The Brief Wondrous Life of Oscar Wao - Junot Díaz

Kui raamat on võitnud nii Pulitzeri kui ka Rahvusliku Kriitikute auhinna (National Book Critics Circle Award), lisaks ajakiri "New York" nimetas selle aasta parimaks raamatuks ning ajakirja "Time" raamatukriitiku meelest oli see aasta parim - siis päris jamaga ei saa kuidagi tegemist olla... kiidulaulu kõlapind on lihtsalt juba liiga lai! Ja muidugi ei saanud ka mina jätta seda paar aastat tagasi ilmunud raamatut oma lugemislaualt kõrvale :)

Jah, tegemist on väga originaalse teosega. Nii sisulises mõttes, ülesehituselt kui ka isegi puht-tehniliselt. Alustades sellega, et "otsene kõne" pole pandud jutumärkidesse, hispaaniakeelsed (ohtrad) väljendid, urbanistlik släng oma "nigger"-itega ja isegi terved laused hispaania keelest on jäetud tõlkimata (kuigi see ei häiri kõige vähematki, sest suuremale osale väljenditest suudab tõlke teiste keelte põhjal tuletada või on need tihedalt kasutatud väljenditena juba lihtsalt varem tuttavad), raamatu esimesel poolel on peaaegu pool tekstist joonealuste märkustena (kuna kõik sõnad vajavad viitena sisulist lahtiseletamist või lisamärkuseid ajaloo või siis päriselu taustaga). Nende joonealuste märkustega antakse juurde seda atmosfääri ning ajastutunnetust või siis kogu ladina-Ameerika olustikku. Ning kõigele lisaks saab palju teada Trujillo diktatuuri ajastu tänavatasandi hirmudest ning üldse sealsetest inimestest ja orjusest ning muud ühiskondlikku. Trujillo diktatuur teatavasti kestis 1930-1961, kuid selle mõju ulatub läbi inimeste ning nende juurte kuni tänapäevani välja.

Kogu raamat on tegelikult üks suur perekonnasaaga. ajas hüpatakse kord edasi kord tagasi kuid põhimõtteliseks liiniks on ikkagi tänapäevasel ajal elava Oscari, tema õe, nende ema ja vanaisa lood. Vanaisa oli otseselt seotud Truillo endaga. Loosse on segatud ka ema kasuema, kuna too kasvatas selle uhke ja ilusa latiino-tüdruku (Hypatia Belicia Cabral, ehk "Beli") üles. Kes omakorda sai kaks last, kellest siis raamatu lõpus keskendutakse peamiselt Oscarile. Oscar läks lapsena paksuks ning tema elu keerles ümber rolli-mängude ja sci-fi ning fantaasia-raamatute. Ta kirjutas ka ise lugusid ning hiljem saigi temast kirjandusõpetaja. Ning kuigi tal polnud erilist õnne naistega, oli ta ikka armunud ühte või teise. Siiski ei jõudnud ega jõudnud ta kuidagi kellegagi neist isegi suudluseni (lõpu poole toimub küll selles suhtes muudatus). Esimene pool raamatut keskendub rohkem Oscari ema naiseks saamise loosse. Kuna ta oli ka lähikonna kaunitar, siis neid seikluseid meestemaailmas tuli ette keskmisest rohkem.

Kogu seda saagat varjutas FUKU, ehk justkui mingi perekonna needus. Ja seda tegelikult mitte ainult ema Beli-l ja Oscaril vaid kõigil, kelles voolas selle perekonna veri. See on ilmselt mingi sealne kultuuritausta osa - sellel ajal ja ilmselt ka praegu sealne rahvas usub needustestesse ja kurjadesse vaimudesse. Surma ning teisi ebameeldivusi on lihtne seletada millegi üleloomulikuga.

Originaalseks võib seda raamatut pidada ka selle poolest, kuidas on kirjeldatud armastust. Seda õhkub nii Oscari püüdlustest leida oma ellu naist kui ka Oscari õe peigmees - Yunior de Las Casas - tihti minajutustajana esineva tegelase armastusest nii Oscari õe kuid ka mingil kummalisel tasandil Oscari enda vastu. Justkui hoolitseva vanema vennana. Kuigi jah, see tee selle hoolimiseni on mõnevõrra konarlik.

Kuidagi higine, pikkade tumepruunide lokkis juustega naiste, latiinode, palmide, diktaatorite, merengue ja temperamentsete inimeste maailma õhkub nendelt lehekülgedelt ja see on suvisel ajal lugedes kuidagi nii ehtne. Kirjanik, kuigi jutustab oma lugu, laskub ka mõnedel hetkedel justkui vestlusesse lugejaga. Hästi mõnus on sealt teksti peidetult leida ja ära tunda viiteid Tolkieni Sõrmuste isanda tegelastele ja sündmustele, samuti on kasutatud ka teisi vahvaid viiteid tuttavatele raamatutele või tegelastele. Äratundmisrõõm ja arusaamisrõõm on alati raamatutes minu meelest positiivne nähtus :) Samas on ka selle raamatu kõik karakaterid kuidagi hästi elavad ning neid on kerge endale ette kujutada. Kuna ma Dominikaani Vabariigi filmikunstist palju ei tea, ega pole ka kunagi Santo Domingos, ega seal kandis üldse käinud, siis ühildasin ma need tegelased, tegevustiku ja atmosfääri Brasiilia või Kuubaga. See tunnetus mis raamatust õhkub on geograafilistelt ja inimllikelt eripärasustelt kuidagi sarnane. Võibolla see viide on natuke vägivaldne ja võibolla isegi tobe, aga kuna DR on minu jaoks võõras, siis selline ühildamine aitas natukene ettekujutusele kaasa.

Paar väikest stiilinäidet:

It's true. The Gangster's wife was - drumroll, please - Trujillo's fucking sister! Did you really think some street punk from Samanà was going to reach the upper echelons of the Trujillato on hard work alone? Negro, please-this ain't a fucking comic book!

---

-shit, who can keep track of what's true and what's false in a country as bakà as ours-what in known is that the time before her brother's rise had made her una mujer bien fuerte y bien cruel; she was no pendeja and ate girls like Beli like they were pan de agua - if this was Dickens she'd have to run a brothel - but wait, she did run brothels! Well, maybe Dickens would have her run an orphanage.

---

Üks assotsiatsioon tekkis veel, nimelt Gomorraga. Sealgi oli tõsieluga lugu segunenud. Ja mitu erinevat liini jooksmas. Ka olustikutunnetus oli kuidagi tugev, niisamuti on see ka Oscar Wao-s. Sest kuigi see kõik on ju fiktsioon, toimub osa romaanist New Jersey-s, kus ka kirjanik Díaz üles kasvas ning lugu ise areneb Dominkaani Vabariigis, kus kirjanik sündis ning juba mainitud diktaator Rafael Trujillo mõjutused ning sidused on ju ühte otsapidi päris elust. Romaanist saab hästi aimu nende sealsete inimeste mentaliteedist ning temperamendist. Samas kui peategelane Oscar on just selline "dork", kes elab koomiksite ja rollimängude maailmas... ja ikka ei saa üle ega ümber neist kuumadest naistest ja kahtlemata ka armastusest :)))

Hinnang: 4+ (Atmosfääri ja karakateri-ehituse eest võiks tegelikult anda ka täied punktid ja ega see raamat polnud üldse nii ropp nagu nendest mu "stiilinäidetest" võiks arvata. Kogu draama oli hästi huvitav ja pidevalt oli soov teada saada, mis edasi saab ning miks ikkagi raamatu pealkiri on just "Lühike imetlusväärne Oscar Wao elu", kui tegelikult suurem osa raamatust on hoopis teistest inimestest - tema suguvõsast... aga eks nagu ikka, lõpus saab sellele selgust. Sest peamine ja minu jaoks ehk ka kõige huvitavam liin oli ikkagi otseselt seotud Oscariga ja...armastusega. Ma võin käe südamele pannes öelda, et ma pole tõesti lugenud midagi sellist varem. Ja see originaalsus tegigi raamatust erilise! Mina küll soovitaksin päris julgelt!)

Junot Díaz (sündinud 31.12.68) on Dominikaani-Ameerika kirjanik, kes töötab MIT-s loova kirjanduse (creative writing) professorina.

DeUsynlige / Nähtamatu / Troubled water (Norra 2008)

Režissör: Erik Poppe
Stsenaarium: Harald Rosenløw-Eeg
Olulisemad näitlejad: Pål Sverre Valheim Hagen, Trine Dyrholm, Ellen Dorrit Petersen
Loo lähtekoht: Päise päeva ajal varastavad kaks huligaani ühe 4 aastase vankris magava poisi kohviku eest. Kusagil mingi jõe läheduses tekib poistel hetkeks omavaheline vaidlus ja pisike poiss vankrist proovib põgeneda. Muidugi jooksevad huligaanid kohe talle mööda jõeperve allapoole järele. Pisipõnn komistab ja kukub ning lööb oma pea veriseks ning kas sureb või on lihtsalt loid. Üks poistest kannab ta vette, kus pisike poiss läheb vooluga kaasa ning vajub põhja. Ema väljub kohvikust, kus ta käis pojale kaneelisaiu ostmas, sest too tahtis parte minna toitma ja endale kakaod, mille väljudes kogemata kampsunile kallas. Sellepärast tal ehk läks ka pisike hetk kauem kohvikus sees, sest käis tualetis kakaod maha pühkimas. Järgmine kaader on vanglast, kus poisi vette kandnud huligaan mängib orelit ja vangidest koosnev koor laulab. Orelimängijal õnnestub hea käitumise pärast vangist varem vabaneda. Lugu lähebki lahti siit kohast järgides esimese poole filmist mehe püüdluseid oma elu jalgele saada, tema tutvusmist ühe naispapiga, kellel on ka pisike poeg. Umbes poole filmi peal hüppab filmi tegevustik sinna kohta tagasi, kui vanglast vabanenud noormees kiriku orelimängija-töökoha saab ning ema, kelle poja too kunagi varastab satub kogemata sellesse kirikusse oma klassiga (naine töötab õpetajana). Ning film hakkab sellest samas hetkest jälgima naise elu, kuni jõuatakse lõpplahendusteni, milles on osalisteks mõlemad inimesed (peategelased).

Tegemist on Erik Poppe Oslo-triloogia kolmada filmiga, tegelikult on see üldse tema kolmas täispikk kinofilm. Eelmised olid Schpaaa (1998) ja Norra poolt Ameerika Filmiakadeemiale aasta parima filmina esitatud Hawaii, Oslo. Kandideerima see küll toona ei pääsenud.

Tavaliselt kui filmides jutustatakse sama aega kaks korda, muutub see teise jutustuskorra ajal kuidagi koormavaks või kordusena vaadatavalt igavaks. Poppe suudab aga niimoodi huvitavalt oma kaks lugu kokku siduda, et mitte hetkeksi ei hakka igav. Mõtlemisainet lihtsalt on igas stseenis nii palju ning tempo on parajalt selline, et nendel mõtetel jõuab ka hetkeks peatuda ning enda sisse mälumiseks lasta. Eriti ehk sellepärast, et neid šokimomente kus väike poiss varastatakse ja kus ta pea on verine korratakse mitme kandi pealt ja erinevatest lõikudest uuesti ja uuesti sinna loo vahele - see hoiab omakorda kuidagi elektri ning sellise šokiliku tunde õhus.

Filmi suurim dilemma seisneb minu meelest selles, et vangalast vabanenud mees väidab tegelikult, et see oli ju õnnetus, et pisike poiss surma sai, sest poisike ise libises põgenedes. Et tema pole ju kedagi tapnud. Jah, eks ta ju mõnes mõttes on õige, aga kui ta poleks juba esialgu sealt kohviku eest omavoliliselt seda poissi kaasa endaga võtnud, poleks üldse midagi hullu juhtunud. Teisalt ema "vajab" süüdlast, juba lihtsalt psüühilisest vaatenurgast. Ta ei tea ju kuhu muidu oma viha suunata. Süü ei saa õhku jääda. Kummaline, aga filmitegijad on tõesti suutnud kujundada olukorra, kus tekib kaastunne ka selle mehe suhtes, sest tema ju ei tapnud, ega tahtnud tappa. Samas muidugi on sümpaatia ema poolel, kes 7 aastat hiljem endiselt ei saa oma eluga päriselt edasi minna, sest ta leinab oma last taga. Kogu teemasse on kistud ka kristlik mõtteviis, ehk jumal on nö.kõige taga. Ka pahade asjade taga ning ikka peaks andeks andma - kõik. Samas kui silmakirjalikud on tegelikult ka need samad usukuulutajad, kelle jaoks on nö. lihtne suuta küll andestada teistele inimestele tehtud valud, kuid kui endaga midagi juhtub, siis on see andeks andmine niisamuti raske ning tihti isegi võimatu - me kõik oleme lõppude lõpuks vaid inimesed - pungil emotsioone. Kusjuures filmi lõppedes jõutakse isegi sellise hetkeni kus mul oli tunne, et see surnud lapse ema ja tema poja tapja nagu peaaegu kallistaksid teineteist! Muidugi mul on tunne, et see, mida see huligaan tegelikult seal lõpus sellele emale räägib see on puhtast "headusest" välja mõeldud ning justkui tema "vabandus", aga oi-millise-hinnaga ta selle saavutab... mina küll nii tugev ei suudaks olla. Ehk see kuidagi ka kinnitab, et tegemist oli tegelikult südames hea inimesega, kes ehk just oli see kahest huligaanist "õige" ning halva sõbra mõju all?

Kogu selle teema juures meenus mulle mind juba mitu aastat kummitanud (ilmselt Pegasuse kirjastuse ühe raamatu tutvustusest pärit) lause - "Naist, kes matab oma mehe, hakatakse kutsuma lesknaiseks; meest, kes kaotab oma naise, leskmeheks. Vanemateta laps on orb. Aga kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?" See on ni hirmus olukord, et sellisele polegi oma nime. See on "puuduolev sõna"".

Kuna palju filmi tegevustikust toimub kirikus ning kirikutöötajate vahel, kusjuures orelimängija ise on ateist, siis on palju sellist usuteemalisi sügavaid mõtteid ning argumenteerimist ja sellised teemad mõjuvad alati sügavalt ning väga palju mõtteid tekitavalt. Kusjuures siin on tegemist ka ühe papiga, kes annab endale aru oma naiivsusest, et ta usub kedagi, kelle olemasolu ei ole tõestatud. Kuigi ma pole mingi usufanaatik ning tavaliselt on sellised teemad minu jaoks filmides ja teatris isegi eemaletõukavad - raamatutest lugedes saab nagu paremini keskenduda ning mõtetes selliste teemadega tegeleda ning seal ehk nii tihti ei häirigi, aga selles filmis on kõik need usuteemad väga orgaaniliselt kõige muu sees ja on justkui lisaväärtuseks kogu loole. Eriti sellepärast, et annavad omakorda mõtelmis/vaidlemis/imestamiseainet juurde.

Samuti vaadeldakse selle surnud lapse ema pereelu, kus mees on leidnud endale töö Taanis, et saada naine eemale neist mõtetest ja võimalusest uuesti kokkujoosta selle "mõrvariga". Lisaks on neil kaks aasiast lapsendatud kasutütart, kellest vanem on varateismeline. Pole ju ka kasulastega kunagi eriti lihtne. Ja see on täiesti eraldi tasand veel filmil. Ning omakorda on film veel armastusest ja valikutest armastuses. Mida me teeme, et teist inimest kaitsta psüühiliste asjade eest ja kas vaikimine ning varjamine on mingites olukordades õigustatud? Kas ja kui palju meil on õigust laste eest nende elulisi küsimusi ära otsustada ning oma tahtele allutada nende elu ja tulevik? Kas piibli õpetus - hammas hamba vastu, on õigustatud? See, mis seal lõpus toimub on väga hästi nii stsenaariumis kui ka filmiliselt tekitatud situatsioon - lausa geniaalne! Kuigi sellised kokkusattumused on tavaliselt ebausutavad. Aga muidugi siin oli ju tegemist "sama kandi inimestega" ja sellepärast - miks ka mitte? Mina uskusin küll kõike. Ja ma millegipärast arvan, et olen keskmisest skeptilisem selliste "kogemata kohtumiste" asjus.

Ja kogu selle mitmetasandilise ning heale loole lisaks, oli ka kaameratöö täiesti tippklass - see liikus nii ilusti ja sujuvalt. Ning muidugi see muusika. Kes oleks võinud arvata, et orelimuusika võib olla nii hea ja mõjuda ekraanilt vaadates nii võimsalt? Kuid lisaks sellele orelimuusikale on kasutatud ka kohati kitarrimuusikat ja mingit, ilmselt ksülofoniga tehtud motiivi, mis mõjub lastetoa-unemuusikana. Ja see lapsepõlve helge muusika on kuidagi õnnestunud kunstiliseks kontrastiks sellele jubedusele, mis ekraanilt loona jutustatakse. Väga, väga, väga hea film!

Hinnang: 5- (Ilus ja mõtlemapanev film väga hirmsatel ja sügavatel teemadel. Fantastiliselt hea näitlemine ning igati huvitav ja meeldejääv draama. Väga soovitatav just neile, kes tahavad ja suudavad mõelda andeks andmise, andeks saamise, usu, armastuse, laste ja pere teemadel. Järjekordne pärl Norra filmimeestelt!)

Filmi trailer:

State of play / Asjade seis (USA 2009)

Režissör: Kevin Macdonald
Stsenaarium: Matthew Michael Carnahan, Tony Gilroy, Billy Ray
Olulisemad näitlejad: Russell Crowe, Ben Affleck, Rachel McAdams, Helen Mirren, Robin Wright Penn, Jason Bateman, Jeff Daniels, Michael Berresse, Harry Lennix, Viola Davis
Loo lähtekoht: Noor must mees jookseb, vaadates pidevalt selja taha. Põgeneb kellegi eest... Kuni jääb ühte varjulisse kohta peitu. Sealt leiab tagaajaja - mõrvar - ta üles ja laseb maha. Kuuli saab kerre ka suvaline pealtnägija. Edasi jääb metroos rongi alla noor naisterahvas. Kongressiliige hakkab kaamerate ees nutma, kui teatab kõigile, et suurkorporatsiooni ebasedusliku tegevuse uurija, poliitiku enda assistent, ehk too sama naisterahvas on jäänud rongi alla ning surnud. Selge - poliitikul oli oma assistendiga afäär. Ajakirjanikud nagu raisakotkad hakkavad jutust välja rebima kõike mis võimalik. Ja kuna üks tippajakirjanik on selle poliitiku ülikooliaegne toakaaslane ning hilisem perekonnatuttav ning muuhulgas olnud voodis ka poliitiku abikaasaga, siis on tal mõistagi otseliin infoni. Samas ka omad huvid, et sõber ja/või sõbra naine ilusti asjast välja tuleks. Motiivid on segased. Kes on tapmiste taga, kes keda üle kavaldab ning kes on salapärane mõrvar ja kuidas teda üles leida....

Tegemist on üpris stiilipuhta trilleriga, kus muidugi ka peategelane surmaohtu jääb. Viga on selles, et nii kui "see" näitleja ekraanile tuli, ütlesin ma K-le, et pane tähele - lõpuks on kõiges süüdi just "tema". Jah, see film on täiesti tavaline põnevik, tavaline Hollywoodlike klišeedega üleküllastatud stuudiofilm. Kusjuures keskmisest veel kõvasti venitatum ja igavam ja etteaimatavam. Mõjus justkui ülipika politseisarja ülivenitatud osana. Kusjuures filmi lõppedes selguski tiitritest, et tegemist on BBC telesarja filmatiseerimisega.

Tõele au andes, üks põnev koht siiski oli - siis kui Russel Crowe, kes mängib vana ning kogenud ajakirjanikku, saab ise mõrvari sihtmärgiks. Hetkeks tekib kassi-hiire mäng garaažis, mis on ehk natukenegi põnev. Muidu on film täiesti põhjendamatult venitatud kaadrite ning tegevusega. Isegi päris algus, esimestest stseenidest alates - jookseb ju must mees kusagil tagahoovides, pimedas, vihma sajab - kõik on niiiiii tüüpiline.

Kummaline, et kohati oli dialoog isegi päris vaimukas ning hästi kirjutatud, kuid seda ainult hästi paiguti. Ja kuna stsenaariumi on kirjutanud 3 eri inimest, siis võibolla üks neist oli hea ja teised kaks mitte ning sellest tulenesid ka need erinevad tempod ja just selline hea ja kehva dialoogi tuntav vahe. Kuigi kõik kolm stsenaristi on oma varasemate töödega tõestanud oma menu kassafilmide kirjutamisel. Kõik on ka mingil määral poliitikat oma trilleritesse sisse kirjutanud, sest on ju ka "State of play" just nimelt "poliitiline triller".

Postiivsele poolele võiks kirjutada sellise konkreetse näitamise kui sarnased on politseiuurija töö uuriva ajakirjaniku tööga. Selline võrdsustamine on ju juba ka varem tuttav kuid siin filmis tuleb see eriti hästi esile. Samuti oli huvitav näha Ben Afflecki sellises emotsionaalses rollis. Mõnes mõttes ta isegi üllatas, kuigi mu lemmikute hulka ta ikkagi veel ennast ei mänginud. Russell Crowe on ju alati tase, nii ka siin, kuigi tema roll, mille ta loob on kuidagi selline eba-russellcrowelik :) K ütles, et viimases kaadris oleks ta oma pikkade juustega olnud varjus nagu naine :) Helen Mirren-i roll oli ka hästi tehtud, aga see on liiga väike, et temasuguse tippnäitleja erilist mängu nautida. Naispeaosalist - noorajakirjanikku mänginud Rachel McAdams on küll üpris kena naisterahvas, kuid minule mõjus ta väga võltsina. Vahepeal oli tal lihtsalt selline ilmetu, emotsioonitu nägu vales kohas isegi naeratav nägu, mis mõjus kuidagi kohtlaselt. Pisitillukeses rollis oli vahva märgata ka just tänavu Oscarile kandideerinud Viola Davis-t, kuigi tema roll on tõesti vaid "hetk" ekraanil. Jason Bateman oli natuke labiilse närvikavaga bi-seksuaalne suslik, aga ta andis natukenegi särtsu sellesse igavasse trillerisse.

Üks asi, mis veel võltsina mõjus, oli see et Crowe ja Affleck-i karakterid olid ülikoolikaaslased. Neil on aga päris kopsakas vanusevahe - umbes 8 aastat ja see on ekraanil paista. Lisaks on Robin Wright Penn Affleckist 6 aastat vanem ning samuti olid nad õlikoolis koos. Jääb mulje, nagu Affleck on astunud rolli sellepärast, et keegi Wright Penn-i ja Crowe eakaaslane on rollist loobunud. Kuigi eks muidugi ka selliste vanustevahedega on ju kõik võimalik, aga lihtsalt kogu see mix tundus minu jaoks imelik ja ebausutavalt punnitatud.

Isiklik märkus: Esimest korda märkasin, et Sean Penn-i "päriselu" abikaasa Robin Wright Penn on tegelikult päris sarnane Madonnaga...ja Madonna ju oli enne Robinit Sean-i "teine pool"... ju sellel asjal on siis tõetera sees, et mehed vaatavad ikka teatud tüüpi naisi :)

Hinnang: 2+ (mina isiklikult ei soovita. Kuigi IMDB keskmine hinne on sellise filmi kohta minu meelest lausa hämmastavalt kõrge (7,7). Minul tuli seda vaadates uni ning ma hakkasin mingil hetkel uurima, mis kell on, et kas juba otsa ei saa... Vahepeal muudkui käiati asja ühe koha peal, ehk lugu ei liikunud ega liikunud edasi. Eks vahest on selline pinge kruvimiseks ka nõutav, kuid minu jaoks siin küll pinget ei kruvitud. Pettusin filmis tegelikult päris kõvasti. Russell Crowe filmid on tavaliselt mulle ikka meeldinud, tema pärast peamiselt tärkas ka huvi selle filmi vastu... Helen Mirren oli teine põhjus - aga näiteks üks teine Russell Crowe poliitiline - või pigem suurkorporatsiooniga seotud triller - "The Insider", oli ikka täiesti 5 tärni film. See "State of play" on päris mannetu üritus "Insider"-i kõrval... Kuigi filmi alguses isegi läks nagu justkui hooga käima ning oleksin ju andnud need klišeedki andeks, kui see tempo vaid oleks püsinud.)

Filmi trailer:

Eluteater jooksurajal

Maijooksude ja muude suviste jooksudega seoses üks selline lugu...

P.S. Puänt saabub lõpus!!! Uskumatu tahtejõud ja mille nimel!!!!
Müts maha - tublid naised!

Onu Remuse lood - Rakvere teater

Omal ajal kasvasin ka mina üles kuulates Tõnu Aav -a ette loetud pisikesi 7'' vinüülplaate pealkirjaga "Onu Remuse jutte". Nüüd on "juttudest" saanud "lood" ning enam ei tee Tõnu Aav nii "jänest" kui ka "rebast", vaid igal tegelasel on oma Rakvere teatri näitleja nägu või kohati ka "mask". Kuid jänes ikka sama kaval ning rebane ikka sama rumal... ja mõnikord on ka lavalugudes jänesele ratsahobuseks :) Ainult et kirbud ei kiusa teatrilaval mitte hundi-onu vaid hoopis rebase-onu... (Ai-ai, nad hammustavad õige valusasti...)

Minu jaoks oli see võõras ja kummaline, et näitlejad loovad neist karakteritest "omad" ning neis polegi seda "Tõnu Aavale" iseloomulikku olemist. Ühelt poolt on see muidugi paratamatus, kuid teisalt ehk just huvitavam näha teiste näitlejate valikuid. Saal oli kahjuks väga tühi. Mõned inimesed kolmes-neljas esimeses reas ja see oligi kõik. Isegi jänes ühel interaktiivsel hetkel hõikas saali, et "miks Teid siis nii vähe täna on?" Kahju tõesti, sest minu lapsed olid täiesti vaimustuses! P hõikas mingil hetkel, et "see on maailma parim" :)

Lavastaja Jaanika Juhanson on lavale loonud kunstnik Mihkel Ehala abiga vahvalt lasterõõmsa metsamaailma, kus keskseks kujundiks on Mägra-emanda onn, mida jänes koos sõpradega rasvavarastamise käigus peab uuesti üles ehitama :) Lisaks on ka muid onne ja kodusid, mis siis vastavalt kasutuses, kui tegevus käib näiteks Rebaste pere juures või jänku-onu juures.


Näitlejad on kõik vahvad ja lisaks on mõnusalt kasutatud ka muid "nukk-loomi", kes mingil hetkel siit-sealt välja hüppavad, näiteks kirbud ja konnad (ai-dummer-ker-kommer)... kusjuures kirpude laul on ka hästi vahva - sellega olime juba eelnevalt tuttavad jõulude ajal kingituseks saadud Rakvere teatri Lumivalgekese etendusel Rakvere teatri lastelavastuste lauludega CD-lt. ("Karga porri, kirbud, karga - kirbu, kirbud:)) Kuid kõige vingem on ikka jänese-onu ise, ehk Toomas Suuman. Tema on see, kellele on vahva kaasa elada. Kusjuures tuleb meelde, et Suuman-i ennast mina lapsena kartsin - ta oli nii vinge karakternäitleja välimusega, isegi hirmus minis mõttes. Nüüd on aga temast saanud palju mahedama olemisega ning minu lastele ta tõesti väga meeldis. Rebase-onu rolli Margus Grosnõi on ka hästi tore. Ja Mägra-emandana Helgi Annast. Ning otse loomulikult minu suur lemmik - Volli Käro oli ka ju laval, isegi mitmes rollis, näiteks Lehma-tädina :) Ning Indrek Alpinis, kuigi tal häält ei ole, mis laval kannaks ning ega teda pikemat teksti nõudvates rollides vaadata ei suudaks/tahaks, siis siin on tal lausa fantastiliselt hea liikumine ja see korvab seda hääle puudumist ja diktsioonitust päris hästi.

Eraldi kiidusõnad kava koostajale! Nii lahe, et kavaks on mäng - see on nii originaalne ja lasteetenduse puhul lausa ideaalne!

Kui näitlejad kummardama tulid, siis jänese-onu (Toomas Suuman) kutsus P patsu lööma. Poiss tõusiski ning sai jänese-onuga patsu löömisest veelgi suurema elamuse :) Lastele selline meeldib ja sellepärast tasub ka esimeses reas ja keskel istuda :)

Hinnang: 2+ (Minu jaoks jäi kuidagi tagasihoidlikuks isegi võrreldes Tõnu Aav-a audioteatriga. Kuid laste arvates on hinnanguks 5, sest nemad nautisid täiega!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Joel Chandler Harris
ONU REMUSE LOOD

Lavastaja Jaanika Juhanson

Kunstnik Mihkel Ehala

Valguskunstnik Priidu Adlas

Kostüümikunstnik Liisa Soolepp

Muusika autor Tarmo Kesküll

Dramatiseerija Urmas Lennuk
Mängivad: Toomas Suuman, Margus Grosnõi, Helgi Annast, Volli Käro, Erik Ruus ja Indrek Apinis.

Lood Jänkuonust ja Rebaseonust ning nende kaaslastest on Eestis juba mitmele põlvkonnale tuttavad ja väga armastatud. Kes ei teaks lugu sellest, kuidas Jänkuonu Rebaseonu endale ratsahobuseks võttis või kuidas Rebaseonu Kilpkonnaonu uputas...
Igatahes - kui te ka ei tea, millest onu Remus oma lugudes pajatas, siis alates 5. septembrist 2008 võite kõiki neid toredaid tegelasi Rakvere Teatrisse vaatama tulla!

Esietendus 5. septembril 2008 suures saalis

2009.a. teatrite kevadhooaja kokkuvõte

Mõtlesin, et võtan selle kevadhooaja kokku juba nüüd, kuna ilmselt saan järgmisel korral Eestisse ja teatrisse alles umbes kuu aja pärast ja siis on juba suvehooaeg täies hoos. Kusjuures tuleb ära märkida, et selle aasta suvi on kuidagi teatri-tühi. Eriti võrreldes eelmise aastaga. Eks muidugi mitmed tükid on ka juba nähtud ning sellegipärast tundub see nö. teatrivaesem. Aga kui eelmisel aastal sai koostada mingeid top 50 oodatumaid suveteatri etenduste edetabeleid, siis sellel aastal praeguse seisuga on ainult 21 sellist tükki, mis mind huvitavad, kuigi vaadata ei jõua ma neist ilmselt mitte rohkem kui maksimaalselt 10-15 tükki... Ülejäänud kas ei klapi mu puhkusega, muu ajagraafikuga või lihtsalt ei ole piisavalt ahvatlevad. Kuid suveteatritest veel mõni teine kord täpsemalt. Siin loeks hoopis kevadhooaja tibud kokku....

Edetabeleid praegu koostama ei hakka, need teen järgmise aasta alguses. Kõigepealt tähestiku järjekorras lavastused, mis ühel või teisel põhjusel minu meelest on vähem või rohkem positiivselt mällu sööbinud ja minu meelest "soovitatavad". Sain neid kokku 21 (kokku jõudsin teatrisse 38 korda, seega üle pooled!!!). Kusjuures 7 neist läksid mulle eriliselt hinge ning mahuvad viimase 12 aasta 100 parima lavastuse nimistusse:

Arbuusisuhkrus - Linnateater
Boulgakoff - Draamateater
Creeps - Rakvere Teater
Grönholmi meetod - Draamateater
Hecuba pärast - Linnateater
Ingel, ingel, vii mind taeva - VAT Teater
Kooselu väikesed kuriteod - Rakvere Teater
Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99
Kummitus masinas - Lavakad
Küünlad põlevad lõpuni - Ugala
Meie, kangelased - Linnateater
Nafta - NO99
Nürnberg - VAT Teater
Pea vahetus - NO99
Sigma Tau-C705 - Draamateater
Startup - NO99
Sügissonaat - Draamateater
Vanamehed seitsmendalt - Ugala
Vombat - Draamateater
Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala
Vääärviid - VAT Teater

12 naispeaosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Anneli Rahkema-Creeps
Anu Lamp-Meie, kangelased
Harriet Toompere-Grönholmi meetod
Helene Vannari-Minu tädi
Katariina Lauk-Ingel, ingel vii mind taeva
Katariina Lauk-Nürnberg
Maria Avdjuško-Sügissonaat
Maria Soomets-Lood Viini metsadest
Marin Mägi-Creeps
Tiina Mälberg-Kooselu väikesed kuriteod
Tiina Mälberg-Top dogs
Ülle Kaljuste-Sügissonaat

12 meespeaosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Aarne Üksküla-Nürnberg
Arvo Raimo-Vanamehed seitsmendalt
Hendrik Toompere sen-Boulgakoff
Indrek Ojari-Hecuba pärast
Jaak Prints-Startup
Marko Matvere-Ingel, ingel, vii mind taeva
Peeter Jürgens-Kolm meest paadis
Peeter Jürgens-Vanamehed seitsmendalt
Priit Võigemast-Pea vahetus
Rein Oja-Sigma Tau-C705
Taavi Teplenkov-Popi ja Huhuu
Tõnu Oja-Vääärviid

12 naiskõrvalosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Hele Kõre-Arbuusisuhkrus
Kata-Riina Luide-Vanamehed seitsmendalt
Kata-Riina Luide-Väike Tjorven Soolavareselt
Külli Teetamm-Arbuusisuhkrus
Liina Olmaru-Grafiti
Liisa Pulk-Kummitus masinas
Marika Vaarik-Kuidas seletada pilte surnud jänesele
Mari-Liis Lill-Sigma Tau-C705
Merle Palmiste-Vääärviid
Mirtel Pohla-Nafta
Tiina Rebane-Nürnberg
Ülle Lichfeldt-Top dogs

12 meeskõrvalosa rolli, mis meeldisid kõige rohkem:
Alo Kõrve-Hecuba pärast
Andrus Vaarik-Meie, kangelased
Argo Aadli-Hecuba pärast
Gert Raudsep-Nafta
Guido Kangur- Boulgakoff
Jaak Prints-Nafta
Kristjan Sarv-Nafta
Meelis Põdersoo-Vääärviid
Meelis Rämmeld-Vanamehed seitsmendalt
Priit Võigemast-Hecuba pärast
Tõnu Oja-Vombat
Veiko Tubin-Hecuba pärst

8 kunstnikutööd, mis meeldisid kõige rohkem:
Arbuusisuhkrus - Aime Unt
Ingel, Ingel, vii mind taeva - Iir Hermeliin
Küünlad põlevad lõpuni - Jaanus Laagriküll
Loss - Ervin Õunapuu
Meie, kangelased - Vladimir Anšon
Mängurid - Pavel Hubička
Popi ja Huhuu - Pille Jänes
Väike Tjorven Soolavareselt - Jaak Vaus

Videolt olen jõudnud kordusvaadata ainult kaks lavastust - Vanalinnastuudio Füüsikud ja Teleteatri Pisuhänd. Mõlemad on "klassikud" :)

Kõige vingema keskmise lavastuste hinnanguga teatrid on 2009.aastal (hetkeseisuga) järgmised 5 teatrit (kusjuures ainult 2 neist olid eelmise aasta kokkuvõttes TOP5-s sees! Kord Vestmann all ja Piibeleht peal siis jälle... :)):
NO99
VAT Teater
Ugala
Draamateater
Linnateater

Sügishooaja oodatuimad tükid, mis hetkel on teatrite mängukavades (siit puuduvad Endla suvehooaja tükid, mis on mul suvekavas) . Kui keegi oskab öelda, et mõni neist pole üldse väärt vaatamist, siis andke palun kommentaariga märku, et miks?:

01. Hirvekütt - NO99 - Ojasoo
02. Vaikne muusika - Draamateater - Pedajas
03. Cyrano de Bergerac - Rakvere - Komissarov
04. Metspart - Draamateater - Vihmar
05. Päeva lõpus - Rakvere - Lennuk
06. Tapatöö jumal - Kuressaare - Allik
07. Arturi laulud ja aastad - Ugala - Vaher
08. Suurema kurbuseta - Vanemuine - Normet
09. Poks - Ugala - Aardam
10. Maarja kuulutamine - Theatrum - Peterson
11. Koomiku lapsepõlv - Võru Linnateater - Tagamets
12. Võta mind - Vanemuine - Vihmar
13. Võlg - RAAAM/Kuressaare - Karusoo
14. Linn - Theatrum - Peterson
15. Ja päike tõuseb - Rakvere - Juhanson
16. Meeste varjupaik - VAT - Römer
17. Vaene loom vihma käes - Vanemuine - Smith
18. Tänu tulemast - Varius - Sarapuu
19. Väljaspool hooaega - Vana Baskini Teater - Paluver
20. Teisel pool - Rakvere - Saaremäe
21. Keisrinna hull ehk mees kes rääkis tõtt - Loomine - Velt
22. Jooksvad kulud - Vanemuine - Anohhina
23. Patseba Saaremaal - Estonia - Tabor
24. Luulekava "Arbujad" - Draamateater - Pedajas
25. Mu kallis lift - Vana Baskini Teater - Baskin
26. Kas sulle meeldib porno? - VAT - Teder
27. See ei ole Tammsaare - Varius - Sarapuu

Linnateatri kõik mängukavas olevad lavastused on nähtud.
NO teatris on ainus nägemata lavastus ja endiselt repertuaaris sees "Hirvekütt", mida ma niiiiiii ootan tagasi mängukavva!

2008. aasta teatriaasta kokkuvõte on siin:
http://danzumees.blogspot.com/2009/01/2008aasta-dta-danzumehe-teatriaasta.html

Pea vahetus (NO82) - NO99

Kavatsen seekord täiesti seosetult kirjutada oma mõtted üles kuidas nad parajasti pähe tulevad - kaks tundi pärast Uku Uusbergi "Pea vahetus" etenduse nägemist, sest ma olen pärast seda tükki justkui puuga pähe saanud või lihtsalt "armunud" :) Ehk vabandan oma "lahmimist" ehk läbimõtlematust juba ette. Ma lihtsalt ei taha neid mõtteid oma mälestustest kirjutada vaid kohe, otse ja ausalt...

Milline luksus on vaadata nii lühikese ajavahega kahe Eesti noore auteur-i loomingut! Eriti kui mõlemad on nii head ja (lootustandvad on juba isegi vale sõna, pigem on see ületatud staadium ning peab hoopis ütlema otse välja -) vinged! Tähelepanuväärne fakt veel seegi, et mõlemad mehed on samast lennust (pean silmas Uusberg ja Kase) ning mõlemate etendused sama teatri egiidi all. Selliste tegijate kätes on EESTI TEATRIL küll ülimalt head päevad käes ning jätkusuutlikus on ikka väga kindel ja tugev!!!

Teater oli puupüsti rahvast täis ning inimesed kurtsid õhupuudust. Mina aga olin asjas nii sees, et ei pannud seda tähelegi!

Alustangi kohe lõpust - Oi kuidas mulle meeldib, kui kõike vaatajale ette ära ei nämmutata. Meenub näiteks Tätte "Sild", kus samuti see "hingede sillaalune elu" oli iga vaataja enda arusaamise küsimus. Ainult, et need kes said aru, need ehk nautisid seda geniaalsust veelgi rohkem. Uusberg viskas ka sinna lõppu sellise vimka sisse. Nimelt see vestlus Ets-i ja Geeniuse vahel - Ets nägi teda seal "11.-l lamamas". Polnud ju vaja juurde öelda, et Võigemasti tegelane, kellel ka ju riided tolmused või liivased, plaanis teha enesetappu ning oli 11. rongiteel pikali. Saabusid ju need rongid pidevalt mingi "numbriga" teele. Aga pole ka sellise inimese puhul imestada, et ta ajud täiesti krussis on, kes on oma kunsti pidanud esitama surevatele... see on ikka päris jõhker mõte! Ebainimlik ning jõhker isegi, kuigi mingil kummalisel tasandil ka ilus. Ma mõtlen surra balleti (või miks ka mitte näiteks Debussy muusika - kuigi see oli etenduses teises kohas, ja seal "teises kohas ka" niiii ilus!!!!) saatel...

Ja kuigi Avandile anti selline natuke nagi pragmaatiline, kuulsusejanuline ja rahastmõtleva natuke isegi hinge- ja ammugi selle sügavuseta tegelane mängida, kes ka oma sõpradest aru ei saa (ei geeniusest ega orkestrijuhist), oli ometigi minu meelest tüki üks geniaalsemaid kohti tema välja mängida. Nimelt see Geeniusele "jumala-mängimine", et mida naised ja mehed elust otsivad, et see polegi nii väga erinev! Eks muidugi ole ju ka neid erinevaid asju, kuid põhilised väärtused on meil ju ikka paljus sarnased, eriti mis puudutab hingelisi väärtuseid.

Uusbergi tekst on nii nüansirikas ja tõeliselt hästi kirjutatud. Just nimelt "hästi kirjutatud". Näiteks see Võigemasti ehk geeniuse monoloog elu lihtsusest, ma tundsin, et midagi minu sügaval sees liikus selle peale. Kindlasti mõjutas seda "hinge minekut" muljust eriti see koht, sest seal räägiti ju ka lastest ning lapsed on praegu minust nii kaugel. Kuid mitte ainult see. Vaid tegelikult tervikuna see "elutsükkel". Nii ta ju ongi, aga Uku on selle ülimalt hästi sõnadesse maalinud!

Need vahvad ja naljakad ning kohati isegi tobenaljakad tekstiga mängimised on ju tuttavad juba Uusbergi "Vahepeatus"-est ning on väga mõnusaks ja lahedaks Uusbergi firmamärgiks. Paraku hakkan ma nüüdsest peale ootama ja lootma nende leidmist alati tema tekstidest, sest nii vähestel on oskuseid neid nii andekalt kirjutada.

Võigemast rääkis elusse ja lastesse armumisest.... jah, see kõik on ju tõsi...aga lisaks armusin ma sellel õhtul ka sellesse tükki! Tõesti vinge, et Eestis on selline näitekirjanik. Et üldse üks inimene oskab oma sisimaid sügavaid mõtteid selliseks tekstiks seada! Niimoodi seda teksti kuulates ja nautides, tekkis mõte, et tahaks Uusbergiga päris elus ka sõber olla ja sellist inimest tõeliselt tunda. Kui ta nii mõtleb ja see kõik tema sees peidus on....Uskumatult andekas!!!

Andekusest rääkides - Võigemast on täiesti kameeleon! Ma ei mõista, kuidas ta suudab iga oma rolli luua nii erilise? Muidugi, eks igas ühes on olemas mix tema sees olevatest ainetest, kuid Pea Vahetuses on ta jälle siiski loonud täiesti uut tüüpi rolli endast. Sügavalt kurva inimese rolli, kes on ilmselt väga haiget saanud. Tema silmad on kurbust tulvil. Kui tihti võib öelda, et näitleja mängib isegi oma silmadega? Üldse mul on tunne, eriti viimasel ajal, et Võigemast on alkeemik, sest kõik mida ta puudutab, muutub kullaks - Terrorism, Anna Karenina, Ronk, Ruja, Hecuba pärast ja nüüd Pea vahetus, kui nüüd nimetada ainult mõningaid. Ma olen täiesti veendunud, et kunagi on Eestis olemas ka "Võigemasti teater"! See on ainult aja küsimus. Loodan ainult, et ta ei jäta mängimist siis nii tagasihoidlikult väheseks, nagu näiteks tema õpetajad Nüganen ja Tammearu...

Avandi mängis jälle ikka oma "uimased silmad" värki ka ning temale tüüpilist liikumist sai ka selles rollis näha. Aga tegelikult mis siis! Mulle ikkagi meeldib tema stiil. Tema teravalt täpne tekstiedastamine ja puhas ning ilus diktsioon. Kõlav intonatsioon, mis siis sellest, et liikumine ja maneerid ongi sarnased eri rollides (kuigi vahepeal ta ka väljub nendest - seda oli vilkamisi märgata ka Pea vahetuses, kuid eriti näiteks telesarjas Kättemaksukontor. Seal ilmselt mõjutab tema mängu ka Ott Sepp partnerina, sest neil kahel on täiesti omamoodi keemia :)). Ja kahtkemata keemia on tal olemas ka Võigemastiga. Ning Võigemasti silmadega täiesti võrdväärne sära oli ka nähtav ning tuntav. Ei tea kas mehed olid tõesti pisarad silmis või läätsed või kuidas see nende silmade sära nii tugev oli?

Vahvalt kentsakas kuid hästi sobiv oli ka pisikeses orkestrijuht Petsi -rollis olnud mees. "Peeter Pets ja Eetri Ets" :)))

Vaheajal arutasime seda peade vahetuse teemat K-ga. K ei tahaks küll kellegagi vahetada. Ta ei tahaks kellegi sügaval südames sorida, see oleks tema meelest nagu privaatsuse rüüstamine. Samuti ei tahaks ta ka, et keegi tema sisimas sobraks. Mina tahaksin küll K-ga päid vahetada, sest mis võõrastest inimestest ikka, põnev oleks just teada kuidas tema asju tunnetab oma südames. Kuigi võibolla tõesti oleks ka natuke huvitav näiteks Hitleri, Bulgakovi või Tammsaarega sellist vahetust teha, aga see lõppude lõpuks poleks ikkagi nii oluline kui just K-ga. Aga muidugi austan ma tema soovi ning ei uuriks ega puuriks kui ta seda nimme keelab. Hmmm, muidugi see kartlik mitte-soovimine tekitab keelatud vilja tunde ning peaks veel eriti uudishimu kasvatama. Küll aga ma leian, et kui inimene on juba surnud, et siis võib ju küll teada saada, mis teisel sügaval sisimas on. Siis ju pole enam nii vahet. Mina enda sisimas lubaksin tal küll sobrada, aga tema ju isegi ei julge mu blogi lugeda :) Mina tema oma küll tema loal loeksin, aga ta ei kirjutagi blogi :))) Ma ei saa tema tekstist, olgu see siis kirjutatud või suulisel moel kunagi piisavalt küllalt :)

Kusjuures kummaline, aga teatrisse minnes arutasime sõpruse teemat. Ehk kui saaks kellegi kunagise tutvuse minevikust tagasi oma ellu kutsuda, et kas siis kutsuks ja kelle? Ning naljakalt kokkusattuvalt - nüüd etenduse sisus kohtusidki endised konsiaegsed toakaaslastest sõbrad... Ja see kohtumine oli vist nende mõlema jaoks elamus ning just see kummaline elu salapära... ehk see, et elul on kombeks niimoodi asju ja inimesi ellu sisse tuua, nagu parajasti on vaja. Ma mõtlen ka päriselus... ja Uku on selle täiesti fenomenaalselt oma näidendisse sisse kirjutada. Ei teagi kas teadlikult või kõige muu geniaalsusega lihtsalt koos.

Kusjuures aplausi ajal kummardama tuli ka Uusberg ise (kas ta on alati kõikide oma lavastatud tükkide juures lava taga? Tegemist polnud ju esietendusega... samuti oli ta Vahepeatuse tükis lava taga). Nii vinge oma "lapsukesega" nii lähedalt pidevalt seotud olla! Nii armas ja publikut austav. Lisaks oli kohal ka kooriseadete ehk muusikalise kujunduse eest vastutav Uku vend - Pärt Uusberg. See vendade kallistus kummardama tulles, oli omakorda südantsoojendav! Vennad ja koos midagi sellist loonud - nii vinge! Sest tegelikult need koori-osad ja taustad olid täiesti ideaalsed. Siinkohal peab mainima, et märkamata ei jäänud ka pisitilluke Meribel Müürsepa soolo. Kogu see lavastuse muusika nii eraldi laulud kui ka taustana või isegi koos koristusmasina undamisega - nii muusikalises mõttes kui ka kõige otsesemas "ilu" mõttes oli see tõeliselt ILUS. Kogu see tükk oligi just nimelt ILUS... kuigi ilu defineerimine, nagu ka Avandi suu läbi Uku ütles selles tükis, võiks siiski jätta defineerimata. Definitsioon paneb raamidesse ja võtab ilult ilu veel natuke äragi! Aga kui Uku lavale tuli, siis ma ei suutnud enam toolil istuda vaid tõusin püsti aplodeerima. Võibolla oli ka keegi juba enne mind püsti tõusnud, kuid pärast mind seisis küll juba terve saal jalgadel! See lihtsalt oli seda väärt!!!

Ja vaikselt hakkas ka Võigemast naeratama, muidu ikka nii tõsiselt veel otsapidi oma rollis sees...kurvalt ja tagasihoidlikult kummardades. See tema rollikurbus ilmselt oli seoses kellegi tütarlapsega. "Kunstnikult oli keegi tema muusa lillekombel eest ära noppinud..." Tema habe ning olemine sobisid sellesse rolli ikka uskumatult hästi! Ja need kallistused Avandiga...nad tõesti südamest kallistasid! Ma oleksin ka tahtnud K-d kallistada kohe seal ja siis... Aga eks muidugi kaua eemalolnud sõpra südamest ja teisalt oma armsamat kallistada need on ju ikka kaks ise asja...

Need kaks tegelast - Pianist ja Geenius, olid õige mitmes mõttes väga erinevad inimesed. Juba olemiselt ja välimuseltki (lahedalt torkas silma ka see, et ühel juuksed segamini, särk pükstest väljas, riided tahmased ja teisel kõik silutud kammitud ning ka särk ilusti pükstes. Ja kuigi tahtsin ma ennast ära tunda Priit Võigemasti geeniuses, ja eks ma ju suuremas osas tundsingi, kuigi vahepeal tundsin end ära ka Märt Avandi pianistis. Aga eks siis on mille poole püüelda. Niimoodi kui asju näkku määritakse, saab ka paremini aru oma iseloomus peituvatest varjukülgedest, voorustest ja vigadest ning üldse mõjust kõrvalelavatele-olevatele inimestele ning isegi lihtsast eksistensist. Braavo!

Ma ei saa jätta eraldi kiitmata ka üllatavate elementidega dialoogi, mida võib ehk samuti pidada ukuuusberglikuks :) Ma täiega nautisin neid kalambuure ning huvitavaid vastuseid või isegi naljakaid ütluseid a la "su silmades plingib arvamuse esitamine" või mis seal nüüd täpselt tekstiliselt oligi. Või "kas kohatul asjal on kusagil mujal koht olemas, või on kohatu asi igal pool kohatu?" Selliseid pisikesi sõnademänge ma naudin täiega! Need on geniaalsed ning nõuavad ka kirjanikult nutti!!

Vahva, et Raplamaalt pärit mehed on niimoodi kokku tulnud ja teinud koos midagi väga head ja ilusat - ka seda teksti siin praegu kirjutan ma Raplamaal, oma maakodus :) Nii palju ristirästi seoseid...täpselt nagu kogu selles näidendi tekstis. Ei ma ei saaseda kiidulaulu kuidagi lõpetada, ma lihtsalt olen nii elevil ning ilmselgelt selle tüki suur fän!

See jäi ka mu kevadhooaja viimaseks nähtud lavastuseks (homme laevaga jälle koju) ja nendes mõtetes on tõeliselt pikalt hea mõnuleda (järgmine kord saab teatrisse alles umbes kuu aja pärast - juuni teisel poolel - siis juba suvetükkide vilju maitsma). Ja neid suuremaid ja väiksemaid mõtteid äratas see tükk nii palju, et ma pean natuke oma peas neid nüüd korrastama. Sellepärast sai ka see mu kirjatükk siin pisut kaootiline. "Pea"asi: see tükk on väärt maailmakuulsust! Ma usun, et see lööks laineid igal pool. Muusika on ju ka universaalne keel ja selle järgi suudaks end suhestuda tüki väärtuste nii ilusasti sõnadesse valatud teksti nautides mistahes maailma otsas elavad inimesed.

Ja tõesti - lahe oleks kui Tallinast saaks rongiga otse mistahes maailma otsa! Rongisõit on juba lihtsalt mõttenagi natuke romantiline!

Hinnag: 5 (Eesti oma mees on selle kirjutanud!!!! Mul on nii uhke tunne!!!! Et kui ise ei suuda, siis vähemalt olen ma Uku rahvuskaaslane :))) Sellelt mehel võib veel palju ja vingeid asju oodata. Kuigi mõtlesin tema Mrožeki lavastuse suvel Võrus vahele jätta, aga ilmselt pärast sellist "pauk"-u peab ka Võrru sõidu ette võtma! Ei tahaks enam ühestki selle mehe tegemisest ilma jääda - olgu need siis tema enda kirjutatud või teiste - loodan ja arvan, et see on ikkagi andest kinni! Ja sellel mehel on just nimelt seda - toorest, vinget annet!)

---

Tekst lavastuse kodulehelt:

Pea vahetus
Uusberg/Uusberg

Raudteejaama ootesaal. Saal, kus oodatakse rongi. Õnnelik pianist koos oma isikliku orkestriga. Ootamatult siseneb jaama keegi mees, kes raputab enda riietelt tolmu ja liiva. Ka tema oli omal ajal pianist. Õnnelik pianist ja tolmune pianist tunnevad teineteist hästi. Nad on justkui sõbrad, kuid viimasest kohtumisest on jäänud sisse pikk vahe. Ilmselgelt liiga pikk. Idealism on kohati kohatu - o n, aga kohta ei ole. Ehk ikka on.

Autor-lavastaja: Uku Uusberg (Draamateater), Rapla

Helilooja: Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool), Rapla

Osades: Märt Avandi (Draamateater), Rapla

Priit Võigemast (Linnateater), Rapla

kammerkoor 'Head ööd, vend'
Loe ka intervjuud lavastajaga siit.

Esietendus Teatris NO99 13. mail.

Meie, kangelased - Linnateater

Mmmm...milline maiuspala teatrigurmaanidele! Linnateatri Põrgulava on jälle "avatud" :) Ja esimese etendusega koos näidatakse ka vaatajatele neid renoveeritud tagaruume... ehhei, tegelikult on ikka sügavam point selles sees, et sellele etendusele juhendatakse inimesed läbi lavataguste ruumide - nii saab ka vaataja aimu teatritegijate köögipoolest ja justkui häälestub algavaks etenduseks õigesti. Sest lugu, mis laval hakkab lahtihargnema ongi ühe rändnäitetruppi argipäevast.


Ma ei ole adekvaatne teemal eriti palju sõna võtma, sest mitmetest artiklitest hoolimata, mis selle tükiga koos on ilmunud ajakirjanduses (peamiselt selle tüki kirjutanud Jean-Luc Lagarce'ist) - ma pole neist ajapuuduse tõttu ühtegi jõudnud lugeda. Jah, häbi-häbi mulle ning kindlasti jälle "mõni" mõtleb, et mis ma siis üldse sõna võtan. Eks igal ühel on õigus arvata, mis tahab, aga ma siiski kirjutan oma mõtted üles "iseendale". Et oleks mille järgi hiljem meenutada just seda tükki, just sellel õhtul...

Taustast tean/mäletan vaid niipalju kusagilt (ilmselt kavalehelt või Linnateatri "kevadlehest"), et Lagarce suri Aids-i. Ta sai teada oma haigusest 1988.aastal, kuid selle näitemängu kirjutamisega sai ta valmis 1994.aasta alguses. Kuigi selle fakti mõju sisule ma otseselt ei oska näha. Võibolla seda oli, kuid tükki vaadates ma seda ei tunnetanud, kuigi võibolla see sõjaeelne surma saamise oht, mis paratamatult õhus hõljub. Kuid seoseid Kafka loominguga võib küll lugeda välja ja hulgi, näiteks tegelaste nimed ja teemad.


Lavastus läheb lahti kohe pauguga - sest neile, kes seda oodata ei oska, on lavastajal kohe varuks üks üllatus. Mina kahjuks nägin selle ära ja sellepärast jäin suuremast jahmumisest ilma, kuigi ehmatushüüdeid oli saalist kuulda küll :) Nüganen on sellepärast lahe lavastaja, et ta alati mõtleb mingid vimkad sisse - et oleks ikka näha, et tema käsi on tugevalt mängus, mitte et näitlejad teevad oma tööd ning kõik kulgeb nii nagu tekst ette näeb. Ei, Nüganen paneb alati oma lavastustesse sisse hinge - läbi väga mitmete lavastajatrikkide ning targalt kalkuleeritud liikumise. Jah, liikumine oli minu meelest eriliselt oluline ning tõesti hästi paigas. Näiteks kui Külli Teetamm pidi saama astuda pingile, siis oli kindlasti just täpselt tema astumise ruum pingil riietest vaba. Kuid lisaks pisidetailidele, tundus olevat ka muidu liikumine ning lavakasutus tugevalt režiis ettenähtud. Näiteks esimene tund aega mängitakse ühes pisikeses "riietevahetusruumis", mis asub ühel pool lava "otsas", kuhu kõik 11 näitlejat on kokku pressitud. Neist muideks ka kogu etenduse jooksul (peaaegu) keegi lavalt ei lahku, ainult paaril korral siiski (meenub, et ühel hetkel marsivad peaaegu kõik mehed välja). Tegelikult oli vaataja jaoks, kes istub teises saali otsas see esimene tund parajalt piinav - mul jäi kael küll kangeks kõõritamisest :) Ja isegi selleski lõigus on liikumine väga hästi paigas koos muusika ja valgustusega ning saab ju sealt ka niiöelda ohjad kogu etenduseks kätte, kuid samas mõjub see ikkagi tsipa liiga pika "sissejuhatusena".

Edasi, kui nad kord sealt võre vahelt välja tulevad ja algab kihluspidu, kaetakse kogu lava. Kuid liikumisel on ka edasi kogu tüki vältel oluline roll mängida.

Vladimir Anšon on üks väga huvitav kunstnik. Tema oskus luua atmosfääri on tänaseks juba päris kindel kaubamärk tema kunstnikutöödele ("Pianoola ehk mehhaaniline klaver", "Nii see on kui teile nii näib" ja "Kuritöö ja karistus" meenuvad esimestena). Siin justkui polegi midagi erilist - üks pubisaal Saksamaal - ja ometi koos valgustusega ning oma lihtsusega mõjub see kõik väga terviklikuna - kuni "rongikoikudeni" välja. Reet Ausi loodud kostüümid töötavad samuti kaasa. Sest mingil määral on need seotud ka karakteritega. Linnaelu ning "kõrgemat klassi" armastavad Anu Lamp-i ning Andrus Vaariku mängitud abielupaar Tšissik -ud on riietatud ilusamalt, graatsilisemalt, tõusiklikumalt. Samas kui trupi selgrooks, ehk "perekonnaks isa-ema-poeg-2 tütart-vanaisa", on kuidagi tagasihoidlikumad ja looduslähedasematest materjalidest kostüümides. Muidugi võibolla see ainult näis mulle nii. Jaak Jürissoni ning Riina Roose muusikaline kujundus mõjus kuidagi tuttavana, kuigi ma ei oska hetkel sõrmega näidata, et kus kohast. Samas oli mitmeid komponente, mis tulid tuttavad ette Nüganeni eelmistest lavastustest. Ja see "tuttavlik tunne" justkui muudab sellel külmal põrgulaval etenduse natukenegi soojemaks.

Pidevalt ripub õhus sõja algus, mis omamoodi mõjutab nii olukorda, olustikku kui ka tegelasi. Samas on selles õhkkonnas midagi dekadentlikku, mis ilmselt ärritab proua Tšissikut. Samas saab see dekatentlikus justkui toitu sellest sõjaalguse tunnetusest.

Kuigi tegemist on 11 näitleja koosmänguga, kusjuures nad on peaaegu kõik korraga kogu etenduse laval ka, tõusis minu jaoks peategelaseks Anu Lamp ning tema "proua Tšissik" - nö. trupi "primadonna". Igas misanstseenis on tema näitlemine nii nauditav ja tema kohalolek tuntav. Isegi stseenides kus ta otseselt ei osale, mängib ta kaasa pilkude ning liigutustega. Oh, kuidas mulle meeldib tema mängu vaadata. Oli hetki kus ma unustasin teksti jooksmise mingite teiste tegelaste vahel lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud temalt silmi pöörata. Kusjuures see on nii kummaline, aga tema mängust tundsin ma vilksamisi ära mingeid maneere või liigutusi, mida teeb Jaak Prints. Ka selline äratundmisrõõm mõjus kuidagi "koduselt ja soojalt". Kogu etenduse parimaks stseeniks oligi minu meelest see, kui ta selgitab "järjekordsele noorele austajale", miks ta oma meest armastab. See on nii ilus - kindlameelne ja tugev naine, kes teab, mis ta elust arvab, mida ootab, millega ta peab leppima ja millega mitte. Lisaks väga tark naine. Ja Anu Lamp mängib seda naist täpselt selliselt nagu tema ise olekski see naine! Looduses on ju ikka tasakaal, ehk kui mees on selline kergelt tossike...tossike on tegelikult ehk vale sõna härra Tšissiku kohta, aga selline pea rohkem pilla-palla ning sõbralik ja hea ning võibolla ka tsipake rumal ja tallaalune, nagu Andrus Vaarik-u härra Tšissik minu meelest on, siis selline leiabki enda kõrvale nö. enda täienduseks just sellise naise. Ja selliseid naisi ehk tõmbavad sellised mehed, keda nad kelgunööriga endal järel peavad elus vedama. Ma ei tea, aga nii see minule mõjus ja nii ma olen ka tihti elus tähele pannud sellist sündroomi. Kusjuures Andrus Vaarik ja Anu Lamp on lavapartneritena ka tähelepanuväärne paar! Neid koos vaadata oli põnev ja naudinguline! Kusjuures mõlemat saab viimasel ajal kuidagi liiga harva laval näha!!! Nii kahju!!!

Väga huvitava rolli teeb ka Helene Vannari, kes on viimasel ajal juskui tõusnud uuesti tugevate rollidega esile! Oli ju tema peaaegu sõnatu roll Minu Tädi-s üks õnnestunumaid lavastuse komponente! Ja nüüd "tugevalt" edasi - naine, kes on elus näinud nii mõndagi ning lepib oma mehe omapärasustega, samuti oma lapsed on ta kasvatanud kergelt kummalisteks, aga sellist elu elades ehk polegi lootust paremaks? Millegipärast mõjus tema tegelane juudina, kuigi ega ma ei tea. Rahakokkuhoiuga ja pere kantseldamisega, oma parimad päevad juba möödasaatnud näitlejanna, peab justkui olema emaks kogu trupile. Kuigi küüned ikka enda poole. Tema juba teab, mis on hea ning kus ja kuidas edu saavutada.

Ma ei saa aru miks, aga Piret Kalda mõjub ka tugevalt, kuigi tema roll on ju tibatilluke. Aga see soeng ning pipraterane olek on justkui temale loodud, kuigi kavalehelt võis lugeda, et Lagarce kirjutas selle rolli ka mingit teatud naist silmas pidades. Andero Ermel on hakanud mulle vaikselt üha rohkem meeldima. Selles etenduses on tema armastus proua Tšissiku ehk Anu Lambi tegelase vastu minu jaoks kogu etenduse kõige huvitavamaks ning oodatuimaks (teiste teemade vahele pikitult) teemaks. Noor ihaldaja, kes peab abielluma hoopis teise naisega, on kui õnnetu armastaja. Ja see kurva noore mehe kuju, kes käib kui kutsikas küpse, tugeva naise sabas, see õnnestub Ermelil väga hästi. Hetkeks saab ta isegi oma lauluannet näidata, kuigi see pole selles tükis nii oluline. Külli Teetamm-e tegelase süda kuulub Tõnn Lambi tegelasele. Alguses kui mees tahab naist, siis naine hoidub nagu kerge distantsi taha, kuid siis kui mees on otsustanud lahkuda, hakkab naine muretsema. Ja teeb katset oma austajast mitte ilma jääda... kuidas elus nõnda ka teatris... või oli see nüüd vastupidi :)

Epp Eespäev natuke suure ja rohmaka vanema tütrena oli see, kes tegelikult selle lavastuse esimese üllatuse mulle reetis...(tal polnud piisavalt meiki näos...) Aga tema tampimine mööda kõrtsi oli kuidagi naljakalt maanaiselik. Kuid seda kontrastlikum oli tema kurbus või õigemini see valu, mis kõrvaltvaatajale jääb, teades, et see naine teab, et mees, kellega ta kihluspidu peab, teda kunagi armastama ei hakka. Kuid ometi on ta temaga koos ja loodab...

Aleksander Eelmaa mängib kõva hooga - jookseb, märatseb ja karjub. Kuid kuna ta edastab oma teksti kuidagi laisalt ja ebaselge diktsiooniga. Sõnad on kohati isegi ilma lõputa või igatahes segased, siis see roll lihtsalt ei meeldinud mulle. Samuti ei meeldinud mulle Tõnn Lamp, kes tegi jälle oma imelikke grimasse, kuigi rahulikemal hetkedel, kui ta ei mänginud üle, siis ma "kannatasin ära". Andres Raag pärdikukõrvade ja tumeda parukaga roll oli kuidagi eimidagiütlev, kuid üks lavastuse lemmikkohti oli just tema välja mängida. See on teise vaatuse alguses, kui ta hakkab jutustama uue näitemängu sisu. See mõjus mulle koos selle atmosfääriga natuke nagu filmis "Moulin Rouge", kus Ewan McGregori tegelane Christian jutustab näitemängu "evil Maharaja ja penniless sitar player...." Kuigi filmis oli see dramaatilisem ning filmitrikkide ja montaažiga siiski midagi hoopis muud... Lihtsalt tekkis selline assotsiatsioon :)

Suurimaks müsteeriumiks jäi Peeter Jakobi kasutamine külalisnäitlejana. Eriti kuna tegelase tüpaažilt on teatril endal olemas Ago Roo. Ja Jakobi nagu mängida ju tegelikult eriti ei saagi. Ainult vanaisa ehk vana mehena natuke nukralt rumalaid repliike vahele visata. Ma ei mõista, miks kutsuda sellisesse pisitillukesse rolli mõni näitleja teisest teatrist, kui ta tegelikult on kogu aeg tagaplaanil? Või siis ta lihtsalt ei tahtnud/suutnud/saanud/osanud end mängida esile? Ei tea tagamaid, sellepärast ei oska ka spekuleerida.

Kuid nagu öeldud, särasid kõige eredamalt kogu trupist Anu Lamp ja Andrus Vaarik - Lavakapäevilt kursavend ja kursaõde - nii armas, et nad nüüd u.30 aastat pärast koos lavakunstikooli astumist koos laval on! See duett on juba väärtus omaette :) Lisaks mul on aimdus, et olles mõlemad umbes sama vanad kui näitekirjanik Lagarce (Anu ja Andrus on sündinud 1958, Lagarce 1957) - mõistavad nad ehk tema tegelasi ka kõige autentsemalt ja õigemini.

Muideks ostsin sealt teatri kavamüüjalt ka Kafka päevikute- raamatu, mis maksis kõigest 230 krooni - poes maksab u.70 krooni rohkem! Lisaks soovitan ka lugeda seda kava enne etenduse algust, seal on mitmeid huvitavaid ülestähendusi ning mõtteid selgitatud, mis aitavad natuke kaasa mõistmisele ja tähelepanekute tegemisele. Ning on üldse üks vajalikumaid kavasid, mida viimasel ajal seoses mõne tükiga olen lugenud. Mul tekkis mitmeid mõtteid sellega veel juurde kui miskit etenduses endas tähele panin. Kasvõi ka see tunnetus, et kirjanik on kirjutanud selle aasta enne oma surma ning on olnud teadlik oma peatsest surmast juba mõnda aega. Lisaks saab ka teada tüki tagamaadest, ehk "Der Wilde Mensch" etendusest, mida näitetrupp just oli etendanud enne seda kui "Põrgulava etendus" algas. Ja üldse mitmeid detaile seoses nii selle näidendi kui ka Lagarce teiste töödega.

Paar lemmikkohta on ununenud veel üles tähendamata

- see kuidas kogu seltskond plaanib kuhu nad järgmiseks sõidavad. See kuidas nende tegelaste minad ja karakterid tulevad nende valikutega koos välja, seda on põnev jälgida.

- see kui Helene Vannari tegelane oma mehele rongis käe annab enne magama jäämist. Selles vanuses juba enam ei pirtsutata teineteisega. Siis on kõik vastumeelsused ja vasturääkivused ära näägeldud. Muud rongid on läinud ja jäänud on leppimine, mida võib ainult kaunimaks teha armastuse ja austusega. Siiski ma tahaks loota, et minu südamesse ka vanas eas ei pääse ainult toiduga, vaid on ikka muid väärtuslikke asju/tundeid/vajadusi ka :)

- see kui raskel hetkel ikkagi veri on paksem kui vesi ning kuidas pereisa südamemure peale kogu pere kohe tema ümber sebima hakkas. Kõik kes vähegi end perena tundsid...kuigi Piret Kalda tegelane ju pole pere, aga temagi oli seal juures. Ikkagi Leiva"isa" side ilmselt..

- ja ikka need täpsed liikumised, näiteks alguses kui nad seal ringis liikusid, kuid muusika lõppedes täpselt õiged dialoogi pidajad just ette jäid. Minu meelest see liikumise, kunstiliste komponentide ja muusika kooskõla ilustas kogu etendust.

Nüganen ON geenius - kahtlemata üks Eesti paremaid lavastajaid!

Hinnang: 4 (Hõrk ja väga heade näitlejatega maitsestatud lavastus. Tõeline "ansamblimäng" kõige paremas mõttes. Atmosfäär on vingelt loodud ja kuigi see pole ehk massidele mõeldud ehk siis mitte igaühe maitsele, sain mina sealt küll mõtlemisainet ning pisikesi tähelepanekuid detailidest, mis kohati tegid asja kohe väga nauditavaks! Taaskord sai kinnitust, et Anu Lamp on üks mu lemmiknäitlejaid. Kui ta ainult mängiks ka natuke rohkem....)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Meie, kangelased
Jean-Luc Lagarce

Lavastaja: Elmo Nüganen :: Kunstnik: Vladimir Anshon :: Tõlkija: Malle Talvet :: Kostüümikunstnik: Reet Aus :: Muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson ja Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena), Peeter Jakobi (külalisena) :: Esietendus: 09.05.2009 :: Etendus kestab: 3 h

Jean-Luc Lagarce (1957-1995), prantsuse näitleja, lavastaja ja (eelkõige) näitekirjanik, määratleb oma näidendi „Meie, kangelased” (1994) tegevuspaiga järgmiselt: „Tegevus toimub teatris, endises teatris, teatri kulisside taga või paigas, mis täidab selles linnas teatri funktsiooni, peosaalis, Suures Kõrtsis, Rändurite Kohvikus, lihtsalt mingis laoruumis, õues või õuenurgas. Tegevus toimub keset Euroopat.” Näidendi motoks on Franz Kafka „Päeviku” 1910. aasta esimene lause: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab.” Ja nappide ääremärkustega näidend (Lagarce vältis üksikasjalisi selgitusi, et mitte „betoneerida mõtet”, nagu ta ise on öelnud) algab lakoonilise remargiga: „Nad tulevad lavalt.” See on näidend teatrist ja teatritegemisest. Publik asjasse ei sekku, kõik toimub näitlejate vahel. Lagarce kirjutas selle näidendi oma teatritrupile „La Roulotte” (pr. k. „mustlaste, rändnäitlejate vanker”), mille ta koos sõpradega 20-aastaselt Besançonis oli asutanud ja millega ta jäi seotuks elu lõpuni, elades vaheldumisi nii Pariisis kui Besançonis. Kafkalt moto laenamine on ühtlasi vihje teksti mõistmiseks, avanemiseks ja veidi kummaliste tegelasnimede tõlgendamiseks. See on soovitus lugeda mitte üksnes „Päevikut”, vaid ka Kafka jutte ja novelle. Näidendit võib vaadelda kui Kafka peensusi tabava eluvaatluse edasiarendust. Kui suurepärast instseneeringut, mis loob oma iseseisva maailma.

Vana tango - Linnateater

Kui ikka kõik räägivad, et tegemist on jama asjaga, siis ei tasu oma nina kohale tassida, et ise ka selles "veenduda". Tuleb ikka inimesi usaldada. Aga Linnateater meelitas mu allahindlusega "võrku" :) See oleks jäänud ka ainsaks tükiks, mis Linnateatris "nägemata", seega tundes iseennast - see oleks mind ikkagi jäänud painama... lapsikult tobe, ma tean, aga olen juba selline teatrinarkomaan :) Igatahes nüüd siis tean, et see tükk ka minule ei meeldi.

Kui aus olla, siis ega sellest pole ka palju midagi kirjutada. Katsun siiski need vähesedki mõtted ritta seada, et jääks mingigi mälestus.


Kõigepeal paneb mind imestama, et miks oli valitud just see tekst? Võibolla olen ma llihtsalt valest generatsioonist... see tükk ehk mõjub pensionäridele, kes tunnevad, et elu on juba mööda läinud ning oma unistusi teoks tegema hakata on juba liiga hilja? Mina olen küll teisiti ehitatud. Minu meelest pole kunagi "liiga hilja" midagi ette võtta. Unistusi on ju niiiii palju, et kui mõni ongi selline, mida just hetkel "taga ajada" pole võimalik, siis on kümme tükki varnast võtta, millele keskenduda. Parem hilja kui mitte kunagi!

Loo lähtekoht ongi see, et üks mees ootab muusikute saabumist, sest keegi on talle kärbseid pähe ajanud, et tal on võimalik telesse esinema minna. See keegi on teada-tuntud tühjatähja lubajamees. Seda teatab ka peategelane ise. Aga muidugi teiste inimeste haneks tõmbamist on ju kergem näha kui see kui iseenda unistustele keegi kasvumaterjali annab. Vaatajale on see kohe selge. Samuti nagu külla tulnud sõbrale, kellega kunagi on koos pulli tehtud. See sõber peab mingit kioskit ning on mingis mõttes ennast teostanud end oma äri läbi, kuigi jääb mulje, et ega temagi oma eluga teab mis rahul pole. Sest ju oli temagi kunagi peategelasega ja tema muusikategemisega seotud olnud. Näis et ta oli kursis tema kunagiste esinemistega.

Andres Ots jookseb ja võimleb mööda lava ning on silmnähtavalt elevil ja erutatud võimalusest oma unistusest jälle kinni haarata. Ta ongi nagu kuidagi elu hammasrataste vahele jäänud - arvestades tema riietust ja elamist. Ilmselt ongi ta oma unistuse nahka lasknud kogu oma elu. Pole suutnud millegi muuga ka tegeleda. Võibolla selline pime oma andesse uskumine võibki elu niimodi ära rikkuda. Samas ilma sellise sihikindluseta on ka raske midagi saavutada. Tavaliselt ju ka lähedased inimesed viisakusest valavad ka õli tulle. Ehk ei julge näkku ära öelda, et "saa mees aru, sinust pole lauljaks!" Seda nägi ju ka antud tüki olukorrast. Samuti ma usun, et sellepärast oli ka peategelane oma perega tülli läinud. Aga kes seda teab, ning ega tegelikult ei suutnud see tükk äratada ka ei huvi ega kaastunnet.

Kusjuures kavalehel ja reklaamplakatilt jääb mulje, nagu tuleb tegemist mingi vanameeste punk värgiga, et selles on mingit elu ja särtsu ning hoogu, mida ilmestab äge meik ja vinge punkmuusika. Seda kõike seal pole. Tegemist on ikka kahe vana sõbra kohtumisest - üks unistab, teine tahab kuidagi teda pilvedest maapeale tuua, kuid ilma viisakusest väljumata seda ei suuda. Ning nii kaua ja tugevalt oma unistustes elanud inimene paratamatult arvab ikka, et teine inimene on hoopis kade tema püüdluste ning "võimaluste" peale... armetu ning juba mitmeid ja mitemid kordi äraleierdatud ideed.

Hinnang: 1+ (Ausalt üles tunnistades, oleksin mina meelsamini kuulanud selle tund aega Indrek Kruusimaa kitarrimängu :) Näitlejatest oli kahju, et nad pingutasid, mis jaksasid, kuid kui sisu on nii lihtsake ja tammub terve etenduse paigal, siis pole lihtsalt midagi teha. Need elutõed on kuidagi tavalised ning liiga lihtsad, vähemalt inimese jaoks kes raamatuid loeb ning ka muidu teatris käib... ja kogu tükk lihtsalt minule küll midagi ei andnud. Kuidagi aja raiskamise tunne tekkis. Oleks pidanud kriitikat uskuma ning seda mitte vaatama minema...aga kuna see oleks olnud siis ainuke, mis Linnateatris nägemata, siis mõtlesin "riskida"... risk ei tasunud enda ära. Kõige parem asi kogu selle juures oli see, et õnneks ei kestnud kaua. Aga enne kitarrimängu vaatasin kella ja tundsin, et isegi see oli juba liiast... Lõpus olev kitarrimuusika tekitas isu küll kitarrimuusikat natuke rohkem kuulata. Näitlejate pingutuse ning kitarrimuusika eest pidin hinnangule plussi ka taha panema. Seda etendust küll ei soovita. Kuigi kes teab, võibolla tõesti peaks olema pensionieas, et selle sügavust mõista?)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vana tango
Carlos Gorostiza

Lavastaja: Margus Prangel :: Kunstnik: Pille Jänes :: Tõlkija: Evald Kampus ja Ago-Endrik Kerge :: Muusikaline kujundaja: Indrek Kruusimaa ja Jaak Jürisson :: Mängukoht: Hobuveski :: Mängivad: Andres Ots, Kalju Orro ja Indrek Kruusimaa :: Esietendus: 14.03.2009 :: Etendus kestab: 1 h 10 min

„Vana tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud teostada oma ammuse unistuse ja esineda lauljana televisioonis. Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub meie rõõmude ja kavatsustega, kui lükkame need alatasa edasi määramatusse tulevikku? Ja miks kohtleb ümbritsev maailm seda, kes julgeb oma unistusi täide viia, sageli hullumeelsena?

Vana tango - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.

Startup (NO81) - NO99

Vahva! Tegemist on nö. auteur-i teatriga. Ehk lavastaja on ise kirjutanud teksti ning toonud selle lavale just nii nagu ta seda kogu mõtet on endale ettekujutanud! Selline teater on ehk kõige ehedam, vahetum ning jõuab ka vaatajani kõige otsemat teedpidi! Teatris ju sellist eriti tihti ei kohtagi, filminduses küll - Almodovar, Allen ja mõned teised "kõige suuremad nimed". Kui on nutti nii palju, et ise luua nullist midagi sellist, siis on oodata pikka iga ka "kunstis".

Olen Mart Kase blogi pidev lugeja. Sellepärast ka õige killukese võrra kursis mõnede taustadega ning seda ootust kruvinud, eriti kuna tema esimest lavastust/kirjutatud tükki ei õnnestunud mul näha. Tundsin ära mõnest kohast tema blogist tuttavad mõjutused :) Näiteks meenub see kui autor kunagi luges IKEA loojast raamatut ning oli aru saada kuidas see talle mõjus ja lavastuses selle ära kasutamine :) Sellised pisikesed kokkuviimised loovad ühe dimensiooni vaatamisele juurde ja see on lahe!


Näidend ise mõjus justkui "Teeme ära" mõttena. Autori ülimalt heatahtliku soovina ärgitada inimesi mõtlema ettevõtlikult ning tõesti üks "ettevõte" luua! See on minu meelest nii positiivne! Kuigi mõne inimese, nagu näiteks minu puhul on see mingis mõttes ka soola haavale raputamine, sest on ju selliseid plaani peetud juba umbes viimased 15 aastat :) Midagi on ju ka üritatud, aga alati on jäänud see pelgaks "üritamiseks". Sest kas pole raha või napib julgust või on ideed kandnud liiga lühikest aega. Lisaks ei saa pere ainsa palgateenijana lapsi söömata jätta, et oma unistuste täideviimiseks riskida millegi suuremaga.

Kuigi ei võiks väita, et ideedest puudust oleks. Neid on mul küll ja erinevaid oskuseid ning knowhow-d ka, aga jah - raha, aeg ning muud komponendid pole veel kordagi õigele kohale õigel ajal sattunud :) Loll on ju see, kes õigustust ei leia... aga ühel päeval kindlasti!

Tegelikult näidendi suurimaks (ainsaks?) puuduseks peangi seda, et sealsed pakutud ideed olid kõik natuke utoopilised ja ebarealistlikud. Muidugi, eks "õigetes ideedes" puudub ka teatri jaoks vajalikku dramaatilisust. Näiteks oli sisse toodud "kooli tegemise mõte"... aga näiteks selle oleks võinud siduda reaalse "ideega". Hetkel on Eestis võimalik ainult ühes ainsas autokoolis õppida inglise keeles autojuhtimist. Seal on ainult 1 inglise keeles sõitu õpetav inimene! Ja järjekord pidi olema kuude pikkune. Eestis aga on võimalik autojuhi load teha palju odavamalt kui näiteks Põhjamaades. See oleks minu meelest päris hea äriidee. Eriti kui seda turustada ka natuke naabrite juures. Praegu seda teenust pakkuv ettevõte aga vist isegi ei turusta seda vaid saab oma grupid selletagi täis ja järjekord ootab :)

Või siis seoses selle "salatimasinaga" meenusid mulle sellised salatirestoranid Stockholmis, kus saab toitu kaasa osta. Ma ei tea, kas Eestis pole sellist lõuna kaasaostmiskultuuri või on tõesti asi selles, et lihtsalt pole pakkumist... Mina näiteks Stockholmis just kõige tihedamalt ostangi lõunaks salatit - pastaga ja ilma - maitsev ja vinge ports. Värskelt valmistatud ja üliheade kastmetega (lisaks on neil palju kõrvaltooteid - lasagne, suured võileivad...) jälle üks äriidee. Eriti kui on natuke raha ka investeerimiseks... ja siit edasi oleks minu meelest võinud näidendisse sisse kirjutada natuke EAS-i infot. Sest see on ju tõesti ettevõtjatele hea ning mõnus vahend finantseerimiseks oma projekti. Eriti just algavale ettevõtjale. Samuti Tallinna Ettevõtlusameti infot... Oleks saanud tükist veelgi asjalikuma. Niimoodi nagu need tegelased seal vestlesid, et "on mingid fondid", mõjus see jälle liiga pinnapealsena, ma mõtlen just Eesti kontekstis. Aga nii ilmselt mõtlen ainult mina ning võibolla see laval ei töötakski - ma pole ju proff ja ei tea.

Sest minu jaoks lõppude lõpuks töötaski selles tükis hoopis see lust, mis näitlejatel tekkis. See pani neil silmad särama ja mõnusa hoo mängimiseks sisse. Kõik need kreisid ideed. Niimoodi unistades mõeldi välja ka ju Skype ning mitmed muud vinged leiutised. Muidugi selleks oleks, nagu etenduses Gert Raudsepa tegelane ka välja tõi - vaja oskuseid!

Lugu ise on ju lihtne - on mingi kontor x linnas, kus ülemus ning 3 töötajat. Ülemus korraldab ajurünnaku selleks, et leida millega ettevõte edaspidi tegelema hakkab. Kusjuures üks väljapakutud ideedest, mida arendama hakatakse on "Ausa Tagasiside" teenus, ehk ATS (AusTagasiSide) - hehheee - see ongi ju "Danzumehe blogi" :))) Vähemalt nii ma tahaks seda mõelda :) Ainult muidugi ma teen seda "täiesti tasuta" :))) Ego värk - inimene vaatab ju ikka "oma kännu otsast" :)))


Näitlejatest on selle tükiga seoses raske rääkida. Nad mängivad nii ehedalt, et tekib tunne, nagu lavastaja oleks neile idee või suuna kätte andnud ning siis mis parajasti pähe tuleb, seda nad ka välja paiskavad. Näiteks need ajurünnaku ideed... nagu ma aru saan, on need iga etendusega seoses "uued"? Või on need siiski näitekirjaniku ettekirjutatud... või on ette kirjutatud mingi "kogum" ideid, millest siis näitleja midagi parajasti välja valib? Saali kõrvalseintele oli neid ideepoisse kirjutatud ja päris korralikult palju :) Kuid mõned mõtted tuleb siiski üles tähendadada näitlejatega seoses - millegipärast, ma ei tea kas taotluslikult või mitte, kuid siiski vahvalt eluliselt seotult - esimesena tuli lavale Gert Raudsep ja tema oli ka kõige usinam ja virkam seal laval. Viimasena saabus Jaak Prints, kes oli kõige unisem alguses :) Kell ju ikkagi alles 8:15 hommikul :)

Kusjuures ma kaldun arvama, et Jaak Prints võib ka lihtsalt laval "olla" ja ma oleksin nõus sellele pileti ostma :) Tal endal pole muud "äriideed" vajagi :) Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ta suudab ikka ja jälle oma nägude ning muheda olemisega atmosfääri koduseks ja mõnusaks muuta! Tema innustumine innustas ka mind, tema häbi tekitas ka minule tunde kuhugi "tooli alla varjuda" :))), justnagu näekski publikust vaadates maailma tema silmade läbi - fenomenaalne!

Täiesti kummaline on tõsiasi, et Bert Raudsepal pole koduteatrit. Tal on mõnusalt kõlav ja madal hääl, mis on justkui loodud näitlemiseks. Tema kergelt koba või mingis mõttes isegi grammivõrra kohmakas olemine sobiks ülihästi karakterrollidesse! Kuidagi kentsakalt poisikeselik on ta ka! Päris põnev oleks teda tihedamalt laval näha (hetkel meenuvad ainult mõned üksikud rollid Linnateatrist. Kusjuures ainukene, kus ta natukenegi "särada" sai, on minu meelest pisitilluke pealekaebaja roll Tõde ja õiguse 2.osas.) Gert Raudsep on alati hea, siin tükis tekitab ta selle hästi vajaliku pingestatud olukorra, olles oponendiks oma alluvatele - noortele uljaspeadele, kes idee tulles tahaksid hoopis ilma "liiga närvilise ülemuseta", ise seda teostama hakata :) Ainsa naisena on kambas Kristel Leesmend, kelle "mäng" on rohkem selline mõnusalt ärritav just Gert Raudsepa tegelasele. Leesmendil on mõnus lavaline "kohalolek" - teda on võimatu ignoreerida. Väga hea "neljas lüli". Aga ka tema, oma vabakutselisusega on kuidagi vähe esil Eesti teatripildis. Siin etenduses saab ta isegi oma lauluannet demonsteerida - kusjuures mõnusalt nostalgiline oli kuulata kooliajal laulmis- või inka tunnis lauldud "We shall overcome" laulu :)

Lõppkokkuvõttes tõesti hea mõte, inspireerida ja panna inimesed mõtlema "õiges suunas". Alguses toimunud matemaatikatund käivitas meil K-ga matemaatilise vaidluse :) Tema ütles, et see ülesanne oli võimalik lahendada, aga mina 2 muutujaga võrrandit ilma "katse-eksituse meetodil" lahendada ei oska. Naaber ütles, et tuletise abil on võimalik... mina olen tuletisi ikka funktsioonide juures kasutanud, mitte konstantsete väärtustega. Ma poleks selles ülesandes suutnud funktsiooni tekitada. Võrrandsüsteeni ka mitte. K meelest, et kui matemaatikaõpetaja juba andis ülesande, et siis on see ka võimalik ära lahendada. Jah, ma ju usun ka, et on... aga mul läks vist osa sellest ülesandest kaduma. Ja tahvlile varemkirjutatud numbrid tekitasid ka segadust, sest need ei kuulunud üldse ülesande juurde :) Ma siis kirjutasin hoopis lahendamise asemel sellele antud ruudulisele lehele AITÄH! :)))

Hinnang: 4- (geniaalne oli minu meelest alustada teatrit hommikul nii vara, justnagu "hommikune koosolek". Vaim värske ning kaasamõtlemiseks just mõnus! Eriti kui tegemist on nii mõnusalt sooja, heatahtliku ja positiivse tükiga. Mina sain küll hea tuju terveks päevaks! Soovitan soojalt kõigile! Kusjuures kui midagi muud ei saa, siis saab mõtted varakult tööle ning see kulub ju ka igale ühele marjaks ära! Kogu päevast kujuneski toimekas ja positiivne ning kuidagi mõnusalt töökas päev! Aitäh NO-teater, MK ja näitlejad!!!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

NO81

Startup

Kase
Lavastus NO81 Startup on Mart Kase kirjutatud ja lavastatud. See räägib ideedest ja inimestest. Või nagu ütleb autor: Hetkel võib päästa vaid ettevõtlus, on vaja ainult ideid. "Ei saa teeselda loovust, kompetentsust, seksuaalset erutust. Kui sul pole neist ühtegi, siis hakka pakkima ja sõida Indiasse maisi müüma," ütleb popkirjanik Coupland oma raamatus jPod.Autor-lavastaja Mart KaseKunstnik Kairi MändlaNäitlejad Kristel Leesmend (külalisena), Jaak Prints, Bert Raudsep (külalisena), Gert RaudsepLavastust mängitakse aadressil Niine 11 kontorihoones hommikuti kell 8.15.
NB! Teatrilt on võimalik tellida hommikune äratus, mis tuletab meelde etenduse toimumist. Selleks palun kirjutage lihtsalt vika@no99.ee

Startup
Vaata:Niine 11
Mart Kase esitab endale paar küsimust ja vastab.

Millest räägib lavastus “Startup”?

Täpselt ei tea. Lavastus ei räägi kahest asjast:

Ei räägi riigist ja sellest kuidas riik kiusab ettevõtjaid. Mulle ei meeldi, kui Eestit kirutakse või arvustatakse. Riikide tulevik on nagunii tume, ma ei taha kiusata või näppu vibutada suures plaanis kaitsetu suunas. Pigem vastupidi. Eesti on unelmate maa, et alustada ettevõtlust või näiteks viia läbi sotsiaalseid uurimusi. Kõigil on savi. Liberaalsus on loonud võimalused ning mentaliteet ei takista tegutsemast. Riik ei saa lõputult poputada inimesi ettevõtlusega tegelema, piisab sellest, kui luuakse võimalused. Toetused pole privileeg.Lavastus ei räägi oskusest leida ideele partnereid ja rahastajaid. See on idee teine etapp ja vähemalt sama keeruline kui esimene. Kuidas laieneda ja oma ettevõtet maailmale õigete kanalite läbi presenteerida on väga lai teema, millest ma ei tea midagi ja millest ma ei oska adekvaatseid dramaturgilisi liialdusi kirjutada, nii oli see parem kõik välja jätta.Lõpptulemus võiks olla pigem kerge kui raske, pigem kunstiline kui ainult sotsiaalne. Pigem sõnumiga.

Miks just nüüd ja praegu see teema?
Mind tohutult tüütab igapäevane möla “majanduslangusest” ja “surutisest”, see on väga väsitav. On aeg, kus tuleb teha, mitte peitu minna. Ma ei pea õigeks seda, mida on teinud paar edukat nooremapõlve eesti ärimeest – nad on võtnud oma firmadest raha väljad, tõmmanud ärid koomale ning reisivad paar aastat mööda maailma ringi põhjendusega, et praegu pole soodus ega otstarbekas ettevõtlusega tegeleda. Ärimees peab mõtlema laiemalt, kui üksikisiku mõnus elu. Samuti on mul kahju Oliver Kruudast, kes ütles paar kuud tagasi nii:“Ausalt öeldes ei taha ma enam mitte millegagi tegeleda. Ei ole paremat aega kui reedel kell kuus õhtul, mis tundub mulle kui kuuajalise puhkuse algus.

”Miks sa ise ärimees ei ole?

Ma ei oska. On kaks ametit, mida pean äärmiselt raskeks – produtsent ja ärimees. Mõlemad peavad kõike kõigest teadma, neil peab olema tohutu intelligentsus ja väga head suhtlemisoskused. Ühtepidi mõtlen, et iga inimene, kes hakkab tegelema ettevõtlusega, peaks endalt küsima, et kas temas üldse on inimlikku potensiaali. Teistpidi, head ärimehed ja head ideed sünnivad ainult kogemusest. Ettevõtlust ei tohiks karta, aga peab väga täpselt teadma, et mida sa teed ja miks sa seda teed, mis sa teed.

Mis on sinu lemmik äriideed?

See lavastus ei ole tehnoloogia ja suhtlusvahendite arengust, aga ma vastan hetkel ebaoriginaalselt - Skype ja Twitter. Mõlemad on sündinud väikese grupi inimeste tohutust entusiasmist ja oskusest ära kasutada aega ja muutusi. Hetkel on need Interneti kuumimad suhtlusvahendid, mille mõlema potensiaal on endiselt ettearvamatu. Kasutan ka kahte Apple'i arvutit, mõlemad funktsioneerivad suurepäraselt - lisavad mu ellu väärtust ja hoiavad kokku mu aega. Huvitav, kas Steve Jobs arendab oma firmat raha pärast? Kas Skype ja Twitteri mehed tegid alguses meeletult öö ja päev läbi tööd raha pärast? Või oli ja on see idee, mis neid käima lükkas ja lükkab.

Kas lavastust näitab pigem ideaali või pigem tavalist?

Ma ei tea, ideaalist on vist asi kaugel. Samas, see ilu ja paatos, mida tihti otsitakse tavalise inimese tavalisest elust, on ka tohutult tüütu. Minu jaoks on absoluutselt end ammendanud lood, kus keegi eraldub ja läheb metsa elama. Mulle väga meeldib maal olla ja ma tahaks kindlasti kunagi lambaid kasvatada, aga kui ma tahan olla ühiskonna osa nii, et see loob lisaväärtust, siis ei ole siin mingit metsa minemist ja enda sisse vaatamist. Inimene, ettevõtlus, teater on eelkõige sotsiaalsed, minu arust vaadatakse sellest tingimusest väga tihti kõrvale ning tegeletakse pigem sellega, mis meeldib, mitte sellega, mida on vaja.

Miks on vaja teha teatrit kell 8 hommikul?

Sellepärast, et tööpäev algab kell 8 ja koosolek algab tavaliselt kell 8.15. Sellepärast, et hommikud on liiga ilusad ja mõtteerksad, et neid maha magada. Ma armastan hommikuid. Mulle ei meeldi eriti magada, sest magamine on lõbu, mis ei arenda inimest. Arvan, et see jääb eluks ajaks inimesele meelde, kui ta hommikul kell kaheksa teatrisse tuleb. See on aktsioon, et ärgitada inimest tegudele. Ja tore oleks ju teatris vahel luua reaalsuse illusiooni, sellepärast leiab tegevus aset ka nende nelja inimese kontoris.Mis sellest kõigest välja tuleb hetkel ei tea. On tekst, mis proovide käigus kindlasti muutub ja on näitlejad, kellest loodetavasti kujunevad karakterid. Aga selle nn. “kohaspetsiifilise” lavastuse tegemise valem on üsna mitme muutujaga, mis võivad anda väga erinevaid vastuseid. Ma ei tea, mis välja tuleb.

Kumb siis on tähtsam idee või idee teostus?

See valik on liiga suur, et oleks võimalik vastata. Kuigi idee on nanosekund, siis ta koosneb väga erinevatest parameetritest, mida tuleb iga idee puhul käsitleda eraldi. Ja teostus ei ole pelgalt plaan, mida inimene või inimesed järeleandmatult üritavad ellu viia.

Kõige tähtsam on vaimustuda. Arhitekti töös pidavat loovust olema alla viie protsendi ning maalikunstnikuks õppimine on vist üks kõige sügavamalt rutiinsemaid erialasid. Tunnistan ausalt, mina ei tea, mis on “loovus” ja mida inimesed täpsemalt mõtlevad, kui nad räägivad loovusest. See on nii umbmäärane mõiste, et seda pole vaja. Kõik on loovus.