neljapäev, 11. oktoober 2018

Noored hinged - NUKU


Kui ma mõtlen tagasi NUKUs esietendunud värskeimale Tammsaare dramatiseeringule Eestimaal, Mirko Rajas'e lavastatud "Noored hinged" lavastusele, siis kõigepealt tunnen tänulikkust. Minu teada pole seda novelli keegi varem lavastanud (vähemalt tuntud teatrites, vähemalt mitte minu (teatri)elu ajal). Dramatiseeringu autoriks on luuletaja-taustaga Helena Läks ja seda luuletajahinge on ka tekstist tunda!

Just praegu, kus inimestel on hakanud tekkima raskuseid teiste inimestega sügavamate suhete loomisel, sest e-maailm neelab noored koos arvutimaailmas tekkivate suhetega endasse, millega saadakse "ase"ainet sügavamatele lähi-inimsuhetele, on selliseid lavastusi ja lugusid vaja. Teised inimesed, kellega päriselus (vs virtuaalelu) rikastavad meie elu hoopis teisiti, samaga kui ka meie nende omasid. Ning emotsionaalne intelligentsus on intelligentsuse osa. Läbi teiste inimeste õpime tundma iseennast, õpime empaatiat (kõik ei ole tundekülm ja peegelsile, nagu arvutiekraan). Armastus on üks olulisemaid õnnelikkuse tunde tekitajaid. Nii teadlikult kui alateadlikult pürgivad kõik inimesed õnne suunas...

Viisin minagi oma värskelt täiskasvanuks saanud poja seda vaatama. Tammsaare on keskkoolis kohustuslik ja ei tee paha ka selles mõttes tutvuda Eesti üle aegade parima kirjanikuga läbi kergemini vastuvõetava meediumi, kui asuda kohe raamatu kallale. Nii saab Tammsaare tuttavamaks ning pole teda vaja karta (tean ja kuulen seda viimasel ajal igalt poolt, et noortel on Tammsaare kättevõtmisega probleeme... ja erandid kinnitavad reeglit, kui keegi ennast siin ära ei tunne). Tegelikult on Tammsaare tekst imeliselt ilus ja mahlakas. Mõnikord võtan mõne Tammsaare (musta värvi kaantega sarjast) kogutud teostest kätte ja lihtsalt loen natuke ning naudin tema teksti voolavust, puhtust ja imeliselt kergelt kättesaadavat sügavust - ehtne klassik - kõnetab igas ajas.

Nukuteatri "Noored hinged" tuuakse lavale just õiges vanuses näitlejatega. Võib-olla sellepärast ei oska ma kedagi neid eristada paremana või halvemana, kõik olid kuidagi "õiged". Võib-olla mõnevõrra kesksemates rollides mängivad Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi, ühe "paarina"... kuigi konkreetseid "paare" selles loos polegi. On tunded, ühel ühe vastu, teisel kolmanda vastu ning kui juhtumisi ongi vastastikused tunded, siis on mingi segav faktor, mis rikub kõik ära... nagu elus ikka võib juhtuda. Inimesed on alalhoidlikud ka ning ei taha riskida oma tunnetega ning haiget saamisega. Mõni mängib teise tunnetega, mõni on täiesti karmilt aus, lõigates võimalikud tiivad enda tunnetelt "igaks juhuks" andmata võimalust ei endale, ega teisele.

Noored ikka ju otsivad ennast ja oma kohta päikse all. Samaga ka seda "õiget" elus. Harv juhus ja suur õnn kui kogemata kohe satudki selle õige peale, aga kuidas teda siis ära tunda? Ühes suhtevalemis on nii palju muutujaid ja mõjutegureid, et lihtsad valemid seda lahendada ei aita. Kui ennast veel tead, aga teise inimese sisse ju ei näe. Kōik pole alati pinnale paista ka ning tuleb ka sõnu kasutada. Kuid sõnad on ju odavad ja teod loevad. Samas tegudeks on vaja julgust, mis nii tähtsates olukordades pole inimesele loomuomane... võib oma pealelennuga teise ju hoopis eemale peletada. Noorena ehk peabki natuke proovima ja katsetama ja otsima... Kuid valus muidugi kui keegi Sinu peal "katsetab"... Ainult tõeline armastus võibki siin maailmas tõeliselt valusalt haiget teha...

Lavastaja oli õhustiku dünaamilisuse saavutamiseks kasutanud huvitavat kombinatsiooni liikumise, muusika (väga hea muusika Markus Robamilt! Minu arvates ainult 1 lugu natuke ei sobinud, sest see oli liiga "tänapäevalik") ja kunstnikutöö lavakonstruktsiooni integreerimistl tervikuks. Kõige suurem tabamus oli minu jaoks see, et tegevustik oli lavastatud õigesse aega - Aino, Hilda, Õie, Karl, Kulno ja Muhem kannavad ajastule kohaseid riideid, nad on kõik nii ilusad oma ajastulike kommete, kohmakate suhtevigade, armastuste ja pettumustega. Enda nägemustega, kuidas asjad siin maailmas käivad.

Võib-olla kõige rohkem oli mul kahju Hildast (Laura Kukk), sest jäi mulje, et ta rahuldub sellega, mis tal on (mul on tunne, et see ongi teatud naiste moodi)... kuigi ta oleks väärt nii palju rohkemat... Laura esitab ka oma tegelast nii mitmeplaaniliselt. Ühest küljest sõbranna peale kade olles, samas oma õnnekillukese leides saab vähemalt midagigi... kel palju pole, see lepib vähesegagi... Selle tagajärjel kaitsvaks emalõviks muutudes, kui tõuseb oht, et see õnnekild temalt võetakse... ja kelle muu poolt kui Aino (Getter Meresmaa), kes Hilda arvates saab kõik, mis ta tahab... kuldlusikas suus sündinud tüdruk, kellel on tegu ja nägu... Ent ometi poiss, Kulno (Sander Roosimägi), kes tema päevadesse päikse toob, on rohkem... või kas just rohkem... aga valel hetkel, huvitatud ka Õie'st (Doris Tislar)... Õie jällegi satub segadusse... sest see poiss, kes temast on huvitatud ja kellest temagi on huvitatud, käitub nii imelikult... paljudele meestele omaselt... tahtes, et kõik tüdrukud oleks temasse armunud, tal "olemas"... oskamata kiiresti otsustada, keda ta tegelikult armastab... ja kas selles eas teabki... armunud võib olla ju mitmesse inimesse korraga... armastus tekib mõnikord ju alles armumisest järgmises staadiumis... Kui keegi siiski haiget saab, teeb see solvatu ettevaatlikuks... eriti kuna Õie teab, kes see "teine tüdruk" on... tema endine pinginaaber Aino, kellest juba kooliajal kõik poisid olid huvitatud... nii ka Karl (Mart Müürisepp) on üks neist, kes Ainosse on armunud... pikalt temaga lihtsalt sõber olles, otsustab ta oma tegelikud tunded ühel hetkel paljastada... õnnetuseks on tüdruk teda sõbraks pidanud (see lausa lepiti kunagi nii kokku... kuigi, kes siis sellist "lubadust ikka hoida suudab... armastus tuleb... ja läheb, nii nagu ise heaks arvab) ning sõbrast "armastatavaks" muutumine on praktiliselt võimatu, kuigi poisile ta justkui plikaliku sarmiga annab mõista, et ka temal "mingid" tunded siiski on... Rein Muhem (Mihkel Vendel), luuletajahinge mõttes ehk suurema ja sügavamagi hingega kui ta välja laseb paista. Kuid mõni päev pärast etenduse nägemist on just see tegelane minu mälust kõige rohkem kustunud. Purjutaja, vast kõige ebameeldivam neist noortest (kuigi kohati ärritas ka Aino... Getter esitas Ainot nii tabavalt, vahepeal tuulepäise plikana, siis jälle haiget saanud naisena, kes ka päris täpselt ei tea, mis tahab, ent on samas tegemas asju teiste tunnetele mõtlemata, viidates Karlile... ja ilus on Getter oma ajastule kohaselt sätitud soenguga ka, nagu Tammsaare kirjutatud Aino.. nagu kõik 3 lavastuse tüdrukut :)), kuigi Kulno sõbrana ja enda eluarusaamade valgustajana ka "omal kohal"...

Valgustusest rääkides, Emil Kallas mõjutab oma valguskaardi värvidega režiid... sinised ja pruunid toonid segunevad sobivalt hallikate, pruunide ja tuhmsiniste kostüümivärvidega. Isegi roos, mille Kulno saab ja tahab edasi kinkida on valge, mitte punane... Kirg pulbitseb siin pinna all, ajastule omaselt hillitsetult... seda ei "rikuta" laval teravate toonidega. Kõik on terviku teenistuses.

Välja tahaks tuua ka selle, et Sander Roosimäge näeb seekordses rollis ometi ka natuke rohkem naeratamas ja mängimas ka kergemaid toone :) Kuigi tema ampluaa (ja ma ei pea siin silmas täielikke ansamblimänge, nagu "Nodvenatsat", "Impeerium" ja "Kogudus") on tugevalt olnud haavatud tegelaste poole kaldu ("Kunst", "Kratt"). Ja see tublisti laiendab tema žanritundlikkust. Getter Meresmaa muidu nii muretu tütarlapsena, paneb oma tegelasse ka teisi registreid kui ta suhtleb Laura Kukk'e tegelasega. Laura suhtes olen olnud kriitiline läbi tema viimaste tegemiste, sest esmakohtumisel "Impeeriumis" jäi ta silma kui väga suure potentsiaaliga noor näitleja, ent siis ei toimunudki pikka aega näilist arengut... siin on ta teinud väga suure hüppe edasi. Nagu mainisin, suutis tema tegelane minus kõige suurema kaastunde esile kutsuda. Doris Tislar on lihtsalt nii armas oma olemuselt laval, et paratamatult oled kohe tema mängitud tegelase poolt. See võib olla päris äge kui ta ühel hetkel mõnda "pahalast" mängib... selline võõristuslik ümberpööratus võib õnnestudes pahviks lüüa :) Aga ka siin tundsin Õiele väga kaasa... eriti stseenis kui tema poiss ei taha teist tüdrukut tuppa lasta ning tal tuleb sellest olukorrast naiseliku uhkusega välja tulla... Mart Müürisepp on ka mu täiesti enda poole võitnud. Roll rolli järel tuleb temalt mõnusaid, kelmikaid tegelasi, ka siin ei peta ta just seda külge ootavaid ning paneb mängu ka hetketi seda lahedat Mart'i, mis ilmselt meeldib paljudele, andes sellega väga vajalikke kergemaid toone kogu etendusele... kuid muutub ka tõsiseks ja mängib välja selle armastuses haigetsaanu ning eriti raske osa - kirjasuhtega nõustumise, tagamõttega ehk säilitada mingitki sidet kohaga kuhu jääb tema armastus... kuigi teise naise kaudu... Mihkel Vendel purjutajana laseb meelega oma tegelasel ärritada ja vastukarvapaitada publikut, õnnestumine ju ka selline emotsiooni-tekitamine.

Rosita Raua stsenograafia, on õige pisut segane... õhus hõljuvad kortsutatud paberilehed annavad aimu kirjadest, mis pole nende saaja(te)le meeldinud... Funktsionaalsuse mõttes on lava ehituslikult tegevusele kaasamängiv, sest "tee" on mõnikord sile ja sirge, siis künklik (seda saavad tegelased sobivalt muuta) ja Kulno kodus(või ka õues mäenõlvana?) olev kaldnurk, millele saab istuda nii poolele teele kui ka seista tippu. Lavastaja paneb tegelased hõlmama kogu saali, nõnda on Õiel "rõdustseen" kõrgustes kui ka Aino käib publiku kõrval kõrgematel trepiastmetel. Nendel justkui "saartel" laval - teel ja mõlemal pool asuval kõrgematel lavaosadel toimub jooksmist ja hüppamist, stseenid toimuvad nii ühel neist kui üle kõigi ja vahedes ka... kuid mina ei saanud päriselt aru, mida nende laudseintega ikkagi taheti edasi anda., kus ühel natuke nurgast ka paberit alt oli paista?

Stseenidest troonis minu jaoks lavastust raamatute-lendamise "tants", mis kuidagi just nii seda, et tegemist on Tammsaare novelliga, noorte luuletajahingede, kolimiste, reisimiste, üliõpilasvanuse, tolle aja põhilise "meelelahutuse", ehk lugemise - sümbolite sümbioos ja üks ütlemata ilus kujund Mirkolt... Lisaks ka mõned teised "kujundlikud" stseenid lavastuses mõjusid väga rikastavalt ja huvitavamaks tegevalt. Ilmselt suur tänu ka Hanna Junti'le, kes on seadnud liikumise nii suuremates kui väiksemates "tantsulisusele" viitavates või ka muudes liikumistes.

Oleks ainult tahtnud, ehk natukenegi ōnnelikumat lōppu... Aga no Tammsaare kirjutas selle nii (lugu üldiselt järgib päris hästi Tammsaare novelli, väikeste lisandite ja muutustega). Samas keegi väga traagiliselt seda seal lõpus nendest tegelastest ka ei võtnud. Justkui teades, et lõppude lõpuks läheb ikka nii, nagu minema peab (ja tegelaste vahele siiski jäi midagi õhku, kasvõi õhkõrn võimalus....).

Kestis 2h50min, aga ma ei pannud ajakulu üldse tähelegi. Novelli olen lugenud ja sisu ette teades oleks ehk pidanud, kuid siin on mängu, lavastuslikke ideid ja julgust tuua sisse kunstilisi lisandeid ning huvitavaid kokkumänge, et olin algusest lõpuni 100% justkui üks nendest noortest seal suheterägastikus, kõiki liine, kõikide tegelaste olukordi endas läbi elades. Eriti sobib see "suhete-blues" kui valatult just sügisesse ja talve, mis siis sellest, et tegelased alles vanuse poolest "kevades".

Hinnang: 4 (Ma ei olnud ehk sihtgrupp... usun, et see lugu kõnetab minust nooremaid veelgi tugevamalt. Pojale meeldiski üllatavalt palju. Ütles, et väga huvitav oli, kuigi teist vaatus pidas natuke nõrgemaks, sest esimeses vaatuses oli tema arvates struktuur rohkem paigas - sai aru kui ajas hüpati. Minule meeldisid vaatused võrdselt. Eriti lavastuslikud julged kunstilised valikud ja lavakasutus, rõdust rääkimata... ja muidugi 6 noore näitleja ansamblimäng. Võiks siiski öelda, et selle ilu ja rahulikult põhjamaiselt mitte-eriti-emotsionaalse loo oleks minu maitse jaoks pidanud muutma veelgi tundelisemaks. Kõige mõjuvamad sisulises mõttes olidki need 6 dilemmat, mis valitsesid iga kuut tegelast, sest neil kõigil oli oma valus okas hinges ning just need torkisid ka mind... Oleks tahtnud, et neist keegigi oleks õnnelik ja ma mõtlen päriselt õnnelik, mitte Hilda kombel rahuldudes sellegagi, mis talle osaks langes... Tammsaare seda päris õnnelikkust oma tegelastele siiski ei kinkinud... annab neile küll võimalused, kuid võtab need ka ära... Jättes siiski kõigil võimaluse oma saatust kujundada... oma vead teha, oma õppetunnid saada... Oma õnne peavad nad siiski leidma sellest loost väljastpoolt... Kuid ka õnnetuna olemist on ellu vaja... siis tunneb õnne paremini ära ja saab sellest ülesleides seda suurema naudingu!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i fotod):

Noored hinged

2 H 45 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL
Inimene, see on kõige huvitavam raamat maailmas.
2018. aasta märgib Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuid ka kirjandusklassik on kunagi noor olnud. Tammsaare 1909. aastal kirjutatud jutustuse „Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.
Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.
Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.
Lavastaja Mirko Rajas kõneles jaanuaris 2018 lavastusest nii: "Mind inspireerib ka mõte Tammsaarest kui noortekirjanikust – ka antud teos on autoril läbi elatud ning kirja pandud üsna noores eas. Selle teose teemad ja küsimused on ajatud. Armastuse mõtestamine, endale elukaaslase leidmine, abielu: on see võtmine või andmine, saamine või loobumine? Arvan, et see lugu võib puudutada nii noort kui vanemat vaatajat. Isegi kui vastus ei pruugi kohe selguda, on tähtis mõtestada – see suunab ehk sisulisemale otsingule ka elus."
Esietendus 30. septembril 2018.
Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramatiseerija: Helena Läks
Lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Rosita Raud
Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam
Valguskunstnik: Emil Kallas
Liikumisjuht: Hanna Junti

Mängivad

Getter MeresmaaMihkel VendelMart MüüriseppDoris TislarLaura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena)


Kommentaare ei ole: