De Ofrivilliga (Rootsi 2008)Režissör: Ruben Östlund
Stsenaarium: Erik Hemmendorff, Ruben Östlund
Olulisemad näitlejad: Maria Lundqvist
Loo lähtekoht: 5 lugu halvastikäituvatest rootslastest on episoodideks lõigutud ning segi paisatud. Lood omavahel seotud ei ole, kuid kõik räägivad mingist igapäevasest käitumishälbest.
Arvamus: Selline vahva segu Dogma filmi ja Roy Andersson-i filmide stiili ning vürtsitatud mingite provokatiivsete stseenidega. Roy Andersson-i filmidega on ühine see episoodilisus ja erinevad lood. Kuigi pildistiililt on Anderssoni filmid viimseni stiliseeritud, kuid Östlund võtab hoopis vastupidise suuna, ehk jätab osalt tegelasi kaadrisse nii, et näiteks ainult jalad on näha või pea on kaadrist väljas või kuidagi muud moodi kummaliselt. Kaamera oleks justkui kukkunud sinna kohta kus ta on ja siis inimesed tegutsevad selle ees (kuigi oluline tegelane on ikka alati kaadris). Omamoodi realistlik atmosfäär tekib. Arvestades seda kuidas kriitikud on närinud selle filmi kallal, siis ma arvan, et Östlund on lihtsalt oma ajast ees. Minu meelest selles stiilituses oli nii palju stiili, et mina küll nautisin seda omapära.
Samas film oli üldse minu jaoks huvitav. Noorte loost tuli meelde mu lapsepõlv Soomes. Sellised mõttetud tibid ning joomine ja laaberdamine, see oli niiöelda väikse asula pahupool. Ja siis veel need homoerootilise kaldvuvusega naljad, mida filmis mehed omavahel teevad, minu meelest see on kuidagi nii rootslaslik. Oma lapsepõlvega võiksin seostada ka selle õpetaja, kes vaatab pealt kuidas teine õpetaja üht koolilast peksab, ise vahele minemata, kuid pärast...siis ollakse tark ning tahetakse kuulutada kui valesti teine õpetaja käitus (mul oli endal lapsepõlves natuke sarnane olukord...ainult et mind tagus pähe üks kaasõpilane kuid õpetaja vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi...ning nüüd, 20 aastat hiljem on see veel ikka elavalt meeles). Kuid kõige huvitavam lugu minu meelest oli minu suure lemmiku Maria Lundqvist-iga, kes mängib filmis iseennast - kuulsat Rootsi näitlejannat. Muideks ka kõik teised profid ja mitteprofid näitlevad enda nimelist tegelast. Aga Marial juhtub väike õnnetus, nimelt tõmbab ta bussivetsus kardinapuu alla. Bussijuht teeb sellest aga suure probleemi (teadmata kes on süüdlane) ning see kuidas Maria oma pilkude ja kehaga selle välja mängib, kuidas ta ei saa üles tunnistada, et tema on kogu asja taga...see on meisternäitleja tunnus! Üldse ma pidevalt ootasin, et kuidas tal seal bussis läheb :)
Cannes-i festivalil sai film natuke materdada, aga minu meelest olid kõik need lookesed huvitavad ja omapärased, kuid samasd ikkagi elulised ja minule sellised filmid meeldivad. Lugusid oli ju ka märksa rohkem kui ühes tavalises filmis. Mõnes mõttes võiks film olla ka nö sissevaade, kuidas inimesed käituvad rühmas või kellegiga koos. Millise maski keegi ette paneb. Niimoodi kõrvaltvaatajana tundus see kõik isegi koomiline, kuid kas ma ise oleksin teistsugune? Ei tea, kuigi tahaks loota :) Hea oli ka see, et tegelaste vanuse-skaala ulatus tiinerist pensionärini. Selline läbilõige rootslaste hämaramatele meeltealadele :)
Hinnang: 4 (Kergelt küll perverssustele kalduv, kuid siiski hea maitse piirides...kuigi mõni võib ehk sellele vastu vaielda (sehkendaja?:)), eriti see purjus rootslaste lõik kus ühele alasti mehele, kes kätel seisab pannaks Rootsi lipp "sinna kohta" ja siis ülejäänud kamp seda naerdes ja juues pildistab...ok, see oli ehk heast maitsest natuke üle...aga üldiselt selline "peeglisse" vaatamine pole paha ühelegi rootslasele, ma arvan... ja me muud saame lihtsalt vaikselt pihku itsitada:))
Trailer:
---------------------------------------------------
Ping-pongkingen (Rootsi 2008)
Režissör: Jens Jonsson
Stsenaarium: Hans Gunnarsson, Jens Jonsson
Olulisemad näitlejad: Jerry Johansson, Hampus Johansson
Loo lähtekoht: Lugu kahest, teineteisest väga erinevast vennast, kes elavad lumises Rootsis oma emaga. Poiste isa on olnud ära ning tuleb nende ellu tagasi. Samuti on pildil ema uus "boyfriend". Peategelaseks võiks lugeda vanemat venda, kes on ülekaaluline ja kergelt negatiivse suhtumisega ellu. Tekib kahtlus, et üks poistest polegi "oma isa poeg" ja see tekitab stressi, mille poiss valab välja "pingpongi" klubi teiste laste peale. Kuid see on vähemalt üks koht, kus ta saab ennast tunda "kuningana", sest tema käes on pingpongi saali vahendite-kapi võti. Lugu areneb mitmes suunas - suhted vendade vahel, suhted em, isa ja nende uute elukaaslastega. Kiusamine ning esimesed armumised. Kasuisa suhtumine ning väikses asulas elamise mured ja rõõmud...peamiselt mured.
Arvamus: Mõnusas, lumisest ja karges Rootsis filmitud lugu on sisemiselt soojadest inimestest...võiks öelda, et neil seal sees lausa põleb, tasakaaluks väljas olevatele valgetele ja puutamatutele loodusvaadetele. Nii tore, kui vahelduseks keegi julgeb ka laiekraanil selliseid suureulatuslikke kaadreid võtta filmile. See ehk mingis mõttes tekitas seda atmosfääri.
Mul ei tekkinud üldse kahju esialgu selle paksu ja natuke ebameeldiva poisi suhtes. Kuidagi põhjamaiselt kade ning tobe ja rumal tundus ta. Kuid filmi edenedes ja kui avanes natuke neid tagamaid, mida üks poiss oma hinges kandma peab ja millele mõtlema ning millepärast muretsema ning vendade omavaheline suhe...see kuidagi märkamatult hakkas mõjuma. Ning kogu selle masendava koore all on ka mõned vahvad eluliselt soojad humoristlikud seigad peidus. Mis annavad ka natuke tasakaalu kurbusele filmis.
Omamoodi huvitav ja mõtlemapanev oli ka "isa" karakter, kes on tulnud, vist "vanglast" (mitte kaugelt "seiklusreisilt") ja tema tahe anda poistele elutarkuseid edasi. Ja samas on selle kõige pinna all nii palju rohkem veel...ilmselt eelistab isa nooremat, sportlikumat venda... valetab mis jaksab, et võita poiste austust ja armastust ning imetlust. See kõik on kuidagi valus kõrvalt vaadata. Aga elu polegi üldse aus ning film seda ka näitab. Ja kui vennad lähevad omavahel tülli, siis tekib ootus, et nad ikka ära lepiksid ja see kannab omakorda jälle ühel tasandil filmi. Üldse tundub, et loo jutustamisega võetakse üpris rahulikult...lugu räägib ja avaneb samm sammult. See on hea.
Film võitis Sundance-i festivalilt tänavu peavõidu Maailmakino kategoorias lisaks parima operaatoritöö eest.
Hinnang: 4- (oli mingeid häirivaid tegureid, millega ma nõus polnud ja vaatasin seda filmi juba natuke aega tagasi kuid tänaseks on juba suurem osa meelest läinud, see ehk pole hea näitaja. Peamine positiivne tunne mis on jäänud kandma ja mis ehk mu hinnangut on ka selle väikse ajaga selle filmi kohta tõstnud, see on vendade omavaheline suhtlemine. Tegelikult oli neil ju tuge teineteisest ja nad aktsepteerisid teineteist, muidugi hetkeni kui must kass nende vahelt läbi jooksis, kuid veri on ikka paksem kui vesi...olgu seda "sama verd" siis pool või veerand või veelgi vähem...Aga praegu on küll tunne, et ma oleksin oma tunded selle filmi kohta kohe kirja panema...nii tugev see film ka polnud...)
Trailer:
2 kommentaari:
Ehhee, see esimemne teeks J-le röömu. Tead ju ise, need norrakate naljad rootslaste yle, vast leiaks siit kytust. Samas ta ehk on liiga peenetundeline piiripealsete puhul, nagu mulle tundub?
Peaks inimkatse tegema...;)
Tee jah! Anna siis mulle ka teada, kuidas läks :) See on tegelikult huvitav film igas mõttes...kõik need lood annvad mõtlemisainet pikemaks. Ja minu meelest tõesti päris omapärastelt ja huvitavalt tehtud!
Postita kommentaar