Magnus - Kadri Kõusaar - Cannes

Eesti filmi suure austajana mõtlesin, et uurin mööda netiavarusi, kuidas siis esimest korda Cannes-i ametliku festivaliprogrammi kutse saanud Eesti film vastu võeti. 18. mail oli teadupärast seal Kadri Kõusaare "Magnus" filmi esilinastus. Praeguse hetke seisuga seda Eestis kinolevisse kahjuks oodata ei ole. Põhjustest on nii uudistes kui internetis infot küllaga, sellepärast siin sellel hetkel rohkem ei peatu. Ütlen vaid nii palju, et õnneks ma ise ei ole selle pere liige, kuid kunst kuulub rahvale. Samuti filmikunst. Samas lähenen ma teemale "enda kännu otsast". Kui ma oleksin selle pere liige, siis ma kaldun arvama, et käituksin nendega sarnaselt. Eriti pärast seda kui olen kuulnud, selle isa kohta igasuguseid ilgemat sorti kuulujutte.

Kuid kui isa mängiks keegi teine... ja perekond poleks seda tormi üles keerutanud, siis.... Ma usun, et laiema euroopa ning maailma publiku jaoks ongi lähenemine olnud hoopis tasandilt.
(tõlked on vabas vormis ning kohati lühendatud, kindlasti mitmete täpsus ja loogikavigadega)

Esiteks vaataks, mis siis kirjutab kohalik Eesti leht EPL:

Kadri Kõusaare “Magnust” tervitas Cannes’i publik sooja, pika ja heatahtliku aplausiga. Filmi juhatas sisse festivali kunstiline juht Thierry Fremaux, punasel vaibal promeneerisid osatäitjad Mart Laisk ja Kristjan Kasearu, produtsent Donal Fernandes, operaator Pavel Sobczyk, režissöör Kadri Kõusaar.
Produtsent Fernandesi arvates sündis film “Magnus” nagu soovimatu laps – polnud ametlikku toetust ega raha ja lõpuks kohus keelas filmi levitamise Eestis. “Magnuse” teevad amatöörnäitleja Mart Laisk, kes oma kohmakusega ajab publiku naerma, kuid tema tunded ekraanil on ehtsad; nimiosas astub üles laulja Kristjan Kasearu, kes näeb ekraanil välja nagu uus Brando; debütandist filmihariduseta režissöör Kadri Kõusaar ja iseloomult tagasihoidlik, aga suurepärane operaator Pawel. Ja lõpuks nimetab inglasest produtsent ennast idioodiks, kes maksis kinni filmi keeles, millest keegi aru ei saa.
Cannes’is sai Tuhkatriinu lugu tõeks. Pidu toimus keskööl pärast esilinastust, mererannas nagu Cannes’is ikka. Kadri andis palju intervjuusid, teiste hulgas küsis temalt pikemat intervjuud kuulus prantsuse filmiajakiri Cahiers du Cinema.
Nii mõnedki kolleegid-ajakirjanikud on filmi kuluaarivestlustes kiitnud, eksootilisem heakskiit tuli Indiast. Indialane tunnistas, et talle film meeldis, sest see oli nii ebareaalne, ent ta ei saanud aru filmi lõpust, kus isa hakkab järsku arendama kodukootud filosoofiat justkui dokumentaalfilmis. Kahtlemata loob “Magnus” omaette tervikliku ja huvitava maailma, olgu see realistlik või ebarealistlik, ja see ongi ühe kunstiteose puhul oluline.

VARIETY:
Filosoofiliselt meelestatud Eesti film Magnus on sügav emotsionaalne kogemus. "Baseerub tõsielul" see jahmatav debüüt 26 aastase režissör-stsenaristil Kadri Kõusaarel on hästi kokku pandud ja kohati visuaalselt innovatiivne. Otsekohesed ja naljakad karakterid hoiavad ära loo libisemise sügavale masendusse, kui ta tegeleb elu tähtsate küsimustega. Kahjuks, film kaotab oma headuse viimases osas, mida tegelikult poleks üldse filmile vaja.
Levitus tähtsamatel festivalidel on kindlustatud, aga rahvusvahelised prospektid võivad maksta dividende julgetele levitajatele.

Filmil on mitteüllatuslik, kuid liigutav lõpp, aga pärast seda on imelik sobimatu järellugu pikendatud monoloogina ühel filmi peategelaselt.
Eesti popstaar Kasearu on ilus/suurepärane peategelase rollis ja sobib hästi kurvaks elumeheks. Kõrvalrollid on kõik tugevad, aga filmi varastab täielikult Laisk -i poolt mängitud häbitult enesekeskse isana. Laisk, kes mitmetähenduslikult ja võibolla ka eksitavalt tiitrites öeldud, et mängib iseennast, annab esituse mehena, kes naudib iseenda häälekat käitumist, pakkudes mitmeid naljakaid kohti, sest muidu oleks see võinud olla üks väga kuiv lugu. Stsenarist ja režii võtavad mitmeid loovaid riske ja välja arvatud viimane pärast pühisündmustikku toimuv monoog, tasuvad end ära. Kõusaare talent on võlutud hea hindamisoskusega, mitte olla nii napp oma loovate riskidega või ka liigsete riskide võtmisega, nagu mitmed esimese filmi tegijad tavaliselt on.
Visuaalselt meeldiva kaamerasilmaga Poola operaator Pawel Sobczyk targalt rõhutab filmi quasi-müstilist dimensiooni. Muusika Set Fire to Flames-i poolt on meeldejääv ning kohati ebamugavalt läbitungiv ja hüpnootiline nagu mänguväljaku roostes ketiga kiik tuule käes.

Tehnika-pool on suurepärane.

CINEUROPA:
Magnuse murtud südame vaikne muusika
Vaatajad võtsid filmi vastu aplausiga. Südant soojendav elamus 26 aastasel Kadri Kõusaare jaoks, kes kindlameelselt tahtis tuua seda rasket lugu teismelise enesetapust ekraanile. Eestis, mis on enesetappude arvu suhtes elanike kohta üks maailma esimesi, on selline lugu peaaegu tavaline. Inspireeritud tõesti sündinud juhtumitest, lugu räägib isa ja poja vahelistest suhetest ja vanemate oskusest või siinsel juhul oskamatusest suhelda oma lastega.
Magnus, haige laps kopsuhaigusega, kasvab üles ebatervislikus keskkonnas, kus moraali ei tunta. Tema isa Mart on inimeste müüja, kes saadab Eesti naisi Saksamaale prostituutideks. Tema ema teenib räpast raha modelliagentuuriga. Aga Magnus on tundlik ja tänu oma potentsiaalselt surmaga lõppevale haigusele on õppinud surma taltsutama. 10 aastat hiljem Magnus on terve, kui tema surmasoov on alles. Pärast teist enesetapukatset ta isa lõpuks ärkab ja proovib saada poisiga lähedasemaks. Ta tahab jagada poisiga asju, mida peab kõige tätsamaks elus: seksi ja narkootikume. Mitte kõige õigem ravim emotsionaalselt näljas olnud Magnusele. Isa viib ta lõpuks maale rahulikku maamajja viimaseks katseks, et teda mitte kaotada.
Olenemata filmi tumedast teemast, pole terve film masendav. Magnust mängib ilus rokkmuusik Kristjan Kasearu, kes mängib välja karakteri ilusa kurbuse. Mart Laisk, kes ise on üle elanud sarnase tragöödia oma enda pojaga, on vapustav isana. Keelatud Eesti kinodes, sest üks naisterahvas kaebas filmi kohtusse, et film on tema elust. Magnusel on siiski võimalus jõuda rahvusvahelise publikuni, sest Onoma International tegeleb filmi müügiga maailmas.

THE HOLLYWOOD REPORTER:
Oli ilus päev Rivieral reedel, aga Salle Debussy ekraanil ilus noor mees kummituslike silmadega lihtsalt tahtis end ära tappa. Ta polnud üksi.
"Magnus", mille stsenaristiks ja režissöriks on noor naine nimega Kadri Kõusaar, on esimene film Eestist, mis on Cannesi ametliku valiku hulgas. Selle tähed on Kristjan Kasearu ja Mark Laisk.
Film maalib nii masendava portree elust endises Nõukogude riigis, et selle levitamine on seal keelatud. Neil võib olla selles õigus. Peategelane on ülbete vanemate poeg, kes tõestab, et vanemad ei hooli temast, ega tema õest, mitte kõige vähematki. Lapsena oli tal kopsuprobleem, aga kuigi see on möödas, käitub ta nagu ta võiks surra iga hetk. Ta annab endale väikseid ülesandeid, et teada saada, mis päeval see täpsemalt juhtub: "Kui ma teen 5 kükki, siis täna ma ei sure". Pärast ebaõnnestunud üledoosi läheb ta elama oma rõveda seamoodi isaga, kes jagab oma pojaga kokaiini ning viib ta litsimajja, kus üks litsidest on tema psühholoog, nagu oodata võid. Magnusel on problemaatiline seksielu, mida näitab see, et ta palub oma õel suhu võtta ja pakub suuseksi haiglakaaslasele, kellega ta kohtus üledoosist toibutamise ajal. Enamjagu aega vahib Magnus taevasse mõtlikult ning seda tegevust saadab heli, mis kõlab nagu püüaks keegi tšellot mõrvata. Kui ta helistab oma õele ja teatab, et teeb täna enesetapu, siis õde vastab, et lasku käia. Mõistlik tüdruk.