Mauno saladuslik kadumine - Piip ja Tuut Teater

Tänapäeva digimaailmas võib igaüks "ekraani sisse" ära kaduda... Nii juhtub ka Maunoga... ja emakeeleõpetajaga... ja raamatukogutädiga ja... See ei ole naljaasi - kuigi laval ongi kõik väga-väga naljakas! :)

Viiruseid on ju igasuguseid, mis siis kui mõni selline imebki inimesed kõige naha ja karvadega digimaailma - teisele poole ekraani ja siis jääbki sinna vangi?! Kui kõnekas, kui tänapäevane, kui tähtis ja kui vaimukas! Tegelikult on tegemist juba 2013.aastal Ilmar (Volli-lugude autor) Tomuski ilmunud samanimelise raamatu Liis Seina dramatiseeritud Marek Demjanovi lavastusega. 

Oleme ausad - me ju räägime ja räägime ja räägime sellest teemast, aga probleem on endiselt aktuaalne ja tundub, et ka süvenev... Sellepärast peame rääkima veel ja veel ja veelgi rohkem! Igas vormis, lootes, et kuidagi midagigi kohale jõuab. kasvõi skepsise tekitab kusagile hallide ajurakkude vahele.

Aga eriti lahe ju kui seda tehakse mitte moraali lugedes, vaid mõnusalt ja kavalalt, ühe vahvamast vahva lavaloo sisse on see oluline sõnum peidetud, mis siis hoopis alatajule mõjub ning samaga ka naerutab - nii on meeled valla ja vastuvõtlikkus hoopis tugevamalt töös - enese teadmatagi!

Ja millised vahvad 3 rolli toovad eelmisel aastal Viljandi lavakooli lõpetanud näitlejad vaatajate ette. Tegelikult on neid rolle seal igaühe jaoks veel rohkemgi. Sepo Seeman nimiosas, on ainult läbi ekraani laval, aga noored mängivad laval nii omavahel kui ka täpse režii läbi Mauno-Sepoga, et tegelikult etenduse lõppedes on lausa kummaline, et Sepo ei tulegi teistega koos kummardama - ta on ju hinges nii tugevalt seal kohapeal! :)

Teatrielamus on selline lustlik ja lõbus ning nagu öeldud, isegi krimkalike kalduvustega lugu (tuleb ju lahendada müsteerium, kuhu ja kuidas need inimesed üksteise järel kaovad... ja miks lapsed ise ei kao?), mis pidevalt korralikult naerma ajab ja seda peamiselt just karikatuursete ja lõbusate näitlejatööde pärast. Stefan Hein ja Kristjan Poom on juba mitmekordsed lemmikud, aga nüüd on Grete Konksi ka "kohale jõudnud". Tema papist (kunstnik Jaanus Laagriküll) prillidega prouva on lausa hüsteeriliselt naljakas!!! Kõik kolm näitlejat mängivad sellise hoo ja energiaga ja kammerlikult lähedalt sellest osa saada tõmbab niimoodi seiklustesse kaasa, et tõesti on tunne, nagu lahendaks seda mõistatust seal nendega koos. Kristjan Poomi diktsioon on lausa eraldi tähelepanuväärivalt terav ja selge - tõeline nauding on kuulata tema tekste. Ka tantsuliigutused tulevad tal nii ehedalt ja loomulikult. Stefan Hein on üks minu kogu nende kursa (ja üldse eesti noorte näitlejate seast) lemmikuid (eelkõige just tänu tema mitmekülgsusele ja karakteriseerimisoskustele) - siin on tal habe kadunud (ega ju nii pisikesel poisil, nagu ta seal laval mängib, veel kasva :)), aga tema kelmikus, soojus ja lahedus ei olegi habemes peidus (kuigi see vahvalt tema kaubamärgiks on kujunenudki)! See tuleb ikka temast endast! :) Ja Grete, ainsa tüdrukuna on nagu Blomkvisti-bande Eva-Lotta. Poistega maid jagades lööb vahepeal mõnusalt see "plika" ka välja, aga siis kohe sulandudes teistega ja see suhestus annab veel ühe kihi juurde. Ja no see juba mainitud prillidega tädi (vaata järgmist fotot!) - niiiiiiii lahe! Tõesti nagu Eesti oma ja tänapäevane Astrid Lindgreni lugu. Kogu seiklus toimub veel soojal ajal, ühes väikelinnas. Ideaalne kombinatsioon! Mängitakse ju järgnevatel mängukordadel sügavamale sügisesse ja nii toimib ühe eriti mõnusa suvepikendusena.

Kogu videolahendustega põnev segamine (video ja eriefektide autor Rene Topolev) annabki lavastajatööle omapära ning muudab selle lavaloo eriliseks - seda ju tänapäeva lapsed neelavad eriti hõlpsalt ja mõnuga. Lõppude lõpuks kujunes peamiseks sõnumiks vast ikkagi see, kui oluline on raamatuid lugeda! Ja seegi hästi peidetult ning kahtlemata ju ka väga tähtis. Muide, ka lapsevanemaid pole unustatud ning ohtralt on ka "meile" teksti sees noppimist ja nokkimist! 

Katri Rebane on kirjutanud sobiva heliriba ning isegi paar laulu, millest räpp "Ebamaine" jäi ka kõrvu ja pähe kummitama. Seejuures Marge Ehrenbusch on pisitillukesele Piip ja Tuut Mängumaja lavale suutnud luua isegi täitsa arvestatava tantsuliigutustega liikumise!

Sobib igas vanuses lastele (alates isegi 4-5stest) ja lapsemeelsetele ja isegi lastelavastusteskeptikutele, sest kõik on nii hoogne ja humoorikas, et lausa lust on seda kõike kaasa teha!

Väga lahe ja lõbus elamus! Üks senise teatriaasta kahest parimast lastelavastusest!

Hinnang: 4 (kuigi lastelavastusena veelgi kõrgem)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teatri FB seinalt):

Ilmar Tomusk / Liis Sein / Marek Demjanov

MAUNO SALADUSLIK KADUMINE

Põnevuslugu lastele. Lavastus väärtustab päris sõpru, päris inimesi meie kõrval ning traditsioonilisi kogemise viise: raamatute lugemist ja ette lugemist, mängimist ja loodusega koos olemist.

Ühel õhtupoolikul tabab Luutsniku küla ullikest Maunot koduteel salapärane viirus, mis muudab ta digitaalseks. Koolipoisid Jaagup ja Andreas juhtuvad seda pealt nägema ja Mauno satub digitaalsena nende telefoni. Poisid helistavad tuttavale raamatukogu juhatajale Õilmele ja sealt levib viirus „Mauno“ kõikide raamatukogujuhatajate telefonidesse ja raamatukogudesse. Ühtlasi digitaliseeruvad kõik lasteraamatud ja raamatukogude juhatajad. Poisid jäävad aga viirusele immuunseks, kuna neile on lapsepõlves palju raamatuid ette loetud ja nad ise on otsustanud kooli lõpuks läbi lugeda kõik küla raamatukogus olevad raamatud.

Kuni Jaagup ja Andreas lahendust otsivad, seiklevad teised tegelased internetis, erinevates portaalides, ega leia seal rahu. Poistel õnnestub politsei, kooli direktori, kooliarsti ja raamatukogu juhataja Milvi abil siiski viirus murda ning digitaliseerunud inimesed ja raamatud internetiportaalidest tagasi päris ellu tuua.

Kestus 1 tund ja 10 minutit

Lavastus on loodud lastele, kuid kõnetab ka kogu pere

ning on pühendatud digikultuuri ja eesti rahvajutu aastale (2020).

Ilmar Tomuski põnevusloo "Mauno saladusik kadumine" on Piip ja Tuut Teatrile

dramatiseerinud Liis Sein.

Laval on Mauno rollis virtuaalne Sepo Seeman.

Põnevuslugu jutustavad erinevates rollides Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.

Lavastaja ja produtsent - Marek Demjanov

Lavakujundus ja kostüümid - Jaanus Laagriküll

Muusika ja laulutekstid - Katri Rebane

Liikumisjuht - Marge Ehrenbush

Video, visuaalsed efektid ja valgus - Rene Topolev

Graafiline disain - Triin Heimann

Esitendus 12.sept kl 12 Piip ja Tuut Teatris

Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater

Üks põhjamaine kostüümidraama sobib Eestimaa "läbi aasta kestvasse sügisesse" ju valatult - tormised ja karged tunded, mis arenevad ja koguvad tuure vaikselt inimeste pinna all, kuni ühel hetkel saab neid nii palju ja muutuvad nii intensiivseks, et välja purskuvad. Ja kui tegemist on inimestega, kes elavad oma tunnetest ja hingeasjadest johtuvalt eelkõige, siis on teadagi irratsionaalne, pimestatud ja spontaansetest otsustest juhinduv tegutsemine kerge tekkima. Inimesed ja nende ego, inimesed ja nende tunded, see maatriks inimsuhetes on üks huvitavamaid-haavatavamaid, sest mõjutab nii armastust ja suhteid kui ka seeläbi iseenda elu. Kõik käib ringi siin elurattas segamini, nagu ühes pesumasinas. Pesumasinas, mis alati "puhtaks" ei pesegi, vaid otse vastupidi.

Rakvere Teatris esietendus nüüd septembris Urmas Lennuki lavastusena, lavastaja enda dramatiseeringu alusel, Selma Lagerlöfi Löwensköldide sõrmuse needuse romaanitriloogia keskmine osa - "Charlotte Löwensköld". Selle lahtimõtestamiseks ja tausta uurimiseks võtsin pärast nägemist natuke aega, kuna raamat ise ja selle varasem ning hilisem osa on mul tervikuna lugemata. Etendust vaadates võtsin küll vastu kõik, mida minule näidati, aga vajasin siiski laiemat konteksti, sest kuigi tegemist on küll ühe tervikliku lavalooga, on see ikkagi tükk nö.suuremast pildist. Ja nüüd võin ka öelda, et üpris huvitavast saagast. Needus needuseks, aga inimesed ise teevad oma otsuseid ja üks inimene saab ikkagi iseenda eest otsustada, ise olla nii või naa või kuidas ta tahab. Sellega ta võib mõjutada enda lähedasi, aga paraku on meil ka ootused teistele, ent ka teistel on needsamad õigused ja alati ei pruugi meie soovid-ootused-unistused, tahe ning tegutsemine kokku minna. See võib vägagi haiget teha. Üldjuhul ongi armastuse olemasolu kahe inimese vahel selle reflektiivseks tõestuseks, et teise inimese ego muutub vähemalt sama oluliseks kui iseenda oma.

Jah, minule see lugu (ja lavastus) meeldis, aga... jah, see "aga"... Kuidas sõnastada peegeldust loost armastusest, kus tegelikult "armastus" ongi vaid näiline?

Taustaks vaid mõne lausega sisust, läbi tegelaste, sest vaatamise mõte on ju ikka see lugu igaühel endale oma peas tõlgitsetuna vastu võtta... Charlotte (Natali Väli) on orb, kes elab ühes Rootsi kiriklas. Kohalik pastor (Eduard Salmistu) kaitseb ja toetab teda. Pastoraati saabub õpingutelt tagasi noor usumees Karl-Arthur (Imre Õunapuu), kellega Charlotte on kihlatud ning noored kokkusaades peaksidki abielluma. Löwensköldide needus siiski ei lase kõigel ilusalt ja lihtsalt minna. Asju on keerulisemaks ajamas orelimängija-proua (Silja Miks), kes ise noorest kirikuõpetajast on huvitatud (see väljend on selge alahindamine - ütleme otse - Karl-Arthurit himustab) ning Charlottest on huvitatud üks Rootsi rikkamaid mehi (Madis Mäeorg). Poega Karl-Arturit käib tihedalt vaatamas ning emana (Ülle Lichtfeldt) soovib väga ka tolle elu mõjutada üks rikas koloneliproua. Tegevuse käiku on seotud ka üks Dalarnast pärit kiriklas müügiga tegelev tüdruk (Grete Jürgenson). Õppinud ja vaga mehena on Karl-Arthur oma kodukanti naastes väga põhimõttekindel, mis puudutab karjääritegemist ja tema elulisi valikuid, nimelt tema ei taha saada mingi suure koguduse ette ja teha seda tööd kuulsuse, laia austajastkonna/kogukonna ning raha pärast. Temale piisab vagur, vaene ja lihtne elu, kusagil väikses kohas. Sellest ta ümberelavad naised aru ei saa ning nõnda tekivadki eelmainitud konfliktid, kus egod ja ootused teistele inimestele põrkuvad.

Teisalt kui on armastus, siis saadakse ju selle jõul kõigest üle. Isegi omaenda egost, onju! Meespeategelane armastab siin ju küll, aga kahjuks mitte Charlotte'i, vaid eelkõige ja kõige rohkem ikka jumalat. Charlotte ilmselt armastab oma meest, aga too ei suuda saada üle sellest, et naine siiski julges enda ootusest mehele rääkida. Selline paneb ju inimese ebamugavasse olukorda. Vaadates seda vastassugupoolt oleva teatrikaaslasega, jõudsin veendumusele, et naised ei suuda seda meest mõista. Mina mehena küll. Samas pean ütlema, et tegelikult on Karl-Arthur ka minu arvates üks mömm ja silmaklappidega. Hilisemas tegutsemises selgub, et täiesti segane ja kõige põhi on ikkagi see, et ta siiski päriselt Charlotte'i ei armasta. Seega õnn lausa Charlotte'i seisukohalt, et ta selle mehega sügavamalt seotud pole. Teisalt, aga teeb ta ise ka nii spontaanse otsuse sealt edasi, et seegi pole ratsionaalne. Ja kuigi lugu selleni ei jõua, siis tead juba ette, et neid mõlemat on ka edaspidi ootamas õnnetu armastus. Organistiproua seal vahel on nii läbinähtav. Ma ei tea, kas päris elus ka selliseid inimesi on või siis ei näe ise kõrvaltvaataja pilguga neid kui ise oled enda elu sees, kuid filmidest, raamatutest ja teatrist on nad "tuttavad" ja alati emotsioone tekitavad. Tema käitumismudelit jälgides tekib igasuguseid vastakaid tundeid korraga ja see on vaataja jaoks magus - viha ja vastikus, ent ka koomilisus, kahjutunne, aga ka parastamine. Võib vaid ette kujutada, et selle väljamängimine on ka paras köielkõnd näitleja jaoks, ehk õnnestumiseks on vaja need tundeimpulsid oma tegelasest ju teele saata ja nõnda tõusiski minu jaoks just "mängijatest" Silja Miks kõige meeldejäävamaks ja naudingulisemaks. Tema lömitavat ja "maduussi" prouat lausa ootasin stseenidesse! Kuid kas see oli armastus, mida ta tundis Karl-Arthuri vastu? Pigem ikka himu, ehk soov mees endale saada, kasvõi üle laipade - ükskõik mis hinnaga.

Võiks ju ka arvata, et ema oma poega armastab... ent miks ta siis käitub nii julmalt, öeldes, et kui poeg nii ei tee, nagu tema tahab, siis jätab ta tolle pärandusest ilma? Kas mitte see üks lause ei anna aimu, et ta pigem ikka armastas seda imidžit, kelleks tema illikukukene saada võib ja kuidas siis ema sellest veelgi uhkema positsiooni ühiskonnas saavutab - ühtedes kätes nii rahaline kui hingeline üleolek teistega võrreldes? Ei tea seda Selma ja Urmase kirjutatud ema hingesügaviku sügavust. Kuid Ülle emana esitab siin ühe monoloogi, millest siiski tõesti kostus läbi päris armastus - "KUI INIMENE ARMASTAB..." Seega ta ise teab, mida armastus tähendab... See monoloog on kogu lavaloo kvintessents (õigemini päris armastuse virvendus, mis tegelikult selle loo omavahelistest inimsuhetest puudub) ja kogu etendus on ka kasvõi ainult nende (teises vaatuses) kõlavate tarkade sõnade pärast oluline! Minu jaoks terve etenduse tipphetk, mida tahaks uuesti eraldi kuulata. Vaadates oled ju nii hetkes sees ja mõte jookseb tekstiga kaasa, noogutades ja siduseid luues, et tahaks seda mõttega lugeda või korduvalt mitu korda üle vaadata-kuulata. Minul tulid selle peale isegi külmavärinad! Eks Ülle esitab seda ka nii emotsionaalse intonatsiooni ja varjunditega hääletooniga ning selleks hetkeks juba mõtled ka, et kus see armastus siin kõiges siis lõppude lõpuks on... aga siiski... Külmavärinad tulid ka tema ja Charlotte-Natali dialoogi peale, kus pandi paika ema ja miniast nö."tütreks" saamise vahekord. Ülle rollijoonis on üles ehitatud kasvavalt. Esimeses vaatuses liikuma minnes on kõik väga rahulik ja karakteri sisemine maailm tüüne või isegi ülendatud - poeg saabub koju, ent tegelane muutub üha tähtsamaks ja tema närvikava pinguldub ja siis rahuneb, aga kogu aeg saab ta rohkem ja rohkem täis (kui mõistad, mida öelda tahan) ning rolli (ja kogu etendust) kroonimas tema monoloog. 

Taaskord vaimustas mind Silja Miks ja siin loodud ebameeldiva naise roll. Psühholoogilise mängu kõrgklass ja ometi on tegemist kõrvalise ning karakterrolliga. Teades, kuidas see lugu edasi hargnema hakkab triloogia kolmandas osas (jah, ta saab oma ihaldatu kätte, aga kõik ei lähe nii roosiliselt ja seda teab ju juba seda tükki vaadates), on tegelikult tee sillutatud ka järjele. Milline imekspandav oskus näitlejal tema nahas olles laval mõista oma tegelast (vaatajale tekitas ta vaatet kõige tugevamaid emotsioone, ja pealekauba üdini negatiivseid) ja tema siseilma, vaid sedasi saabki seda nõmedat naist elustada ja veel sellisel tasemel. VAIMUSTAV!

Grete Jürgensoni kanda on vahva ja rahvalikult koomiline dalakulla (nii kutsutakse Rootsi Dalarna läänis noori naisi, kes pole veel abiellunud). Eraldi naerupahvaku kinkis Liina Unt'i kostüümivalik, nimelt on ta riietatud nagu "elav dalahobune" - teate neid veripunaseid lilleornamendiga Rootsi suveniire? :) Kuigi eks Dalarna rahvariided on ka "sellised". Grete tegelane -Anna Svärd- on muide romaanitriloogia kolmanda osa nimitegelaseks. Madis Mäeorg ja Eduard Salmistu on marginaalsemates rollides. Madis nii võrratult mitmenäolisena on taaskord uue rolli loonud, Eduard seevastu oma üle-dramaatilises mängustiilis mängimas seda, keda ta ikka tihiti mängib. Kuid antud juhul kirikuisana mõjub see ületeatraalsus tegelasele sobivana.

Kes selles loos peaosas on, see on omamoodi lahtine. Ühest küljest on ju Charlotte nimitegelane, teisalt kõik need naised pöörlevad Karl-Arthuri ümber. Ega see iseenesest ju tähtis polegi, nii Natali Väli kui ka Imre Õunapuu saavad särada oma rollides. Natali tugeva sisemise põlemise ja temperamendiga loodud Charlotte, kes teiste seas orvuna, on natuke omamoodi. Charlotte on hea inimene, süda õiges kohas, ehk lihtne on tema poolt olla ja temale kaasa tunda. Kuna tegemist on iseseisva osaga, siis ka dramaturg-lavastaja pole eriliselt rõhutanud seda "needuse" teemat, kuigi tekstist see ju läbi käib, ei teki ikkagi laiemat konteksti. Ajastuslikule omane ebausk lokkab. Ja Natali mõjub siin nagu just naiseks saanud tüdruk, nagu see Charlotte ju ongi. Nad justkui vastandavad oma tegelased Silja Miksiga - Charlotte  puhta südamega, aus, avatud, headuse kehastus; Silja loodud Thea Sundler vastik, valelik ja varjav, kurja juur, nagu needuse-kohalekandja. Imre Õunapuu Karl-Arthur on noor pühamees. Idealist. Imre mängib teda enda varasematest rollidest teistmoodi. Väliselt rahulikult, nagu pühamehed ikka. Ka põlema ajavatel hetkedel end rahulikuks sundides. Meest, kellel on klapid silmadel, mis näitavad talle ainult jumalat ning tema enda ettekujutatud teekonda. Ta pole valmis kompromissideks ja kui kuuleb ka vaid toonist midagi, millele ehitada üles oma vastupanu, siis ükskõik mida teine arvab, teab tema juba ise paremini. Ka seda, mida ka see teine ise öelda tahab. Vaheajale minnes ma veel mõistsin teda mingilgi määral. Tahtsin mõista, sest meile meestele ju pressitakse igasugust peale, kuigi ise tahame midagi muud... kuid see, kuhu karakter teises vaatuses edasi areneb, see ei jäta tema mõistmiseks enam ruumi. Peaasi, et Imre ise mõistab teda ja nõnda mõjubki tegelane ka vaatajale usutavana ning kuigi see tüüp ei meeldi, siis selliseid on päriselt olemas. Jõudsin mõtetega isegi nii kaugele, et hea oleks, kui Charlotte temaga suhtes kaugemale ei jõuaks - sellel poleks tulevikku... Tõeline armastus nii ei tööta. Teineteist tuleb ikka austada ja vähemalt proovidagi mõista, isegi kui ei lepi teise soovidega. See mees, aga ei anna isegi võimalust... või mis võimalust, ta isegi ei kuula naist lõpuni. Osavalt kümnesse tabatud misanstseen lavastaja ja näitlejate poolt. Täpne ja nii-nii frustreeriv! See näitabki, et siin on tegemist meistritega.

Dramaturgiliselt olid mõned imelikud üleminekud, korra vist isegi tahtmatult turtsatasin ühe peale, aga ju pika romaani teatrivormi treimisel, ehk dramatiseerimisel on see oht. Selle eest on Urmas Lennuk kogu Selma ridade vahele peidetud huumori sealt välja ja esile toonud ning ma ei imestaks kui ka oma naljasoonega seda rikastanud. Selma loost ju otseselt ei ootakski koomikat! Raamatuna peab seda mõni isegi psühholoogiliseks trilleriks, psühholoogiline draama see ju ongi, aga sellise lavastusena ka koomiline draama ja mitte otseselt melodraama, nagu oleks arvanud ja mille sugemed selles loos siiski täiesti olemas on.

 Liina Unt särab ka ülejäänud kostüümide loomega - nii meeste kui naiste omadega. Teatavat rootslaslikkust on ka kulissides tabatud, mis oma heledaks võõbatud laudisega kiriklikku kujutab. Lisaks veel üllatused selle sees, mis lavaruumile tasandeid ja lavastajale liikumisvõimalusi juurde annavad. Vägagi imetlusväärseks kujuneb Roomet Villau valguskaart nii värvide, kohtvalgustuse kui ka muude valguse asukohtade ja seeläbi tekitatud atmosfääriga. Peeter Konovalovi muusikaline kujundus sulandub ilma väljatorgeteta tegevustikku ideaalselt. 

Hinnang 4

Ei saa just öelda, et "turvaline" lavastus, sest juba ainuüksi romaani dramatiseerimine teatrilavastuse ajalisse piiri on risk, kaotamata midagi olulist. Eriti kuna tegelikult ei peeta seda "keskmist osa" üldsegi Selma nö. luigelaulu-triloogia tugevaimaks. Ent ometi on see kuidagi turvaline - Urmas Lennuk on meisterdramatiseerija, teame ju juba tema oskust luua ja tuua kergem huumoritasand tõsise looga käsikäes maitsekalt lavale. Turvaliselt head näitlejad loomas turvaliselt huvitavaid, meie kultuuriruumis tuttavaid tegelasi. Tegemist põhjamaise looga, mida me siin maailmanurgas ka läbi enda kultuuritausta väljalugeda ning millega suhestuda suudame ja oskame. Miks siis on ikkagi üllatav, et see nii palju kokkuvõttes meeldis, kuigi ka "armastus" teemana on igati "minu teema"? Ei oskagi öelda, aga teatriõhtuga jäin lõppkokkuvõttes vägagi rahule. 

PS. Rootslased ise on 1970ndate lõpus teinud triloogia 2.st ja 3.ndast osast kokku 2-tunnise filmi, kuid 80ndate alguses näidati seda ka pikendatud 5 x 60minutit telesarjana.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed, Siim Vahuri tehtud fotod):

CHARLOTTE LÖWENSKÖLD

Põhineb Selma Lagerlöfi romaanil „Charlotte Löwensköld”

Põhjamaises armastusloos avaneb müstiline Skandinaavia kõigi oma kaduma kippuvate väärtustega: au, uhkus, väärikus, eneseohverdus ning õilsameelsus. Charlotte on pühendanud oma armastuse pastor Karlile. Kirglik noormees otsib aga Jumala tõde. Segastel asjaoludel lähevad noored tülli ning Karl lubab kihluda esimese vastutulijaga, mida ta ka teeb. Kuigi Charlotte leiab elus oma õnne, jääb teda igavesti kummitama noorpõlvearmastuse pöörane saatus. Pastor Karli vaimne allakäik paneb lisaks inimestele imestama ka Jumala enda, kes ei tea, kas selle peale nutta või naerda.

Löwensköldide saagat on nimetatud Selma Lagerlöfi luigelauluks, mille ta lõpetas kümmekond aastat enne surma. Lagerlöf on kirjanikuna eriline ka selle poolest, et 1909. aastal pälvis ta esimese naisena Nobeli kirjanduspreemia. Tema tuntumad teosed Eestis on „Gösta Berlingi saaga” ning „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”.

LAVASTUSMEESKOND

Tekst, lavastus Urmas Lennuk

Kunstnik Liina Unt (Endla)

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)

Valgus Roomet Villau

Tõlkija August Hanko

Osades Natali Väli, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Grete Jürgenson, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, 

Tagurpidi - Eesti Noorsooteater

Priit Pärna lavastatud ja Leino Rei kirjutatud "Tagurpidi" on üks megaigav ja ilma igasuguse hoota lugu. Igavate sõnamängudeta, mida ei esita peaosades Joorits Mait (ema) ja Trei Lee (isa) ning kõrvalosades Tislar Doris (onu) ja Vaidla Risto (Ants-poiss), siroD ei sobigi poissi mängima. Ma üldsegi ei naernud lõpust algusesse välja...

Okei-okei... kui "tagurpidi", siis ikka täiega, eks! :)

Aga kui tagurpidi-tagurpidi siis ---

Minu generatsiooni inimesed mäletavad Priit Pärna lastekoomiksit vast hästi, sest ega meil ju neid eriti palju polnudki eesti keeles "omal ajal" saadaval. Olimar Kallase seikluslikud, Kuusmaa nunnud Priiduja Pontu, Piilupart Doonaldi ameerikalikud, rahvus(liba)kangelased Kilplased ja see va "Tagurpidi", mis kuidagi kunstnikulik ja täiesti kreisi. Sai poisikesena maal neid "tagurpidi" mänge ka vanaema närvidel katsetatud, kellel muidugi sellised lollitamised tihti laka punaseks ajasid - ja see oli ju veel eriti äge! :) (vanaemakesekene, palun vabandust, ma enam nii ei teeks - oihhh see pidi olema ju topelt tagurpidi - tsurr!)

Üks vembutamist pungil ja vahvalt koomiksi-esteetikat lavastuslikult siduv lavalugu oli ka Eesti Noorsooteatri "uue teatrinimega" esimene esikas! Hoogne roadtrip, mis Antsu kodust alguse saab ja rongiga Tagurpidi-Antslasse viib, kus üks eriskummaline onu, Antsu endaga kaasa seiklustesse haarab - nii vinge hooga, et hoia toolist kinni, sest muidu tõesti kukud lakke! Jäi mulje, et vanemad naersid lastega võidu, sest olemuslikult on ju tegemist pesuehtsa komöödiaga. Komöödiaga, mis mixib endas väga huvitavalt videot(videokunsti autor on Sander Tuvikene) ja isegi nukuteatrit ja kogu "mängulava" on pidevas muutumises. Nendes komponentides seisnebki peamiselt kogu kunstiline taust, ehk lavaline atmosfäär, milles tegelased seda klapperjahti peavad (lisaks veel kostüümid, Mait Visnapuu heliefektid, ja Rene Liivamägi valguskujundus). Kuid veel eriliselt hea on Kaspar Jancise vahva ja mänguline muusika, mis kannab seda seiklust ja muudab hoo veelgi hoogsamaks! Tema on ka kunstnikuks ja koos Donald Tombergi ja lavastaja Leino Reiga dramatiseerijaks. Eks selline visuaalne teos peabki sündima käsikäes, et oleks võimalik sünergiaga nii fantaasiarikas lugu üldse lavale tuua. Pole ime, et Pärna asju eriti meil teatrilaval näha pole (peast meenub vaid 1 - VAT Teatris 3 aastat tagasi Tanel Saar'e lavastatud "Eine murul" - aga too oli puhtalt täiskasvanutele, ent samuti omalaadses võtmes).

Võib silmaga näha, et 4 näitlejat saavad korraliku võhmatrenni kõigi nende sekeldustega ja ka omalt poolt ei lase hetkekski tempot alla. Mõte jookseb pidevalt kaasa ja nopib sealt neid kõikvõimalikke "tagurpidi" mänge ja siis jälle komistab ka ühe või teise lause otsa, kus pole olnud võimalik seda taktikat lõpuni kasutadagi lihtsalt, et kogu asi liiga keeruliseks konstruktsiooniks ei läheks, et keegi enam midagi aru ei saaks :D

Doris Tislar surub kogu oma plikalikkuse alla ja moondub siin igati ägedaks poisiklutiks. Enne kui poistel häälemurre on olnud, siis eks me umbes sellised olemegi :) Ja see pole mitte ainult väline rollitegemine, a la juuksed sassi ja mõned poisilikumad kehaliigutused ning tõsisem hääletämber- ei, Doris täiega ümberkehastub poisiks. Risto Vaidla seal kõrval, imeliku onklina, ongi õigustatult imeliklik... kui nii võib öelda. Tohutu energiaga, mõõdab see duo lavalaudu mitme kilomeetri jagu ühe etenduse jooksul! Kõikvõimalikes kõrvalosades loovad karikatuure Mati Joorits ja Lee Trei, on see siis tigu, tibu, kala või hambaviks ("hampapasta, mis on kingaviks":)) Ja muidugi muretsev ema ja hajameelne-professorlik paps ning kõikidest muudest huvitavatest-kahtlastest elukatest tagurpidi-Antslas rääkimata, keda on lustlik-lapsik rõõm selles loos avastada.

Teatav moraal on ka peidus, ehk inimene võiks olla rahul sellega, mis tal on ja milline Sa ise oled ning kuigi seigelda on vahva, siis oma kodus, oma isa-ema juures on lõppude lõpuks ikka kõige parem. See on nii kavalalt kogu asja sisse ära peidetud, et mõjubki vaid alatajule. Nii on see ju kõige kavalam ning mõjuvam.

Vanuse mõttes sobib nii praegustele kui endistele koolilastele. Mõnusalt hoogsalt lahe, särtsakas trikitamine ja 50 minutit läheb kiirelt kui siuhti! Ühest küljest ju ikkagi lühike, aga mahu mõttes siiski just täpselt sobiv pikkus - püsib lõpuni tähelepanu, särts ja vaatamistahe ka alg- ja keskklassilastel, vanematest ja vanavanematest rääkimata.

Hinnang: 3+/4- kui hinnata seda täiesti võrdeliselt täiskasvanute tükkidega, täiskasvanu seisukohalt, ent lapsega koos sellist vahvat seiklust kaasa tehes, oleks hinnang tunduvalt kõrgemal, vast isegi 4+ kandis. Üks kahest parimast lastelavastusest ja üks üldse kümnest enim naerma ajanud lavaloost senisel teatriaastal eesti teatrites! :))) Visuaalselt sellevõrra üllatuslik, et võiks pidada visuaalteatriks, ent ka sisulisi ja keelelisi vingerpusse piisavalt, et võtta seda kui draamatükki, ent sellisel juhul, nagu öeldud - seiklusliku komöödia žanris. 

Lastel maru vahva, rõõmsa meele saab terve pere ja keskealised ning vanemad teha ühe kiirvisiidi lapsepõlveaega. Pärast on selline hea tunne, et sai kusagil mõnusas kohas käidud. Saigi ju - Eesti Noorsooteatris! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Getter Meresmaa tehtud fotod):

Tagurpidi

55 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE|FERDINANDI SAAL

Miski pole õigetpidi, isegi mitte tagurpidi.

Kord otsustas üks poiss nimega Ants teha kõike tagurpidi ja hakkas Tagurpidi-Antsuks. Miks ta nii tegi? Sest teha nii nagu kõik teised on lihtsalt igav. Aga teha teistmoodi on põnev ja  ootamatu! Antsu vanemaid tegi selline tagurpidistamine aga hoopis murelikuks ja nad saatsid Antsu Tagurpidi-Antslasse onu juurde külla, päris ehtsasse tagurpidimaailma. Oh-oh-oo... Siin juba on, mida avastada!

Lavastus põhineb eesti animatsiooni klassiku Priit Pärna 1980. aastal ilmunud äraspidise loogika ja uperpallitava sõnamänguga koomiksiraamatul. Pärna loomingut ei ole teatris tõlgendatud just tihti, kuid visuaalteater pakub selleks palju võimalusi.

“Tagurpidi” etenduse piletiga pääse Tartu Tagurpidi majja -10 % !

Mängivad

Lee Trei, Doris Tislar, Mait Joorits, Risto Vaidla

Autor Priit Pärn
Dramatiseerijad Donald Tomberg, Leino Rei, Kaspar Jancis
Lavastaja Leino Rei
Kunstnik ja helilooja Kaspar Jancis
Videokunstnik Sander Tuvikene
Liikumisjuht Viktor Lukawski
Helikujundaja Mait Visnapuu
Valguskunstnik Rene Liivamägi

Esietendus 5. septembril 2020.
Kestus 50 min
Vanusele 7+

Lavastuses kasutatakse lavatossu

Romeo ja Julia - VAT Teater

Tere tulemast "väiksesse itaaliasse", mis on oma koha sisse võtnud meie "väikses Eestis" - Vaba Laval. Itaalia kired möllavad sedapuhku ühel üpris erilisel "catwalkil" - sopilisel ja käänulisel, nagu ka nende perekondade suhted, kes siin omavahel maid jagavad... õigemini sellele ühele lavale, olgugi, et mitmete kõrvalkäikudega, no kohe kuidagi ära ei taha mahtuda. Nagu ikka Itaalia ja latiinoriikidele omastes maades, on siingi kogu võim ja raha suurte perekondade valdustes - nemad otsustavad, nemad määravad, kuidas asjad käivad või ei käi. Romeos ja Julias on neid fookusesolevaid perekondi 2 - Capulettid ja Montecchid - mõlematel perekondadel oma hierarhia. Eks tavaliselt ju oleme harjunud, et vanade kultuuridega riikide perekonnapeaks on mees, kuigi see on vaid näiline. Katoliiklikus usus, kus kõige kesksemaks on tõstetud ikkagi EMA Maarja, nendes riikides pole see üldsegi tegelikult üllatav, et võib perekonda juhtida hoopis üks vägev matriarh, nagu just siin Capulettidel (fantastilise kohalolu ja maksmapaneva aldiga Elina Reinold). Montecchide padre (siin igati italiaanolik Margo Teder) on mees, kes oma sõjakuses sellega ka ülejäänud perele mõju avaldab. Ja oh õnnetust, kui vihavaenu pidavate perekondade võsud juhtumisi ühel peol teineteisesse armuvad! See pole lubatud - seda ei saa vanemad heaks kiita - see on KEELATUD armastus! Ja mis on keelatud... see ju teadagi see kõikse magusam...

Hetkel on võimalik vähemalt kolmes eri versioonis "Romeot ja Juliat" näha Eesti teatrites - ballett ja ooper Estonias ning täiesti erakordse rakursi alt ballett Vanemuises, nimelt kuninganna Mab-i ja vend Lorenzo maadejagamise läbi. Sellest pole ju teabmis kaua, kui materjali mängisid Musta Kasti loonud Viljandi lavakooli noored Ingomar Vihmari lavastuses ja Eesti Draamateatris tegid seda ka Ojasoo-Semper tandem. Samuti on Romeo ja Julia lugu ümbertöödelnud praegusel, uuel sajandil ka Kivirähk ja Mati Unt Vanemuises, Grigori Gorini töötlust sai näha Rakvere Teatris Ain Prosa lavastatuna ja soomlaste fantaasiat - mis juhtus, kui Romeo ja Julia kohtusid "25 aastat hiljem" on toonud lavale nii Ingo Normet Karlova Teatris (muide Juliat mängis seal Elina Reinold) kui ka näitlejate Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni enda lavale seatuna Eesti Draamateatris. Unustamata Finn Poulseni Emajõe Suveteatri suvelavastust ning mitmeid ballette, mida ka oleme saanud nautida nüüdsama, ehk 2000ndatel... Rääkimata sellest, et Nüganen lavastas Shakespeare'i näitemängu juba IDEAALSELT eelmise sajandi viimasel kümnendil ja sellest paremini Romeot ja Juliat teha on... no ütleme peaaegu, et võimatu. Võibki täiesti õigustatult tekkida küsimus, kas meile tõesti on vaja veel üht versiooni kahest süütust armastajast kurja tähe all... ja juba/just praegu? Lisaks kõigele lasta igal publikuliikmel pea 3 ja pool tundi kulutada ühele Shakespeare'i oopusele, mille põhiliin on ju risti ja rästi läbi hekseldatud ja mällu tambitud? 

Lihtsalt ja otse - ON KÜLL, kui seda pakutakse täiesti uudses, VATi kastmes! Shakespeare on üks eredamaid näiteid ajatust klassikust, kes alati kõnetab. Alati - ehk isegi ka siis kui ümbertöötlused ei toimi (näiteks hiljutised Theatrumi Kuningas Lear ja VATi enda Macbeth) - võib tema materjali ajastukontekstilisi (ehk just selles ajahetkes kui neid lavale tuuakse) elustamisi pidada väärtteatriks. Antud juhul on tegemist vägagi õnnestunud ja omanäoliseks kujunenud uusversiooniga. Vast jah, klassikalises vormis, (minuealistele ja vanematele) paljuski ka tänu juba mainitud Nüganeni versioonile, võiks see tunduda igav ning toimikski vast ainult uutele sugupõlvedele tutvustamisena - silme ees elustuva maailma kuulsaima armulooga. Kuid õnneks (ja eriti selle looga, isegi kasvõi filmide läbi tuttavate jaoks) on ka Aare Toikka oma trupiga võtnud täiesti isemoodi lähenemise. Esiteks on VATikad toonud Capulettide ja Montecchide vihavaenu tänapäeva, sest vaatame tõele näkku, ehk lihtsalt natuke enda ümber - jah, tõesti, ka praegu on meie aeg liigestest lahti, nagu kunagi Veronas... rääkimata Taanimaast, ajal kui üks prints nimega Hamlet seal "oli või ei olnud"... Jah, kuigi Aare on vähegi üleliigse Romeost ja Juliast kärpinud, on ta seda põnevalt (ja hämmastavalt sobivalt) rikastanud teiste Shakespeare'i näidenditest tuntumate kildudega. Lisaks Hamletile jäi kõrvu ka näiteks "Nagu teile meeldib" kuulus lõik - "kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees..." Ilmselt seal võib peidus olla rohkemaidki vana Bardi teoseid, aga selleks peaks seda võimsat lavalugu veelgi vaatama, sest märkamist ja noppimist sellest lavaloost on mahlaselt palju! 

"Romeo" ja "Julia rollidena on üheks paljude näitlejate eemärgiks või isegi etaloniks(?) - kas nad saavad kunagi neid oma elus mängida? Tihti on ju see ka vanuse küsimus - ümbertöötluseid ju küll, a la - kui nad on juba vanemad... aga ehedat Romeo ja Julia kirge, ent ka nooruse uljust - selle mängimiseks peab olema ikka teatud vanuses. Praegu vaadates Karmo Nigulat ja Henessi Schmidt'i tuleb juba neidki võtta mööndustega - ikkagi ümbertöötlus ju - nad pole seal nii lapsed, nagu Shakespeare oma tegelased kirjutas...või... Nimelt käisin seda vaatamas koos 14-aastase teatrikaaslasega ning küsisin pärast, kuidas tema sellesse suhtub, et eakaaslane on ja käitub laval ning teeb selliseid valikuid, nagu ta seal teeb? Kas see tüdruk on temavanune ja kui mitte, siis kui vanaks ta Juliat peaks? Vastus isegi üllatas mind! Tema nägemuses oli VATi Julia umbes 17. Mina, enda tasandilt, mõtlesin isegi, et Julia on veelgi vanem, aga kui 14 aastane peab seda Juliat 17 aastaseks, seda rohkem au teeb see näitlejale ja tema oskusele mõjuda nii ehedalt nii noorena! 

Tegelikult üldse see rollide paraad on üks eriliselt õnnestunud ja kohati isegi üllatavalt õnnestunud valikuid ning nendest koosnevaid tervikuid täis (mu vähene kriitika on seega pigem suurendusklaasialune võimendus). Muide otseselt peaosalisteks selle loo Romeot ja Juliat nimetada ei saakski, sest lõppkokkuvõttes jäi praktiliselt selline tunne, et siin on pea kõigil olulisematel tegelastel võrdne kaal ja maht, oled siis nimitegelane või mitte. Tõeline ansamblimängu võidukäik ja usun, et täiesti teadlik otsus tegijatel. 

Romeo ja Julia originaal on ju üsna tõsine, vast väikeste kergete armastusest tulenevate õhulisemate mängudega, ent Toikka Shakespeare'is on mõnusalt palju huumorit, mis omakorda värskendab vana lugu ning muudab mahust hoolimata meelelahutuslikumaks ja väga kergelt omastatavaks. Kihte ja dünaamikat lisades ka videot kasutades ning liikumise ja koreograafiaga - tuleb ju näitlejatel mängida siin sellel erilisel laval nii publiku ees kui vahel, nii ühes kui teises otsas, vahesoppide, kõrgustes, kirstu ja isegi postiotsas turnides.

Henessi Schmidt murrab oma tavalist, pisut lakoonilisemat mängistiili, lastes kire endast välja ja eriti kontrastina ja tema mänge viimasel paaril-kolmel aastal jälginuga, oli oikuihea seda temalt saada! Eks nooremaks end mängides, tulebki natuke võtta sellise ("kangema emotsiooniskaalaga")nukukese kehahoiak stseenides, kus on rohkem tegelasi ja mis toimuvad niiöelda avalikumalt, aga omavahel sõbranna või loomulikult ka Romeoga - nende stseenide näitlejapoolt mängitud diametraalselt lahtiselt ja vabana oli õige lahendus uskumise tekkimisel ja unustamisel, et näitleja mängib mitte ei "ole". Mul hakkas tekkima viimaste rollide põhjal arvamus, et Henessis polegi võibolla seda sees - tähendab, muidugi ju ka näiteks Pariisitaris mängis ta emotsionaalset ja hoogsat tegelast kui misanstseen seda nõudis, aga see on niiöelda mängimine vaid väliselt hoides seesmist natuke liiga kinni - saad aru, et välise kihi all on midagi, aga seesmine jääb sisse ja väline on väljaspool. See tema stiil siiani on tegelikult teiste näitlejate poolt vägagi hinnatud - niiöelda olemuslik, ehk mittemängiv. Kuid see peab tulema valikuna, mitte alati sellises võtmes ja rollijoonises tasapaksuna. Julias sai ta lausa imepäraselt seestpoolt välja mängimisega hakkama, kaotades selle piiratuse maski pidevalt. Ja see just võluski ning muutis Julia inimelikult ettearvamatuks ja kirglikuks. Ei tea, kas see on lavastaja töö näitlejaga või näitleja enda selle tee ülesleidmine, igatahes vaatajana ON Henessi JULIA ja seda mistahes olukorras või stseenis. 

Karmo Nigula hääl on nii võimas. Kuna ma Henessilt avastasin sellise avanemise Julia-rolliga, siis Karmolt nõudsin ilmselt alatajus ka... ja ma ei teagi mida - ta on näitlejana juba ammu sealmaal... Igatahes nende omavaheline keemia käis lainetena. Kord see kirg möllas, eriti siis kui nad laval koos ei olnud ja siis jälle oleks vist oodanud ülejäänud kirgliku atmosfääriga tugevamat omavahelist tõmmet. Tänapäeva noored ju ikkagi (seda oli küll kohati, aga siis jälle mitte - võibolla ka lihtsalt esikanärv või siinkirjutaja liiga süvitsi kaasaelamine, ei tea). Teisalt oli juba dramatiseering selline, et ega neil seal väga palju neid koos-stseene polegi. Rohkem seiklevad eraldi... ühest küljest tekitab see ootuse ka vaatajale - et saaks nüüd ometi armastajad jälle kokku ka - nagu tegelased ju ise seda ootavad ja soovivad ning nõnda tekib vajalik toetav duaalsus vaatajana lavaltoimuvaga. Teisalt jällegi jääb neil vähestel harvadel hetkedel seda armulõõma aga väheks. Eks see jälle omakorda just meeldib paljudele teistele vaatajatele, nagu näiteks minu 14-aastasele teatrikaaslasele, kes ei tahagi imalat, teiste inimeste "omavahelist musitamist ja amelemist" vaadata :) Aga kes vaatama plaanib minna - pole vaja karta - ka meile "romantikutele" on siin piisavalt oma "hetki"(loe:misanstseene) antud (vaata kasvõi esimest fotot siin teksti ülal)! Tagantjärgi targana tean vist küll, kus kohast mu (Itaalia)king pigistab - Karmo minu jaoks pole vist lihtsalt itaallane siin (ja seda peaaegu kõigis teistes näitlejates, kasvõi vähemalt silmi kissitades nende temperamendi läbi võis natukenegi tunnetada... minu päris elu kaks parimat sõpra on üks itaallane ja teine hispaanlane - ju olen ka sellest häiritud). Ehk ka heleblondid juuksed mängivad sellele kaasa, ei tea. Ise mängis ta küll oma hinge lavale ja see pisinatuke kriitika on pigem ainult isiklik tunnetus ja perfektsionismi tagaajamine. Palun seda mitte võtta rahulolematusena, sest minule need Romeo ja Julia nii koos kui lahus istusid väga hästi. 

Seevastu tundsin palju vingemat särtsu Elina Reinoldi ja Margo Tederi duetis - erinevate perede peadena. Temperament ja huvitavad rollijoonised, kuidas maskiballil Elina üllatab taktitundega, kuigi ootad, et ta läheb raevu nagu tema rusikamehest sugulane, aga ei. Elina on ilmselt üks meie praeguse hetke parimaid naisnäitlejaid üldse. Tema hääl on kaubamärk omaette - nii eriline, oma madaluse ja kärinaga - kui ta ise seda nii tahab. Ja rollides on see ju üheks põhi-tööriistaks, mida ta siin ka mõnuga kasutab. Rääkimata liikumisest ja kangest seljast ja ootamatutest vägivallapuhangutest, mis tema karakteri nii elavaks ja elusaks teevad. Ja Margo mõtlikud välgatused muu välise mängu vahele, no lausa meisterlik! Armastus ja viha on ju mõlemad nii kirglikud tunded ja seda teist neist pritsisid Margo ning Elina Vaba Lava atmosfääri kordamööda ja korraga. Ago Soots on siin küll peamiselt jutustajaks, ent sekkub ka tegevuse kulgu vend Lorenzona. Jutustaja-rollid on tihti tänamatud, sest karakterit teha ju teistega võrdselt ei saa, aga ometi on see pühamees perekondade vahel kaalukausse õhushoidvaks kaalutalaks, kes ise ei kontrolli nende kausside vajumist ja tõusu, aga ei saa ka sealt vahelt minema. Ta tahab ju head. Agost õhkub seda "headust", mida ta tegelase läbi lavale kannab ja kogu valemisse juurde annab.

Karolin Jürise oma särtsaka Anniga on lausa ILMUTUS. See tüdruk jõuab veel kaugele teatrimaailmas. Nagu sulavaha oma rollides just selliseks muutudes, nagu lavastajal parajasti tervikus vaja. Ann on tegelasena vaatet huvitavamgi, kui Julia - tavaliselt on ju need kammerneitsid ja sõbrannad, keda Julia kõrval kasutatakse, niiöelda kahvatud teise järgu tegelased, aga siin Karolin mängib oma tegelase tähelepanuväärseks. Mõneti isegi ei saanud kunstnik Iir Hermeliini valikust aru (muidu kunstnikutöö ilmselt peamine töö on olnud selle kummaliselt huvitava lava loomine, sest lavaruumi pole koormatud õnneks liigsete proppidega - vaid mõned vajalikud, nagu kirstud ja teetõkked ning mõni Itaalia looduse lopsakust ilmestava taimega), esimese vaatuse esimeses pooles, kus Julia on riietatud mingisse imelikku halli hiirekese tagasihoidlikku ja isegi inetusse pussakasse seelikusse, kui seal kõrval Ann on selline itaalia printsess - bellissima! oma lehvivate varrukatega pluusis ning veel näitleja lisatud seksika sähvakusega, et mamma mia... Õnneks see siiski muutub siidise öökombinee vahetusega Juliale ja edasi on juba, nagu laulusalmgi ütleb "kõik okei". Meelis Põdersoo on eeskätt see, keda pidasin silmas positiivse üllatajana. Tema energia hoiab tempot üleval ja laiem mängujoon värvib kitsaste pintslitõmmete vahelt ikkagi peenelt. Mercutio on alati kuidagi sümpaatne tegelane (mäletad Nügeneni versioonis mängis teda Marko Matvere), aga Meelis-Mercutio on natuke teistsugune, vast pisut ärritav ja väljakutsuv, kes ei karda paitada vastukarva oma vastaseid ja seda mitte "õilsalt", vaid just nimme vastupidi. Ta on selgelt vana Montecchi sugulane, seda kindlasti, ainult noorem ja areneb alles sinna suunda. Tybalt Tanel Saare kehastuses on selles etenduses mängitud rollidest kõige ootuslikum, mis puudutab näitleja mängu. Sellist altkulmu Tanel Saart oleme juba näinud (ja mitmeid kordi), aga kuna minule ta mängumaneer meeldib, siis ega ma ei vingu ka. Tal on füüsiline pool nii äge alati rollides ja see lööb ta rollid alati väravasse. Siin muide, koos Marge Ehrenbuschiga, ongi liikumine Taneli ja Marge seatud. Eeldatavasti just kaklusstseenid Taneli rida ja need on lahedalt ehedad! Itaalia kired oma ekstreemsemas vormis ja nii mõnus hoo ja pulsi tõeline tõstmine - ikka korralik andmine! Kui naistele on siin armastust, siis meestele ka actionit! :)

Äramärkimist vajab ka Veiko Tubin'i loodud muusika, mis aitab emotsioonidel tekkida ning saadab nimitegelasi võrdlemisi märkamatult oma rännakutel teineteisele lähemale, kuid märkamata ei saa seda siiski jätta, sest näiteks vaheajalgi kummitas rütm nii tugevalt peas, et teisele vaatusele sisenedes olid juba sees selles, millest eelmisest vaatusest lahkusid. Ja no Sander Põllu on nagu üks salarelv VAT Teatril - siin saab ta paugutada oma fantaasiaga korralikult. Nii värvide kui ka näiteks varjude, aga ka kõikide nende sopiliste lava mängukohtade kohtvalgustuse ning kogu valgusshowga. Tõeline omaette režii, ehk valguslavastus jooksis paralleelselt kogu lavastusega läbipõimudes! Videokunstnik Sander Põldsaare roll on siin tavaliste lavastustega võrreldes kordades olulisem. Käsikäes lavastajaga luuakse huvitavad tervikpildid, kus näiteks väike Ann laval ja suur Julia nägu, läbi otseedastatud kaamerapildi tekitab vahekordade lõikumise, aga ka mitmeid teisi metatasandeid, neile, kellele meeldib teatrit vaadates mõelda ja neid ei häiri üldse, kes seda ei viitsi ja tahavad lihtsalt mõnusalt mitmekülgset lavastust nautida.

Hinnang: 4 (peaaegu paneks plussi ka taha)

Teatrielamuse suurim võlu seisneb seekordse Romeo ja Julia mitmetasandilises mängulisuses - nii tekstis kui ka lavalises tegutsemises ja kõige otsesemas, ehk tegelaste teineteisega mängus. Näiteks kui tulemas on maskiball, siis vend Lorenzo jagab mõnedele publikuliikmetele kätte ka praegusel ajal vägagi tuttavad rohekassinised (corona-)maskid. Selliseid pisemaid ja suuremaid ohhoo-elemente justkui isegi ootad Aare Toikkalt, kes on meie mängulisemaid lavastajaid, ent ikka ja jälle suudab ta üllatada, pakkuda midagi täiesti uut või tabada luuletaja kombel (kes sõnu seab nii-nii tabavalt) mingi dramatiseeringu- või lavastusliku nõksuga nii märki, et lihtsalt naudid selle kõige vaatemängulist avastamist. Teatrisse minnes ja sealt sellise mõnusa "mängu" üles leides saab meel suurema tõenäosusega lahutatud argipäevast ja isegi "tavalisest" teatris. See annab võimaluse kaasa minna ja avastada neid mõtteid, arendusi ja otsuseid, nagu jõulukalendrisse pikitud šokolaaditükke... ainult, et täiskasvanutele (mitte, et ka mõni uhkem ja/või erilisem "jõulukalender" ei võiks vanematele sama palju rõõmu valmistada kui nende lastele :)). 

Kogu sellele teekonnale tagasi mõeldes - on ikka võimas lugu ja omapärane ja huvitav lavastus - diskod ja kaklused, ameerika filmide moodi lahendatud laibad, mängud erinevate Shakespeare'i lugude miximisega, laulud ja liikumised, ilusad naised ja ägedad mehed, erilisel/erinevatel lavatasanditel mängud ja video/valguse/muusika režii, surmad ja surnuaed, fantaasia ja reaalsus ning muidugi see oluline tunne, et armastus lõpuks võidab ikkagi kõik. Peaasi on mitte alla anda. Ja tõelise armastuse nimel ju ei antagi...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

ROMEO ja JULIA

Aeg on liigestest lahti

Autor: William Shakespeare

Tõlkijad: Georg Meri ja Ants Oras

Dramatiseerija ja lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Iir Hermeliin

Helilooja: Veiko Tubin

Valguskunstnik: Sander Põllu

Videokunstnik: Sander Põldsaar

Koreograafid: Marge Ehrenbusch ja Tanel Saar

Osades: Henessi Schmidt, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo

Fotograaf: Siim Vahur (Tallinna Linnateater)

Grimeerija: Maarja Linsi

Romeo ja Julia lugu on aastasadade jooksul jutustatud kõikvõimalikel viisidel: hea ja halvaga, ilusasti ning koledasti  – kuid mitte kunagi pole Montecchide ja Capulettide tragöödiat räägitud VATi võtmes. Milline „Romeo ja Julia” VATi  võtmes siis on?

Napp, hoogne, kirglik, verine, kõlvatu, virtuaalne ja füüsiline, dionüüslik ja frantsiskaanlikult vaga. Aare Toikka on eemaldanud Shakespeare´i legendaarsest lavaloost kõik üleliigse ja lisanud sinna omalt poolt kõikvõimalikke värve juurde, et toon ikka värske püsiks.

Ent toon tooniks ja kiht kihiks – tõdemus on see, et tee selle looga mistahes,  kuid siiski ei muutu ajatu tõde, et ürgne kirelõõm ja armastus kui umbrohi ka kõige jäigemast ühiskondlikust asfaldist end ükskord läbi suruvad.

Esietendus: 3. septembril 2020 Vaba Lava Suures saalis

Etendus on kahes vaatuses ja kestab 3 tundi ja 15 minutit

NB! Lavastuses kasutatakse relvapauke, lavatossu ja vilkuvat valgust

TOP20 teatrisoovitust OKTOOBRIKS

Oranž oktoober on kohe käes! Aeg vaadata, mida teatrid head pakuvad vananaiste suve saateks? Ja pakuvad palju... nii-nii palju... ja mitte ainult oranže toone, vaid see valik on ikka väääga kirju. Sestap tõttan appi ning toon enda arvates kõige rohkem vaatamist väärivad lavamängud eraldi siin digitaalsele infopüünele.

Peakiri sai küll mõneti eksitav, sest tegelikult tuleb siin soovitusi palju-palju rohkem. Koondan need oktoobri mängud seekord 20 alapealkirja alla, lähtuvalt pakutava sisust, a la "Kui tahad näha..." 

1. KUI TAHAD NÄHA OKTOOBRIS ESIETENDUVAT TÜKKI, siis siin on huvitavamatest valik:

Tallinna Linnateatris tuleb välja 2 uuslavastust - "Vanja" (Tšehhov, Läti külalislavastaja) ja "Nad tulid keskööl" (Hitleri-ajal ühe noore mehe vintsutused ja tema ema võitlusest poja päästmise nimel)

Endlas samuti 2 - "Abort" (Brautigan!) ja "Vaade sillalt" (Pedajas külas lavastamas klassikat)

Ja 2 ka Tartu Uues Teatris - "Mängu ilu" ja "Ümarlaud" (mõlemates uued, suvel lavaka lõpetanud lavajõud osalemas)

Kuressaare Teatris "Shakespeare'i kogutud teosed" (kreisi lugu, kus kõik Shakespeare'i lood üheskoos)

Karlova Teater "Baskervillide koer" (vana hea Sherlock koos Watsoniga)

Vanemuine "Mitte midagi" (Vanemuise noored, äsja lavaka lõpetanud lavajõud laval, põhjamaine materjal)

VAT Teatris "Sõjasõltlane" (rindeoperaatori karm elu ja mida sõja kogemine inimesega teeb)

Kinoteater "Niagara ületamine" (2 köielkõndjat Teele Pärna ja Indrek Sammuli kehastuses)

Vaba Lava "Inimesed ja numbrid" (sotsiaalne, tänapäevane)

Piibe Teatris "K.E. von Baer'i lõpetamata uurimus" (elav ajalugu)

Ugala "Sorri ei saa aidata" (Ott Sepp Ugala laval külas)

Rakvere Teater "Lõppmäng" (autš - Beckett... see võib olla nii ja naa... Raudsepp lavastab, seega võib vähemalt enamvähem lavastuslikus pooles kindel olla...aga Beckett... risky business... Rakvere ikka julgeb selliseid riske võtta... no pöidlad pihku, et see on üllatav ja ühtlasi üllatavalt hea)

lastele/lastega:

Ajaloomuuseumi teatriprojekt "Tähemängud ja mängutähed" (eelmise lennu Viljandi-nunnud lastega möllamas)

Eesti Noorsooteater "Tulipunane vihmavari" (Ja viimaks, viimaks ometi, ta oligi mul peos...)

Tikerkultuur "Topo-Ropo" (millal viimati oli üks korralik robotilugu lastele laval?)

Vanemuine "Tilda ja tolmuingel" (lasteballett)

2. KUI TAHAD NÄHA MAAILMAKLASSIKAT UUES "ÄGEDAS KUUES"

VAT Teatris "Dekameron" (mänguline ja kelmikas Boccaccio-tõlgendus) ja "Romeo ja Julia" (Shakespeare õnnestunult tänapäeva ülekantud, kaotamata Itaalia kirgi ja 2 perekonna viha)

Piip ja Tuut Teatris "Hamlet" (sellist Taani printsi tõlgendust ei kujutaks unes ka ette!)

Vanemuises "Naiste kool" (Moliere ja Karol kuntseli suur roll - megalahe ja humoorikas, mõnusa ülesehitusega)

3. KUI TAHAD NÄHA SÜGAVAT JA PSÜHHOLOOGILIST, AVASTUSLIKKU DRAAMAT

Theatrum "Isa" (Florian Zeller, täis üllatavaid avastusi, vapustav Lembit Petersoni roll)

4. KUI TAHAD NÄHA KURBA, INTIIMSET, PEREGA SEOTUD LUGU

Ugala "Surmkindlad asjad siin elus" (ühe pere liikmete tänapäevased, argised ent ometi erilised mured)

Vene Teater "Nastja, Nastja, Nastja..." (ühe surnud ema kirjad oma tütrele, mida too igal sünnipäeval ühe saab avada - kätte on jõudnud viimane kiri...)

Eesti Noorsooteater "Apelsinitüdruk" (ajas suure mehe nutma)

Eesti Draamateater "Linnade põletamine" (lugu ühest perekonnast, läbi lapse silmade, mõni aastakümme tagasi, Tartus)

5. KUI TAHAD NÄHA LAVAL VINGELT LAVASTATUD HOOGSAMAST HOOGSAMAT SEIKLUST

Eesti Draamateater "Väljaheitmine" (tõeline road-teater ühest teekonnast Baltiriikidest Londonisse)

Eesti Noorsooteater "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" (fantaasiarikkalt lavastatud ühe poisi lugu, mis ka nagu üks teekond)

Ugala "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" (ühe saja-aastase viljandlase imepärane teekond ja seiklus, uskumatuid karaktereid täis Eestimaal... eriline lavakasutus, võimas lavastus)

Rakvere Teater "Hullemast hullem" (mis kõik ühel harrastusteatril ühe etenduse mängimisel võib untsu minna - hüsteeriliselt naljakas)

6. KUI TAHAD NÄHA HÄSTI LAVASTATUD KORRALIKKU EESTI KLASSIKAT

Vanemuine "Kalevipoeg" (Kreutzwald) ja "Laul õnnest" (Luts)

Eesti Noorsooteater "Noored hinged" (Tammsaare)

Kõik 3 väga stiilsed, ilusad ja mõjuvad. Kalevipoeg oli paar aastat tagasi terve aasta suurim teatrielamus!

7. KUI TAHAD NÄHA ELAVAT EESTI TEATRIAJALUGU

Vanemuine "Teatrisaaga W" (Vanemuise ajalugu läbi aastakümnete, segades kõiki Vanemuise teatrikunstiliike)

Ugala "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" (Ugala ajalugu 1930ndatel, kohati ikka väga naljakas)

8. KUI TAHAD NÄHA JA TEHA OMA SÜGISÕHTU PÕNEVAKS

Vanemuine "Midagi tõelist" (kaks meest ja fotosein - uskumatult põnev ja puäntidega, superrollid)

VAT Teater "Kiskja" (harukordselt filmilikult põnev tänapäevane lugu teatrivormis)

Vaba Lava "Mul oli nõbu" (lätlasest maffioosniku tõus ja langus, leedukast sugulastüdruku jutustatult ja lõpuks Eesti meeste tapetult)

9. KUI TAHAD NÄHA MEISTERLIKULT LAVASTATUD EESTI AJALUGU

Eesti Draamateater "Suur Siberimaa" (võimas ja väga õnnestunud Toompere lavastus Unduski kirjutatud Jaan Krossi eluloost, on nii kunstiliselt kui sisuliselt tugev)

Ugala "Etturid" (Eno Raua noorte metsavendade valus lugu)

10. KUI TAHAD NÄHA MIDAGI VÄGA TÄNAPÄEVAST, LISAKS KA KRIMINAALSETE KALDUVUSTEGA

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH" (narkomaani rasked katsumused ellujäämiseks, aga väga hoogsas, noorte, väga huvitavate näitlejaõpilaste mängitult)

Vene Teater "Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse" (sellist teatrit pole kunagi näinud - esitatud tantsides ja ise märkamatult tantsid ka selle poolteist tundi oma toolis kaasa - tegelikult hoopis olemuslikult krimka - väga eriline, aga ülimalt positiivses mõttes)

11. KUI TAHAD NÄHA ALLEGOORIATEST PULBITSEVAT TÄNAPÄEVA TIPPDRAMATURGIAT

Kinoteater "Monument"

12. KUI TAHAD NÄHA JA NAERDA KIVIRÄHKI MUHEDATE VAIMUSÜNNITUSTE PEALE

Eesti Draamateater "Isamaa pääsukesed" (naised korraldavad ühes Eesti väikelinnas näiteringi)

VAT Teater "Alias" (kaks naist mängivad elu, ptüi,  Aliast ikka)

13. KUI TAHAD NÄHA KOSTÜÜMIDRAAMALIKKU EELMISE SAJANDI ESIMESELE POOLELE KANDUVAT LUGU, MILLE KESKMES ON ÄGE NAINE

Rakvere Teater "Charlotte Löwensköld" (Selma Lagerlöf on saanud Urmas Lennuki mõnusad huumorilisandused, ent kannab ennast armastust ja selle puudumist)

Eesti Draamateater "Nukumaja, osa 2" (ühe targa naise lugu ja julgete otsuste teenimatutest tagasilöökidest)

14. KUI TAHAD NÄHA TANAPÄEVAST INIMSUHETERÄGASTIKKU

Vanemuine "Teineteiseta" (mehe ja tema armukese lugu, armukese, kes ei taha olla armuke, sest iga naine on enamat väärt, mehe, kes ei oska armastada ja ei tea ise ka mida tahab - nagu see ikka pahatihti kipub elus olema)

Kinoteater "Kahekesi" (mitu suhet, mis lavastatud eriliselt ja huvitavalt näitlejaid neis elupiltides väljavahetades)

15. KUI TAHAD NÄHA HOOGSAT JA NALJAKAT KOLLAAŽI NAISTE ELUST

Ugala "Emadepäev" (emade igapäeva rõõmud ja mured)

Endla "Kõik naistest" (eri vanuses naised, erinevates eludes)

16. KUI TAHAD NÄHA JA KUULDA HEAD MUUSIKALI

Ugala "Once" (Iiri, indie-muusikal, segatuna armastuslooga, mis ei saa kuidagi/kunagi õide puhkeda)

Estonia "Linnukaupleja" (vahvalt tobenaljakas lugu külaromantika ja huumoriga vürtsitatult - Reigo Tamm, René Soom, Jassi Zahharov, Argo Aadli ja Jan Uuspõld möllavad laval täiega... minu nähtud versioonis oli ka lavastaja Marko Matvere ise joodeldamas)

17. KUI TAHAD NÄHA HEAD BALLETTI

Vanemuine "Don Juan" (vaimustav kunstiliselt! vapustav tantsuliselt! eriline ülesehituselt! suurepärane!)

Estonia "Alice Imedemaal" (ilus ja fantaasirikas lavastus)

18. KUI TAHAD NÄHA LENNUKLIKULT LENNUKAT EESTI KIRJANDUSKLASSIKU ÜMBERTÖÖTLUST

Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade" (Lutsu kogu aastaegade-saaga ühes lavastuses koos, väga naljakas)

Rakvere Teater "Ükssarvikute farm" (Luts, Vilde, Tammsaare - kolme suure kirjaniku naiskangelased elavad nüüd ühe mehe vanaema kappides)

19. KUI TAHAD NÄHA HEAD LASTE- VÕI NOORTETEATRIT

Eesti Draamateater "Lohe needus" (suisa visuaalteatri mõõtmed võttev vägev seiklusmuinasjutt laval)

Eesti Noorsooteater "Momo" (ajavarastest, fantaasiarikka lavastusega) ja "Tagurpidi" (kõik on selles tagurpidi ja see on nii naljakas)

Ugala "Tuhkatriinu" (ka Tuhkatriinu on võimalik tuua tänapäeva!)

Estonia "Sipsik ja vana aja asjad" (armas ja armsas vormis, armstalt mängitud/lavastatud)

Piip ja Tuut Teater "Lõvi Lõrr ja jänes Jass", "Kassid" ja verivärske "Mauno saladuslik kadumine" (kõik kolm pakuvad nii naeru kui kaasaelamist, Lõvi ja jänese lugu võitis kunagi aasta parima lastelavastuse auhinna, teistes mängivad viimase Viljandi lavakoolilennu noored näitlejad ja nad on kõik nii head ja lahedad, räägivad laste-linnukeelt neis kahes hoogsas lavaloos)

Must Kast "Jõud" (noortekas, muusikal, tänapäeva koolist ja sellest kui erineva taustaga lapsed kõik on)

Kõige pisematele Eesti Noorsooteatris "Puuhaldjate lugu" ja Helle Laas'i "Tsuhh, tsuhh, tsuhh" ja "Metsakülad" (nunnud lood kõige nunnumatele pesamunadele)

Suhkruna põhjal neile, kes kõik soovitused siiani ära on lugenud:

20. KUI TAHAD NÄHA (VÄHEMALT) VIIMASE 2 AASTA JOOKSUL ESIETENDUNUD PARIMAT

Eesti Draamateater "Lehman brothers" (vägev, läbi 100 aastase perekonna-ajaloo, ühtlasi ka oluline kild maailma majandusajalugu, juudikultuuri ja sisserännanute lugu ameerikamaal, suurepärane muusikaga integreeritus ja 3 vapustavalt head meesnäitlejat, kes mängivad mitmeid ja mitmeid karaktereid - nii naisi kui mehi, nii lapsi kui täiskasvanuid - see on praeguse hetke eesti teatri tõeline tipptase! 4 tundi paugutab see kahurvägi väsimatult!)

Suveteater 2020 - parimate kokkuvõte

 Aeg on suveteatrile joon ühe korralikuma kokkuvõttega alla tõmmata, sest parimad väärivad aupaistet ning juhul kui järgmisel aastal need lavastused saavad uusi mängukordi, siis on soovitused siit võtta. Ja headele asjadele on ju ikka vaja furoori juurde tekitada ning seda headust kõigile kuulutada nii levib hea ja muide omakasu on ka mängus, ehk tegijad loodetavasti teevad "head" veel juurdegi - sest siis on teada, mis rahvale meeldib :) Puhh... asjatult keeruliseks läks see mõttevool, ent saad ju aru, mis ma mõtlen...

Eks maitsed on ju ikka erinevad, ent on ka universaalseid lemmikuid - need kõikse paremad on tihti just sellised, mis meeldivad paljudele. Sellepärast need ongi nii-nii mõjuvad. Kunagi küll ei tea, et mis miski eriliseks teeb. Mõnikord on see traditsionaalne teater, teinekord jällegi just midagi erilist, mis mõjub uue kandi pealt, uutele-teistele närvirakkudele kui tavaliselt, tekitades ajus reaktsioone, mis viivad tavalisest suuremate-sügavamate emotsioonideni. Tekivad seosed, kas enda või teistega, keda tead, kasvab emotsionaalne intelligentsus või saad lihtsalt targemaks, näed mida muidu ei näeks või tunned ära midagi näitlikustatud vormis, millele oled mõelnud, ent pole seda enda jaoks lõpuni sõnastanud. Eks siis teater annab tavaellu väärtust juurde.

Mul on kombeks maikuu lõpus kirjutada üles need 30 tükki, mida kõige rohkem näha tahaks. Pärast on mänguline jälgida, kas tõesti "kõige oodatumad" ka "kõige lemmikumate teatrielamuste" sekka saavad. Olgu siin äratoodud, et nende "ootuste tipp oli tänavu: 1. Ugala "Katkuhaud"; 2. Kuressaare Teater "Õitsev meri", 3. Endla "Nagu süldikeeduvesi"(mida sõitsin ka Pärnusse vaatama, kuid just tollel mängukorral jäeti tehnilistel põhjustel mängimata, sellepärast see ei figureeri ka siinsete tippude seas), 4. Luunja teatriprojekt "Keisri usk" ja 5. Rakvere Teater "Alibi" (Draamateatri suvistele Viinistu-tükkidele olid mul juba selleks ajaks ammu piletid sügiseks olemas, seega neid "suvel" ei oodanud). Allpool on näha, kui mitu neist neljast ja milliseid pärast ka tegelikult nende nägemist parimateks pean. Olgu ka välja toodud, et lisaks Endla tükile, millele mul pilet oli, ent nägemata jäi, oli mul pilet ka Collegium Miraculorumi etendusele "Standard", ent jäin sellele hiljaks, kuna ei leidnud õiget aadressi õigeks ajaks üles (vaatasin valesti - instas kirjutasin intsidendist pikemalt... sealt leiab ka peegeldused kõikidest siin tippude seas olevatest teatrielamustest). Ja lisaks neile kahele on kõige rohkem kahju Piibe Teatri "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" näemata jäämisest. Eriti selles valguses, et seda on palju ka kiidetud. 

Sellel suvel jõudsin teatrisse 22 korral. Suveks pean kolme "suvekuud", elik aega vahemikus 1.juuni kuni 31.august. Lisaks nägin mõnda teatrietenduse ülekannet/salvestust arvutiekraanilt. Paraku kõik läbi vahemeediumi saadud teater ei mõju võrdväärselt sellega, kui seda päriselt elusas vormis näeb. Sellest hoolimata võib mõni ekraaniltnähtu mõjuda sügavamaltki kui mõni teine teatrisaalis, mis lihtsalt ei meeldi. Näiteks aprillis Estonia "Kratt" ja Vene Teatri "Nastja, Nastja, Nastja...", mis ekraaniltnähtud vormist hoolimata on terve aasta teatrielamuste TOP30s... teisalt oleks neid teatris näinud, usun, et need oleksid veelgi tugevamalt mõjunud.

Ka esimene suvekuu, ehk juuni läks veel pandeemiapiirangute tõttu live-teatrita. Lohutust pakkus (ekraani kaudu võrdlemisi keskpärane) "Inimese hääl", millest Evelin Võigemasti rolli küll väga nautisin, ent siiski mõjus see rohkem filminäitlemise kui teatrina. Ja ometi oli tegemist isegi otseülekandena. Sama lugu ka aprillis ekraanilt nähtud Tatjana Kosmõnina ja Indrek Taalmaa rollidega. Tatjana oma on isegi napilt aasta naispeaosade TOP10st esimesena väljas. Teatriliit andis talle isegi just selle rolli eest aasta naispeaosa preemia ning ma ei imesta, sest minu nähtu oli ikkagi läbi mõju vähendava ekraanifiltri. Praegu küll mõtlen, et ehk peaks selle tõesti ka saalis üle vaatama. See oleks seda väärt.

Saabus juuli ja tõeline suveteatrihooaeg sai avatud Baltoscandalil! Lõpuks ometi! Ja kui suur oli see pettumus, et esimene seal kogetud esietendustest näidati kinosaalis läbi live-ülekande!!! Tegelikult põneva stsenaariumiga nii sisulises kui pildilises mõttes, ent ometi emotsioonekärpiva filtriga... Appiiii! Näitlejad tulid pärast otseülekannet kummardama ning toimus ikkagi kollektiivne vaatamine kultuurisaalis, sestap liigitan selle siiski (väga suurte) mööndustega teatrikogemuste sekka. Seega saigi sellest Kelm Teatri "Stendhali sündroomist" esimene neist mainitud 22st suveteatrist. Baltoscandalilt noppisin veel 2 esikat, mis toimusid juba päriselt enda silme ees. Neist 1 muide päädis isegi kogu teatrisuve TOP3s!

Need 22 teatrikülastust viisid väga erinevatesse Eesti mängukohtadesse. Isegi Baltoscandalil tavapärasele Rakvere Teatri väiksele majale ja Rakvere kinole, toimus üks etendus sealses Rahu Hallis, ehk pigem spordisaali mõõtu "vabal laval". Kuid see (justkui) tolmune ja hämar atmosfäär mõjus ideaalselt lavastusele ja selle sisule kaasa... Juulikuu viis ka Jänedale ja Kiidjärvele, Luunjasse, Pärnusse ja muidugi Tallinnasse (kus Ülemiste Citys, mu enda ühe kontori akna all, endises keemiatehases möllas Must Kast). Lisaks veel esimest korda Vainupea kabelisse ja nüüdseks juba mitmendat korda, aga seda kodusemasse Kellerteatri vanasse püssirohukeldrisse. Keila taha Ohtu mõisa ja Fotografiska sisehoovi loodud mängukohta. Ja ega Augustki paiksem olnud. Siis sai esimest korda "teatris" käidud vanas Krulli masinatehase hoones, Nabala mõisas ja Saaremaal Mihkli Talumuuseumis ning juba mitmendat-setmendat korda Ugala väikses, Türi Kultuurimaja, Vene Teatri väikses, Theatrumi ja Kanuti Gildi saalides. Sakala 3 saali viisid etendused isegi suisa 2 korda augustikuus! 2 neist suvistest, ehk siis juulis ja augustis kogutud teatrielamustest kaunistavad ka terve senise teatriaasta TOP10-t.

Siit edasi ongi õige aeg minna nende parimate juurde, millel/kellel soovitan kas siis sügishooajal (kui mängitakse) või järgmisel suvel silm peal hoida (kui mängitakse). Toon välja vaid eredama tipu.

2020.AASTA SUVE SUURIM TEATRIELAMUS

1. KURESSAARE TEATER "Õitsev meri" - suveteater oma ehedaimas vormis - lageda taeva all (vedas ka ilmaga). Eesti klassika, millele tehakse au sellise imeilusa lavastuse ja mitmete väga tugevate rollidega! Nauding läbi ja lõhki.

2. TEATRIÜHENDUS MISANZEN "Sõsara sõrmeluud" - erilises vormis lavaleseatud, erilises kohas, erilisel kellaajal - kõik-kõik on "eriline" selle eesti pärismuslugude palettiga seonduvalt. Eriliselt suure elamuse kinkis ka vaatajatele.

3. VABA LAVA "Mul oli nõbu" - see on "see balti-keti" lugu... Vaimustavalt videot abiks kasutades lavale seatud, valus lugu, ehmatav, päris ja hingega Rea ja Henriku poolt mängitud. See on nii lätlaste, leedukate kui ka meie lugu... meil on siin veel see jämedam ots näpus. 

4. THORS PRODUCTION "Vana klaver, ehk Suusabaasis on tantsupidu" - suve suurim teatriproduktsioon - Eesti "teises otsas" jõudis oma piletid juba enne esimest etendust praktiliselt suures osas välja müüa. Ja eks see suuri masse ka kõnetab, sest laval on kõigile tuttavad tegelased Eesti muusika- ja teleajaloost, Kalmer Tennosaarega eesotsas. Nagu vupsti ei kusagilt on viimastel aastatel ilmunud Ott Kilusk ja tõusnud Eesti teatri tähtdramaturgiks. Tõeliselt õnnestunud Eesti oma muusikal, mis sisaldab ka sügavamat draamat ja väga häid rolle.

(ühtlasi muide, on need kõik indie-teatrid! Ehk ühtlasi ka suvi 2020 indie-teatri TOP4!)

PARIM LAVASTUSTÖÖ

1. HELEN REKKOR "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - nii fantaasiarikas, visuaalne ja silmipaitav. Huvitav ja mitu lugu ühes, mis kõik lavastatud omade nõksudega. Ohtrate lavastajatrikkidega!

2. MADIS KALMET "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ilus, vanakooli lavastus, mis sobib nagu loodult sellesse autentsesse kohta. Keerukad kombinatsioonid, nagu külakoori kasutamine ja selged lavastajaotsused rikastavad tervikut, ehk toimivad. Mälgu lugu on nii ausalt ja ehedalt lavastatud, et unustad hetketi, et vaatad seda... vaid pigem oled ise ka olustikus sees.

3. RAIVO TRASS "Keisri usk" (Luunja projektiteater) - kahel tasandil, paljude tegelastega, ent ometi ei lagune see laiali. Rääkimata harrastajate usaldamisest ning kammerliku ja massi vahel sujuvatest liikumistest ning kogu saali mõnusast mitmekülgsest ärakasutamisest.

4. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - selline show, nagu ei ükski teine. kuidagi keeruka ülesehitusega, aga kaoses on selge koreograafia ning kõik toimib ja nii põnev on avastada lavastaja loodud maailma, mis nagu on meie oma, ent ometi kõverpeeglis.

PARIM NAISPEAOSA

1. LUULE KOMISSAROV "Katkuhaud" (Ugala) - VAPUSTAV roll. Lihtsalt sõnatuks võtab. Luule teeb siin väga SUURE rolli, nii enda lavaloome arvestuses kui ka terve eesti teatriaasta mõttes.  

2. TERJE PENNIE "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater) - Terje oma parimas hoos. Läbi aegade ja astatute nii ühe kui teise kandi pealt.

3. KADRI LEPP "Katkuhaud" (Ugala) - sügav ja valulik. Roll, mis joonistub etenduse käigus rohkem ja rohkem välja. Käib üles ja alla, võimendub ja taandub, kuni tal enam taanduda pole. Vägev, aga tõeliselt valus mäng.

4. REA LEST-LIIK "Mul oli nõbu" (Vaba Lava) - jutustajaroll on tihti tänamatu, aga Rea võtab sellest rohkem välja.

PARIM MEESPEAOSA

1. PÄÄRU OJA "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - Pääru sukeldub sellesse rolli 101% ning see jäi jää publikul tunnetamata. Üks mitte ainult suve tipptasemel, vaid selliste rollidega jäädakse pikaks meelde.

2. ANDRES ROOSILEHT "Mäng" (Kellerteater) - mõnuga tehtud ja see mõnu kandub mängulisusena vaatajateni, mis muudab vaatamise lõbusaks, aga ka kahtlustavaks, ent kahtlemata meelelahutuslikuks.

3. ELAR VAHTER "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - üllatavalt tugev noore näitleja peaosa. Nii mängitakse end tugevalt Eesti teatri meesnäitlejate kaardile!

4. HARRY KÕRVITS "Jutt jumala õige" (Teater Nuutrum) - kammerlik, aga väikest kabelisse loodud lava ääreni täitev, mänguline ja endaga kaasakiskuv roll.

(ei saa jätta lisamata, et nii 5. kui 6. on TARVO SÕMER "Kõik hästi, vana toriseja" ja "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" lavastustest)

PARIM NAISKÕRVALOSA

1. PIRET RAUK "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - koomiline, aga ka usutav. Omamoodi, aga ka tead vaadates "seda naist". Piret särab selles rollis nii, et pani publiku kahisema oma iga lavaleilmumisega.

2. LIINA TENNOSAAR "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - harv juhus kui näitleja saab mängida iseenda vanaema. Otse loomulikult mõjub ta nii eheda ja sügavamate kihtideni jõudvana - tema ise ju, kes veel oskaks paremini, täpsemini tabada seda tegelast. Natuke mitte ausmeestemäng võrdluse mõttes, aga publiku jaoks igatahes nauding.

3. LOVIISE KAPPER "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - noor näitlejanna, kes on osanud eriti oma tegelase kohmakuse kummalise omapäraga anda sellele tegelasele isikupära. Võrdlemisi väike roll ju, aga täiesti üllatavana mõjub isegi Loviise seniste, veel väheste rollide reas!

4. TIINA MÄLBERG "Kõike head, vana toriseja" (Rakvere Teater) - nii mõjuv ja polaarne- haigena ning selles lõigus, kui tegelane "selgineb". Kaastunnet äratav voodis segast ajades ja siis jälle hoopis teise tunde tekitav, kui ta pole "omas maailmas". Ka praktiliselt peaaegu kogu rolli istudes võib kõrvaltegelase mängida suureks, kui näitleja oma tegelast nii tugevalt läbitunnetab ja teda südamest mängib. 

(ka järgmised 5 parimat naiste kõrvalosa-rolli tulid lavastustest "Õitsev meri", "Vana klaver" ja "Kõike head, vana toriseja)

PARIM MEESKÕRVALOSA

1. ARVI MÄGI "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - üks minu lemmikuid Arvi rolle üldse! Need silmad ja see psühholoogiline sügavus. Paljuski tema viisile mängida, kuigi ka sisuga käsikäes, tõi pisara silma!

2. PRIIT STRANDBERG "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - võrratu karakteriloome. Isegi teatrikauged inimesed kiidavad vaimustuses seda rolli ja Hardi koomilist tabavust.

3. AARNE SORO "Katkuhaud" (Ugala) - vastik tegelane ja Aarne lahendab selle kuidagi omamoodi, varjamata oma tegelase imelikkust, pigem seda mõnuga rõhutades ja see sellise mängu huvitavaks muudabki.

4. TAMBET SELING "Hotell laibaga" (Endla) - nõnda räigelt ülevärvikate karakterite seas siiski suuta kastanid tulest tuua, see juba väärib eraldi loorbereid. Karikatuurne, sedand küll, aga ka ontlik ja lahedalt tobenaljakas <- jah ka see on võimalik.

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. TEATER MISANZEN "Sõsara sõrmeluud" - raske oli sealt kedagi esile tõsta ja raske on ka määratleda, kas nad on kõik pea- või kõik kõrvalosades? Kõik on igatahes head ja just see mõnus ansamblitunnetus ning ühise asja ajamine erinevates lugudes - kord üks rohkem peaosas, siis teises loos jälle teine, aga kõik toetamas. 

2. KURESSAARE TEATER "Õitsev meri" - nii palju häid tipprolle, aga see ühtsus ja teineteisega mängimine mõjus tugeva ansamblitööna.

3. MUST KAST "Sada sekundit südaööni" - puhas ansamblimängu võidukäik, selline lavastus ei töötakski kui keegi soleeriks muidu kui selleks ettenähtud misanstseenis. Kõik saavad olla tähelepanu keskmes ja kui pole, siis mängivad tugevalt kaasa ja on toeks.

4. RAKVERE TEATER "Alibi" - selgelt ansamblimäng - eriti kaklus mõjus lahedalt ja see kuidas kõik toimetavad, igaüks omaette, aga ometi koos. Kahjuks muus kui just selles suurepärases ansamblitunnetuse osas jäi kesiseks, vähesisuliseks. Kuigi allegooriad ja suurem pilt on olemas ja laiendavad seda natukenegi, mis sellest lavaloost lõpuks "pihku jääb".

PARIM NÄITLEJAAVASTUS

1. MARIANN TAMMARU "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - Vau! "Neid" on nüüd KAKS!!!

2. ANNA MARKOVA "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater) - nii ägedalt tabatud jahimees. Pärl.

3. VIKTOR MARVIN "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater) - huvitav noor näitleja, keda pole juhtunud varem mängimas nägema. Tundus, et temas on veel palju rohkem peidus kui see, mida ta selles rollis teeb.

4. MATHIAS AUSMEEL "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatriklass) - selles lavastuses ja lennus on palju noori näitlejaid, kellest võikski päriselt näitleja saada. Mina valisin nüüd Mathiase neist välja, sest ta lihtsalt varastas kogu mu tähelepanu, alati kui laval oli. Pätt selline :) Aga ka koomiline talent vähemalt. huvitav kuidas tõsise rolliga oleks... Samas (head) koomilist närvi on harvem näitlejatel kui dramaatilisi võimeid. Kuigi tõesti tunnen tegelikult, et ühe valides teen nii paljudele liiga, sest mainimist sellest lennust vääriksid väga mitmed - tüdrukutest NÄITEKS oli väga (sama) mõjuv Hele-Riin Palumaa. Ja siis peaks juba mainima ka Jens Patrikut, Lauritsat, Mari Anni, Andrit, Sirelit, Erikut, Hansu, Miriamit, Marta Lee'd, Aleksandrit, Joonast, Ruubenit, Kristjan Pauli jne... 

PARIM AUTORITEATER

1. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

2. GERDA KORDEMETS "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater)

3. TIINA OLLESK "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater)

4. KADRI SIRGE "Aiapäkapikk" (Sõltumatu Tantsu Lava)

Rohkem LASTE- JA NOORTETEATRIT suvel ei jõudnudki vaatama kui kolmel korral, aga kuna kõik on väärt äramainimist, siis kirjutan need ikkagi siia (kõik on pigem noortele ja täiskasvanutele, ükski pole puhas lastekas):

1. EESTI NOORTE MUUSIKALITEATER "Libahunt"

2. VENE TEATER "Goodbye, Berlin!"

3. VHK TEATRIKLASS "Lõpp hea, kõik hea"

PARIM MITTE-DRAAMALAVASTUS

1. SÕSARA SÕRMELUUD (Teatriühendus Misanzen) - kummaline sümbioos kõikidest teatristiilidest

2. VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Production) - muusikal

3. SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI (Must Kast) - kunst? performance? muusikal?

4. LIBAHUNT (Eesti Noorte Muusikaliteater) - muusikal

KÕIGE ROHKEM SAI NAERDA

1. VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Production) - kohati tõsine ka, isegi väga... aga kilde lendab ja naljakatest tegelastest puudust ei tunne.

KÕIGE PÕNEVAM TEATRIELAMUS

1. MUL OLI NÕBU (Vaba Lava) - maffialugu, kus ei puudu ka surmad

2. SÕSARA SÕRMELUUD (Teatriühendus Misanzen) - karmid muinasjutud, kus ei puudu ka surmad

3. MÄNG (Kellerteater) - krimimüsteerium-mäng

4. SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI (Must Kast) - kogu olukord on nii põnev... rääkimata sellest, et üks tegelastest on surm ise!

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. JAAK VAUS "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt) - need 2 tasandit - talu ja kirikla.. ämblikuvõrgud ja ajastukohasus. Nii palju detaile, mida vaadata.

2. JAANUS LAAGRIKÜLL "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - kaluriküla. Palju annab ka koht ise, aga detailid on olulised ja need rikastavad suurt pilti. targas mahus, et liigse rikastamisega ei rikuks. Ehedus võlus.

3. KARMO MENDE "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - need suured rippuvad klaveriklavid! Kogu lavaline konstruktsioon, et sellist mängu üldse mängida oleks võimalik... ent siin veel eriti sujuvalt.

4. KARMO MENDE "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - ilus, kooskõlas veel valgusega eriline. Pisike potitehas kahe meistriga, teatava sümmeetriaga. Maalähedane. Autentne.

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. KRISTINA VIIRPALU-TUDEBERG "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater) - nii hästi integreeritud tantsijate olemuslikkusega, ilus ja stiilne ning lisaks veel ka tantsitavad kostüümid!

2. KARMO MENDE "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - nii palju, nii ajastut kui tegelastega seonduvat.

3. INGA VARES "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - kreisi!

4. JAANUS LAAGRIKÜLL "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ajastulik ja ehtne

PARIM GRIMM/SOENGUD

1. MARGIT LEPLA "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - kreisi

2. SIRLE TEEÄÄR "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - parukad on vahvad kui need sobivad! Meik mitmekülgne. Siin on seda tööd tavalisest rohkemgi, sest aega ja tegelasi mida katta rohkem.

3. ELIISE REIMAA "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - nii hundid kui külarahvas - siin on stiilitaju ja ka puhast ilusat meigitehnikat. Mõnedel karikatuurset lähenemist. Väga mitmekülgne ja mänguline lähenemine.

4. JAANUS LAAGRIKÜLL(?) "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - mõeldes sellele tükile, siis üks esimesi asju, mis meelde tuleb on Jaune Kimmeli punased huuled. Mõnikord polegi palju rohkem vaja, see üks mõjub nii tugevalt.

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. PRIIDU ADLAS "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - suurepärane töö. Ja seda nii värvide kui ka paigutustega.

2. TEET ORUPÕLD "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - need kiired sealt puidu vahelt. Nii mahedat kollastu/pruunikat kui ka teravat sinist. Blues ju ikkagi.

3. ROBIN TÄPP "Jutt jumala õige" (Teater Nuutrum) - üks täistabamus - sellest võib mõnikord piisata!

4. KARL MARKEN "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - hämar ja kreisi. Kunstilise terviku teenistuses.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. LAURA ROMANOVA "Mul oli nõbu" (Vaba Lava) - video (see oli osa lavastajatöö terviku tugevusest!

2. MIKK MENGEL "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - tehnilised lahendused - mitmed huvitavad ja lavastaja fantaasialennuks vajalikud lahendused, mis aitasid terviku erilisuse loomisele kaasa.

3. SULEV LIIVA "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - helirežissöör - lihtsalt suurepärane!

4. MAAREK TOOMPERE "Vana klaver ehk Susabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - video - seal oli ka ümbruse ilu, millele silm liikus nagu iseenesest pidevalt, aga video on oluline osa tervikust.

PARIM HELILOOJA

1. VILLEM ROOTALU "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - suurepärane. Tänapäeva ja muinasjutulise segu.

2. VALENTIN SILITSENKO "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater) - tehniline, lõikav.

3. ?? "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - vahva ja vägev.

4. ENDAMISI SALAMISI "Aiapäkapikk" (Sõltumatu Tantsu Lava) - teekond, mis toetas seda imelikku maailma omalt poolt.

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. KAAREL KUUSK/KATHI KOCH "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - elav esitus, sellel on alati täiesti oma võlu. Kirikliku tunde saavutamine selles ruumis.

2. VILLEM ROOTALU "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - helilooja ise, seega muusika paigutus tervikus ning selle sulandumine lugudega on klass omaette.

3. PEETER KONOVALOV "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ilus ja eriti kooripartiide valik sobiv ning tundeid ja atmosfääri loov.

4. PRIIT PEDAJAS "Katkuhaud" (Ugala) - imeliselt tabav ja niimoodi integreeritud, nagu seda ainult lavastaja ise ühe terviku sees suudab.

5. KRISTJAN ÜKSKÜLA "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatriklass) - mõnus valik. Ilus ja naudinguline.

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (varem pole laulu kusagil kuulnud)

1. "Surmatants" - Sada sekundit südaööni (Must kast)

2. "Ema minu ära tappis, isa liha ära sõi" - Sõsara sõrmeluud (Teatriühendus Misanzen)

PARIM KOREOGRAAFIA TANTSULAVASTUSES

1. TIINA OLLESK "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater)

PARIM KOREOGRAAFIA MITTE-TANTSULAVASTUSES

Jagatud esimene koht:

MARIE LOVIISE MÄND/KARL JAKOB BARTELS "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater)

BRITT KÕRSMAA "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES

1. TIINA MÖLDER "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatiklass)

PARIM TANTSIV DRAAMANÄITLEJA

naine - GRETE JÜRGENSON "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

mees - SEPO SEEMAN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

PARIM TANTSIJA TANTSUETENDUSES

jagatud esikoht, sest stiilid on võrreldamatud

"Hundid"- LISANDRA LEEMETS, MARIS OOTSING, ELIS REIS, HERTA SORO, EGHERT-SÖREN NÕMM, KARL PÄRLOJA (Eesti Noorte Muusikaliteater)

"Habras ilu kvartett" - OLGA PRIVIS, HELEN REITSNIK, SIMO KRUUSEMENT, RENEE NÕMMIK (Fine5 Tantsuteater)

PARIM MUUSIK

1. SIIM AIMLA BÄND "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

2. KAAREL KUUSK/KATHI KOCH "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

3. KIHELKONNA SEGAKOOR "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

4. ALEKSANDR KUTŠMEZOV "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater)

PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL

1. SEPO SEEMAN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

2. SAARA NÜGANEN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

3. BIRGIT LANDBERG "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

4. KAAREL TARGO "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

Saara ja Birgit puhul avaldas erilist mõju teatav üllatusmoment kuivõrd heal tasemel lauljad nad on! muidu oleks siin minitabelis figureerinud ka ilmselt INGA LUNGE "Vana klaver" lavastusest.

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. OTT KILUSK "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

2. GERDA KORDEMETS "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater)

3. HENRIK VISNAPUU "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt)

4. KARL KOPPELMAA "Stendhali sündroom" (Teater Kelm)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA/ALUSMATERJAL ESMAKORDSELT EESTI LAVAL (ja just selles esituses)

1. RASA BUGAVIČUTE-PECE "Mul oli nõbu" (Vaba Lava)

(olgu öeldud, et Shakespeare jäi teiseks ja see peaks juba omakorda ütlema väga palju!!!)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

1. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

2. LOONE OTS "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt)

3. LAURIS GUNDARS "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater)

4. HELEN REKKOR "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. ÕITSEV MERI (Kuressaare Linnateater)

10 MEELDEJÄÄVAMAT ASJA 2020.A EESTI SUVETEATRIST:

JUTT JUMALA ÕIGE - Deus Ex Machina, kui tuled kustuvad ja korraks vilksatab sinine valgus (Teater Nuutrum)

LIBAHUNT - "Hundid" ja nende koreograafia ning tantsimised (Eesti Noorte Muusikaliteater)

MUL OLI NÕBU - Pargis jalutamine ja öine pizzarestoran- videot kasutavad lahendused (Vaba Lava)

SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI - "Surmatants" - eesotsas Karl Edgar Tammiga, mähkmetes surmana, "superklient" Birgit Landberg, "sõdur" Kaarel Targo, "virtuaalmaailmas elavad" õed Tammarud, "kuningas" Agur Seim, "bürokraat-kontoriametnik" Kristian Põldma ja kusagil seal kõigi vahel ka Laura Niils (Must Kast)

SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI - õed Tammarud "maa ja taeva vahel" (Must Kast)

SÕSARA SÕRMELUUD - Eesti-stiilis karm ja hirmus Tuhkatriinulugu varjuteatrina ja siis ümberpöörd koomikaks kui näitlejad sirmi tagant lavale tulevad (Teatriühendus Misanzen)

TEMA TAEVALIKU ÕNNEKÜLA POTITEHAS - savi töötlemine laval ja sh. Pääru peseb nägu savise veega (Ajateater)

ÕITSEV MERI - lõpustseen, ehk kui poeg aitab isa paadile - tõi pisara silma (Kuressaare Teater)

ÕITSEV MERI ja KATKUHAUD - koomiline Piret Rauk, kuidas ta oma tegelase paneb kätt vibutama küljele ja sügavamast sügavam Arvi Mägi, kes mängib isegi silmadega! Luule Komissarovi Kaata - vapustavalt LOODUD karakter! (Kuressaare teater ja Ugala)

VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU - Hardi Tiiduse karakter (Priit Strandberg). Näiteks kui temalt küsitakse (küll hoopis joomise kohta), kas ta ühtegi päeva vahele ei või jätta? Vastab Hardi, et "elus pole päeva vahelejätmine kahjuks võimalik" (Thors Production)