Ausalt üles tunnistades, olin ma kahevahel, kas tahan minna vaatama soome-toriseja-etendust. Tuomas Kyrö on Soomes tõeliselt kuulus ja armastatud kirjanik ning tema "torisejast" raamatusarjast on tehtud juba nii täispikk film (2014) kui ka 8-osaline telesari (2019). Nimiosalise rolli on mõtetes juba kinnistunud Soome üks kuulsamaid ja armastatumaid näitlejaid - Heikki Kinnunen, kelle mänguga olen sinapeal juba lapsest saadik (peamiselt soome tv kaudu, aga 8 aastat Soomes elades, sai teda ka teatris nähtud). Tema stiil on väga tugeva omapäraga ja nõnda mõtlesin, et kas tahan või üldse suudan Tarvo Sõmerit "selle torisejana" vastu võtta. Lisaks tundub see huumor selline "teatud" tüüpi, millega filmis ja soomlaste enda esitatuna võiks olla kergem suhestuda. Rääkimata sellest, et vanainimese "torisemist" ei viitsigi kuulata. See on juba liiga kulunud ja leierdatud võte komöödiates.
Rakvere Teatri "torisejal" on siiski väga tugevad poolt-argumendid, mis panevad (panid mindki sedapuhku, sest vaatamas ma seda ju käisin) nendest eelarvamustest mööda vaatama. Esiteks romaani dramatiseerijaks on Urmas Lennuk, kelle peale võib (peaaegu) kindel olla. Tema kui keegi, oskab muuta sellise üdisoomlasliku loo just eesti publikule söödavaks. Lavastajaks Eili Neuhaus, kelle hea nina materjali suhtes ning arvestades Lennukiga koostööd näiteks "Kui seda metsa ees ei oleks", tõstab alati huvi, kui ta midagi lavastada võtab. Ja lõppude lõpuks, võib-olla ongi hea näha sama karakteri lahendust hoopis teistsuguse DNAga näitlejalt, sest Kinnunen ja Sõmer on täiesti erinevatest ooperitest, rääkimata, et ka täiesti eri generatsioonidest ning erinevate lavaauradega. Lisan veel, et isiklikult on ka igatsus olnud näha uut rolli Tiina Mälbergilt (viimasest on juba liiga kaua)!
Minu kahtlused olidki tühised. Täpselt nii ongi - Lennuk on sellest teinud (kuigi Soome nimedega) täiesti eestlaste loo, Eili on kogu loos peituva südamlikkuse lavale toonud emotsioonetekitavalt ja imelihtsalt loo kihtide vahele suhestumistpakkuvalt ning Tarvo ei ole mitte "Soome-toriseja", vaid "Eesti, kindlate enda veendumustega ja parajalt sõnaosav vanamees". Kuigi jah, mis "vana"mees see Tarvo veel on, aga siin ta mängib tõesti oma rolli nii ehedaks ja vägagi äratuntavaks vanadekoduealiseks pensionäriks.
Minu arvates on tegemist materjaliga, mis kõnetab pigem keskealisi ja sellest vanemat publikut. Kuigi laval on 2 generatsiooni - ema ja isa, nende poeg ja poja minia. 4 tegelast - 4 näitlejat. Mõneti isegi kammerlikult väike. "Lihtne lugu, lihtsatest inimestest" - tabavamat lühikirjeldust on raske öelda. Kuid igas lihtsas inimeses on ju ka peidus oma suur maailm, omad soovid, unistused, elutraagikad, mälestused ja mõtted. Laias laastus võiksid need ema-isa siin olla vanuses 60-70+ ja nooremad 30+. Ja see määrab ka niiöelda publiku sihtrühma diapasooni. Kuigi saali hallipäiste kontsentratsioon näitab ka kummale poole kaldu. Ent need teemad on tegelikult universaalsed, sest vanemate inimestega käivadki ju ikka kaasas nende järeltulijad ja paljuski käsitlebki lugu generatsioonidevahelisi suhteid - ootuseid ja (eel)arvamusi. See kuidas pere on ikka üks olulisemaid meie eludes ja nii hea, kui on olemas selline tugisüsteem, millele vajadusel toetuda. Ja seda ju tegelikult nii noorematele kui ka vanematele. See on ka selle loo süda ja hing.
Kuid kõige rohkem räägib lavalugu ikkagi armastusest. Armastusest mehe või naise vastu. Pere, laste ja vanemate vastu. Mälestuste jõust, andeksandmisest ja teise inimese tunnetest ja soovidest arusaamisest. Need on teemad, millele mõttega kaasa elades tunned iseendas emotsionaalse intelligentsi kasvamist. Kõrvaltvaatajana nimelt on selliseid eluolulisi asju selgem näha, märgata ja mõista. Ise oma elu sees nendes teemades sipeldes või silmitsi olles, hägustavad emotsioonid ja ego liialt teadlikku võimekust olukorra üldisele pildile mõelda ja seeläbi ka tõeliselt aru saada mujalt kui enda positsioonilt. Inimesena areneda saab lihtsamalt teiste tegutsemist, valikuid ja otsuseid kõrvaltvaadates ja ühtlasi siis rakendades neid mõttemalle, kui peaks sattuma samasse olukorda, ühtlasi teades ja tunneteades mõlemate osapoolte seisukohti selles võrrandis.
Ja see hirm, et nüüd etenduses üks suur torisemine ongi kogu aeg, mis ehk alguses on naljakas, kuid sellisest tüdineb ju kiiresti, ka see hirm on asjatu. Tegijad ei vii meid sinna suunda. Kõik see niiöelda "torisemine", mis siin aset leiab on ka soe ja inimlik. Vanemate inimeste kindlaks kujunenud arvamused on ju tihti kõigutamatud, eriti nooremate poolt. Mida need noored ka teavad? Ja kui teavadki, siis hoidku enda teada - vanem inimene teab ikka paremini. Noortel jälle on oma mätas, mille otsast vaadates on tunne, et vanemal oleks nii või naa parem või see mida vanem inimene teeb on mõttetu või mõistetamatu... Seda ei saagi noorem aru saada, sest ise pole samas olukorras kunagi olnud. Nii need kokkupõrke-avariid tekivadki. Hea ja sooja huumoriga tuuakse neid eluliselt vaatajate ette ka "Kõike hea, vana toriseja" lavastuses (tegemist muide Toriseja-sarja kolmanda osa raamatuga). Teatavast, põhjamaisest, meile omasest südamesoojusest kantud. Ütlemata sõnadest, ilmetest, ümber nurga näitamistest või siis just kohmakalt otse. Kõik neli tegelast on sümpaatsed, kõik tahavad head. "Soomlased", nagu ka Eesti inimesed meie ümbert.
Muide Eilil on vägagi õnnestunud tekitada seda "soome"-tunnet (ja mina tean - olen selles ühiskonnas 8 aastat elanud). Korraks isegi vilksatas paralleeltundmus Kaurismäkiga! Mis omakorda viis mõttele, et Tiina Mälbergis on teatavat sarnasust Kaurismäki filmide ühe alatise põhinäitleja Kati Outineninga. Või siis Tiina meelega kanaliseeris Katit oma siinses rollis... ei tea. Tarvo "toriseja" on tegelikult väga nunnu. Näitlejale au, et ta ei unustanud hetkekski oma tegelase ülesehitusel vajalikku käevärinat ja see muudab karakteri stiilipuhtaks. Ja kuna Tarvo on minust päevapealt 2 kuud noorem, annab see siinkirjutajale veelgi parema perspektiivi, mille kaudu hinnata kui vingelt ta oma "vanamehe" lahendab. Liisa Aibel ja Elar Vahter "noorema paarina" on samuti väga eluliselt täpsed. Isegi paarina usutavad. Tarvole kahtlemata see roll ka sobib, kuid ta ei sõida sellel liugu, vaid ehitab tegelase nii tugevalt üles, et kui nüüd silmad sulen ja mõtlen "torisejale", siis ei ole tal enam Kinnuneni nägu, vaid Sõmeri oma. Tiina mängib küll haiget naist, aga tänu sellele, et ta saab kontrastina sellest ka välja tulla, tekib mänguruum ja duaalsus, millega Tiina oma tegelasele hinge sisse puhub ja publikule tegelase suhtes nii kaastunnet, kui arusaamist annab. Liisa energia on laval nii positiivne. Võiks öelda, et just tema loodus nägin ma kõige ehedamalt just soomlast. Teisalt oli selles pinnal lõbusust, aga pinna all sügavust. Elar Vahter oma hea häälematerjaliga on kiiresti tõusmas üheks huvitavamaks nooreks näitlejaks eesti teatrites. Ta on žanritu ning mõjub igaühe naabrimehe- või naabripoisina ja ehk sellepärast on temaga nii kerge samastuda ja/või proovida tema tegelast mõista.
Reili Evart'i kunstnikutöö kasutab laval mõnusalt palju soomlaslikku puitu - nagu need "mökkid" ju ikka seal 1000-järve maa vete vahel on. Sobivalt luues kogu lava nagu neljaks - all 3 osa (kummaski otsas kodu/haigla, aga ka nö. ees-keskel) ning lisaks veel "peal", kuhu jõutakse korra nii mängu keskel kui ka lõpus. Kavalalt kunstnikutööga lava "laiendades", käsikäes lavastajatööga, et oleks võimalik stseenide väljakasvamise teineteisest orgaaniliselt, ent siiski mõnes mõttes ka tavaliselt põnevamalt lahendada. Ainult ühes stseenis, kus isa ja poeg autoga sõidavad, on natuke võõristust pakkuvaid bussi- mitte autoistmeid kasutatud... Märt Selli valguskaart on mahe (pruunikaskollaste) väikeste hüpetega steriilseks või isegi ühe jalaga kummituslikuks (sinakate toonidega), justkui rõhutamaks oma toonide ja melanhooliaga seda õhustikku, milles parajasti laval viibitakse, olles sellega ühtlasti heaks partneriks teatavale muhekurvale põhjamaa komöödiasugemetega bluesile.
Hinnang: 4
Tugev traditsionaalne teater. Isegi üllatusin, kui hästi end seda vaadates kodus tundsin ning kui sügavuti tegelastele - nii noortele kui vanematele kaasa elasin (olles ise nende kahe tegelaste generatsioonide vahepeal). Kindlasti pole see rahuliku ja vast ehk ka võib väita, et argipäevase sisuga lavalugu kõigi jaoks, aga kui ka siin minu jutus äratoodud teemad kõnetavad, siis usun, et see on just Sinule. Ideaalne kui otsid samastumisvõimalust, realismi, väiksema skaalaga, ehk kammerlikumat lugu ja teatris intiimsemat atmosfääri, ehk tegemist on niiöelda klassikalise "väikse lava" tükiga. Inimsuhted on soojad, on kurbust, aga saab ka muheleda ning kamaluga äratundmise magusust tunda. Hingega lugu, hingega inimestele.
KÕIKE HEAD, VANA TORISEJA
Tuomas Kyrö on soomlaste Andrus Kivirähk, kuid ta ei kirjuta eestlastest, vaid soomlastest.
Vana Toriseja valmistub juba eluajal oma matusteks, aga nii mõndagi on veel tegemata. Kõigepealt tuleb koostada endale muidugi järelehüüe. Kes tunneks vana Torisejat veel paremini kui tema ise? Ka hauakivi saab soodsamalt kätte, kui odavmüükidel juba eluajal pilk peal hoida. Pärandi jagamine – kindlasti tuleb see asi ise korda ajada.
Ja mis kõige tähtsam – vana Toriseja kohustus on lugeda üles kõik need vead, mida tema ümbritsevad on elu jooksul korda saatnud. Tõele au andes tuleb siiski etteruttavalt tunnistada – ka vana Toriseja on elus ühe korra eksinud. Või siis kaks. Oleneb, kuidas asjale vaadata.
Loodetavasti paneb lavastus mõtlema Helsingi-Tallinna tunneliehitajaid, et kas poleks kasulikum see tulevane vennasrahvaste sild rajada hoopis Rakvere ja Helsingi vahele?
LAVASTUSMEESKOND
Autor Tuomas Kyrö „Ilosia aikoja, Mielensäpahoittaja”
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Reili Evart
Valgus Märt Sell
Muusikaline kujundaja Hando Põldmäe
Tõlkija Kadri Jaanits
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar