Lavaltoimuv läheb liikvele, nagu science fiction - räägitakse “koodist” ja mängitakse helidega... Kui sellele lavastusele kirjutatud tutvustavat sisukirjeldust lugeda (enne vaatamist), ei saa eriti midagi aru, mis ikkagi etenduses laval toimuma hakkab, mis on selle sisuline suund ja kas on üldse sisu või on tegemist puhta ambiendi-kogemusega, tunnetusliku elamusega, ilma loo ja millegigi reaalse sidususega. See lööb minu puhul alati alarmkella tööle - kas ikka tahetakse üldse midagi öelda?
Teisalt jällegi tants kui kunstivorm vaatajale on alati tegelikult tõlgendamise küsimus ning kui kõik tegijate poolt ette ära rääkida, siis jääb vaatajal see oma avastus ning kunsti- ja eluvaheliste siduste/paralleelide tegemise rōõm saamata. Seega palun siinsetki võtta kui minu tõlgendust. Iga vaataja arvamus on õige. Iga vaataja liigub siin ise tantsijatega koos enda teekonnal. Ja sedasi saab nautida justkui enda peas tõlgendatava kaasautoriks olemist.
Mina kujutasin ette neid kaht tegelast laval kui antikehasid, mis on sattunud inimese organismi... tead ju neid imelikke helisid, mis dokumentaalfilmidest on tuttavad, kui arstid inimeste siseorganeid "külastavad"... ka siinsed 2 oleksin nagu liikumas seal soolikate, lihaste, rasva ja kõõluste vahel mööda trakte, torusid ja kokkupressitud siseorganite vahesid. Vahepeal nahale lähemal, siis on valgus tugevam, siis jälle sügavamal, hämaramas. Vahepeal kostuvad kusagilt “väljast” hääled, ka inimeste kōnet, aga see kõik on kusagil... kaugel - kehast väljaspool. Ja meie vaatajatena olema ka seal "sees", sest kuuleme ja kogeme kõike koos nende "antikehadega".
Järsku teekond lõpeb, tehakse 40 kätekõverdust ja algaks nagu uus lugu, kuid kui juba oled teatavas mõttevoolus, siis mōtestasin sellegi sidusaks eelnevaga ning tekkis hoopis uus teooria... Võibolla on nad hoopis “heli” kehastus? Ja nüüd pääsesid nad kehast välja... Ja see heli hakkas nagu õhust tühjenev õhupall mööda seda ruumi visklema, põrkuma ja suunda otsima. Kuniks ka see teooria ammendas end ning sain aru, et vōib-olla see polegi siin üldse kindla "dramaturgiaga" tants, vaid puhas kehade keemia. Kuidas need kehad koos helide ja valgusega silmadele ja kogu atmosfäärile “muusikana” mōjuvad.
Etenduse alguses jälgisin Kenneth Flak’i. Ise tantsiva (okei.. "endise" tantsiva) mehena tundus huvitav tema kontroll oma keha üle ja selle liigutamisel erinevate tantsustiilikomponentide sidumine voolavasse lüürilisse moderntantsu. Näiteks võis seal aduda pop and lock'i, oma teatava animeeritud hetkeliste peatustega ja siis edasiliikumisega. Aga vaikselt võttis Külli Roosna tähelepanu üle ja domineeris kuni lõpuni (tundus, et Kennethi nähtav taandumine toetavamaks, jälgivamaks pooleks oli veel üks mõtestatud osis, kuigi seda ühekordse vaatamise põhjal enda vaatamisõhinas seostada ei osanud ning liigitasingi pigem meisterliku partneri ansamblitunnetuse tekitamiseks ning ühtlasi oli ka vaja selle valguse ja helimaastiku kontrollijat).
Kuid ülevaatlikult tahaks eraldi välja tuua, et see oli nii silmipaitav - vaadata sellist tantsu. Kohati sünkroonis, mis omakorda mõjus nagu riimid luules. Siis jälle eraldi - vabavärsis... Ambientatiivne tervik - kahe keha orkestri sümfoonia, mitte niivõrd "lugu" kui selline. Ent teatrist (jah, ka tantsuteatrist) lugusid otsivale maailmaavardav.
See tund aega, mille etendus kestab, läheb nii kiiresti, pakkudes ka mõned muigamised, irooniat, mis mõjub nagu mittetaotluslik, kuigi ilmselgelt on siiski taotluslik (jalatsitega petanque’i-mäng või ka näiteks need juba mainitud esmapilgul justkui uitmõttena vahelelõigatud kätekõverdused). Kuna ma ei teadnud tehnoloogiaga seotuse tausta, siis viimaste stseenide eel käte ja jalgade ümber andurite/sensorite(?) äravōtmine mõjus kuidagi seosetult ja isegi grammivõrra liiga pikalt, aga see on tervikust nii väike osa, et ei lähe arvesse. Seevastu on kasutatud visuaalselt kaunilt (koos vastava valgusega) ning mõnuga kiirustamata akrobaatikat. Lisaks ka tekstilised väiksed sutsakad, kellele segamaks, kellele sidumaks oma mõtteid parajasti kogetavaga. Jõudes päris lõpuks välja universumisse - päikseni.
Tagasivaatena jõudsin oma esialgse teooriani ringiga tagasi... kas see polnudki teekond kehasisemusest sinna kaugele välja... science fiction! Ja tervik ongi see "kood". Kood, mida on põnev (ja ilus ka) lahti muukida!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kris Moor'i tehtud fotod):
“Kuna igaüks meist oli mitu, oli juba tegemist kena hulgaga.” Deleuze/Guattari
“Two Body Orchestra” on hübriidne kontsert-tantsulavastus, mille keskmes on kehad.
Kehad kui organitest, impulssidest, tehnoloogiatest ja väljamõeldistest koosnevad võrgustikud – orkestrid iseenesest.
Lavastuses viiakse kehade ja tehnoloogiate vahelised erisused piirini, kus vaevu hoomatavad liigutused, nagu hingamine, väike kehaasendi muutus, hakkavad mõjutama ja looma heliruumi.
Balanseeritakse maagia ja teaduse piirimail, jättes ruumi nii intensiivsusele, haavatavusele kui ka imekspanule.
Koreograafia ja esitus: Külli Roosna ja Kenneth Flak
Helidisain ja muusika: Kenneth Flak koostöös Külli Roosnaga
Valguskujundus: Kenneth Flak
Valguskujunduse konsultant: Thomas Dotzler
Kostüümid: Ursula Mängel
Tarkvara looja: Kenneth Flak
Produktsioon: Roosna&Flak
Kaasprodutsendid: Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst Sør, Dansearena Nord
Esietendus: 7. oktoober 2020, Sõltumatu Tantsu Lava
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar