Režissör: Erik PoppeStsenaarium: Harald Rosenløw-Eeg
Olulisemad näitlejad: Pål Sverre Valheim Hagen, Trine Dyrholm, Ellen Dorrit Petersen
Loo lähtekoht: Päise päeva ajal varastavad kaks huligaani ühe 4 aastase vankris magava poisi kohviku eest. Kusagil mingi jõe läheduses tekib poistel hetkeks omavaheline vaidlus ja pisike poiss vankrist proovib põgeneda. Muidugi jooksevad huligaanid kohe talle mööda jõeperve allapoole järele. Pisipõnn komistab ja kukub ning lööb oma pea veriseks ning kas sureb või on lihtsalt loid. Üks poistest kannab ta vette, kus pisike poiss läheb vooluga kaasa ning vajub põhja. Ema väljub kohvikust, kus ta käis pojale kaneelisaiu ostmas, sest too tahtis parte minna toitma ja endale kakaod, mille väljudes kogemata kampsunile kallas. Sellepärast tal ehk läks ka pisike hetk kauem kohvikus sees, sest käis tualetis kakaod maha pühkimas. Järgmine kaader on vanglast, kus poisi vette kandnud huligaan mängib orelit ja vangidest koosnev koor laulab. Orelimängijal õnnestub hea käitumise pärast vangist varem vabaneda. Lugu lähebki lahti siit kohast järgides esimese poole filmist mehe püüdluseid oma elu jalgele saada, tema tutvusmist ühe naispapiga, kellel on ka pisike poeg. Umbes poole filmi peal hüppab filmi tegevustik sinna kohta tagasi, kui vanglast vabanenud noormees kiriku orelimängija-töökoha saab ning ema, kelle poja too kunagi varastab satub kogemata sellesse kirikusse oma klassiga (naine töötab õpetajana). Ning film hakkab sellest samas hetkest jälgima naise elu, kuni jõuatakse lõpplahendusteni, milles on osalisteks mõlemad inimesed (peategelased).
Tegemist on Erik Poppe Oslo-triloogia kolmada filmiga, tegelikult on see üldse tema kolmas täispikk kinofilm. Eelmised olid Schpaaa (1998) ja Norra poolt Ameerika Filmiakadeemiale aasta parima filmina esitatud Hawaii, Oslo. Kandideerima see küll toona ei pääsenud.
Tavaliselt kui filmides jutustatakse sama aega kaks korda, muutub see teise jutustuskorra ajal kuidagi koormavaks või kordusena vaadatavalt igavaks. Poppe suudab aga niimoodi huvitavalt oma kaks lugu kokku siduda, et mitte hetkeksi ei hakka igav. Mõtlemisainet lihtsalt on igas stseenis nii palju ning tempo on parajalt selline, et nendel mõtetel jõuab ka hetkeks peatuda ning enda sisse mälumiseks lasta. Eriti ehk sellepärast, et neid šokimomente kus väike poiss varastatakse ja kus ta pea on verine korratakse mitme kandi pealt ja erinevatest lõikudest uuesti ja uuesti sinna loo vahele - see hoiab omakorda kuidagi elektri ning sellise šokiliku tunde õhus.
Filmi suurim dilemma seisneb minu meelest selles, et vangalast vabanenud mees väidab tegelikult, et see oli ju õnnetus, et pisike poiss surma sai, sest poisike ise libises põgenedes. Et tema pole ju kedagi tapnud. Jah, eks ta ju mõnes mõttes on õige, aga kui ta poleks juba esialgu sealt kohviku eest omavoliliselt seda poissi kaasa endaga võtnud, poleks üldse midagi hullu juhtunud. Teisalt ema "vajab" süüdlast, juba lihtsalt psüühilisest vaatenurgast. Ta ei tea ju kuhu muidu oma viha suunata. Süü ei saa õhku jääda. Kummaline, aga filmitegijad on tõesti suutnud kujundada olukorra, kus tekib kaastunne ka selle mehe suhtes, sest tema ju ei tapnud, ega tahtnud tappa. Samas muidugi on sümpaatia ema poolel, kes 7 aastat hiljem endiselt ei saa oma eluga päriselt edasi minna, sest ta leinab oma last taga. Kogu teemasse on kistud ka kristlik mõtteviis, ehk jumal on nö.kõige taga. Ka pahade asjade taga ning ikka peaks andeks andma - kõik. Samas kui silmakirjalikud on tegelikult ka need samad usukuulutajad, kelle jaoks on nö. lihtne suuta küll andestada teistele inimestele tehtud valud, kuid kui endaga midagi juhtub, siis on see andeks andmine niisamuti raske ning tihti isegi võimatu - me kõik oleme lõppude lõpuks vaid inimesed - pungil emotsioone. Kusjuures filmi lõppedes jõutakse isegi sellise hetkeni kus mul oli tunne, et see surnud lapse ema ja tema poja tapja nagu peaaegu kallistaksid teineteist! Muidugi mul on tunne, et see, mida see huligaan tegelikult seal lõpus sellele emale räägib see on puhtast "headusest" välja mõeldud ning justkui tema "vabandus", aga oi-millise-hinnaga ta selle saavutab... mina küll nii tugev ei suudaks olla. Ehk see kuidagi ka kinnitab, et tegemist oli tegelikult südames hea inimesega, kes ehk just oli see kahest huligaanist "õige" ning halva sõbra mõju all?
Kogu selle teema juures meenus mulle mind juba mitu aastat kummitanud (ilmselt Pegasuse kirjastuse ühe raamatu tutvustusest pärit) lause - "Naist, kes matab oma mehe, hakatakse kutsuma lesknaiseks; meest, kes kaotab oma naise, leskmeheks. Vanemateta laps on orb. Aga kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?" See on ni hirmus olukord, et sellisele polegi oma nime. See on "puuduolev sõna"".
Kuna palju filmi tegevustikust toimub kirikus ning kirikutöötajate vahel, kusjuures orelimängija ise on ateist, siis on palju sellist usuteemalisi sügavaid mõtteid ning argumenteerimist ja sellised teemad mõjuvad alati sügavalt ning väga palju mõtteid tekitavalt. Kusjuures siin on tegemist ka ühe papiga, kes annab endale aru oma naiivsusest, et ta usub kedagi, kelle olemasolu ei ole tõestatud. Kuigi ma pole mingi usufanaatik ning tavaliselt on sellised teemad minu jaoks filmides ja teatris isegi eemaletõukavad - raamatutest lugedes saab nagu paremini keskenduda ning mõtetes selliste teemadega tegeleda ning seal ehk nii tihti ei häirigi, aga selles filmis on kõik need usuteemad väga orgaaniliselt kõige muu sees ja on justkui lisaväärtuseks kogu loole. Eriti sellepärast, et annavad omakorda mõtelmis/vaidlemis/imestamiseainet juurde.
Samuti vaadeldakse selle surnud lapse ema pereelu, kus mees on leidnud endale töö Taanis, et saada naine eemale neist mõtetest ja võimalusest uuesti kokkujoosta selle "mõrvariga". Lisaks on neil kaks aasiast lapsendatud kasutütart, kellest vanem on varateismeline. Pole ju ka kasulastega kunagi eriti lihtne. Ja see on täiesti eraldi tasand veel filmil. Ning omakorda on film veel armastusest ja valikutest armastuses. Mida me teeme, et teist inimest kaitsta psüühiliste asjade eest ja kas vaikimine ning varjamine on mingites olukordades õigustatud? Kas ja kui palju meil on õigust laste eest nende elulisi küsimusi ära otsustada ning oma tahtele allutada nende elu ja tulevik? Kas piibli õpetus - hammas hamba vastu, on õigustatud? See, mis seal lõpus toimub on väga hästi nii stsenaariumis kui ka filmiliselt tekitatud situatsioon - lausa geniaalne! Kuigi sellised kokkusattumused on tavaliselt ebausutavad. Aga muidugi siin oli ju tegemist "sama kandi inimestega" ja sellepärast - miks ka mitte? Mina uskusin küll kõike. Ja ma millegipärast arvan, et olen keskmisest skeptilisem selliste "kogemata kohtumiste" asjus.
Ja kogu selle mitmetasandilise ning heale loole lisaks, oli ka kaameratöö täiesti tippklass - see liikus nii ilusti ja sujuvalt. Ning muidugi see muusika. Kes oleks võinud arvata, et orelimuusika võib olla nii hea ja mõjuda ekraanilt vaadates nii võimsalt? Kuid lisaks sellele orelimuusikale on kasutatud ka kohati kitarrimuusikat ja mingit, ilmselt ksülofoniga tehtud motiivi, mis mõjub lastetoa-unemuusikana. Ja see lapsepõlve helge muusika on kuidagi õnnestunud kunstiliseks kontrastiks sellele jubedusele, mis ekraanilt loona jutustatakse. Väga, väga, väga hea film!
Hinnang: 5- (Ilus ja mõtlemapanev film väga hirmsatel ja sügavatel teemadel. Fantastiliselt hea näitlemine ning igati huvitav ja meeldejääv draama. Väga soovitatav just neile, kes tahavad ja suudavad mõelda andeks andmise, andeks saamise, usu, armastuse, laste ja pere teemadel. Järjekordne pärl Norra filmimeestelt!)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar