Huhh, oli see vaatamine alles üks emotsioonide üles-alla yoyotamine. Kui alguses saabuvad lavale cowboy-mütsi ja -saabaste ning võimsa habemega Tarvo Vridolin, kellel seljas kollasest nahast kostüüm, millel ilutsevad suured tulbid, kaasas Ilo-Ann Saarepera ja Marika Palm-i esitatavad tegelased, kes oleks nagu 60ndatest oma riietusega (muide hiljem Laura Petersoni tegelane kannab üht lohvakat punast kleiti, mis oleks jällegi, nagu 70ndad) ning live-muusikat esitamas kitarriga Argo Vals, siis ei saanud esialgu pihta ei ajastule, ei esteetikale, ei sellele kus see kõik toimub, ega ka (üliaeglasele) tempole ning isegi mõttele, mis parajasti toimub - asetatakse jõuluküünalde juhet lava ette äärde... aeglaselt ja justkui vaataja aega raisates... muide ei saanudki lõppude lõpuks aru, milleks seda vaja üldse oli või mida see pidi sümboliseerima?
Esimene vaatus jätkus kõikvõimalike kummalisete kunstiliste valikutega... Laura Peterson-i tegelase närvikava näis olevat labiilne, kord vaikne ja normaalne, siis jällegi nagu poolearulilne. Aarne Soro näis olevat liimist lahti, oli hetk kus näis, nagu tal oleksid sõnad meelest läinud (mitte ainult minu tähelepanek, vaid seda nentis sosistades ka mu teatrikaaslane). Lugu peaks toimuma Norras? Vähemalt tegelaste nimesid arvestades, aga lavalolevat ei seo Norraga mitte miski olemuslik. Ajastule ei saa üldse pihta, see oleks nagu 60ndad ja siis jälle pole ka ja miks üldsegi 60ndad? Miks lillepotid ja lipud nende sisse torgatud - mage lahendus, mõttetu propp, kui juba nii lage, siis las olla täiega... Ning need pikad venitused ja pausid... ok, saan aru, et mõttetiheda teksti puhul oleks vaja pause, et kõike lahti kodeerida, aga siin pole ju veel alguses seda sisu nii palju ning aega mõelda niigi küllaga... Terve esimene vaatus mõtlesin, et miks ma seal saalis olen...
Aga miks tõesti? Tegelikult ootasin seda etendust väga... leidsin end hetkeks isegi mõttelt, et kas jälle "ootasin liiga kõvasti". Andres Noormets, kes naases Ugalasse juba mõnda aega tagasi, pole tegelikult seal majas lavastanud juba 6 aastat (kas ehk on ta ise olnud oma protagonistiga saranaselt mingis kammitsas, mis ei ole tal lasknud vabana tunda lavastada?) ning üldse on ka tema viimasest Vanemuise lavastusest juba pikem paus. Ja materjaliks ju Ibsen, ehk põhjamaine klassik, kes ikka peaks kõnetama...
Tegelikult on mul nii Noormetsa kui Ibseni loominguga love-hate suhe. Mõlematelt on nii tippe kui selliseid töid, millega ei haaku üldse. Noormetsa hiljutisematest lemmikutest meenub kohe "Suluseis", mis eriti lavastusena võlus oma erilisuse poolest. Lugedes Lavastajaraamat 2 sellel suvel, meeldis või oli mingis mõttes kõige huvitavam just Andrese jutt. Samas lugedes tema mõtteid ja süsteemi, kuidas ta lavastamisele läheneb, see ongi täpselt näha tema lavastustest! Fenomenaalne. Tihti on ta ka oma lavastuste kunstnikuks ja mitmete muude komponentide kujundajaks. Ka "Naine merelt" lavastustööle lisaks on ta ka kujundaja rollis, kostüümid, muusika ja valgus on siiski seekord eraldi kunstnikelt, kuid kontseptsioon annab raamistuse ning selles mõttes on lavastaja kõrvad ikkagi kõige muu tagant ka paista :) Seda naljakam oli äsja raadiost kuulda, et tulemas on raadioteater, kus Andres Noormets ise ka kõik rollid ära mängib :)
Andrese kontseptsioonid on alatihti huvitavad, kuid kõik see muu enda tehtud osa, tekitab minus üpris tihti ka kummastust... samas võib tuua paralleeli, et kui see kontseptsioon on kohe eriti eriline (näiteks, nagu see juba mainitud "Suluseis" või ka Endla "Vaikus"), siis toimib ka lavastaja enda loodud lavakujundus. "Naine merelt" kontseptsioon lavalises mõttes nii eriline ei ole... natuke on eeslava ääres madaldatud lava ja tagaseina katab suur ekraan, mille kaudu sellel kuvatav meri ja taevas lavamaailmale (mis on niigi ju üsna lage) veelgi rohkem avarust annab. Muidu kogu ameerikalikkus, mis on sisse toodud norralikkuse asemel (võib-olla oli seegi taotlus, et üle mere tuleb ju seda ameerikat igale poole... lisaks "sellele naisele").
Vaheajal olin kahevahel... kas loobuda ja minna varem koju või anda siiski veel võimalus...
Teine vaatus algas ning alles siis meenus mulle, et olen ju Ibseni "Naine merelt" juba korra varemgi näinud. Nimelt Katri Kaasik-Aaslav'i lavastusversiooni Tallinna Linnateatris... sellest on küll umbes 20 aastat ja see ei meeldinud mulle juba siis. Iseenesest sobivalt pikk vahe, et see uuesti Eestis lavale tuua... praegu ju ikkagi on meil hoopis teine aeg kui 90ndatel... ehk kõnetavad ka teised teemad, kuigi tüki loos käsitletavad on täiesti ajatud - inimsuhete lahkamised üht ja teistpidi...
Kuid 2.vaatus hakkas lahti hargnema ja üksteise järel hakkas vajalikke võtmeid sülle kukkuma... Kas see ongi nii planeeritud lavastajal või juhtus vaheajal midagi, mis muutis vaataja avatumaks, vastuvõtlikumaks, ei oska seletada, ent iga stseeniga läksin üha rohkem ja rohkem lavaltoimuvasse sisse ning hakkasin ka (mõnedest) eelnevalt seletamatuna tunduvatest valikutest aru saama... Eelkõige Laura mängule, leidsin enda jaoks lahtiseletuse - ta on "merelt" ja ta on nagu meri (eks tal ju jäigi natuke isegi müstiline aura just sellepärast, kuidas Laura teda mängis)... Mõnikord vaikne, peegelsile, siis jälle tormine ja raevutsev, vahutav, kord läheb ta suure hooga kaldast eemale, siis jälle vaikselt vuliseb rannaliivale tagasi... etteaimamatu, nagu naised meri ikka. Kui see on näitleja taotlus, siis kergitan oma mütsi. Sellise valgustatusega, andsin loomulikult kogu esimese vaatuse kohati isegi häirivalt intensiivse mängu andeks ning vastumeelsus asendus vaimustusega. Aarne Soro "abikaasa" sügavalt, sügavalt tõsise ja õnnetuna oli laval nii tugeva emotsiooniaura ja -laenguga, et samastusin temaga hetkega... Mida teha olukorras, kui Su naine tahab Sind maha jätta? Siinkohal oleksingi eriti tahtnud, et see kõik toimuks ikkagi omas ajastus, ehk 1800ndatel... see mehe otsustamine naise eest ning üldse mehelikkuse ühiskondlikud standardid said sellises olukorras kordades suurema põntsu kui 1960ndatel, 70ndatel... Kuid muidugi vaatajana on võimalik pigistada silm selle koha pealt kinni ning võtta seda mängu ikkagi õiges ajas... Lisaks kusagil väikses Norra külas võivad ju veel tänapäevani kehtida sajanditetagused normid ja inimesed kannavad mistahes ajastu riided - seal kalurikülades kellelgi nüüd aega moepärast muretseda... Ja Aarne jõuab ringiga ka hoopis teise emotsiooni... ja see on sama magus nii tema karakterile kui vaatajale... arusaamine. Armastus ei allu ühiskonnanormidele. Pole kunagi allunud ja ei hakka ka kunagi alluma.
Siinkohal tahaks jällegi tõsta esile väga head ideed mehed habestada, see nagu viib jällegi vaatajad aega kus mehed olid nö. traditsioonilises mõttes mehelikud ja naised naiselikud... sest tõesti ka kõik naised, kes laval liiguvad on kleitidega ja kas plika- või naiselikud. Kuid eelkõige just see habeme-otsus... just praeguses ajas, kui umbes 10-15 aastat on habe jälle kõvasti moes (võib-olla on märgata isegi väikest vaikset taandumise algamist), siis ei meenu hetkel ühtki teist draamalavastust, kes seda esteetikat oleks nii nähtavalt ära kasutatud (NO99 värskes Kihnu Jõnnis ju ka nii mõnel meestmängival naistelgi habe ees, kuid seal on see rohkem naljaviluks ning mitte esteetiline). Hea mõte ja väga sobiv siia nii mitmeski mõttes.
Sisulise külje pealt kannab tugevalt lugu sõnumit - et lase ta vabaks ja alles siis kui ta tagasi tuleb, tähendab, et ta tõeliselt armastab... Ükski puurilind ei laula nii, nagu vabana... Keegi ei ole teise inimese pidaja, ega omanik... kuigi "omaniku" mõiste paarisuhtes minule isiklikult väga meeldib, ent rohkem sellelt pinnalt, et ma ise tahan oma elukaaslasele kuuluda, samuti, nagu ma loodan, et tema kuulub ka minule... mitte sunniviisiliselt teise üle nõudmisi esitades, vaid vabatahtlikult - ise ennast andes, kuid samaga teises omaniku tunde tekitades. Sest tegelikult ei saa kedagi sundida kedagi armastama... võib enda pealesundimisega teise armastuse peal trampida ning lasta tal sellel mitte õitsele puhkeda... just seda Ibsen on ka oma loosse kirjutanud.
Paralleelselt liiguvad siin klassikule omaselt mitmedki lood ja lookesed. Tänu Tanel Ingi fantastiliselt peenele karaktermängule, kus lisaks sõnadele, mängib ta kehahoiakute, pilkude viskamiste, tempo ja vastumängija keemiaga ning lavalise 100%lise olukorraolekuga ka hetkedel kui ta otseselt fookuses ei ole, loob ta nii tervikliku ja tugeva tunnetusliku pagasiga mehe, kellest loeb välja kõik selle, mida ta otseselt mängib, aga lisaks ka palju muud tema ajaloost, kasvatusest, sisemistest barjääridest ning sellest kuidas ta ise naistesse suhtub ja kuidas ajastu kombed sealt kõrvalt seda mõjutavad... nii kompleksne ja mitmekihiline mäng. Tundsin igas hetkes, igas nüansis seda, mida see õpetajahärra oma endist õpilast kosides... Isegi käisin selle tundeskaala läbi koos temaga, mida tüdruku (Marika Palm) jutt talle valmistas. Vaimustav kõrvalroll, mis muudab kogu kõrvalliini peaaegu põhiteemaga võrdseks!
Üldse see esimese vaatuse äng ja vastik valu ning lootusetus, mida on raske seedida ja mis tekitab mistahes kunstivormina seda vastu võttes vähemalt minus ebameeldivust, hakkas teises vaatuses muutuma vaikselt meeleheiteks. See vahe on üüratu, sest meeleheide on üks ilusamaid ja mõjuvamaid tundeid, mis kutsub esile kaastunde ning toimib sügavalt ja empaatilises mõttes üldsegi mitte vastikuna, kurvana küll, kuid ilusalt valusana. Meeleheide muutub lõpuks ka armastuseks ja see teekond selleni, õigemini just sellesuunaline teekond, andis lõpuks rahuldustunde. Teatrist väljudes oli hea olla. Maailm oli ilus, kõik läks nii, nagu mina tahtsin! Olin ju kordamööda Aarne Soro ja Tanel Ingi karakterid (vahepeal tegelikult natuke Tarvo Vridolin ka - ta lihtsalt on nii sümpaatne näitleja minu jaoks, sest ükskõik kui suures või väikses rollis ta ei ole, ma pole juba aastaid temalt grammigi allhindlust näinud) :)
Koos selle baastunde muutusega, hakkasin nägema ka ilu (kuigi lõpuni sellise kunstnikutööga päriselt rahule ei jäänud), tekkisid stseenilised postkaardid, millest mõned tundusid lausa poeetilised.
Eraldi tahaksin lõpuks rääkida veel ühest suurest põhjusest, miks ma seda tükki lisaks Ugalas-Andres-Noormetsa-comebackile-lavastajana näha tahtsin. Oma debüüdi ugalalasena teeb käesoleval kevadel Lavakooli lõpetanud Ilo-Ann Saarepera. Räägitakse tema ja Laura "Klaudia ja Adeele lapsehoolduspuhkuste asendustest", aga tahaksin väga loota, et Ilo-Ann on saanud või saab päris Ugala-pereliikmeks. Juba lavakooli diplomilavastustes leidsin end karp lahti tema küpsete ja põnevalt eriilmseliste rollide peale vaimustumas. Ta torkas silma nii "ja peaksin sada surma ma" kui "Õpetatud naistes" ja eriti küps oli tema mäng "Noad kanade sees"... Ning veel kõige rohkem imetlesin hoopis tema võrdlemisi väiksest, aga tervikuna läbikomponeeritud "12 vihast" rolli, kus ta võttis teatud naistüübi, ning vedas seda usutavalt kordagi valitud teelt eksimata algusest kuni lõpuni välja, ometi kui see nii mõnelgi kursakaaslasel päris hästi ei õnnestunud (see tundus olevat neil justkui selle lavastusega seotud ülesanne, sest nad kõik "olid keegi teine, aga teatud inimtüüp"). Ja nüüd siis see pisike roll, siin "Naine merelt"... ei saa midagi nuriseda. Materjali tegelikult mängimiseks tal väga palju polegi, paar suuremat stseeni, millega ta vaid kinnistab oma oskust luua igati usutavaid ning taustsüsteemiga tegelasi (tujukas teismeline tüdruk sedapuhku - mina ja maailm ning kõik peaks käima ümber tema naba), aga mis mulle eriti meeldib, on see, et olles näinud tema üpris mitmeid rolle, oskab ta juba praegu endast tuua uusi külgi välja igas uues ettevõtmises. Teda on sõna otseses mõttes põnev laval vaadata ning iga kord oodata, millega ta seekord välja tuleb.. ja ühtlasi on ta mängitud tüübid olnud eranditult inimesed, kelle olemasolus ei kahtle - ehk ta mängib, aga nii, nagu ta ei mängiks ja ometi olles erinev iga kord.
Osalemas on ka üks külalisnäitleja - Agur Seim... ka tema mängu ootasin, aga tervikpildis jääb ta kuidagi nähtamatuks, et mitte öelda kahvatuks (kõige kõnekam on isegi hoopis tema "käestseen" ehk kulminatsioon). Esialgu trummarina sissetulek, kui vaatajana tead, et kohe varsti ta siseneb ka suuremalt mängu, on see põnev, aga siis kui ta tulebki, siis võib-olla tema tegelase negatiivsusest tingitult tahaks, et teda väga palju polekski (sama hästi võib seda pidada ju ka õnnestunud rolliks, sest just nõnda ta pidigi mõjuma)... Marika Palmi pean endiselt tugevamaks lavastajana (kuigi olen näinud vaid tema 2 lavastust) kui näitlejana ja kannatlikult ootan selle teatava "mängukanguse" kadumist. Vastupidiselt Ilo-Ann'ile ma ei suuda uskuda seda, mida ta laval räägib. See on nagu päheõpitud sõnad, mida ilmekalt minule esitatakse. Usutavasti on see minu isiklik kiiks, kuigi ka teatrikaaslane niikord kui ka alati nuriseb samade sõnadega tema aadressil. Kui Marika intervjuud annab või räägib rollita, on see, mille baasilt tahaks näha rolle tekkivat, mitte mängida arusaadavalt "rolli-tehes". Täpselt sama tunnetus on mul ka Rait Õunapuuga, kuigi mõlemad vilksamisi on ka kaotamas seda... selles mõttes sobiksid sellisele mängustiilile rohkem karikeeritud... ehk sellised karakterrollid, mis ei nõua psühholoogilist usutavust. Selliseid avanemisi olen läbi aastate näinud ning on lausa põnev jälgida ja siis ühel hetkel avastada kui see sünnib... Näitlejatel endal peab muidugi ka piisavalt jonni ja tahtmist olema, et jaksata jõuda selleni... Hea näide sellisest näitlejast on näiteks samas teatris Janek Vadi. Mul oli endal ka paha olla kui pidin alati tema kahtlase väärtusega "mängu" kallal irisema roll rolli järel... aga nüüd on lauad laudunud ümber... Vadist on saanud üks Ugala raudvaradest... ja huviga ootan, mida nad Kadriga Ugala hooaja teises uuslavastuses teevad...
Hinnang: 4- (Hinnang oleks tunduvalt kõrgem kui esimene vaatus oleks olnud sama tugev kui teine ja kui see kõik oleks toimunud õiges ajastus. Ma leian, et tänapäevastamisel või antud juhul mingisse teise aega loo viimisel on õigustus olemas ainult juhul kui see mingis mõttes sinna paremini sobiks või vahetatakse üldse lavastusvõtit millekski ebatavaliseks. Praegu ma ei näe põhjuseid, et see poleks toiminud paremini omas ajastus... ja NORRAS! Sisu ja lavastuslikke ning mängulisi tugevaid valikuid oli sellegipoolest piisavalt, et selle elamuslik võrdnumbriline hinnang tavalisest keskpärasest lavastusest kõrgemale tõsta. Teatrist lahkudes pärast etendust oli tegelikult väga hea tunne. Seda nii sellepärast, et see lavastus teises vaatuses täiesti meeldima hakkas, aga ka sisulises mõttes, et kõik lõppes nii, nagu lõppes. Villu Konradi valgusrežiis olid omad hetked, eriti peegeldustena põrandast, aga ka värvilahendustes. Samuti meeldisid mulle Maarja Viidingu kostüümid, kuigi ajastuselgusetusest tingitult ma päriselt neid neile vääriliselt hinnata ei suuda. Argo Valsi helilooming oli ilus, aga esimeses vaatuses hakkas see häirima, sest ka sisuliselt laiemalt selle vaatuse lavastustervikust olin häiritud, ent teises vaatuses kui sisu meeldis, meeldis ka märkamatult muusika... ei teagi kas mõlemal oli mõju teineteisele või oli muusika üldse kogu asja võti? Katre Sulane on teinud väga ilusa videokujunduse, kuigi see peamiselt näidataksegi vaid taustal, mõjus sümbioosis valguskujundusega kohati eriliselt naudinguliselt. Peamiselt seeläbi ja mõnede ja heliliste viidetega (laevasignaal) saigi ainult aimu mere lähedusest... tegelikult oleks seda pidanud näha olema ka riietuses ning mõnes muuski detailis... see ongi lõppkokkuvõttes mu suurim etteheide. Sisu oli mõtlemapanev ja assotsiatsioone pakkuv. Ja kõige tugevamalt kogu lavastusest võtan lõppkokkuvõttes kaasa selle, et Tanel Ingi teeb siin ühe senise aasta parimatest meeskõrvalosadest!)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud fotod):
Naine merelt
Henrik Ibsen
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 50 minutit.
Esietendus: 22. september 2018
LAVASTUSMEESKOND
Tõlkija
Henrik Sepamaa
Kostüümid
Maarja Viiding
Muusika
Argo Vals
Video
Katre Sulane
Valguskujundaja
Villu Konrad
Osades
Laura Peterson, Aarne Soro, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Ingi, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin ja Agur Seim (külalisena)
Muusik
Argo Vals
LAVASTUSE TUTVUSTUS
Norra näitekirjanduse suurmeister Henrik Ibsen kirjutas näitemängu “Naine merelt” 1888. aastal ja seda peetakse üheks tema kõige helgemaks näidendiks. Loo algimpulss pärineb skandinaavia ballaadist “Agneta ja meremees”, kus naine kohtub meres elava mehega ja hülgab seejärel oma perekonna ja lapsed.
Ibseni näidend räägib mere ääres üles kasvanud majakavahi tütrest Ellidast, kes on abielus väikese kuurortlinna arsti dr. Wangeliga ja kasuemaks mehe täiskasvanuikka jõudvatele tütardele. Ellidat piinab igatsus avamere järele ja ta ei suuda väikelinnaeluga leppida. Kuigi dr. Wangeli esimene naine on surnud, seisab temagi oma perekonna ja Ellida vahel.
Siis tuleb ühel päeval merelt mees Ellida minevikust ja kõik muutub. Oluliste valikute ees on nii Ellida ise kui ka tema lähedased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar