Kaks Eesti tippnaisnäitlejat on saanud kokku Sadamateatri omapärasel ümmargusel laval, millel on ka "nurgad". Intiimne nii näitlejate- kui ka vaatajatearvu poolest. Tegemist on praeguse hetke maailma tippdramaturgide hulka kuuluva Donald Margulies -e näitemänguga "Kogutud teosed" kuigi õigem oleks olnud vist pealkiri tõlkida "Kogutud lood" või "Kogutud jutustused" (originaalis "Collected Stories"), arvestades etenduse sisu. Seeläbi tekib kohe ka kahtlus üldse kogu tüki tõlke õigsuses ja läbimõeldud sisukuses, kuid kuna ma pole tuttav originaaliga siis jätan siiski kahtlused ainult kahtlusteks, kuna lavastus, näitlejatööd ning tegelikult ka etenduse lugu ise, ehk sisu on kõik "tase", nagu ütleks ka etenduse üks tegelastest - Lisa :) Donald Marguliese varasematest näidenditest olen näinud Bergmanlikku suhetedraamat Eesti Draamateatri väikeses saalis - "Õhtusöök sõpradega", mida pean samuti väga kõrge tasemega draamatekstiks. Võitis ju Margulies selle eest isegi Pulitzeri. Muideks ka "Kogutud teosed" oli Pulitzeri kandidaat. Ning see ehk räägib mingil määral ka iseenese eest, millise "tasemega" on tegemist.
Kuid otse loomulikult heast loost ei piisa. Selle õnnestunud lavale toomiseks on vaja ka head visiooni ning professionaalseid tegijaid. Eva Klemets-i lavastustest olen varem näinud ainult "Et keegi mind valvaks" Linnateatris. Ning see meeldis mulle väga. Hingega tehtud. Sama mulje jäi mulle ka sellest tükist. Mänguruum ja kunstilised lahendused (teha pöördlava lavale füüsiliste inimeste abil, kui lava ise ei pöörle...sellel polnud ehk mingit sümboolset tausta - kuid kes teab - kuid kuna vaatajad olid kõigis neljas ilmakaares, siis vaatajate suhtes oli see küll ülimalt aus ning omamoodi andis sellele tükile ja tema toimumispaigale elu ja hingamise. Sest pidevalt sai sellele toale vaadata eri kandi pealt...nagu kärbes, kes vahest maandub ühel vahest teisel seinal.
Kui rääkida näitlejatest, siis mul jagub ainult kiidusõnu! Hilje Murel on üks kummaline naisnäitleja. Ta on ehk kõige õigemas eas, kus tal on võimalik mängida eriti suure vanuseskaalaga naisi. Kuid kummaline sellepärast, et talle pole tähtis kuidas ta parajasti publikule paistab. Kas ilus, kole, alasti või kauge või kummaline. Ta teeb mida ta teeb täiesti ausalt ning publikusse on see paista (muideks huvitav, kas ta luksumine oli päris ja kas see nipp, mida ta kasutas on tema "vana" nipp...see igal juhul toimis :) ...mulle tundus, et ta päriselt hakkas luksuma keset teist vaatust ning seda oli nii mõnus vaadata kuidas Külliki Saldre seda märkas, ise samaga edasi mängides võttis ta tassi veega ja ulatas Hiljele, et too juues ehk saaks luksust lahti...veel üks ere näide professionaalsusest :)). Kui tal on vaja olla kole, siis ta ei karda irvitada nii et igemed paistavad. Kui tal on vaja olla tugev, siis tal on selg sirge ning soenguski on kõik juuksekarvad karmilt sirgu ning näos ei liigu ükski lihas. Kui tal on vaja "suhelda publikuga", siis ta on ehtne algaja kirjanik, kes oma lugusid ette loeb. Tehes seda nii, nagu üks närviline, esinemisega veel mitteharjunud kirjanik seda teeks. Mina olin tal küll täiesti peos ning uskusin absoluutselt kõike, mis tal suust tuli. Ja täiesti võrdväärne partner on Külliki Saldre, kelle karakter on selgepiirilisem ning ehk sellevõrra lihtsam mängida, kuid samas ta teeb mingis mõttes Ruth-i karakterist minu silmis ebameeldivama kui näiteks Murel-i noor õpilane Lisa. Samas kellel on õigus? Ehk kes on paha kes hea, see jääb lõppude lõpuks iga vaataja otsustada ja see ongi geniaalne! See, et nii Saldre kui ka Murel-i mängust otseselt ei saa lugeda välja tegijate arvamust. See tõesti jääb vaataja otsustada. Võibolla kui Saldre poleks nii karm ja kui Murel poleks nii andunud kuulaja ning imetleja Saldre "lugudele", kapriisidele ning lõppude lõpuks ju kogu elule ja tema õpetustele, siis poleks see kõik olnud nii pingestatud ja usutav. Samas kui Saldre Ruth Steiner on just selline tugev, tuntud ja tunnustatud naiskirjanik, keda paljud imetlevad. Ning alltekstina usud Saldre mängu vaadates, et see tõesti nii on...ma mõtlen see kõik, mis etendusest endast tema elu kohta täpsemalt välja pole öeldud vaid just Saldre mängib selle kõik oma otsesele tekstiraamatu tekstile juurde. Seda ju nimetataksegi koondnimetusega karakteri loomine..khm khm...MEISTERLIK KARAKTERI LOOMINE! Kui mõelda, siis kõik need erinevad stseenid, mis etenduses ajaliselt hüppavad pidevalt edasi... ajaliselt vältab see tükk ju mitmed aastad. Ja nende aastate jooksul juhtub nende tegelaste elus nii mõndagi, ehk nad muutuvad ajas ja nende mõju- ning võimuvahekorrad muutuvad, kuid nii Hilje Murel kui ka Külliki Saldre suudavad ja oskavad need oma karakteritesse sisse mängida sellise mängleva kergusega, et ühtki traagelniitigi pole märgata ja mõlemad justkui oleksidki need intelligentsed naised - mõlemad oma kivi otsast vaadatuna omas mõttes õigusega "kivi kuningannad".
Ma siin käin oma kirjeldustega nagu ümber palava pudru selle etenduse sisu mõttes. Hoiatan ette, et mu kirjelduses on paljastavaid seiku, mida etendust mitte näinud inimesel ei tasu lugeda. Et jätta endale üllatusmomendid alles.
Kui tavaliselt alustan ma loo lähtekoha kirjeldamisega, siis enne kõike tahan seekord öelda, et kogu tüki pinge ja "hunnik õpetavaid sõnu lugudekirjutamise" kohta kulmineeruvad lõpustseenis. Ja tegelikult kogu teekond selle lõpuni saab viimastes misanstseenides autori poolt ülima naudingulisusega kasutatud. Ehk kogu lugu tuleb teraselt jälgida ning katsuda talletada mällu kõik võimalik, sest seda nauditavam on see lõpp!!! Kuid nüüd algusesse tagasi...
Noor kirjanik Lisa, tuleb oma mentori - kuulsa ja tunnustatud kirjaniku Ruth Steiner-i juurde kuulama tema arvamust oma esimese kirjatöö kohta ja üldse seda, kas temas on kirjanikuks ainest. Ruth tunneb ära talendi. Kui Lisa soovib saada Ruth-i assistendi kohta, siis mõlemad tunduvad juskui teineteist vajavat ning 1+1 on ju 2. Lisa ei varja hetkeksi oma austust Ruth-i vastu, samas kui Ruth talle oma elu ükskiasju pühendab, samas kui ka teda õpetab ning juhendab - nii elulistel kui kirjanduslikel teemadel. Tekib selline pinges mäng, et vaatajal tekib küsimus, milleni see kõik välja viib?
Lisa kirjutab Ruth-i elu kohta romaani, mille üle viimane solvub. Kuna iga kirjanik oma elust ammutab teemasid, tundub nagu Lisa oleks oma õpetaja isiklikud vestlused oma huvides ära kasutanud ning varastanud tema eluloo. Samas kui Lisa väidab, et ta kirjutas raamatu austusavaldusena armastatud õpetajale. Lugu on mitmel korral läbi põimunud nii, et mingi alguses või keskel loetud tekst või peetud dialoog saab lõpus väga olulise sisu. Nii agar õpilane, kes võiks öelda, et lausa jumaldas oma õpetajat, on ühest küljest võtnud väga sõnasõnalt kuulda oma õpetaja õpetusi kuid samas on õpetaja mõnes mõttes "loonud monstrumi". Või vähemalt sellise kirjaniku, kellega ta rahul ei ole...ja kui täpsemalt selle üle järele mõelda, siis mitte isendast nii väga erineva inimese ja kirjaniku. Lugu esitab tegelikult läbi selle dilemma ühe olulise küsimuse. Millal lakkab lugu olemast kirjaniku oma? Kas siis kui ta selle avaldab? Kas juba siis kui ta sellest kellelegi räägib? Või jääb ta igavesti kirjaniku "enda omaks"? Näidendi Ruth saab seda valusalt omal nahal tunda. Kuid kas ta oleks pidanud hoiduma isiklikest asjadest rääkimast? Kas ta oleks pidanud alati oma jutule juurde mainima, et see või teine asi on "saladuskatte all"? Nii põnev, kui teatrietendus äratab nii palju küsimusi! Ja need väljatoodud küsimused polnud sugugi ainukesed!
Kõige kõvem pähkel oli minu jaoks see kogu etenduse viimane lause. Ma olen selle üle nii K-ga vestelnud kui ka ise selle kallal pead murdnud. Ehk siis pärast seda suurt tüli, kui Ruth Lisa oma kodust nö. minema saadab. Ta ütleb: "Kui Sa alla lähed, siis võta prügi ka kaasa, sellel kotil on auk." Kas ta sellega tahtis öelda, et Lisa võib oma kirjutatud käsikirja sellest prügikotis olevast august sisse lükata ja koos prügiga selle minema visata? Kas ta mõtles, et see käsikiri ise on "prügi" ja see auk oli see valeinfo, mida käsikiri sisaldas? Või oli see viide sellele Ruth-i kirjutatud loole, mida Lisa sai enne teisi lugeda ja mida etenduse keskel analüüsiti, ehk see lugu ema ja tütre vahel, kus ema oli suremas ja mis lõppes millegi argisega, nagu kaks naist küpsetasid koos kooki... sellisel juhul oleks see "lugu loos, mis tegelikult lavastub välja loo lõpuks terve loo sisuna" - ma ei oska seda kergemalt mõistetavalt sõnadesse panna :) Aga see lõpulause võis ka tähendada otseselt seda, mida Ruth ütles, ehk Lisa, assistent nagu ta tegelikult ju oli, viiks prügi välja ning et "tema teeneid on ka tulevikus vaja". Ma tahaks mõelda, et seda see lõpp tähendaski. Ehk nende kahe sõprus läheb edasi, olenemata sellest tülist. Kuid see tüli oli nii eluliselt sügav ja ühe osapoole jaoks emotsionaalselt laostav, et sellise asja eest selline naine nagu Ruth küll andeks ei ole võimeline andma.
Kuid otse loomulikult heast loost ei piisa. Selle õnnestunud lavale toomiseks on vaja ka head visiooni ning professionaalseid tegijaid. Eva Klemets-i lavastustest olen varem näinud ainult "Et keegi mind valvaks" Linnateatris. Ning see meeldis mulle väga. Hingega tehtud. Sama mulje jäi mulle ka sellest tükist. Mänguruum ja kunstilised lahendused (teha pöördlava lavale füüsiliste inimeste abil, kui lava ise ei pöörle...sellel polnud ehk mingit sümboolset tausta - kuid kes teab - kuid kuna vaatajad olid kõigis neljas ilmakaares, siis vaatajate suhtes oli see küll ülimalt aus ning omamoodi andis sellele tükile ja tema toimumispaigale elu ja hingamise. Sest pidevalt sai sellele toale vaadata eri kandi pealt...nagu kärbes, kes vahest maandub ühel vahest teisel seinal.
Kui rääkida näitlejatest, siis mul jagub ainult kiidusõnu! Hilje Murel on üks kummaline naisnäitleja. Ta on ehk kõige õigemas eas, kus tal on võimalik mängida eriti suure vanuseskaalaga naisi. Kuid kummaline sellepärast, et talle pole tähtis kuidas ta parajasti publikule paistab. Kas ilus, kole, alasti või kauge või kummaline. Ta teeb mida ta teeb täiesti ausalt ning publikusse on see paista (muideks huvitav, kas ta luksumine oli päris ja kas see nipp, mida ta kasutas on tema "vana" nipp...see igal juhul toimis :) ...mulle tundus, et ta päriselt hakkas luksuma keset teist vaatust ning seda oli nii mõnus vaadata kuidas Külliki Saldre seda märkas, ise samaga edasi mängides võttis ta tassi veega ja ulatas Hiljele, et too juues ehk saaks luksust lahti...veel üks ere näide professionaalsusest :)). Kui tal on vaja olla kole, siis ta ei karda irvitada nii et igemed paistavad. Kui tal on vaja olla tugev, siis tal on selg sirge ning soenguski on kõik juuksekarvad karmilt sirgu ning näos ei liigu ükski lihas. Kui tal on vaja "suhelda publikuga", siis ta on ehtne algaja kirjanik, kes oma lugusid ette loeb. Tehes seda nii, nagu üks närviline, esinemisega veel mitteharjunud kirjanik seda teeks. Mina olin tal küll täiesti peos ning uskusin absoluutselt kõike, mis tal suust tuli. Ja täiesti võrdväärne partner on Külliki Saldre, kelle karakter on selgepiirilisem ning ehk sellevõrra lihtsam mängida, kuid samas ta teeb mingis mõttes Ruth-i karakterist minu silmis ebameeldivama kui näiteks Murel-i noor õpilane Lisa. Samas kellel on õigus? Ehk kes on paha kes hea, see jääb lõppude lõpuks iga vaataja otsustada ja see ongi geniaalne! See, et nii Saldre kui ka Murel-i mängust otseselt ei saa lugeda välja tegijate arvamust. See tõesti jääb vaataja otsustada. Võibolla kui Saldre poleks nii karm ja kui Murel poleks nii andunud kuulaja ning imetleja Saldre "lugudele", kapriisidele ning lõppude lõpuks ju kogu elule ja tema õpetustele, siis poleks see kõik olnud nii pingestatud ja usutav. Samas kui Saldre Ruth Steiner on just selline tugev, tuntud ja tunnustatud naiskirjanik, keda paljud imetlevad. Ning alltekstina usud Saldre mängu vaadates, et see tõesti nii on...ma mõtlen see kõik, mis etendusest endast tema elu kohta täpsemalt välja pole öeldud vaid just Saldre mängib selle kõik oma otsesele tekstiraamatu tekstile juurde. Seda ju nimetataksegi koondnimetusega karakteri loomine..khm khm...MEISTERLIK KARAKTERI LOOMINE! Kui mõelda, siis kõik need erinevad stseenid, mis etenduses ajaliselt hüppavad pidevalt edasi... ajaliselt vältab see tükk ju mitmed aastad. Ja nende aastate jooksul juhtub nende tegelaste elus nii mõndagi, ehk nad muutuvad ajas ja nende mõju- ning võimuvahekorrad muutuvad, kuid nii Hilje Murel kui ka Külliki Saldre suudavad ja oskavad need oma karakteritesse sisse mängida sellise mängleva kergusega, et ühtki traagelniitigi pole märgata ja mõlemad justkui oleksidki need intelligentsed naised - mõlemad oma kivi otsast vaadatuna omas mõttes õigusega "kivi kuningannad".
Ma siin käin oma kirjeldustega nagu ümber palava pudru selle etenduse sisu mõttes. Hoiatan ette, et mu kirjelduses on paljastavaid seiku, mida etendust mitte näinud inimesel ei tasu lugeda. Et jätta endale üllatusmomendid alles.
Kui tavaliselt alustan ma loo lähtekoha kirjeldamisega, siis enne kõike tahan seekord öelda, et kogu tüki pinge ja "hunnik õpetavaid sõnu lugudekirjutamise" kohta kulmineeruvad lõpustseenis. Ja tegelikult kogu teekond selle lõpuni saab viimastes misanstseenides autori poolt ülima naudingulisusega kasutatud. Ehk kogu lugu tuleb teraselt jälgida ning katsuda talletada mällu kõik võimalik, sest seda nauditavam on see lõpp!!! Kuid nüüd algusesse tagasi...
Noor kirjanik Lisa, tuleb oma mentori - kuulsa ja tunnustatud kirjaniku Ruth Steiner-i juurde kuulama tema arvamust oma esimese kirjatöö kohta ja üldse seda, kas temas on kirjanikuks ainest. Ruth tunneb ära talendi. Kui Lisa soovib saada Ruth-i assistendi kohta, siis mõlemad tunduvad juskui teineteist vajavat ning 1+1 on ju 2. Lisa ei varja hetkeksi oma austust Ruth-i vastu, samas kui Ruth talle oma elu ükskiasju pühendab, samas kui ka teda õpetab ning juhendab - nii elulistel kui kirjanduslikel teemadel. Tekib selline pinges mäng, et vaatajal tekib küsimus, milleni see kõik välja viib?
Lisa kirjutab Ruth-i elu kohta romaani, mille üle viimane solvub. Kuna iga kirjanik oma elust ammutab teemasid, tundub nagu Lisa oleks oma õpetaja isiklikud vestlused oma huvides ära kasutanud ning varastanud tema eluloo. Samas kui Lisa väidab, et ta kirjutas raamatu austusavaldusena armastatud õpetajale. Lugu on mitmel korral läbi põimunud nii, et mingi alguses või keskel loetud tekst või peetud dialoog saab lõpus väga olulise sisu. Nii agar õpilane, kes võiks öelda, et lausa jumaldas oma õpetajat, on ühest küljest võtnud väga sõnasõnalt kuulda oma õpetaja õpetusi kuid samas on õpetaja mõnes mõttes "loonud monstrumi". Või vähemalt sellise kirjaniku, kellega ta rahul ei ole...ja kui täpsemalt selle üle järele mõelda, siis mitte isendast nii väga erineva inimese ja kirjaniku. Lugu esitab tegelikult läbi selle dilemma ühe olulise küsimuse. Millal lakkab lugu olemast kirjaniku oma? Kas siis kui ta selle avaldab? Kas juba siis kui ta sellest kellelegi räägib? Või jääb ta igavesti kirjaniku "enda omaks"? Näidendi Ruth saab seda valusalt omal nahal tunda. Kuid kas ta oleks pidanud hoiduma isiklikest asjadest rääkimast? Kas ta oleks pidanud alati oma jutule juurde mainima, et see või teine asi on "saladuskatte all"? Nii põnev, kui teatrietendus äratab nii palju küsimusi! Ja need väljatoodud küsimused polnud sugugi ainukesed!
Kõige kõvem pähkel oli minu jaoks see kogu etenduse viimane lause. Ma olen selle üle nii K-ga vestelnud kui ka ise selle kallal pead murdnud. Ehk siis pärast seda suurt tüli, kui Ruth Lisa oma kodust nö. minema saadab. Ta ütleb: "Kui Sa alla lähed, siis võta prügi ka kaasa, sellel kotil on auk." Kas ta sellega tahtis öelda, et Lisa võib oma kirjutatud käsikirja sellest prügikotis olevast august sisse lükata ja koos prügiga selle minema visata? Kas ta mõtles, et see käsikiri ise on "prügi" ja see auk oli see valeinfo, mida käsikiri sisaldas? Või oli see viide sellele Ruth-i kirjutatud loole, mida Lisa sai enne teisi lugeda ja mida etenduse keskel analüüsiti, ehk see lugu ema ja tütre vahel, kus ema oli suremas ja mis lõppes millegi argisega, nagu kaks naist küpsetasid koos kooki... sellisel juhul oleks see "lugu loos, mis tegelikult lavastub välja loo lõpuks terve loo sisuna" - ma ei oska seda kergemalt mõistetavalt sõnadesse panna :) Aga see lõpulause võis ka tähendada otseselt seda, mida Ruth ütles, ehk Lisa, assistent nagu ta tegelikult ju oli, viiks prügi välja ning et "tema teeneid on ka tulevikus vaja". Ma tahaks mõelda, et seda see lõpp tähendaski. Ehk nende kahe sõprus läheb edasi, olenemata sellest tülist. Kuid see tüli oli nii eluliselt sügav ja ühe osapoole jaoks emotsionaalselt laostav, et sellise asja eest selline naine nagu Ruth küll andeks ei ole võimeline andma.
Kõigele lisaks baseerub lugu tõestisündinud kohtukaasusel. Stephen Spender proovis takistada kirjanik David Levitt -i kirjutatud Spenderi eluloo avaldamist, eriti mis puudutas Spenderi ja tema armastatu suhet. Inglise seaduste järgi Spenderil see õnnestus kuid Ameerika kohtus poleks olnud takistamisel alust. Eesti kohtusüsteemis, kui näiteks mõelda Kadri Kõusaare Magnus - filmile, siis oleks samuti Ruth olnud võitja ning Lisa poleks saanud oma romaani avaldada... kellel on õigus? Milline kohtusüsteem on õiglasem? Moraalsem?
Samas tekib veel küsimus, et kui Lisa tõesti tahtis raamatu kirjutada Ruth-ile pühendades ning ausalt tema elust, siis oleks ta ju Ruthilt luba küsinud või kutsunud ta kaasautoriks vms. Ei, Lisa käitus isekalt ning omakasupüüdlikult. Tema enda elu oli igav ning ilma piisava materjalita. Tema elust kõlbas kirjutada "mõned lühilood suures kirjas 186-l leheküljel"...naeruväärne nagu ta ka ise tõdes...kuid kuulsusejanu ning ambitsioonid ajasid teda kirjutama Ruth-i elust. Kuigi nagu näidendis nii ka elus selliste asjadega, hoiatusmärke oleks Ruth võinud lugeda juba Lisa varasemast käitumisest...Lisa ju algusest isekalt "tegi nagu tegelikult ise tahtis", lihtsalt Ruth-i võimalusel ära kasutades (nagu selle esimese avaldatud loo eri väljaannetele saatmisegagi).
Kõige liigutavam hetk minu jaoks oli see, kui Ruth ütles, et ta oma 32 õpetaja-aasta jooksul iga aasta vaatab ja valib mõne andeka uue õpilase välja, et teda kui oma tütreks või pojaks pidada. Kuid ta pole kedagi nii palju armastanud kui Lisa-t. Kogu selle loo valguses, ehk teades seda lõppu, on see koht veel eriti liigutav! Aga noorte jaoks on alati olnud ning tuleb alati ka olema kõik lihtsam ning emotsioonitum kui vanemate inimeste jaoks. Nii see on alati olnud ja ilmselt jääb ka olema...ma mõtlen ka päris elus.
Hinnang: 5 (Lugu, mis areneb ja avaneb vaataja silme ees lahti aega mööda. Vaataja võib mõelda igasuguseid stsenaariume enda jaoks, kuidas asi edasi areneda võib...kuid mingil hetkel hakkab puzzletükkidest tekkima pilt ning lõpus avaldub kogu loo idee oma täies hiilguses. Intellektuaalne dialoog on nii nauditav, eriti kuna õhku visatud nimed ja teemad on tuttavad. Selline himu tekkis kirjutada lugusid ning miks ka mitte näidendeid vaadates ja kuulates Ruth Steineri "meistriklassi". Nii hea on etendusega kaasa mõelda ja tunda seda elektrit ning pinget, mis on lõpuks nii pingule aetud, et see ei saa muud kui plahvatada. Kõik need kõsimused, mis tekkisid juba vaadates ning eriti need, millele mõelda veel päevi hiljem... Ja tegelikult need kirjanduslikud õppesõnad on päris kasulikud ja õpetlikud. Seal hulgas ka aforismilikud banaalsed väited, a la "Pole vahet, millel lugu baseerub, peaasi, et on hea lugu" ja "Kui Sul on lugu jutustada, siis kirjuta see, mitte ära jutusta. Kui selle korra ette jutustad, kaob selle kirjutamisest pinge ning ei pruugiga sellega lõpule jõuda". Mulle meeldis ka see etenduse esimeses osas Lisa kirjutatud teksti iga lause lahtimõtestamine. Sest sellise pinge ning tähelepanuga ilmselt on kirjutatud sellised klassikud nagu näiteks Steinbeck-i Me tusameele talv...muidu lihtsalt pole võimalik sellist täiuslikkust saavutada. Nagu misatahes kunstitööga. Mida suurem pühendumus igale pisiasjale, seda parem tervik. Sest pisiasjad ongi olulised! Samuti oleks omamoodi irooniline, kui ka see näidend oleks kirjutatud täpselt selles stiilis :) Mulle meeldib nii mõelda...ja tulemus oli ju perfektne! See tükk esindab tüüpilist minu maitset - kammerlikult vähe näitlejaid, aga head proffid näitlejad, pinge pidevalt kasvab, lõpp on lahendus ja lõpp on hea ning huvitav, pakub kaasaelamismõtteid ja samuti mõtlemisainet ka pärast etenduse lõppu-teater "mõtlevale" inimesele, lahkab inimsuhteid ühel või teisel moel, on heas mõttes klassikaline teater kuid samas on ka mingis mõttes originaalset lähenemist, intellektuaalsed ja/või huvitavad karakterid, esindatud on mõttemaailm(ad), mis ei pruugi ühtida minu omaga kuid mis tekitavad minus emotsioone ja tükk jutustab mingi loo.)
Hinnang: 5 (Lugu, mis areneb ja avaneb vaataja silme ees lahti aega mööda. Vaataja võib mõelda igasuguseid stsenaariume enda jaoks, kuidas asi edasi areneda võib...kuid mingil hetkel hakkab puzzletükkidest tekkima pilt ning lõpus avaldub kogu loo idee oma täies hiilguses. Intellektuaalne dialoog on nii nauditav, eriti kuna õhku visatud nimed ja teemad on tuttavad. Selline himu tekkis kirjutada lugusid ning miks ka mitte näidendeid vaadates ja kuulates Ruth Steineri "meistriklassi". Nii hea on etendusega kaasa mõelda ja tunda seda elektrit ning pinget, mis on lõpuks nii pingule aetud, et see ei saa muud kui plahvatada. Kõik need kõsimused, mis tekkisid juba vaadates ning eriti need, millele mõelda veel päevi hiljem... Ja tegelikult need kirjanduslikud õppesõnad on päris kasulikud ja õpetlikud. Seal hulgas ka aforismilikud banaalsed väited, a la "Pole vahet, millel lugu baseerub, peaasi, et on hea lugu" ja "Kui Sul on lugu jutustada, siis kirjuta see, mitte ära jutusta. Kui selle korra ette jutustad, kaob selle kirjutamisest pinge ning ei pruugiga sellega lõpule jõuda". Mulle meeldis ka see etenduse esimeses osas Lisa kirjutatud teksti iga lause lahtimõtestamine. Sest sellise pinge ning tähelepanuga ilmselt on kirjutatud sellised klassikud nagu näiteks Steinbeck-i Me tusameele talv...muidu lihtsalt pole võimalik sellist täiuslikkust saavutada. Nagu misatahes kunstitööga. Mida suurem pühendumus igale pisiasjale, seda parem tervik. Sest pisiasjad ongi olulised! Samuti oleks omamoodi irooniline, kui ka see näidend oleks kirjutatud täpselt selles stiilis :) Mulle meeldib nii mõelda...ja tulemus oli ju perfektne! See tükk esindab tüüpilist minu maitset - kammerlikult vähe näitlejaid, aga head proffid näitlejad, pinge pidevalt kasvab, lõpp on lahendus ja lõpp on hea ning huvitav, pakub kaasaelamismõtteid ja samuti mõtlemisainet ka pärast etenduse lõppu-teater "mõtlevale" inimesele, lahkab inimsuhteid ühel või teisel moel, on heas mõttes klassikaline teater kuid samas on ka mingis mõttes originaalset lähenemist, intellektuaalsed ja/või huvitavad karakterid, esindatud on mõttemaailm(ad), mis ei pruugi ühtida minu omaga kuid mis tekitavad minus emotsioone ja tükk jutustab mingi loo.)
Autor: Donald Margulies
Tõlkijad: Sven Karja, Laur Kaunissaare
Lavastaja: Eva Klemets
Kunstnik: Aime Unt
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Osatäitjad: Ruth-Külliki Saldre, Lisa-Hilje Murel (külalisena Eesti Draamateatrist)
Vanemuise tekst: Ootamatuid, pingsaid sündmuspöördeid sisaldav lugu kahe kirjandusele pühendunud naise sõprusest kergitab üles intrigeerivaid küsimusi loomingulisest konkurentsist, õpilase ja õpetaja vahekorrast, kirjanduse ja elu suhetest.
Kirjanikuks saada ihkav tudengineiu tuleb oma õppejõu, eduka naiskirjaniku koju õppetunnile. Õpilase pühendumine ja kirjandushuvi on nii jäägitu, et õpetaja nõustub võtma neiu oma erasekretäriks. Kas omavaheline sõprus ja usaldus ning muudki eetilised parameetrid tuleks jätta tahaplaanile, kui kõne all on kirjandus? “Kogutud teoste” maailmaesietendus toimus 1996. aastal South Coast Repertory teatris Californias. Margulies oli selle näidendiga ka ihaldusväärse Pulitzeri auhinna nominent.
Esietendus 27. septembril 2008 Sadamateatris.
Üldse oli tal kokku 3 naist. Ja nendega seonduvad lood on minu meelest väga huvitavad! Oma esimese naise, Catherine Saxe-Lauenburg -iga (1513-1535) abiellus ta 1531.aastal. Kaks aastat hiljem sündis neile ka troonipärija - Erik XIV. Kuningas abiellus Catherinega poliitilistel põhjustel. Ta tahtis saada lähemaid suhteid Saksa protestantidest valitsejatega ning samas lähedasi sidemeid Taani trooniga, sest Catherine õde Dorothea oli kihlatud Taani kroonprintsi Christian -iga. Catherine ei õppinud kunagi rootsi keeles rääkima ning sellepärast tundis end alati üksiku ja kurvana. Arvatakse, et päev enne Catherine 22.sünnipäeva lõi kuningas ise oma kuninganna maha suure haamriga. Kuigi seda pole suudetud tõestada.
