Cabaret aluseks on Christopher Isherwood-i 1939 ilmunud romaan "Goodbye to Berlin" (e.k. "Hüvasti, Berliin" Huma 2001). Raamatu tagakaanel on tekst: "Kirjanik George Orwell on raamatut iseloomustanud sõnadega: "Suurepärased visandid lagunevast ühiskonnast". Mõrkjas kõrvaltvaatajapilt ning ühiskondlike sündmuste poolt eraeludele avaldatava brutaalse mõju ere kõnekus on teinud Hüvasti, Berliinist ühe kõige jõulisema ja populaarsema romaani, mis 20. sajandil inglise keeles kirjutatud. 1971. linastus raamatust lähtuv Bob Fosse film "Kabaree", Liza Minelliga peaosas.
Kui oleme täpsed, siis film jõudis kinodesse siiski 1972.aastal. Kirjanik planeeris tegelikult kirjutada episoodilise hiidromaani Hitleri-eelsest Berliinist, kuid lõpuks piirdus siiski kuue palaga, mis moodustavad järjepideva jutustuse, mille lugu kestab alates 1930.aasta sügisest kuni 1932/33 talveni. Ehk raamatu sisu tegevus kestab u. 2 aastat. Kusjuures raamatus on peategelaseks kirjaniku enda nimeline tegelane, mitte Clifford Bradshaw, nagu teatrilaval. Filmis on antud sellele tegelasele hoopis kolmas nimi. Kuid kõigis kolmes figureerib keskse tegelasena Sally Bowles. Huvitav fakt ehk ka see, et Isherwood sai inspiratsiooni Bowles-i nimepanekul ühelt heliloojalt (Paul Bowles), nagu ta oma memuaarides kirjutab: "liked the sound of it and also the looks of its owner."
Muusikalilugu toimub peamiselt Berliinis aastal 1931, kui natsid hakkasid võimule tõusma ja tõusidki. Lugu pöörleb ühest küljest Kit Kat klubi inglannast kabareetantsija (Gerli Padar) ja tema suhte ümber ameeriklasest kirjaniku Cliff Bradshaw-ga (Juss Haasma). Kõrvalliinina hotellipidajast vanaproua Schneideri (Eva Püssa) ja ühe tema üürniku (ka Cliff ja Sally on samas majas üürnikud) - juudist puuviljakaupmehe, härra Schultzi (Aivar Tommingas) armulugu. Kogu tegevust juhatab sisse ning läbi etenduse muudab elu kabareeks ja vastupidi - konferansjee (Hannes Kaljujärv).
Broadwayl sai tükk esietenduse aastal 1966 ja seda mängiti ühtekokku 1165 korda. Londoni West Endis nähti esietendust paar aastat hiljem - 1968 ja Sandy roll oli toona ühe teatud Judi Dench-i kanda :)
Eestis õnnestus minul näha seda esimest korda lapsena, 1980ndate keskel, Ago-Endrik Kerge lavastusena Estonias (Sally-Katrin Karima, konferansjee-Tõnu Kilgas, Schultz-Jüri Krjukov, Schneider-Helgi Sallo...ei mäleta, kes mängis Cliffordi) ja 10 aastat tagasi Georg Malviuse lavastusena Vanalinnastuudio egiidi all Vene Draamateatris. Ka tookord oli Sally rollis Gerli Padar, kuid kõik teised näitlejad ja lavastus nii atmosfäärilit, rõhuasetustelt kui ka tunnetuselt hoopis teistsugune. Vanemuises Hovenbitzeri lavastuses on enam-vähem võrdselt Sally ja Cliffi lugu Schneideri ja Schultzi looga. Malviuse lavastus oli ehk siiski kaldu noorte armuloole.
"Life is a Cabaret old cham, come to the Cabaret"
Gerli Padar on kui sündinud Sally Bowles! Võimsalt lauldud, isegi hästi näideldud (see massiline muusikalides mängimine on õpetanud Gerli päris ehtsaks näitlejaks!). Samas muutis see väga tugevaks kontrastiks jällegi teiste laulvate näitlejate laulutaseme (ja mina "vingusin" paar päeva tagasi Russell Crowe laulmisoskuste üle Les Miserables'). Kõige rohkem ehk Eva Püssa kahjuks. Millegipärast mõjus, et tema tegelane laulis vaatet rohkemgi kui Sally. Aga kuigi Eva laulab ju rolli "ära", jääb tal laulmistalendist siiski sellise massiivse muusikalirolli jaoks väheks. Natuke pikemate nootide võtmisest üldse rääkimata, aga ka muidu oli nootide hoidmisega raskuseid. Samas eks dramaatilisemad hetked vabandavad ka mingil määral välja ja võib ju öelda, et need laulud ongi mõeldud nii laulmiseks... Juss Haasma Cliffil on vähe antud laulda, aga Juss ju muidugi laulab ära. Tema lauluhäälel on ka väga iseloomulik tämber (justnagu tal oleks midagi laulmise ajal suus), aga lauda mees oskab. See on minu meelest ka üks "kunstniku" tunnus, et ta on äratuntav ehk, et temas on midagi just temale iseloomulikku. Cliff-i roll on üldse kuidagi tõsine ja mingis mõttes tõre ning marginaalne. Kuigi tegelikult peaks see olema mingis mõttes just tema teekond Berliini ja sealt ära, jääb ta siiski kõrvaltegelaseks ja mõnevõrra isegi teiste tegelaste varju. Tema armastust Sallyga on ka terve tüki jooksul vaid ühes kohas võibolla rohkem näha, siis kui nad pikalt suudlevad ja ma-ei-tea-mida :) samal ajal seal põrandal (laval) teevad. Aivar Tommingat vaataks iga kell ja igas tükis. Ka siin on ta vanamehest, armastuse leidnud tegelasena suurepärane ja Aivari mõnus lauluhääl on juba tuttav mitmetest muusikalidest. Samuti mõjus väga positiivselt Merle Jäägeri särtsakas lõbunaine. Natuke elu ja pahelisust juurde, millest tegelikult jäin isegi mõnevõrra puudust tundma selles Cabaret versioonis. Oleks võinud ikka tunduvalt julgem olla (Malviuse lavastuse ajal käisid sukatrippides lauljad-tantsijad publiku ridade vahel ning tekkis ehk tõesti "kabaree" tunnetus. Ja kabareega käib ju juba käsikäes "pahelisus"... Ütleb ju teatergi oma kodulehel, et alla 14 mitte soovitatav... Tänapäeval 14 aastased teavad ja on näinud palju rohkemat kui palja ülakehaga tantsija-mehi. Isegi roppuseid ju ei öelda (õnneks)... Minu jaoks uus tutvus oli Simo Breede, kes küll esmamuljet eriliselt positiivset ei jätnud. Tema karakterisse tuli elu sisse pigem siis kui ta laulma sai hakata (siis kui ta juba natsina kihluspeole tuli), aga minu jaoks mängumaneerilt mittemidagiütlev ja isegi võib öelda vajalike emotsioonideta. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus, aga Hannes Kaljujärv. Mul läks alguses minut aega, enne kui ma aru sain, et see on tema... (tavaliselt olen harjunud tükke esimesest reast vaatama ja seekord nägin 16ndast.) Uskumatu kuidas ta hääl moondub kui ta panna helistikuvõrra vast ehk tema tavalisele häälele kohaselt kõrgemalt laulma. Ja oh kuidas mulle meeldisid tema pöörlevad lavaletulekud - need tõesti tuletasid pidevalt meelde, nagu tema tegelanegi, et meil on siis kõik biuuutiful... oleme tulnud argimuredest ära ja muresid "seal neil" ei ole, on hoopis tüdrukud, kes on biuuutiful... Samas see mõrksus, mis siiski nii natsi-juudi kui vanaduse ja oma õnne järele liikumise kohta on jutustatavate lugude sisuks, see mõjub ehk just nimme natuke tugevamalt kui pidevalt tuletatakse meelde, et kõik on Kabarees biuuutiful. Ei ole... elus ka ju pole ja "Elu on kabaree"...
Muusikalis kõlavad laulud on ju suuremas osas teada-tuntud ning see on üks suuremaid muusikali trumpe (mõnus neid oma pea sees kaasa laulda, eriti kui samaga saab live-s kuulata head esitust). Paljud neist on ka meie lauljate poolt juba varem esitatud nii siin kui seal, aga ka ingliskeelsetena on neid ikka elu jooksul saanud kuulda - "Money makes the world go around", "Mein Herr" (mis muide kirjutati alles filmi jaoks ning ei olnudki esialgses muusikaliversioonis) ning muidugi nimilugu "Elu on kabaree". Kuid üheks mõjuvaimaks lauluks tõusis seekord hoopis "Meeskite", võibolla sellepärast, et seda esitas Aivar Tommingas mõnusalt jutustavas vormis, aga võibolla ka sellepärast, et see on esimene kord kui etenduses saab aru, et Schultz on juut (ta ju laulab jidišikeelse sõnaga laulu) ning ühtlasi hakkab tekib tunnetus kogu sellest maailmast selles ajastus nende tegelaste ümber.
Tabavalt on lavastajal toodud surmamaskis tegelane justkui vahenumbriks - allegooriana võib võtta, et surm liikus ka juutide ja natside vahel ning Hitleri kujul viskas "Heil Hitlerit"... Samas aitas see luua ka sellist dekadentlikku atmosfääri, mis tihti valitseb eelmise sajandi esimese poole Saksamaa filmides ja romaanides (näiteks minu jaoks ka romaanis "Berliin, Alexanderplatz").
Dirigendiks oli "alati muhe" Tarmo Leinatamm ja ei jäta konferansjee ka teda oma jutu sisse toomata :) Avaldades oma huvi tema vastu (tegemist siis gay-karakteriga. Huvitav, et raamatu kirjutanud Isherwood on gay, temanimeline minajutustaja, aga mitte. Ning see on siiski jõudnud konferansjeede näol nii muusikali kui ka filmi - no eks muusikalis ongi jutustajaks rohkem konferansjee. Raamatus oli küll gay-temaatika esindatud, nimelt gay-paar Peter ja Otto, kellel oma suhtlemise ning seksuaalsusega oli raskuseid Natside võimuletõusuga seonduvalt).
Koreograafe oleks olnud justkui 2. Osalt tantsudes oli tunnet ja isegi nutti, teised oli imelike ja juba tervete kombinatsioonidena tuttavad või näiteks sobimatute popmuusikavideote pealiigutustega. Kuid üldmulje jäi siiski positiivne. Eelkõige sellepärast, et mõned naistantsijad olid silmatorkavalt head. Ühe paremas lavaääres seisnud naistantsija säärelihased oli lausa 16.ndasse ritta näha. Respekt! :)
Mõned natuke imelikud tähelepanekud torkasid ka silma-kõrva. Näiteks kummaline, et "inglanna" Sally Bowles ei saanud aru, et Cliff on ameeriklane. Aga inglased saavad ju alati aru. Hääldamine lihtsalt on hoopis teistsugune ja intonatsioon samuti. Muidugi võib selle panna ka naiseliku jutusoone tekitamise süüks, aga siiski...
Üle ega ümber ei saa võrdlusest 1998-2007 aastal nähtud etenduste TOP100s 54.kohal platseerunud Georg Malvius-e Vanalinnastuudio all lavastatud ja nüüdseks siis juba peaaegu 10 aastat tagasi nähtud versiooniga. Ühendavaks faktoriks vaid alusmaterjal ning see, et mõlemas mängis Sally Bowlesi rollis Gerli Padar. Toona oli see elamus intiimsem, mida ilmselgelt võimaldas Vene Teatri atmosfäär. Solarise Nokia saal on ju ikkagi "kontserdisaal", mitte teater. Kirjutasin lühidalt oma edetabelis järgnevalt: "Cabaret näol oli tegemist millegi tõeliselt teatris toimuva kabareetaolise
etendusega. Sest alguses kui saali läksime tuli üks tegelastest meie juurde ning
tegi meie kulul nalja - aluspükstega. Üle saali. Minu teatrikaaslasele pakuti ka klaas konjakit
vabanduseks...keset etendust. Aga Gerli Padar on hea laulja ning kogu kamp - nii
noored kui vanad, olid tõelised proffid. Lavastaja muidugi maailmaklass ja samuti
kunstnik (tsitaati lisatud märkus: kusjuures kunstnikutöö jättis vaatet Vanemuise versioonis kõige rohkem soovida, eriti just praktiliselt kujundamata jäetud lava - kõigest hall mostrumkoridor ja kabareekardinad ja ääristuled. Valguskujundust võib ehk pidada suuremaks kunstnikutööks). Sisu oli ju muidugi vanast Liza Minelli filmist teada, lisaks olime teatrikaaslasega mõlemad lugenud ka seda Isherwoodi raamatut, millel see muusikal baseerub.
Raamat on muidugi kõige parem, kuid muusikal oli ehe ja väga õnnestunud! Ja siin
oli juba seda sisu (muusikalides ju tavaliselt pole) natuke rohkem. Lisaks Vene Draamateater lõi üpris autentse
atmosfääri."
Tõestust sai ka fakt, et eestlased on endiselt "muusikalirahvas". Suur Nokia saal oli rahvast puupüsti täis. Muidugi, eks palju võis näha ka turiste, kuid siiski. Korralduslikust küljest oli kummaline, et garderoobis oli ka veel etenduse määratud algusajal, ehk kell 19:00 pikad järjekorrad. Etendus saigi alata sellepärast u.10 minutit hiljem. Samuti kestis 4.jaanuari etendus terved 3 tundi (koos pooletunnise vaheajaga), mitte 2:45, nagu kodulehel kirjas (hilisemat algusaega arvesse võttes). Kuigi Solarise naabrina elades minul isiklikult vahet polnud, aga vajadusel ehk hea teada...
Lisaväärtuseks oli tükis äratoodud ka "pohmelliravim" - toored munad worchesteri kastmega :) Hmmm, ma just viimane kord ostsin Londonis ehtsat worchesterit kaasa...
Hinnang: 3+ (teatris minu taga istunud inglased kiitsid, et "Sally Bowles is really good". Ja täpselt nii oligi. Eesistunud soomlased kurtsid, et kummaline on subtiitreid ülevalt lugeda, sest harjunud on neid altpoolt ("sub"tiitrid) lugedes tegevust jälgima, aga ülevalt kaob allolev, ehk lavaltoimuv tegevus vaateväljast ära. Ma ise märkasin samuti, et mingil hetkel justkui automaatselt lugesin teksti ka juurde... Ju see on mingi harjumuse asi - et kui teksti näidatakse, siis "peab" lugema. Samas, paaris kohas läks tekst muusika sisse või mõnel muul põhjusel kaduma ning siis oli hea, et sai selle lugedes siiski nö. kätte. Ma kujutan ette, et kogu see "kabaree" võiks Vanemuise "teatrimajas" mõjuda "kuumemana" - hot, hot hot, nagu ka lavalt iseloomustus Kit Kat Kabaree kohta käib. Nokia suures kontserdisaalis jäi siiski see "hot" olemata-tulemata. Samas head laulud ja Gerli Padar esitus kompenseerisid seda päris palju. Mõned teised laulvad näitlejad siiski ei vedanud päris hästi välja ning lavakujundus oli plass, mis ei aidanud lool sündida. Minu jaoks jäi sisuliselt ka kõik poolikuks - ma mõtlen kõik suheteliinid justkui katkevad, aga võiksid edasi kesta. Samas tegemist on ju ikkagi "Kabareega" ning igal showl on algus ja lõpp, selles suhtes on Kabaree ikkagi episoodilik väljalõige elust ning mitte elu ("Elu on kabaree"). Mis juba ka Malviuse lavastusega seonduvalt sai mainitud, et tegemist on mõnevõrra sisukama looga kui tavaliselt muusikalidel. Ideaalis tahaks näha versiooni, kus Sallyt mängib Gerli - samas Tanja Mihhailova Sallyt pole ju üldse näinud, frau Schneider võiks olla -eriti väga kandva lalja-rolli tõttu Silvi Vrait, Cliffiks sobib piisavalt hästi Juss Haasma, Fräulein Kost Merle Jääger ja Ernsti rollis tahaks näha pigem Markus Luik-e. Minu versioonis oli viiest kolm, seega jäin rahule.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
CABARET
Muusikal kahes vaatuses
John Van Druteni näidendi ja Cristopher Isherwoodi jutustuste ainetel
Libreto Joe Masteroff
Muusika John Kander
Laulusõnad Fred Ebb
Tõlkijad Hannes Villemson, Kirke Kangro
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Dirigent Lauri Sirp
Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa)
Valguskunstnik Palle Palmè (Rootsi)
Koreograaf Winfried Schneider (Saksamaa)
Osades: Tatjana Mihhailova või Gerli Padar, Robert Annus või Juss Haasma, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Eva Püssa või Silvi Vrait, Markus Luik või Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Merle Jääger või Kaili Närep, Maria Kallaste, Pirjo Püvi või Helen Nõmm jt.
„Ma leian, et see linn on kütkestav. Siin on kõik niivõrd pulbitsev ja pillav. Inimesi valitseb haiglaslik lõbutsemisjanu. Kui tegemist oleks filmiga, siis mis kõik siin juhtuda võiks? Vulkaan võiks lahvatada, linna võiks tabada raju ning üleujutus...“ (Cliff)
Muusikali tegevus viib meid Berliini aastal 1929. Samal ajal kui Weimari vabariik on uppunud majanduslikku ja poliitilisse segadusse, õitseb ööelu – nii ka kurikuulsas Kit-Kat-Clubis. Äsja Berliini saabunud ameerika kirjanik Cliff Bradshaw armub kohe klubi sillerdav-kahtlasesse atmosfääri ja kohalikku tähte, imekaunisse Sally Bowlesi. Kui Sally oma kiiva armukese, klubiomanik Maxi poolt vallandatakse ja ta Clifi juures proua Schneideri pansionis varjualust otsib, areneb kergemeelse femme fatale’i ja tagasihoidliku kirjaniku vahel kummaline suhe…
„Cabaret“ toob vaatajate ette meelelahutusest sõltuvuses oleva ühiskonna, mille frivoolsetest ja kergemeelsetest lõbustustest tulvil elu meenutab tantsu kuristiku serval. Sest „homne päev“ - natsionaalsotsialism, tuleb pidurdamatult ja seda ei takista kellegi isiklik õnn ega kunstnikud või väljaspool seisjad.
Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete subtiitritega
Esietendus 20. oktoobril 2012 Vanemuise suures majas
Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar