Teisipäev, 20. veebruar 2007

Tammsaare Nüganen - Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

Karini ja Indreku lugu Linnateatris on just selline teater, mis oleks kui minu jaoks tehtud. See on nii hea, et ükski ülistuskõne ei suuda ülistada seda lavastust piisavalt. Seda peab ise nägema, kogema, haistma ja osalema.

Pean tunnistama, et läksin seda lavastust vaatama juba ülimate ootustega. On ju kriitikud nimetanud seda eelmisel aastal esietenduse saanud lavastustest parimaks, samuti kõiki lavastuse komponente ülistatakse ülivõrdes. (Vaata näiteks TMK 2005/2006 teatriankeeti)

Kuna ka raamat alles värskelt loetud, siis võrdlus raamatuga oli niivõrd lähedane, et see oleks potentsiaalselt võinud ära rikkuda ka teatrielamuse. Seda õnneks ei juhtunud. Nüganen on ka kogu raamatu selle nelja ja poole tunnise lavastuse sisse ära mahutanud. Ainukesed kaks stseeni, mis meenuvad raamatust, aga näidendist puudusid, olid absoluutselt mitte-oluline lugu sellest kuidas Indrek ühe paki prügikasti peidab ja pealtnägijad selle sealt omale koju tassivad. Ja teine, mis iseenesest ju oluline, kuid raamatut lugenuid kindlasti häirima ei jäänud - see osa lõpus, kui Indrek läheb kodust ära ning siis revolvri pärast tagasi koju läheb. Nüganen jätab tagasituleku põhjuse lahtiseks - Indrek lihtsalt tuleb korraks koju tagasi hetkel kui Karin ja Rönee suudlevad (või täpsemalt Karin Rönee huultelt verd imeb). Ka muidu ei järgi täpselt instseneering raamatu kulgemist, kuid seda huvitavam. Nüganen on toonud sisse ka Indreku ema loo põhjendades teadmatutele mõnevõrra tema kohtusaali teksti. Samas toovad need lõigukesed emaga ka teistsuguse dimensiooni lavastusele ja samuti on see emotsioon koos sobiva muusikaga hoopis tasasem ja vaiksem ning lihtsamalt kurb põhiliinidest.

Lavastaja Nüganen on päris palju teinud oma lavastuslikku põhja ära instseneeringuga. Kuid sellele lisaks viskab ta sisse hulga effekte, ideid ja toorest geniaalsust. Purjus, riidepuudel rippuvad inimesed, Palagan ja kurbmäng samal hetkel kahes erinevas lavaosas. Koreograafia (vapustavalt hea, mis sellest et imetillukeste ja ebaoriginaalsete võtetega - on saavutatud täielik lisakomponent lavastuse tarbeks). Massilised "õlakehitused", ilmestamaks seda, et inimestel pole tegelikult vahet teistest inimestest. Ainus mis neid huvitab on oma naba. Inimesed jäävad mingil hetkel pinkidele pikali ja tõusevad misanstseenide vahetudes - natuke ootamatult! Nii lihtne vahend, aga tõeliselt elavaks muudab see kogu seda lavastust. Tugevalt oli näha ka valguskunstiku kätt. Erinevad toonid, valguse suunamised, pimeduse kasutamine - kõik aitasid kaasa just nimelt lavastaja nägemuse nutikustele.
Kui ma ei eksi siis tänu Šapirole, on Linnateater saanud tuttavaks ka oivalise kostüümikunstnikuga, kes ka siis näitab oma ajastutaju (kuigi näiteks Simmulile oleks võinud ka veel ühe lipsu teha, peale selle punase)
Üks oluline asi oli minumeelest pauside kasutamine. Nii kolmel neljal korral on etenduses kohad, kus keegi ei ütle midagi, vaid inimestel lastakse hinge kinni hoida. Siinkohal tahaksin tänada ka publikut, kes tõesti peaaegu kõik need kolm kohta lasid tõeliselt vaikusel anda oma mõju ("peaaegu", sest ühel korral siiski keegi otsustas just oma šokolaadi sööma hakata).

Kunstnik - Riia Andris Freibergs on leidnud fantastiliselt hästi toimiva raudteejaama ja raudtee motiivi põhiliiniks. See ilmestab mitmeski mõttes teksti. Samas seinad on sellised vanade bürooseinte moodi. Ehk kohtusaalid ja koduseinad, kuid vajadusel ka kooliseinad - pruunikashallid ja ametlikud, kuid mingis mõttes klassikalised ja antiiksed. Samuti ootesaali ümmargused pall-lambikuplid. Vapustavalt meeleolukas. Lisaks ebamugavad vanad puust rongipingid. Mis heli mõttes hästi kolisevad ja seda on samuti lavastuses hästi ära kasutatud.

Linnateatri näitlejateansambel, kellest mitte küll absoluutselt kõik, kuid suurem osa lavastuses osalesid, kandsid lavastuse vaatajatele hinge. Õhus oli pinget, mida ma näitlejate hea töö tulemuseks pean. Jääb tunne, et nad tõesti elavad seda elu, koos kõikide komejantlike efektidega. Et kõik see mis nad mängivad on hoolimata oma teatraalsusest nii eluline, et võib hetketi unustada, et tegemist on näitlejatega. Iga pisikene roll tehakse täie hingega ja neid pisikesi komponente on päris palju.
Millest kõige eredamalt särasid ehk naised - Anu Lamp, Piret Kalda ja Helene Vannari. Meestest olid huvitavad Argo Aadli ja Margus Tabor (arusaamatuks jääb Andero Ermeli ja Ardo Ran Varrese kasutamine, eriti viimase külaliseks kutsumine). Tabori õpetajakuju oli kahtlaselt sarnane tema tegelaskujule Tõde ja õiguse teises osas. Ma ei ole küll uurinud, võibolla need ongi üks ja sama tegelane. Aga minule jäi mulje, et see joonlauaga tagumine oli taotluslik assossatsioon just eelmainitud lavastusega. Samuti on minu oma kiiksudest johtuvalt alati tore näha Anne Reemanni. Ta hääl on nii vinge!

Eraldi tahaksin ma aga süveneda Anu Lamp -i näitlejameisterlikkusesse. See pisike Ida roll oli nii mahlakalt (ei leidnud siia sobivamat sõna, kui ehk tundeküllaselt ja sügavalt) esitatud. Tabatud oli just õigeid noote ning minu jaoks oli see kõige tundeküllaseim stseen kogu lavastuses - see kus nad Kariniga hommikul vestlevad meestest, ehk eelkõige Ida mehest, kes ta oli maha jätnud mingi noore plika pärast. Just seal on ka üks hästi oluline paus. Ja ma mäletan kuidas külmavärinad üle mu selja käisid. Imelikul kombel suudab sellele stseenile tagasi mõtlemine tekitada minus vaat et sama tugeva emotsiooni kui teatris olles. Anu Lamp oli täiesti klass omaette.

Ehk ka ainuke, kes küündis peateagelaste tasandile. Sest see ime, see teatriime, mis sündis Linnateatri Põrgulaval Hele Kõre ja Indrek Sammuli kehastuses on selline, mida heal juhul kohtab korra aastas. Ja nüüd lühikese aja jooksul juba teist korda (meenub Triinu Meriste), sest sama juhtus ka novembris Ugala väikeses saalis Anna Kareninas.

Alustades sellest särasilmsest Karinist Hele Kõre kehastuses. Ma jälgisin tema silmi läbi etenduse. Nad tõepoolest säravad (meenub noor Elizabeth Taylor) alati kui ta ise säras ja kui ta nuttis (tõesti pisarad voolasid!) siis ta silmad olid ähmased ning säragi oli kadunud. Mul ei jätku sõnu selle rolli tõeliseks mängimise oskuste ülistuseks. Hele tõepoolest oli Karin. Oma tobeduses, labiilsuses, närvilisuses, armastusejanus. Kusjuures tekib tunne, et temas on tõesti mitu naist korraga. Ehk nagu Indrek ütleb, ta armastab kolme naist. Karin seepeale, et kes need kaks ülejäänut on. Ja Indrek ütleb, et nii teine kui ka kolmas on Karin. Tekib tunne, et Hele ise on sama emotsionaalne (kindlasti küll mitte nii rumal), kuid vähemalt on temas kõik need tundmused ja emotsionaalses peidus. Samas nii ebaeestlaslik. Raamatus kusjuures ei olnud Karin "nii" rumal, ehk Tammsaare Karinist on kuidagi kergem aru saada kui Hele Kõre Karinist (ja see on hea!). Ta on nagu mingis mullis elanud, tänapäeva tibimõtetega maitsestatud tegelane. See hämmastav oskus emotsionaalselt niimoodi üles alla käia on nii inimlik, kuid teatris kohtab kahjuks seda harva. Üldse on ju selliseid rolle naistele kuidagi vähe, kuid seda olulisemad. Ja Hele Kõre mängib selle rolliga kindlalt minu 100 lemmiku Eesti näitleja hulka.

Temale täiesti võrdne partner ning minu kujutlustes Indrekule üris lähedane on Indrek Sammul oma rollis. Tema hääl on nii võimas ja kõlav. Kahtlemata üks parimaid "hääli" tänapäeva Eesti teatris. Temas on siiski tsipakene rohkem tundeid, kui selles Indrekus, keda ma raamatus lugesin. Vahemärkusena tahaksin öelda, et raamatut lugedes nägin ma Indrekuna filmi Indrekut ehk Harry Kõrvitsat. Sellest hoolimata pean tunnistama, et minule meeldiski Sammuli Indrek rohkem. Ma tahaksingi et Indrek oleks selline. Täpsemalt öeldes tahan on vale väljend, vaid ma tahan, et Indrek minule kuvastuks sellisena. Sest minu meelest oli ta märksa möhkamim kui Indrek Sammuli tegelaskuju oli. Ehk on siin ka Nüganeni käsi mängus. Talle meeldib Indrek kui tegelane ilmselt rohkem kui minule. Ma nii tundsin Karinile kaasa! Ja seda nii sisu poolest, kui selle karmuse pärast, mida Sammuli vapustav rollitõlgendus Karini jaoks oli.

Ja kõigele sellele lisaks on lavastusel veel lisaväärtuseks temas pakutud lahendus, kuidas Karin trammi alla jääb. See kroonib kogu raamatut ning jääb kroonima ja ilmestama ka etendust. Indrekul aga polnud täiesti ükskõik, sest muidu poleks ta tulnud tagasi ja Karin ju seda alati lootiski - väikseimatki tähelepanu oma mehe käest. Kõige väikseimatki... P.S. Soovitan ka lugeda blogipostituse pealkirja alt avanevat Linnateatri lavastuse kodulehelt leiduvaid artikleid, see ülistuskõne saab sealt veel omad toonid...vapustav, fantastiline - Eesti Teater on Maailmaklass!!!

Kommentaare ei ole: