Võtan mütsi maja Rakvete Teatri ees! Julgus võtta Beckett'i "Lõppmäng väikelinna teatri mängukavva on kahtlemata risk. Nimi "Beckett" tekitab teatava eelarvamuse, nagu teda võiks olla keeruline mõista ja ka iirlaslik äng võib sealt liiga tumedalt vastu vaadata, isegi kui seda reklaamitaksegi komöödiana...
Oi kuidas ma loodan, et see risk vähemalt seekord ära tasub, sest tegemist on absurdi- ja mõtlemist/seoste/teooriate loomist armastavatele teatrisõpradele ühe korraliku maiuspalaga. Beckett pole seda ise lahti seletanud ja seega kõigi vaatajate enda teooriad on õiged selle kummalise lavaloo lahtiseletamisel. Oma siinses peegelduses tahaksin avada natuke tausta, mis loodetavasti annab võtmed paremaks/laiemaks mõistmiseks ning lisaks tuua ära enda mõned teooriad ja seosed, mis vaadates sündisid, et lugeja saaks omadega võrrelda või ka vaadates jälgida, kuidas need "vett peavad", et vaatamine veelgi lustlikum oleks. Sest tõesti, kuigi võiks ju arvata, et kui juba "absurd", siis saab korralikult ka naerda, aga ei see on selline tõsisem absurd ja huumor on pigem peidus kontseptuaalsuses (kahetasandiline mäng - mäng omavahel ja mäng ning seletused publikule). Aga muiata saab küll, nii mõnigi kord. Ent vaatamise eelduseks ning sealt võimalikult palju välja noppimiseks on kahtlemata värske pea ja avatud meel. Muide väga hinnatud materjal maailma suurte näitlejate seas ja selle lavale toomises osalemine üks ihaldatumaid. Tekst on täis väiksemaid ja suuremaid pärle, aga selleks peab ka väga teravalt kaasas olema. Leida saab nii keelelisi mänge, tabavaid ütluseid kui ka mõistulugusid.
Kuigi see näitemäng on eriti kõnekas just praegusel pandeemiaajastul, mil "väljas on surm", aga kindlas eraldatuses (kodus) "turvaline", nagu "Lõppmängu" tegelastel, siis kõigepealt liigume ikkagi 65 aastat ajas tagasi. Aega, mil Beckett selle kirjutas. Tegemist on apokalüplise maailmaga... 10 aastat tagasi plahvatasid Hiroshima ja Nagasaki aatompommid (ka minu 80ndate lapsepõlves nägin veel õudusunenägusid, et mis siis kui selline pomm Eesti peale visataks). 2.maailmasõda oli läbi, aga sellised armid ju nii kiirelt kinni ei kasva ning võib vaid ette kujutada, kuidas inimesed, kes sõja üle elasid tundsid hirmu selle uuesti süttimise ees. Beckett on siia sisse kirjutanud selle, kuidas ta sõja ajal oli sunnitud eraldatusesse põgenema. Ja ka selle, et ajastule kohaselt ei saanud ta naisest lahutada, vaid oli sunnitud temaga koos elama (kaks peategelast on teineteisega lahutamatult, olude sunnil seotud). Beckett oli küll protestant ning otseselt tema kirik ei keelanud lahutust, ent sellele ei vaadatud ka hästi.
"Lõppmäng" on üks tõeline allegooriate tulevärk! Kihid, mis on pealekuti ja paralleelselt jooksvad kõikvõimalike detailidega, panevad imestama ja imetlema seda kunstnikulikku oskust midagi nii tekstitehniliselt mitmetahulist inimmõistusega luua. Eelkõige lähtuvalt pealkirjast, mis on viide maleterminile, ehk partii lõpuosale, mil käib jaht kuningale ja laual on järel viimased nupud. Siin on kuningas keskel ja tema ümber hüppamas ratsu. Paar etturit ka, ent nad on kergelt loovutatavad ja eriti palju liikuda, ega kuningat kaitsta ju ei suudagi.
Pean tunnistama, et esimene vaatus läks kuidagi nii, et ei saanudki päriselt sisse, kuigi teooriatepunumine läks juba liikvele, aga teises vaatuses, kui need said muudkui kinnitust juurde ning arenesid edasi, seda huvitavamana see kõik tundus.
Üks nendest teooriatest on seotud teatri endaga (annavad ju tegelased pidevalt ka sõnadega teada, a la "saabusin lavale..."). Siin on keskmes lavataja/autor Hamm (Margus Grosnõi), kes kamandab, lükkab ja tõmbab "näitlejat" Clovi (Märten Matsu) ja too peab tegema orjana nii, nagu pime ja ise seista mittesuutev Hamm (lavastaja siiski ise tavaliselt ei näitle oma tükis) käsib ja nõuab. Clov jällegi ei saa istuda... Ja mida rohkem "roll" valmis saab ("rolli" rollis üks koer, mida Clov Hammile "ehitab"), seda vähem tahab ta Hammi sõna kuulata. Hamm jällegi tunneb kuidas teda on vähem ja vähem vaja (eks ju lavastajagi saab rolli arenedes vähem ja vähem enam sekkuda näitleja rolliloomesse). Laval ju üldse niiöelda ja siin isegi näitlikustatult "jalutud" - vana teatrijuht (alati suurepärane Volli Käro), keda tuleb "piletituluga toita" ja administratsioon (Helgi Annast), kes esimesena otsad annab, kui peaks teater põhja vajuma.
Olgu siinkohal öeldud, et lavalugu võib võtta ka otseses mõttes, ehk ongi sellised veidrikud, kes näiteks aatompommi järgses maailmas on saastatud välisõhu eest oma hallis turvakodus kaitstud, aga ka vangis.
Kogu selle halli lavakujunduse on ka Beckett ettekirjutanud, aga see kuidas lavastaja Peeter Raudsepp on seekord ka kunstnikuna loonud selle "maailma", see on omamoodi stiilne. Halli taustalt paistavad kõik värvid erksamalt ja kõik muu ka. Ja lava ise tekitab veel ühe assotsiatsiooniteooria. Nimelt seal on 2 akent, nagu 2 silma. Neist saab välja vaadata ainult Clov, kuna tema on ainuke, kes liikuda siin saab. Seega oleks kogu lava nagu inimese pea, mille sees tegutsemas erinevad meeled. Clov seega nägemismeel. Hamm, kuulmine ja haistmine (teda häirib laibalehk), Hammi isa Nagg maitsmismeel (ta nõuab süüa), Hammi ema Nell kompamine (proovib suudelda Naggi, aga enam ei suuda... ei ulatu ka).
Lisaks loovad siin seoseid tegelaste nimed. Beckett on kasutanud siin näidendis lauseid Shakespeare'i Tormist ja seega nimi Hamm võiks viidata Hamletile. Ehk tema on selline traagika esindaja. Clov jällegi võiks nime poolest viidata ingliskeelsele sõnale "clown" (ka tema naljakad jalanõud tugevdavad seda viidet)... ehk koomikale... Ja tegemist ongi ju pesuehtsa tragikoomikaga. Muide keelelisi ja ka võõrkeelelisi mänge on siin hulgi. Beckett ise oli ka keeletajust ja keelelistest võimalustest ning selle piiridest huvitatud. Mati Unt, kes ka siinse versiooni on tõlkinud, on väga hästi tabanud neid mõtte(sõna)mänge. Ja siit ka veel üks peidetud viide, mida võibolla eesti keeleruumis nii hästi ei tunta, ent läheb ideaalselt kokku tegelase minaga, nimelt on inglise keeles olemas väljend "ham actor", mis tähendab ülemängivat kehva näitlejat ja antud juhul on Hamm selline üliintensiivne, ehk oma olemuselt ülereageeriv (kuigi Margus mängib seda ideaalselt, intensiivselt küll, aga pigem hämmastava, võimsa poweriga).
Jah, eks siin on ka üledoos eksistentsiaalset ängi ja seega tõesti mitte igaühele, kes läheb tavateatrit vaatama. See kahtlemata on eriline mõistulugu ja oma peidetud filosoofiakihistustega, aga neid tarku mõistulugusid on siin ka otse jutustustena sees. Mind näiteks väga puudutas isa lugu oma pojale sellest, kuidas väikse lapsena isal polnud eriti oma pojale aega ja erilist vahet tolle tegemistest... aga see peegeldus ka vanemas eas tagasi - poeg ei hooli enam nii väga oma isast, kui tollel teda vaja oleks...
Muide paljud teatrikriitikud peavad "Lõppmängu" teise Becketti suurteose "Godot'd oodates" lõdva ühendusega järjeks. Ehk Pozzost ja Luckyst on saanud vastavalt Hamm ja Clov. Godot'i teises vaatuses Pozzo on peaaegu pime ja vaevalt saab liikuda, siin on ta juba täiesti tooli aheldatud ning täiesti pime. Lucky seevastu Clovina saab siin juba ise rääkida ja tegutseda.
Veel üks ja vast ehk isiklikuma kiiksuga paralleel, mille vaadates tõmbasin on seotud lapsepõlve vene Buratino filmiga. Nimelt Clov, meenutas, küll mitte pika ninaga, aga oma kange olekuga puust Buratino-nukku, Nagg tema valmistajat papa Carlot. Hammis oli ühendatud nii Carabas Barabas kui ka kass (need pimedaprillid) ja rebane (oma punase hommikumantliga) ja Nell, nagu vana tädi Tortila :)
Ja üldse millist tulevärki siin näitlejad pakuvad! On näha kuidas nad kõik neljakesi naudivad seda materjali ja oma rollide kehastamist ning see "mõnu" kandub ka publikusse vaimustustekitavalt üle. Eks Beckett on palju ka ette kirjutanud, aga saatan on ju detailides ning "Lõppmängu" puhul, et see tööle hakkaks ning ka vaatajad mõttejärjega kaasas püsiks ja kogu tekstinaudingu kätte saaks, on vaja aeglast tempot ning panna liha luudele just näitlejamänguga. Ja need rollid on mängulised ja lubatult või isegi nõutult karikeerud. Ma ei tea, kas olen kunagi näinud sellises mängusõiduvees Margus Grosnõid. See intensiivsus ning lavatäitev, kuigi praktiliselt terve etenduse jooksul ühes kohas ja veel istudes mängitud tegelane, oma kõva hääle ja selgemast selge diktsiooniga end täielikult kehtestav. Seal kõrval kange keha ja füüsilise koomika elementidega Märten Matsu, oma naljaka soengu ja üha tugevamaks, jõulisemaks muutuva rollijoonisega, väikeste vimkadega, kus mängu lähevad nii grimassid kui tekstis tulenevad pausid ja publikuga suhtlus - nagu vanameister! Ei teagi kumb neist kahest rohkem meeldis - mõlemad ühed teatriaasta tippudest! Ja Volli Käro, üks suuremaid põhjuseid üldse, miks seda näha tahtsin, ei lase pettuda - tema ongi tõeline vanameister ning kuigi kaameks võõbatud näoga, on tema tegelases ka masenduses elava ja rahulolematuna nii palju huvitavat vaatamist. Helgi Annast on vast kõige soojem ja heaks vastukaaluks oma ängide käes siplevatele meestele, mingi teistsuguse aura ja muhedalt prügikastist pea väljapistmisega ilmutusena ilmuva olekuga. Supertrupp!
Olles nüüd hiljem kuulnud, et seda tehti esialgu vaid katsetuse korras, ilma konkreetse plaanita, et see üldse esietenduseni jõuab, tuleb olla õnnelik, et see nii ikka läks. Võibolla teatav proovidevabadus ilma kuklasse trummeldava kohustusega jõuda kindlasti tasemel tulemuseni, andis veel omad tiivad kogu lavastusele ja selle tegijatele...
Hinnang: 4
Beckett on öelnud: "Lõppmäng on ebainimlikum kui Godot'd oodates. Üsna keeruline ja elliptiline ning peamiselt toetub teksti küünistamise võimekusele". Peeter Raudsepp oma trupiga on selle siiski teinud ja seda mitmel tasandil ka kergelt vastuvõetavaks, jättes maiuspalad keerukamate kihtide vahelt otsida viitsivatele, nagu autasuks. "Lõppmäng" oli koos ühe romaaniga üks kahest autori enda oma loomingu lemmikust. Eksistentsiaalsed tabavused varjatuna absurdiga on midagi nii värsket ja erilist Eesti teatripildis, et ainuüksi sellepärast tasub oma eelarvamused Becketti suhtes murda ja sellele võimalus anda. Ka visuaalselt nauditav, oma värvigammaga ja valguskujundusega, mis võimendab pigem üllataval kombel lavastuse muinasjutulikkust. Koledast saab pigem ilus ja see võõristav konflikt on nii meelt- kui silmipaitav. Juba sissejuhatuseks kavalehel visatav lause (mis pärineb küll hoopis ühest tema novellist "Kui oled proovinud ja oled põrunud. Proovi uuesti. Põru uuesti. Põru kõvemini." tõmbab tema teksti sukelduma. Mõttepoegi, nagu läbi Naggi suu õhkupaisatud "Miski pole naeruväärsem kui teise inimese õnnetu olek" neist on saanud üle maailma tsiteeritavad laused ja seda ka autor oma loomingus rakendab - siinsed väliselt sandid ja seesmiselt tühjad inimesed on väga Beckettlik, aga sedasi omakorda viskab teri, millest vaatajal tuleb endal jahu jahvatada ning sellest oma leib valmis küpsetada. Muide see tsitaatidemeri teeb Lõppmängust ka laiemalt kultuurist huvituvatele ühe hea ja kasuliku vaatamise. Pisut ehk Brechtilik ja igatahes arhailiselt vanemasse ajastusse (või siis hoopis vastupidiselt kaugesse apokalüptilisse tulevikku viitav) lavakardinate eestkerimine oma kõriseva häälega aitab ka luua vajalikku atmosfääri ning suurendab kogu viidete pundart, mis siin peitub (neid on nii palju, et väga raske on neid kõiki üles leida, aga iga leid pakub rahuldust). Tihti ju Rakvere Teatri väikse saali blackboxis lavakardinaid polegi, aga mis teha, kui Beckett on ka selle oma näidendisse sisse kirjutanud, kõik terviku teenistuses...
LÕPPMÄNG
Nali maailma kadumisest
Maailma lõpp on kohe käes. Kõik hakkab otsa saama, pole enam putru, kajakaid ega meresõitjaid. Majakad on oma alustelt lahti murdunud. Isegi valgus hakkab hääbuma. Kuid kaks meest on alles. Üks neist ei näe ja teine on ori. Ometi on neil alles palju sõnu. Ikka need vanad armsad küsimused ja teada vastused. Kuid on ka sõnu, mis on kasutamata. Ootusärevus on suur – iga sellise sõna sünniga nende huultelt maailm muutub. Olles lõpus, on nad ikka veel jumalad.
Niikaua kui me räägime, me ei sure. Vaatamata kõigele on koos lõbusam kui üksi elu malelaual kabetada.
Esietendus 17. oktoobril 2020 Rakvere Teatri väikses saalis
LAVASTUSMEESKOND
Autor Samuel Beckett
Lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp
Tõlkija Mati Unt
Osades Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast, Volli Käro
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar