Kivid Sinu Taskutes

Marie Jones-i kirjutatud teksti on toonud lavale Jaanus Rohumaa. Kunstnikuks meisterlik Aime "less is more" Unt. 100 erinevat rolli mängivad maha kaks noort, meisterlikku ja kelmikat, Linnateatris juba kodunenud Indrek Ojari ning Argo Aadli. Tõlkijaks tekstil Peeter Volkonski. Kui seda kooslust nüüd vaadata, siis minu maitse järgi kohe ei karju, et wow mis kooslus. Kuid kindlasti välgatas peas, et "väga huvitav kamp tegijaid".

Ausalt öeldes ei osanudki konkreetselt midagi oodata. Teadsin ainult seda, et kaks näitlejat mängivad mitmeid rolle. Ehk tegemist ei saa olla väga tõsise tükiga.

„Kivid sinu taskutes” on inspireeritud filmikunstist ja Hollywoodi unelmatest. Kõiki rolle mängivad kaks näitlejat, mis annab osatäitjatele ohtralt võimalusi improvisatsiooniks ja kiireteks ümberkehastumisteks.

Lugu leiab aset väikeses Iiri külas, mis on valitud mastaapse ajaloolise mängufilmi võtteplatsiks. Massivõtetele on kutsutud ka hulk külaelanikke. Näitemängu peategelasteks on kaks kohalikku noormeest, kellest üks unistab saada stsenaristiks ja teine näitlejaks. Nüüd, kus kodukülla saabus Hollywoodi võttegrupp, on kätte jõudnud ka nende suur šanss…

Tegemist on omalaadse revüü - stiilis kahetunnise etendusega. Nii Ojari kui Aadli tundusid nautivat igat tegelast. Kohati läks tegelaste vahetamine nii kiireks ja neid sai nii palju, et tekkis hirm, et kas nad niimoodi ennast ühe tükida tühjaks ei mängi. Ehk siis mida veel tulevikus neilt oodata? Kas ehk juba kõik nüüd selle tükiga väljas pole. Aga seda oli tõesti palju ja mis tähtsam see kõik oli hea. Noored, vanad, südamlikud, ilged, naised, mehed, kõrg ja alamklass - You name it! Kuna Aadli minu jaoks sümpaatsem neist kahest kartsin ka, et jääb natuke ühepoolseks. Kuid nende kahe puhul oli tegemist küll täiesti võrdsete lavapartneritega. Üks huvitavam tegelane kui teine mõlematel.

Nad läksid vahepeal nii hoogu, et kui suuri ja vihaseid sõnu tehti, siis pritsis tatti nii, et esimene ridagi sai oma jao. Lisaks mulle väga meeldis saali kasutamine. Selles vanas heas Linnateatri väikeses saalis on saanud olla nii harva. Ometigi on see mu lemmik kõikidest nendest urgastest seal. Võibolla sellepärast, et see on kuidagi nii inteemne ja mahutab hästi vähe vaatajaid. Mulle nii istub, nagu teatrit tehtaks peaaegu ainult minule. Nii armas.

Ojari hakkas ise vahepeal naerma, sest Aadli supertähest filminäitljennat vaadates tekkis parajalt kummaline tunne. Eriti kui ta Ojarile niimoodi ligi tükkis. Samas selle kõige koomika juures oli ka sügav traagiline liin, mis tasakaalustas ja andis rohkem dimensiooni. Igal juhul üks viimase aja parimaid teatrielamusi...ja kirjeldamata on ju veel Kuidas ma sõitma õppisin ning Kajakas.

Sünnipäevaluuletus

Ole Sa ingel või ole sa kratt,
täna Sul kõvasti suruksin kätt.
Pärast ma tean küll käsi on valus,
põsk saab musidest hell.
Süda on paha
ja khm…khm…
pähe poeb pohmell.

Palju õnne kallis .......!

Kirjutasin selle HS-ile, võibolla läheb veel kellelgi vaja...

KMA pidas oma lubadusest kinni!

Siin nädalapäevad tagasi käisin suure ja kiire murega lapsele passi tegemas... Tahtsin teha kiirpassi, kuna reisini oli aega ainult 13 päeva. Olin juba arvestanud 500 kroonise kiirpassiga. Aga sealsed toredad tädid ütlesid, et pole mõtet raha raisata. Nad ütlesid, et kindlasti enne reisi saan passi kätte. Kuna muidu maksab lapse pass 75 krooni siis tõesti hakkas rahast kahju. Ainult, et hirm jäi põue. Samas kui ikka nii konkreetselt lubatakse, siis tuleb ju uskuda.

Ja kas sa näed... kui eelmisel esmaspäeval käisin seda passi tegemas, siis selle nädala teisipäevaks oli pass valmis....ja nüüd siis üle-ülehomme Rootsi elama...

Eesti otsib superstaari 5.finaalsaade

5 viimast ei kaotand siiski lootust, et viimaks neid ei .....

Ometigi said lauljad päris kontserdisaali ning mis peamine päris muusikatausta.

Ja laulud tõotasid tulla head - bigband ja swing - paljulubav! Rivo lauluoskamatus peaks nüüd ometi kõigile hääletajatele kõrvu kinnistuma ja kriiskama, sest see, et sellise häälega laulja on üldse nii kaugele võistluses pääsenud on häbiplekk kõikide eestlaste muusikamaitsele. Ehk siis seekordne Top 5, alates kõige kehvemast:

5. Rivo Kingi - kloun on ikka veel lauljate seas. Rahvas vajab leiba ja tsirkust. Tsirkust pakub neile Rivo. Tema muusikat on ilmselt tõesti kohatu hinnata, sest see on kõrvadele nii valus. Häbi, tõsiselt häbi. Vaene tutvuskond hääletab mis jaksab, et Pärnu oma poiss Rivo saatesse jääks. Tõeliselt sarnane fenomen käesoleva American Idol hooaja Sanjayaga. Aga Sanjaya vähemalt pidas viisi. Tõeliselt juba laulmine, tõeliselt klounilik käitumine laval. Kahju temast, jääb mulje, nagu ullike ise ei taipa midagi vaid usub tõesti, et ta on mingi laulja. Selle koha pealt sarnaneb Arnold Oksmaaga. Laske inimesed Rivol tagasi oma bändi minna. Las mängib seal pilli.

4. Raimondo Laikre - Ain't misbehaving - laul tõotas midagi kelmikat ja lahedat, ehk ka mingeid muutuseid Raimondo laulmimaneeris. Aga, oh kahjuks siiski mitte. Ma hakkan vaikselt tüdinema sellest ilmekast suu maigutamisest. Kahtlemata oskab mees laulda, häält tal on, kui ainult tema laulmist vaatama ei peaks ning kui ainult selles laulus ka mingit emotsiooni oleks sees.

3. Luisa Värk - nii tundetut ja igavat Norah Jonesi ilusa jazzballaadi tõlgendamist poleks Luisalt osanud oodata. Ta oli ehk tõesti õhtu ilusaim esieja, kuid nii emotsioonitu ja külm kui see paks meigikiht mis talle peale oli tõmmatud. Lauluhääl oli oma tavalises headuses. Ronis ka aeglaselt klaveriotsa, kuid see efekt jäi väikseks, kuna ta tegi seda imeaeglaselt kusagi lava taganurgas kohmitsedes, et teleekraanil jättis see minu jaoks pigem kohtlase mulje, kui mingi seksika efekti, mida sellise asjaga tavaliselt taotletakse. Kuhu jääb selle võistluse seni parima esituse - Son of a preacherman-i ületamine??????? Ma ootan ja hakkan muutuma juba kannatamatuks.

2. Birgit Õigemeel - võistluse "HÄÄL" saabus kohale mustas pikas õhtukleidis ning esitas jälle väga korralikult vana hea hiti Fever. Ainult et "fever"-ist jäi esituses kilomeetreid puudu. Samapaksu tooniga, kus kordagi ei "pulbitsenud" palavik ega süda, laulis Birgit oma inglihäälega laulu maha nagu külm tükk. Mis on sellel nädalal juhtunud? Kas tõesti kolimine suurele lavale paneb inimesed tasapaksu masstoodangut tegema ja külmutab häälevarjundid ning mõnusa tunde, mida võiks luua laulude atmosfäär? Õnneks mitte kõigi puhul...

1. Taavi Peterson - ainsana suutis ennast laval mõnusalt välja elada Taavi. Jah, see oli tõesti Taavi nädal. Ka mina nägin lõpuks ära, miks härra Peterson võistlusest osa võtab ja mida Rannap temas näeb. Mis sest tõesti, et tema hääl väriseb ning kohati kaldub karjumisele. Korraliku taustamuusikaga ilmselt on see kohane. Lisaks laulu sisse minemine ning selle kuulajani toomine õnnestus sellel nädalal ainsana härra Stiilsusel. Täeliselt stiilne kostüüm, lahe vaba vastamine tobedatele saatejuhtide küsimustele. See kutt on ilmselt Luisa ja Birgitiga top 3-s. Lahe. Täielik avastus jälle... mõnus üllatus. Kui tüdrukud oma emotsioone üles ei leia, siis võib Taavi ka neile tuule alla teha.

Üldiselt oli saade seekord pettumus, sest ainuke korralik esitus kõlas saate esimese lauluna ära. Jüri Nael muutub üha väljakannatamatuks. Hääletustulemused olid kerge pettumus...kuigi natuke ette teada, sest kes Rivot ikka selle kisakoori sees välja hääletab...aga järgmine nädal lendab ta nii kuis naksub.
Välja langes...
x
x
x
x
x
x
x
x
Raimondo Laikre

Magnus - Kadri Kõusaar - Cannes

Eesti filmi suure austajana mõtlesin, et uurin mööda netiavarusi, kuidas siis esimest korda Cannes-i ametliku festivaliprogrammi kutse saanud Eesti film vastu võeti. 18. mail oli teadupärast seal Kadri Kõusaare "Magnus" filmi esilinastus. Praeguse hetke seisuga seda Eestis kinolevisse kahjuks oodata ei ole. Põhjustest on nii uudistes kui internetis infot küllaga, sellepärast siin sellel hetkel rohkem ei peatu. Ütlen vaid nii palju, et õnneks ma ise ei ole selle pere liige, kuid kunst kuulub rahvale. Samuti filmikunst. Samas lähenen ma teemale "enda kännu otsast". Kui ma oleksin selle pere liige, siis ma kaldun arvama, et käituksin nendega sarnaselt. Eriti pärast seda kui olen kuulnud, selle isa kohta igasuguseid ilgemat sorti kuulujutte.

Kuid kui isa mängiks keegi teine... ja perekond poleks seda tormi üles keerutanud, siis.... Ma usun, et laiema euroopa ning maailma publiku jaoks ongi lähenemine olnud hoopis tasandilt.
(tõlked on vabas vormis ning kohati lühendatud, kindlasti mitmete täpsus ja loogikavigadega)

Esiteks vaataks, mis siis kirjutab kohalik Eesti leht EPL:

Kadri Kõusaare “Magnust” tervitas Cannes’i publik sooja, pika ja heatahtliku aplausiga. Filmi juhatas sisse festivali kunstiline juht Thierry Fremaux, punasel vaibal promeneerisid osatäitjad Mart Laisk ja Kristjan Kasearu, produtsent Donal Fernandes, operaator Pavel Sobczyk, režissöör Kadri Kõusaar.
Produtsent Fernandesi arvates sündis film “Magnus” nagu soovimatu laps – polnud ametlikku toetust ega raha ja lõpuks kohus keelas filmi levitamise Eestis. “Magnuse” teevad amatöörnäitleja Mart Laisk, kes oma kohmakusega ajab publiku naerma, kuid tema tunded ekraanil on ehtsad; nimiosas astub üles laulja Kristjan Kasearu, kes näeb ekraanil välja nagu uus Brando; debütandist filmihariduseta režissöör Kadri Kõusaar ja iseloomult tagasihoidlik, aga suurepärane operaator Pawel. Ja lõpuks nimetab inglasest produtsent ennast idioodiks, kes maksis kinni filmi keeles, millest keegi aru ei saa.
Cannes’is sai Tuhkatriinu lugu tõeks. Pidu toimus keskööl pärast esilinastust, mererannas nagu Cannes’is ikka. Kadri andis palju intervjuusid, teiste hulgas küsis temalt pikemat intervjuud kuulus prantsuse filmiajakiri Cahiers du Cinema.
Nii mõnedki kolleegid-ajakirjanikud on filmi kuluaarivestlustes kiitnud, eksootilisem heakskiit tuli Indiast. Indialane tunnistas, et talle film meeldis, sest see oli nii ebareaalne, ent ta ei saanud aru filmi lõpust, kus isa hakkab järsku arendama kodukootud filosoofiat justkui dokumentaalfilmis. Kahtlemata loob “Magnus” omaette tervikliku ja huvitava maailma, olgu see realistlik või ebarealistlik, ja see ongi ühe kunstiteose puhul oluline.

VARIETY:
Filosoofiliselt meelestatud Eesti film Magnus on sügav emotsionaalne kogemus. "Baseerub tõsielul" see jahmatav debüüt 26 aastase režissör-stsenaristil Kadri Kõusaarel on hästi kokku pandud ja kohati visuaalselt innovatiivne. Otsekohesed ja naljakad karakterid hoiavad ära loo libisemise sügavale masendusse, kui ta tegeleb elu tähtsate küsimustega. Kahjuks, film kaotab oma headuse viimases osas, mida tegelikult poleks üldse filmile vaja.
Levitus tähtsamatel festivalidel on kindlustatud, aga rahvusvahelised prospektid võivad maksta dividende julgetele levitajatele.

Filmil on mitteüllatuslik, kuid liigutav lõpp, aga pärast seda on imelik sobimatu järellugu pikendatud monoloogina ühel filmi peategelaselt.
Eesti popstaar Kasearu on ilus/suurepärane peategelase rollis ja sobib hästi kurvaks elumeheks. Kõrvalrollid on kõik tugevad, aga filmi varastab täielikult Laisk -i poolt mängitud häbitult enesekeskse isana. Laisk, kes mitmetähenduslikult ja võibolla ka eksitavalt tiitrites öeldud, et mängib iseennast, annab esituse mehena, kes naudib iseenda häälekat käitumist, pakkudes mitmeid naljakaid kohti, sest muidu oleks see võinud olla üks väga kuiv lugu. Stsenarist ja režii võtavad mitmeid loovaid riske ja välja arvatud viimane pärast pühisündmustikku toimuv monoog, tasuvad end ära. Kõusaare talent on võlutud hea hindamisoskusega, mitte olla nii napp oma loovate riskidega või ka liigsete riskide võtmisega, nagu mitmed esimese filmi tegijad tavaliselt on.
Visuaalselt meeldiva kaamerasilmaga Poola operaator Pawel Sobczyk targalt rõhutab filmi quasi-müstilist dimensiooni. Muusika Set Fire to Flames-i poolt on meeldejääv ning kohati ebamugavalt läbitungiv ja hüpnootiline nagu mänguväljaku roostes ketiga kiik tuule käes.

Tehnika-pool on suurepärane.

CINEUROPA:
Magnuse murtud südame vaikne muusika
Vaatajad võtsid filmi vastu aplausiga. Südant soojendav elamus 26 aastasel Kadri Kõusaare jaoks, kes kindlameelselt tahtis tuua seda rasket lugu teismelise enesetapust ekraanile. Eestis, mis on enesetappude arvu suhtes elanike kohta üks maailma esimesi, on selline lugu peaaegu tavaline. Inspireeritud tõesti sündinud juhtumitest, lugu räägib isa ja poja vahelistest suhetest ja vanemate oskusest või siinsel juhul oskamatusest suhelda oma lastega.
Magnus, haige laps kopsuhaigusega, kasvab üles ebatervislikus keskkonnas, kus moraali ei tunta. Tema isa Mart on inimeste müüja, kes saadab Eesti naisi Saksamaale prostituutideks. Tema ema teenib räpast raha modelliagentuuriga. Aga Magnus on tundlik ja tänu oma potentsiaalselt surmaga lõppevale haigusele on õppinud surma taltsutama. 10 aastat hiljem Magnus on terve, kui tema surmasoov on alles. Pärast teist enesetapukatset ta isa lõpuks ärkab ja proovib saada poisiga lähedasemaks. Ta tahab jagada poisiga asju, mida peab kõige tätsamaks elus: seksi ja narkootikume. Mitte kõige õigem ravim emotsionaalselt näljas olnud Magnusele. Isa viib ta lõpuks maale rahulikku maamajja viimaseks katseks, et teda mitte kaotada.
Olenemata filmi tumedast teemast, pole terve film masendav. Magnust mängib ilus rokkmuusik Kristjan Kasearu, kes mängib välja karakteri ilusa kurbuse. Mart Laisk, kes ise on üle elanud sarnase tragöödia oma enda pojaga, on vapustav isana. Keelatud Eesti kinodes, sest üks naisterahvas kaebas filmi kohtusse, et film on tema elust. Magnusel on siiski võimalus jõuda rahvusvahelise publikuni, sest Onoma International tegeleb filmi müügiga maailmas.

THE HOLLYWOOD REPORTER:
Oli ilus päev Rivieral reedel, aga Salle Debussy ekraanil ilus noor mees kummituslike silmadega lihtsalt tahtis end ära tappa. Ta polnud üksi.
"Magnus", mille stsenaristiks ja režissöriks on noor naine nimega Kadri Kõusaar, on esimene film Eestist, mis on Cannesi ametliku valiku hulgas. Selle tähed on Kristjan Kasearu ja Mark Laisk.
Film maalib nii masendava portree elust endises Nõukogude riigis, et selle levitamine on seal keelatud. Neil võib olla selles õigus. Peategelane on ülbete vanemate poeg, kes tõestab, et vanemad ei hooli temast, ega tema õest, mitte kõige vähematki. Lapsena oli tal kopsuprobleem, aga kuigi see on möödas, käitub ta nagu ta võiks surra iga hetk. Ta annab endale väikseid ülesandeid, et teada saada, mis päeval see täpsemalt juhtub: "Kui ma teen 5 kükki, siis täna ma ei sure". Pärast ebaõnnestunud üledoosi läheb ta elama oma rõveda seamoodi isaga, kes jagab oma pojaga kokaiini ning viib ta litsimajja, kus üks litsidest on tema psühholoog, nagu oodata võid. Magnusel on problemaatiline seksielu, mida näitab see, et ta palub oma õel suhu võtta ja pakub suuseksi haiglakaaslasele, kellega ta kohtus üledoosist toibutamise ajal. Enamjagu aega vahib Magnus taevasse mõtlikult ning seda tegevust saadab heli, mis kõlab nagu püüaks keegi tšellot mõrvata. Kui ta helistab oma õele ja teatab, et teeb täna enesetapu, siis õde vastab, et lasku käia. Mõistlik tüdruk.

Ma pole juba mitu aastat haige olnud

Aga nüüd on mul angiin(a?). Eile näitas kraadiklaas 39 kraadi. Oli selline maa ja taeva vahel kõõlumise tunne. Sõber vikatimees nagu oleks külas kontrollimas, kas on aeg...veel mitte!!!

Tegelikult algas see jama juba üleeile pihta. Pidime poole pealt lahkuma Von Krahl -i Kajakas -etenduselt. Mitte et sellest eriliselt kurb meel oleks olnud, sest eks ta üks Von Krahl oli. Täpselt selline etteaimatav asi, nagu oodata oli. Aga sellest pikemalt mõni teine kord. Kohe koju jõudes voodisse ja luugid kinni. Järgmine hommik aga alles algas põrgu. Palavik, mis ei tahtnud kustuda vaid muudkui tõusis. Mingitest Coldrexidest ja muust sellisest polnud vähimatki tolku. Aspiriiniga sai higistatud hullem palavik välja ja K. läks tõi perearsti kirjutatud retsepti ära. Arst oskas juba läbi telefoni öelda, et see on Angiin! Ta on mul imeline!

Jah, eks need valged täpid kurgus räägivad ka ühest ja ainumat tõest. Täna aga on olemine juba märksa parem. Krõmpsutan aga antibiootikume ja Solpadeine-i võtab ka kurguvalu väikseks... Annela tõi kuuseistikud ära ja Pulmoloogilt saime Patrikule uneuuringumasina. Ehk saab ka teada, mis tema tervisega ette võtta. S. koolis hindeid ei saanud ja Kristinil on all kolmas hammas paista. Nii palju põnevat läbi haigevoodi päeva sisse mahtuski. Päev ja öö on küll natuke sassis.

Täna ma armastan inimesi

Inimesed on ilusad ja head.

Jah, ma tean, et mitte alati. Ma tean, et see on naiivne mõte. Aga tõepoolest. Suurem osa ümbritsevaid inimesi tahavad ju ikka teisele head. Mina küll tahan. Ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud. Tegelikult ma tahan, et inimesed tegeleksid rohkem iseenda asjadega. Muidugi teistega tuleb ka arvestada, aga ma mõtlen, et teiste asjadesse nina pole vaja ise toppida. Vaadake kui enesekesksed on väljamaa inimesed. Nad mõjuvad natuke tobukestena uskudes tihti teist inimest. Tegelikult see nii pole. Neil lihtsalt pole vahet. Neil on oluline see mis ja kuidas on enda asjadega. Muidugi see oma asja ajamine võib samuti mõjuda teinekord üle mõistuse kummaliseks kõrvaltvaataja jaoks. Kuid see on lõppude lõpuks oluline. Sinu enda heaolu. Sest keegi teine heast peast Sinu heaolu parandama ei tule. Kuigi ka see pole päris tõsi. Sest oma heategudega on võimalik saavutada teiste inimeste tänutunne. Ja tänutunne on nagu võlg. Sellest johtuvalt tuleb ka heategusid vastu teha. Nii see millegipärast töötab. Ma olen viimasel ajal seda tunda saanud. Sest inimesed, keda ma olen aidanud on ka mind aidanud. Täiesti heast peast. Samas on olemas ka energiavampiire, kellele muudkui teed head, aga seda vastuheadust tuleb ainult viisakusväljenditena, mitte millegi enamaga. Aga vahet pole. Mina näiteks küll ei mõtle head tehes sellele, et nüüd ma peaksin selle eest midagi vastu saama. Samas mõnikord teen head küll sellepärast, et minule on head tehtud. Headus on hea asi. Spread the love! Levita armastust! Siin on armastuse leviala...

Selle suve teatri - kaleidoskoop, ehk Top10

Kirjutasin välja, mis etendused sellel suvel eri Eestimaa paigus etendatakse. Tõmbasin maha need, mis eelmistest suvedest nähtud (näiteks Syrrealistid, mis minule väga meeldis). Järgi jäi 24 lavastust. Kuna nagunii elan siis juba Rootsis ning Eestisse satun heal juhul paaril korral, siis seadsin etendused paremusjärjekorda, ehk järjekorda, mis mind kõige rohkem huvitavad. Alates kümnendast siin on top 10, millest katsuks siis miskit rabada (kusjuures 1. koha pilet on juba taskus olemas - see on nii kuu(l)m:

10. EESTI ASI - MTÜ RAAAM. Jätkub Mart Kivastiku tähelend. Viimastest tema kirjutatud tükkidest on Põrgu wärk ja Külmetava kunstniku portree läinud mulle vägagi korda. Viimane, ehk Sõdur oli aga täielik pettumus. Lavastab seekord Ingomar Vihmar, kelle austajte hulka ma otseselt ei kuulu, kuid kunstnikutöö teeb Pille Jänes, kes on superhea! Mängivad: Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Jan Uuspõld (Eesti Draamateater), Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Elina Reinold, Ain Lutsepp (Eesti Draamateater), Egon Nuter, Kleer Maibaum.

09. JUVELIIRI POE EES - THEATRUM. Vanameister Lembit Petersoni lavastus, kus mängivad teiste pereliikmete seas ka esimene "ehtne" näitlejavõsukene, ehk Laura Peterson ning väimeespoiss Ott Aardam. Huvitav. Aga tegelikult peamiselt on ikka huvi selle lavastuse vastu sisu pärast - armastus ja abielu. Kuna seda peetakse ka mõtleva inimese teatritekstiks, siis palun mulle seda nänni!

08. SIRELIKASSID - UGALA. Peeter Tammearu lavastab läti päritolu teksti põhjal. Viimane kord, kui läti kirjaniku teksti sai nähtud, oli küll õudne pettumus - Endlas "Tumedad hirved". Kuid seekord on teised tegijad ning kammerlikult ainult 4 näitlejat - Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Carita Vaikjärv ja Meelis Rämmeld. Ütlevad et samas kurb ja samas näljakas ning vaatajad pannakse istuma Ugala suurele lavale. Ahjaa, mis tähtsaim tükk pidavat olema eluline. Ilmselt tehtud minusuguse maitsele.

07. JUMALAEMA KIRIKU KELLAMEES - EMAJÕE SUVETEATER. Victor Hugo maailmakuulus lugu armastusest, kirest ja vihkamisest. Iidsete Toomkiriku varemete vahel rullub lahti keskaegne armastuslegend Urmas Lennuki, Andres Dvinjaninovi, Iir Hermeliini ja Ardo Ran Varrese käsitluses. Selle suve suurlavastuses osalevad: Laura Peterson, Hannes Kaljujärv, Veikko Täär, Jüri Lumiste, Leino Rei, Alo Kurvits, Indrek Apinis, Marko Mäesaar jpt. Midagi kommertsi kulub ka vahelduseks ära. Peale selle olen seni suutnud Emajõe Suveteatri projektidest näha ainult Frankenstein-i...ja see oli päris norm.

06. VARGAMÄE KUNINGRIIK - ENDLA / RAKVERE TEATER. Eelmisel suvel jäi see nägemata. Kuna Linnateatris on ära vaadatud 2. ja 4. osa. Ning viimastel aastatel on korralikult Tammsaaret loetud. Ja võin ennast pidada üheks suurimaks Tammsaare fänniks siinpool Uraale, siis selle lavastuse nägemata jätmine oleks patt. Lisaks veel Pille-Riin Purje pidev kiidulaul selle lavastuse kohta. Kindel värk, et see on hea tase. Lavastas Rohumaa ja kunstnik oli Aime Unt. Mõlemad on tegijad! Mängivad Märt Avandi, Madis Kalmet, Peeter Jakobi, Üllar Saaremäe, Sepo Seeman, Karin Tammaru, Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Toomas Suuman, Carmen Mikiver jne jne. Võimas asi vist!

05. VÕIMALIK KOHTUMINE - VANEMUINE. Juba mõte ise on paljulubav. Tegelikkuses ei kohtunud muusikamaailma kaks suurkuju – Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel – mitte kunagi. Laval toimuv on näitekirjaniku fantaasia vili, ehkki kõik see oleks võinud ju ka Leipzigis 1747. aastal just täpselt niiviisi toimuda. Lavastas Raivo Trass ja mängivad viimasel ajal eriti eredalt särama löönud tähed - Aivar Tommingas ja Raivo E. Tamm. Lisaks veel vana hea Ao Peep. Muhu saarel parajalt romantiline kah.

04. KASSIRABAL... - JÕGEVA LINNA TEATER. Tegelikult on tegemist teatriga mis tegutseb juba üle 10 aasta...hmmmmm. Huvi selle lavastuse vastu lasub minu jaoks peamiselt Ines Aru õlgadel. Muidugi see, et on tegemist kolme sugupõlve naistega ja nende omavaheliste suhetega, see kõik on väga väga huvitav. Eriti kui need kaks ülejäänud naist on veel Ülle Lichtfeldt ja Luule Komissarov. Lavastajaks Ain Saviauk, kes on minu jaoks täiesti võõras nimi, aga seda põnevam.

03. PROFFET - ALBU VALLAVALITSUSE PROJEKTTEATER. Kolm aastat tagasi väljakäidud mõte lavastada Albu mõisa Kukenoosi viljakuivatis E.Vilde romaani “Prohvet Maltsvet” ainetel lavastus, realiseerub väga huvitava ja omanäolise teatriprojektiga “Proffet”. Etenduse lavastas Tallinna Linnateatri lavastaja Mart Koldits. Proffet lavastatakse ajaloolises viljakuivatis, kus 1861 aastal toimus Albu veresaun, mida oma romaanis kirjeldab ka Vilde. Mängivad: Märt Avandi (Endla), Bert Raudsep (Linnateater), Markus Luik (Vanemuine), Mihkel Kabel (Draamateater), Kristo Toots (Theatrum), Eva Klemets (Vanemuine) ja EMTA lavaka lõpukursuse tudengid: Martin Mill, Andres oja, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Elina Pähklimängi ja Maria-Lee Liivak. Kunstnik on veel tagatipuks Pille Jänes. See on nii mahlakalt põnev nii sisu kui näitlejate pärast. Nii kahju, et ei saa piletit ette ära osta, sest ei tea ju veel täna, et millal õnnestub Eesti saada...ja vaatama pääsevad ainult 9 x 250 kiiremat inimest. Oi-oi-oi kui põnev!!!

02. KUNINGAS UBU - NO99. Maailmakuulus näidend, mille esietendus Pariisis 1896. aastal lõppes skandaaliga. Paljude meelest algas just siis moodsa teatri ja kunsti ajalugu. Eestis lavastati näidend 2006. aastal esmakordselt. Lavastajate Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi sõnul on tegemist kriitilise, kuid muusikalise lavastusega. Muusikalise kujunduse tegi Chalice, kes on ka peaosas. Teises peaosas astub üles Marika Vaarik. Lisaks osalevad Tambet Tuisk, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Jaak Prints, Kristjan Sarv, Inga Salurand, Andres Mähar, Risto Kübar, Sergo Vares ja Rasmus Kaljujärv. Kerge pettumus "minu jaoks", et Mäx enam seal ei mängi ja eelmisel aastal jäi see töö ja muude olude tõttu paraku nägemata. Igatahes ei kahtle, et tegemsit on millegi väga hea ja omapärasega.

01. RONK - LINNATEATER. Tabeli tipus on kes siis muu kui armas-kallis Linnateater.... Kindel garantii, et tegemist on millegiga, mis on minu meelt mööda. Kirjutajaks Gozzi, kes oli ka "Armastus kolme apelsini vastu" kirjanikuks. Maskid, Veneetsia, gondlid - põnev ja maagiline 18. sajand. Lavastajaks mui lemmik - Nüganen. Kunsnikeks Iir Hermeliin ja Rosita Raud. Tõlkis Anu Lamp. Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin ja oma uues koduteatris teeb sedapuhku esimese tüki kaasa Priit Võigemast (eelnevalt ta ju selle maja lavadega tuttav). Igal juhul tundub, et Midagi mahlakat ja lõbusat ning sobivalt suvist on tulemas sellest komptist. Mõnus - pilet juba taskus ootamas!

Minu reklaam jõudis ikkagi lõpuks telesse

Ehee, täna kui lõuna ajal kodus käisin tuli telekast Superstaari saate kordus. Ja kas Sa näe, mis seal vahel oli . See Tele 2 reklaam, mille filmimisel ma osalesin juba eelmise aasta oktoobris. Sellest tehti nii Läti, Leedu kui Eesti versioonid ja ma jõudsin juba arvata, et ilmselt Eesti versioon ebaõnnestus. Ei tea kas reklaamide tootmiseks lähebki nii kaua aega või oodati mingit kampaaniat. Igatahes eetris ta on, aga mind on seal üpris vähe ja peale selle veel uduselt. Jaanalinnud lõigati siis hiljem juurde. Naljakas, me oleksime võinud ju ka lihtsalt kusagil Tallinnale lähemal seda filmida. Siit avaneb link tolle vihmase filmimisepäeva sündmustele.

Läksin Bussijaama taha Migratsiooniametisse chillima...

Jah, mõtlesin, et käin ruttu läbi. Kristinile kiiresti üks kiirpass, sest Rootsi kolmiseni on jäänud ainult 12 päeva.

Võtsin numbri, mõtlesin, et chillin hetke ja siis ruttu tagasi tööle. Chillimise asemel sain praadida rahvast täis ootesaalis poolteist tundi. Järjekorras olin mingi neljakümne seitsmes. Tagatipuks ei tööta nende kassa Hansapanga kaarditerminal, ehk tuli käia jooksuga bussijaamas rahal järel.

Lahe.

Minu kõrval istus kunstnik Kalju Kivi oma pojaga (keegi noorem meesterahvas)...kuulsin poole kõrvaga, et mõned asjad pole viimase 20 aasta jooksul vähimatki muutunud...

Kõik see jama siiski tasus end ära, sest kuigi tahtsin kiirpassi, siis see meeldiv tädi seal ütles, et pole vaja nii palju raha raisata. 500 asemel piisab 75-st kroonist. Pass on nagunii nädalaga valmis. Muretsemiseks pole põhjust...

Nüüd ma siis muretsen. Sest ametliku teatise peal on märgitud: Taotletud dokument väljastatakse alates 13.06.....aga meil ju sõit 27.ndal...

Anyway, Kristin on siis meie pere essa, kes endale punase passi saab.

Eesti otsib superstaari 4.finaalsaade

Seekordne top 6, alates kehvemast:

6. Rivo Kingi - Metallica Nothing else matters. Laulab nagu iga teine tavaline duši-all-laulja. Lisaks on liiga ilmne, et inglise keeles laulab eestlane. Lõpu - kitarrisoolo ajal karjatused annavad väikese plussi, aga Rannap ütleb õieti....neid "bändi" ja rock laule on raske laulda üksi, see lihtsalt ei mõju. Sellisele muusikale on vaja taustale tugevat rock-bändi, siis ei kõla ka kehv hääl nii selgelt välja. Palun päästke vaatajad/kuulajad piinast, hääletage Rivo välja!

5. Taavi Peterson - Talking heads -i Burning down the house. Laul, mis sobib Taavile nagu valatud. Ta on ikka tõeliselt kummaline. Liikumine on otse seitsmekümnendatest. Asi pole originaalne, lihtsalt kohmakas. Aga ausalt öelda oli tänane esinemine tõesti hea. Kahju, et ta laulda ei oska, uurisin järele karjumine ei ole laulmise liik. See lihtsalt ei ole. Rannap siiski hindab teda liiga üle, kuigi täna ütles ta kuldsed sõnad - Taavil on ees väga suur arengutee. See tal tõesti on, mis aga ei pruugi tähendada, et selle arengu lõpus võiks lauljakarjäär olla.

4. Anna-Liisa Supp - Tundub, et ta on oma tipu ära näidanud. Ei ole nagu midagi peidus, mida võidu saavutamiseks letti visata. Kuigi vahva, et natukene mängis oma häälega ja natuke liigutas võrreldes teistega. Ja Rannap jälle ütleb kuldsed sõnad - lauluvalik oli kehva. Kuidagi sobimatu.

3. Raimondo Laikre - Joni Mitchell -i Big yellow taxi. Väga hea laul, mis oma loomust annab sellise kelmika laulmivormingu võimaluse. Raimondo laulab selle aga lihtsalt maha. Jättes sisse panemata tillukese karakteri või temperamendi või mõnusa fiilingu. Siiski nagu Mihkel Raud ütles, see on Raimondo seni parim esitus. Natuke vabam kui teised seekord. Kindlasti toob punkte juurde see, et ema on vaatamas, aga see oskamatus normaalselt küsimustele vastata kisub need punktid ka kohe maha.

2. Luisa Värk - Cardigans -i Erase & Rewind. Väga, väga hea lauluvalik. Luisa näeb järjekordselt superhea välja. Justkui mõni modell, kaunim veel. Nina Persson laulab seda aga sellise tundega (mingi selline "attitude"), mida Luisa oma häälde panna ei suutnud või ei tahtnud. Siiski puhas vokaal, kuid see on laul, kus võiks ja tuleks panna sisse oma karakterit. Rannap ütles õieti, natuke liiga monotoonne. Siiski väga väga hea! Ja ta ei pidanud liikuma, kahju. Ootan ikka midagi preachermani sarnast...võibolla musta musa?

1. Birgit Õigemeel - REM -i Everybody hurts. Mul hakkab tekkima tunne, et see tüdruk on võidumees. Ta laulab kõik stiilid, kõik laulud ära vähemalt hästi. Seekord aga kohe superhästi. Naishäälset versiooni sellest laulust polegi enne kuulnud. Aga just seda, et selle sisuga laulu laulab naine sobib minu meelest veel paremini. Michael Stipe-le ei jäänud küll grammigi alla. SUPER!!!!!!!!!!!!! Mulgi külmavärinad nagu Mihkel Raud -ki ütles. Kindel kindel finalist!

xxxxxxxxxxxx

Kahju,

Anna-Liisa kukkus välja...seekord oli ta kahtlemata kehvem kui varem...aga peajagu üle Rivost. Rivost on kujunemas midagi sarnast nagu Sanjaya oli American idol -is. Kehv laulja, aga välja ei kuku kuidagi. Siiski, nagu Sanjaya, nii ma usun, et ka Rivo kukub varsti...

Emadepäev

Ilusat emadepäeva kõigile! Aga eelkõige minu laste emale! Maailma parimale emale! Patrik tegi selle fotol oleva kingituse kah. S kingitust ei teinud. Ta läks hoopis klassiõe sünnipäevale. Õigemini ma viisin ta sinna. Kingituseks tahtsime osta Sportlandi kinkekaardi, aga seal on kõige väiksem kinkekaart 250,- krooni. Panime siis lihtsalt raha ümbrikusse, lilled ja šokolaad.

Ma tõin K.-le maasikatordi (millele lõikusin ehtsaid maasikaid veel lisaks peale terve kuhja), kuigi ise panin peaaegu pool nahka. Aga temale tõin herneid. Herned ja maasikad on praegu päris maitsvad!

Siin alumisel fotol käib juba pidu täies hoos. Patrik viis Kristini tantsule...disco disco....

Eesti koht 2007 aasta Eurovisioonil

Eesti sai poolfinaalis kokku 33 punkti.

6 punkti andis Soome

2 punkti andis Gruusia

3 punkti andis Iirimaa

12 punkti andis Läti!!!!!!!!

6 punkti andis Leedu

4 punkti andis Moldaavia

Poolfinaali 22.koht, see tähendab kogu võistluses 36. koht (osalevaid riike oli 42).

Meist taha poole jäid veel: Montenergo (kes tegelikult sai ka 33 punkti, aga mitte kordagi 12. punkti), Iisrael, Malta, Belgia, Austria, Tšehhi.

Eesti ise andis poolfinaalis hääli järgnevalt:

Tšehhi 1 punkt (Tšehhi ainuke punkt)

Šveits 2 punkti

Iisrael 3 punkti

Norra 4 punkti

Läti 5 punkti

Island 6 punkti

Valgevene 7 punkti

Ungari 8 punkti

Gruusia 10 punkti

Läti 12 punkti

Eesti oli üks kolmest riigist (Türgi ja Andorra lisaks) kes ei andnud poolfinaali võitnud Serbiale ühtegi punkti. Üldse olid Eesti hööled üpris omapärased ---Venemaa küberrünnak?)

Finaalis andis Eesti punkte järgnevalt:

1 punkt Bulgaaria

2 punkti Prantsusmaa

3 punkti Saksamaa (mina hääletasin seda)

4 punkti Ungari (mina hääletasin seda)

5 punkti Gruusia

6 punkti Soome

7 punkti Valgevene

8 punkti Ukraina (mina hääletasin seda)

10 punkti Läti (mina hääletasin seda)

12 punkti Venemaa (häbi häbi)

(Naljakas, hääletasin 4 korda ja kõik 4 riiki said ka Eestilt hääli)

See pilt näitab, kus asuvad riigid, mis kvalifitseerusid järgmisel aastal otse finaali. Kas see ei räägi mitte rohkem kui tuhat sõna...

Idablokile oma eurovisioon

Kui nüüd vaadata, kes siis said 10 esimest kohta, ehk järgmine aasta otse finaali....

1. Serbia

2. Ukraina

3. Venemaa

4. Türgi

5. Bulgaaria

6. Valgevene

7. Kreeka

8. Armeenia

9. Ungari

10. Moldaavia

ja järgmised 5 kohta...

Bosnia

Gruusia

Rumeenia

Makedoonia

Sloveenia

ja alles siis on nagu rohkem lääne riikide rida:

16. Läti

17. Soome

18. Rootsi

19. Saksa

20. Hispaania

21. Leedu

22. Prantsusmaa

23. Inglismaa

24. Iiri

Ei mõista, mitte ei mõista (Kreeka ja Ungari eksisid sinna vahele kuidagi ära...). Kuigi tore, et Venemaa ei võitnud. Hämmastav, et Eesti oli Valgevene ja Armeenia lisaks kolmas riik, kes Venemaale andis täied punktid. Kas tõesti meie venelaste kogukond on suurem kui näiteks Lätis või Leedus...

Järgmine Eurovisioon toimub siis ilmselt Belgradis. Palju õnne Serbia. Ilus laul, hea hääl, aga tobedad sõnad...

Eurovisoon pärast kontserti, enne hääletust...

Punktid on 10 palli süsteemis.
Meie pere top 6:
1. Latvia
2. Germany
3. Ukraine
4. Finland
5. Hungary
6. Georgia

Minu top 3:
1. Ungari
2. Ukraina
3. Saksa
4. Gruusia
5. Bulgaaria
6. Läti

1
Bosnia & HerzegovinaMarija Sestic
Rijeka bez imena

1 punkt
Uhke kleidiga ilus tädi. "Oled mu valu, oled mu kurbus, tahan hoida Sind enda ligai". Ei minule ei meeldi. Kuidagi mõtetu meloodia.Vahepeal mõned võimsamad kohad, aga hinge ei lähe. Mõned balkani rahvusrütmid sekka ja kogu slaavi-euroopa on põlvili.

2
SpainNASH
I love you mi vida

2 punkti
Neli Hispaania kutti, laulavad ja tantsivad valges. S. Ütleb, et koledad poisid, aga olen kuulnud, et see ongi rohkem homopoiste jaoks. "Tule anna mulle oma armastus". Minu oma kuulub mu naisele, sellepärast jääb seekord ära. Liiga tavaline, selliseid laule on 13 tosinas. Häält vaesekestel ka pole. Lõpuks tüütas päris ära.

3
BelarusDmitry Koldun
Work your magic

3 punkti
Kirkorovi kirjutatud laul, mida esitab Diana fanklubi asutaja poeg. Natuke Bondi plagiaat. Laulja ei tohiks inglise keeles laulda, sest slaavi aktsent rikub kogu võlu ära. Mustad bondikloonid laval, kes vahepealt tantsivad päris normaalselt, aga ei midagi erakordset. Hallil seinal seismine mõjub päris vahvalt sellest show punktid, aga laul on nõrk ja igav, liiga palju pealkirja kordust. Igav.
Bitmap

4
IrelandDervish
They can't stop the spring

4 punkti
Eestis käinud esinemas - Viljandi folgil. Vahva rahvamuusika. Ilus tüdruk. Sõnad on õudsad kitšid, "Euroopa on suur lava. Üks mandikoor laulab käsikäes. Nad ehmatavad pääsukese." Iirlased ei taha kohe üldse võita, sest kardavad Eurovisiooni korraldada. Musa hea, sõnad kehvad, no mis teha.

5
FinlandHanna Pakarinen
Leave me alone

8 punkti
Soome superstaari võitja. Äge rokklugu. Esimene laulu moodi laul. Võimas vokaal, võimas musa. Võitu väärt! "Jäta mind rahule" on küll natuke negatiivse tooniga pealkiri ja see võib hääletajad eemale tõugata. Aga Hanna on vinge ja loodan, et see ei loe.

6
FYR MacedoniaKarolina
Mojot svet

1 punkti
Tallinna Eurovisioonilt tuttav nägu. Aga Balkani nainanaina laul ei mõju minule. Isegi kui seda laulab nii ilus tädi ja nii lühikese kleidiga. "Täna jälle varjudega räägin, pean enda eest põgenema". Pärast Soomet tagasi igavasse ülemõistuse Balkani Eurovisooni keskliini - naerdes lauda kurbi sõnu ja otsa jälle nainanaina.

7
SloveniaAlenka Gotar
Cvet z juga

4 punkti
Ooperilaulja. Jälle selline mõtetult võimsate helidega Balkani melodraama, mida lauldakse naeraulsui. "Minu valge lill, sinu külm maailm". Täiesti mõtetu. Hääl on kahtlemata võimas, aga minumeelest see Balkani kultuur ja nende helid lämmatavad teineteist. Mingi huvitav naksumise heli siiski muusikas äratab tibatillukese huvi. Show elemendina käes taskulambiga endale näkku valgust lastes..hmmm midagigi

8
HungaryMagdi Rúzsa
Unsubstantial blues

10 punkti
Janis Jopliniga blues. Ometi üks laul, mida võiksin kuulata ka muidu raadiost. Lihtne päris laulja ilma mõtetute eurovisiooni tavlise pühaduseta. Mõnusad sõnad isegi kõige lisaks. Hing on helides, sõnades ja laulus endas ning lauljas. Kes võibolla pole kõige ilusam, aga teeb oma laulmisega kümme korda selle tasa. Selle laulja ülejäänud looming hakkas ka huvitama. See ehk on märk tõsisest headusest. Harv juhus eurovisioonil.

9
Lithuania4Fun
Love or leave

7 punkti
Mõnus mahe muss suveõhtul kudagil grüünes kuulamiseks, midagi bossalikku. Naine kitarriga ja mõned mehed kanga taga varjudena. Päris hea, kuigi ei midagi erilist. Tegelikult ei jaksa neid värvilisi lehvikuid. Mõnus et keegi loodab lihtsalt oma muusikale. Mis sest et laul pole kõige parem, parem kui keskmine eurolaul

10
GreeceSarbel
Yassou Maria

1 punkti
Kreeka poiss nelja naisega. Tavaline Kreeka kehva häälega meeslaulja, kes laulab midagi shake it up stiilis laulu. Selliseid on olnud ja on sellel aurovisioonil ja kindlasti tuleb veel mitu. Aga see versioon on üks kehvemaid, eriti kehva laulja pärast. Aga õiget särtsu ka pole. Mannetu plagiaat ka tantsu mõttes. Pakuks viimast kohta koos Makedooniaga.

11
GeorgiaSopho
My Story

9 punkti
Juba poolfinaalis silma jäänud punase kleidiga kaunitar. Kellel kuidagi midagi sarnast Björkiga. Aga kõige vingem on ümbritsev show - Gruusia tants on niiiiiii vinge. Täiesti kaasaegne samas midagi rahvuspärast. Sellesse laulu see sobib. Väga vinge! Ilus puhas vokaal, Björkil on konkurent. Kahekordsed pöörded õhus ja maandumine säärtele....

12
SwedenThe Ark
The worrying kind

5 punkti
Biseksuaalne Arvo Pärdi austajast laulja. Laul ise mitte kõige hullem, aga eriti rohkem kui korra seda kuulata ka ei viitsi. Midagi seitsmekümnendate muusika fännidele. Minu jaoks plagiaat. Selliseid on nii palju. Kuidagi kuiv keerleva musvalgete ja hallide toonidega. Nii kehva Rootsi esindajat ei mäletagi. Teisele kohale jäänud laul oleks pidanud nende rahvulikus eelvoorus võitma, oleks olnud võibolla kogu võistluse võitja. Ikkagi solidaarsushääled tulevasele kodumaale.

13
FranceLes Fatals Picards
L'amour à la Française

2 punkti
Gaultieri riietes mehed laulvad osaliselt inglise keeles. Seda pole prantslased varem teinud. Laul on tõeliselt mõtetu. Samasse kanti rootslastega. Selline Pariisi reklaam laulus kus on riffid Valgevene laulust. Naljakas, kurbnaljakas. Tõsine möga.

14
LatviaBonaparti.lv
Questa Notte

9 punkti
Ainuke laul Itaalia keeles seekord. Tõsiselt ilusad Läti meeshääled. Üks lauljatest on ka ehe italiaano. Väga võimas, ehedalt võimas, sobiks lõpulauluks. Ilus meloodia, see ehk kõige olulisem. Päris ilus ood armastusele. Kohati tulevad külmavörinad isegi. Pole ime kui järgmine aasta jälle Riias on eurovisioon...polegi erilist showd vaja...lihtsalt ilusat laulu.

15
RussiaSerebro
Song # 1

1 punkt
Selle bändi esimene live esinemine. Jälle plagiaat. Seksinäljas vene tibid, teevad oma maa naistele reklaami. Paras, tõmbavad endale vee peale. Kutsuvad oma kirsikooki maitsma... Ma saadaks nad parem inglise keele kursustele hääldust õppima. Riffid Michael Jakcsonilt oli viimane tõrvatilk meepotti. YÖK! Kõige nõmedam on see, et eurovisooni vaadatkse ikka kerge veninine all ja siis selline seksile kutse läheb purjus rahvale peale.

16
GermanyRoger Cicero
Frauen regieren die Welt

9 punkti
Mõnusalt värske vaheldus. Siiras esitus. Mõnusad sõnad, hea jazz. Sellist tahaks rohkem. Normaalne bänd. Mõnus saksofon, mõnus bass. Saksa keeles, kihvt! Originaalne! Naised valisevad maailma, yesss

17
SerbiaMarija Šerifovic
Molitva

5 punkti
Lesbid Balkanilt. Seekord aga ei mängita kaunitarile, vaid lihtsalt ilusale meloodiale. Sest sõnad on järjekordelt Balkanilikult tobedad. Aga naise mõnus jämedam hääl kõlab võimsalt. Siis pole vaja seda tobedat teksti alt lugedagi.

18
UkraineVerka Serduchka
Dancing Lasha Tumbai

10 punkti
Ukraina omad umpalumpad. Päris naljakas. "Seitse, seitse ai lju lju"...ehk tavalise keskmise eurolaulu üle irvitamine. Eriti pull ja originaalne on lause "I want to see Russia goodbye" Eestlased ja Ukrainlased on vennad õed. Lahe ja nende vahklipis oli Muumi!!!!!!Ok, happy end! Elagu, Ukraina!

19
United KingdomScooch
Flying the flag (for you)

2 punkti
Täielik kitš. Inglismaa jälle punktita. Mõtetu, isegi pole naljakas. Aga kui laulus kõlab sõna Tallinn (From Berlin to Tallinn), siis on tegemist Eestile kõige lähedasema lauluga. Ja Inglismaa on ikka Eestile palju punkte andnud. Sellest ka rohkem kui 1 punkt.

20
RomaniaTodomondo
Liubi, liubi, I love you

0 punkti
Rumeenia on paaril viimasel aastal väga meeldinud. Seekord on hüpatud kaugele minu maitsest. Mõtetu eurovisioni slaaviviisike. 6 keelt, häälte meelitamiseks. Õudne õudne, koe venekeel võtab viimasegi punkti.Kõige lisaks kammalliikamalla. Kristin hakkas ka selle laulu peale nutma

21
BulgariaElitsa Todorova & Stoyan Yankulov
Water

9 punkti
Võimas looduseteema. Võimas muusika. Hääl pole eriti hea, aga mõjub rahvuslikult omapärasena. Trummid on vinged. Techno. Esimene korralik tantsulugu. Sõnad muidugi mõtetud, aga sellise laulu puhul polegi vaja. Päris huvitav

22
TurkeyKenan Dogulu
Shake it up shekerim

1 punkt
Tüüpiline shake it -lugu. Plagieerivad enda eurolaule. Mõtetu same old same old. Vinguva häälega naiselik mees laulab. Tõsiselt nõme. Mis sest et tal on palju kommi kõigi jaoks ("lots of candy for you"). Tõeline kommionu.

23
ArmeniaHayko
Anytime you need

2 punkti
Idamaises stiilis ballad. Dramaatiline tuuline, stiilis, "Why baby do we say goodbye". Hääl on päris hea, aga põhimõtteliselt sõnad on tobedad ja föödimängija tõe meelde Kivirhi Romeo ja Julia, kuts Julia oli kits...Laulu lõppu ei jaksa ära oodata. Hullem hääleraiskamine nii kehvale laulule.

24
MoldovaNatalia Barbu
Fight

4 punkti
Moldova seksisümbol tõsiselt maitsetus kostüümis jälle üks idaeuroopa keelpillidega sealse disco, kus lauljal oleks vaja inglise keele kursust. Vaatasin alguses, et kolm pikkade juustega naist tantsivad taustal, aga keksmine oli hoopis mees. Tegelikult laul polnudki kõige hullem. Üle keskmise, kuigi see sõnum on minu jaoks vastuvõetamatu - meame võitlema...ei pea.

Blogi kirjutamisest...

Blogi kirjutamisel mõtlen pidevalt, et kas see või teine info on mõtet säilitada. Veel on küsimus alati õhus, et kas ma peamiselt kirjutan enda või teiste jaoks?

Mind häirib kohe pahasti see, et ma nii avalik olen. Samas hea on kuidagi teada, et mingi teema läheb kellegi teise jaoks ka korda, sellepärast on ju ka hea lugeda teiste blogisid. Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Samuti ka arvamuse esitamisele. Küll aga mul on vahest tunne, et kui ma midagi kirjutan, siis võin sellega kedagi solvata. Ma kaldun isegi arvama, et see ju kehv kinderstube ning niimoodi teha ei tohiks. Ma ju ei tahaks ka ise, et minu kohta midagi negatiivset kirjutatakse. Omamoodi on õigustuseks ehk see, et ma ju ei roni ka tribüünile, kus mind siis lillede või mädanenud tomatitega loobitakse.

Aga kui nüüd aus olla, siis ikka olen kah. Ja kuigi olen ma iseenda parim kriitik, sest ma praktiliselt alati valmistan endale suure pettumuse, siis on üks asi seda kuulda kellegi teise suust kui ise endale midagi ette heita. Eriti nüüd kus ma tunnen, et minust on saamas veelgi avalikum tegelane... filmi esilinastus läheneb, amet milles alustan 1.juuni ja teod, mis suure tõenäosusega hakkavad ületama uudisekünnist. Lisaks veel see pisike artikkel eelmises Põhja Tallinna lehes. Kus mu ebaõnnestunud tantsimine Salmes kiidusõnad ära pälvis....Siis nüüd hakkab vaikselt õudne....kas ehk kogu see karma mulle nüüd kõik tagasi teeb. Samas ei ole ma ju alati ja kõigi vastu negatiivne. Kaugeltki mitte. Tegelikult on ikka rohkem päikest ja headust.

Tavaliselt on asi maitses ja see on mul just selline milliseks ta on kujunenud ja sellele ju tõesti ei saa midagi parata. Ja kui juba olen selline arvamuste esitaja, siis kas peaks need enda sisse jätma ja olema selline neutraalne vaatleja, kes ainult endale mingid mälestused erapooletult blogisse raiub. Võibolla peaks blogi levitamisest hoiduma ja tõesti ainult enda jaoks seda tegema. Aga siis võiks ju kindluse mõttes juba mingisse vihikusse kirjutada asju. Siis ei jõuaks nad kellegi silme ette. Järelikult kirjutan ma enda mälestusi ja arvamusi teistele. Olen ikka imelik ja natuke totakas kah. Skiso.

Blogi pidamisest ma siiski loobuda veel ei kavatse. Hetkel veel mitte, aga ma loodan, et tulevikus siiski saab sellest mingis mõttes ühe eluperioodi juhtumite, arvamuste ja mõtlemissuundade kandja. Mälestustekillud, mis on üles tähendatud. Olgugi siis, et suurem osa neist ei lähe teistele korda. Siis ikkagi kirjutan iseendale. Vähemalt ma teadvustan seda dilemmat iseendale, ehk see on tõestus mõistuse olemasolust. Kuid suurema tõenäosusega tõestust sellest, et mul on tõsiselt psühholoogi vaja. Ego olemasolust pole ka kahtlust, see eneseanalüüs on haige. Lõpp. Punkt. Varsti kirjutan jälle...igatahes pärast homset Kuidas ma sõitma õppisin etendust ning Eurovisoonifinaali, mida ma vaadata ei taha, aga vaatan ikka. Ja võibolla kirjutan juba enne seda.

Wake up and smell the coffee või nagu ütleb üks mu sõber- iibu iibu...

Eilne Eurovisiooni Poolfinaal

Hmmm, mis siis sellest üritusest silma ja kõrvade vahele jäi? Tundub, et enam ei võistle mitte laulud ja hääled, vaid šhowd. Üks uhkem kui teine. Kõikides tantsijad, kõikides uhked kostüümid. Lauluvõistluse mõte kui selline on kadunud juba mitu aastat. Minu isiklik arvamus on see, et kõik sai alguse Läti võidust, kui Maria kleidi ja tantsijatega viidi võit meie lõunanaabritele.

Seekord oli natuke näha tunda ka Lordi eelmise aasta mõjutusi, ehk rockbände oli tavalisest rohkem. Aga ma pean tunnistama, et vanad rockip..rud mulle ei meeldi. Nad ei mõju enam eriti rock-ina. Tegelikult ainuke bänd, kes seal üldse rock'n rolli pakkus oli Tšehhi bänd, minu meelest.

Lauludena neid hinnata on väga väga raske. Kõik on kangesti sarnased ja tegelikult ühtki sellist suurepärast laulu, mida eurovisiooni kontekstist väljaspool kuulata, sellel aastal nagu tavaliselt, mina sealt küll ei leidnud. Siiski oli paar kolm, mis tundusid tavalisest massist huvitavamad. Toon siin ära 2 laulu, mis said edasi ja 2 mis ei saanud.

Edasi ei saanud, aga minule meeldisid:
Andorra - noorte kuttide punksugemetega laul mõjus värske ja lõbusana.
Küpros - võimas naishääl, kelle edasi saamises ma olin üpris kindel.

Edasi said:
Ungari - Janis Joplini häälega lauldud blues, oli ehk kõige lähedamal laulule, mida ma muidu ka kuulaks.
Gruusia - Björki stiilis esitus, kus Gruusia hullult head meestantsijad tõid rahvussugemed sisse. Väga vinge.

Üldiselt ei olnud minu meelest palju kehvem tavalisest tasemest. Ma juba õige mitu viimast aastat ei ole eriti leidnud sealt häid laule, aga see polegi peaasi. Ikka on lahe Eestile pöialt hoida. Ka tänavu. Kuigi mulle Gerli Padari esitatud Partners in crime eriti üldse ei meeldi. Gerlil on küll võimas hääl, aga see läks sellise keskpärase laulu nahka raisku. Kahju. Oli ju juba ette teada, et kohe pärast esimesi laule, et meie olematu show jääb see aasta kahvatuks. Ja nii see ka läks. Ei päästnud isegi Martin Parmas -e lõpumusi. Mulle üldse ei meeldi, kui mehed tantsivad niimoodi lainetades. Seal oli kõvasti üle kümne tantsuesituse, mis olid palju palju vingemad kui meie poiste ma-ei-tea-mis. Lisaks, kes selle režii valis, selle peaks kõrvaldama järgmisel aastal meie eurotiimist. Kaamera volksas pidevalt mööda ebaolulisi kaadreid. Showst kui sellisest ei saanud üldse sotti. Aga kõigest sellest hoolimata ikka ju oleks tahtnud, et omad oleks finaali saanud. Nii kahju. Hea meel on siiski kahest asjast. Eestit esindas EESTLANE ning see oli rahva oma valik. Midagi pole teha, võime ainult ennast süüdistada....või noh neis, kes helistasid ja hääletasid seda Sal-Salleri laulu. Mina helistasin hoopis Romeo ja Julia poolt kaks korda. Jätan endale ka õiguse olla veendunud, et sellega me oleksime kaugemale jõudnud. Show oleks saanud ägedama selle teatraalse laulu ümber kombineerida. Panna nad näiteks lendama või midagi sellist. Oh, ei tea kas laupäeval viitsibki seda halbade laulude paraadi uuesti üle elada. Aga hindamine on kahtlemata lahe...isegi kui Eesti seal ei ole. Laura Põldvere peaks meie hinded siis ka edastama....saab vähemalt teada, mida kaaskodanikud arvavad. Hetkel kuuldud lauludest on minu meelest parimad: Soome, Rootsi, Gruusia, Ungari ja Läti. Tegelikult oleks lahe, kui järgmine aasta toimuks eurovisioon Gruusias näiteks...

Täna õhtul kell 22 -Eurovisiooni poolfinaal.

Mul on sellel aastal eksperiment seoses Eurovisiooniga. Ma pole kuulnud peale Eesti, Rootsi ja Soome laulu ühtki teist esitust. Näis kas ennustusvõimed on paremad, kui puudub eelnev läbikuulamine ning lemmikud tekivad otse kontserdisaate põhjal?

Ennustuste kohaselt ja müra, mis kostub meediast, ehk siis 10 laulu, mis peaksid edasi finaali pääsema:

Valgevene, Küpros, Serbia, Kreeka, Šveits, Bulgaaria, Türgi, Malta, Island, Makedoonia ja 11 variandina Olav Oslolini lemmik Gruusia.

Näis, näis, mitu neist siis lõpuks finaali saavad. Minu isiklik ennustus, mis ei baseeru absoluutselt mitte millegil muul kui paljal ennustamisel:

Bulgaaria, Küpros, Gruusia, Šveits, Taani, Poola, Malta, Eesti, Türgi, Austria

:)))))))

Video eilsest peaproovist:

http://www.iltasanomat.fi/videot/?cat=8&id=1365402&ap=1

või

http://www.iltalehti.fi/nettitv/?25429160

(ma pole isegi neid vaadanud, sest ei taha kogematagi kuulda mõnda neist lauludest enne kontserti)

Tänase eurovisooni poolfinaali esinemisjärjekord - Gerli läheb lavale 23-ndana. Eelviimase naislauljana.
1 Bulgaria
Elitsa TODOROVA & Stoyan YANKOULOV - Water
2 Israel
TEAPACKS - Push The Button
3 Cyprus
Evridiki - Comme Ci, Comme Ça
4 Belarus
Koldun - Work Your Magic
5 Iceland
Eiríkur HAUKSSON - Valentine Lost
6 Georgia
Sopho - Visionary Dream
7 Montenegro
Stevan FADDY - Ajde Kroči
8 Switzerland
DJ Bobo - Vampires Are Alive
9 Moldova
Natalia BARBU - Fight
10 The Netherlands
Edsilia ROMBLEY - On Top Of The World
11 Albania
Frederik NDOCI - Hear My Plea
12 Denmark
DQ - Drama Queen
13 Croatia
DRAGONFLY feat. Dado TOPIĆ - Vjerujem U Ljubav
14 Poland
THE JET SET - Time To Party
15 Serbia
Marija ŠERIFOVIĆ - Molitva
16 Czech Republic
KABÁT - Malá Dáma
17 Portugal
Sabrina - Dança Comigo
18 FYR Macedonia
Karolina - Mojot Svet
19 Norway
Guri SCHANKE - Ven A Bailar Conmigo
20 Malta
Olivia LEWIS - Vertigo
21 Andorra
ANONYMOUS - Salvem El Món
22 Hungary
Magdi RÚZSA - Unsubstantial Blues
23 Estonia
Gerli PADAR - Partners In Crime
24 Belgium
The KMG's - LovePower
25 Slovenia
Alenka GOTAR - Cvet Z Juga
26 Turkey
Kenan DOĞULU - Shake It Up Shekerim
27 Austria
Eric PAPILAYA - Get A Life - Get Alive
28 Latvia
BONAPARTI.LV - Questa Notte

2009. aastal on kaks poolfinaali...oh, ei tea kuidas see kõik mõjub kogu üritusele....

Kristinil 10 kuud täis

Hunnik hambaid suus. Oskab teha dada ja plaksutada. Tantsib muusika saatel, eriti kui talle laulda. Aga toeta veel ei kõnni, Patriku rekord - 9 kuuga kõndima - jäi purustamata.

Silma alt on sinine, sest vanem õde unustas ennast MSN-i ja ei pannud tähele, mis toimub. K. värvis vildikasisudega lõnga ja tuli selline rõõmus värv. Tahtis sellest sokke kududa, aga ma tegin ettepaneku, et lahedam oleks mingi suvemüts. Ja näe, ongi tehtud!

Gerli Padari esinemisest video eile (08.05.) Helsingi kesklinnas

Eile, 08.mail, Helsingi kesklinnas. Gerli Padar "Partners in crime" ja Eesti Eurotiim.

Lillekaupmeeste pidupäev

Lillepoodidel on järjekorrad uksest välja. Kaupmeeste lapsed saavad täna õhtul kindlasti kommi ja nänni.

Ei tea, kas nii palju punaseid nelke ikka jagub? Jama, mulle nelgid üldse ei meeldi. Roosid on palju ilusamad ja nendest õhkub romantikat, graatsiat ja võlu.

Ilusat Euroopa päeva!

Öised tahtmised

Ma tahan, et inimesed ei oleks võltsid ja valelikud, ka isegi viisakuse pärast mitte. Ma tahan, et kõik oleks toredad ja positiivsed ja teistest hoolivad ja teisi austavad - päriselt, mitte mingi moraalikoodeksi pärast. Ma tahan, et eelmise aasta esimest kolme kuud minu elus ei oleks olnud. Ma tahan, et ma oleksin parem ja ilusam inimene. Ma tahan, et mul poleks vanematega suhted nii keerulised. Ma tahan kõhnem olla. Ma tahan vahest juua coca-colat ilma süümekata, et hambad lähevad sellest katki. Ma tahan, et mu lapsed elaksid ajaloo ja tuleviku ja tänase päeva kõige õnnelikumat elu. Ma tahan, et mu armastatu unistused ja soovid täituksid. Ma tahan, et mul poleks magama jäädes mingeid erilisi tahtmisi, et ma saaksin rahus magama jääda. Ma tahan, et kõik maksud oleks makstud ja raha pärast ei peaks muretsema. Ma tahan reisida, koos lastega. Ma tahan tantsida. Ma tahan igal õhtul teatris käia, raamatuid lugeda, filme vaadata, lastega mängida, vanalinnas ringi rännata, reisida, süüa midagi head. Ma tahan, et oleks juba korralik suvi. Ma tahan, et homsel päeval (9.mai) ei juhtuks midagi erilist. Ma tahan maailmarahu ja rõõmu ning ilu inimeste hingedesse. Ma tahan armastust ja õnne - kõigile. Ma tahan saavutada midagi suurt. Ma tahan jääda ajalukku.

Ma tahan, et mul poleks enam midagi enamat tahta.

Aprillikuu ainuke film

Jah, olen hakkama saanud uue rekordiga. Aprillikuus vaatasin ainult ühe mängufilmi. See on küll mu teadliku elu tippsaavutus. Mäletan aastaid nagu näiteks 2001, kus vaatasin aastas üle 400 filmi. Tundub, et elutempo ja suured muudatused nõuavad oma osa...ja kindlasti see mingi ebanormaalne reality-sarjade mass, millega ennast ise olen viiamsel ajal üle külvanud. Sellele tuleb muutus kohe varsti! Peab tulema! See kõik on mu pereliikmete pärast, nemad nõuavad neid telesarju...ma saan aru...kogu selle karusselli sees kus hetkel oleme on lihtsam, kui meelelahutus on otse vastu vahtimist ning ei pea keskenduma erinevatesse ja mitemtasandilistesse liinidesse, mida tavaliselt pakuvad head filmid.

Sellest hoolimata, suutsin ära vaadata Rootsis eelmisel aastal valminud Colin Nutley filmi Heartbreak Hotel. Colin Nutley on see sama mees, kes on abielus, kas selle filmi peaosatäitja Helena Bergstömiga, ning kelle sulest ja kaamerast on valminud sellised filmid nagu Under Solen, Änglagard ja mitmed muud südamlikud, otse hinge minevad "Rootsi" filmid. HH, puhul oli veel suureks plussiks Maria Lundqvisti kasutamine. Jah, seesama näitleja, kes oli peaosas filmis Äideistä parhain. Viimaste aastate üks näitleja avastusi. Ka K meelest.

Film ise rääkis kahe lahutatud 40ndates aastates naise elust pärast lahutamist. Naised on täiesti erinevad, kuid mingis mõttes täiendavad teineteist. Elu keerleb ühe diskoteegi Heartbrek Hotel ümber. Seal kohtutakse oma laste, endiste meeste ja ka tulevaste võimalike kandidaatidega. tehakse nalja, juuakse purju ja mida kõike veel.

Selle ja selliste Rootsi filmide puhul ma tean ja tunnen juba ennast, ette, et need mulle meeldivad ja lähevad korda. Ning ma ei pidanud pettuma. Hea soe tunne, muhe ja mõnus vaatamine. On palju kiidulauseid kogunud ka festivalidelt ning kuigi minu meelest on ta lähemal draamale kui komöödiale, nagu teda levitatakse, saab päris mitu korda nii lihtsalt irivtada, kui naerda kui ka lihtsalt muheleda.

Hinne 5-

Dan Põldroos

Dan Põldroos pole mulle kunagi näitlejana meeldinud. Mäletan kui ta veel Draamateatris oli, siis mõtlesin, et kuidas küll selline teatrikooli on lõpetanud ja et teda ka kui näitlejat kasutatakse. Ja miks? Oma haistagängide ja sipelga 14-tega on ta minu meelest oma margi kaugelt täis teinud ja tugeva pitseri endale peale vajutanud. Pitseri, mida endalt lahti kangutada võimatu. Eriti veel siis kui oma rolli ja eluvalikutega seda veel süvendad. Alles pärast surma sain ma teada, sellest tema seotusest Leopoldi saate pilastamisega, mis oleks veelgi süvendanud minu vastumeelsust selle inimese suhtes.

Sõitsin autoga üksi, kui raadiost seda uudist kuulsin eelmisel nädalavahetusel. Vaatamata sellele siin kirjutatud esimesele lõigule ja oma arusaamisele tema eksistentsi kohta, tunnen ma sügavat kahjutunnet. Kohtusin temaga isiklikult enne seda, kui ta oma Bondi-stiilis filmikest tegi - Agent...., umbes 5-6 aastat tagasi. Ta otsis sponsoreid ja meie ettevõte oli üheks märklauaks (me keeldusime, sest ei tahtnud selle inimise imidžiga kuidagi seotud olla). Ta mõjus tõsise kuid siiski kuidagi räpaka inimesena. Minu jaoks jääb ta müsteeriumiks. Aga see, et ta alles sai isaks ja et tal jääb nägemata oma lapse kasvamine ja kõik need rõõmud mis sellega kaasnevad. Sellest on mul kahju. Inimesena. Ta oli ka kõigest 3 aastat minust vanem. Õudne... peab hakkama tervislikult elama! Õudne!

Patriku vaimuvälgatused vol.102 ja muud õhtused toimetused

Patrik kasutab sõna suuvooder asemel SUUPUUDER

Täna oli S.-i koolis lastevanemate koosolek. Näidati kooli uut ujulat ja võimlat. Võimas oli. Ilus, uus ja puhas. Üldse ilus kool. Koosolekul arutati, mida tehakse veel enne klassi lõppu. Mul oli kuidagi kurb ja avaldus koolist välja võtmise kohta seoses Rootsi kolimisega oli näpu vahel. Kurb oli, samas kuidagi hea ka. Algab uus algus. Kus kõik on uus. Lisaks on ju tore, et Patrik saab ka samasse kooli suurema õega. Nii hea ja kindel tunne. Kes teab, kas Patrik sellesse Eesti kooli oleks saanud oma õe jälgedesse...ei tea.

Kõigele lisaks tutvusin täna ka oma Stockholmi kontori kaastöötajaga. Tundub, et on üks jutukas sell. Laevanduse taustaga. Peter on nimi.

Nii see on (kui teile nii näib)

Minu üks lemmiklavastajatest, Adolf Šapiro, käis jälle Eestimaal oma kunsti jagamas. Tuli ja tegi jälle midagi vapustavat. Samas nii ebašapirolikku. Tehniliselt poolelt tuleb koos lavastajaga kiita taevani kohe alguses ära kunstnik Vladimir Ašhon ja kostüümikunstnik Kristine Pasternaka.

Jälle sain osaks maagilist teatrivõlu ja kus mujal kui ikka oma lemmikteatris. See kaks tundi ilma vaheajata kulus nii kiiresti ja omapäraselt, et lausa magus on meenutada.

Taevalava oli saanud endale valge kuue ja pingid olid naljakalt nihutatud, seda kõike lavastuslike efektide jaoks, ning konferansjee Elisabet Tamm-e lõbuks, ehk et ta saaks karjuda rumalale rahvale, et nood ei kõnniks üle lava (see bambini on lasteaias, mamma mia ja arrivederci ning muud itaaliapärased hõiked andsid ka meeleolu juurde, väga lahe!).

Elisabet Tamm, kes toimis ka kui etenduse juht kandideeris selle rolliga ka Teatriliidu selle aasta parima naiskõrvalosa näitleja tiitlile. Ja kui imestada, et kuidas etenduse juht sellise au ära teenis, siis imestada pole vaja kui etendus nähtud...

Nagu pealkirjastki võib aimata, on tegemist mingisuguse müsteeriumiga. Ehk sisulises mõttes natuke kriminulli laadse näidendi tegevus toimub väikeses Itaalia linnakeses, kuhu on hiljuti kolinud keegi ametnik koos oma naise ja ämmaga. Mitmed tahud selle omaettehoidva perekonna elukorralduses köidavad aga naabrite uudishimu ja lõpuks on kohalik seltskond viimseni ärevusest haaratud, et nende „saladust" välja uurida. Intriigidemöllus ei saa lõpuks enam keegi aru, kes valetab ja kes räägib tõtt.

Kahtlemata ei tasu sealt minna kriminulli moodi lahendust otsima. Ehk kes on süüdi? See pole selles tükis üldse oluline. Ja see on oluline, ehk siis see, et süüdlane pole oluline. Sest tegelik nauding selles lavastuses on just nimelt lavastaja trikkides, kunstilises pooles ja näitlejate mängus.

Kõik algas juba enne etendust, kui Elisabet Tamm tuli kohvikusse, et teatada, et keegi näitlejanna vajab rahustamist ja sellepärast etendus hilineb. Lavastus ongi üles ehitatud kui teatriproov. Kus vahepeal ka ooperit lauldakse. Ehk üks tõeline tohuvabohu. Ja see on taotluslik.

Näitlejatest kerkisid esile minu jaoks Elmo Nüganen - keda üle tõsiselt pika aja jälle laval sai näha. Viimati vist juba oma viis aastat tagasi Ay Carmelas... tema tõsine ja intrigeeriv väimees Ponza mõjus just nii nagu vaja. Täpselt omalaadse karakterina selles kompotis. Anne Reemann on peaaegu alati kulda väärt (peale muusikali). Tema kuju mõjus koomilisena ning torusoeng andis uue dimensiooni kunstilisele toonile. Piret Kalda Sinjoora Cini roll oli igati asjakohane. Just omas elemendis. Selline nipsakas uudishimulik sissetrügija (meenub Palju õnne argipäevaks roll). Ka Anu Lamp teeb hea rolli, kuigi kui on näinud Ita Ever -it seda rolli tegemas, siis kahvatub kahjuks see Ita kõrval. Aga kahtlemata on tegemist vapustavalt hea rolliga. Veel meeldis Indrek Sammul, kes tõi sisse pisut enam palaganilikku koomikat, kuid siia see sobis. Ehk ongi žanrimääratlusena õige kunstiline palagan. Ehk midagi enamat kui need tavalised palaganid. Siin oli mida vaadata ja mille üle naeda või mõelda. Ja kuigi Roman Baskin ei kuulu just mu lemmiknäitlejate hulka, ei meeldinud ta mulle ka üldiselt selles lavastuses, kuid see dialoog peegliga oli hea! Kuid seda peamiselt tänu lavastuslikule efektile. Üldse oli peeglit hästi ära kasutatud. See punane tuba ja seal toimuv, mida sai näha ainult läbi peegli, see oli huvitav element. Küll mitte täiesti originaalne, kuid vana hea uues kuues.

Ja selle kõik kirjutas Pirandello. Keegi kes pole kaugeltki minu lemmik, kuid võibolla pole ma temale nii laialdaselt tähelepanu pööranud (hetkel meenub ainult 6 tegelast autorit otsimas). Siiski ka selles asjas usun, et Pirandello on minule söödavaks teinud just nimelt lavastaja Šapiro.

Igati vägev etendus. Hinne 5-

Toon siinkohal ära ka minu nähtud Šapiro lavastuste top-i (Eestis lavastatud etendustest on nägemata ainult esimene - Kirsiaed):

6. Kolmekrossiooper (Linnateater)

5. Nii see on (kui teile nii näib) (Linnateater)

4. Elav laip (Draamateater)

3. Kolm õde (Draamateater)

Ja esimest kohta jagavad:

1.-2. Isad ja pojad (Linnateater)

1.-2. Kes kardab Virginia Woolfi? (Pärnu Endla)

Tule Šapiro ikka Eestisse lavastama - me armastame Sind!!!

Eesti otsib superstaari 3.finaalsaade

Kui Aigi Vahing iga saatega natuke ikka paremaks muutub, siis Jüri Nael muutub üha naeruväärsemaks. Seda mitte humoristlikus mõttes. Huvitav kas ta ise ei vaata oma saateid üle? "Kes on järgmine esineja näm-näm-näm Luisa" ja teised sellised "Raimondoooooooooooooo" , "Teie ees on Luisaaaaaaaaaaaaa" karjed. No miks rahvast piinatakse sellisega?

Mis veel häiris oli Mihkel Raua erapoolsus Nele esinemisel. Nele laulis nii õudsalt, kui mitte kunagi varem. Aga teadagi on Mihkel Raud ja Nele ema töökaaslased Eesti Päevalehes. Kas mitte sellepärast ei tulnud kiitev kommentaar, millegile nii kehvale, milletasemelist on seni suutnud pakkuda ainult Rivo.

Ehk siis pikemalt seda laule ümbritsevat amatöörlust ja jura mitte kirjeldades, siin on minu arvates top7 alatest kehvimast:

Nele Kirsipuu - Appi, ta ehk on tõesti liiga noor selle võistluse jaoks. Kuigi ma pole veel päris kindel kas üldse mingit lauljalootust temast on. Kleit oli tõesti armas, aga varem olen ma tundnud häbi ainult Rivo ja Taavi laulmise pärast, siis nüüd võib liita sellesse nimistusse ka Nele. Kuidas tõemeeli keegi võib talle hääle anda?

Rivo Kingi - No vokaalselt seda meest hinnata ei saa. Samas ta polnud kõige kehvem seekord. Seda tänu lauluvalikule. Sangar seiklusfilmist on lihtsalt nii hea laul.

Taavi Peterson - Jätkub karjumisekarjäär. Nüüdseks on ka originaalsuseloor kadunud, sest karjumine saatest saatesse on juba ära tüüdanud. Kas tõesti midagi normaalselt kõlavalt temalt ei ole tulemas? Täielik pettumus.

Raimondo Laikre - Eelmise korra õnnestumine oli ehk siiski erand. Seekord tagasi tundetuks baarilõõritajaks. Laulu alustades veel käsi taskusse, nagu pohhuist. Viisipidamisega vähemalt probleemi polnud nagu mõnedel teistel....köhhöm....Nele, Rivo ja Taavi....köhhöm...

Anna-Liisa Supp - TOp 3 alustab jälle A-L. Seekord olid väiksed vokaalsed apsud ja probleemid. Kuid kahtlemata koos oma koomilise hoiakuga ja väga hea lauluvalikuga tuli sellest auga välja. Esitus oli tore ja pühapäevaliselt mõnus. Ta peaks õppima ainult natuke pikemate lausetega vastama, sest see võistlus nõub ka karakteri näitamist, muidu on võita raske.

Luisa Värk - Tema senistest esinemistest kahtlemata kehvem esinemine (ka tammumine oli tagasi). Kuid tema ise säras see eest rohkem kui ülejäänud (va. Birgit) kokku. Jätkub tandemi Birgit-Luisa võistlus tiitli eest. Seekord siis...

Birgit Õigemeel - kas see on nüüd rohkem ka tema ampluaa, aga tõeliselt nii vokaalses kui esinemisoskuses teistest üle. Ilus laul veel pealekauba ning riietus... - võitjatüüp!

Pagana pihta!

Just kui olin ühe inimese jaoks kirjutanud V-tähega sünnipäevaluuletuse ning see kaardile kanti, nõuti ka teise inimese jaoks S-tähega luuletust. Niimoodi tellimuse peale ja sulest välja pigistamisega head asja ei saa. teadsin seda juba ette. See peab tulema kusagilt sügavamalt.
Panen selle tulemuse siiski siia kirja, võibolla töötlen seda kunagi ümber ja sellest võib ka asja saada. Kuigi kahtlen.

Sada sinist siidisaba
Sulle siristavad serenaadi.
Sulle, (siia nimi), saadame säravaid saluute!
Suurepäraseid soove,
sillerdavaid sinililli.
Sajad soojad suudlused sünnipäevaks
Siiralt südamest!

Sünnipäevaluuletus V-tähega inimesele

Viissada valgusaastat vanaduseni,
Vaimuvalgust võrratult!
Vett-vilet-valu vingelt vähem.
Viisakusteks viitsimisi.
Võimu vallatut vulinat (siia ees- või perekonnanimi) veskile,
Verstaposti vapustavat vastuvõttu vaaditäie viinaga!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

Rootsi kolimiseni on jäänud 24 päeva

Kummaline on see kahe koha vahel olemine. Aeg liigub nii aeglaselt kui minekut ootad. Iga minut on tund, iga tund on 10 tundi. Patriku jaoks on see minemise protsess eriti valuline. Kui ta sellele mõtlema hakkab, siis tal tuleb nutt peale. Laps ei saa samamoodi aru...et kui juba on minek, siis miks me minna juba ei või. Nüüd on siis selge, et kolimine toimub 29.05. Enne seda on vaja veel 100 asja korraldada, aga 100 asja on ka juba korraldatud. Ehk mis siis mahub veel viimase kolm+ nädala sisse enne välismaale kolimist.

Eelkõige muidugi trenni ja teatrit. Mu kaks kallikest, mis maha jäävad. Trenn tuleb ka kiiremas korras Rootsis paika panna. Selleta ei saa ja kõik läheb ruttu rooste ka. Teatriga on lood kehvemad. Rootsis saab Eesti teatrit harva. Pigem sisustan kõik Eestis külas käimise õhtud alati teatriga. Veel enne ärasõitu olen krabanud nii palju nänni kui võimalik. Täna Linnateatris Šapiro Nii see on kui Teile nii näib, 12-ndal Kuidas ma sõitma õppisin, 16-ndal Von Krahli Teater ja Kajakas ning 22-sel Linnateatris Kivid minu taskutes. Lisaks tahaksin ka juunis tulla Ronka vaatama, aga seda piletit mul veel taskus pole.

Siis muidugi järgmise nädala eurovisioonilained. 10-ndal ja 12-ndal. Ja kultuuriga ongi nagu hetkel kõik.

Korralduslikust poolest tuleb esmaspäeval S-i lastevanemate koosolek ning sinna saan kaasa viia ka lapse koolist ära võtmise avalduse. Praegu käivad kolimisfirmad kraami kogust üle vaatamas. Et saaksid hinda pakkuda. Lisaks on vaja viia läpakas remonti. Ja siis veel mantel keemilisse. Autoga ära käia ülevaatusel. Kolida osalt asju Kaiu. Kaius lammutada vundamenti, saagida puid ja hekseldada üht õunapuud. Stockholmi Eesti kooli tuleb lapsed ette näidata, et nad saaksid otsustada, kas P läheb eelkooli või esimesse klassi ning kas S läheb viiendasse või kuuendasse. Oh, ma loodan, et P. saab eelkooli ja S kuuendasse. Aga eks ta muidugi ole pedagoogide pärusmaa, kuidas kõige targem oleks tegutseda. Pakkimine meil juba on käimas mõnes mõttes. S.-i voodi lammutasime tükkideks. Osalt vanakraami nagu vana telekas ja arvutiekraan tuleks viia realiseerimiskeskusesse. Arvutiekraan on päris uus ja heas töökorras. Päris kahju teisest. Kui kellegil on vaja andke märku...

Ja tegelikult on neid nipetnäpet asju veel ja veel, aga nüüd tuli kiire - investeeringute töögrupi seminar Olümpia hotellis...peab jooksma.

Ma ei saa inimestest aru

Ma olen ilmselt mingi kiiksudega inimene, ma ei mõista inimesi. Juhtum järgmine: Aitasin korraldada üht noorte inimeste reisi Saksamaale. Oli vaja tellida lennukipiletid. Kõigepealt üks kuupäev, siis kuupäeva muudatus. Siis maksmisevormi küsimine ja arvete klattimine. Kokku sai vahetatud ligemale 10 korda kirju ning ligikaudu 5 korda helistatud Lätti. Ehk päris palju sebimist. Alati ei saanud vastuseid ka kohe ning siis oli vaja veel üle küsida jne. Nagu see asjaajamine käib. Nüüd kus ettemaks tehtud ja kõik nagu organiseeritud, selgub, et üks lastest ei taha lennata ja kogu süsteem tehakse ümber. Oh, ei tea mis kasvatuslik aatompomm see nüüd oli. Lapsel piisab ainult natuke nuriseda ning kõik tehakse ette taha tema järgi. Selle lapse kasvatusse tuleb nüüd küll suuremat sorti viga minu meelest.

Teine asi mis mind ärritab on see, kui Sa näed vaeva, ehk palumise peale võtad aega ja koondad mõtted ja kirjutad pikalt (väga pikalt) need paberile lootes sellega aidata kedagi. Saadad ära ja see teine pool, see kellel nagu oli seda abi vaja, see lihtsalt ei vasta. Ei saada lühikest aitäh-i, ei saada lühikest vastust, et see ei sobi. Või kasvõi, et tal on hetkel hullult kiire, aga ta paari nädala pärast võtab selles asjus ühendust. Või mida iganes. Minu meelest näitab see inimese täielikku ükskõiksust ja ülimat kasvatamatust. Ma olen täiesti pettunud selles inimeses. Ja vahet pole mis ta nüüd arvab või peaks kirjutama. Sellest on juba nädal möödas, aga ei kippu ega kõppu. Ma tegin omalt poolt samal päeval selle mis minult paluti. Meil kõigil on kiire. Meil kõigil on omad prioriteedid, kuid e-mailile lühike vastus kirjutada ei võta küll rohkem kui 30 sekundit. Ah, võibolla olen mina imelik, et ma niimoodi käitun ning ootan teistelt sama...

Igatahes on veel jäänud 25 päeva Rootsi kolimiseni ja ma ei jõua seda ära oodata. See pool minekul olemine sööb närvid seest ja sellepärast ka ärritavad kõiksugused ebaviisakused mind rohkem kui tavaliselt. Inimesed on imelikud.

Eesti otsib superstaari 2.finaalsaade

Pühapäevaõhtul, kui midagi targemat nagunii teha pole, kui lugeda, lapsi kantseldada või vaadata kuidas TV3 jälle ämbrisse astub. Ei olnud ka see pühapäeva erand. Superstaarisaade on teinud oma järjekorde etteaste ning jööb vaid imestada, millist rämpsu telešõud lubatakse eetrisse. Kuidas nad nii ebaproffessioonalsed inimesed sinna tegijateks on palganud, see ületab igatahes minusuguse mõistusepiiri. Kõigepealt saatejuhid, eriti Jüri Nael. Ma pean iga kord hääle vaikseks keerama, et mitte seda õudust tuppa lasta. Lisaks mul on kuri kahtlus, et tema poolt oli ka finalistide alguse liikumine. Tundus, et lauljatel oli häbi sellist nõmedat liikumist sinna nimedelugemise taustale teha, aga kui on kästud ning superstaariks saamisehimu nii suur, siis ei jöö ju midagi üle.

Oh, teiseks žürii. Milleks, oh milleks nad seal istuvad ja tunnevad ennast ebamugavalt ning tekitavad piinlikkust ka vaatajates. Kui neil pole midagi öelda mõistlikku, siis nad võiks ju olla vait. Võtku õppus American Idol-ist vaadaku vähemalt üks saade ära võibolla sellest oleks abi. Heidi Purga paneb üldse kohatut teksti. Vahepeal tundub, et ta on mingi mõtte valmis mõelnud, siis paiskab mikrofoni saades selle eetrisse, kuigi kontekst ja sidus tegelikkusega absoluutselt puudub. Seda võib muideks näiteks üle kontrollida vaadates viimase saate Birgiti esitust ja siis kuulata, mis Purgal on öelda. Miks nad peavad ütlema midagi kui nad ei oska või kui neil pole midagi öelda, ei mõista.

Ja kolmandaks kogu see õudus, mis toimus saate lõpus. Jumal, kas on tõesti nii raske välja keerutada sellest, et tulemused hilinevad. Nii ebaprofessionaalset saadet pole ikka väga väga kaua näinud.

Aga nüüd peamise juurde, ehk muusika... ja selle saate võistluslaulud alates kehvemast:

8. Rivo Kingi. Ooo õudust. Ma arvasin, et eelmine saade kuulsin selle saate põhja. Aga ei. Ta suutis seekord veel kehvemini laulda. Lisaks veel väita, et Hero on Nickelbacki laul...Ta peaks ikka kontrollima, kelle laulu ta laulab. Tundub, et ta ei suudagi laulda valesse helistikku eksimata. Eriti pärast seda kui originaal on just eetris kõlanud, oli seda tõsiselt piinlik kuulata. Selles puudus igasugune elu ja kõla. Ma ei mõista, kuidas selline tegelane sai finaali. See tõmbab kogu saate taseme alla. Rivo lihtsalt pole laulja. Ma laulan pingutamata duši all ka paremini seda laulu või kasvõi Põdral maja metsa sees. Jube!

7. Mariann Saar. Aretha oli liiga suur tükk hammustamiseks. See on nagu mina, kes läks teatrikooli sissepääsueksamitele Hamletit tegema. Lollid oleme mõlemad, aga mina oli toona noor ning enam nii ei teeks. Ja Mariann on praegu noor, vaevalt et ta teeks niimoodi 10 aasta pärast. Muidugi kummaline, et teama kõige suurem vääratus viisipidamises sattus ka sellesse l
iku mida telefoninumbritega näidati. Kas see oli kogemata? Tegelikult see oli monteerija viga, järjekordne aps aprude reas. See ilmselt läks talle maksma ka edasipääsu. Muidu tema kime hääl pole ka otselt minu maitse. Liiga tasapaks.

6. Nele Kirsipuu. Hmm, eelmisel nädalal olin veendunud, et kindlasti tõuseb ta tuleval nädalal kõrgemale kohale minu tabelis. Aga oh häda. Nele vajab inglise keele diktsiooni õpetajat (eyes, thing, you..... see oli jube väänamine ja keele moonutamine, andestamatu). Miks ta küll ei laula midagi tantsulist ning näita oma tõelisi võimeid. Paluks veel põsemikrit, et käed oleks vabad. Miks oh miks. Ja see maitselage riietus. Tõeline pettumus. Muidugi see vahepeal noodi kõrvalt laulmine ning tempos mitte püsimine tekitas tunde, kas tal taktimõõdust aimu on? Õudne.

5. Taavi Peterson. Tema puhul tuleb mängu mingisugune omapära. Ta oleks nagu Rannapi sugulane. Selline hull mees metsast, kelle kunstist paljud aru ei saa (mina nende hulgas), aga rahvale on ikka tsirkust vaja läinud. Minu jaoks on ta samas kastis nende kahe mehega, kes eelvoorus laulsid Kasatšokki ja Need ei vaata tagasi. Üks külahull on lavale lastud. Muusikaliselt mannetu, sest häält ju mannetu. Aga samas vähemalt midagigi omapärast. Oh, neid nelja, 5-8 koht, ei saagi hinnata, nad tuleks kõik sealt saatest ära saata.

4. Anna-Liisa Supp. Hmmm, Beyonce laul oli Anna-Liisa jaoks natuke liiga raske. Seda peab laulma häälega, mis on võimsam, kogenum, enesekindlam. Samas 5+ lavalise presentatsiooni eest. Kuidagi õigena tundus see. Häält kahtlemata Anna-Liisal on ning tegeliku lootus võiduks veel säilub, ainult et ta peaks julgemalt vastama küsimustele ning olema julgem ning vabam ka laval. Patriku lemmik, aga mitte laulja vaid välimuse pärast. Hmm...juba kuue aastaselt pikad blondid juuksed avaldavad talle muljet.

3. Raimondo Laikre. Selle saate tõeline üllataja. Hääl lausa helises seekord. Natuke oli vahepeal kiirustamist tunda, ehk "Pitch" polnud paigas. Aga muidu päris kobe Elton John-i tõlgitsemine. Ning see polegi ehk nii kerge kui võib ette kujutada. Ise ta on küll natuke naljakas, mitte üldse tiigri moodi, pigem...ah ma jätan ütlemata, maitse asi. Aga laulmisoskused on tal olemas. Loodetavasti oskab ka tulevikus nii hästi laule valida, nagu seekord.

2. Birgit Õigemeel. Väga võimas esitus. Tüdruk säras ja suutis ka selle lauluga oma häälevõimeid näidata. Vokaalses mõttes ehk oligi saate parim. Kuid minu jaoks ei lase teda seekord esimese kohale panna ingliskeelne viga. "THE", mis kordub laulus mitmeid kordi, sest see on ka pealkirjas. See häiris päris pahasti. Ja kui ei oska inglise keelt tuleks mõnes teises keeles laulda või küsida nõu põne targema käest, näiteks inka õpsilt. Ei, see on mu isiklik kiiks. Mind lihtsalt jäi see häirima seekord ning ei või midagi sellele parata. Tegelikult oli üldjoontes Birgit tasemel, peajagu üle nendest, kes seljataha jäid. Mõni pole laulja tema küünemustagi väärt, mida ta hoolega koukis, kui ootas, mis žüriil talle öelda on. Naljakas, et me oma maneeridest teadlikud pole, eriti laval ja eriti telesaates, mida vaatab sadu tuhandeid inimesi. Oh, jälle ma nokin ta kallal ja tegelikult ta mulle ju väga meeldis!!!

1.Luisa Värk. Yeeeeee!!!! Luisa ruulis seekord täiega. Mitte lihtsalt ainult sellepärast, et ta laulis oma haigusele vaatamata päris puhtalt kogu laulu ära. Ta oli laval kõige vabam, tal oli mingisugunegi liikumine, mis sobis väga hästi lauluga. Tema laul kui laul oli parim. Son of a preacherman....hmmm milline mõnus laul! Ta nägi kõige parem välja ja tagatipuks oli tal ka parim film. Nonii, sellest võistluses on ilmselt kujunemas Vestmanni ja Piibelehe võistlus, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Birgit ja Luisa teevad võislusest vaatamisväärilise. Jumal tänatud, et on kaks inimest, kelle pärast saadet vaadata. Luisa vanaisa Sass tegi õieti, et lapselapse telepurki pistis. Temast võib asja saada!