Ave õde

Ühel päeval jõudsin trenni mingis kummalises melanhoolses tujus. Ave Smirnov, kes Palestras nii treener kui tantsija, oli kaasa võtnud oma õe kirjutatud luuletuste-vihiku. Ta luges paar luuletust, mis mulle otse hinge tungisid. Eriti üks luuletus mis rääkis, sellest et ärge mulle sünnipäevaks kingitusi tooge, andke mul lihtsalt olla.




See juhtus umbes aasta aega tagasi. Terve see aeg on mind need luuletused kummitanud. Hinges vahepeal kolinat teinud. Nüüd lõpuks taipasin küsida temalt seda vihikut laenuks. Millegipärast ma arvasin, et ta kindlasti pole nõus seda laenama, aga jumal tänatud ta vastas jah.



Tegemist on siis luuletajaga, kelle nimi on Ly Martson. Ave ütles küll, et tal on pikem eesnimi ja kui ma õieti aru sain, siis perekonnanimigi peaks olema vahetunud. Aga olgu see Ly Martson siis tema "kirjanikunimeks". Vähemasti nii oli kirjas kaanel.



Luulekogu nimeks on "Kandumine" ja ta on koostanud selle vihik-raamatu Tallinnas 1997. Ma väga loodan, et ei Ave, ega ta õde ei pahanda, et ma mõned luuletused siia blogisse kirjutan, et saaksin neid üha uuesti ja uuesti üle lugeda, kui meeleolu on õige...



Enne veel - tema luulekogu algab luuletus-pühendusega Juhan Viidingule. Minu meelest oleks neid luuletusi päris paslik võrrelda Viidingu omadega. Igatahes ei jää nad grammigi alla...



Liiga vara surnud emale on ta kirjutanud luuletuse
ME JUURDE VAIMUNA TULE



Läbi kaksiti kumera taeva,
üle maapealse rõõmu ja vaeva
läksid pilvede riigist ära,
päiksekiirte piiridest ära...
Miks sa jätsid meid üksi?

Heitsid elu ahelad maha,
jätsid okasteks südame taha,
veel isegi tahtmata minna
ära, vaimude kullatud linna...
Miks sa jätsid meid üksi?



Kui ma hüüan sind appi, kas tuled
või, kuulmata, sinna end suled,
kus tundmata üksindusvalu,
kus keegi ei halastust palu?
Kas sa tuled me juurde?

Aita õeraasul eneseks olla,
et ei väärataks - kõike võib olla.
Anna kindlust, et pidada vastu,
tule vaimuna temale vastu.
Ära jäta meid üksi!



Tule vaimuna, saamata kehaks,
meie lastele vanaemaks.
Läbi kaksiti kumera taeva,
sinu enese rõõmu ja vaeva
me juurde vaimuna tule.

Miks sa jätsid meid üksi?

xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx



ÄRA

Ärge tooge mulle jõulupakke
ega lilli sünnipäevapeoks!
Las ma olen üksi, istun vakka,
ilma et ma eluga end seoks.

Mul on kõigest üle kõriaugu,
meri ammu pole põlvini.
Minu peale koeradki ei haugu,
tüdimus käib taevavõlvini.

Ajju kerkib idioodi irve,
närvidele hakkab argimelu.
Mõistus on vaid kosmoskauge virve...
Võtku kurat seda neetud elu!



xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx

LEND



Olen jalutu kajakas linnas
peagi tiibadest lõppemas vaev
meeleheide vaid pekslemas rinnas
surmamõistetu elamisraev

Veeni tagasi enam ei lenda
viimne jõud lahkub lihastest peagi
vastu katuseid purustan enda
see on saatus ja võib-olla heagi



Nendes majades kuskil end peidad
tean su armastus kingiks mull'jalad
kuid su akent ei suuda ma leida
nii ma lendan ja linnale halan

Kui su kõrvu peaks jõudma mu hüüe
käed peatuseks tõsta mu hoole
seni varuks veel viimane püüe
ekslen linnas su akende poole

xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx



JÄTKUMINE



Ma tahan, et mul oleks väike tütar
ja et ta oleks veidi sinu moodi,
ma tahaks, et sa ta omaks võtaks
ja teda hellitaks ja temast hooliks.

Ma tahan teda kasvatada endas
ja hoida teda ihus enda ligi.
Ma loodan, et see aeg küll kiirelt lendab,
kuid kardan seda tundi ometigi.

Ma tahan teda armastada valus
sel hetkel, kui ta tajub ilmavalgust.
Ka minu ema emaks saades adus -
vaid valuga peab alustama algust.


Ma tahan, et ta kallis oleks sulle,
see, kes kord sinust endast õnnes loodi.
Mu tütar läbi valu tuli mulle
ja ta on natuke sinu moodi.

xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx



MA TAHAKSIN HÜÜDA, ET ARMASTAN

Ma tahaks hüüda, et armastan,
ja kõigile tahaksin hüüda,
et kõik näeksid suve mu südames,
võiksid naerdes mu liblikaid püüda.



Ma tahaksin hüüda, et armastan,
ja tunda su silmade soojust
ja näha neis Eestimaad säramas,
tema linnu ja laule ja loodust.

Ma tahaksin hüüda, et armastan,
süda vaikimist enam ei talu.
Olen otsast otsani rõõmusid täis
ja suurt, kuid nii magusat valu.