Pangarööv - Vanemuine

Vanemuine on ostnud õigused ja toonud lavale 4 aastat Londoni West Endis pandeemia eel menukalt mängitud lavaloo, mis on samade autorite/näitlejate sulest, kes kirjutasid ja tegid ka Rakvere Teatri "Hullemast hullem" algupärandi. Vaadates on seda selgelt ka aru saada. Selline naljamäng, millele rahvamassid tormavad murdu ja saalis rõkkavad pidevad naerupahvakud. Ausalt öeldes, pole ma veel käesoleval aastal üheski teatrisaalis (ega tegelikult ka kusagil mujal) nii palju ja nii häälekat naeru kuulnudki, nagu mu kaaspublik seda kohati lausa hüsteeriliselt väljendas! :) Järelikult läheb tõesti rahvale korda.

Tegemist on omalaadse "sarjaga". Kui "Hullemast hullem" ja nagu ka selle ingliskeelne pealkiri reedab ("The play that goes wrong"), tõi lavale näitetrupi, kellel kõik, mis vähegi ühe etenduse jooksul nässu võib minna, nässu ka läheb, siis "Pangaröövis" on sama lugu ühe pangarööviga. Autorite rühmitusel, mis kannab nime Mischief Theater on olemas ka "Peeter Paan, mis nässu läheb" ning "Mustkunsti-show, mis nässu läheb". Lisaks veel üks improteatri formaat, BBC-le on nad teinud ka aastavahetuse show, kus "Dickensi Jõululugu läheb igatpidi nässu" ja veel ühe lühisarja kõikvõimalikest nässuminekutest.

Kui võrrelda Pangaröövi siin maarjamaal mängitava Hullamast hullemaga, siis seekord on nende "nässuminekute vahele" lisatud nii laulu kui pisut rohkem ka süžeed. Tegevus toimub 1950ndatel Ameerikas, kus Ungari prints (Jürgen Gansen) on usaldanud ühte panka hindamatu kalliskivi. Linnas, kus absoluutselt kõik on sulid (jah, ka politsei ja vangivalvurid!) ning peavad rikkaks saamisele ja teistel sellel teel naha üle kõrvade tõmbamisele jahti. Pangajuhi (Sepo Seeman) tütar (Lena Barbara Luhse) on ise ka petis ning tema peika (Karl Robert Saaremäe) põgeneb vanglast, et pangarööv korraldada, just siis kui tüdruk on leidnud endale uue peigmehe (Jaanus Tepomees), kes omakorda on pangatelleri (Merle Jääger) poeg. Asjasse on segatud igasuguseid pätte ja politseisid (mh. Ragne Pekarev on nii üht, teist ja kolmandat kah veel ning veel sellisena, nagu me teda mitte kunagi laval varem näinud ei ole!) ja 76-aastane pangaametnik (Karol Kuntsel), kes ka pangajuhi tütresse armunud on. No huhh, mis sekeldus ja supp sellest kõigest kokku keedetakse!

"Ülevõllikomöödia" on kõige tabavam žanrimääratlus ja kui peaks vaid ühe sõnaga kogu teatrielamust kirjeldama. Otseselt mitte siinkirjutaja lemmikžanr, eriti oma farssikalduvuses, ehk jämekoomikas, aga no naersin kohati minagi. Eriti näitlejate tööle ja lavastuse tehnilistele lahendustele, mis juba oma leidlikkuses sisaldavad komöödiat. Eriti ja kohe väga-väga meeldis üks lõik (selle lavaltoimuva kohta on siinse teksti järgmine foto), mis on lavastatud pealtvaates (kuna osa tegelasi "ronib just parajasti peade kohal", ent kuna "kõigega" pole ka arvestatud (näiteks maa külgetõmbejõuga) siis sellepärast see kõik "üle võlli" lähebki. Teenis muide ka täiesti õigustatult keset etendust tormilise aplausi... ja seda juhtub ju haruharva teatris! Lisaks kogu sellega kaasnev õhušahtis ronimine - nii all kui üleval lava kohal, mis päädib veel ühe tegelase õnnetu, ent ülinaljakalt lahendatud lõpuga. 

Kuigi Ain Mäeots on selle lavastanud (ja nagu kavalehel on rõhutatud - tegemist pole mitte brittide lavastuse koopiaga), on siiski tegemist nö."formaadi"komöödiaga, ehk ka näiteks see pealtvaates stseen on juba sisse kirjutatud (ja lahendati ka Londonis laval ligikaudu sarnaselt), kuid Vanemuises on see tehtud oma nupukuse ja leidlikkusega. Vaadates mõtlesingi, et vau, Eesti teater ei jää Londoni West End'ile tehniliste trikkidega sugugi alla (ja neid sellises erilises režiis on tõeliselt hulgaliselt!) kui järsku etendus just tehnilise apsu pärast katkestati!

Tegemist veel ühe võtmestseeniga, mil Karl Robert just lae alt TomCruiseMissionImpossible'likult nööriga alla on lastud, maa ja taeva vahele ning pidi järgmine tegelane tulema, aga ei tulnud... Tuli hoopis teatritöötaja kulisside tagant vabandama. Seda naljalt Londonis ei juhtu (kuigi ju võiks, eriti "seda nässuminekuterida" arvestades). Kuid Karl Robert nii vahvalt ja proffilt viskab oma nalja sisse ("appi-see põrand on ju alarmi all!"), mis lõppkokkuvõttes andis kogu etendusele veel omalaadse lisaefekti! Ja ega sellest midagi katki olnudki, eriti kuna "surnud" Ragne tegelane saabub pärast väikest pausi, nüüd juba "vaimuna" lavale ning kogu "kaotatud stseeni" publikule lahti seletab - nii osavalt lahendatud ja seda ju tegelikult käigu pealt! Lisaks on kummalisel kombel just ja ainult SEE stseen ka Londoni teatri esituses youtube'is üleval... kes juhtumisi samal etendusel viibisid, saavad seda "vahelejäänud" laulu kuulata ja rööviprotsessi näha näiteks siit (teistele, kes soovivad ette teada, annab indikatsiooni, millise kreisi seiklusega selles lavastuses laval on tegemist): https://www.youtube.com/watch?v=0CQC0ki8BpY

Näitlejatöö mõttes on ka rollid lahendatud farsilikus võtmes. Kõik on nii üleelusuuruses värvikad tegelased ning annavad selle lustliku lähenemisega kogu etendusele hoogsa ja lõbusa tooni. Minu jaoks trupi täheks, kuigi täiesti kõrvalises rollis, tõusis Karol Kuntsel. Tema "vanahärra" oli nii stiilipuhas, ent ka üdini koomiline. Juba mainitud Ragne Pekarev ning veel sellise parukaga - karikatuur iseenesest ja no puhas kuld! Üldse need parukad olid veel omaette teema - kõik nii kummaliselt mittesobivad, et need kokku on veel üks efekt per se. Karl Roberti peas näiteks mustad juuksed pisut kaugemalt vaadates mõjusid nagu legomehe must ja läikiv lakk. Tema hoog ja esinäitlejalik sarm pääseb siin eriliselt mõjule ning seal kõrval üks teine lemmik ja lisaks Karolile koomilisemast otsast (eriti tänu oma liikuvusele) pakkus tõelise naerunaudingu Jaanus Tepomees - oimaeivõi-seda-puusahõõritust! :))) 

Üks minu kindlaid ja suurimaid lemmikuid äsja lavakooli lõpetnud 29.lennust Lena Barbara Luhse, kes Vanemuisega sellest hooajast liitus, teeb oma lühikese näitlejakarjääri võrdlemisi siiani veel lühikeses rollidenimekirjas täiesti erineva rolli senistega võrreldes. Milline hea võimalus areneda ja arendada koomikusoont (selle psühholoogiliselt sügavama kõrvale, mis tal juba päris hästi käpas) ja nagu seegi roll tõestab, on teda huvitav vaadata mistahes sobivas või ka sobimatus rollis, sest kuigi esialgu tundus, et see langeb sinna teise lahtrisse, siis lõppude lõpuks muutis ta selle igati esimesse lahtrisse kuuluvaks. 

Sepo Seeman mängib oma pangadirektorit Aivar Tommingasega kahasse. Usun, et mõlemad mehed saavad siin omalaadselt bravuuritseda. Sepo kohalolu oli mõjuv - no ehtne pangajuht! Kuid seda koomilisemaks muutusid need "rollist" väljumised, olukordades ja ilmetega, mida selliselt tüübilt ei ootaks. Ja muidugi alati tähelepanu-uudishimu äratav Merle Jääger, kes vastupidiselt oma mõnikordsele maskuliinsemalt tugevamale hoiakule, naudib ise ning kiirgab seekord ülinaiselikkust. Igagususeid suuremaid ja väiksemaid tegelasi on veel, nagu näiteks juba mainitud Jürgen Gansengi kehastab neist mitutki tegelast, kuid näiteks just temalt ootasin palju suuremat koomilist lisandust, kuigi lõppkokkuvõttes hajub ta hoopis massi. Ju on see palett nendest veidrikest lihtsalt lavastuses nõnda kirju, et võtab silmad virvendama ning selle seest saavadki just vaid millegi erilisega eelmainitud piisavalt suure jalajäljega hakkama. On ju osalemas ka vahvalt lollakaks oma tegelase mängiv Veiko Porkanen, kõigis pisemates osades vajalik toetus Karl Kristjan Puusepp'a näol ja Jüri Lumiste "päris" politseina ;) Veiko neist näiteks saab ka ühe "oma pikema stseeni" seal vahel, mis osale publikust eriti suureks naerupommiks kujunes.

Nõnda oligi siin huumorit kõigile... ka minusugustele, teistsuguse huumorisoonega inimestele. Minu teatrikaaslane on vastupidiselt just nimme sellise naljasoonega, nagu pakuti ning ümber meie istunud inimeste seas oli ka inimesi, kes ei saanud kohe üldse naeru pidama, vaid muudkui kõõksusid pisarad silmis naerda. 

Pole ka ime, et Vanemuisel on need "Pangarööv"i saalid hästi on täis müüdud. Muide sellise lavastuse etenduste vaatamiseks ei pea istuma lava ees ääres (ja seda ütlen mina, kes ma alati võimalusel tahan ninapidi vastu lava olla - ise peaaegu näitlejate seas :)), sest tervikpilt on lai ning lavastaja kasutab tervet lava ja selle iga otsa ja nurka ning pakub igas otsas midagi, ka samaaegselt. 

Üldse on Mäeotsa kaubamärgiks (loe: üsna harukordseks) saanud lava meisterlik terviku hõlmamine ning keerulisemate liikumiste ja piltide vahetustega hakkamasaamise võimekus. Antud juhul kogu stsenograafia pärineb Jaanus Laagriküll'iga koostööst ja seegi on segu 50ndate ameerikast (tuttav esteetika ka eriti just 60ndate USA sellistest teleserjaalidest nagu Batman, Star Trek ja Agent 86), rikastatuna Gerly Tinn'i koomikale ja ajastule sobivate kostüümidega ning Priidu Adlase valguskaardiga. Ja kuna neid trikke siin ikka on, siis Enar Tarmo rolli ei saagi selles trupis kuidagi ületähtsustada. Nagu öeldud, siis kõigele muule lisaks saab ka laule kuulda ja muusikaline kujundus on Ele Sonnilt.

Ühed parajad sulid ja trikimestrid nii laval kui lava taga! Tore, et võetakse teha ka selliseid tehniliselt keerulisi ja vaatemängulisi lavastusi. Eks sellepärast ka publik seda vaatama tahab minna. Pesueht meelelahutus! Nagu vaataks mõnd action-komöödia-filmi, mis oma silme all tõeks saamas. Liikumise ja misanstseenide täpsus kogu pulli toimumise õnnestumiseks peab olema täiesti omaette tasemel.

Hinnang: 4

Arvestan siin hinnangus seda kogu olukorda ja tervikelamust, ka erilist nässuminekut ja seda kuidas see etendus ümberkondsetele mõjus. Ma ise tahaksin sinna miinuse ka taha panna, aga ei suuda antud olukorras. Oleksin tahtnud veelgi rohkem naerda selle mahu peale, aga see ei ole mitte hinnang trupile, ei näitlejatele, lavastajale ja teistele kunstnikele, ega ka kellelegi/millelegi muule, lihtsalt meil kõigil on oma huumorisooned ja minu oma kõditas see suuremast osast vaatajatest pisut vähem. Aga kõditas... ja see on peamine. Sellest ka siiski võrdlemisi kõrge kaarega üle keskmise hinnang. Muide Heikki Leis'i fotod siinse teksti vahel annavad ka päris hästi seda tunnetust ja huumorimeelt edasi, mida lavalt voolab. Ja ajastulik lähenemine ning kogu see tehniliselt keeruline extravaganza on ju suured plussid tervikelamusele, mis kuigi koomilises mõttes jäi minu jaoks tavaliseks, on teatrielamusena vastuoluliselt eriline.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i fotod):

Pangarööv

KOMÖÖDIA

SUURES MAJAS

KESTUS: 02:50

Originaalpealkiri “The Comedy about a Bank Robbery”

1958. aasta suvi. Minneapolise linnapanga seifi on hoiule usaldatud hindamatu teemant. Vanglast põgenenud kurjategijal on kinnisidee see oma opaka paarimehe ning triksterist tüdruksõbra abil sisse vehkida. Valeidentiteetidest, armastuskolmnurkadest ja salajastest ülesannetest kubisevas maailmas ei saa usaldada mitte kedagi. Linnas, kus kõik on kelmid, on lahendamata vaid üks suur ja oluline küsimus: kes saab kalliskivi endale?

Näidend oli 2017. aastal Suurbritannias Laurence Olivier’ nimelise parima uue komöödia auhinna nominent ning sai 2018. aastal parima komöödia auhinna Prantsusmaal.

Esietendus 3. septembril 2020 Vanemuise suures majas

AUTORID: HENRY LEWIS, JONATHAN SAYER, HENRY SHIELDS

TÕLKIJA: MARTIN ALGUS

LAVASTAJA: AIN MÄEOTS

STSENOGRAAF: JAANUS LAAGRIKÜLL

KOSTÜÜMIKUNSTNIK: GERLY TINN

VALGUSKUNSTNIK: PRIIDU ADLAS

LAVATRIKKIDE KONSULTANT: ENAR TARMO

LIIKUMISJUHT: MARIKA AIDLA

MUUSIKALINE KUJUNDAJA: ELE SONN

LAVASTAJA ASSISTENT: ANU TONTS

OSADES: JAANUS TEPOMEES, KARL ROBERT SAAREMÄE, LENA BARBARA LUHSE, AIVAR TOMMINGAS VÕI SEPO SEEMAN (PÄRNU ENDLA), JÜRI LUMISTE, MERLE JÄÄGER, RAGNE PEKAREV, KAROL KUNTSEL, VEIKO PORKANEN, KARL KRISTJAN PUUSEPP, JÜRGEN GANSEN (KURESSAARE TEATER)