The Brief Wondrous Life of Oscar Wao - Junot Díaz

Kui raamat on võitnud nii Pulitzeri kui ka Rahvusliku Kriitikute auhinna (National Book Critics Circle Award), lisaks ajakiri "New York" nimetas selle aasta parimaks raamatuks ning ajakirja "Time" raamatukriitiku meelest oli see aasta parim - siis päris jamaga ei saa kuidagi tegemist olla... kiidulaulu kõlapind on lihtsalt juba liiga lai! Ja muidugi ei saanud ka mina jätta seda paar aastat tagasi ilmunud raamatut oma lugemislaualt kõrvale :)

Jah, tegemist on väga originaalse teosega. Nii sisulises mõttes, ülesehituselt kui ka isegi puht-tehniliselt. Alustades sellega, et "otsene kõne" pole pandud jutumärkidesse, hispaaniakeelsed (ohtrad) väljendid, urbanistlik släng oma "nigger"-itega ja isegi terved laused hispaania keelest on jäetud tõlkimata (kuigi see ei häiri kõige vähematki, sest suuremale osale väljenditest suudab tõlke teiste keelte põhjal tuletada või on need tihedalt kasutatud väljenditena juba lihtsalt varem tuttavad), raamatu esimesel poolel on peaaegu pool tekstist joonealuste märkustena (kuna kõik sõnad vajavad viitena sisulist lahtiseletamist või lisamärkuseid ajaloo või siis päriselu taustaga). Nende joonealuste märkustega antakse juurde seda atmosfääri ning ajastutunnetust või siis kogu ladina-Ameerika olustikku. Ning kõigele lisaks saab palju teada Trujillo diktatuuri ajastu tänavatasandi hirmudest ning üldse sealsetest inimestest ja orjusest ning muud ühiskondlikku. Trujillo diktatuur teatavasti kestis 1930-1961, kuid selle mõju ulatub läbi inimeste ning nende juurte kuni tänapäevani välja.

Kogu raamat on tegelikult üks suur perekonnasaaga. ajas hüpatakse kord edasi kord tagasi kuid põhimõtteliseks liiniks on ikkagi tänapäevasel ajal elava Oscari, tema õe, nende ema ja vanaisa lood. Vanaisa oli otseselt seotud Truillo endaga. Loosse on segatud ka ema kasuema, kuna too kasvatas selle uhke ja ilusa latiino-tüdruku (Hypatia Belicia Cabral, ehk "Beli") üles. Kes omakorda sai kaks last, kellest siis raamatu lõpus keskendutakse peamiselt Oscarile. Oscar läks lapsena paksuks ning tema elu keerles ümber rolli-mängude ja sci-fi ning fantaasia-raamatute. Ta kirjutas ka ise lugusid ning hiljem saigi temast kirjandusõpetaja. Ning kuigi tal polnud erilist õnne naistega, oli ta ikka armunud ühte või teise. Siiski ei jõudnud ega jõudnud ta kuidagi kellegagi neist isegi suudluseni (lõpu poole toimub küll selles suhtes muudatus). Esimene pool raamatut keskendub rohkem Oscari ema naiseks saamise loosse. Kuna ta oli ka lähikonna kaunitar, siis neid seikluseid meestemaailmas tuli ette keskmisest rohkem.

Kogu seda saagat varjutas FUKU, ehk justkui mingi perekonna needus. Ja seda tegelikult mitte ainult ema Beli-l ja Oscaril vaid kõigil, kelles voolas selle perekonna veri. See on ilmselt mingi sealne kultuuritausta osa - sellel ajal ja ilmselt ka praegu sealne rahvas usub needustestesse ja kurjadesse vaimudesse. Surma ning teisi ebameeldivusi on lihtne seletada millegi üleloomulikuga.

Originaalseks võib seda raamatut pidada ka selle poolest, kuidas on kirjeldatud armastust. Seda õhkub nii Oscari püüdlustest leida oma ellu naist kui ka Oscari õe peigmees - Yunior de Las Casas - tihti minajutustajana esineva tegelase armastusest nii Oscari õe kuid ka mingil kummalisel tasandil Oscari enda vastu. Justkui hoolitseva vanema vennana. Kuigi jah, see tee selle hoolimiseni on mõnevõrra konarlik.

Kuidagi higine, pikkade tumepruunide lokkis juustega naiste, latiinode, palmide, diktaatorite, merengue ja temperamentsete inimeste maailma õhkub nendelt lehekülgedelt ja see on suvisel ajal lugedes kuidagi nii ehtne. Kirjanik, kuigi jutustab oma lugu, laskub ka mõnedel hetkedel justkui vestlusesse lugejaga. Hästi mõnus on sealt teksti peidetult leida ja ära tunda viiteid Tolkieni Sõrmuste isanda tegelastele ja sündmustele, samuti on kasutatud ka teisi vahvaid viiteid tuttavatele raamatutele või tegelastele. Äratundmisrõõm ja arusaamisrõõm on alati raamatutes minu meelest positiivne nähtus :) Samas on ka selle raamatu kõik karakaterid kuidagi hästi elavad ning neid on kerge endale ette kujutada. Kuna ma Dominikaani Vabariigi filmikunstist palju ei tea, ega pole ka kunagi Santo Domingos, ega seal kandis üldse käinud, siis ühildasin ma need tegelased, tegevustiku ja atmosfääri Brasiilia või Kuubaga. See tunnetus mis raamatust õhkub on geograafilistelt ja inimllikelt eripärasustelt kuidagi sarnane. Võibolla see viide on natuke vägivaldne ja võibolla isegi tobe, aga kuna DR on minu jaoks võõras, siis selline ühildamine aitas natukene ettekujutusele kaasa.

Paar väikest stiilinäidet:

It's true. The Gangster's wife was - drumroll, please - Trujillo's fucking sister! Did you really think some street punk from Samanà was going to reach the upper echelons of the Trujillato on hard work alone? Negro, please-this ain't a fucking comic book!

---

-shit, who can keep track of what's true and what's false in a country as bakà as ours-what in known is that the time before her brother's rise had made her una mujer bien fuerte y bien cruel; she was no pendeja and ate girls like Beli like they were pan de agua - if this was Dickens she'd have to run a brothel - but wait, she did run brothels! Well, maybe Dickens would have her run an orphanage.

---

Üks assotsiatsioon tekkis veel, nimelt Gomorraga. Sealgi oli tõsieluga lugu segunenud. Ja mitu erinevat liini jooksmas. Ka olustikutunnetus oli kuidagi tugev, niisamuti on see ka Oscar Wao-s. Sest kuigi see kõik on ju fiktsioon, toimub osa romaanist New Jersey-s, kus ka kirjanik Díaz üles kasvas ning lugu ise areneb Dominkaani Vabariigis, kus kirjanik sündis ning juba mainitud diktaator Rafael Trujillo mõjutused ning sidused on ju ühte otsapidi päris elust. Romaanist saab hästi aimu nende sealsete inimeste mentaliteedist ning temperamendist. Samas kui peategelane Oscar on just selline "dork", kes elab koomiksite ja rollimängude maailmas... ja ikka ei saa üle ega ümber neist kuumadest naistest ja kahtlemata ka armastusest :)))

Hinnang: 4+ (Atmosfääri ja karakateri-ehituse eest võiks tegelikult anda ka täied punktid ja ega see raamat polnud üldse nii ropp nagu nendest mu "stiilinäidetest" võiks arvata. Kogu draama oli hästi huvitav ja pidevalt oli soov teada saada, mis edasi saab ning miks ikkagi raamatu pealkiri on just "Lühike imetlusväärne Oscar Wao elu", kui tegelikult suurem osa raamatust on hoopis teistest inimestest - tema suguvõsast... aga eks nagu ikka, lõpus saab sellele selgust. Sest peamine ja minu jaoks ehk ka kõige huvitavam liin oli ikkagi otseselt seotud Oscariga ja...armastusega. Ma võin käe südamele pannes öelda, et ma pole tõesti lugenud midagi sellist varem. Ja see originaalsus tegigi raamatust erilise! Mina küll soovitaksin päris julgelt!)

Junot Díaz (sündinud 31.12.68) on Dominikaani-Ameerika kirjanik, kes töötab MIT-s loova kirjanduse (creative writing) professorina.