Saali siseneb pika mantli ja kõvakaabuga härra. Muinasjutuvestja Hans Christian Andersen, dramatiseerija-lavastaja-näitleja Leino Rei kehastuses. Mantel ja kaabu varna riputatud, avanevad sirmi eest kardinad ning mängu sisenevad varjud!
Leino Rei on natuke sassis parukaga ja kortsus pükstega, aga see kõik muudab ta selliseks pussakalt koduseks, ent tema pikkus ja selge diktsiooniga hääl annab talle autoriteeti. Terve saalitäis lapsi (ja nende vanemaid) on hiirvaikselt ning kuulavad, nagu üks suur kõrv. Jääb mulje, et see mida jutustatakse on selline lugu, millest ei tohi sõnagi mööda lasta, sest tegemist pole kõige lihtsama muinaslooga, siin on sisu natuke keerulisem ja erilisem kui tavalised magamamineku-jutud. Eks sellest andis aimu ka soovituslik vanus alates 7ndast eluaastast, ehk kooliealisest...
Ma arvan, et selle soovituse taga on ka põhjendus, sest kogu lugu jutustatause ju varjudega ning varjudel on juba olemuslikult põnev varjund... Mänguruum on märgatavalt hämaram kui tavaliselt teatris ning varjud saavad seintel ka üpris suured mõõtmed, mis pisemaid võib hirmutada. Samas kui laps on põnevate lugude ja hämaraga sina peal ning muidu ka nutikas, siis ma arvan, et see lavalugu võib sobida kõigile sellistele lastele, kellel lugemine endal juba selge. Lugema siin midagi ei pea, aga see lugu tõesti on natuke keerulisem ja lugevad lapsed tajuvad vast need keerdkäike paremini. Seega võib mõni nutikam 5-6 aastane ka nautida seda varjumeeste seiklust. Leino-Anderseni hääl on nii soe ja armas ja see on ka omalt poolt toetav saatja sellel teekonnal.
Lugu ise jutustab ühest õpetatud härrast ja tema varjust. Härra näeb vastasrõdul imekaunist tütarlast (suurepäraselt hoopis varju asemel valgusega tekitatud kuju, mis jätab kogu ülejäänud maailma varju - imeliselt kaunis ja muinasjutuline). Härra muidugi armub kõrvuni ära (nagu kõik saalis) ja saadab oma varju talle järele. Nii jääb ta ilma nii tütarlapses kui oma varjust... Ühel hetkel tuleb too tagasi olles ise täieõiguslikuks tegelaseks saanud. Kuid siis minnakse koos seda kaunitari mööda laia maailma otsima... Lepitakse kokku, et varjust saab teejuht-härra ja õpetatud härrast tema vari. Seikluste käigus armub ka vari ära ja muinasjutt saab üha huvitavamaid pöördeid. Kokku joonistub lugu armastusest, usaldusest ja võimust.
Tegelikult on kõik peale jutustaja-Anderseni enda laval kas varjud või valgusega tekitatud siluetid. Seda nii sirmi tagant sirmile tekitades kui ka sirmi ees - põrandal, seintel ja igal pool. Kunstnik Marion Undusk hoiab silmale ilusat stiili kõiges ja Priidu Adlase valguskujundus on imeline, nagu viimasel ajal kõik, mida ta teeb. Käesoleva aasta tõeline Eesti teatri esivalguskunstnik! Liina Sumera muusika on mängu, kunstniku ja valguskunstniku kõrval neljas võrdväärne partner. Rännuteel saab see muusika muinasjutuliselt idamaised varjundid (tuli meelde Pärsia või mingi sealne ja "tolleaegne" kant... praegu on ju Pärsia nimeks Iraan). Kõige selle kokkusidumine tervikuks on Leinol väga hästi õnnestunud. Lisaväärtusena oli väga põnev näha neid erinevaid varjude või valguskujude tekitamise mooduseid ja vorme. Kuna neid oli mitmeid erinevaid, muutus see ka lavastuslikult dünaamiliseks ja mitte lihtsalt üheks "varjuteatriks" vaid palju enamaks. Eriline aplaus väikestele detaili-nõksudele kui näitkes lamp kustus ja samal hetkel tekkis sirmile midagi või mõned teised üleminekud - need mõjusid, nagu maagia!
Hinnang: 3 (Tegelikult oma teostustasemelt ja erilisusest tingitult väärt kõrgemat hinnangut, aga see hinnang siin on selline puhtalt sellepärast, et etendus oli niiiiii lühike - alla 40 minuti ning oleks tahtnud vähemalt sama pikalt veel edasi seda kuulata-vaadata. Muidugi arvestades põhilist demograafilist sihtgruppi, siis nende tähelapanu koondamise ja vastuvõtlikkuse pikkus ongi vast max ühe koolitunni pikkune ning sellest veel lühemana jätab hea teatriisu ja -nälja sisse, mis peaks päris hästi töötama. Saalist lahkudes küsis üks samal etendusel olnud tuttav, kas ma sain kõigest aru. Vastasin, et lähen koju tõlgendama... tegelikult sain küll kõigest aru, aga see muinasjutt vajab tõesti mõttega kaasajälgimist-elamist. Selles mõttes pakubki ka täiskasvanutele intellektuaalses mõttes väljakutset. Lapsed kuulasid hiirvaikselt ja ehk see annab aimu sellest, et ka nemad olid härra ja tema varjuga "kaasas" igal sammul.)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Sabine Burgeri fotod):
Vari
40 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|OVAALSAAL
Külmalt põhjamaalt pärit õpetatud mees kolib talveks soojale lõunamaale, kus päike kuumalt pea kohal sirab, nii et varjud päris lühikeseks muutuvad. Ühel õhtul soovib ta, et tema vari piiluks salapärasesse majja, kuhu mees ise ei pääse. Niimoodi jääb ta ootamatult oma varjust ilma. Vari hakkab elama iseseisvat elu ning muutub tasapisi inimeseks. Sellega võiks ju tegelikult leppida. Mis saab aga siis, kui varjul on oma arusaam inimeseks olemisest ja ta tahab valitseda palju rohkemat kui ainult oma endist peremeest? Kuskil siin on peidus vastus küsimusele – miks on inimene inimene...
Hans Christian Anderseni muinasjutul põhineval varjuteatrilavastusel on kaks versiooni: venekeelsel etendusel on laval näitleja Jevgeni Moissejenko ja eestikeelsel Leino Rei.
Mängivad
Autor: Hans Christian Andersen
Lavastaja ja dramatiseerija: Leino Rei
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Liina Sumera
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tõlge eesti keelde: Matti Piirimaa
Tõlge vene keelde: Jelena Skulskaja
Lavastaja ja dramatiseerija: Leino Rei
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Liina Sumera
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tõlge eesti keelde: Matti Piirimaa
Tõlge vene keelde: Jelena Skulskaja
Esietendus: 7. oktoobril 2018.
Kestus: 45 min, ühes vaatuses
Vanusele: 7+
Etendusi mängitakse eesti või vene keeles.
Kestus: 45 min, ühes vaatuses
Vanusele: 7+
Etendusi mängitakse eesti või vene keeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar