Pühapäev, 14. oktoober 2018

Kuningas Oidipus - J.Vahtangovi nim. teater


Festival "Kuldne mask" teine teatrielamus saabus ühel suurimal Tallinna teatrilaval - Alexela Kontserdisaalis. 1829-kohaline saal oli pilgeni rahvast täis kogunenud kuni 2.rõduni välja, et vaadata Sophoklese "Kuningas Oidipust Moskva J.Vahtangovi nim.Teatri esituses. Sellistel, paarituhandepealise publikuga koosvaadatud teatrietendustel, on täiesti isemoodi atmosfäär. Väga harva üldse kui Eestis nii suuri draamaetendusi korraldatakse. Muusikalid ja eriproduktsioonid on muidugi iseasi, aga kogeda draamateatrit ja just nimelt antiikdraamat sellises olukorras võis end rõdul istudes tõesti peaaegu, et ettekujutada end antiiksesse Kreekasse.

Sophoklese teost peetakse üheks parimaist Kreeka tragöödiaist. Keskkooli kohustusliku kirjanduse näol on tegemist ka tuttava looga suuremale osale publikust. Ikka see kurikuulus ennustus, mis peategelasele endale teadmata vähehaaval realiseerubki ning kogu tõde talle muidugi tükk tüki haaval paljastub. Ehk peamiselt 2 ennustust - see, et Oidipus oma isa tapab ning see, et ta emast talle naine saab.

Leedu juurtega lavastaja, Rimas Tuminas'e nägemus on Oidipuse-loost mõnevõrra olulisema kokkulõigatud versioon. Siit ei leia midagi üleliigset, kuid samas kogu lugu oma jubeduses ja jõhkruses saab jutustatud. Tuminas on lavastuslikus mõttes teinud väga julgeid, tarku, erilisi ning huvitavaid otsuseid, mis kokkuvõttes tekitab tunde detailideni paika konstrueeritud nägemusest. See on üks kujutava kunsti geniaalsuse tunnuseid. Eelkõige peangi seda sõna otseses mõtte "lavastajateatriks".

Ka laval ei ole midagi üleliigset ja sellega saavutatakse mingi teatud minimalistlik stiilisus. On lai ja avar väli. Keset kõike kusagil kauguses massiivselt suur, ka kummuli inimeste peadest kõrgem roostes raudtoru. Torus on augud. Mõlemal pool toru mõned toolid. Ning muidugi inimesed ka. Ja see ongi kõik. Kusjuures rohkem polegi vaja! See raudtoru hakkab etenduse jooksul elama ning võtab endale mitmeid tähendusi, nii lavakujunduslikke kui ka sümbolistlikke ja tõuseb sellega isegi üheks peategelaseks. Temaga saabuvad tegelased lavale justkui üle mäe ja maastiku (stiilselt jalgadega end püstti hoides ja toru keereldes õigesse asendisse), temaga lahkuvad lahkunud hinged (kätega nendest aukudest kinnihoides ja toru keereldes, viib tegelased lavalt pimedasse ja pahaendelisse lavasügavusse). Vaid inglid hüppavad sellel nii nagu soovivad, kiikudes ja kõikudes nii ees, peal kui külgedel. Sümbolistlikkus mõttes võib tõlgendada toru lõpmatutel viisidel. Minu jaoks näiteks kehastas see lisaks maastikule veel rahvast, surma ja saatust - jumalate jõudu.

Lavastuses kasutatakse ehtsat Kreeka koori (Kreeka Rahvusteatri koor), kes oma teksti esitab ka kreeka keeles. Ja teksti esitatakse nii laulude kui draamatekstina, luues sellega teatavat vajalikku aurat. Ja muusika (Faustas Latenas/Teodorus Abazis) on selles lavastus samuti mõjuv.

Võimsast ja mõjuvast lavastusest hoolimata, ärkas seal minu jaoks ka mitmeid olulisi rahulolematuse ilminguid. Mõnevõrra vastuoluliseks muutus nimelt minu kui vaataja asukoht saalis. Vaatasin seda 1. rõdu viimastest ridadest. Sisu sain sealt loomulikult tervikuna väga hästi kätte ning nautisin võimalust hõlmata tervet avarat lava ning igas selle osas toimuvat üheaegselt (lisaks põhifookuses tegutsevatele tegelastele, liikusid seal taustaks ning tervikpilti rikastamiseks ringi ka füüsilist teatrit esitavad tegelased... näiteks meeldis tiibadega naine, kelle tiivad liikusid visuaalset naudingut pakkuvalt või mees, kes jooksis ühest lava otsas teise ja tagasi ja uuesti ja tagasi - kuid see lava on tõeliselt lai! jne). Saada aimu kui pisikesed on inimesed selle suure "saatuse"toru ees.. kui jõuetud kui see neist üle rullib... Samas võin vaid ette kujutada seda tunnet, mida said tunda parteris esimestes ridades istunud inimesed, kellele lõpu eel anti aimu, et see sama suur rull võib vabalt ka üle lavaääre neile peale veereda... saatus võtab, mida või keda ta tahab - see ongi jumala käsi... Jah, tundsin isegi teatavat kadedust, et sellest "kogemusest" jäin jällegi nii kaugel istudes ilma.

Tegelikult ma usun, et see saal tervikuna kõige parem just rõdulistujatele selle etenduse vaatamiseks ei ole. Nimelt on draamaetenduses oluline ikkagi näha inimeste miimikat, nende nägusid. Antud juhul polnud see võimalik. Oli hetki kus kõrvaltegelastest kohe ei saanudki aimu, kellega parajasti tegemist on. Mitte ühegi tegelasega ei tekkinud kontakti. Kui oluline on selleks näha näitleja silmi. Silmad on hinge peegel ning need tegelased seal jäidki minu jaoks hingedeta olenditeks. Võin vaid aimata kui head oli Oidipust mänginud Viktor Dobronranov ning tema naist ja ema Iokestet mänginud Ljudmila Maksakova (kas ta tõesti on juba 78-aastane?!!!) kuid minule kui nende näitlejatega mitte-tuttavale vaatajale jäi arusaamatuks ja kaugeks ka nende mäng. Praegu nende mõlema varasemaid tegemisi uurides alles sain teada, et Maksakova mängis ka ühes läbi aegade minu lemmikutest vene filmidest - Agatha Christie romaani alusel väga õnnestunud ja osavalt õudust tekitavas "Kümme väikest neegrit". Arvestades Maksakova rollideprismat (Shakespeare'st, Tšehhovist ja Puškinist - Gogoli ja Tolstoini välja) oleksin veel eriti soovinud lähemalt näha tema Iokastet.

Kas just sellepärast või nimme lavastuslikust režiist johtuvalt on näitlejad pandud karjuma. See tähendab suuremas osas lavastust esitavad nad oma teksti alfaisastena (meeldiv erand kreeklaste vahepalad), ilma tonaalsete keerdkäikudeta, mis otseselt vaadates ühel hetkel häirima hakkas. Selleks, et mõjuda ning seda "tühja lava" täita oleks ka kavalavamaid ning mõjuvamaid mängustiile ja -nõkse. Võib-olla see oligi taotluslik, sest lõpus siiski pääses epiloog seda paremini jällegi mõjule, et see esitatakse ülejäänud lavastuse fortissimole kontrastiks pianissimos.

Nö. lavastusliku, lausa kliinilise puhtuse huvides on kostüümidega mindud kergema vastupanu teed. Peategelased ja kreeklased kannavad suisa tänapäevalikke ülikondi ja kleite. Vaid need füüsilised taustategelased ja mõned kõrvaltegelased on "õigesti" riietatud. Siin on mingi kummaline režii syntax error, sest ühest küljest taotletakse kreeka koori kaasamisel justkui mingit autentsust ja teisalt lõhutakse seda (minu jaoks suisa laisa) kostümeerimisega. Vastuolulisus, mida ma lahti kodeerida ei suutnud.

Negatiivsetest emotsioonidest on see lavastus tihke - ülbus, julmus ja hiljem seda suurem häbi. Võtsin ette viimastel aastatel Eestis lavastatud uue omadramaturgia ning tundub, et tragöödia kui žanr on väljasuremise ohus. Huvitav, kas praeguses ajas, mil info kõikvõimalikest õnnetustest ja julmusest ning sõdadest ja surmadest kandub meieni söögi alla ja söögi peale läbi kõikide meediakanalite ning kas sellepärast ei tahetagi uut tragöödiat veel ka teatrilavale just kõige meelsamini kirjutada? Ometi minu käesoleva aasta kõige hinnatum uus dramaturgia Eesti teatrilavadel - lätlase Lauris Gundars'i "Cabaret Siberia" näiteks on ka just oma sisuliselt olemuselt nimelt tragöödiaks liigitatav (mitte küll antiik-tragöödiaks, aga mõtlengi siin tragöödiat kui dramaturgia žanri laiemalt)... ehk tegelikult see ju mõjub ka tänapäeva kontekstis... Tragöödia mõjubki juba oma inimlikkuse olemuselt... muidu see poleks "tragöödia"! Sest ka need vanad antiiksed lood ikka veel mõjuvad... me inimesed suudame isegi seda ette kujutada toimumas aegadel kui inimesed ja jumalad olid lähemas kontaktis... see on turvaliselt kaugel ning esitatud teatava müstilise  ning põhitõdesid ja -väärtuseid paljastavate mõistulugudena. Tänapäeval tundub, et kui keegi midagi antiiktragöödia-laadset kirjutab, siis pigem kandub see komöödia valdkonda (näiteks väga õnnestunud "Praegu pole aeg armastamiseks"). Sellepärast jäävadki need vana-aja klassikud mõjutama tulevasi klassikuid. Sellepärast lavastatakse ja põhjusega ikka ja jälle ka neid suuri antiikseid tragöödiaid. Muidugi rikas materjal ka kui sellest on võimalik üha uusi ja uusi versioone luua. Üha uusi ja uusi inspiratsioone ammutada.

Hinnang: 3+ (usun, et minu jaoks sai "saatuslikuks" asukoht, kus ma seda saalist vaatasin. Kaldun arvama, et esimestes ridades istunud inimeste jaoks oli see üks "elu etendusi". Ka minu elamuse suurust peegeldav hinnang oleks kindlasti olnud kõrgem. Praegusel hetkel näitab see hinnang ainult lavastajatöö tugevust. Näitlejad oli võõrad ja jäidki kaugeks. Samas kõige olulisem oli nii ehk naa just see lavastuslik külg ning selles tugevalt esile tõusnud sümbolistika. Mis peaasi, mul oli huvitav ning ootasin kuidas kogu see asi Oidipusele näkku plahvatab. Kuidas naine korraks kui maharaiutud peaga madu maas vingerdab hirmus, et ta abikaasa teada saab, et ta tegelikult on hoopis tema ema... Oleks ainult tahtnud veelgi pikemat piinlemist näha. Kogu see haripunkti kontsentreeritus valitses ka ülejäänud etenduse üle. Kunstikuga koostöö ning lavastuse tervikkontseptsioon kaasates toru-elemendi andis sellele erilise pitseri ning jääb ilmselt kauaks meelde just nimelt tänu sellele kujundile. "Võimas" on kõige õigem sõna kogu lavastust kokku võtma.)

---------


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinkasutatud foto):

J. Vahtangovi nim. teater, Moskva

Sophokles
KUNINGAS OIDIPUS
Ühine lavastus Kreeka Rahvusteatriga

Lavastaja: Rimas Tuminas
Stsenograafia: Adomas Jacovskis
Kostüümikunstnik: Maxim Obrezkov
Helilooja: Faustas Latenas
Kooripartiide helilooja: Teodorus Abazis
Koreograaf: Angelica Cholina

Näitlejad: Viktor Dobronravov, Ljudmila Maksakova, Jevgeni Knjazev, Eldar Tramov, Jevgeni Kossõrev, Vitalis Semjonovs, Valeri Ušakov, Oleg Forostenko, Artur Ivanov, Ruben Simonov, Maksim Sevrinovski, Jekaterina Simonova, Pavel Judin, Juri Tsokurov, Ilja Algaer, Panayotis Atanasopulos, Tanasis Vlavianos, Giorgos Gallos, Dimitris Georgiadis, Kostas Korakis, David Magaldadze, Sokratis Patsikas, Giorgos Stamos, Leonardos Kheyfets-Batis, Spiros Tsekuras, Fjodor Vorontsov, Jevgeni Piljugin, Aleksandr Galotškin, Yannis Zafeiropoulos, Tanyana Polosina, Maria Rival, Maria Berdinskihh, Anastassia Lukjanova

Etenduse kestus 1 tund 40 minutit (ilma vaheajata)
16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2018. aasta nominant kategooriates „Parim draamalavastuse suurvorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“.

Müüt Oidipusest on inimkonna ajaloos üks jubedamaid. Õnnelik valitseja, õnnelik mees ja isa ei jää hetkega mitte ainult kõigest ilma, vaid saab ka teada, et kõik, mille üle ta uhkust tundis, on tegelikkuses mahapesematu häbi, põhjus kahetsuseks ja valuks. Ühe hetkega variseb kõik kokku. Ja kokkuvarisemise põhjuseks on kellegi kurjus. Tema hädade põhjuseks on jumalate needus ja saatuse käigud. Rimas Tuminas on kaasaegse teatri üks paremaid lavastajaid, antud lavastuses räägib ta sellest, mis on kõige olulisem – duellist Saatusega, inimväärikusest ja oskusest Saatuse ees kummardada. See on jutustus hingejõust ja halastusest – kahest peamisest inimomadusest, mida ei saa ei röövida, allutada ega määrida. internetiväljaanne Teatral-online

J. Vahtangovi nimelise teatri lavastuses on Saatusel oma materiaalne kuju – võimukas, aja jooksul mustaks muutunud paljusilmne mitmemeetrise diameetriga toru, ajaloo võidusõit, kõrgemate jõudude tööriist, karistus õigetele ja valelikele. Kujundlikkuse ja koosmõjude poolest on stenograafiline valik võrreldav David Borovski kuulsa eesriidega Juri Ljubimovi poole sajandi taguses „Hamletis".

Rimas Tuminas aga ei lavasta sugugi mitte krimilugu, kuigi selles on olemas nii trilleri, õuduse, melodraama kui ka intellektuaalse draama elemente. Ta loob lavastuse, mis toetub ülimale eneseregulatsioonile, mis teadlikult väldib tavalisi lavastuslikke müstifikatsioone. Ta loob lavastuse aegade lõpust ja sellest, et ka apokalüpsise ning sellele eelnevate seikluste keerises on inimene, kes alguses tundub pisikese ja ülbena, kuid, olgugi et „haavatud nii, et ajud paistavad", on siiski võimeline otsustavateks tegudeks, tugevateks tunneteks ja andunud armastuseks. htaegu kahtlase ja väärika inimloomuse allutab siiski halastamatu saatus.
ajaleht Ekran i stsena

Kommentaare ei ole: