Kes kardab Virginia Woolfi

See lugu algas sellest, kuidas ma uurisin raamatut "Sajandi sada sõnalavastust". Pean tunnistama, et teatriajaloolase pisik on mul küll imepisike sees. Jah, mind huvitavad küll näiteks "Teatriromanss" -i tegelaste huvitavad inimsuhted või Panso-maagia või kaasaegsete "vanade heade" näitlejate kunagised suurrollid, kuid tegelikult on minu jaoks ikkagi palju huvitavam just praeguse aja teater ning laiemalt teater, mis on sündinud minu elu jooksul. Vähemalt nii on mingid raamid. Sest seda eelnevat on väga vähe kättesaadaval. Kodusest videokogust meenub esimese hooga ainult Leedi Windermere'i lehvik...

"Sajandi sajast sõnalavastusest "on minu elu jooksul ilmunud 52. Sellest raamatust ning ülejäänud 99-st mõni teine kord. Praegu aga eksisin leheküljele 134 ja 135, kus räägitakse 1977. aastal esietenduse saanud Adolf Šapiro lavastusest "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Raamatust saab teada, et Linda Rummo ja eelkõige Aarne Üksküla lõid femnomenaalseid lained omal ajal selles lavastuses. Ka minu jaoks juba ammustest aegadest on just see lavastus nende mõlema näitlejameisterlikkuse musternäidiseks. Raamatust sain teada, et 1987.aastal leidis Üksküla ülima enesekriilisisusega, et tema lavatee ainsaks saavutuseks on "Virginia Woolf". Muidugi pärast seda on ta teinud ka sellised tipprollid lavastustes "Isad ja pojad"; "Tõde ja õigus. Teine osa"; "Pikk päevatee kaob öösse"; "Ja anna meile varjud". Kaht viimast ma pole küll ise näinud, aga eriti "Pikast päevateest" räägiti päris palju. Loodetavasti on ta tänaseks leidnud ka muid saavutusi, mina igatahes olen.

Isiklikus plaanis on nii armas mõelda, et ta on mu koolivend. Mis sellest, et mitte samaaegne, aga tema kulutas kunagi neid samu treppe ning võibolla mõni noortest õppejõududest oli minu "vana hea" õpetaja... Igal juhul on armas nii mõelda. Mäletan, et meil oli ka kunagi autahvel kus olid kirjas "meie kooli vilistlased" ning seal ilutsesid minu mõlema lemmiknäitleja nimed Aarne Üksküla ja Jüri Krjukov. Muidugi mõista oli see nimekiri pikk ja aukartustäratav, ka muid unustamata, näitena siin veel Heino Mandri ja Anu Lamp, aga seda teemat uurin ma kunagi veel täpsemalt...

Tulles tagasi tema "George" -i rolli juurde. Selle kirjeldamine on nii raske. Kahjuks polegi ma seda teatris näinud. Minu jaoks on see tele-ülesvõte ainus võimalus olnud. Jumal tänatud ETV ei lasknud seda mööda...

Lapsepõlvest, kui televiisorist seda vaatasin, sellest ajast meenub mingi maagiline tumba keset tuba ning kaks karjuvat näitlejat roosas ruumis. Samuti ka paar kummalist külalist. Aga mäletan, et juba lapsena see etendus mulle meeldis. Nüüd kus ta mul juba aastaid videokassetil olemas, olen seda vaadanud ainult ühe korra ning ka seegi kord juba aastate taga. Raamatu tekst, näitlejate enda laused lavastuse kohta äratasid hirmsa jällenägemise isu. Kuidagi ebateadlikult olen ma hoidunud seda uuesti vaatamast. Kartes, ei-tea-mida. Võibolla seda, et kõik muud teatrietendused selle kõrval kahvatuvad või äkki mälestus sellest on nii magus, et uuesti vaadates muundub mälestus millegiks muuks.

Ilmselt on asjatu öelda, et hirm oli asjatu. Täna, 30 aastat pärast lavastuse esietendust, pole etendus kaotanud kõige vähematki oma särast ja särtsust. Seda eelkõige näitlejate pärast, kuid ka lavastus ja tekst loomulikult on väga väga tugevad. Olen ju vahepeal näinud ka Elizabeth Tayloriga filmiversiooni, mis kahtlemata küündib samale tasemele. Ja veel Linnateatri 90-ndatel lavastatud versiooni Ülle Ulla ja Raivo Trassiga. Ka see oli hea, kuid jääb kahtlemata oma kahele kaasversioonile alla. Siin ma siiski keskendun just "uuesti" vaadatud versioonile, ehk Rummo ja Üksküla Ilutulestikule.

Kõik algab sellest, kui Geroge ja Martha saabuvad mingilt peolt koju ning George mõtleb vaikselt voodi suunas ööks valmistuda. Martha aga teatab tõsiasja, et neil on tulemas külalised. Külalisi mängivad Villem Indrikson ja Tiia Kriisa. Mõlemad on sisuliselt headeks mängunuppudeks Martha ja George-i mängulaual, kuid eriti Indrikson ei mõju 28-aastase noore õppejõuna. Kuid see ehk polegi oluline. Pigem peab ta sobima Martha Toy boy-ks. Ja sellena ta on usutav. Tiia Kriisa on väikese koduhiirest naise prototüüp. Igati pingestatud oma oksendamiste ja nõrganärvilisusega. Aga nendest ma täna siin kirjutada ei taha. Sest tegelikud staarid säravad siin nii võimsalt, et sellest tekib lavasusele täiesti oma dimensioon või tasand. Seda seetõttu, et George ja Martha tõesti tegelikult ei pane eriti tähelegi nende külaliste kohalolu. Vaesed külalised mõjuvadki kui malenuppudena, mida kaks "päris" mängijat oma suurel valedemängu - laual liigutavad.

Mõlema tegevus ja sõnad on ju tegelikult suunatud ainult teineteisele, isegi hetkedel kui nad vestelevad oma külalistega. Mäng väljub mingil hetkel kontrolli alt, sest tegelikult on sõda alanud juba esimesest kaadrist. Mänguks tundub olevat teineteise närvi ajamine. Ilmselt lastetul, keskealisel paaril, pole muud lõbu oma elus. Muud kui teineteise närvidel mängimine. Naine valetab, et neil on poeg. Seda mängu nad ilmselt mängivad tihti omavahel. Mees, aga ei taha, et teised sellest mängust teaksid või selles osaleksid. Mees teeb alatu lükke ning omavoliliselt ja üksi teeb kättemaksuks otsuse tappa see "poeg" ehk sellega lõpetada see mäng. Ehk mõlemad on süüdi kättemaksmises, mõlemad on süüdi omavolitsemises. Samas süüdlaseid siin mängus ei otsita, nad kõmmutatakse sõnadega maha.

Aarne Üksküla ja Linda Rummo keemia ja koostöö laval saavutab täiesti ülima taseme Virginia Woolfis. Seda pole enam võimalik ületada, küll ehk saavutada sama (näiteks Krjukov ja Lutsepp Malvius -e Ämbliknaise suudluses). Nad täiendasid laval teineteist, toetasid ning ka rütmiliselt lõid duelli. Kui üks väsis, sai teine hoogu - milline eluline psühholoogiline saavutus! Nagu kontsentreeritud paarisuhte rütm. Vapustav!
Kõige oskuslikumad hetked, mis kohe väga sügavale teatriteadlikusse minu jaoks mälupiltidena salvestuvad on Üksküla, hetkel kui ta tuleb ideele, et ta kohe räägib Martale, et tuli teade, et nende poeg on surnud. Ja Linda Rummo, kui ta naudinguga räägib, et Georg-e ei ole mitte keegi, ainult üks mömm, kes poleks ilma tema "papa"-ta mitte keegi. Oh, kui nüüd järele mõelda on terve lavastus täis neid hetki. Tõeline Eesti Teatri tippsaavutusi.
Hinne 5++++++
Seda ma vaatan veel ja veel ja veel!!!!!!!!!!!!

Lisaks lühendan siia ühe artikli, kus lavastaja Adolf Šapiro seoses Aarne Üksküla 60-jubeliga kirjutab nii Ükskülast kui Virginia Woolfi loomisloost:

Kui Aarne Üksküla sündinuks kusagil Ameerikas, tunneks teda terve maailm. Ta mängiks Hollywoodi filmides ja teda saatvad austajannad ei laseks tal limo'st väljuda, kui ta mõnda järjekordset prestiizhset auhinda vastu võtma sõidab.
Kuid esiteks – kui Aarne poleks sündinud Eestis, ei oleks ta enam Aarne, vaid üks sootuks teine näitleja. Pole sugugi välistatud, et me teda imetleksime, ent hoopis teisiti, mitte nii nagu praegu.
Ja teiseks – käigu see Hollywood kuradile! See-eest teab Üksküla nime iga tema sünnimaa elanik. Ning kui teda ka tänaval pintsakureväärist ei sikutata ja autogrammi ei nõuta, siis üksnes seepärast, et taoline ekspansiivne tunnete näitamine pole eestlasele loomuomane.

Olen korduvalt tajunud, et kui Aarne lavale ilmub, täidab vaatesaali mingi lummus, mingi tänutunne tema vastu. Selle eest, et ta olemas on; et ta püünele astus; et ta mängib. See pole pelgalt näitleja ja saali vaheline kontakt – need on tõeliselt intiimsed, hingest hinge minevad suhted.

Selle mõistmiseni olen jõudnud aastatega, kuid esmakohtumisel Ükskülaga olin pettunud, isegi ehmunud. See juhtus Pärnus. Valisin osatäitjat, kes hakkaks kehastama George'i Edward Albee näidendis "Kes kardab Virginia Woolfi?". Sõbrad hoiatasid mind, et mul seisab ees kohtumine väga hea näitlejaga. Mikk Mikiver ütles: "Aarne on eesti parim!"
Kuid missugune oli minu segadus pärast "Kolmekrossiooperi" I vaatust, kus Üksküla kehastas Väitsa-Mackie't. "Parim näitleja" näis mulle laval külma ja tundetuna. "Ta lihtsalt ei taha mängida!" hüüatasin ma vaheajal. Eksisin.

Aarne Ükskülale on loodus kaasa andnud vaistliku mõõdutunde. Ta kasutab selle või teise asja väljendamiseks täpselt nii palju jõudu kui hädavajalik. Ei vähem ega rohkem. Seepärast tunduski Üksküla agressiivses Brechti-lavastuses, kus enamjagu lavalolijaid prostituutide ja varaste rollides "kaifisid", inertse ja väheväljenduslikuna. Hea maitse hoidis teda mängitsevate partnerite seas liidripositsiooni eest võitlemast. Ta andis neile lahinguta järele. Ja võitis etenduse.
Tasapisi köitis too kummaline, tagasihoidlik näitleja üha rohkem tähelepanu. Sai üha selgemaks, et ta pole sugugi lihtsakoeline. Tema lavamaneeri elegantsus lummas.

Mul on olnud au töötada Aarnega ülalmainitud Albee kallal, kus tema partneriks oli sädelev Linda Rummo. Sellele järgnes Karenin Tolstoi "Elavas laibas". Ja siiski tundub mulle, et ma ei tunne teda sugugi. Aarne näitlejavõimetes näib peituvat mingi ammendamatus, varjatud potentsiaal, mis alles kasutamist ootab.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" proovidesse tuli Aarne koos ingliskeelse tekstiga ja võrdles väsimatult tõlkeid. Eesti-, vene- ja ingliskeelseid tekste võrreldes lahkasime me märkamatult ära ka kogu näidendi. Täpseima sõnalise vaste otsingud viisid meid autori kavatsuste tabamiseni, aitasid kaevuda tegevuslike algeteni. Kuid selleks, et nii juhtuks, peab tööpartneriks olema näitleja, kes austab sõna sedavõrd nagu Aarne Üksküla. Isegi mulle, kes ma eesti keelt ei mõista, on tunnetatav see, kui meisterlik on Aarne keelekasutus. Kui terav, läbitungiv on tema sõna, kui täpne ja kerge tema fraas.

George'i rollis langesid Üksküla sõnad hetketi aeglaselt ja helisedes just nagu kivid kaevu, kohati lendasid kiire valinguna nagu professionaalse laskuri nooled, mis järjepannu kümnesse tabasid, viivuti aga paiskusid õhku ja jäid sinna rippuma nagu vikerkaarevärviline ilutulestik.
Kuid tähtis on hoopis muu – ükskõik kui keerulisi piruette Aarne ühest emotsionaalsest seisundist teise liikudes poleks sooritanud, ükskõik millise näilise kergusega ta ka keeruka rolli kõrgeid noote ei võtnud, ei demonstreerinud ta vaatajale kunagi, et "vaadake, kui vingelt ma mängin!".
Kas olete märganud, et on olemas professori-tüüpi artiste, kes annavad laval näitliku õppetunni? Ükskülas pole midagi seesugust. Ta allutab kõik tähendusele, ei vaheta olulist peenrahaks. Ta on näitleja, kes oskab kanda teemat.

Andekad näitlejad stimuleerivad lavastajakunsti. Annavad rezhissöörile ainulaadse võimaluse kontrollida oma oletuste paikapidavust. Niisugused näitlejad nagu Aarne Üksküla suudavad anda lavastaja visioonidele täpse kuju ning avavad sellega nii viimaste puudused kui ka voorused. Just seepärast on töö Ükskülaga rezhissööri õnn. Enese ja oma loodud konstruktsioonide paikapidavuse kontrollimine.

Kui Elmo Nüganen pidas minuga hiljaaegu läbirääkimisi lavastamise üle Linnateatris, ütlesin ma kohe, et tahaksin ilmtingimata kasutada ka Aarne Ükskülat. Elmo sai minust liigsete sõnadeta aru, rõõmustas, andis nõusoleku, ent mitmesugustel tehnilistel põhjustel ei saanud meie kohtumine teoks.

Küll on hea, et Aarne ei sündinud Ameerikas. Sest nüüd ei ole tema nägemiseks vaja viisat taotleda ja ookeani taha lennata. Lähen teatrisse, võtan mugavalt istet, naudin tema mängu, meenutan ühiseid töid ja mõtisklen selle üle, mida me võiksime üheskoos veel ette võtta. See on raske ülesanne. Sest Aarne Üksküla suudab palju, väga palju. Ja see on küll asi, mille puhul tahan õnnitleda nii teda, eesti teatrit kui ka vaatajaid!