Eile avati Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge". Programmi valitud lavastuste etendusi saab 25.-.29.10 näha Tallinnas Viimsi Artiumis ning Tartus Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis. Tänasest veel 4 päeva maailmatasemel Aasia- ning aasiapärast kultuuri - kunsti, tantsu ja muusikat.
Festivali üheks põhikorraldajaks on kunstiline kooslus *birdname, kuhu kuuluvad lavastaja-koreograaf Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning produtsent Tiiu Tamm.
Nimi “1000 kurge” viitab nii (jaapanlaste jaoks kõrgemaski hinnas) paberlindudele, mis sealses kultuuris sümboliseerivad pikka ja head elu (ning on sellega seonduvalt traditsiooniline kingitus pulmade ja sündide ajal), ent nagu ka festivali programmijuht Teet Kask lisas, on see ka viide Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata samanimelisest romaanist inspireeritult inimsüdame igavikulisele rännuigatsusele (ka Eestis väga armastatud kirjanik - oled lugenud tema LR-is ilmunud suurepärast "Lumine maa"? või ka just festivali nimekaimuks olevat Nobelistide-sarjas ilmunud romaani "Tuhat kurge"?) .
Festivalil astuvad üles etendajad Lõuna-Koreast ja Jaapanist ning avamisel sai ülevaate ja tunnetuse, millega on tegemist. Ühtlasi, kuna etteasted toimusid erinevates maja osades, siis õnnestus osalejatel tutvuda ka Viimsi Artiumi kui maja erinevate etendusruumidega.
Linnulennulist ülevaadet eilse kohta tulekski ehk alustada just Artiumist endast, sest juba uksest sisenedes astud selle maja atmosfääri, milles tunneb kohe ära loodusega kooskõla - puitu õhkab mõnusalt ja kivi on ka natuke kohal. Akende ees on loodus "tuppa tunginud" ning Artiumi aatriumi keskset õhku täidab sild, mis vähemalt näiliselt on ripptoestusega. Kõik on veel uus ja värske, aga mitte silutult-klantsitult, vaid selline, millega on lihtne suhestuda - kohe end koduselt tunda.
Esimesena sai Kammersaali astudes osa Shion Yokoo-Ruttas'e (Eesti/Jaapan) installatsioonist “Palun kasta, kui mind siin ei ole”. Ja seda, kelle taimed kastmist vajavad, tõesti (vist juba mõnda aega) kohal ei ole olnud, sest maa oli täis riisumata lehti... Aga ega nendega kastja midagi tegema ei pea - riisuda ju ei palutud (kas see oleks palju paluda? oleneb ju inimesest)... Huvitav on installatsioon ka tehnilises mõttes. Lummava tilkumise-heliga kusagilt kõrgusest ja maas muld, mis siis selle vee kõik endasse imab... järelmaitsena tekkis aga hoopis tunne, et kas seal üldse vett päriselt ka tilkus või oligi vaid helist tekkiv illusioon... aga tilkus ju küll - silmaga oli näha... või kas ikka oli? Oli, oli. Kuid terve päev seal tilkudes ja ei ainsatki installatsiooni alt tekkivat laiavoolamist? Muld on ju imeline imab palju endasse või on ikkagi see kunst ise üks ime? Sügise kolletunud lehed on igatahes imelised, isegi kui need ongi kunsti pandud. Selles pealkirjas on headus juba eoses peidus - keegi siiski kastab... Keegi jällegi hoolib. Kas ka hoolitseja hoolib ise taimedest... aga vähemalt sellest inimesest, kes on palunud. Taimed ise, mis installatsioonis on elavate kirjas, on pottides, ent nendeni tilkuv installatsioonivesi ei jõuagi... keegi kastab neid nagunii, sest Shion ise seal juures ei seisa... Ja meie, vaatajad, kastame neid imetlevate pilkudega...
Vastandlik - natüürmort ja elusloodus ühes... aga just esimene saab allatilkuva vee, ent teine on alles maa ja taeva vahel ning ei tegele veel mullastumisega. Mõtteid ühe installatsiooniga tuuakse pähe rohkem kui teinekord terve näitusega. Vaadatav, kuuldav, tunnetuslikult tajutav. Kas ka juba selles vastuoluliseski on midagi aasiapärast või see on siiski kunsti olemus iseenesest, maailmajao kultuurieripärast hoolimata?
Installatsiooni ühe "nööri" otsas rippusid ka kõrvaklapid, mis ilmselt lisasid kas muusika või sõnadega veel midagi juurde, ent kui mina nad kõrvadele panin, tuli sealt veel see kõikse haruldasem muusika - vaikus.
Kammersaali kõrval asuvasse blackboxi viis festivali avasündmuse teekond edasi, kus samuti võrdlemisi kammerlikus atmosfääris saabus pimedusse lõikavasse mürkrohelisse laservalgusruutu Lõuna-Korea Nulhui Dance Company'sse kuuluv tantsija-koreograaf Siwon Choi. Oma kahevaatuselises ettekandes esitas ta 2 erinevat tantsu ehk 2 erinevat miniatuuri ehk 2 eraldi, kuigi tunnetusliku sidususega lugu. Esimene neist "Voog", ehk "The flow"... mis tuleb kohe ära mainida, oli lisaks tantsukunstile ka laulukunsti tutvustav. Kavalehe abiga sai teada, et tegemist on A-Leum Lee JeongGa plaadilt kõlava muusikaga ja see andis tugevalt tooni kurbust ja naudinguid endas segavale tantsule, millest tunneb ära mitmeid aasia tantsukunsti traditsioonidele viitavaid detaile. Detailide rohkus ja keskendumine tantsu ning üldse kogu liikumise jooksul on nö."eripära" juba iseenesest, sest ükski varvastekõverdus või isegi sõrmede positsioon ei ole läbimõtlemata, kujundit loomata vaatajatele pakutud. Roheline ruut kasvas ja pimeduses ruumi otsiv "taim" sai omale õhku juurde, kuigi hämarus hoidis seda (või siis teda) enda rüpes sellest hoolimata. Kuigi alles teise miniatuuri nimi oli "Tunnel", siis ometi oli juba siin tunnelisoleku tunne. Maa-aluses tunnelis, kus mingil põhjusel on üks taim kasvama hakanud. Otsides oma väljundit, oma elu. Ja kuigi piirid on paigas, ei saa, ega (inimene ka ju) tohigi nendesse jääda. Seda antud ala ära kasutades, kuid siiski ise mitte olukorra ohver olles vaid olukorda kontrollides. Õrn ja jõuline korraga. Alandlik ja ülev korraga. Liikumine ise kantud kehast algatamisega. Näiteks käte liigutamine ei oleks nagu üldse olnud mitte mõttetöö ja ajust antud käsklus, vaid need eendusid või tõmbusid tagasi hoopis kehalisest impulsist endast, mida oli vaadates täiesti isemoodi tajuda.
Tunnel-i tantsus sai valgus veelgi otsesema loojutustamiseks vajaliku rolli. Teatavasti tunnelist rääkides, seondub see ju tihi ka "tunneli otsas paistva valgusega". Ja ega ju sõnatu teatri puhul kunagi ei tea, aga oi kuidas iseendale meeldis sellest liikumisest leitud "lugu", kus inimene jookseb muudkui nende tunnelilõpu-valguste suunas, ent tihti siiski leidmata väljapääsu, leidmata lahendust ehk just nö. seda "tunneli otsa", sest pimedas olles hakkad haarama igast lootuskiirest ning need tunneliotsadki võivad osutuda vaid miraažiks - mitte päris valguskiireks, vaid tõesti pelgalt tühipaljaks lootuskiireks. Ja siis kui juba loobud, hakkab neid tegelikke tunneliotsi paistma. Ja mitmeidki... ning siis juba palju erksamalt! Ja võib isegi valida... Kas selles peegeldus ka Aasia inimeste oskus oodata? Vanema inimese tarkus? Sest eks ole ju aeg üks meie suurimaid õpetajaid. Nii eluline, nii selge kuid ometi sõnatult ning imekauni tantsuga esitatud. Sealjuures ei saa jätta kiitmata huvitavat esinemisriietust, mis omamoodi viitaks nagu origamile. Ent on oma peente kangatekstuuri-kriipsudega voolujoonelisuses ka viide esimesele tantsule "Voog" ja aitas illusioonide-mõtete tekkele omalt poolt kaasa.
Hetk aulas just kogetu üle õhkamist ning juba sisenesimegi Artiumi esindussaali. Kuigi keegi istmeid testida selles ei saanudki, sest kogu publik sai otsemat teed ise võimaluse "lavale astumiseks". Nimelt kõrgelt lavaääre tipust, lavalseisvate inimeste peade kohalt, hakkas laskuma jaapanlanna Asami Yasumoto. Jaapani kaasaegse tsirkuse kunstnik annab festivalil oma auhinnatud lavastuse etenduse "Cover your mouth" („Kata oma suu“), kus võib näha tsirkuse, kaasaegse tantsu ja muusika sümbioosi. Meile, festivali avaõhtul, anti sellest vaid põgus eelmaitse, et juba tervikut minna tagasi uudistama. Lisaks, seekord kasutas ta kaitsvat-hoidvat köit, kuid etendusel, nagu Teet Kask hiljem lisas, teeb ta seda kõike kilega. Selline vertikaaltants õhuakrobaadilt mõjus visuaalselt väga kummastavalt. Justkui vaataksid droonina kellegi lagipähe, kuidas ta liigub, kuidas ta tantsib. Originaalne lähenemine, mida ju muul juhul kui kusagilt kõrgelt aknalt alla inimesi tänavatel lihtsalt kõndimas vaadates saab vast ehk vaid aimu, ent siin tuleb mängu ka see tantsuline pool. Ja tegelikult kogu visuaal vast ehk pääsebki päriselt mõjule, mida pikemalt saada vaadata.
Juba enne oli tähelepanuväärselt silmatorkav vaadata Artiumi aulas kahte valget, umbes 3-4 meetri kõrgust kangast/paberit. Ja nüüd oli aeg nende täitumise käes. Kunstnik Matti Vainio asus seda Sander Mölderi DJ puldist väga huvitavate biitide ja helide saatel täitma, eesmärgiga luua seeläbi rütmistatult inspireeritult "1000 kurge" teos. Usun, et see on vaatamiseks väljas ka praegu Artiumis. Esialgu tundus natuke selline õlgakehitamapanev... ehk pigem tahaks ise pintsliga seal askeldada, aga lõpuks kui lõuend täis sai, leidis sealt ka päriselt need kõlanud rütmid üles. Kured ka. Tegelikult oli mustade joonte tekkimisel valgele pisut sama efekt, nagu vaadata kui keegi teeb kalligraafiat. Ise eelistaksingi vast pigem nõks veelgi mõtestatumat ehk just mõistusest lähtuvat tegevust ehk kalligraafia loomise vaatamist, aga Matti tegutsemine värviga muutus jällegi omamoodi tantsuks ning see oli ju puhas tunnetest tekkiv looming. Mis omakorda viis mõtted sellele, et kuigi erinevad oma detailides ja võibolla isegi sündimise-loomise-väljundi mõttes, siis pole see ju siiski mitte ainult Aasia, vaid üldse mistahes kunstile omane, et lõppude lõpuks kunsti kogemine ning tõlgitsus iseendale annab võimaluse ka iseendaga sügavamalt ja paremini tutvumiseks. Ning seda ka see Matti Vainio (ja ühtlasi ju ka Sander Mölderi) esitlus ju seega igatahes pakkus.
Kujutava kunsti tekkimise ning helimaastikega samal ajal toimus Artiumi aatriumi rõdul vaatet kõige eelnevaga võrdne kunstiline elamus toidudisainer Helis Heiteri söödava installatsiooni Heiter x Terra Firma nii silmade kui suuga nautimine. Ehk see polnud siiski mitte lihtsalt mingi suvaline buffee, vaid tõesti sõna otseses mõttes kunst niisamuti. Ja aimata võis ka Aasia mõjutusi. Terra Firma on võrsuv lauamaastik installatsioon ja disainiuurimus. Mis väga läheda "vaatlusega" (loe: "mitte-ainult-silmadega-õgimisega") pakkus võimalust mõelda sellele, mida ja kuidas me sööme. Osa sellest toidust oli niiöelda kuivanud, justkui toidujäätmed, isegi hallitusliku efektiga, osa kasvas värskelt lauast välja (selle jaoks olid pisikesed käärid laual, et lõigata endale üks näpuotsatäis). Ilmselt ärgitamaks ka mõtlema, et kui kaugelt see toit meieni tavaliselt jõuab, mis võiks tõesti hoopis pigem oma aknalaualt noppida "päriselt" värskena (mitte kemikaalidega hoitult söömiskõlbuliku esteetikaga). Kogu installatsioonialus, ehk laud ise oli punasest savist ning loodud kasutades traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja lisaks savile, oli seal ka muid looduslikke materjale, nagu näiteks kohvipuru…efektiloomiseks. Ja sellelt leitava eriskummalise toiduga kooskõlas üks tõeline Elamus- suure E-ga. Kui näiteks ülisuurte ubade või hoopis kivide või miks ka mitte linnupesa munakuhilatena olid selgelt äratuntavad tumedaks (arvatavasti soja abil) marineeritud kanamunad, siis mõningaid aasiapäraseid maiuseid ning nende konsistentsi ära arvata ei suutnudki. Laua vast maitsvamad annid siinkirjutaja arvates olid vahvalt hapud jõhvikad ei-tea-mille, sinihallitusjuustuna näivas krõmpsus glasuuris ning justkui kuivatatud umami-maitselised (soolanemagusad) "krõpsud" või olid need hoopis "küpsised", mis visuaalselt nägid välja, nagu kuivatatud seened (või hoopis tempura-millimallikad?)
Avamisüritus kestis veel edasi, kui ise sai sellest kunstist tiinest õhustikust Viimsi öhe astutud, mil veel üks vastandlik tunne tekkis, ehk mitte vanast maailmas uuemasse, vaid hoopis, nagu oleks teisest - "taasuuemast maailmast" vanasse naasnud.
