Willkommen, bienvenue, tervist!
Jätke oma mured koju!
Kuidas palun?
Elu on olnud kohutav pettumus?!
Unustage ära!
Meil siin ei ole mitte mingisuguseid muresid... Meil siin on kõik kaunis - elu on kaunis, tüdrukud on kaunid... isegi ORKESTER on KAUNIS!
Nii kõlab avalaulus ja lõigus konferansjee "teretulemast" Berliini Kit Kat Klubi nimelisse kabareesse aastal 1929. Napis rõivastuses siredad naised ja heas füüsilises vormis mehed võrgutavad kõiki, kes nende lõbusat asutust külastama satuvad. Sugupoolest hoolimata. Hedonistlik, dekadentlik, paheline paik, kus kõik on lubatud ja kõik võib juhtuda. Vähemalt alguses nii näib...
Kohe alustuseks tahan öelda, et kindlasti soovitan Estonia uuslavastust vaatama minna, ehkki mu järgnevas tekstis võib kõlada ka mõnevõrra kriitikat (NB! tegemist on peegeldusega esietenduse põhjal ning selgelt oli veel just seetõttu rabedust ja paikaloksumatust), siis on ülimalt hea meel, et kogu maailma ühest armastatuimast muusikalist, on taas võimalik ka Eestis osa saada! Ja lavastustervik on tänu oma imelisele muusikale, ägedatele tantsudele, suurele tööle ja põnevale trupile igati elamuslik.
Kindlasti on sellest materjalist saadava elamuse suurus või ühenduste tegemine tingitud väga palju kogu loo/materjali tausta, varasemate sama muusikali lavastuste ning 8 Oscariga (parima filmi Oscar jäi koju viimata ainult sellepärast, et samal aastal oli võistlustules ka Francis Ford Coppola "Ristiisa"...aga ometi on see üks harvadest juhtudest, mil parima filmi ja parima režissööri Oscarid ei läinud samale filmile, sest Coppola nina eest napsas parima režissööri Oscari just nimelt "
Cabaret" eest Bob Fosse... Muide kultuuriajaloo auhindade-ajaloos on see ainukordne olukord, mil ühel inimesel, ehk Fossel, õnnestus samal aastal viia koju nii Tony, Emmy kui ka Oscar!) pärjatud materjali erinevate vormide kogemustest ning samuti ka sisupöörete ning konstruktsiooni tabamisest ning muidugi ka vaatamisõhtu tujust, tähelepanust ja võimekusest aimata tolle ajastu traagikat ning inimeste pimestatud (soov)usku headuse võidukäiku kurja üle ning tagatipuks ühildada "Kabaree" sisu tänapäevaga, sest see pole kahtlemata kaotanud ka meie ühiskonnas oma aktuaalsust.
Isikliku taustplaani ning võrdlusmomentide pagasi pean just sellepärast kõigepealt esile tooma, sest see selgitab just siinkirjutaja lähtekohta kiitusteks ja kriitikaks.
Korra u. 80ndate alguses Soome TVst ja korra 90ndatel videolt vaadatud Fosse 1972.aastal esilinastunud film Liza Minelliga peaosas, istutas "Kabaree" (ja selle laulud ning meloodiad) mällu, ühtlasi algatades ühe (teatri)elu refräänidest ja tekitades magneti - iga kord võimalusel "Kabareed" ka muusikalilavadel näha-kuulda-kogeda. Tegelikult ju täiesti võrdeliselt näiteks Shakespeare'i, Tšehhov'i, Albee või Tammsaare lavalugude erinevate versioonide ning muidugi ka mõnede teiste muusikalide, ballettide ja ooperitega. "Kabaree" on tõesti üks neid muusikalimaailma kõige-kõigemaid, mis kuulub seetõttu iga ennast kultuuri-inimeseks pidava isiku "vähemalt korra elus teatris" kogemise pea kohustuslikku elukavva.
1984.aasta suve hakul Eesti esmalavastusena, Ago-Endrik Kerge lavastatuna esietendunud (tänavune on seega Eestis "Kabaree" 40.aasta juubelihõnguline taastutvustus, ent kuna pole seda kusagil kellegi tegija poolt kuulnud sellise nurga pealt mainimas, siis ilmset vähemalt teadlikult seda siiski toonase austusavaldusena pole seekord lavale toodud). Mälus on pildid Eesti esimesest "Kabareest" väga ähmased, aga teatripublik Eestis oli valdavalt isegi väga vaimustuses (ja seda meenutatakse tänaseni suure südamega). Nähtud sai see toona mõned aastad peale esietendust, sest ka siis oli tegemist väga populaarse bestselleriga (nagu ka käesoleva aasta Kabaree, sest ka tänavu olid viimane kui üks kevadhooaja 11st etendusest Estonia suures teatrisaalis viimse kohani juba vähemalt kuu aega enne esietendust - välja müüdud!). Meeles on ka soe meeldimise ja rahulolutunne suurt lemmikut - Jüri Krjukovit näha ning see, kui hästi Tõnu Kilgas sobis ja mängis libedat, kuldkostüümis konferansjeed... Mõtlen, et kuna nüüdses uuslavastuse Sally Bowles'i rolli mängib Piret Krumm, siis huvitav, kas toonase Sally, ehk Katrin Karisma kõhus oli juba sellel etendusel Piret ka laval? Ajaliselt isegi klapiks! Huvitav, et noore teismeea rumalusest ja nõukaühiskonnas selle teema täielikust allasurumisest tingitult, ei osanud tookordsest lavastusest homoseksualismi viiteid välja lugedagi. Ilmselgelt olid need sealgi ridade vahel olemas, sest selleta see materjal oleks mõeldamatu (juba ainuüksi see, et natsid saatsid ju geid ja juudid ühtviisi koonduslaagritesse...see omakorda viib veel ühe mõttekäiguni, et Putinil ja tema Venemaal on homoseksualism kriminaliseeritud, aga Hitlerit ja natse mõistavad nemadki hukka...huvitav, kas nad eristavad seda kuidagi oma kultuuriruumis kuidagi ka, et natside "inimõiguste piiramine" nende arvates oli osaliselt siis ikkagi ka õigustatud? Ise ju nad vaevalt parallele oskaks vedada, et nendel endal on ka midagi ühiskonnas väga valesti). Kuid eriliselt meeles on sellest etendusest ikkagi Helgi Sallo ja Jüri Krjukovi lavakeemia. Sallo Fräulein Schneideri ja Krjukov Herr Schultz'i rollis. Jüri ju kõigest natuke üle 30-aastasena mängis seal käredahäälset 70-aastast vanameest nii, et ta tõesti "mängis", aga nii ehedalt ja armsalt, et Sa uskusidki teda vanameheks. Hämmastav talent! Sama keemiat muide Sallo-Krjukovi vahel sai pisut hiljem, ent umbes samal ajal (1989) näha ka "Viiuldaja katusel" etenduses, mis oli Georg Malviuse kõige esimene lavastus Eestis (Malvius ise jalutas ka seekordse "Kabaree" esietenduse järgselt Estonia trepil vastu, sest tema nö."õpilane" ja näiteks ka tema enda eelmise külalislavastajatöö Rahvusooper Estonias, ehk "West Side Story" lavastaja-abi AnnaKarin Hirdwall on seekordse "Kabaree" põhilavastajaks).
Teine Cabaret saabus Eestis lavale peaaegu 20 aastat esimesest hiljem, ehk aastal 2003 ja just nimelt Malviuse lavastusena, aga see on kohe eriliselt mällu kinnistunud. Tõenäoliselt isiklikumat laadi vahejuhtumi tõttu. Nimelt ka Vene Teatris toimuva etendus alguses (nagu ka Hirdwalli omas), liikusid tegelased saalis publikuridade vahel ringi. Toona veel üsna tundmatu Tanja Mihhailova liikus minu ja mu naise juurde (ja me istumise kusagil täiesti teiste inimeste vahel), tõmbas välja pitsilised aluspüksid, lehvitas neid peakohal ja hõikas üle saali Kaire Vilgatsi tegelasele, kes toimetas samal ajal rõdul, et ta sai eile tolle, kiiruga minu juurde unustatud, aluspüksid kätte (sest mu naine olla üllatavalt oodatust varem koju saabunud)! Hiljem tõi Tanja mu naisele pitsi konjakit...vabanduseks :) Umbes midagi sarnast juhtus eelmise aasta oktoobris (kogu 2023.a nr.1 teatrielamuse sees) Baz Luhrmanni "Moulin Rouge"i muusikali vaadates... kus Zidler'i tegelane mu (ilmselt ühe vähestest meestest esireas) välja valis ning läbi kogu etenduse sisusse ja oma mängu kaasas, küll küsides midagi ja siis sõrmega näidates ja sõimates "You fithy, filthy man" või kiites nägusaks jne. Malviuse Cabaret platseerus ka mu 2007.aastal koostatud toona viimase 10 aasta 100 suurima teatrielamuse sekka. Kusjuures tänaseks on selle positsioon veelgi tükkmaad kõrgemalegi tõusnud!
https://danzumees.blogspot.com/2008/02/viimase-10-aasta-eesti-teatri-top-100_12.html
Vat see oli seksikas, atmosfääritihke, mõjuv ja ajastu mõttes väga professionaalselt tehtud, kaasates toona (nagu ka seekord) draamanäitlejaid kandvatesse dramaatilisematesse rollidesse (see on üks neid mõnusaid muusikale, kus draamal on võrdeline roll muusika ja tantsudega). Uue suure muusikalibuumi laineharjal, mil muusikalid trügisid Estonia ja Vanemuise seinte vahelt välja ja mille vast üheks suurimaks alguseks võiks pidada 3 aastat Malviuse Cabaret'st varem Linnahallis mängitud "Vampiiride tantsu" (kuigi ka juba 2 aastat sellestki varem "Kuningas ja mina" ning aasta varem esietendunud "Linnupuur" samas kohas olid menukad) ning mida aitas Malvius ise ka ülal hoida mh. oma Linnahalli "Miss Saigon"i ja peale Cabaret'd ka "Oliver!"ga. Aga Vene Teatri toonane kitsas lava ning tõesti just see loodud kogu saali atmosfäär, kostüümide, julguse, Jüri Naela koreograafia ja näitlejana alles avastamisjärgus, ent kohe kätluses suurepärasteks osutunud Gerli Padar (Sally) ja Märt Avandi (Clifford), naised pöördesse ajanud Mait Malmsteni konferansjee ning vanema paari Helene Vannariga kahasse oma kunagise rolli uusloonud Helgi Sallo, ent sedapuhku juba Jüri lahkumise järgselt Guido Kanguriga paari mängides. Lavastus oma kõigi osistega oli ideaalilähedane just "Cabaret" kohta, ehk mida on üldse võimalik luua tavapäraselt ju hoopis "repertuaari"teatri saali. (Meie pealinna saalide mure on juba ammuilma legendaarne, sest vabatruppidelgi pole ruumi mängida... rääkimata siis mõnel teatril pühenduda 1 etenduse lavamaailma muutmiseks West End'ilikult vaid selle ühe lavastuse etenduste atmosfääri tarbeks... mis maailma suurlinnade suurlavastuste puhul annavad nagu juba iseenesest pool elamusest!) Kuigi paljud peavad seda 2003.aasta oma "kerglasemaks" versiooniks, liiga seksikaks ja vabameelseks ning mõni heitis ehk isegi ette ameerikalikkust, siis see vastupidiselt minule hoopis just nimme meeldis väga! Eestikeelne maailma tippmuusikal, meie omade tippnäitlejate ja artistide poolt hiilgavalt mängitud-esitatud!
Lausa mäekõrguseks olid kerkinud seega ootused 10 aastat hiljem Saksamaalt külalisena saabunud lavastaja Hovebitzeri versiooni, ehk 2013.aastal Vanemuise Tallinna gastrollina nähtud "Cabaret" eel. Kirjutasin sellest toona ka pikema arvustuse, mida soovitan lugeda rohkem sellepärast, et võrdlen seal pikemalt ka Kander/Ebb'i muusikali aluseks oleva John Van Druteni näidendi "Mina olen kaamera" dramaturgia ja seega ka "Kabaree" alusmaterjaliks oleva Christopher Isherwoodi romaani "Hüvasti, Berliin" ning autori isiku valikutega lavaloosse jõudnut. Kabaree puhul on ju tegemist biograafilise, ehk seeläbi tõsieluliste juhtumite põhjal sündinud dramaturgiaga, ehkki läbi allegooriate, üldistuste, mänguliste kahelisuste (näiteks autor Isherwood ise on nii konferansjee kui ka Clifford kokku... ehkki raamatus tema enda, ehk Christopheri nimeline tegelane). Aga ma leian, et sellest teadmine on vajalik või igatahes kasulik eeldus Kabaree-lavastuste etenduste vaatamisel:
https://danzumees.blogspot.com/2013/01/cabaret-vanemuine.html
Kui tookordse Vanemuise-lavastusega olid üsna kahetised tunded, siis elu vingeim Cabaret saabus sellest veel peaaegu 10 aastat hiljem, mil Londonis tuli välja... no võiks öelda TÕELINE Cabaret! Olgu siia vahele lisatud, et paljude jaoks on selleks hoopis (minul nägemata) 2014.aasta
Sam Mendes ("American Beauty" filmiga Oscari võitnud, lisaks James Bondi -filmide ja "1917" režissöör ning Broadwayl Lehmani-vendade lavastaja) ja
Rob Marshall ("Chicago" muusikali filmiga oscarinominent ja lisaks "Geiša memuaarid" ja ühe Kariibimere Piraatide -filmi režissöör) ühislavastus, kus Sally Bowles'i järgemööda mängisid
Michelle Williams, (praegune oscarinominent)
Emma Stone ja
Sienna Miller.
Kuid siis see West End'i 2021.aasta Cabaret!
Eddie Redmayne konferansjee rollis ja
Jessie Buckley Sallyna! Nii Ameerika Tony-auhinnagaalal kui ka Suurbritannias Olivieride jagamisel eristatakse esmakordseid ja juba varem lavastatud materjalide lavastusi. See "Cabaret" tegi 2022.aasta gaalal kõigi aegade rekordi taaslavastuste kategoorias - võites kokku 7 Olivieri! Seda vaatama minnes on kogu teater muudetudki Kit Kat Club'iks. Ent kui nädalas mängitakse kuude, isegi aastate kaupa ühes mängupaigas 6-8 korda ühte ja seda sama lavastust, siis ainult nii ongi see võimalik. Rääkimata sellest, kuidas Eddie oskab oma feminiinset poolt laval just täpselt doseerida ning olla selle kabaree, millel nimeks "elu" - konferansjee! West Endis on suurtel straaridel vaid teatud ajaks lepingud ning praeguseks on juba järgmised näitlejad sealsetes rollides, aga näiteks käesoleva aasta aprillist alates on võimalik (endiselt sama lavastuse) Sally Bowles'ina Londonis näha üht Hollyoodi noorema põlve superstaari, ent juba meedias oma sünnilinnas tagasi olemise rõõmu väljendanud -
Cara Delavingne. Samal ajal üle lombi Broadwayl on kevadeks valmimas West End'i superlavastuse ümberlavastus, ehk Rebecca Frecknall lavastab oma lavastuse ka New Yorgi publikule ja Suure Õuna külalistele koos Londoni lavastuse superstaari Eddie Redmayne'ga taas peaosas. Läbimängud Broadwayl algavad 1.aprillil, ametlik esietendus on 20.aprill ja pressile ning kriitikute erietendus päev hiljem.
Jõudes nüüd selle pika seletus-sissejuhatusega reedel, 9.veebruaril esietendunud Rahvusooper Estonia ja Rootsist (oma tiimiga) külla saabunud AnnaKarin Hirdwalli lavastuseni. Vaatasin 1.rõdul ning sellel oli käesoleva lavastuse mõttes nii head kui halvad pooled. Head - nägi tervikut - ja lavastuse trupp kõigi lauljate ja tantsijatega on ju korralikult suur! Lavastus sisaldab (suurepäraseid) Adrienne Åbjörn tantsunumbreid nii lavasügavuses kui ka üle kogu lava kombinatsioonidega ja need tervikpildid rõdult mahuvad ka ühte tervikvaatevälja. Üldse üldplaani lavastuslikult vast ehk ka mõjuvamaid efektid, nagu näiteks pöördlavaga, lavastuse kunstniku Caroline Romare muidu ju staatiliste konstruktsioonidega pidevalt läbi lavastuse, stseeniti muutuv kujundus ja eriti lõpustseeni "pilt" pääseb efektselt mõjule oma valguse (valguskunstnik Peter Stockhaus), tossu ning eelkõige just tegevuse tähenduslikkusega, vaadates seda pisut kaugemalt. Samuti ka Clifford Bradshaw (Kaarel Targo) dünaamiliselt tekkiva ja kaduva üüritoa, ent samas teises lava ääres konferansjee (Priit Võigemast) toimetamist, võib hoida pidevalt samaaegselt panoraamvaates (kuigi selles osas on mul ka lavastusele 1 suurimaid etteheiteid, aga sellest natuke hiljem). Rõdult paistab ka orkester ja kuigi selles lavastuses on lavaltoimuv sedavõrd intensiivne pidevalt, et palju mahti orkestriauku kiigata polegi, siis ometi "kabaree" kui asutuse, ehk just nimelt selle lavaloo mõistes, on oluline ja hea ka muusikuid pidevalt näha. Kuigi lisaks (vähendatud koosseisuga) orkestrile orkestriaugus, ka lavasügavuses oli vähemalt etenduse alguses "bändi" paista. Paraku ka rõdu-kaugusele on paista kostüümikunst, mis just kõige ilusam seekord pole (üksikute eranditega) ning eriti just Sally Bowles'ile oleks võinud midagigi erilisemat luua.
Lähedamal, ehk parteris istumise suureks eeliseks on kogu tegevustikule lähemal ning kohati isegi "sees" olemise võimalus. Päris alguses, veel enne kui etendus päriselt algab, on tantsijad publiku 1.rea ees ning ilmselt ka seal lähedamal istuvatel aitavad luua vajalikku atmosfääri (ma pidin silmi kissitama, et suuta eristada näiteks 1 Fine5-trupi tantsija ja suurem osa neist seal jäidki tuvastamata...ehkki see polegi ju oluline, sest nad kõik on hoopis Kit Kat Klubi "töötajad"). Kuid see lugu ja need tegelased justkui nõuaks lausa neid lähemalt näha (näitlejate kiituseks küll - kõik eranditult mängisid tõesti kogu saalile! ei olnud rõdul istuvad selles mõttes vähegi vaeslapse rollis). Arvestades, et tegemist on ju dekadentliku, hedonistliku Berliini kabaree, mitte uhkema, eriliste disainide, sulgede ja viledega Pariisi kabareega (sulgi muidugi kasutati ka Berliinis, aga kõik oli palju tagasihoidlikum), siis on justkui õige tunde kättesaamiseks, ehk päriselt ka õigest aegruumis kohalolu tundmiseks hädavajalik otsapidi ikkagi selle "sees" olemine. Tahan siinkohal siiski eraldi välja tuua, et osa rahvast (ka rõdul) seisis püsti lõpus aplodeerides ning ma arvan, et oleksin ise ka olnud valmis tõusma, kui kõik oleksid seda teinud... ent seda siis kogu sellele muusikalitervikule ja eelkõige just lauludele-muusikale-tantsudele, tantsijatele ja lauljatele, mitte vast niivõrd sellepärast, et oleksin päris rahul olnud kõigega.
Küsimärke ja vaimustust oli praktiliselt võrdselt, aga see mis meeldis, see meeldis väga ning sellepärast ka küsitavused lihtsalt kandsin hea lõivuks. Ei tee üldse saladust, et Priit Võigemast on üks minu praeguse hetke lemmiknäitlejaid. Tema viimase aja mänguvorm on roll rolli järel olnud vaimustav (ei imestaks, kui kevadel leiaksime ta taas Teatriliidu (nominentide seast "Macbeth"i ja "Vend Antigone, ema Oidipus" kõrvalosade eest). Sellepärast oli tema konferansjee ka üks teatriõhtu suuremaid ootusfaktoreid. Ühest küljest on ju just tema tegelane, kes peaks andma läbivale mõttele "Elu on kabaree" raamistiku, aga teda ei ole lavastatud selleks raamistajaks. Jah, ta on praktiliselt terve lavastuse laval, vaatab teisi, vaatab ennast oma kabareestaari grimmipeeglist, esitab (suurepäraselt) oma (suurepärased) laulu- (ja vahvalt tantsu)numbrid, sealhulgas juba mainitud etenduse sissejuhatuse ning ka minu isikliku (tavapäraselt) lemmiklaulu sellest muusikalist - "Money"... ehk tegelikult originaalmuusikalile alles hiljem lisatud "Raha, raha, raha" -laulu. Etterutates ütlen kohe ära, et küll üldse mitte Priidu, ega ka lavastuse pärast, tõusis hoopis üks teine laul seekordse lavastuse lemmikuks (mis küll on alati ka väga meeldinud, kuid siiani varasemates üheski versioonis kõige-kõigemaks pole tõusnud - sellest pisut hiljem Katrin Karismaga ühenduses). Ja eriti mõjuv on Võigemasti konferansjee ballaad 2.vaatuses, mil miskipärast tekkis tunne, et ta nagu kanaliseeriks kedagi...vaadates vilksas korra David Bowie, aga võibolla siiski keegi teine(?) Igatahes veel 1 imeline laulunumber, nagu ka tema rinnahoidjates, 2 tüdrukuga korterijagamise lõik ning gorillatüdrukuga sõbrustamine (see on sümbolistlik, sest natsid olevat juute gorilladeks kutsunud) - aga meie konferansjee kõige kiuste julgeb seda! Võigemasti juuksed on siin blondid, ta jookseb ringi ning esitab tegelikult oma kogu rolli valgetes kontsakingades... ja ometi ei usu teda grammigi selles rollis. Ta mängib oma ekspressiivset keigargeilikku tegelast... aga pole temas üldse ei seda staarvõrgutajat, ega ka tegelase kogu rollikaart lõbusast traagikasse, mida pakkus Mait Malmsten oma mänguga, ega ka Eddie Redmayne'i psühholoogliselt tabavat piiripealkompamisemängu - sa näed ja sa tead, näitleja mängib, aga ometi ta nagu hoopis ei mängiks, vaid on... ja seda isegi laulmiste kiuste! Filmis konferansjeed mänginud ja selle eest Oscarigi võitnud ning pikka Hollywoodi-karjääri nautinud Joel Grey, tuli ju alles vanaduses kapist välja ning temal tuligi vast ka kogu konferansjee-roll teatud mõttes siis natukenegi vast isegi loomuldasa, aga Priit (vähemalt esietendusel) ei mänginud seda välja. Suund oli olemas, aga oleks tahtnud veel tunduvalt julgemalt, väljakutsuvamalt, näiteks Tõnu Kilgase tabatud "etenduse" juhilikkust või Priidu valitud suunas oma tegelast veelgi teravamaks pigistades ning ka kogu rollile "teekonda" lisades... Aga vast see valitud suund võib veel mängides ning karakterit pisut seeläbi edasi arendades ja aktsente lisades tulla ning polnud lihtsalt veel esietenduseks päris valmis (palun mitte valesti aru saada, midagi katastroofilist ka polnud, lihtsalt tema puhul on ootused nii ilmatu suured). Alguse tagasihoidlikkus ning sealt kasvamine andis nagu mõista, et tõesti alge on olemas ka rolli raames arenevaks "mänguks". Heh... võibolla neil isegi veab, kes esimese hooga Kabaree-pileteid veel ei saanud ning näevad seda alles kunagi hiljem?! ;)
Kõige õnnetum oli esietendusel olukord Mart Madistega. Alles hiljuti tõusis ta raketina Estonia-lemmikute sekka Vahur Kelleri lavastatud Naksitrallide (mängulises mõttes tolle lavastuse suisa suurima positiivse üllatuse pakkunud) Kingpoolena (ja seda olukorras, kus tegelikult kõik 3 Naksitralli olid lausa superhead), aga siinse esietenduse tehislik tekstiedastus jättis mulje, nagu tal kas pole tekst veel peas ja keegi ütleb talle kõrva sõnu ette või siis on midagi muud lahti, millest publik pole teadlik, aga lavalt pakutav oli imelikult, aga ka ilmselgelt, võõristav. Ehkki alguse rongi vahvalt mängitud portfellivahetus ning just tema tegelase mantli seljastvõtuga natsi-haakristi paljastamine, tekitasid tugevat pinget õhustikku. Muidu öeldakse, et peale surmaga seonduva, polegi enam tänapäeva maailmas enam eriti tabusid alles, aga tundub, et mõned siiski veel on (ehkki ka haakristi nägemine käib ju käsikäes 6 miljoni surmaga). Ajastulises mõttes on siin tegemist Saksamaal natsismi tõusuga ning see on paraku endiselt veel teemaks ka meie tänapäeva igapäevaelus, on selleks siis Putini Ukrainlaste tembeldamine või meie oma kodumaine võõraviha või endast erinevate inimeste mitte aktsepteerimine ning nendest üleolekust kramplikult kinnihoidmine. Aga see on kahtlemata ka üks põhjustest miks Kabaree teemade võrgustik ja sellised lavastused on hädavajalikud ka praeguses Eestis (ja maailmas). Paraku tuleb tõdeda, et ilmselt ei kao Kabaree (isegi kui selle tegevus toimubki peaaegu 100 aasta taguses ajas) aktuaalsus veel niipea. Madistel on (kahjuks) kõige tihedamalt ühisstseene Kaarel Targo'ga ning kui varem ei ole Kaarli s-tähe diktsioon eriti häirinud, sest see on tal päris kenasti kontrolli all, aga kui vastas on teine näitleja, kellel on veelgi susisevam "s", siis hakkab see paratamatult kõrva. Esimeses stseenis kui Kaarli Clifford stiilselt rongikupees Berliini, ehk lavale sõidab ning nad Mardi Ernst Ludvigiga kohtuvad, müksas mu teatrikaaslane kõrvalt ja sosistas, et ta ei saa susistajatest arugi ja kas nüüd kogu etendus saab seda kuulda... Kuid teades mõlema mehe võimekust, on see kivi mitte otseselt lavastuse kontekstis näitlejate kapsaaeda, vaid kus olid lavastaja kõrvad? Kas tõesti siin ilmneb võõrkeelse lavastaja võõrkeelsusest tingitud vea mitte äratajumine?
Kaarel Targo Berliini saabunud noor kirjanik on oma kurbade kutsikasilmade tegemise oskuse, sametiselt ilusa lauluhääle ning idealistiku tegelase innuga mängimisel täitsa armas kohe. Ikka ja jälle mõjub see stseen, mil Sally Cliffile ütleb, et kasuka arsti juurde jättis ning "sinisilmne" noormees ei saa neiu sõnade valikust aru. Väga hea, et Kaarel pole oma gay-tegelast hakanud liigselt "gayks mängima", see oleks tekitanud lavakeemilise kakofoonia Priidu mitte-päris-usutava või siis kuidagi "pooles vinnas" vajalikust "elust suurema gay-tüübi" mänguga. Ilmselgelt on autor Isherwood Kaarli tegelase prototüübiks, sest kohtus ja elas ju ka tema põgusalt päriselt Berliinis koos ühe kabareelaulja Jean Ross'iga ja oli ju Isherwoodi terviknimi, enne USA kodanikuks saamise nimelühendust: Christopher William Bradshaw Isherwood... ehk "Bradshaw" ka... Ja on ju ka teiste tegelaste nimed Isherwoodi päriselust inspireeritud.
Aga kui Mart polnud oma rolliga veel jaamast lahkunud, Priit oli teel ja Kaarel peaaegu kohale jõudmas, siis Piret Krumm oli juba sihtjaamas välja astumas. Väga intelligentselt loodud rollikaar, kus alguses on lõbusust mõnusalt palju, ajastulikku kabaree-staarlaulja meesteneelajaslikku usutavust. Kavalat naiselikku lollimängimist, a la - nagu ta tõesti ei saaks kohe aru, et Clifford on ameeriklane... britid ju kohe saavad...(Sally ise oli britt, kes elas Berliinis, nagu Jean Ross, kelle põhjal Isherwood selle tegelase lõi). Piretis endas on mingi huvitav kiivalt varjus tume pool, mida ta oskab osavalt oma karakteritele lisada sügavuse andmiseks. Kergem ja lõbusam tuleks tal nagu lihtsalt loomulikkusest... nagu laulmisel - võimsalt ja ilusasti laulda ta oskab, aga lisaks ka lisada käredust vajalikes kohtades, et anda lauludele karakterit. Tegelikult just selle rollikaare veel poolepeal, ehk 1.vaatuse põhjal sedavõrd rahul (nagu päris lõpuks) veel ei olnudki, alles kusagil selle muusikali suurima hiti, ehk "Elu on kabaree" lauluga võitis ta lõplikult oma läbikomponeeritud mänguga enda poolele. Kontekstiväliselt on see ju vahva ja lõbus laul (Chelsie Elsie surmast hoolimata), mängulinegi (elu võib olla lühikene ja parem ikka elada täiega ja teiste inimestega suhelda, selle asemel, et üksi kodus kududes konutada), aga arvestades kõike, mis on Sally ning Saksamaaga juhtunud selleks hetkeks ning mille otsa ta ka selle laulu esitab - taas oma vanas töökohas - Kit Kat Klubis - tagasi lavale astudes - on Piret paralleeltoonina toonud sisse ka varjatud traagikanoodi... ta on kabaree laval ja nagu näitleja-elukutse nõuab - on laval andmas edasi seda, mis antud juhul peaks vaatajatel-kuulajatel meelt lahutama, tema endagi meeleolu tõstma... kuid selgelt tänu Pireti tabavale duaalsete kihtidega mängule - ta tegelane siiski seespool samaga valu tundmas. Sina, vaatajana, publiku seas vaadates ja teades kogu tausta - tead seda... ja ainult sellepärast oskabki selle ka Pireti Sally laulmisest välja peilida. Kuigi natuke vist mängis kaasa ka juhus. Nimelt see laul on uskumatult nõudlik ning tegelikult oli tunda, et esietenduse kõrgendatud ähmis, kas laulja tõesti laulis ka üsna piiri peal võhma mõttes... ehkki auga siiski noodid lõpuni kandes... kasvõi katkemise hinnaga... aga natuke oli ka seda piiripealsust vähemalt teritatud kõrvus tunda. Eks lava suurus ning seal liikumine võtab ka oma ning see ongi ju alles 2.vaatuse teises pooles. Üksjagu lisaväärtust annab ju vaatajale ka võimalus Piretit oma emaga koos mängimas näha, kes siin loos ju pole tema ema ja ega ka Katrin Karisma Fräulein Schneider pole ka (minu arvates) sobivast east hoolimata, eristatava emaliku vaibiga tubade väljaüürija ja ometi on ju teadlikul publikul see mõte vaadates peas.
Põhirollidele ringi peale tehes saab lõpetada korüfeedega, kes esietenduseks näisid täiesti oma rollidega kohal (loe: valmis) olevat! Saab jälle tõdeda, milline kingitus on iga võimalus näha ja kuulata Jassi Zahharovit ja Katrin Karismat igas nende uues muusikateatri olulises rollis! Mõlemad ju suisa väga heas nii mängu- kui lauluvormis. Jassi muidugi on Katilegi "poisike", sest ta pole veel 70 täiski (sel kevadel 29.05 on see ümmargune juubel!). Ja Jassi südamlik ning üdini sümpaatne Herr Schultz on lihtsalt nii nunnu, et mitte vähimatki pole imestada, kuidas Katrini Fräulein Schneider temasse on ära armunud... Ja muidugi vastupidi ka - sest Katrini Schneider on särtsakalt kuraasi täis, põlevate silmadega, aga kes teab väga hästi, kes ta on ning mis on tema väljavaated elupõlise vanatüdrukuna. Jassi kanda, ehk välja mängida on üks lavastuse olulisemaid kui mitte isegi see psühholoogiliselt kõige olulisem tuum - ta tegelane on juut, aga tegelikult ju Saksamaal sündinud, ehk end ka sakslasena defineeriv... ja kui tema maal on kurjus tõstmas pead, siis ta ei saa ega taha uskuda, et sellel on pikemale kandvad jalad ehk mõju - ikka on neid "ulakaid koolipoisse, kes aknad kividega korra katki viskavad... aga siis saab ju uue, terve akna panna ja elu läheb edasi"... aga mis siis, kui ei saagi seda võimalust uut panna, vaid sind aetakse ühtlasi kogu aknatagusest minema, see võetakse Sinult ära ning Sind ennast pannakse ei mingil muul põhjusel kannatama kui vaid sellepärast, milliste juurtega Sa sündinud oled! Me inimesed ei taha uskuda ju paha - lootus on me põhiolemusse sisse programmeeritud. Mis paratamatult tõmbab paralleeli näiteks sellele, et Putin alustas sõda juba 2014... ja isegi veel nädal enne täiemahulist sõda, lükkas ta ümber väiteid, et ta ka ülejäänud Ukrainat plaaniks rünnata... Kurjus hiilib salamisi... ja kui temast jagu ei saa, siis ta kasvab, võib koguda ka strateegiliselt jõudu ning planeerida, et siis järsku kogu täiega (justkui ootamatult) võimust võtta. Sama võib täheldada ju ka meile veelgi lähemal... meie poliitikaski... me näeme neid märke, aga kas ei saa või ei taha halvemat uskuda. Ent ikkagi selle kõige juures see Jassi imeline hääl! Vaikne, rahulik, siidinegi, aga siis kui ta laseb, siis kogu Estonia kõikide rõdude kaugemasse nurkagi jõudev ja terve suure saali õhku täitev. Isegi tema rääkimise hääl on meloodiline- puhas ime!
Kuigi esietenduse kõige suurem staar oli Jassi imelisest häälestki hoolimata ikkagi Katrin Karisma! Kas võibki öelda, et "ootamatult", kui tegelikult ju lisaks Priidule, Jassile ning tema ja Pireti sama lavastuse sees nägemisele, ikkagi ju ootas ka just nimelt näha-kuulda Katrin Karismat (üle pika aja) sellise mahuga uues rollis! Tema oli ka näitlejatest ainsana see, kellele lõpuaplausi ajal publik tormiliselt oma jalgu vastu põrandat kõmistas! Schultzi ja Schneideri puuvilja-lõigus oli vahva teatrikaaslasega mängida mõistatus-mängu kaasa, ehk mis puuviljad seal kotis peidus on? Muidugi ju laulu pärast on teada, aga kui ei mäleta või ei tea, siis Katrin hoiab natuke aega salajas ja laseb vaatajatel tõesti seda mängu kaasa mängida. Katrin on ka siinses trupis näitleja, kellel näib olevat keemia kõigi lava teiste näitlejatega. Võibolla ka kandes endaga eelmise Estonia Kabaree lavastusega sidusust, loob ta mingi ajasilla kõigi jaoks...lähemale Estonia teatri "Kabaree"-ajaloole. Aga mis peamine, ta suudab oma vahetu karakteriloomega terve suure saalitäie rahvast oma tegelase tunnetesse näiliselt justkui mängleva kergusega kaasa haarata! Näiteks tema küsiv laul "Mida teeks sa?", ehk "What would you do?" paneb ka publiku enda sees neid küsimusi esitama. See laul, millele ennist viitasin, tõusiski seekordse lavastuse lauludest minu jaoks selleks kõige lemmikuimaks. Kindlasti ühe mõjutegurina just nimelt Katrin Karisma hingestatud esitus, mis tema tegelase kibedat olukorda nii mõjuvalt edasi annab. Sa oled juba elusügises ning ometi on Sul võimalus elus ka veel kihluda ning tunda seda, mida armastatud ja sind armastava elukaaslasega koos elamine tähendab... ja see võetakse Sinult ära. Hirmutatakse Sind armastuse juurest hoopis eemale - vähemalt seda kandis Katrini esitus ja see oli vajalikult südantlõhestav. Kõik need stseenid milles tema osales või veelgi enam tema misanstseenide emotsionaalsus, panid mingist hetkest alates lausa ainusilmi just teda jälgima ja ainukõrvu kuulama! See oli kahtlemata lavastuses ka selline "teatriaasta-tipptasemel" -roll ning seda ka draama mõõtmes oma karakteri eheduse ja psühholoogilise pagasiga. Katrin lõpetas ju kunagi lavaka 3.lennu.
Vahvad uued avastused olid noor Karis Trass (kes vaid paar aastat tagasi ooperilauljana Rahvusooperi trupiga liitus), siin lõbutüdrukuna, kes ka samas külalistemajas tuba üürib, et madruseid (oma kehaga) lõbustades raha teenida, et sellega üüri maksta toa eest, kus teenindada mehi, et raha saada ja üüri maksta...nii me suurem osa inimestest ju elame - nagu oravad rattas, ametitest hoolitamata...Ent kui herr Ludvigi haakrist paljastub, siis antud juhul ei saanudki aru, et kas ta astub nö. enamlaste poolele oma Saksa-lauluga (!homne kuulub mulle!) või katsub ta sellega tähelepanu hajutada ehk pidu päästa? (kes teisi versioone on näinud, see teab)
Väikses sutsakas ka teine uus lavatutvus - Rein Saar - kohvikus gei-mehe rollis, kes Cliffi ära tunneb kusagil mujal geiklubis kohtumisest ja tolle seksuaalse sättumuse nii teiste tegelaste kui ka publiku jaoks paljastab.
Bob Fosse, kes legendaarse filmi lavastas, on tuntud ka kui "jazz-käte" tantsudes rakendajana ja kuigi me siin Åbjörn'i koregraafias üleliia palju ja rõhutatult just jazzkäsi ei näe, siis ometi on alati hea ja kindel muusikalide koreograafina kavalehel tema nime näha just ka sellepärast, et ta oma koreograafiates oskab tantsijate kätele ka tantsulist tööd anda! Siin on tal peamiselt suured kombinatsioonid ja vähem üksiktegelaste tantsu, aga seda naudingulisem on lisaks tantsule endale märgata ka asetus-kombinatsioone ning nende vaheldumist. Näiteks 2.vaatuse alguses lavasügavuses ja kõrguses seljaga tantsijate rivi-tants, mis mõne hetke pärast publiku ette lavale nägudega ümber rivistub ja hoogsaks kankaaniks läheb... mille lõpus muide Priit Võigemast (isegi kui ta jalg päris tantsijatega võrdselt kõrgele ei tõusegi) pakub keset etendust läbi publiku korraliku kahina tekitava üllatuse!
Orkester on Estonial vägevas vormis - puhas nauding on seda elavat ja ilusat ning ka mängulist orkestratsiooni kuulata laitmatus esituses, vägesid juhatamas esietendusel dirigent Kaspar Mänd. Tantsijad ju ka tasemel ja isegi kui esietendusel veel kõik päris puhas ja täpne liikumises polnudki (ja see käib rohkem meeste kui naiste kohta), ehk küll jõudis keegi hiljem alustada või liikus keegi natuke teistega võrreldes korraks rütmist välja, siis eks Kabaree-vorm annab selleks ka natuke loa. Kabarees ei olegi kõik nii täpselt kalkuleeritud, nagu näiteks balletis. Kabaree on eluline ja elu ei ole kunagi joonlauaga sirgelt joonitud. Sellepärast sellised apsakad isegi pigem lisavad "elu" ka lavale ning ei häiri karvavõrdki. Lauljad ju ikka ka tasemel, aga kas kabareedes ka kunagi päris ooperikoorilikku laulu esitatakse, selles pisut kahtlen... Samas tegemist on ju Rahvusooperiga ja seega lauljad on ooperikoori taustaga ning mul ei ole ilmselt õigust nende mõnede üsna märkamatute kohtade pärast nuriseda, sest omamoodi esindab see ju mängukohta (see pole kabaree, see on muusikal), aga enda maitse järgi ideaalis, oleks tahtnud ka nende lõikude puhul kabareelikkusest lähtumisest lahendust.
Jõudes lõpuks ikkagi just selle Hirdwall'i lavastusliku poole juurde tagasi. Sissejuhatavas lõigus lubatud "hedonistlikku, dekadentlikku" Berliini aastal 1929 atmosfääri mõttes siiski laval ma ei tajunud...kui, siis vaid päris-päris enne etenduse algust sai no ääriveeri tunda... lavastuses endas oli see siiski puudu. "Pahelisust" vaid näpuotsaga või isegi sellestki vähem. Kaldun arvama, et lavastaja siiski ei hammustanud ka seda materjali konstruktsiooni päris täitsa lõpuni läbi. Ja see on ju "Kabareel" erilise ülesehitusega. Ent nagu mainitud, oli tal seal ka mitmeid väga häid leide, eriti laval toimuva dünaamilisuse mõttes ja muidugi eriti oluline, ehk finaali mõjuv lavalahendus ning veel sinna otsa päris lõpu video-idee sellelegi punktiks-seletuseks võttis pahviks. Sellele ju isegi aplaus ei saanud kohe otsa alata, sest natuke imelik oli sellisele sisus toimuvale "aplodeerida", ehkki trupile kogu etenduse tänulikkuse mõttes ju muidugi... Samas ikkagi see "elu on kabaree" lavastusjooniselike sidususte puudumine kus tal nagu poleks seda "konferansjeed" ehk siis teadustaja poolt õnnestunud siduda mõistuspäraselt ja põhjenduslikult "elule" ning rohkem ongi ta vaid "kabaree konferansjee". Aga ma usun, et see häirib tegelikult vaid neid vaatajaid, kes lähevad juba valmis ootuste ja varasemate kogemustega "Kabaree"sse. Kes tahavad vaadata lihtsalt üht imeilusa muusika, vapustavate hitt-muusikalilauludega (ja praktiliselt kõik siin on muusikalimaailma armastatuimad, absoluutsed hitid), ägeda koreograafiaga ilusate tantsijate tantsude, keskmisest tunduvalt sügavama ja tõsisema, isegi väga olulise sisuga, tuttavate ja armastatud laulvate näitlejatega muusikali, siis siit seda kõike saab!
Hinnang: Ma vist ütleks, et elamuslikkuse mõttes tugev 4... ja seda puhtalt ka vaid imeliste laulude, muusika ja tantsude pärast... ja enda peas seosete tegemise võimaluse ning seda nii endise kui praeguse maailma kui ka Kabaree lavastuste-ajaloo siduste pärast ja võibolla ka sellepärast, et minule lihtsalt isiklikult Kanderi ja Ebbi muusikal väga meeldib. Ent lisaks kindlasti ka Piret Krummi ja Katrin Karisma pärast ja sellepärast, et siin muusikalis on sedavõrd palju ka tantsu... ehkki minu teatrikaaslase arvates oleks võinud seda veelgi rohkem olla! Aga eks see mis meeldib, seda ju tahabki veelgi rohkem! Samas võiks hinnang olla tunduvalt kõrgem materjali tabavama režii korral,
mõnede oluliste,
puuduvate laulude lisamisel (Sally oli nendeta taandatud kõrvaltegelaseks) ning ka rohkem (paremini) kõikides rollides sissemängituna, rohkem intiimsema-seksikama-pahelisemana ning tõesti ka mingistki otsast atmosfääris Berliin 1929likuna peale laineliste juuste. Samas nautisin ka seekordse esituse peas kaasalaulmist, tantse ning isegi kohatist liigutatust (eriti just Katrini, Pireti ja Jassi tegelastega seonduvalt ja finaalis). Hea, et 2.vaatus oli esimesest parem ning ma üldse ei välista, et selle lavastuse mõnd sügisest etendust veelgi vaatama lähen, kasvõi juba sellepärast, et ka teise koosluse rolle näha ja neid laule uuesti elava orkestri saatel otselaulduna kuulata saada!
PS. huvitav Kabareede-ajastu on hetkel pealinna lavadel! Suurepärane ja ehtsalt klassikaline Starlight Cabaret "
The GreatEST Show" Viru Merineitsi laval, Eesti Draamateatri kultuuriloolinegi, aga samuti justkui Berliini-kabareelik "
Cafe Theatral" ning mängitakse ju veel ka megavahvat Must Kast/Paide Teater "
Carmen"it. Lisaks alles äsja, ehk ka käesoleva aasta alguses esietendunud VÄGA soovituslik ning lausa uskumatult hästi õnnestunud Brechti-kabaree - Vene Teatri teatristuudio vilistlastest näitlejatega, kes sõna otseses mõttes särasilmselt ja põletava poweriga mängivad väga mõjusalt omapäraselt Ring-lavale lavastatud "Mann is Mann"i! Kuid kabareelikkusega kurameerivad ju veel nii mitmedki teisedki lavastused kaudsemalt või otsesemalt... näiteks kasvõi Ekspeditsiooni "
Reis metsa lõppu".
PPS. Kes tahab ettevalmistavalt või järellainetuses lavastuse aegruumi veelgi süvendada-laiendada, siis sobivalt just nüüd jaanuari lõpus ilmus ka raamat, mis jutustab ühest "Kabaree" lavaloo "naabruskonna asutusest" - Kitty salong:
https://www.apollo.ee/kitty-salong.html
PPPS. Kas ikkagi “elu” on “kabaree”? Kabarees keegi kunagi tōsiselt haiget ei saa, aga elus ju küll...
Küll, aga võib kabareelauljale, no vähemalt sellisele, nagu Sally, hoopis vastupidiselt- “kabaree” olla “elu”, umbes nagu pühendunud teatriinimesele “teater” olla “elu”?
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):
Kabaree
Unustamatu meelelahutus kõigile, kes janunevad armastuse ning vabaduse järele.
Kestus u 3h05min, ühe vaheajaga.
John Kanderi muusikal
John Van Druteni näidendi ja Christopher Isherwoodi jutustuse ainetel
Maailmaesietendus 20. novembril 1966 Broadhursti teatris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 9. veebruaril 2024
Laulusõnad: Fred Ebb
Laulusõnade tõlge: Kirke Kangro
Libreto: Joe Masteroff
Tõlge: Hannes Villemson
Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd
Dirigent: Lauri Sirp
Muusikajuhi assistent: Martin Trudnikov
Lavastaja: AnnaKarin Hirdwall (Rootsi)
Kunstnik: Caroline Romare (Rootsi)
Valguskunstnik: Peter Stockhaus (Rootsi)
Koreograaf: Adrienne Åbjörn (Rootsi)
Emcee / Konferansjee: Priit Võigemast või Kaarel Targo
Sally: Hanna-Liina Võsa või Piret Krumm
Cliff: Kalle Sepp või Kaarel Targo
Preili Schneider: Juuli Lill või Katrin Karisma
Härra Schultz: Mart Laur või Jassi Zahharov
Preili Kost: Karis Trass või Kadri Nirgi
Ernst Ludvig: Mart Madiste või Jaak Jõekallas
Esitatakse eesti keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.
Berliin 1929. Ideed uuest maailmakorrast levivad järjest jõulisemalt, kuid Kit Kat Klubis on kõik endiselt teretulnud. Sally Bowles on klubi staar ja koos klubi konferansjeega püüab ta hoida elus unistust vabadusest. Klubis kohtub ta noore Ameerika kirjaniku Clifford Bradshaw’ga, kes on tulnud Berliini ennast leidma. Saksamaal, kus natside marsisammud järjest ähvardavamalt kõlavad, areneb nende armastuslugu läheneva maailmasõja varjus.
„Kabaree“ on legendaarne Broadway meistriteos – muusikal, mille tõsine alatoon toob rambivalgusesse 1930. aastate dekadentliku Saksamaa mõjuvallas olevate tavaliste inimeste elud. Muusikali esietendus Broadwayl 1966. aastal oli sensatsioon ja esimesel hooajal anti pea 2000 etendust. See on pildike ajastu metsikust vabadusest ja üksindusest, mis aitasid luua keskkonna vaimsele, kunstilisele ja seksuaalsele vabadusele, mille saatuseks oli natsirežiimi all kuhtuda.
Lavastaja AnnaKarin Hirdwall: „Kas te olete kunagi oma soovidest ja unistustest loobunud, sest kardate tagajärgi, mis nende poole püüdlemine kaasa võiks tuua? Selles lavastuses tahan teile rääkida sellest, kuidas inimesi mõjutab hirm ning kuidas kujuneme sellisteks nagu oleme. Kas elame oma elu kammitsetult või tõevabaduses? Kas suudame tulevikus teha isiklikke ja sotsiaalseid muutusi või hoiame end tagasi ja klammerdume muutuste kartuses vana maailma külge? Tahan tervitada publikut maailma, kus elavad tegelased, kes usuvad, soovivad, armastavad, julgevad, unistavad ja loodavad – sõltumata jõududest, mis püüavad neid kontrollida, piirata, siluda ja hirmutada vait olema.“
NB! Juhime tähelepanu:
- Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele lastele. Etendus võib vajada vanemlikku selgitust.
- Laval kasutatavad sigaretid ei ole tubakatooted ning on tervisele ohutud.
- „Kabaree“ lavastuses on II rõdult nähtavus piiratud.
Lisaks trupis:
Koreograafi assistent - Mehis Saaber
Lavastuse assistendid: Silva Valdt ja Pirjo Levandi
Näitejuht - Helgi Sallo
Koormeister - Heli Jürgenson
Koormeistri assistent - Ksenija Grabova
Vastutav pianist-repetiitor - Riina Pikani
Pianist-repetiitorid - Jaanika Rand-Sirp, Ave Wagner, Tarmo Eespere
Etenduste juhid - Rein Lepnurm, Riina Airenne
Lisaks veel esietenduse digitaalselt kavalehelt:
Bobby, tantsija - Rein Saar
Victor, tantsija - Urmas Põldma
Max, Sally arnukade sõber, tantsija - Georg Gurjev
Tolliametnik - Aare Kodasma
Kelnerid - Rafael Dicenta, Andreas Lahesalu, Ivo Onton, Mati Vaikmaa, Kim Sargsyan
Kit Kat klubi tüdrukud - Merit Kraav, Kadri Kõrvek, Karin Helstein, Katri Juss
Kit kat klubi poisid - Rafael Dicenta, Andreas Lahesalu
Taksojuht - Ivo Onton
Tantsijad - Svetlana Anslan, Kim Yana Hügi, Triinu Upkin, Karina Laura Leškin, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees, Sandra Riivik, Lisbeth Schellbach, Luca Giovanetti, Simo Kruusement, Argo Liik, Endro Roosimäe, Pol Monsech, Mehis Saaber, Erik Tjordal-Christensen
Lauljad - Karin Helstein, Katri Juss, Merit Kraav, Kadri Kõrvek, Maria Leppoja, Maris Liloson, Jekaterina Lomakina, Danna Malõško, Carol Männamets, Emily Ruus, Greete Ruutma, Merje Uppin, Rafael Dicenta, Andrei Karpievitš, Andreas Lahesalu, Antonio Sayago
Rahvusooper Estonisa orkester
Orkestri kontsertmeister Maria Goršenina
Helikujundaja - Kaspar Leesme
Videokujundaja - Rene Topolev
Lavameister - Mario Madiste
Lavapuldi operaator - Henri Roolaid
Valgust juhib - Ritšard Bukin
Video ja heli - Kalev Timuska, Kaspar Leesme
