Reede, 9. veebruar 2007

Lumekuninganna

Tuleb kustutada üks vanavana võlg. Juba jaanuarist...nimelt Vanemuine ja tema külalisetendus Eesti Draamateatris - Lumekuninganna.

Ma kahtlustan, et alateadvuses on olnud mingi hullem tõrge selle etenduse kohta kirjutamiseks. Oli see ju nö. Olav Ehala - mu lemmiku Eesti helilooja muusikal. Peaosas Liisi Koikson, kes samuti minule meelt mööda. Lisaks veel seniks viimane Inglise Kolledžist päris näitleja. Pluss päris hea promo OP saatest. Ja täpina i peal Merle Jääger. Ehk ootused ja lootused üpris kõrgel. Kas ehk see saigi saatuslikuks?

Et plusse kogu lavastuse juures nii vähe, siis mainin need kohe alguses ära:
Olav Ehala muusika on V A P U S T A V !!! Ilus, nüansirohke, mõnesmõttes tema kunstnikukäe järgi. Taevalikult ilusad meloodiad, nagu alati Olkult võib oodata.

Kostüümid ja kunstikutöö. Vahva ja lapsesõbralik. Et mitte öelda nunnu. Ka fotolt näha olev suur "põdrapea" ning kõik kõik erinevad tegelased ja ka valgustus. Eriti püro-osa. Seda lapsed tahavad. See on nende jaoks tähelepanuväärne, põnev ja meeldejääv.

Täielik avastus minu jaoks oli Merle Jalakas. Oh kus ta on olnud peidus terve minu elu?! Kui ilus hääl ja sümpaatne esitus. Palun, palun, palun kasutage teda rohkem väljaspool ooperit!!! Ta hääl oli nii ilus selles kogu kontekstis ja kahjuks ainuke....hääl.

Ja positiivsete asjadega ongi kahjuks kõik. Kui ei taha negatiivset kriitikat kuulda (lugeda), siis on sobiv katkestada lugemine siin, sest negatiivseid teemasid on nii palju, et mul pole aega ega tahtmist kõigest kirjutadagi. Jah, asi on nii hull. Tegelikult oli kogu lavastus täielik sasipundar. Teksti mõttes kohati kõrvadele isegi valus, hingest rääkimata.

Teatrietenduse, rääkimata lasteetenduse jaoks täiesti sobimatute naljadega vürtsitatud. Näiteks see kui Merle Jääger, kes mängib nõida, tuleb saali kaudu lavale ja pakub rahvale mingeid flaiereid või pileteid ise öeldes, et te siin Tallinna rahvas, teil rohkem raha, võite oska neid kalleid pileteid. Vastik, nõme ja lame. Kusjuures, ma ei tea kas süüdistada selles nõmeduses näitlejat või teksti autorit. Sest see võis ka olla improvisatsioon. Aga neid nõmedusi jagus ka lavalt teksti seest. Ei või olla, et Leelo Tungal, kes libreto kirjutas on ka selle teksti autor?! Ma mõtlesin, et võtan oma poja ühes ja jalutame selle teksti pärast sealt minema. Ikka üks kehvemaid (tahtsin öelda, et aasta, aga aasta ju alles algas, niiet võrdlusmomendina jääks ta kesiseks).

Liisi ja Martin - mis teiega on? Miks nii puised, nii pealiskaudsed emotsioonid? Ei sügavust, ei pinget. Lauluhäältele ju ei saagi otseselt midagi ette heita, kõik oli ju puhtalt lauldud, aga oi kui kuivalt. Ma mõtlesin, et mu kõrvade trummikiled pragunevad nagu maa pärast pikka kuivusperioodi. Ja kes oli see õudne ülepakkuv näitleja röövliplika rollis, kes ka mõnes teises osas üles astus...vist Siiri Koodres... vabanda Siiri, kui see polnud Sina, aga igatahes, see näitleja oli ikka uskumatult võlts. Kas ta on üldse näitleja või mõni Vanemuise ooperkoorist vms? Minu jaoks rikkus ta seda lavastust veelgi rohkem kui ta juba muidu oli.

Üle pika aja tundsin, et minult oli minu raha välja "petetud". Kui mina oma tööd teeksin sellel tasemel, nagu teatri mõistes oli see lavastus, siis ma saaksin vastu päid jalgu. Kui poleks olnud Ehala ilusat muusikat, mis muideks õnneks vahepeal mängiti ka üle näitlejate lauluhäälte, oleks olnud täiesti maha visatud aeg. Küsisin pojalt ka - nüüd, mitte veel kuu aegagi pärast, etendust, et mis ta mäletab sellest. Ta ütles, et seda, et see oli hirmus, see paugutamine. Aga sisuliselt mitte midagi. Hinne 2-...muidu annaks ühe, aga Ehala polnud süüdi.

Kommentaare ei ole: