ellu. Lahutab meelt oma musta huumori ja võllanaljadega, ent samaga ka šokeerib ja tekitab põnevust. Mis ikkagi juhtub? Kes ikkagi on süüdi? Selles mõttes üpris psühholoogiline, et kuidas me inimloomad käitume erinevates olukordades. Ka igapäevasemates peresuhetes, mitte ainult nendes nö. eriolukordades. Näha, et Saaremäe ise armastab McDonagh'i materjali, sest ta on selle suure austusega lavale toonud. Ja materjal ise ongi kulda väärt. Seal lihtsalt on kõike... kõike peale "armastuse"... sest armastusel ei ole lihtsalt siin kohta... kuigi kes tahab, see leiab ka armastuse üles... sest see noor teismeline ju ikkagi armub kahtlasesse pubikülalisse... Natuke on sisse visatud ka ajastule kohast rassismi, mingi paroodialikku kuulsuseihalust... ja mida kõike veel... Kusjuures kui esimene stseen kõvale jätta, siis suurem osa tegevusest leiab aset vaid paari-kolme päeva jooksul, ent tundub, nagu kõike seda sisu on seal palju rohkemaks... Kusjuures McDonagh on huvitavalt toonud sisse ka päris elu, sest Albert Pierrepoint on päriselt Inglismaa kõige kuulsaim pooja... samas kui Harry Wade'i nimi on kokku pandud kahest teisest kuulsast Pierrepointi ametivennast - Harry Bernard Allen ja Stephen Wade)

PS. vaheajal tasub külastada väikest näitus, mis kõrvalmajja on üles seatud... seal saab lugeda mõningatest Inglismaal võlla mõistetud inimestest ning ühtlasti muidugi ka Albert Pierrepointist ja see kuidagi toetab ka sisuliselt tüki vaatamist ennast... sest see kuidas ja kui kiiresti neid surmaotsuseid sellel ajal vastu võeti, see laseb tõmmata paralleele vestlusele, mida Raivo E.Tamm'e ja Velvo Väli tegelased üsna lõpus räägivad tüki alguses toimunud hukkamise tagamaadest...
Kes tahab, saab osaleda ka hääletusel, kas Eestis peaks olema surmanuhtlus või mitte... kui mina hääletasin, oli suurem osa hääli antud "poolt"... ent mina olen selle "vastu"... jah, ma mõistan poolt-argumente ka... ehk miks pidada maksumaksja arvel elus ja üleval jõhkraid mõrvareid... Ent minu nägemus sellest on selline, et esiteks palju neid selliseid jõhkraid mõrvareid ikka on... riigiametnikke ja muid selliseid pöidlaimejaid, tean ma kuhjaga, kelle pealt annaks neid rahasid korduvalt suuremates kogustes kokku hoida... Ent minu "vastu" argument on hoopis seotud sellega, et ma ei tahaks, et üldse kellelgi oleks õigust teise inimese elu üle otsustada... Kui on ühel see õigus, siis on ka teisel ja kolmandal... Lisaks kõigele on juhtumeid küll, kus valetunnistuse on andnud "pealtnägijad" (kättemaksuks või kadedusest) ja kelle tunnistuste alusel vale inimene süüdi mõistetakse ning alles hiljem pärast hukkamist on selgunud, et hukatu oli süüta. Seega mina olen põhimõtteliselt surmanuhtluse vastu.

PPS. Omamoodi naljakas kukkus välja ka esietenduse aplaus... sest lavastaja Üllar Saaremäe hakkas ka seda (et kõik tegijad lavale jõuaksid) "lavastama" :) Kusjuures Eesti teatri koorekihti oli saabunud esietendust puupüsti saali vaatama ohtralt... Alates erinevate teatrite näitlejatest, kunstnikest, lavastajatest, lõpetades teatrijuhtide ja kriitikutega... Ilmselt kõigil on hais ninas (ja ma ei pea siin silmas Albert Pierrepoint'i juuksepumati haisu :) ), et tegemist on väärt asjaga!


Tekst lavastuse kodulehelt:
Martin McDonagh
VIIMANE VÕLLAMEES
Suvelavastus Loodi kuivatis

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Teet Suur
Kostüümikunstnik Piret Mildeberg
Helilooja Siim Randla
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Külli Seppa
Osades Raivo E. Tamm (külalisena), Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar (külalisena), Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu

Rakvere Teatri suvelavastus 2017.

Riigi peaaegu et kuulsaimast võllamehest Harryst on saanud baaripidaja. Igal õhtul koguneb kindel seltskond Harry semusid tema äärelinna pubisse, et klaasi taga päevasündmused läbi võtta. Ühel päeval siseneb kummaline võõras, kelle ümber hakkavad asjad kahtlast kuju võtma, ja minevikusaladused tõusevad taas päevakorda. Kes ta on ja mida otsib? Ja milline on tema seos kahe aasta eest vangikongis üles poodud mehega, kes viimase hingetõmbeni oma süütust kinnitas?

Martin McDonagh` nimi on Eesti teatripublikule tuttav. Üllar Saaremäe võtab oma lemmiku taas käsile, tuues publiku ette põneviku, kus vastamisi õud ja huumor.

„Viimane võllamees” („Hangman”) on McDonagh` müstilise ja vaimuka käekirjaga võidutsev tagasitulek pärast pikemat pausi: sügisel 2015 jõudis materjal esmakordselt lavale Londonis. 

Esietendus 15. juunil 2017 Loodi kuivatis Tapa-Loobu ristis Tallinn-Narva maanteel.
Alla 12-aastastele me etendust ei soovita!
Etendust mängitakse vanas maakivist hoones.

Kommentaare ei ole: