Reede, 26. oktoober 2018

Tähtede seis - Ugala


Juba etenduse tutvustusest lugedes välja märksõnu - "armastuslugu", "saatus" ja "mesilased", sain aru, et see lavalugu saab olema midagi "minu jaoks". Ja nii oligi...

Kuigi esimese raksuga kergelt ehmusin kui stseene hakati kordama, et ega ma järsku midagi valesti ei lugenud ning tegemist on hoopis Jon Fosse näidendiga?! Üsna kohe sai siiski aru, et see kordamine siin on hoopis erilise, sisulise ja ülesehitusliku tähendusega - lugu jutustatakse multiversumi lähtekohast, kus samal ajal toimuvad samade inimestega erinevates maailmakõiksuses üsna sarnased stseenid, sest inimene olenemata oma aegruumist on üldises plaanis üks ja see sama ning tavaliselt käitub teatud malli ja mõtete järgi, tulenevalt oma kasvatusest, kogemustest ja taustsüsteemist. Nõnda korrataksegi tervet stseeni ja väikeste muudatustega ning siin hakkavadki jooksma erinevad versioonid, erinevad otsused, erinevad liinid, kuidas kogu elusaatus(t)e jada edasi kulgeb. Need elusaatused on paisatud ja jagatud fragmentidesse ning iga fragment viib kuhugile natuke erinevasse kohta välja. Selles mõttes ideaalne, et saab enda jaoks natuke valida, millist teedpidi täpsemalt lugu just sinu jaoks kulgeb. Kuigi jah, üldjoontes on suund ühene, sest me oleme ikkagi meie ning tundub, et väga palju variante pole oma mõistusega muud elu endale luua kui see, mida me loome... võib-olla võtmeks ongi teine inimene ja tema mõjutus? Kuid selle teise inimese me valime ikkagi oma südame ja peaga...

Tegelikult lugu ise on võrdlemisi tavaline paarisuhte anatoomia - kohtutakse, minnakse lahku, kohtutakse uuesti, abiellutakse ja siis üks jääb haigeks jne... Kuid tegelikult igas hetkes on mitu võimalikku väljundit. Ka praegu lugedes seda teksti siin võib otsustada, et loen lõpuni, või ootab mingi vajalik tegemine ees, mis on vaja kiiresti ära teha ning hiljem saab lõpuni lugeda või hoopis ei tahagi seda siin lugeda ning lõpetan poole pealt... iga otsus viib meid ajas edasi erineval moel... nõnda ka Marianne ja Rolandi lugu... Alguses kohtudes, kas alustada suhet ja kui siis millist - sõprust, armastust... petmine on alati väga konkreetne valik, kas petan või mitte, kas varjan ja valetan või tunnistan... kohe või hiljem, ääriveeri või välja paisates. Kas lähen sellele tantsukursusele või mitte ja kui lähen ning näen tuttavat, kas teen temaga juttu ja milliselt tasandilt? Armumist ei saa otsustada, aga mis selle armumisega peale hakata, seda juba mingil määral saab... Abielluda või mitte... rääkida teisele oma haigusest või mitte... valetada arsti öeldut või mitte... kutsuda teist arsti juurde kaasa või mitte... olles surmavalt valudega- või enda eest hoolitseda suutmatult haige, kas teha enesetapp või mitte...

Vaatajale pakub see tekst ja lugu palju kaasamõtlemist. Rääkimata sellest, et millist lugu tahaks neile kahele inimesele, aga ka seda, et kuidas ise käituks, kuidas tahaks, et teine inimene käituks, millised valikud teeks... Eriti mis puudutab näiteks haigena olemist või eutanaasiat. Ent samuti ka töötab see näitlikustatud õppematerjalina, kuidas erinevas vormis teatatakse oma elukaaslasele petmisest, kuidas sellele reageeritakse ja kuidas peaks reageerima, kuidas flitida, kuidas hoiduda teise lähenemiskatsest... Psühholoogiliselt intrigeeriv.

Mängumaterjalina on see näitlejate jaoks väga paljude erinevate lahenduste ja tundeväljenduste väljamängimist võimaldav. Multiversumi eri fragmentides on nii üks kui teine erinevates versioonides petjaks, petetuks, rõõmustajaks, kurvastajaks, külmaks, soojaks... Kadri Lepp on viimastel aastatel saanud enamvähem ühe peaosa aastas - Vargamäe perenaine ja Emadepäev olid eelmised... Kuigi mul on tema suhtes ikka selline tunne, et ta peaks saama palju rohkem kandvamaid rolle. Pole ju muidugi ka neid suuri naisrolle nii palju liikvel, aga kui keegi, siis Kadri Lepp kindlasti ka, vääriks neid... Ja nüüd siis ometi jälle üks... Kadri on Mariannena väga loomulik... see on vast sellises omapärases, justkui sci-fi loos eriti oluline - olla hetkes... Stseenist stseeni, ehk fragmendist fragmenti need tundeatmosfäärid muutuvad ning ka stseen ise jõuab ju punktist A punkti B ning kui korduvalt alustada A-st sarnaselt, aga jõuda Bsse välja erinevalt ja siis otse otsa jälle Ast alustades, siis see lõikamine ja kleepimine võib päris raske mängida olla. Seevastu Janek Vadi Rolandit ma läbi kõikide stseenide alla ei neelanud. Ta meeldis kohe väga näiteks siis kui läks endast välja... aga samas ka siis kui oli hell ja hea Marianne-Kadrile... Kuid jällegi see flirtimine ja kerge lõõp, mis hoopis kolmandas-neljandas võtmes, see jällegi tundus tema pakutult eluvõõras (võib-olla ma ise lihtsalt olen sellistes olukordades täiesti teistsugune?). Sellepärast, kuigi proovisin seda endale mõtestada, mis siis siin ei toimi, kas see kui ta "mängib" või see kui ta "on", aga nii üheseletuslikult seda võtta seekord ei saanud. Ometi osalt stseenides oli tunda tema kohalolu ning keemiat Kadriga, aga siis jällegi mitte. Imelik. Tervik siiski töötas minu jaoks, kuigi mu teatrikaaslase arvates nad paarina polnud usutav, siis mina vaidleksin vastu, isegi väga usutav oli... ja seda stseenist stseeni ajalistest lõigetest hoolimata. Kadri naiselikult sissesõites ja Janek mehelikult vastuvõttes või jälle mees mehelikult end kehtestades ja naine naiselikult eemaletõmbudes. Kohati kaks kivi, kes head jahu ei hahvata, siis jälle ideaalselt kokku segunedes, nagu koort kohvile valades. Ja mõlemad valavad oma hinge nendesse Rolandisse ja Mariannesse.

Ringo Ramul on otsustanud selle lavastada tuled põlema-tuled kustu meetodil, ehk need fragmendid alguavad ja lõpevad valguse süttimise või tulede kustutamisega. See ei ole kõige parem lahendus stseenivahetusteks (väsitab muide ka vaataja silmi - seekord minuga seda ei juhtunud, aga tavaliselt see tõesti uinutab... Rasmus Puur'i peamiselt keelpillidele kirjutatud helilooming aitab samuti unisuse tekkimisele kaasa... Kusjuures muusikast rääkidest, siis olles ise viiulit mänginud ning tavaliselt selle pilli muusikat nautides, Rasmuse helindus minule seekord ei meeldinud - oleks tahtnud mõnd pikemat lõiku, mis oleks kandnud oma iluga, aga siin oli see muusika negatiivse alatooniga või siis hoopis lühikesed häirivad visandid, mis iseenesest "multiversumi" temaatikaga küll ideaalselt sobitusid, ent minu ilumeele jaoks lihtsalt ei olnud "ilusad"), aga antud juhul ei oskaks ise ka paremat lahendust leida sellise fragmentaarse teksti lavastamiseks. Sinna juurde peeglitest koosnevate tagaseinte erinevatesse asenditesse paigutamine tundus ka kuidagi "lihtsakese" lahendusena (aasta pärast kui jälle keegi seda lahendust kasutab, siis on jälle tunne, et olen seda korduvalt näinud, aga need ju oma "tavalise" lahenduse tõttu lavastuslikus mõttes meelde ei jää). Muidugi võib sealt välja lugeda peeglissevaatamise tähenduslikkust või eks see kunstiliselt mõjus ka kuidagi futuristlikuna (millele minu arvates "multiversumi"-teooriagi viitab)  - kliiniliselt puhas, külm, karge, minimalistlik ning tekitas need "multiversumi" erinevad "unversumid", mis samaaegselt toimumas... Miks ka mitte inimeste peegeldamine teineteisele suhtluses... tee seda, mida tahad endale tehtavat... miks see ometi nii raske on. Miks me ei näe alati teist inimest, vaid näeme hoopis iseenda peegeldust nendest... jne jne jne... Ma arvan, et lasen siin juba enda fantaasial vabalt lennata... aga eks igaüks saabki seal omad asjad välja lugeda.

Mina näiteks, teades küll, et tegemist on multiversumi teooria rakendamisega ülesehitusse avastasin enda jaoks palju meeldivama ning vähemalt tabava tõlgenduse ülesehituslikule kontekstile. Nimelt oli see nagu puzzle-pildi kokkupanek. Vaadates mängisin selle mõtte või teooriaga läbi terve etenduse ning klappis igati! Mõned puzzle-tükid on ju ka peaaegu äravahetamiseni sarnased ja siis otsid ja vaatad, millised neist tükkidest kokku sobituvad. Kõigepealt koostad ääred, ehk annad pildile/loole raamistiku nendest tükkidest (Marianne ja Rolandi elufragmentidest) ja nõnda hakkad liikuma üha sissepoole, ühe rohkem tuumani, kuni saadki enda jaoks pildi kokku.. Pildi, milles on mitu pilti. Ja siis ajad tükid jälle sassi ning alustad otsast peale... Kas mitte just nii ei olnud ka Nick Payne'i "Tähtede seis" üles ehitatud?! :)

Väga huvitav oli ka iseennast fragmendist fragmenti, stseenist stseeni tunda ära nii ühes kui teises tegelases, nii ühes kui teises otsuses ja tegevusmallis. Kord nii kord naa suhestudes - kord teeks ise ka nii või vastupidi, ise ei teeks kunagi nii. Kord ühe kord teise tegelase poolel olles. See vist meeldis veel kõige rohkem selles teatrielamuses. Muide tõsisest teemast hoolimata polnud ka kerge huumor siin seal puudu, aga olid ka hetked kui tundsin kuidas see olukord minule väga hinge läheb.

Hinnang: 4 (praeguse üle 140 teatrielamuse seas on see TOP30, ehk tugevalt esimeses veerandis. Seda peamiselt oma erilise dramaturgilise ülesehituse tõttu. Psühholoogiline draama on üks minu lemmikuid žanre... siia oli sisse segatud ka natuke scifi't ja muid "minu" teemasid - mesilased, tants ning muidugi eelkõige armastus ja kahe inimese vaheline suhe. Kaasamõtlemise teater, kaasaelamise teater ja eelkõige kaasatundmise teater. Kummaline ülestähendus seegi, et just viimasel ajal on sõna "multiversum" väga tihedas kasutuses. Just kuulasin raadiost futuroloogide arutelu erinevatest filosoofilistest teooriatest ning multiversum oli ka pidevalt neil jutuks. Samuti arutleti seda ühes filmis. Töö juures tuli see ühel koosolekul jutuks ning tagatipuks õppejõud Kristjan Port mainis seda ülikoolis oma Maailma tehnoloogiatrendide loengus. Hakka või tõesti uskuma, et "tähtede seis"... Kuigi horoskoope ma ei usu... Ingliskeelne näidendi pealkiri on tegelikult Constellations, ehk siis taevakehadest moodustuvad tähtkujud... tahaks väga kiita Laura Kalle tõlget siinkohal, mis ka pealkirja näitel on leidnud eriti tabava ja lööva eestikeelse vaste. Mari-Riin Paavo valguskujundus - kui jätta kõrvale lavastuskontekstuaalne pool kõrvale, ehk tuled kustu, tuled põlema.... ning eriti see ilus lõpuüllatus meeldis. Üks üsna eriline näitemäng on!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):

Tähtede seis
Nick Payne

Etendus on ühes vaatuses ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Esietendus: 06. oktoober 2018
Lavastusmeeskond:
Tõlkija
Lavastaja
Kunstnik

Annika Lindemann

Helilooja

Rasmus Puur

Valguskujundaja

Mari-Riin Paavo

Osades

Kadri Lepp ja Janek Vadi



Lavastuse tutvustus:


Tavapäratu armastuslugu lennutab meid läbi aegruumi, rääkides kahe inimese valikuvõimalustest, saatusest, mesilastest ja multiversumist.



Marianne ja Roland kohtuvad grillipeol. Nad armuvad. Või ei armu. Kolivad kokku. Või ei koli. Murravad teineteise südamed. Või ei murra. Elavad õnnelikult koos elu lõpuni. Või ei ela. Kõik edasine sõltub nende valikutest, juhustest või sellest, milline on tähtede seis.



“Tähtede seis” on Marianne ja Rolandi lugu, mis lubab vaatajal heita pilgu kahe inimese elukäigu võimalikele variatsioonidele, kus kõik sõltub valikutest. Elumuutvatest otsustest. Aga kui sageli teame ise otsuseid tehes, et neist sõltub terve meie ülejäänud elu? Milline oleks elu olnud, kui oleksime läinud kohale tollele grillipeole, kuhu meid aastate eest kutsuti?



Marianne: „Kvantmultiversumis eksisteerivad kõik sinu valikud, kõik otsused, mis sa oled või ei ole teinud, koos täiesti kujuteldamatult suures paralleeluniversumite kogumis“.



Nick Payne on briti näitekirjanik ja stsenarist. „Tähtede seis“ võitis 2012. aastal Evening Standard Theatre Awardsil parima näidendi preemia.

Kommentaare ei ole: