Fuel (Kütus)

Fuel (USA 2008)
Režissör: Joshua Tickell
Stsenaarium: Johnny O'Hara
Olulisemad osalejad (dokfilm): Joshua Tickell, George W. Bush, Jimmy Carter, Richard Branson, Sheryl Crow, Larry Hagman, Woody Harrelson, Robert Kennedy Jr., Julia Roberts, Neil Young, Willie Nelson

Loo lähtekoht: Josh Tickell ja tema "Veggie Van" viivad meid väga huvitavale sõidule ja muideks kütuseks on MacDonaldsi kasutatud friikartulite õli. Ei, see pole nali... asi on väga tõsine! Nafta hakkab otsa lõppema, ilmastik soojeneb, samas kui energiavajadus üha kasvab. Film on ühel tasandil ajamatk läbi biokütuse ajaloo, teisel tasandil jällegi uuriv ja paljastav dokument bensiini- ning autotootjate ja poliitikute korrumpeerunud seostest. Ja kolmandal tasandil on see Josh Tickell-i elulugu. Mees on tõesti fantastilise karisma ning suurepärase ajuga tüüp, kelle tegemisi vaadates tekib tõeliselt suur kadedus! Nii tubli inimene! Ja neljandal tasandil on film hoopis huvitavaid lahendusi pakkuv ning just viimase aja biokütuste tootmise arengutest rääkiv dokumentaalfilm.

Arvamus: Fantastiline, rabav, naljakas, tõsine, oluline, huvitav, informatiivne, põnev, liigutav...on vaid mõned positiivsed adjektiivid, mis esimesena meenuvad kirjeldamaks, mis emotsioonid seoses selle filmi vaatamisega tekkisid. Festivali tõeline üllatusfilm, mis on muideks ka Ameerika Filmiakadeemia 15-ne selle aasta parima dokumentaalfilmi nimistus!

Ma sain nii palju teada teemast, mis on meid kõiki inimesi puudutav. Aga ma tahaks kõigepealt rääkida filmi algusest. Tickell alustab oma filmi enda lapsepõlvest, ehk samas kui see film dokumenteerib kütuste ja biokütuste arengut, jutustab see ühtlasi loo filmitegijast endast. Nimelt ta oli Austraalia poiss, kes emaga koos tolle kodumaale kolis väikse poisina. Ta ütleb, et enne kolimist ei teadnud ta Ameerikast midagi peale ühe Madonna muusikavideo ning Dallas -e telesarja... ja ma olin ühe hetkega filmis sees. Korraga samastusin mehega, kellest on saanud seda filmi vaadates mu iidol. Sest nii Madonna kui ka Dallas määratlevad tugevasti ka minu lapsepõlve, mis puudutab "Ameerikat" :)

Ma arvan, et mingis mõttes sai tema suurem huvi alternatiivsete kütuste suunal tõuke oma ema haigusest (üks filmi kurvemaid hetki on minu meelest see, kui ta ema kaamerale räägib, et ta oleks tahtnud suurt pere, paljude lastega, kuid reostunud vesi on temalt selle võimaluse röövinud). Kõik need paljastused ning nii läbinähtavad petuskeemid, kuidas inimesi on pandud kulutama bensiinikütuseid tarbivaid autosid ajavad nii marru, et ma luban, kui ma järgmise auto endale kunagi peaksin ostma, siis saab see kindlasti olema diiselmootoriga! Mul on lausa häbi sella bensukaga sõita, kuigi ma sõidan ainult hädavajadusel.

Tickell teeb õieti kui nimetab seda naftatoodete kasutamist globaalseks "haiguseks". Tal on ka selles filmis vastused kui varnast võtta, miks ja kuidas me peaksime toimima. Ning kõik põhjendustega. See film peaks olema koolide õppeprogrammis kohustuslikuna sees. Sest nii inspireeriv ja eeskujulik informatsioon võiks vabalt muuta "veel rikkumata" generatsioonid õiges suunas mõtlevateks. Ma tean, ma kõlan nagu propaganda-ruupor, kuid seda filmi vaadates saab igaüks aru, mis ma mõtlen! Ja mulle nii meeldivad need "staarid", kes oma "kuulsust" ära kasutavad õigel otstarbel. Kõik filmis osalenud näitlejad ja lauljad said mulle hingelähedasemaks veelgi enam!

Tickell on öelnud, et ta tegi seda filmi kokku 11 aastat! See on ju nagu heade raamatutegagi...näiteks Bulgakovi Meister ja Margarita, Fowles -i Maag jne...kaua tehtud kaunikene. Tickell avastas enda jaoks biodiisli ülikooli ajal, kui ta töötas ühes farmis endisel Ida-Saksamaal. Ta hakkas oma uurimistööd koostama tõlkides diisel-mootori looja Rudolf Diesel-i kirjutatud dokumente ning avastas, et esimene diiselmootor oli disainitud töötama taimeõliga, mitte petrooleumiga! USAsse tagasi minnes ostis ta ühe vana diiselmootoriga Winnebago kaubiku, millele maalis päevalilled ning andis sellele nimegk "Vegge Van". Ta ehitas sellele väikse biodiisli protsessori, millele andis nimeks "The green grease machine" ning sõitis sellega 2 aastat mööda Ameerikat (kokku 25000 miili). Kütuseks autos kasutas teeäärsetest kiirtoidurestoranidest saadud kasutatud toiduõli. Muidugi niimoodi sai ta ka kõvasti kuulsust, esinedes tele ja raadiosaadetes ning andes ka intervjuusid kõikidele ajalehtedele, et ikka kiita biodiisli loodussõbralikkust ning muid häid omadusi. Ta on andnud biodiisli kohta raamatuid välja ning teinud ka palju heategevustööd. Vapustav inimene!

Kuid ma olen kindel, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkame kuulma "Algae kütusest" või "3 aastaga kasvavatest puudest"...tegelikult ju täiesti imeline vahend biomassi tootmiseks, ma ei teadnudki, et selline asi on leiutatud! See algae on täiesti mürgitu, Tickell isegi paneb seda suhu... Ja kõigele lisaks kasvab kiiresti ning suurtes kogustes ja lihtsalt. USA saaks kogu oma energiavajaduse rahuldatud, kui nad kasutaksid 2% oma pindalast selle biomassi kasvatamiseks. Muideks filmis külastatakse ka Stockholmi...ja see on tõsi, nagu ka filmis öeldakse, et Stockholmil on plaanis aastaks 2010 linnatransport saada täiesti naftakütuste vabaks! Tegelikult juba praegu on suurem osa bussidest etanoolil või mõnel muul biokütusel toimivad (räägitakse, et Itaalia veinijäägid on mängus:)). Fantastiline! Millal küll ükskord Eestis nii kaugele jõutakse, et hakatakse ka sellele rohkem mõtlema?

Muideks filmi eelkäija "Fields of fuel" ("Fuel" on täiendatud versioon) võitis Sundance-i filmifetsivalil publiku lemmikdokumentaalfilmi auhinna!

Hinnang: 5 (Üks paremaid dokumentaalfilme sellel aastal ning tegelikult üks paremaid dokumentaalfilme üldse! See on nii oluline, et kõik vaataksid ning näeksid ja teaksid kõike seda, mida mina nüüd tean! Ja kuna film on täidetud nii huvitavate nii isiklike kui meedias juba läbi kainud lugudega, siis on see nii mõnusalt lihtsalt jälgitav ja huvitav ka! Ning kui otsene side on naftal kõikidele nendele sõdadele, mida USA lähis-idas peab...need kõik võiks olla olemat...kuigi jah, kes keda rahastab ning kes kusagilt seal kasu lõikab...see kõik on sama räpane ja reostatud kui naftakütused meie atmosfäärile. Kui filmitegija ise oleks kohal olnud, oleksin ma filmi lõppedes tõusnud seisma plaksutama!)

Üks suhteliselt värske ja huvitav intervjuu Tickell-iga: http://blogtown.portlandmercury.com/BlogtownPDX/archives/2008/11/21/meet_fuel_director_josh_tickel

Trailer:

De Ofrivilliga (Involuntary / Vabatahtmatud); Ping-pongkingen (King of Ping Pong / Pingpongi kuningas)

De Ofrivilliga (Rootsi 2008)
Režissör: Ruben Östlund
Stsenaarium: Erik Hemmendorff, Ruben Östlund
Olulisemad näitlejad: Maria Lundqvist

Loo lähtekoht: 5 lugu halvastikäituvatest rootslastest on episoodideks lõigutud ning segi paisatud. Lood omavahel seotud ei ole, kuid kõik räägivad mingist igapäevasest käitumishälbest.

Arvamus: Selline vahva segu Dogma filmi ja Roy Andersson-i filmide stiili ning vürtsitatud mingite provokatiivsete stseenidega. Roy Andersson-i filmidega on ühine see episoodilisus ja erinevad lood. Kuigi pildistiililt on Anderssoni filmid viimseni stiliseeritud, kuid Östlund võtab hoopis vastupidise suuna, ehk jätab osalt tegelasi kaadrisse nii, et näiteks ainult jalad on näha või pea on kaadrist väljas või kuidagi muud moodi kummaliselt. Kaamera oleks justkui kukkunud sinna kohta kus ta on ja siis inimesed tegutsevad selle ees (kuigi oluline tegelane on ikka alati kaadris). Omamoodi realistlik atmosfäär tekib. Arvestades seda kuidas kriitikud on närinud selle filmi kallal, siis ma arvan, et Östlund on lihtsalt oma ajast ees. Minu meelest selles stiilituses oli nii palju stiili, et mina küll nautisin seda omapära.

Samas film oli üldse minu jaoks huvitav. Noorte loost tuli meelde mu lapsepõlv Soomes. Sellised mõttetud tibid ning joomine ja laaberdamine, see oli niiöelda väikse asula pahupool. Ja siis veel need homoerootilise kaldvuvusega naljad, mida filmis mehed omavahel teevad, minu meelest see on kuidagi nii rootslaslik. Oma lapsepõlvega võiksin seostada ka selle õpetaja, kes vaatab pealt kuidas teine õpetaja üht koolilast peksab, ise vahele minemata, kuid pärast...siis ollakse tark ning tahetakse kuulutada kui valesti teine õpetaja käitus (mul oli endal lapsepõlves natuke sarnane olukord...ainult et mind tagus pähe üks kaasõpilane kuid õpetaja vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi...ning nüüd, 20 aastat hiljem on see veel ikka elavalt meeles). Kuid kõige huvitavam lugu minu meelest oli minu suure lemmiku Maria Lundqvist-iga, kes mängib filmis iseennast - kuulsat Rootsi näitlejannat. Muideks ka kõik teised profid ja mitteprofid näitlevad enda nimelist tegelast. Aga Marial juhtub väike õnnetus, nimelt tõmbab ta bussivetsus kardinapuu alla. Bussijuht teeb sellest aga suure probleemi (teadmata kes on süüdlane) ning see kuidas Maria oma pilkude ja kehaga selle välja mängib, kuidas ta ei saa üles tunnistada, et tema on kogu asja taga...see on meisternäitleja tunnus! Üldse ma pidevalt ootasin, et kuidas tal seal bussis läheb :)

Cannes-i festivalil sai film natuke materdada, aga minu meelest olid kõik need lookesed huvitavad ja omapärased, kuid samasd ikkagi elulised ja minule sellised filmid meeldivad. Lugusid oli ju ka märksa rohkem kui ühes tavalises filmis. Mõnes mõttes võiks film olla ka nö sissevaade, kuidas inimesed käituvad rühmas või kellegiga koos. Millise maski keegi ette paneb. Niimoodi kõrvaltvaatajana tundus see kõik isegi koomiline, kuid kas ma ise oleksin teistsugune? Ei tea, kuigi tahaks loota :) Hea oli ka see, et tegelaste vanuse-skaala ulatus tiinerist pensionärini. Selline läbilõige rootslaste hämaramatele meeltealadele :)

Hinnang: 4 (Kergelt küll perverssustele kalduv, kuid siiski hea maitse piirides...kuigi mõni võib ehk sellele vastu vaielda (sehkendaja?:)), eriti see purjus rootslaste lõik kus ühele alasti mehele, kes kätel seisab pannaks Rootsi lipp "sinna kohta" ja siis ülejäänud kamp seda naerdes ja juues pildistab...ok, see oli ehk heast maitsest natuke üle...aga üldiselt selline "peeglisse" vaatamine pole paha ühelegi rootslasele, ma arvan... ja me muud saame lihtsalt vaikselt pihku itsitada:))

Trailer:


---------------------------------------------------

Ping-pongkingen (Rootsi 2008)
Režissör: Jens Jonsson
Stsenaarium: Hans Gunnarsson, Jens Jonsson
Olulisemad näitlejad: Jerry Johansson, Hampus Johansson

Loo lähtekoht: Lugu kahest, teineteisest väga erinevast vennast, kes elavad lumises Rootsis oma emaga. Poiste isa on olnud ära ning tuleb nende ellu tagasi. Samuti on pildil ema uus "boyfriend". Peategelaseks võiks lugeda vanemat venda, kes on ülekaaluline ja kergelt negatiivse suhtumisega ellu. Tekib kahtlus, et üks poistest polegi "oma isa poeg" ja see tekitab stressi, mille poiss valab välja "pingpongi" klubi teiste laste peale. Kuid see on vähemalt üks koht, kus ta saab ennast tunda "kuningana", sest tema käes on pingpongi saali vahendite-kapi võti. Lugu areneb mitmes suunas - suhted vendade vahel, suhted em, isa ja nende uute elukaaslastega. Kiusamine ning esimesed armumised. Kasuisa suhtumine ning väikses asulas elamise mured ja rõõmud...peamiselt mured.

Arvamus: Mõnusas, lumisest ja karges Rootsis filmitud lugu on sisemiselt soojadest inimestest...võiks öelda, et neil seal sees lausa põleb, tasakaaluks väljas olevatele valgetele ja puutamatutele loodusvaadetele. Nii tore, kui vahelduseks keegi julgeb ka laiekraanil selliseid suureulatuslikke kaadreid võtta filmile. See ehk mingis mõttes tekitas seda atmosfääri.

Mul ei tekkinud üldse kahju esialgu selle paksu ja natuke ebameeldiva poisi suhtes. Kuidagi põhjamaiselt kade ning tobe ja rumal tundus ta. Kuid filmi edenedes ja kui avanes natuke neid tagamaid, mida üks poiss oma hinges kandma peab ja millele mõtlema ning millepärast muretsema ning vendade omavaheline suhe...see kuidagi märkamatult hakkas mõjuma. Ning kogu selle masendava koore all on ka mõned vahvad eluliselt soojad humoristlikud seigad peidus. Mis annavad ka natuke tasakaalu kurbusele filmis.

Omamoodi huvitav ja mõtlemapanev oli ka "isa" karakter, kes on tulnud, vist "vanglast" (mitte kaugelt "seiklusreisilt") ja tema tahe anda poistele elutarkuseid edasi. Ja samas on selle kõige pinna all nii palju rohkem veel...ilmselt eelistab isa nooremat, sportlikumat venda... valetab mis jaksab, et võita poiste austust ja armastust ning imetlust. See kõik on kuidagi valus kõrvalt vaadata. Aga elu polegi üldse aus ning film seda ka näitab. Ja kui vennad lähevad omavahel tülli, siis tekib ootus, et nad ikka ära lepiksid ja see kannab omakorda jälle ühel tasandil filmi. Üldse tundub, et loo jutustamisega võetakse üpris rahulikult...lugu räägib ja avaneb samm sammult. See on hea.

Film võitis Sundance-i festivalilt tänavu peavõidu Maailmakino kategoorias lisaks parima operaatoritöö eest.

Hinnang: 4- (oli mingeid häirivaid tegureid, millega ma nõus polnud ja vaatasin seda filmi juba natuke aega tagasi kuid tänaseks on juba suurem osa meelest läinud, see ehk pole hea näitaja. Peamine positiivne tunne mis on jäänud kandma ja mis ehk mu hinnangut on ka selle väikse ajaga selle filmi kohta tõstnud, see on vendade omavaheline suhtlemine. Tegelikult oli neil ju tuge teineteisest ja nad aktsepteerisid teineteist, muidugi hetkeni kui must kass nende vahelt läbi jooksis, kuid veri on ikka paksem kui vesi...olgu seda "sama verd" siis pool või veerand või veelgi vähem...Aga praegu on küll tunne, et ma oleksin oma tunded selle filmi kohta kohe kirja panema...nii tugev see film ka polnud...)

Trailer:

$9.99

Austraalia ja Iisraeli koostöös (Austraalia tippnäitlejad on andnud hääled Iisraeli päritolu režissöri ja samuti Iisraelist pärit stsenaristi tehtud filmile) valminud $9.99 on kõigest tunni ja veerandi pikkune lugu Peck-ide meesperest ja nende majas elavatest kummalistest inimestest.
Film on tehtud nö. "stop-motion" stiilis, ehk sama nagu Wallace & Gromit ja Corpse bride. Ma ei kujuta ette, kui töömahukas selline võib olla...ja teha veel täispikk multikas, see on eriti hull...


Ehk selliseks keskseks tegelaseks on Dave Peck, kes otsib elu mõtet ning leiab selle raamatust, mille tellib 9.99 dollari eest...sellest ka see pealkiri. Kuid temaga samas majas elab igavesti kirju seltskond, kes igaüks oma looga seda lugu rikastab - väike poiss, kes on sisemiselt radikaal, õnnetu ning karjääri lõpetanud mustkunstnik, leskmees koos oma kibestunud kaitseingliga, värskelt üksikuks jäänud mees kelle päevad sisutavad tikutopsi suurused mehikesed. Need mehikesed joovad silmatilku kui viina :) Ja minu meelest on kõige huvitavam on üks naine, supermodell, kes on just alustamas armusuhet Dave-i vanema vennaga. See naine on kiiksuga, nimelt on tema jaoks vastikud meesterahva karvad...aga armastus pimestab ju ka vaesed mehed...ning see millegi asi välja läheb, see meenutas mulle natuke Michel Faber "Naha all" mehi, pärast seda kui neid on "töödeldud". Kõik need erinevad lood on omamoodi ning justkui erinevatest žanritest. Sellepärast on ka kogu filmilugu huvitav.


Lisaks sellele, et see on üks 15-st multifilmist, mis on ka Filmiakadeemia lõppvaliku hulgas, oli muidugi otsustavaks teguriks, miks ma seda näha üldse tahtsin Geoffrey Rush -i osalemine. Tal on küll väga väike osa, aga sellest hoolimata on tema saatanlik hääl justkui loodud selle kummalise ingli suhu. Teised tuntumad näitlejad, kes osalevad on Anthony LaPaglia ja Ben Mendelsohn ning veel mitmed, kes lihtsalt minu jaoks tsipa võõramad...kuid päris mitu löövad neist kaasa Luhrmanni Australia -s..eks siis pärast õleõlehomset, kui seda vaatama lähen olen nende kõigiga paremini tuttav :)


Hinnang: 3+ (võibolla ma teen natuke oma hinnanguga liiga. Lihtsalt mulle ei tundunud kõik need lood nii huvitavad kui see supermodelli lugu. Eriti see keskne tegelane, selline luuserist elu mõtte otsija. Ta oli ju juba 28 aastane...ja see häiris mind ning samuti need vanad inimesed, tavaliselt vanurid ei ole nii rumalad, nagu millegipärast seal näidati ja selline "ülekohus" käis mulle natuke vastu. kuigi see hinnang on just selline, kuna ta on võrdne teiste sellel aastal sarnase hinnangu saanud filmidega. Kusjuures pean vist mainima, et ma harva multifilme palju kõrgemalt hindangi...)


Kuna ma nii värske filmi trailerit ei suutnud tuvastada, siis siin on üks foto mu lemmiktegelastest:

Sukai kurora (Sky Crawlers)

Sellel aastal linastus Stockholmi filmifestivalil tervelt 2 täispikka multifilmi ning kuna mõlemad on ka Oscar-i poolfinalistid, siis muidugi "pidin" ma need ära vaatama :) Siin on esimene, kohe kui jõuan, kirjutan ka teisest...

Sukai kurora ehk inglise keeles The Sky Crawlers, on jaapani anime-superstaari Mamoru Oshii viimane teos. Siiani on ta oma Ghost in the shell-iga kuulsust niitnud ümber maakera. Tegelikult lisati film viimasel hetkel festivali kavva ja müüdi ka kiiresti välja. Ootused olid kõrgel, arvestades mõne aasta tagust, Pöff-il nähtud Spirited away-d (võrdlus tundub tegelikult kuriteona siin kontekstis, aga mis teha)...kuid ootused-lootused said kõva vastulöögi, sest tegemist oli liiga aeglase ja vähese sisuga, "tüüpilise" aasia mõtiskleva filmi sarnase multikaga.

Filmis tegutsevad "killdrenid" (children/killer), kes on elavad relvad, kes kunagi täiskasvanuks ei saa. Kuigi inimesed neid vist "valmistavad". Seega on nad pandud sõdima...hävitajalennukitega. Nad ei suregi muud moodi...ainult kui keegi nad ära tapavad. Võiks arvata, et nad on ka tundetud, kuid ei. Armastus on ka selliste "tegelaste" vahel. Muidugi mõttena päris kandev, ehk näiteks üks tegelastest sai lapse, kes on täiesti tavaline inimene ning mõne aja pärast on oodata, et lapsest saab ju vanem kui tema ema...sest ema ei vanane. See ehk oligi selle filmi ainukeseks huvitavaks mõtteks minu jaoks. Kõik muu oli nii igav ja venitatud. Tegelikult oleks piisanudki ehk 10-15 minutist selle asemel, et kogu see asi üle kahe tunni pikaks venitada. Kuigi mõni manga ja sci-fi fän või vastavas vanuses laps/noor, kes näeb, et teised "lapsed" on nii ägedad (lendavad lennukitega ja suitsetavad jne) võib täiesti väriseda mõnutundest sellist asja vaadates, jättis see minu küll üpris külmaks.

Huvitav, et ühe peategelase häält tegi Babeliga oscarile kandideerinud Rinko Kikuchi ning üht teist tegelast Kill Billist tuttav "kaklejatüdruk Gogo Yubari" Chiaki Kuriyama. Unenöo-omane pilt oli ehk hea, kuid joonistatud tegelased ning taust oli kuidagi omavahel tugevas kontrastis ja see häiris. See on ka nii naljakas, et jaapanlased ennast selliste "suurte silmadega" tahavad kujutada...see on mind ju pikemat aega pannud mõtlema, et mis selle taga tegelikult on. Kuigi samas niimoodi saavad ka meie rassi poisid ha tüdrukud samastuda nende tegelastega lihtsamalt :)

Hinnang: 1+ (tõeliselt igav hakkas, kuigi paar mõtet oli filmis olemas ning need lennukite võitlused olid küll väga ehtsalt joonistatud. Mulle meeldiski film rohkem kui nad seal pilvede vahel lendasid. Tegelikult teise poole filmist ootasin, et millal see juba lõpeb. Aga eks sellistele filmidele on omad fännid)

Trailer:

W.

W. (USA 2008)

Režissör - Oliver Stone

Stsenarist - Stanley Weiser

Olulisemad osatäitjad - Josh Brolin (George W. Bush), James Cromwell (George Bush seenior), Elizabeth Banks (Laura Bush), Ellen Burstyn (Barbara Bush), Richard Dreyfuss (Dick Cheney), Scott Glenn (Donald Rumsfeld), Thandie Newton (Condoleezza Rice), Jeffrey Wright (Colin Powell), Ioan Gruffudd (Tony Blair)

Loo lähtekoht - George W.Bush-i elulugu alates kolledžiaastatest kuni presidendiaastateni. Seal hulgas ka tema tõus poliitikasse ning isa presidendiks olemise aastad.

Arvamus - Kui Oliver Stone teeb filmi, siis ei jää see kunagi tähelepanuta. Eelkõige muidugi sellepärast, et tihti on need tema filmid ameeriklaste jaoks patriootilistel teemadel. 21.sajandil polegi tal tõelisi õnnestumisi olnud, kui ei arvesta intervjuu-filmi Fidel Castro -ga "Comandante". Ja ega ka see W. nüüd pole just tema 80ndate ja 90ndate esimese poole hiilgeaegade tasemel, kuid tähelepanu- ja vaatamisväärne film sellegipoolest.

Eelkõige oli muidugi huviatav vaadata kuidas näitlejad portreerivad kõikidele teada-tuntud poliitikuid. Ja kui mõned õnnestuvad eriti hästi ning mõned üldsegi mitte, siis selge suunitlus oli vist Stone-il lubada näitlejatel oma karakterit üle markeerida või karikaturiseerida. Kõige paremini õnnestuvad minu meelest Ellen Burstyn Barbara Bushina ning Jeffrey Wright Colin Powellina. Mõlemad ei ürita lihtsalt olla oma tegelaskuju elusarnased vaid teevad lihtsalt head rollid...kuigi Powell oli ka päris sarnane minu meelest. Karikatuursematest rollidest oli minu meelest väga lahe ja õnnestunud roll Thandie Newtonil Condoleezza. Kuigi mittu kraadi tagasihoidlikum oma tegelaskuju päris-karismast :) Kuid kõige kesksem roll mulle eriti ei meeldinud. Josh Brolin oli ilmselt eelmisel aastal kõige usinam filminäitleja oma viie suure filmiga, kuid tema "nooremat" Bush-i mina ei uskunud. Juba alguses kui ta kolledžipoissi mängib, siis tundub kohtlane, kui 50 aastane koolipoisi rollis on (nüüd vaatasin küll, et Brolin on alles 40, aga ta mõjub seal liiga vanana oma rolli jaoks). Hallipäisena veel, aga olles näinud kui hästi mõned näitlejad Bushi järele teevad ning filmis tundus olevat taotlus nö. "järgi teha" päris inimesi, siis oleks võinud kellegi teise sellesse rolli kutsuda.

Mis mullle veel väga meeldis oli operaatoritöö. Sellised head nurgad...näiteks kui isa-poeg Bushgid jalutavad baseball-väljakul ning siis on rõhutatud filmimisnurgaga isa pikkust ning poja lühidust. Üks on suur-teine väike, sellel oli ka allegooriline tähendus.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta muusikalist kujundust, mis omakorda andis seda koomilist varjundit. Ei tea, kas Stone tahtis öelda sellega, et George Bush oligi ainult üks suur "nali" presidendina? Aga see "Robin Hood"-i laul sobis küll paari kohta nagu täpp i peale.

Mulle väga meeldis see stseen seal ovaalkabinetis kui unes noorem näeb vanemat Bushi ning too tahab talle kallale tulla. Lisaks kõigele karikatuursele ning naljakatele Bush-i rumalustele olid ju ka sellised traditsionaalsemad eluloo komponendid olemas...ehk kohtumine naisega ning isa varjus elamine ja usu leidmine jms. Kuid lastest polnud sõnagi juttu, tekkis kohe kahtlus, et kas tal ikka on lapsed, aga Bushi tütred on ju maailmakuulsad :)

Lahe oli ka see, et loosse oli kaasatud kõikvõimalikke poliitikuid Putinist Chiracini. Kui nad just polnud ise ekraanil, siis neile kas helistati või räägiti neist muidu. Kõige rohkem keskendusti poliitika mõttes Iraani ja Iraagi teemadele ning anti mõista, et Ronald Reagan oli George W.Bushi suur eeskuju. Ei tea ja ei usu et midagi sellest komöödia-draamast ka tõepärane on, aga kui pidevalt igalt poolt selle noorema Bushi üle nardakse ning on ta ju ka oma kõnedes igasugust lollust suust välja ajanud, et võib vabalt hakata uskuma, et ta ongi natuke kiiksuga. Ja haridust tal ju tõesti otseselt pole ning nooruses jõi ja sõitis purjuspäi...see vast on ikka tõde? Aga võibolla on kõik üks suur väljamõeldis. Kuigi natuke selline "lihtne" oli see Bush küll, selles olen tema tele-esinemisi vaadates küll veendunud.

Bush jäi vastuse võlgu, et mis tema suurem viga oli seoses 9/11-ga. Bush jätab koogitüki söömata, sest "kuni on sõda, loobub ta magusast" ning rüüpab sellepeale Coca Cola-t :) Just sellised Bushilikud momendid on teada-tuntud ning jõuvad ka kinokanga vahendusel vaatajani...ja selliste asjade ning nö "äratundmisrõõmu" pärast see film ehk on keskmisest huvitavam. Ma usun, et see Bushi "rahva alahindamine", ehk rahvas ei tee vahel, Afganistaanil, Iraanil ja Iraagil, sellepärast ta ka ise ajas neid sassi ning "Saddam ja Osama" oleks nagu sama konfliktiga seotud. Aga ega ma ei tea, võibolla keskmine ameeriklane nii arvabki :)

Filmist jäi lõpuks tunne nagu tahaks, et keegi temast ka tõsise eluloofilmi teeks. Sest huvitav kas tõesti tema naise nägemused haridussüsteemile olid mingil määral tõukeks tema karjääri tõusule. Ning mitu muud küsimust, mis tegelikult oleksid võinud selle filmiga saada vastuse. Kuid millegipärast jäi mulje, et tegemist on erapoolse filmiga. Ehk tegijatel on kindel arvamus sellest inimesest ning nad soovivad seda ka vaatajale pähe määrida. Mitte, et ma juba varem tegelikult sellel samal arvamusel sellest inimesest poleks olnud :)

Tegelikult on päris huvitav, et Eesti viisavabaduse teema on nüüd kadunud päevakorrast. Uus president astub varsti oma ametisse ning see ju kustutab ka eelmise presidendi lubadused või kuidas on? Eesti ju oli "Bush"-i sõjas ameeriklaste liitlane....Obama jaoks see vist enam ei loe. Päris huvitav kohe näha, kuidas selle Obamaga Eestil minema hakkab.

Hinnang 4 (Ei võiks öelda et film oleks olnud mõttetu või igav või kehvasti tehtud, samas jäi puudu "päris" asjadest. Kõik oli liiga naeruväärne ning kohati isegi ebausutav. Aga võibolla lihtsalt ma ei suuda seda uskuda, et see mees (mees, kes suutis pürgida Ameerika presidendiks ja seda 2 valitsusaega järjest) ka päriselt selline on...)

Trailer -

Rachel getting married (Rachel abiellub)

Rachel Getting Married (USA 2008)

Režissör - Jonathan Demme

Stsenarist - Jenny Lumet (ta on muideks Sidney Lumet tütar)

Olulisemad osatäitljad - Anne Hathaway (Kym), Rosemarie DeWitt (Rachel), Debra Winger (ema), Bill Irwin (isa)

Loo lähtekoht - Kym saab välja narkoravilt just sobivalt enne õe pulmi. Ta on tegelikult juba kuid olnud puhas. Film toimubki peamiselt neljas kohas - Kymi ja Racheli vanematekodus, kus peetakse ettevalmistusi ning pulmade eelõhtut, Kymi Anonüümsed Sõltlased kogunemisel, Vanemate aias (pulmad) ning Kymi ja Racheli ema juures (nende vanemad on lahutatud). Filmi võtmesõnadeks on minu meelest pulmad, sõltuvus mõnuainetest ja mida see tähendab perekonna ning inimese enda jaoks, tähelepanuvajadus ning "surnud väikevend".

Arvamus - Seda filmi on kogu maailma kriitikud jõudnud juba küllalt kiita. Film on ka korralikult mööda kõiki festivale rännanud ning eks ta selline "independent" stiilis festivalifilm rohkem ongi. Natuke intiimseks teeb käsikaamera kasutamine ja efekti-meestel on ka nö "vaba päev". Ehk sedapuhkus siis film inimtunnetest ning perekonnadraamast. Igas perekonnas on ju neid luukeresid, mida väljapoole kohe paista pole.

Kuna tegemist oli "punase vaiba" üritusega, pakuti enne filmi juua ja süüa ning igasuguseid kingitusi festivali sponsoritelt...Ehk siis peamiselt L'Orealilt. K juba naerab, et alati kui ma kinost tagasi tulen, siis on mul temale ka kingitus kaasas :) Et nagu lapsepõlves kui ema kusagil käis siis tõi ikka lapsele midagi kaasa :) Festivali direktriss ise juhatas filmi sisse ning ütles, et leidis selle Veneetsia festivalilt ning see on tema üks selleaasta lemmikuid draamasid. Jonathan Demme ise ei saanud kohale tulle ja siis ta rääkis oma vestlusest Demmega, kuidas Taani film Festen mõjutas Demmet oma filmi tegemisel...ja seda on isegi väga hästi näha. Eriti kui seal pulmaeelselt istumisel perekonnad ja sõbrad koos istuvad ning endisest narkarist peretütar sõna võtab...pidevalt on selline tunne, et nüüd ta kohe ütleb, kuidas ta isa teda lapsena vägistas...

Filmi aktsent oli aga hoopis kusagil mujal minu jaoks kui see suur pulmapidu ning suhted isa ja õega, mida väga hästi ning "on your face" valja mängitakse. Karakterid sünnivasd jutkui mängleva kergusega. SPOILER ALERT!!! Tegelik filmi küsimus peitus minu jaoks selles, et kes on sellises olukorras süüdi. Ütleme, et kui Sul on kolm last. kaks vanemat on juba täiskasvanud 18, 19. Ja noorem on selline 8-9. Keskmine lastest on narkar...kas Sa usaldaksid teda, kasvõi olude sunnil, valvama nooremat last? Kui midagi sellist hullu pole selle narkoasjaga varem juhtunud...ja kui siis see narkarist laps sõidab su väiksema lapse surnuks... kes on siis süüdi, kas narkomaanist laps või lapsevanem, et ta usaldas oma last??? Mina arvan, et lapsevanem. Kõige parem on see, et esimene pool filmist olin ma täpselt selline tüüpiline, kergelt inimeste üle otsustav lollpea. Selge narkar, ta ongi väärt sellist kohtlemist...ma ei osanud mõeldagi nendele tagamaadele. Ja kui tihti päriselus me oleme kriitilised kohe, teadmata ise mis on asjade taga...see paneb tõsiselt mõtlema. Ja siis umbes 2/3 filmi peal esitab see sama endisest narkarist tütar oma emale selle küsimuse...et kuidas ema üldse julges teda usaldada? Eriti sellise iseka ema puhul tekib täpselt selline pilt, et ta ise ei viitsinud laste eest eriti hoolitseda...oli ju selle pere "armastuse tuum" minu meelest ikkagi pereisa... ju nad selle lapse surma pärast ka kunagi lahutasid... see on ikka selline pauk, mida on perena raske üle elada...kui just ei ole teineteist 100% toetavad vanemad...aga süü ei saa ju õhku rippuma jääda...

Stsenaarium on selles mõttes kõige olulisem. Tegelikult selle headus avaneb ka nendes teravates vestlustes ning üllatusmomentides. Mulle meeldib kui inimesed räägivad oma tunnetest ja ma ise näen, et nad hoiavad tagasi midagi, mis neil tegelikult südamel on. Samas seda võib ju ka näiteljate heaks mänguks lugeda. Ja Anne Hathaway ning Rosemarie DeWitt teevad ka mõlemad väga head rollid. Ka isa mänginud Bill Irwin oli väga tasemel. Ma millegipärast samastusin temaga mingis mõttes. Võibolla see tema emotsionaalsus või armastus oma laste vastu. Mure ja heatahtlikkus...võibolla ma lihtsalt tahaksin olla selline nagu tema, ei tea. Loodan ikka et olen ka :) Ma tean, et ma poleks ka hetkegi kriitiline, kui mu lapsed armuksid eri nahavärvi inimesse või sama sugupoolega inimesse. Tõele au andes... võibolla oleks mul iseenda seisukohast kahju (tahaks lapselapsi :) ja et nad minust kaugele ei koliks), aga see pole ju kõige olulisem...peaaasi, et laps oleks õnnelik ja tunneks rõõmu oma elust. ja armastus on ju kõige olulisem komponent õnneks ja rõõmuks elus, kas pole?

Hinnang: 4 (film töötaski minu jaoks ainult selle ühe suure küsimuse pärast, mille Kym oma emale esitas. Sain endast midagi teada ning ehk natukenegi tihedamalt mõtlen tulevikus ikkagi asjade tagamaadele enne kui otsustan inimeste või olukordade üle. Ja selles mõttes ju film teenib oma eesmärki ning ehk peaks seda ka kõrgema hindega hindama...igatahes "uue" Festen-iga tegemist ei olnud...see oli ikka päris omasugune film :) See ehk teebki filmist hea, et Demme oskas selle tüürida ikkagi omas suunas.)

Trailer:

Baghead, Brothers Bloom, Trouble the water, Venkovský ucitel (Country teacher)

Sedapuhku neli filmi, mis kõik 3 tärni väärilised, kõik Stockholmi filmifestivalil vaadatud, kõik mõnes mõttes vaadatavad, kuid mõnes mõttes ei midagi erilist...

1. Baghead (USA 2008) - Režissörid/stsenaristid - Jay Duplass, Mark Duplass
Olulisemates rollides: Ross Partridge, Steve Zissis, Greta Gerwig, Elise Muller, Jett Garner

Loo lähtekoht: Neli sõpra, kes kõik tahavad näitlejad olla. Saavad üht järjekordset jama ning odavalt tehtud festivalifilmi vaadates idee, et nad peaks kirjutama endale ise filmi ning rollid. Mõeldud tehtud - sõidetakse keset metsa asuvasse suvilasse. Ühe tüdruku esimesel ööl nähtud õudusunenäost - mehest kes kõnnib ümber maja paberkott peas - tekibki idee film teha. Aga mis saab siis kui väljamõeldis tõeks hakkab muutuma?

Arvamus: Keset tõsiseid festivalifilme vaadata üht Ameerika üpris tavapärast õudus- ning komöödiasugemetega draamat on tegelikult isegi natuke kosutav. Mõelda palju ju pole vaja. Ja ometi, kuigi tegemist on mitmeski mõttes üpris tavalise "sõbrad vangis keset metsa, kui psühhopaat ümber maja ringi luusib" stiilis filmiga, on selles kõiges ikkagi piisavalt originaalsust, et seda filmi mitte mõttetuks tembeldada.
Film ei ole just eriti õudne ning sobib ka nõrganärvilisematele, kuigi ma tegelikult ei oodanudki seda vaatama minnes niigi palju "põnevust", arvasin, et see on rohkem komöödia...ja komöödia ta ehk ka kõige rohkem oligi...
Paljud asjad jäetakse lahti seletamata, ehk näiteks see, kellele lõppude lõpuks Michelle oma tisse näitas...ja sellepärast on tülgendusvõimalusi lõpmatu arv. Aga seda vahvam...kes ja millisel ajal kott peas ringi käis...lahe, "campy", natuke nagu 80ndate õudukad :)
Näitlejatest ei oskagi kedagi esile tuua, pigem on tegemist selliste B-kategooria filmile kohaste B-kategooria näitlejatega. Kuid minu meelest oli Catherine-i rollis mängiv Elise Muller äravahetamiseni sarnane Anu Saagimiga...kuigi võibolla mõni aasta noorem temast.

Hinnang: 3 (peaaegu, et 3+, aga ma oleksin oodanud suuremat üllatust lõpus ning võibolla seal haiglas oleks veel võinud midagi juhtuda...midagigi õudusfilmile sobivat ehmatust või midagigi. Kuid üks põhi aluseid järgnevatele sündmustele jäi mind häirima. Nimelt minuga ei ole kunagi juhtunud nii, et ma näen midagi unes ja hiljem selgub, et see on päriselt ka juhtunud...nagu see oksendamise koht seal filmis...ja sellepärast on mul raske uskuda kogu seda suppi :))

Lingid: Intervjuu režissöridega

Trailer:


--------------------------------------------------

2. The Brothers Bloom (USA 2008) - Režissör/stsenarist - Rian Johnson
Olulisemates rollides: Mark Ruffalo, Adrien Brody, Rachel Weisz, Rinko Kikuchi, Robbie Coltrane
Loo lähtekoht: Lugu vendadest, kes on maailma parimad raha väljapetjad. Vanem vend Stephen kirjutab nooremale vennale Bloomile loo ehk plaani ette ning samm sammult viiakse need lood siis üheskoos ellu. Vendadel on abiks ka vähese jutuga aasia päritolu naisterahvas Bang Bang. Kuni ühel päeval otsustavad nad rõõvida ühte eksentrilist tütarlast, kes elab ihuüksi lossis ning on pärinud suured varandused. Oma rikkuses on ta aga üksik ning igavuse peletamiseks tegeleb hobidega ehk enda arendamisega. Noorem vendadest muidugi armub ülepeakaela...või kas ikka armub? Või on see kõik osa ühest suuremast pettusest?

Arvamus: Tegemist on stiilipuhta kelmi-komöödiaga, kus petetakse keda iganes, millal iganes, millega iganes. Kuid need petuskeemid olid minu meelest tänapäeva kirjandust ning ka filme arvesse võttes üpris lihtsad ning ettearvatavad. Sellepärast oli ehk üllatavamgi see, kui näiteks Bang Bang õuna koorib ja pärast koorimist viskab õuna ära, et koorte söömist nautida. sellised pisidetailid, mida tegelikult oli piisavalt palju, need tõstsid filmi väärtust kõvasti, sest "suured skeemid" ja eriti see lõpp, minule küll rahuldust ei pakkunud. Kõik oli kuidagi liiga lihtne ja tavaline. Mis mulle meeldis oli see, et sõideti mööda maailma ringi ning võttekohtadena oli kasutatud mitmeid riike.

Näitlejatest tõusis minu jaoks Rachel Weisz üle teiste. Kuigi neljast põhi-näitlejast on ainult Mark Ruffalo, kes pole kunagi Oscarile kandideerinud :) Aga Weisz on minu meelest täiesti omanäoline selles rollis. S.t. ma pole teda ennastki varem sellisena näinud. Sellinu süütuke, kurb kuid alati elu janunev. Vahvalt mõjub ka Hagrid-ina Harry Potteri filmidest tuttav, kuid siin hoopis teistsugune - Robbie Coltrane. Kuid kahjuks mingil hetkel hakkas lohisema...nagu lõppu ei tule ega tule.

Huvitav fakt on ehk see, et Weisz õppis selle filmi jaoks mängima klaverit, viiulit, akordioni, banjot, lisaks sellele õppis ta breikima, žonglöörima, karated, ping-pongi mängima, üherattalisega ja isegi rulaga sõitma!

Hinnang: 3 (Festivalil oli ise režissör ka kohal, kuid ma ei saanud Face 2 face-ile jääda...ning ega mulle see film ju ka eriti ei meeldinud. Rohkem selline meelelahutus, et kui midagi targemat pole teha siis kõlbab kah...)

Trailer:


--------------------------------------------------

3. Trouble the Water (USA 2008) - Režissörid - Carl Deal, Tia Lessin
(dokumentaalfilm)

Loo lähtekoht: See film on 2005. aastal New Orleansist "üle käinud" orkaan Katrinast ja ühest perekonnast, kes rahalistel põhjustel polnud võimeline evakueeruma. Pereema oli otsustanud oma kodukaameraga kogu asja dokumenteerida. Ehk alates sellest kui naabrid hakkasid lahkuma ning taevas pilved alles kogunesid, kuni selleni välja kui nad juba pööningule olid sunnitud kolima ja edasi teise majja. Pärast päärtmist, kaks nädalat hiljem läheb elu edasi ning need samad inimesed tulevad oma kodu vaatama. Teine pool filmist keskendubki sellele, et kuidas edasi...

Arvamus: Tegelikult oli see kohutav õnnetus. Eriti olukorras, kui Sul pole võimalik oma pere päästa. Ja kui hädaavi numbrilt öeldakse, et päästjad ei saa suure tuule tõttu appi tulla, mis sest, et sul on väiksed lapsed ja ise ka igal hetkel vee alla jäämas... Ja vähendamata sedaa olulisust, et inimesed saaksid teada, mida see orkaan tähendas ning kuidas riik suhtub ja käitub sellises olukorras... võttis mul kohe mitu tooni maha just selle dokumentaalfilmi väärtusest kui sain teada, et pereisa oli narkootikumidega kaubitseja. Ma ei või midagi parata, aga mul sellest hetkest polnud võimalik just nendele inimestele kaasa elada. Kuigi jah, ma ju tean, et paljud, kes olid sarnases olukorras, polnud ju narkootikumide müüjad, aga film oleks võinud ka keskenduda siis mõnele muule perele.

Lisaks häiris mind see nende mustada laisk kõnepruuk ning selline laisk liikumine, nagu iga samm oleks sellise vaevaga tehtav. Võibolla see on osa nende kultuurist, aga mind lihtsalt hakkas see mingil hetkel häirima ja ma ei saanud sellest üle. Samas midagi sümpaatset oli selles pereemas ning tema "kuulsusejanus". Ka see pärast suurt õnnetust räp-laulja karjäärist unistamine ning tegelikult ju ka päris heade räp-laulude kirjutamine...väga tubli minu meelest. Ning ta ju aitas ka teisi.

Hinnang: 3 (kui poleks selgunud, et tegemist oli nark-perega, siis oleks hinne vabalt pügala või isegi pooleteise võrra kõrgem. Samas harukordne võimalus näha lähedalt, mida see kõik tähendas New Orleans-i linnale ja selle elanikele. Mäletan, et sattusin sellel ajal CNN-ist nägema, kuidas reporterid tuulega võideldes püüdsid edastada nii uudiseid kui pilti kogu maailmale. Kaadris on ka president Bush, vaene mees läheb nii mitme negatiivse asja pärast ajalukku, ka Katrina-asjadega ei saanud ta õieti hakkama...)

Trailer:


--------------------------------------------------


4. Venkovský ucitel (Country teacher, Tšehhi 2008) - Režissör/stsenaarium - Bohdan Sláma
Olulisemates rollides: Pavel Liska, Zuzana Bydzovská, Ladislav Sedivý

Loo lähtekoht: Lugu homoseksuaalsest õpetajast, kes läheb justkui pakku oma vanemate, suhete ja kõige eest, et alustada maa-koolis "puhta lehena". Seal kohtub ta ühe üksikhooldaja emaga ning tolle hilisteismelise poja ja poja pruudiga. Teadmat kus kohast ärkavad tunded selle poisi vastu, samas kui poisi emal omakorda tekivad runded õpetaja suhtes. Kõik muidugi plahvatab ühel hetkel näkku. Lisaks veel igapäevamured...

Arvamus: Millegipärast, ei tea kas põhipallide või heinamaa ning traktori ja sellise külaeluga koos meenus lapsepõlveaegne "Nõukogude kino". Ja tšehhi keel ka veel hämmastavalt lähedane vene keelele...

Film oli liiga pikk ning sellepärast ka minu mõnes mõttes kõrgemat hinnet väärt filmi suhtes selline keskpärane hoiak. Näiteljad olid ju head ning eriti õõvastav oli see õpetaja salajane "ligitikkumine" poisile voodisse. See milliseid nägusid ta sinna padajale pead sobitades veel tegi...tekkis selline antipaatia tolle inimese vastu. Ei või midagi öelda...hästi mängitud. Pavel Liska on üks viimase aja Tšehhi kino esinäitlejaid. Ja siin ta annab kinnitust, millega ta selle ära on teeninud. Lisaks nendele armuliinidele, saab ka hea annuse maaelu teemasid...lehmadelt vasikate ilmale toomisega aitamine, piima viimine kodukandi teistele inimestele, vanurite masendus ja külaelu ühisistumised. Mulle nii meeldivad sellised vanad, nagu need kaks meest, kes pidevalt kooliõpetajaga küll heinategemise teel traktori tagaotsas istudes küll küla baaris kokku sattusid. Nii heatahtlikud ja ehtsad.

Isana ma küll ei mõista, kuidas see ema seal filmis tema poja nö.vägistanud mehele andeks annab ja palub ka pojal tollele andestada...see on kuidagi eluvõõras. Ma ei usu, et sellist pärielus sünniks. Samas see õpetaja oli õpetajana vist tõesti hea ning muidu inimesena ka. Lisaks töökas, abivalmis kuigi suhtlejana selline mömm, kes eriti tihti ja palju sõna suust ei saanud. Ju see naine ikka päriselt oli temast sisse võetud...armastus pimestab ju mõnikord :)

Veel meeldis mulle kaameratöö. Kuid alati kui kaamera ise jääb kusagilt aknalt peegeldudes kaadrisse ja monteerijad ei märka seda, see on kogu filmile miinuseks ja häirivaks teguriks. Samamoodi kui kinosaalis keegi räägiks filmi ajal mobiiliga... peab ikka enne üle vaatama, ega praake pole, enne kui kinosaalis raha vaatajatelt küsida :)

Ahjaa, veel seda, et ma mingis mõttes isegi samastusin selle õpetaja isaga, ma olen kindel, et ma suudaksin kah nii jahedalt suhtuda, kui oleksin tema olukorras. See muusika, mida just see isa kuulas, see oli ka väga hea minu meelest.

Hinnang: 3 (kui see poleks olnud nii pikk ja natuke liiga tavaline, siis oleks ehk ka kõrgem hinne. Kuigi vahepeal oli isegi nalja sisse visatud, oli tegemist ikkagi tõsise draamaga. Need naljad tegelikult tasakaalustasid ning anndsid natuke särtsu sisse. Peamiseks naljameheks oli kooli direktor, keda kehastas Milos Cernousek)

Trailer:

Wa Pei (Painted skin), JCVD, Tropic thunder, O'Horten

Kuna filmifestival on täies hoos ning iga päev lisandub 2-3 vaadatud filmi ja mul on hetkel 11 filmi, mis veel jäänud kommenteerimata viimasel ajavaadatud filmidest (aasta esimeselt poolelt on suurem osa blogisse kandmata), siis otsustasin koondada siia ühe postituse alla neli 2 tärni filmi. Ehk siis rämpsule kalduvad üllitised, mida ma tegelikult pean suuremas osas aja raiskamiseks. Kuid eks igal ühel neil on ka plusse, ainult et miinused kaaluvad sedapuhku plussid üle :)

1. Wa pei on tänavuaastane Hong Kong-i "Võõrkeelse Filmi Oscarkandidaat". Režissöriks palju auhindu võitnud Gordon Chan ning see baseerub aastatel 1640-1715 elanud Hiina kirjaniku Songling Pu kirjutatud lool. Võiks arvata, et sellel ajal ei kirjutatud selliseid "õudus-muinasjutte", kuid siiski...mul on ju ka endal riiulis raamat "Libarebased ja kooljad" ning üks selline "libarebase" lugu oli ka see siin. Lugu ise räägib ühest naisest - Xiaowei-st (rahvusvahelise kuulsusega Xun Zhou), kes on deemon, ehk tema "kehakattena" kasutatava naise ihu all roomavad tuhanded ussid. Ja oh häda, ta on lootusetult armunud ühte uljasse Hiina kindralisse Yong-i, keda mängib Aasia superstaar Donnie Yen (tuttav ka mõne aasta tagusest "Hero"-st). Kuid Yong on abielus teise naisega -Peirong-iga, keda mängib kolmas Aasia superstaar, lati kurvasilme aga kaunis Wei Zhao. Deemon toitub inimeste südametest ja suudab tappa inimese palja puudutusega. Xiaowei tahab võita Yong-i südame endale (mitte söögiks vaid armastuseks:)) ning tal õnnestub end tema lähedusse sokutada. Ja siis hakkavad ükshaaval sõjaväe mehed surema...

Võiks arvata, et sellised tegijad ning selline filmitootjamaa nagu Hong Kong...ehk ju ta jälle on mõni tavaline kung fu film, aga ei, tegemist on üpris kõvasti romantikale kalduva filmiga. Kus põhiliseks teemaks ongi minu meelest armu-kolmnurk. Muidugi ega ei saa päriselt läbi ilma koreograafiliste võitlussteenideta ning stseenidega, kus inimesed lendavad ning hüppavad vabalt majade katustele või sealt alla... viga saamata :) kahjuks on lõpp liiga tobedalt muinasjutuline ning see rikub ka natuke tervikut.

Hinnang: 2 (Mulle ei meeldi tavaliselt sellised filmid ning sellepärast pole ma ka ehk kõige adekvaatsem sellele filmile hinnangut andma. Minu jaoks oli kohti, mis tundusid lausa naeruväärsed...negatiivses mõttes. Kohati tundus et isegi tehnilises mõttes pole tegemist tasemel filmiga. Ja selline tobe muinasjutu värk... ei, see pole minu jaoks. Selline hiiglaslikus stuudios tehtud filmi maitse jäi. Kõik need majakesed olid justkui kulissid, mitte päris majad. Ja viga oli ka dialoogide tekstides...need tundusid kohati ikka päris tobedad.)
Trailer:


---------------------------------

2. JCVD lühendi taga on peidus ei keegi muu, kui "Muscles from Brussles", härra Jean Claude Van Damme ise. Ehk nii peategelaseks kui ka peategelase näitlejaks on Jean-Claude Van Damme. Või peaks ütlema filmile vihjates - "piripilliliisu" :) Tõesti, kes oleks uskunud, et Van Damme näitleb kunagi filmi, kus ta tunnete pärast nutab :) Ja see on nii kole, kui vana mees saab aru, et ta pole oma elus millegagi hakkama saanud. Okei, mõni võiks ju väita, et see on eneseiroonia...aga igatahes ma ei mõista, miks seda filmi kontsekstist välja rebitud "tobedat" Van Damme "vestlust" vaatajaga vaja oli. Ükskõik, kas need olid ta päris tunded või mingi tobe stsenaariumi tekst, see oli möga!

Tegelikult pidin ma minema vaatama Rumeenia filmi Boogie, sest seal mängib Anamaria Marinca, kuid ma viimasel hetkel otsustasin ümber, sest igal pool kiidetakse, et JCVD-s teeb Van Damme oma elu parima rolli. Ning just äsja nähtud The Wrestler-is sai tõesti vingelt oma "elu rolliga" hakkama Mickey Rourke...ehk ma lootsin midagi samaväärset. Aga lootused läksid kildudeks kui film, mis tegelikult algas üpris paljulubavalt, muutus kohapeal tammuvaks igavaks pantvangidraamaks. Kuna asja idu näidati kohe alguses ära, ehk ajas mindi tagasi ning näidati mis toimus enne ning siis selle ajal "pantvangide poole peal" kui väljaspoolt oli juba lühidalt oluline näidatud tavainimeste ja politseide poolelt. Justkui vaataks kaks korda täpselt sama asja. Versioonidel polnud mingit mõttelist erinevust. Lugu oli liiga lihtne, et seda "mitme kandi pealt näidata". Mingil määral tõusis huvi kusagil 2/3 filmi peal kui mängu tuli Van Damme ema. See dilemma, et kuidas Van Damme saab hakkama oma ema silmis "vastiku mehe rollis"...see oli intrigeeriv. Kuid seda ei kasutata minu meelest piisavalt ära. On ka paar teist niidiotsa, mis ideena tundusid head, kuid filmitegijatel puudub ambitsioon neid ideid ellu viia.

Mäletan kunagi keskkooli ajal kui töötasin videolaenutuses, siis Van Damme filmid läksid alati hästi kaubaks. Kuigi ta ise natuke need siin filmis tahab alatähtsustada, tõid need ikkagi leiva tema lauale. Ise pole ma kunagi tema austaja olnud, ega hakanud selleks ka selle filmi põhjal. Kuigi võibolla kõigest hoolimata on see tema "elu roll" :)

Režissöripuldis minu jaoks võõras Mabrouk El Mechri ning koos paari teise kirjanikuga on ta ka filmi stsenaariumi autor. Naerda mina ei saanud, kuigi vahepeal tundusid mõned asjad rahvale millegipärast ka naljakad.

Van Damme pidi alguses ise ka festivalile kohale lendama, aga seletuseks miks ta ei saanud tulla oli see, et ta koerad on haiged :) Kusagil Taimaal... Võibolla tal oli lihtsalt häbi :) 48-aastane vana on ka teada tuntud noortele naistele ligi-ajaja. Hetkel juba viiendat korda abielus, mis sest, et teist korda naisega number 3. Filmis olevat tütart nimega Gloria, mängis "mitte2-tema-tütar ning sellenimelist tütart tal ka avalikult teada pole olemas. Kummaline fakt on ka see, et Van Damme õppis 5 aastat kunagi klassikalist balletti ning ta on ikka tõeliselt lühike, nagu ka selle filmi vangla stseenidest saab aru võrreldes teiste meestega. Ning teadupärast polegi tema päris perekonnanimi Van Damme vaid hoopis Van Varenberg.

Hinnang: 2 (vahepeal hakkas tõsiselt igav. Kuigi mulle tihti on meeldinud varem, kui näitleja mängib nö. iseennast (esimesena meenub Being John Malcovich9, siis seekord see polnud midagi erilist. Ja üldse väga harva suudavad pantvangi-filmid millegagi üllatada. See oli üks neid tavalisemaid ning igavamaid. Kogu idee oli ikkagi just mängida Jean Claude Van Damme karakteriga. Et mis siis kui selline "kuulsus" pantvangiks jääb või pantvange võtab? Pole seal ehk midagi muud erinevat kui et meedia kisendab ehk veel kollasema häälega kui muidu :))

Trailer :


---------------------------------

3. Tropic Thunder oli lahedate koomikutega tõsiselt nõme nö. Hollywoodi filmitööstuse üle naermine, kahju ainult et naerda said ilmselt ainult tegijad ise, mitte vaatajad...vähemalt mina küll ei saanud. Vaatasin seda suu ammuli ning mõtlesin, milline talendiraiskamine. Eriti vinge oli, igalt poolt kiitusega ülistatud Robert Downey Jr.. Tema "must mees" on tõest õnnestunud roll ning annab ehk kogu filmile mingisugusegi vaadatavuse. Film ise on kuidagi labane ning vastikult punnitatud tundega tehtud. Võibolla oleks Ben Stiller pidanud ise ainult näitlemise juurde jääma ning laskma kellegil teise "Action" karjuda. Sama lugu stsenaariumiga. See oligi ju kogu selle tobeduse aluseks. Kolmanda "sõbra" Jack Black-i kohta polegi muud öelda, kui et tema "peeretamisega" rahvalt odavat naeru välja kiskudes oma aktsiaid küll minu silmis ei tõstnud...ja ometigi ma just hakkasin tema näitlemisstiiliga harjuma.

Mul ei olegi midagi muud öelda filmi kohta, sest mingeid mõtteid see ju ei äratanud ega mingit naudingut pakkunud. Ahjaa, kiilakas muutuvat ja rasvast Tom Cruise-i oli küll vahva vaadata, kuid samas ta nagu ei sobinud oma rolli.

Lugu rääkis sõjafilmi tegijatest, kes "realistlikkuse" saavutamise huvides saadetakse päris sõjakoldesse. Kõik ei lähe muidugi nii nagu peab, kuid kõik püsivad oma roolides. Üksikasjaliku sisututvustuse võib lugeda siit.

Hinnang: 2 (punktid ainult Robert Downey Jr ja Tom Cruise-i make-up-i eest, kõik ülejäänud oli üks suur möga! Ja ometi tundus sellel filmil olevat kuhjaga potentsiaali.)

Trailer:


---------------------------------

4. Last "and" least - O' Horten. Tänavuaastane Norra valik riiki esindama Oscarite-gaalal. Kusjuures neil võib isegi hästi minna, sest eks seal akadeemias on ju kah keskmine vanus päris kõrge ning O'Horteni puhul ongi tegemist ühe pensionile jääva rongijuhi elupildiga. Film jälgib teda alates eelviimasest töösõidust kuni pensionilolemiseni välja.

Bent Hamer, kes on ka filmi stsenaristiks teeb justkui igavama versiooni ühest oma varasemast "veidrike-filmist" Salmer fra kjøkkenet (Köögilaulud). Sedapuhku on ta keskenud rohkem ühele karakterile ning temaga ümbritsevatele inimestele. Baard Owe mängib pensinär Odd Horten-it. Sobiv eesnimi tõesti :) Minu jaoks, häbi tunnistada ta varasematest filmidest ei meenu, kuid mehel on CV-s juba üle 60 mängufilmi. Ja ega tema süü see polnudki, et ma ei suutnud filmiga haakuda. Pigem ikka see lugu, milles on küll midagi, aga ma usun et rohkem sellisele pensionile minevale või olevale inimesele. See kurbus, kui inimene selles eas peab üksi olema, seda vaadata on nii kurb, kuid tegelikult üksik inimene ei pruugi teada ega tahtagi midagi muud. Ometi tundus, et talle meeldis sõbrustada selle vanamehega, kes end diplomaadiks väitis olevat, kui lõppude lõpuks kas ta oli diplomaat või leiutaja, sellel ju vahet polegi. Pigem oli kahju, et see pensioni-iga tähendab nii paljude sõprade kaotamist ning enese tarbetuna tundmist. Sellepärast ma arvan, oleks oluline tegeleda hobidega - need annavad igas eas inimesele särtsu ning meelelahutust.

Hinnang: 2 (mul oli millegipärast tõeline piin seda vaadata. Alguses veel kui ei teadnud ning ootasin, et midagi hakkab toimuma või et leian niidiotsa, millele selle filmiga seoses mõelda, aga kui selgus et see film ongi nüüd selline pensionieas üksiku inimese eluspildike, siis hakkasin lõppu ootama. Ja film on ju ajaliselt lühike kuid tundus hiiglaslikult pikk. Kuid sellest sõprusest selle eksentrilise vanamehega, kes veel oma eas autoga sõidab ja see Rootsi daam, kes talle hingele on jäänud läbi aastate, need kaks suhet olid justkui mingikski väljundiks sellest üksindusest. Kuigi teda ennast see üksindus ei tundunud vaevatki...igatahes ei julge soovitada!)

Trailer:

The Wrestler (Maadleja)

Ma ei imestaks kui aasta lõppedes The Wrestler platseerub mu aasta lemmikfilmide tabelis 10 parima sekka. Darren Aronofsky on alati omapärase filmikeelega üllatanud (ning seegi kord on ta minu meelest väga originaalselt lähenenud sellele vananeva vabamaadleja eluloo edastamisele. On pikad lõigud, kus vaataja rändaks justkui Mickey Rourke -i tegelase, Randy "The Ram" Robinson-i seljakotis kaasas, ehk kaamera jälgib Ram-i seljatagant andes edasi ühtlasi nii tegelase liikumise kui kui tema vaatevälja. Ja kuigi ma nii väga tahaksin nimetada seda filmi Aronofsky filmiks, oli see vähemalt sama palju, kui mitte rohkem Mickey Rourke-i film.

Ehk eile, Stockholmi Filmifestivali avafilmi väitamisel sain osa ka "lindi läbi lõikamisest" ja saal muidugi oli puupüsti täis. Skandia on minu meelest üldse üks Stockholmi ilusamaid ja esindulikumaid kinosaale ning üks suuremaid oma 570 kohaga. Ma pole vist kunagi varem kirjutanud, aga Rootsi kinodes on üldse see teistmoodi, et ekraani ees on kardinad (nagu vanasti olid ka Eestis) ning kui reklaamid on näidatud, tulevad veel korra kardinad, et siis filmi vaadata juba nii, et reklaamiemotsioonid on peast pühitud :)

Tulles tagasi filmi juurde...loo lähtekohaks on üks endine Wrestling-i, mis eesti keeles peaks olema "Vabamaadlus" -e superstaar, kes esineb pärast oma kuulsusrikkamaid päevi (u. 20 aastat tagasi) sellistel B-kategooria üritustel. Igal pool, väikestes saalikestes, kuid alati rahvast piisab ka nendele üritustele ning maadleja saab oma "kuulsuse-kaifi" rahva kisast kätte. Tihti on need sellised pool põrandaalused üritused ja palju karmimad. Mulle tuleb meelde kunagi 8.klassis filosoofia-tunnis näidati meile videolt seda Ameerika Wrestling-maaniat. Kuidas inimesed arvavad, et see on päris ning mis trikke seal kasutatakse, mis tunduvad justkui saaks need lihasmäed seal päriselt haiget... Filmis on see palju, palju karmim (ilmselt madalamatel tasanditel, et silma paista on nad sunnitud natuke karmimalt asja võtma). Haiget tõesti saadaksegi ning isegi mõeldakse trikke välja, millega veel rohkem rahvast üles kütta (meenub näiteks see kammerdaja- värk...ehk üks maadleja klammerdab endale otsaette dollarisedeli ning Randy "The Ram"-ile mitu korda kõhtu ja selga. Päris karm. Kui sellist asja ei talu või ei saa aru, miks nad seda seal teevad, siis pole mõtet ka seda filmi vaadata. Sest sellel filmil ongi just Wrestlingi-hing ja selleks on targem olla valmis!

Kuid tegemist ei ole pesuehtsa meestekaga. Sisse on toodud suhted armastusobjektiga, ehk strippari Cassidyga, kes on ka natuke vanaks jäämas oma klientide jaoks. Samas mingis mõttes otsib ta ka teed välja sellest tööst. Ja see kurbus ning kummaline magnet, mis teda (ja ka päris elus tihti strippareid) kinni hoiab oma ametis, see ei lase tal lahti rabeleda. Marisa Tomei teeb väga sügava rolli...eks muidugi make-up-i ning valgusega annab rõhutada ka palju...vähemalt üks stseen kui ta laval tantsides tunneb, et ta on vales kohas... Ja see kui erinev ta oli kui ühel vabal päeval Randyga kokku saades...see ei ole ainult make-up vaid ka näitlejameisterlikkus. Samuti oli väga tugev Randy "lesbilist" tütart näitlev Evan Rachel Wood. Ta üllatas juba oma läbilöögi-rolliga filmis Thirteen, aga siin on ta juba märksa kogenum, kuid ikkagi ju alles väga noor näitleja.

Lisaks filmiteemade- ja rollide sügavusele meeldis mulle väga see soundtrack. 80-ndate rock. Tuli meelde oma lapsepõlv, kui ostsin plaadipoest selliste "tänapäeval mõnes mõttes isegi naljakatena tunduvate" ansamblite nagu Slaughter, Firehouse ja Guns 'n' roses plaate (mis on ka kõik filmis esindatud)...ahjaa AC/DC ka. Ja kirsina tipus, kõigele sellele rockile lisaks lasti ühes baaris Madonna "Jump" laulu. See film oleks juskui minule tehtud :) Ning kõigele lisaks veel Bruce Springsteen-i filmile kirjutatud laul "The wrestler"!!! Nii hea...Bruce pole ka juba pikka aega nii hea olnud!

Sisulises mõttes tundus kõik kuidagi usutav ja realistlik. Nii kummaline on vaadata Mickey Rourke-i ja võrrelda teda selle inimesega, kes ta oli 80ndatel. Esimesena meenub tema Angel Heart...ja see juskui poleks enam see sama inimene...aga muidugi alkohol, narkootikumid ning eelkõige 20 aastat teevad ju ka oma töö...ja ta töötas ju ka profipoksijana... Suure comeback-i tegi ta ehk ju juba Sin city-ga...aga The Wrestler-is teeb ta minu meelest küll oma elu rolli. Siin on üks väga hea intervjuu Rourke-iga, kus ta avab natuke oma rolli tagamaid...ja sealt saab ju ka aimu, milline see mees päris elus on!!! Ta ütleb seal ka, et see oli tema jaoks kõige raskem roll nii füüsiliselt kui ka mentaalselt (ta treenis ka rolli kaoks 17 kilo lihaseid enda kehale juurde!). Seal ta räägib ka kus ta vahepeal oli kadunud ning minu tekst siin on mõnes mõttes mõttetu, sest Rourke räägib ise kõik, miks see film on niiiiii hea ja vaatamist väärt!!! Ja ta räägib ka kui tark, täpsem oleks vist öelda "geenius" režissör Aronofsky on. Stsenaariumi muideks kirjutas Robert D. Siegel (ja see on alles tema teine filmistsenaarium!!!), kuid räägitakse, et see baseerub ka mingis mõttes Rourke-i enda elul.

Filmis on näitlejatena kasutatud paljusid päris vabamaadlejaid. Silma jäi lõputiitritest, et filmis osalenud vabamaadeljad soovivad tänu avaldada Axl Rose-ile. Huvitav, kas ta on olnud neile mingi oluline mõjutaja või nende "spordiala" toetaja. Igal juhul Sweet Chil O'mine sobis sama hästi viimase võistluse taustaks kui Mickey Rourke oma rolli!!!

Film võitis ka tänavuaastase Veneetsia filmifestivali peapreemia Kuldse Lõvi ning Mickey Rourke tunnistati parimaks meesnäitlejaks. See on ka mingil määral näitaja kuid sellest hoolimata pole see ehk film igale maitsele. Vahepeal oli ju päris masendav, kuid oli ka sellist eluliselt naljakat huumorit ning häid situatsioone. Samas on mõnes mõttes tegemist ka spordi-filmiga, sest umbes 3-4 matši näidatakse ka terves ulatuses. Ometi ei hakka see sport selles kontekstis tüütama, sest kõike on kuidagi sobival määral. Sama sentimentaalsustega, need kes seda tahavad need seda ka sealt leiavad ja teised saavad sellest ka vajadusel mööda vaadata. Ja lõpp on ka olemas ning minu meelest väga hästi lahendatud!

Hinnang: 5 (realistlik pildike üht sorti inimeste elust, kellega samastuda ehk on raske ning pole ehk vaja kah. Kuid silmaringi laiendamiseks on vaja ikka vahest meelde tuletada, et sellised inimesed on ka meie seas. Samas pidev soov filmi jooksul, et Randy "The Ram" leiaks oma õnne või valguskillu elust, pani kaasa elama tema üritustele seada suhteid korda tütrega või leida enda kõrvale armastusväärne naine...kui tegelikult oli tema jaoks ainult üks asi, mis talle päriselt rahuldust ellu andis. Väga hea film! Kindel Oscari-kandidaat! Ja lugedes internetikriitikat, siis kõik kui ühest suust laulavad kiidulaulu!!! Filmifestival sai hea hoo selle filmiga küll sisse!)

Trailer:

Rigas Sargi (Defenders of Riga / Riia kaitsjad)

Eilsele Leedu Oscari-filmile otsustasin täna vaadata otsa Läti panuse selle aasta võõrkeelsete filmide Oscarite-võidujooksu. Ja kahtlemata oli tegemist natuke parema filmiga kui leedukatel, kuid minu kui eestlase, jättis ka see film ikka päris külmaks. Režissöriks Aigars Grauba, kes vist rohkem teleprodutsent, aga lisaks režiile on tema poolt ka stsenaarium ning muusika (Läti Clint Eastwood?:) Kusjuures produtsendiks ja kaasstenaristiks on ameerika näitlejanna Lisa Eichhorn. Ei tea, kas tal on vanemad lätlased, või mismoodi ta sinna sattus filmi tegema...

Ma ei hakkagi pikemate näitlejakirjelduste peale aega raiskama vaid ainult lühidalt. Läti näitlejad selles filmis olid kehvad. Nii võltsid ja kummalised tundusid nad. Ma mõtlen just peategelast Martinit mängivat Janis Reinis -it ning teisi alla 50 aastaseid mehi. Mõned vanemad tundusid ka teadvat mida teevad ning kuidas filmides peab mängima. Kuid tegelikult täiesti hämmastav, et ühte filmi nii palju kehvasid näitlejaid on koondatud või oli viga hoopis millegis muus, ma ei tea. Kui mulle keegi meeldis siis ehk naispeategelast Elzat näitlev Elita Klavina. Kuid ega ka tema midagi erilist oma rolliga ei tee. Minu jaoks on selliseid filme juba 13 tosinas, kuid ma ei kahtle, et lätlaste enda rahvuslikke tundeid see vabadusvõitlus kindlasti liigutas :) Ikkagi nende isad ja vanaisad (no ja emad ja vanaemad ju ka :)) Ja massistseenides tundus neil seda rahvast olevat...

Miks mulle see film eriti ei meeldinud, oli see, et ükski peategelastest, ehk sellest meeste rühmast surma ei saanud. Kuidagi üleloomulik tundus see kõik ning automaatselt liigitan selle tõttu selle filmi "tobedate" filmide lahtrisse. Kuigi tobedaid stseene ning tegevust oli seal veel küllaga. Eriti nõme oli see viimane suur lahing, vähemalt võõramaalase jaoks. Kõik oli rahvulikus mõttes ülepunnitatud ning see jamps ajas üle ääre :) Lisaks mind häiris see, et filmis oli "Nimed marmortahvlil" filmiga sarnane algus, kui Martin ronib kirikutorni ning laseb seal kella...(kell-torn). Ja see kuidas Eesti Georg-filmis just kasutati seda dokumentaalfilmilõikudelt üleminekut...ehk mustvalgest saab värviline...seda kasutati ka siin filmis...

Lugu ise on selline sõja ning armastussuhte mix, nagu ikka kõik sellised rahvusromantilised sõjafilmid :) Kusjuures miks see tsaari Venemaa kaitsmine veel sisse oli toodud, see ajas natuke segadusse. Võibolla selle mehe-naise suhtesse mingi poleemikatoomise pärast. Sest filmi alguses Martin läheb sõtta (1915) ja tuleb tagasi (1919). Pidevalt kirjutas sealt oma naisele...nagu armastav mees ikka. Naine aga ei usu enam mehe armastusse, sest tema meelest oleks mees varem tagasi tulnud sõjast, kui ta teda armastaks (tobe kas pole?) Ja siis muidugi olulisel hetkel kui Martin alustab seal Riia kaitsmisega, siis naine heldib ning ei jätagi teda maha vaid jääb mehele abiks :) Jube tobe ning ülisentimentaalne, aga mitte heas mõttes... ja filmis on ju ka venelased ning sakslased, kes on "oi-kui-nõmedad" ning ka omavahel neil see asi seal ei klapi. Muideks see hääl, kes nendele dokk-kaadritele teksti luges, see tundus ka kuidagi nii tavaline ning sobimatu. Aga pool filmi oligi siis see suur kaitsmine ning film lõpeb muidugi 1921 ja kõik me teame kuidas ajalugu sealt siis edasi läks... Kes tahab täpset filmi sisu teada, see võib seda lugeda siit. Väga hästi oma elamusest või pigem elamuse puudumisest kirjutab tsitronkollane, ma niiii palju mõtlemisainet ei leidnudki ja ta kirjutab ka nii hästi, et mul jääb üle ainult häbeneda oma küündimatust :)

Hinnang: 1+ (mis mulle meeldis, oli see postkaardi-vaade Riia linnale. Selle vaatega õnneks ka ei koonerdatud vaid seda ikka pidevalt visati ekraanile. Mulle meeldis ka väga kunstnikutöö. Ja need lennukid :) Rahaga pole just kokku hoitud...Eesti rahas olevat film maksnud rohkem kui 40 miljonit, ehk rohkem veel kui Eesti kõigi aegade kalleim mängufilm. Kuid puudu jäi intiimsusest ning huvitavast armuloost. Heast sõjaloost, mis oleks tundunud natukenegi reaalne. Samuti komponentidest, mis oleks puudutanud ka võõramaalaste hinge. Vähemalt nii tunnetasin seda mina. Lätlased ilmselt mõtlevad meie "Nimed marmortahvlil" filmi kohta sama...aga NM-is olid püandid ning huvitavad pöörded ja minu jaoks mitu head näitlejat ka...läti filmis olid kõik nii koledad ja kehvalt võltsid. Sorry...ei ole üldse paha tuju...lihtsalt ei meeldinud film...mõtteid ka ei tekitanud...tundeid ka mitte.)

Lõigud filmist:

Nereikalingi žmonés (Kasutud inimesed /Loss)

Pean tunnistama, et ega ma vabatahtlikult Leedu või Läti filme kunagi ei vaata, erandiks ainult need, mida vastav riik oma "aasta parima" filmina Oscarite-jagamisele "parima võõrkeelse filmi" kategooria jaoks saadab. Leedukate tänavune film Loss või originaalkeeles Nereikalingi Zmones, mille PÖFF on otsustanud tõlkida millegipärast ingliskeelsest pealkirjast ümber "Kaotus" -eks, aga tegelikult peaks see otsetõlkes tähendama ikkagi "Kasutud inimesed", mis tegelikult sobiks ka filmile paremini pealkirjaks!

Leedu Oscari-saadetise (tegelikult on see natuke sohimaiguline, sest pool filmi on inglise keeles, ehk tegemist ei ole puhta "võõrkeelse" filmiga ingliskeelsete jaoks) režissöriks ja stsenaristiks on tegelikult hoopis lätlane - Maris Martinsons, keda tuntakse peamiselt muusikavideote ja telefilmide tegijana. See on tema esimene täispikk mängufilm ning seda on ka tunda. Mul on tunne, et mul ei piisa kehvadest sõnadest kirjeldamaks kui jama ja tobe see film oli. Eelkõige küll stsenaariumi pärast. Okei, ma sain aru küll, et see baseerub "six degrees of separation" ideel, aga see nende 6 inimese niimoodi kokku toomine on ikka üle mõistuse nõme. Ehk pähklikoores ETTEVAATUST SPOILERID- auto sõidab teelt välja, sest valges kampsunis poiss sõidab autole ette. Valges kampsunis poiss hiljem 40-aastasena kohtub Iirimaal tütarlapsega, kes sünnib seda autot päästma tulnud kiirabis olnud sünnitajal. See sama tütarlaps on hiljem suhtes selle mehega, kes teelt välja sõitis. Tütarlapsel on mingi sünnitrauma ning ta on kergelt hull ja kujutab ette, et lastekodus olev pisike poiss on tema oma. Ning tegelikult on saanud sellest teelt väljasõitnud mehest ning sellest tütarlapsest paar. See mees aga oli seal autos ühe naisega, kes aga enam lapsi ei saa ning läheb lapsendab selle pisikese poisi sealt lastekodust. Ja see pole veel kõik...

Tegelikult häiris see film mind kohe algusest peale, kui avariis olev auto jääb laugest mäest alla veeredes ühe puu najale pidama. Auto hakkab vaikselt põlema ning autos olev naisterahvas proovib uksest välja saada. Aga muidugi proovib ta ainult sellest ukseks, mida lahti ei saa, kuna ta on selle oksa vastas. Naine ei proovigi akna kaudu välja ronida või teiste uste kaudu...ometi endal jalad põlevad...ikka togib ainult seda puuvastas olevat ust. LOLLAKAS!!!!

Ja kindlasti Iirimaal inimesed arutavad omavahel, et kui mõnel mehel on kõrvarüngas kõrvas, et ta siis on kohe pätt... uskumatu, nad ju osaliselt filmisid seda Iirimaal, kas neil ei tekkinud mingitki aimu Iiri mentaliteedist...see lõik oli nii naeruväärne.
Sama tobe tundus, et tütarlaps sõitis Leedust Iirimaale, et seal sillalt alla viskuda. Ja siis ta hüppab PAARI meetri kõrguselt sillalt vette...no see on küll kindel tee surma :) Ja siis seda vaatab pealt Leedu päritolu kirikuõpetaja, kes siis hiljem kuuleb täiesti suvalises baaris pealt, kuidas keegi mees selle tüdruku sealt ära päästis. Ja ülla-ülla, see kirikuõpetaja ongi see väike poiss valge kampsuniga, kes filmi alguses õnnetuse põhjustas :) OH MY GOD!!! Ja see on Leedu kõigi aegade kolmandaks enim kassatulusid teinud film! No neid teisi küll ei taha siis näha :) Täiesti, täiesti uskumatu, kui erinev on minu ja leedukate kultuuritaust. Ma olin täiesti piinades seda vaadates ning naerdes kui tobe see kõik on!!!! Ja igav ja ülikehvasti tehtud... Tehnilisest tasemest (muideks montaaži on teinud režissör ise), saab aimu näiteks siis kui enesetapu tüdruk sõidab trammiga ja tema taga olevast aknast on selgelt näha kaameramees, kes teda parajasti filmib. No on ikka tase! Lisaks terve film on üles võetud käsikaamera stiilis, ehk vahepeal jõnksutakse ikka nii, et süda läheb pahaks, kuigi ei saagi aru kas süda läheb pahaks pildi mõtetu hüplemise pärast või sellepärast, et film lihtsalt on nii jama, et ajab südame pahaks :) Kusjuures ma tõin ainult "mõned" näited sellest "tasemest"...

Ok, muusika oli ok...eriti see iiri laul filmi keskel...aga samal ajal see kirikuõpetaja oli seal mingi kose juures nautimas vee voolamist...jube huvitav ja paljutähenduslik kõikidele vaatajatele :)

Hinnang: 0 (ma ei mäleta millal ma viimati nii kehva filmi nägin...see on ikka see põhjatase... ja muideks Leedu lapsnäitlejad on sama "ehtsad" kui Eesti omad...no ok...Eesti omad on tsipa paremad :) Aga tegelikult muidu näitlejatel otseselt viga ei olnud...eriti vastikuks mängib enda Kostas Smoriginas, kellest ei saagi aru, et kas ta on nii ebameeldiv näitleja või lihtsalt mängib nii hästi nii vastikut tüüpi. Hehee...K ei saa aru, mida mul oli nii palju selle nii kehva filmi kohta kirjutada, ta oleks lihtsalt öelnud "rämps ruudus" :))

Trailer:

Duchess (Hertsoginna)

Brittide näitlejate-kahurvägi on koondatud viimasesse suurde "kostüümidraamasse", mis maailma kinoekraane vallutab - The Duchess. Tegemist Amanda Foreman -i best-seller raamatu "Georgiana, Duchess of Devonshire" ekraniseeringuga skandaalsest, 18.sajandi aristikraadist, ehk Devishire-i hertsoginnast. Lisaks režissör Saul Dibb -ile vastutavad stsenaariumi eest 2 teist meest, kellest üks on muuseas lühifilmiga Oscari võitnud Taanlane Anders Thomas Jensen (võibolla kaasas Susanne Bier Jenseni, sest tema pidi esialgselt olema filmi režissöriks).

Näitlejatest teevad väga head rollid peaosalistest Devonshire -i Hertsog ja Hertsoginna, ehk Ralph Fiennes ja Keira Knightley. Keira on nii kena ning tundub, et ta juskui olekski sellest ajastust pärit, nii loomulikult kannab ta neid parukaid ning on oma ajastu moe-iidol. Ralph Fiennes on lausa meisterlik karakternäitleja. Tema vihast värisevad näolihased ja muud näitlejamesterlikkuse talenti tõestavad oskused on mängus selles filmis ning järjekordselt leiab kinnitust, et ta on üks praeguse hetke briti paremaid meesnäitlejaid ning õigusega saab peaosi ja huvitavaid rolle siin ja sealpool Atlandi ookeani. Kuid naudingut pakuvad ka kõrvalosalised: Charlotte Rampling, hertsoginna emana (saab muideks Stockholmi Filmifestivali elutöö preemia ning tuleb ise kohale sellele järele), Hayley Atwell, "teise naisena", ehk nii kavalalt balanseerib ta oma raskes rollis, kus ühelt poolt on ta olude sunnil armunud teise naisega abielus olevasse mehesse, kuid teisalt soovib väga olla selle mehe naisega "parim sõbranna". Ja ka kõik teised õukonnas väham või rohkem silma torkavad poliitikud või muud tegelased. Isegi Mamma Mia! -st tuttava Dominic Cooper -i kannatab hädavaevu ära :)

Loo lähtekohaks on hertsogi ja hertsoginna abielu. Hertsog tundub on võtnud naise ainult selleks, et poega ehk järeltulijat saada. Hertsoginna aga ootab tundeid ja armastust. Hertsogi võim on tohutu ning sellega suudab ta valitseda kõikide lähedalolijate eraelu. Hertsoginna on aga armastatud kõigi poolt. Ta on särav ja arukas ning paelub isegi poliitikuid. Oma armastuse puuduses sõbruneb hertsoginna ühe naisega, kelle ta endale koju kutsub külaliseks...pikemaks ajaks. Kuid hertsog kõva naistemees muidugi võtab naise sõbranna endale kui konkubiiniks. Ja kuna hertsoginnal endal võimu pole, siis peab ta selle lihtsalt alla neelama ning jagama oma meest teis(t)e nais(t)ega. Muidugi jälle armastuse puutes ilmub ellu tema lapsepõlve armastatu...

Muidu ju üpris tüüpiline kostüümidraama ning kõik ju teavad kui julg see Inglismaa keskaja lõpp oli. Naistel ei mingit võimu ja mehed tegid mis tahtsid. Eriti rikkad ja võimukad mehed. Lisaks see järglase saamise jama...tüdrukud polnud miskit väärt, ainult poeg kandis nime edasi. Ja abieluväised lapsed võisid naise tähenada elu või sellest loobumist. Julm, julm, julm Inglismaa. Kuid film lõppedes jooksid kirjad, et kuidas tegelaste elu edasi hargnes, ehk sellest ärkas kohe huvi, et tegemist on ju tõsielulise looga! See tõstis filmi aktsiaid kohe mitmekordseks! Ja kindlasti kergitas hinnangut terve pügala võrra! Muideks päris William Cavendish oli üpris inetu mees, mitte nagu Fiennes...kuigi naljakas on vaadata kuidas Ralph on tehtud natuke paksemaks oma eeskuju järgi...kuigi tema ülejäänud proportsioone arvestades ei olnud tegijatel võimalik teda piisavalt kõhukaks teha...kunstiliselt kaotamata :) Ja oh kui ilus on ikkagi Keira:

Ehk siis uurisin natuke ka seda taustalugu ja siin on väike infojupp, mida ehk on hea teada juba enne filmi vaatamist. William Cavendish, kes oli Devonshire-i 5. hertsog, sündis 14.12.1748 ning suri 29.06.1811, ehk kokku elas peaagu 63 aastat. Hertsogit tuntaksegi kõige paremini tema esimese naise Georgina pärast. Kuid abielus jõudis ta olla kaks korda. Leedi Georgina elas 1759-1806 ning tema teine naine Leedi Elizabeth Foster 1759-1824. Enne abiellumist, elas Leedi Elizabeth hertsogi armukesena, esimese naise sõbrannana ning sellises menage troi suhtes üle 20 aasta! Williami ja Georgina "oodatud" pärija, ehk 6.hertsog suri aga 1858 abiellumata ning ilma pärijata. Kuid nende kahel tütrel mõlematel sündisid järeltulijad. Natuke eluline iroonia kui mõelda filmile. Ja see lõpuskandaal...kas see on ka tõsi või mitte, seda ma ei tea...kuigi väga usutav!

Hinnang: 4+ (väga huvitav ning kõikidele kostüümidraama-sõpradele lausa kohustuslik. Samuti on üpris tõenäoline, et need uhked kostüümid äratavad ka Oscarite jagajate tähelepanu. Samuti Make-up inimesed võivad vabalt hinnata neid vapustavaid parukaid. Kunstiliselt vapustav ning peaosalised teevad samuti Oscarit väärt rollid. Kokkuvõttes väga hea, kuigi tsipake "100 korda nähtud", mõjuvad need teemad ikka ja alati! Lisaks saab teada killukesi päriselt sündinud ajalugu!)

Trailer:

Gomorra (Gomorrah)

Cannes-i Filmifestivalilt Grand Prize-i (ehk see, mida enne kutsuti Kuldseks Palmioksaks) koju kaasa viinud Gomorra on samuti ka Itaalia selle aasta parima filmina saadetud Ameerika Filmiakadeemia Oscaritele võõrkeelse filmi kandidaadi kandidaadiks. Tegemist on filmiga, mis pole ehk mõeldud massidele ja kõikide jaoks. Film ei jutusta mingit kindlat lugu vaid annab mõnepäevase ülevaate ühe kuulsa Itaalia organiseeritud kriminaalrühmituse – Camorra igapäevaelust.

Film baseerub Roberto Saviano romaanil, kelle kohta räägitakse, et ta varjab ennast, kuna Camorra on kuulutanud välja tema pea eest rahasumma. Camorra on maffiataoline kriminaalne organisatsioon, mis on pärit Itaalia Naapoli linna Campania linnaosast. Nad finantseerivad oma tegevust narkootikumidega, väljapressimiste ja katuse-pakkumistega ning nende tegevus on kasvatanud tunduvalt mõrvade arvu piirkondades, kus nad toimivad. Muideks Camorra on Itaalia vanim organiseeritud kriminaalne organisatsioon!

Filmis on kasutatud palju kohalikke elanikke ning see annab omakorda filmile väga realistliku tunnetuse. Ja ega seal karkaterid polegi olulised...kõik on mängunupud ühel suurel maffilaual. Ja kui sa ei ole nendega, siis oled Sa nende vastu ning heal juhul tapetakse Sind ära...halvemal juhul tapetakse kogu su pere ja suguvõsa... Kuigi põhiliine seal ju polnud, olid siiski mingid liinid, mille järgi sai aimu kui laialdane see nende tegevus on. Kaks posikest tahtsid teha oma rida ning hakata ise maffioosnikeks. Üks mees õpetas võistlevale firmale, kuidas õmmelda, üks tegeles ohtlike jäätmete paigutamisega ja nii kogu üks suur linnaosa tuksles kui üks suur pättide pesa. Kaks nagamanni, kes oma lolli mõistusega plaanisid hakata ise oma maffiat korraldama...nende liin paelus mind ehk kõige rohkem. Mul tekkis täiesti hirm kui nad seal rannas relvasid proovisid, et nad kogemata igale poole suvaliselt lastes teineteist maha kõmmutavad...no polnud vaja ju karta...aga mingi kõhe tunne oli sees...sellised need hariduseta ja madala intelligentsiga jobud ongi. Ei mingit vastutust, ei mingit allumist kellelegi... ja selliseid on ju päriselt olemas...ka haritud inimeste hulgas. Aga see, kuidas nad omavahel arutasid, et "nüüd võibolla elan isegi 30 aastaseks"...tänapäeva Itaalias. See pani küll mõtlema, et millist igapäevaelu mõned peavad elama...

Tegelikult see realne tunne ning kõik need erinevad pildikesed kokku mixitult moodustasidki huvitava terviku ning vaataja maailmapilt on jälle rikkam ning targem.

Hinnang: 4 (lugude armastajana jäin ma mõnede sidumata niitide otsi igatsema, aga samas selline film on väga oluline ning ma loodan, et kõik kes seda vaatavad ei lase sellel alguse pikal sissejuhatusel häirida...tegelikult võib kogu film tunduda kui üks suur sissejuhatus...teadmiss, milline üks tänapäeva maffia on.)

Trailer:

Happy-Go-Lucky

Briti vanameister, 5 Oscari kandidaat, Mike Leigh on saanud hakkama järjekordselt ühe fantastiliselt hea filmiga. Kõige pesuehtsama "feel-good-movie" stsenaristiks on tema ise. Minu teadvusse jõudis Mike Leigh filmiga Secrets & Lies, kus musta nahavärviga, heal järjel olev naisterahvas saab teada, et ta on adopteeritud ning hakkab oma ema otsima. Jõudes välja selleni, et tema ema on valge, vaene naisterahvas, kes teda kuidagi omaks ei taha tunnistada. Selle emana tegi veel vapustava rolli toona Oscarile samuti kandideerinud Brenda Blethyn.

Happy-Go-Lucky puhul tõusevad kaks peamist põhjust üle teiste, miks see film on nii hea ja harukordne. Kõigepealt juba mainitud stsenaarium. Dialoogid on originaalselt naljakad...nii naljakad, et muie ei lahkunud mu näolt vaatet alates hetkest kui peategelase jalgratas ära varastatakse ning ta ütleb: "oi kui kahju...ma ei saanud sellega isegi hüvasti jätta!", kuid ise läheb naeratus näol jala kodu suunas... kuni lõppkulminatsioonini, kui filmis on ka "üks tõsisem lõik".

Teiseks - peategelast mängiv Sally Hawkins. See tema Poppy on täiesti harukordne karakter. Tavaliselt selliste ülipositiivsete inimeste puhul, kes muudkui naeravad ning leiavad positiivseid külgi ka kõikidest negatiivsetest inimestest ja juhtumitest, need tunduvad kiiksuga või muidu friigid. Aga Poppy on kõigest oma positiivsusest hoolimata väga normaalne ja lihtsalt üks õnnelik ning tore inimene. Tegelikult mina, kes ma ennast keskmisest rõõmsamaks inimeseks pean (mulle on mitu korda öeldud, et kuidas ma saan kogu aeg naerda, kas mul tõesti muresid ei ole) avastasin endas küüniku, kui kusagil poole filmi peal küsisin K käest, et mis see huvitav on, mis ükskord Poppy murrab ja temast õnnetu teeb :) Selline sõber kuluks küll igale inimesele ära! Mina küll tahaksin mõnda sellist tuttavat. Lisaks oli tal muid väga häid iseloomuomadusi. Ta nautis hobidega tegelemist ja igasuguseid huvitavaid ettevõtmisi - trampliinil hüppamise trenn, flamenco-tantsu trenn ja miks ka mitte sõbrannaga paadisõidud. Lisaks kõigele läheb ta 30 aastaselt autokooli.

Filmis ju mingit konkreetset lugu polegi...lihtsalt jälgitakse ühe õnneliku ja rõõmsa inimese igapäevaelu. Ja nendes tema päevades on nii palju huvitavat. Natuke tõsisemaid toone toovad sisse algklasside-õpetaja töö ning autosõiduõpetaja negatiivne maailm. Need kontsaga saapad ja "en-ra-ha"...no praegugi võtab muige suule :)

Üldsiselt võib polemiseerida filmiga seoses, et mis teeb inimesest õnneliku ja rõõmsa. Poppy on 30 aastane, pole meest, pole elamist...kuigi ma arvan, et selline rõõmsameelsus on "heade meeste ligitõmbamise magnetiks". Lisaks märkasin, et ma ise olen ka õnnelik...pole mul mingeid asju ega eriliselt raha (õnn tuleb ju inimese enda seest)...sõprade asemel on mul ju pere ning mõned head sõbrad ju ikka ka (!), kuigi mitte nii lähedased nagu Poppy "elukaaslane" ja õed. Aga eks selles olen ma ka ise süüdi ja ega pere kõrvalt ju ei jõuagi :) Aga ma olen õnnelik...ja miks seda siis mitte välja näidata...nagu Poppy seda teeb?? Okei, ta vist on veel õnnelikum kui mina või pigem peaks vist ütlema, et ta oskab olla õnnelikum :) Ja see on tõeliselt harukordne oskus!

Hinnang: 5 (ma oleksin tahtnud, et see film oleks kestnud ja kestnud. Nii muhe huumor ja vahva olustik. Selline lihtne, ilus ja armas komöödiadraama, mis ei komista "nii tavaliste" romantiliste komöödiate formaati ega tundu hetkeksi igav ega labane ega üleloomulik. Raha ega Hollywoodi maitset ka pole...harukordne kas pole? Tõeliselt hea tuju tuleb seda filmi vaadates...ja kellel on hea tuju vastu midagi?)

Trailer: