Oktoober 2018 - teatrikuu kokkuvõte + novembri soovid ja soovitused

Oktoober oli minu jaoks tõeliselt teatrirohke - tervelt 17 uut elamust! Suurem osa inimesi ilmselt ei käi terve aasta jooksul nii palju... aga minule meeldib! Ma armastan teatrit! Ja kui arvestada, et suutsin leida päris mitmeid uusi nimesid ja nimetusi oma aasta lemmikute sekka, siis ei ole näha ka mingeid tüdimuse märke! Pikemalt kirjutada kahjuks ei jõua teistest kui vaid nendest, kuhu vaatama on kutsutud, samas Instagrammist leiab värsked arvamused, mis on kohe pärast etendust kirja pandud ning "minu moodi" ikkagi pikemalt kui paari sõnaga (seal on neid arvustusi juba üle 100 käesolevast aastast!)

Nendest oktoobri 17st 5 on pärit "Kuldse Maski" festivalilt, mis toimus küll juba 14ndat korda, kuid mina pole varem sellest osa saanud. Seda põnevam oli avastada Venemaa teatrikunsti pärle ning leida nii mõndagi üllatavat, kuid samaga ka tõdeda, et meie eesti teatri tase on täiesti maailmatase.

Huvitav tõdeda, et jättes kõrvale need külalisetendused ning ka projektiteatrid, siis mitte ükski oktoobris nähtud tükkidest ei valminud puhtalt oma teatri jõududega. Kõigis on "külaliste" poolt loodud komponente. See tähendab, et teatrid on siiski päris koostööaltid ja ka -võimelised - vastupidiselt, mida näiteks EV100 teatrisari mõista tahtis anda. Eestlastele lihtsalt sobib rohkem nii, et see koostöö pole pealesunnitud, vaid vaba tahe... nagu ka teatrivälises elus.

Nende 17ne seas oli 1 varjuteater, 1 ballett, 1 väärt lühilavastus (30min), 1 koomiline operett, 1 viipekeelne lavastus, 1 noortekas, 1 lastekas, 1 tehniliselt rikutud teatrielamus ja tervelt 5 uut lavastust minu aasta 30 suurima teatrielamuse sekka, millest omakorda 2 suisa TOP10sse! Seega asume asja juurde - siin on minitabelid oktoobri parimate kohta ja lõpetuseks ka ülevaade, mida ise tahaks novembris näha ja mis juba novembri mängukavadest nähtud ja soovitaksin teistele!

PARIM TEATRIELAMUS
1.-2. Vanemuine "33 variatsiooni"
1.-2. Tallinna Linnateater "Mineku eel"
3. ERM Teater "Keisri hull"
4. Ugala "Tähtede seis"
5. Tallinna Kirjanduskeskuse projekt "Kui ühest rinnast nutsime me kaks..."

(liiga vara veel otsustada kumb, kas "33 variatsiooni" või "Mineku eel" meeldis rohkem - mõlemad on väga suured teatrielamused ning vaja on lasta natuke aega settida enne lõplikku otsust - väärislavastused mõlemad oma teatrite repertuaarides. Sama võib öelda ka "Keisri hullu" ja "Tähtede seisu" kohta. "Kui ühest rinnast nutsime me kaks..." on kultuslavastus juba sündides!)

PARIM LAVASTAJA
1. Heiti Pakk "33 variatsiooni" (Vanemuine)
2. Hendrik Toompere "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)
3. Rainer Sarnet "Öö lõpp" (Vaba Lava)

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
1. Andrus Vaarik "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)
2. Märt Avandi "Savoy ball" (Estonia)
3. Helgur Rosenthal "Keisri hull" (ERM Teater)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
1.-2. Marika Barabanštšikova "33 variatsiooni" (Vanemuine)
1.-2. Elisabet Reinsalu "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)
3. Anne Reemann "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)

(vaja veel aega otsustamiseks)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Guido Kangur "33 variatsiooni" (Vanemuine)
2. Tanel Jonas "Keisri hull" (ERM Teater)
3. Andres Mähar "Keisri hull" (ERM Teater)

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
1.-2. Ursula Ratasepp "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)
1.-2. Ragne Pekarev "33 variatsiooni" (Vanemuine)
3. Sandra Uusberg "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)

(vaja veel aega otsustamiseks)

PARIM UUS NÄITLEJA (keda mina varasematel aastatel pole teatrilaval näinud)
1. Pirte Laura Lember "Offline" (Piip ja Tuut Teatri projekt)
2. Aare Kodasma "Savoy ball" (Estonia)
3. Aksel Ojari "Offline" (Piip ja Tuut Teatri projekt) + kogu ülejäänud "Offline"i trupp!

PARIM DRAMATURGIA
1. Florian Zeller "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)
2. Moises Kaufman "33 variatsiooni" (Vanemuine)
3. Nick Payne "Tähtede seis" (Ugala)
+ eraldi tahaks välja tuua: Diana Leesalu luuledialoogi loomise koos tabava lavastusse sidumisega "Kui ühest rinnast nutsime me kaks..." (Tallinna Kirjanduskeskus)

PARIM alla 30a näitleja roll
Ester Kuntu "Kui ühest rinnast nutsime me kaks..." (Tallinna Kirjanduskeskuse projekt)

PARIM üle 60a näitleja roll
Guido Kangur "33 variatsiooni" (Vanemuine)
Andrus Vaarik "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)

(vaja veel aega otsustamiseks - mõlemad on ühed terve aasta tippudest - üks kõrval- teine peaosas!)

PARIM INDIE-TEATER
ERM Teater "Keisri hull"

PARIM KUNSTNIK
1, Jaanus Laagriküll "Mineku eel" (Tallinna Linnateater)
2. Mart Sander "Savoy ball" (Estonia)
3. Maarja Meeru "33 variatsiooni" (Vanemuine)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Annika Pakk "Keisri hull" (ERM Teater)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS
Ardo Ran Varres "33 variatsiooni" (Vanemuine)

PARIM HELILOOJA
Ann Reimann "Öö lõpp" (Vaba Lava)

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILISED LAHENDUSED
Sabastian Talmar (helikujundus)/Petri Parrik(valgustehnik) "Öö lõpp" (Vaba Lava)

PARIM VALGUSKUNST
Kristjan Suits "Öö lõpp" (Vaba Lava)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISJUHT
Ingmar Jõela "Savoy ball" (Estonia)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
"33 variatsiooni" (Vanemuine) 
"Mineku eel" (Tallinna Linnateater)

(ei oska veel otsustada kumb)

PARIM ARMASTUSDRAAMA
"Mineku eel" (Tallinna Linnateater) 
"33 variatsiooni" (Vanemuine)

PARIM KOMÖÖDIA
"Savoy ball" (Estonia)

PARIM PÕNEVIK
"John" (Tallinna Linnateater)

PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS
"33 variatsiooni" (Vanemuine)

PARIM LASTE- või NOORTELAVASTUS
"Offline" alates 12-13 (Piip ja Tuut Teatri projekt)

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS
Festival "Kuldne Mask" tervikuna

SUURIM PETTUMUS
Vaba Lava "Öö lõpp" (sisu)

KÕIGE ROHKEM KAHJU, et nägemata jäi
Kinoteater/Von Krahli Teater "Monument"

ENIM MAINITUD TEATRID SIIN PARIMATE SEAS, ehk OKTOOBRIKUU "TEGIJAD"
13 x Tallinna Linnateater
12 x Vanemuine
6 x ERM Teater 


Blogis oktoobris ilmunud lugude edetabel lugejaarvude järgi:
1. Teatrikuu September 2018 + oktoobri soovitused ja soovid
2. Teater Krasnõi Fakel - Kolm õde
3. Ugala - Naine merelt

FBs kõige enamatel seintel nähtud lood:
1. Soovitused Vanemuises vaatamiseks (5219 seinal)
2. Soovitused Rakvere Teatris vaatamiseks (2685 seinal)
3. 33 variatsiooni - Vanemuine (855 seinal)
4. Naine merelt - Ugala (658 seinal)
5. NUKU - Noored hinged (651 seinal)

Instagrammis kõige rohkem südameid oktoobris:
1.-2. Ugala "Tähtede seis"
1.-2. Tallinna Linnateater "Mineku eel"
3. Tallinna Kirjanduskeskuse teatriprojekt "Kui ühest rinnast nutsime me kaks"
4. Tallinna Linnateater "John"
5. Vanemuine "33 variatsiooni"

----------

Novembris mängitavaid erinevaid etendusi eesti teatrites ma üleslugema seekord ei hakanud. Sedapuhku on oktoobri-festivalid läbi ning seega see number on jälle tavalise 200-250 kandis. 
Selleasemel kirjutasin üles kahte tabelisse vaid need 50, mis kõige rohkem on meeldinud ja 50 mida kõige rohkem ise näha tahaks. Märgistan tärnidega ära ka need lavastused, mille kohta tulevikus siit teatrielamuse peegeldust saab lugeda.
Muide, oktoobri 2 "oodatuimat" lavastust osutusidki kaheks möödunud kuu suurimaks teatrielamuseks! "Radar" töötas hästi! :)

Tabel 1 - SOOVITUSED! (tähestiku järjekorras):

Alias (VAT Teater)****
Beatrice (Vanemuine)*****
Emadepäev (Ugala)****
Enne meid oli veeuputus (NUKU/Vaba Lava)****
Gravitatsioon (Rakvere Teater)****
Hullemast hullem (Rakvere Teater)****
Hüljatud (Vanemuine)*****
Igatsus (Tallinna Linnateater)****
Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)*****
Ivanov (Eesti Draamateater)*****
Faust (Vanemuine)****
Faust (VAT Teater)*****
Kaarnakivi perenaine (Endla/Kuressaare Linnateater)****
Kaks vaest rumeenlast (Tallinna Linnateater)****
Kalevipoeg (Vanemuine)*****
Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa (Tallinna Linnateater)*****
Keisri hull (ERM Teater)****
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal (NUKU)*****
Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater)*****
33 variatsiooni (Vanemuine)****
Kolm talve (Eesti Draamateater)****
Krdi loll lind (Ugala)****
Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)****
Kõik naistest (Endla)****
Linnukaupleja (Estonia)****
Mees, kes teadis ussisõnu (Vanemuine)****
Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)****
Mineku eel (Tallinna Linnateater)****
Müller peab lahkuma (VAT Teater)****
45339km2 raba (Endla)****
Peks mõisatallis (Must Kast)****
Piip ja Tuut Hamlet (Piip ja Tuut Teater)****
Pilgatud pimedus (VAT Teater)****
Pollyanna (NUKU)****
Prohvet (Must Kast)****
Puuutada kuud (Rakvere Teater/Fine5)****
Põhjas (Tallinna Linnateater)*****
Richard III (Vene Teater)****
Ristumine peateega (Kukruse Polaarmõisa projekt)****
Rõud trip (Improteater Impeerium)****
Saraband (Eesti Draamateater)****
Seitse venda ehk Uurali kajakas (ERM Teater)****
Stiiliharjutused (Tähesõjad)****
Teineteiseta (Vanemuine)****
Tähtede seis (Ugala)****
Vaimude tund Koidula tänavas (Eesti Draamateater)*****
Vennas (Eesti Draamateater)****
Väljaheitmine (Eesti Draamateater)*****
Ükssarvikute farm (Rakvere Teater)****


Tabel 2 - mida KÕIGE ROHKEM tahaks näha (ja veel näinud ei ole - soovisuuruse järjekorras):

1. Elu ja armastus - Endla
2. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater*** (detsembris)
3. Monument - Kinoteater/Von Krahli Teater
4. Kuni ta suri - Rakvere Teater*** (novembris)
5. Kuningas Lear - Theatrum
6. Unusta/Unista - Tartu Uus Teater
7. Südames sündinud - Tervise Arengu Instituut*** (novembris)
8. Mõnus maatükk - Eesti Draamateater
9. Meistrite liiga - Ugala
10. Caligula - Must Kast*** (novembris)
11. Päikesetriip - Eesti Draamateater
12. Kaitseala - Paide Teater*** (detsembris)
13. Juveliiri juubel - Karlova Teater (novembris)
14. Workshop - Kanuti Gildi Saal
15. Protsess - NUKU/TÜ VKA*** (novembris)
16. Märter - Endla
17. Kaunitar ja koletis - Vanemuine*** (detsembris)
18. Elamise reeglid - Vanemuine*** (novembris)
19. Piip 20 Tuut juubeldavad - Piip ja Tuut Teater*** (novembris)
20. Südame sosin - VAT Teater
21. Jõud - Must Kast
22. Tunnike rahu - Eesti Draamateater
23. Vürst ja tantsijanna - Ajateater*** (detsembris)
24. Oranžid tropid kõrvas - Tallinna Kammerteater
25. Buratino - Estonia
26. Sina ja mina ja meie - Oma Lava
27. Tantsutund - Endla
28. Lollidemaa - Tallinna Kammerteater
29. Antigone New Yorgis - Kuressaare Linnateater
30. Laval koos Mart Toomega - Improteater Impeerium
31. Tuul kuu pealt - Ugala
32. Raske on olla jumal - NO99
33. Kinolina kangelane - Vanemuine
34. Tramm nimega iha - Estonia
35. Rehepapp - Vanemuine*** (2019)
36. Tütarlaps kuldsest läänest - Estonia
37. Katarina I - Estonia
38. Preili Landskrone ja Härra Pilstickeri armastus - Piip ja Tuut Teater*** (novembris)
39. Testosteroon - Endla
40. Midagi tõelist - Vanemuine*** (novembris)
41. Tuli mees naise juurde - Vene Teater
42. Kujutluse võim - Improteater Impeerium
43. Öökuninganna - Vana Baskini Teater
44. Giselle - Estonia
45. Alice imedemaal - Endla
46. Kirsiaed - Vene Teater
47. Kuritöö ja karistus - Vene Teater
48. Minu vanaisa oskas lennata - Piip ja Tuut Teater
49. Neli õuna - Salme Teater
50. Vihmapiisad ja kuupaiste - Teater Varius

***-märgitud lavastuste kohta saab tulevikus kindlasti siit peegeldust lugeda.

Praeguseks hetkeks mul on Novembris kavas 16 erinevat etendust, millest 12 kohta kirjutan ka blogis.
Lisaks sain PÖFFile pressi-akrediteeringu, seega saab novembris jälle lugeda siit veebikolumnist ka filmide kohta. Samuti kutsuti Lohetäoveeringuga tüdruku uue filmi "Tüdruk ämblikuvõrgus: see, mis ei tapa" esilinastusele, mida ka peatselt siin kajastan.

Üleval on kasutatud Tallinna Linnateatri kodulehelt pärinevat fotot oktoobri ühest lemmik-teatrielamusest "Mineku eel")

Vari - NUKU

Saali siseneb pika mantli ja kõvakaabuga härra. Muinasjutuvestja Hans Christian Andersen, dramatiseerija-lavastaja-näitleja Leino Rei kehastuses. Mantel ja kaabu varna riputatud, avanevad sirmi eest kardinad ning mängu sisenevad varjud!

Leino Rei on natuke sassis parukaga ja kortsus pükstega, aga see kõik muudab ta selliseks pussakalt koduseks, ent tema pikkus ja selge diktsiooniga hääl annab talle autoriteeti. Terve saalitäis lapsi (ja nende vanemaid) on hiirvaikselt ning kuulavad, nagu üks suur kõrv. Jääb mulje, et see mida jutustatakse on selline lugu, millest ei tohi sõnagi mööda lasta, sest tegemist pole kõige lihtsama muinaslooga, siin on sisu natuke keerulisem ja erilisem kui tavalised magamamineku-jutud. Eks sellest andis aimu ka soovituslik vanus alates 7ndast eluaastast, ehk kooliealisest...

Ma arvan, et selle soovituse taga on ka põhjendus, sest kogu lugu jutustatause ju varjudega ning varjudel on juba olemuslikult põnev varjund... Mänguruum on märgatavalt hämaram kui tavaliselt teatris ning varjud saavad seintel ka üpris suured mõõtmed, mis pisemaid võib hirmutada. Samas kui laps on põnevate lugude ja hämaraga sina peal ning muidu ka nutikas, siis ma arvan, et see lavalugu võib sobida kõigile sellistele lastele, kellel lugemine endal juba selge. Lugema siin midagi ei pea, aga see lugu tõesti on natuke keerulisem ja lugevad lapsed tajuvad vast need keerdkäike paremini. Seega võib mõni nutikam 5-6 aastane ka nautida seda varjumeeste seiklust. Leino-Anderseni hääl on nii soe ja armas ja see on ka omalt poolt toetav saatja sellel teekonnal.

Lugu ise jutustab ühest õpetatud härrast ja tema varjust. Härra näeb vastasrõdul imekaunist tütarlast (suurepäraselt hoopis varju asemel valgusega tekitatud kuju, mis jätab kogu ülejäänud maailma varju - imeliselt kaunis ja muinasjutuline). Härra muidugi armub kõrvuni ära (nagu kõik saalis) ja saadab oma varju talle järele. Nii jääb ta ilma nii tütarlapses kui oma varjust... Ühel hetkel tuleb too tagasi olles ise täieõiguslikuks tegelaseks saanud. Kuid siis minnakse koos seda kaunitari mööda laia maailma otsima... Lepitakse kokku, et varjust saab teejuht-härra ja õpetatud härrast tema vari. Seikluste käigus armub ka vari ära ja muinasjutt saab üha huvitavamaid pöördeid. Kokku joonistub lugu armastusest, usaldusest ja võimust.

Tegelikult on kõik peale jutustaja-Anderseni enda laval kas varjud või valgusega tekitatud siluetid. Seda nii sirmi tagant sirmile tekitades kui ka sirmi ees - põrandal, seintel ja igal pool. Kunstnik Marion Undusk hoiab silmale ilusat stiili kõiges ja Priidu Adlase valguskujundus on imeline, nagu viimasel ajal kõik, mida ta teeb. Käesoleva aasta tõeline Eesti teatri esivalguskunstnik! Liina Sumera muusika on mängu, kunstniku ja valguskunstniku kõrval neljas võrdväärne partner. Rännuteel saab see muusika muinasjutuliselt idamaised varjundid (tuli meelde Pärsia või mingi sealne ja "tolleaegne" kant... praegu on ju Pärsia nimeks Iraan). Kõige selle kokkusidumine tervikuks on Leinol väga hästi õnnestunud. Lisaväärtusena oli väga põnev näha neid erinevaid varjude või valguskujude tekitamise mooduseid ja vorme. Kuna neid oli mitmeid erinevaid, muutus see ka lavastuslikult dünaamiliseks ja mitte lihtsalt üheks "varjuteatriks" vaid palju enamaks. Eriline aplaus väikestele detaili-nõksudele kui näitkes lamp kustus ja samal hetkel tekkis sirmile midagi või mõned teised üleminekud - need mõjusid, nagu maagia!

Hinnang: 3 (Tegelikult oma teostustasemelt ja erilisusest tingitult väärt kõrgemat hinnangut, aga see hinnang siin on selline puhtalt sellepärast, et etendus oli niiiiii lühike - alla 40 minuti ning oleks tahtnud vähemalt sama pikalt veel edasi seda kuulata-vaadata. Muidugi arvestades põhilist demograafilist sihtgruppi, siis nende tähelapanu koondamise ja vastuvõtlikkuse pikkus ongi vast max ühe koolitunni pikkune ning sellest veel lühemana jätab hea teatriisu ja -nälja sisse, mis peaks päris hästi töötama. Saalist lahkudes küsis üks samal etendusel olnud tuttav, kas ma sain kõigest aru. Vastasin, et lähen koju tõlgendama... tegelikult sain küll kõigest aru, aga see muinasjutt vajab tõesti mõttega kaasajälgimist-elamist. Selles mõttes pakubki ka täiskasvanutele intellektuaalses mõttes väljakutset. Lapsed kuulasid hiirvaikselt ja ehk see annab aimu sellest, et ka nemad olid härra ja tema varjuga "kaasas" igal sammul.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Sabine Burgeri fotod):

Vari

40 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|OVAALSAAL

Külmalt põhjamaalt pärit õpetatud mees kolib talveks soojale lõunamaale, kus päike kuumalt pea kohal sirab, nii et varjud päris lühikeseks muutuvad. Ühel õhtul soovib ta, et tema vari piiluks salapärasesse majja, kuhu mees ise ei pääse. Niimoodi jääb ta ootamatult oma varjust ilma. Vari hakkab elama iseseisvat elu ning muutub tasapisi inimeseks. Sellega võiks ju tegelikult leppida. Mis saab aga siis, kui varjul on oma arusaam inimeseks olemisest ja ta tahab valitseda palju rohkemat kui ainult oma endist peremeest? Kuskil siin on peidus vastus küsimusele – miks on inimene inimene...

Hans Christian Anderseni muinasjutul põhineval varjuteatrilavastusel on kaks versiooni: venekeelsel etendusel on laval näitleja Jevgeni Moissejenko ja eestikeelsel Leino Rei.

Mängivad

Leino Rei või Jevgeni Moissejenko

Autor: Hans Christian Andersen
Lavastaja ja dramatiseerija: Leino Rei
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Liina Sumera
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tõlge eesti keelde: Matti Piirimaa
Tõlge vene keelde: Jelena Skulskaja

Esietendus: 7. oktoobril 2018.
Kestus: 45 min, ühes vaatuses
Vanusele: 7+
Etendusi mängitakse eesti või vene keeles.

Tähtede seis - Ugala

Juba etenduse tutvustusest lugedes välja märksõnu - "armastuslugu", "saatus" ja "mesilased", sain aru, et see lavalugu saab olema midagi "minu jaoks". Ja nii oligi...

Kuigi esimese raksuga kergelt ehmusin kui stseene hakati kordama, et ega ma järsku midagi valesti ei lugenud ning tegemist on hoopis Jon Fosse näidendiga?! Üsna kohe sai siiski aru, et see kordamine siin on hoopis erilise, sisulise ja ülesehitusliku tähendusega - lugu jutustatakse multiversumi lähtekohast, kus samal ajal toimuvad samade inimestega erinevates maailmakõiksuses üsna sarnased stseenid, sest inimene olenemata oma aegruumist on üldises plaanis üks ja see sama ning tavaliselt käitub teatud malli ja mõtete järgi, tulenevalt oma kasvatusest, kogemustest ja taustsüsteemist. Nõnda korrataksegi tervet stseeni ja väikeste muudatustega ning siin hakkavadki jooksma erinevad versioonid, erinevad otsused, erinevad liinid, kuidas kogu elusaatus(t)e jada edasi kulgeb. Need elusaatused on paisatud ja jagatud fragmentidesse ning iga fragment viib kuhugile natuke erinevasse kohta välja. Selles mõttes ideaalne, et saab enda jaoks natuke valida, millist teedpidi täpsemalt lugu just sinu jaoks kulgeb. Kuigi jah, üldjoontes on suund ühene, sest me oleme ikkagi meie ning tundub, et väga palju variante pole oma mõistusega muud elu endale luua kui see, mida me loome... võib-olla võtmeks ongi teine inimene ja tema mõjutus? Kuid selle teise inimese me valime ikkagi oma südame ja peaga...

Tegelikult lugu ise on võrdlemisi tavaline paarisuhte anatoomia - kohtutakse, minnakse lahku, kohtutakse uuesti, abiellutakse ja siis üks jääb haigeks jne... Kuid tegelikult igas hetkes on mitu võimalikku väljundit. Ka praegu lugedes seda teksti siin võib otsustada, et loen lõpuni, või ootab mingi vajalik tegemine ees, mis on vaja kiiresti ära teha ning hiljem saab lõpuni lugeda või hoopis ei tahagi seda siin lugeda ning lõpetan poole pealt... iga otsus viib meid ajas edasi erineval moel... nõnda ka Marianne ja Rolandi lugu... Alguses kohtudes, kas alustada suhet ja kui siis millist - sõprust, armastust... petmine on alati väga konkreetne valik, kas petan või mitte, kas varjan ja valetan või tunnistan... kohe või hiljem, ääriveeri või välja paisates. Kas lähen sellele tantsukursusele või mitte ja kui lähen ning näen tuttavat, kas teen temaga juttu ja milliselt tasandilt? Armumist ei saa otsustada, aga mis selle armumisega peale hakata, seda juba mingil määral saab... Abielluda või mitte... rääkida teisele oma haigusest või mitte... valetada arsti öeldut või mitte... kutsuda teist arsti juurde kaasa või mitte... olles surmavalt valudega- või enda eest hoolitseda suutmatult haige, kas teha enesetapp või mitte...

Vaatajale pakub see tekst ja lugu palju kaasamõtlemist. Rääkimata sellest, et millist lugu tahaks neile kahele inimesele, aga ka seda, et kuidas ise käituks, kuidas tahaks, et teine inimene käituks, millised valikud teeks... Eriti mis puudutab näiteks haigena olemist või eutanaasiat. Ent samuti ka töötab see näitlikustatud õppematerjalina, kuidas erinevas vormis teatatakse oma elukaaslasele petmisest, kuidas sellele reageeritakse ja kuidas peaks reageerima, kuidas flitida, kuidas hoiduda teise lähenemiskatsest... Psühholoogiliselt intrigeeriv.

Mängumaterjalina on see näitlejate jaoks väga paljude erinevate lahenduste ja tundeväljenduste väljamängimist võimaldav. Multiversumi eri fragmentides on nii üks kui teine erinevates versioonides petjaks, petetuks, rõõmustajaks, kurvastajaks, külmaks, soojaks... Kadri Lepp on viimastel aastatel saanud enamvähem ühe peaosa aastas - Vargamäe perenaine ja Emadepäev olid eelmised... Kuigi mul on tema suhtes ikka selline tunne, et ta peaks saama palju rohkem kandvamaid rolle. Pole ju muidugi ka neid suuri naisrolle nii palju liikvel, aga kui keegi, siis Kadri Lepp kindlasti ka, vääriks neid... Ja nüüd siis ometi jälle üks... Kadri on Mariannena väga loomulik... see on vast sellises omapärases, justkui sci-fi loos eriti oluline - olla hetkes... Stseenist stseeni, ehk fragmendist fragmenti need tundeatmosfäärid muutuvad ning ka stseen ise jõuab ju punktist A punkti B ning kui korduvalt alustada A-st sarnaselt, aga jõuda Bsse välja erinevalt ja siis otse otsa jälle Ast alustades, siis see lõikamine ja kleepimine võib päris raske mängida olla. Seevastu Janek Vadi Rolandit ma läbi kõikide stseenide alla ei neelanud. Ta meeldis kohe väga näiteks siis kui läks endast välja... aga samas ka siis kui oli hell ja hea Marianne-Kadrile... Kuid jällegi see flirtimine ja kerge lõõp, mis hoopis kolmandas-neljandas võtmes, see jällegi tundus tema pakutult eluvõõras (võib-olla ma ise lihtsalt olen sellistes olukordades täiesti teistsugune?). Sellepärast, kuigi proovisin seda endale mõtestada, mis siis siin ei toimi, kas see kui ta "mängib" või see kui ta "on", aga nii üheseletuslikult seda võtta seekord ei saanud. Ometi osalt stseenides oli tunda tema kohalolu ning keemiat Kadriga, aga siis jällegi mitte. Imelik. Tervik siiski töötas minu jaoks, kuigi mu teatrikaaslase arvates nad paarina polnud usutav, siis mina vaidleksin vastu, isegi väga usutav oli... ja seda stseenist stseeni ajalistest lõigetest hoolimata. Kadri naiselikult sissesõites ja Janek mehelikult vastuvõttes või jälle mees mehelikult end kehtestades ja naine naiselikult eemaletõmbudes. Kohati kaks kivi, kes head jahu ei hahvata, siis jälle ideaalselt kokku segunedes, nagu koort kohvile valades. Ja mõlemad valavad oma hinge nendesse Rolandisse ja Mariannesse.

Ringo Ramul on otsustanud selle lavastada tuled põlema-tuled kustu meetodil, ehk need fragmendid alguavad ja lõpevad valguse süttimise või tulede kustutamisega. See ei ole kõige parem lahendus stseenivahetusteks (väsitab muide ka vaataja silmi - seekord minuga seda ei juhtunud, aga tavaliselt see tõesti uinutab... Rasmus Puur'i peamiselt keelpillidele kirjutatud helilooming aitab samuti unisuse tekkimisele kaasa... Kusjuures muusikast rääkidest, siis olles ise viiulit mänginud ning tavaliselt selle pilli muusikat nautides, Rasmuse helindus minule seekord ei meeldinud - oleks tahtnud mõnd pikemat lõiku, mis oleks kandnud oma iluga, aga siin oli see muusika negatiivse alatooniga või siis hoopis lühikesed häirivad visandid, mis iseenesest "multiversumi" temaatikaga küll ideaalselt sobitusid, ent minu ilumeele jaoks lihtsalt ei olnud "ilusad"), aga antud juhul ei oskaks ise ka paremat lahendust leida sellise fragmentaarse teksti lavastamiseks. Sinna juurde peeglitest koosnevate tagaseinte erinevatesse asenditesse paigutamine tundus ka kuidagi "lihtsakese" lahendusena (aasta pärast kui jälle keegi seda lahendust kasutab, siis on jälle tunne, et olen seda korduvalt näinud, aga need ju oma "tavalise" lahenduse tõttu lavastuslikus mõttes meelde ei jää). Muidugi võib sealt välja lugeda peeglissevaatamise tähenduslikkust või eks see kunstiliselt mõjus ka kuidagi futuristlikuna (millele minu arvates "multiversumi"-teooriagi viitab)  - kliiniliselt puhas, külm, karge, minimalistlik ning tekitas need "multiversumi" erinevad "unversumid", mis samaaegselt toimumas... Miks ka mitte inimeste peegeldamine teineteisele suhtluses... tee seda, mida tahad endale tehtavat... miks see ometi nii raske on. Miks me ei näe alati teist inimest, vaid näeme hoopis iseenda peegeldust nendest... jne jne jne... Ma arvan, et lasen siin juba enda fantaasial vabalt lennata... aga eks igaüks saabki seal omad asjad välja lugeda.

Mina näiteks, teades küll, et tegemist on multiversumi teooria rakendamisega ülesehitusse avastasin enda jaoks palju meeldivama ning vähemalt tabava tõlgenduse ülesehituslikule kontekstile. Nimelt oli see nagu puzzle-pildi kokkupanek. Vaadates mängisin selle mõtte või teooriaga läbi terve etenduse ning klappis igati! Mõned puzzle-tükid on ju ka peaaegu äravahetamiseni sarnased ja siis otsid ja vaatad, millised neist tükkidest kokku sobituvad. Kõigepealt koostad ääred, ehk annad pildile/loole raamistiku nendest tükkidest (Marianne ja Rolandi elufragmentidest) ja nõnda hakkad liikuma üha sissepoole, ühe rohkem tuumani, kuni saadki enda jaoks pildi kokku.. Pildi, milles on mitu pilti. Ja siis ajad tükid jälle sassi ning alustad otsast peale... Kas mitte just nii ei olnud ka Nick Payne'i "Tähtede seis" üles ehitatud?! :)

Väga huvitav oli ka iseennast fragmendist fragmenti, stseenist stseeni tunda ära nii ühes kui teises tegelases, nii ühes kui teises otsuses ja tegevusmallis. Kord nii kord naa suhestudes - kord teeks ise ka nii või vastupidi, ise ei teeks kunagi nii. Kord ühe kord teise tegelase poolel olles. See vist meeldis veel kõige rohkem selles teatrielamuses. Muide tõsisest teemast hoolimata polnud ka kerge huumor siin seal puudu, aga olid ka hetked kui tundsin kuidas see olukord minule väga hinge läheb.

Hinnang: 4 (praeguse üle 140 teatrielamuse seas on see TOP30, ehk tugevalt esimeses veerandis. Seda peamiselt oma erilise dramaturgilise ülesehituse tõttu. Psühholoogiline draama on üks minu lemmikuid žanre... siia oli sisse segatud ka natuke scifi't ja muid "minu" teemasid - mesilased, tants ning muidugi eelkõige armastus ja kahe inimese vaheline suhe. Kaasamõtlemise teater, kaasaelamise teater ja eelkõige kaasatundmise teater. Kummaline ülestähendus seegi, et just viimasel ajal on sõna "multiversum" väga tihedas kasutuses. Just kuulasin raadiost futuroloogide arutelu erinevatest filosoofilistest teooriatest ning multiversum oli ka pidevalt neil jutuks. Samuti arutleti seda ühes filmis. Töö juures tuli see ühel koosolekul jutuks ning tagatipuks õppejõud Kristjan Port mainis seda ülikoolis oma Maailma tehnoloogiatrendide loengus. Hakka või tõesti uskuma, et "tähtede seis"... Kuigi horoskoope ma ei usu... Ingliskeelne näidendi pealkiri on tegelikult Constellations, ehk siis taevakehadest moodustuvad tähtkujud... tahaks väga kiita Laura Kalle tõlget siinkohal, mis ka pealkirja näitel on leidnud eriti tabava ja lööva eestikeelse vaste. Mari-Riin Paavo valguskujundus - kui jätta kõrvale lavastuskontekstuaalne pool kõrvale, ehk tuled kustu, tuled põlema.... ning eriti see ilus lõpuüllatus meeldis. Üks üsna eriline näitemäng on!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):

Tähtede seis
Nick Payne

Etendus on ühes vaatuses ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Esietendus: 06. oktoober 2018

Lavastusmeeskond:

Tõlkija

Laura Kalle

Lavastaja

Ringo Ramul

Kunstnik

Annika Lindemann

Helilooja

Rasmus Puur

Valguskujundaja

Mari-Riin Paavo

Osades

Kadri Lepp ja Janek Vadi

Lavastuse tutvustus:

Tavapäratu armastuslugu lennutab meid läbi aegruumi, rääkides kahe inimese valikuvõimalustest, saatusest, mesilastest ja multiversumist.

Marianne ja Roland kohtuvad grillipeol. Nad armuvad. Või ei armu. Kolivad kokku. Või ei koli. Murravad teineteise südamed. Või ei murra. Elavad õnnelikult koos elu lõpuni. Või ei ela. Kõik edasine sõltub nende valikutest, juhustest või sellest, milline on tähtede seis.

“Tähtede seis” on Marianne ja Rolandi lugu, mis lubab vaatajal heita pilgu kahe inimese elukäigu võimalikele variatsioonidele, kus kõik sõltub valikutest. Elumuutvatest otsustest. Aga kui sageli teame ise otsuseid tehes, et neist sõltub terve meie ülejäänud elu? Milline oleks elu olnud, kui oleksime läinud kohale tollele grillipeole, kuhu meid aastate eest kutsuti?

Marianne: „Kvantmultiversumis eksisteerivad kõik sinu valikud, kõik otsused, mis sa oled või ei ole teinud, koos täiesti kujuteldamatult suures paralleeluniversumite kogumis“.

Nick Payne on briti näitekirjanik ja stsenarist. „Tähtede seis“ võitis 2012. aastal Evening Standard Theatre Awardsil parima näidendi preemia.