Teatrisügis 2017

Hmmm....
Jõudsin sellise järelduseni täna, et uskumatu, aga tõsi - mu varaseimad teatrikülastuste mälestused on pärit sügisel algavast hooajast täpselt 40 teatrihooaja tagusest ajast - Estonias Pipi Pikksukk ja Noorsooteatris Buratino... kuigi võib-olla nägin ka mõnda Helle Laasi tükki sellel ajal... Aga Helle tükke sai lasteaia ajal ning hiljem ka esimestes klassides nähtud mitmeid, seega ei oska kindlalt enam seda täpset järjekorda paika panna... Pipi Pikksukka sai nii ema-isa kui ka onu Aguga (ta oli selle Vinter/Raudmäe/Vetemaa Sulev Nõmmiku poolt lavastatud legendaarse Karisma ja Salloga tüki kunstnik) akside vahelt, lava tagant, režiitoast ning muidugi ka saalist vaadatud tervelt 9 korda! Üsna pea olin juba teatris "vana kala"... Ise mängisin neid tükke edasi legendaarsele Eesti Draamateatri ja filminäitleja Rudolf Nuudele ette kui ta voodihaige oli (enne tema surma 1980.aastal). Onu Nuude (niimoodi ma teda kutsusin) oli tegelikult meie naaber. Tema kutsus mind "väikseks printsiks"... kuigi sellel ajal ma seda Saint-Exupery lugu veel ei teadnudki.

7. Keskkooli esimese klassi aktusel, kus meid abiturientidega paari pandi, hoidis minu käest kinni Hendrik Toompere... (esimeses klassis ma teda ei teadnud - küll aga tema isa, kes on läbi ajaloo üks kuulsamaid-parimaid-armastatumaid Eesti nukunäitlejaid, aga pärast Naerata ometi filmi panin fotode järgi 1+1 kokku).

Infot säilitama ja üleskirjutisi tegema teatri kohta hakkasin alles 1991.aastast alates. Elasin sellel ajal Soomes (kuigi käisin tihedalt Eestis teatris) ning proovisin sisse saada ka Helsingi Teatrikooli, aga kahjuks praagiti mind aktsendi pärast välja. Sealne korüfee, komisjoni esimees - Kari Heiskanen käskis kisada suure spordisaali teisest otsast "Painukaa vittuun, jätkät!"... ma kisasin, mis jaksasin... ta oli rahul küll kuid ütles et ma kindlasti 2 aasta pärast tagasi tuleksin, sest siis oleks mu keel veelgi tugevam... aga siis olid mul endal juba teised plaanid... Siiani on meeles ettevalmistused erinevateks voorudeks ja kõikvõimalikud lollused, mida meid seal tegema pandi. Ühele kohale oli tahtjaid üle 100! Aga praeguseks on mul hea meel, et seda rasket ametit ei valinud ja saan rahumeeli olla ettevõtja ning teatrit hobina võtta. Mängida olen hobikorras saanud nii filmides kui telesarjades ja isegi tantsulavastustes... reklaamidest rääkimata... ka suurtele massidele laval esineda ja seda nii Rootsis kui Hiinas, Ameerikast ja Lõuna-Koreast rääkimata... kuigi hoopis teises kontekstis - Eesti riiki esindades :)

Igatahes 1978.aasta kevadest peale istun selles lõksus... teatrivang... vaatleja, jälgija, uurija, peegeldaja, koguja ja säilitaja... mõtteid äratavate lugude, täiuslike lavastuste ja heade ning huvitavate mängude otsingutel...

2017.aasta suvehooaja lõpp juba taamalt paistab ning ongi vast õige hetk sügise suunas esimene pilk heita...

Teen siin väikse ülevaate hetkel juba praeguseks teada olevatest sügisplaanidest. Ehk leiab ka keegi teine inspiratsiooni... Lahterdan plaanid ja info kolme ossa -
1. Lavastused, millele olen endale koha juba kindlustanud;
2. Lavastused, mille kuupäevad on juba mängukavas olemas ning millele on võimalik pileteid osta, ent minul veel kohta pole;
3. Lavastused, mille kohta on juba veksleid jagatud, et need on tulekul, ent pileteid osta veel ei saa.

Ja nagu ikka, edetabelite fanaatik, nagu ma olen, on kõige lihtsam ja konkreetsem ning minu jaoks ka mängulisem, panna vähemalt 2 esimest nimekirja edetabelivormi.

Lavastused, millele mul on pilet/kutse juba olemas (kutsega tükkide kohta leiab hiljem siit blogist pikema elamuskirjelduse ka). Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda suuremad ootused (katsun mõne sõna juurde lisada ka selgituseks, miks mingit tükki ootan):

20. NO99 - Revolutsioon
Kui päris aus olla, siis mul puuduvad igasugused ootused sellele tükile. Tahan seda näha vaid seetõttu, et see on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" osa. Seega on kaks võimalust - positiivselt üllatuda ja oma usku NO-teatrisse taastada või siis ikkagi leida kinnitust oma eelarvamustele...

19. Eesti Draamateater - Finaal
Olen kuulnud kaksipidi arvamusi selle tüki kohta. Need sõbrad-tuttavad, kes tihti teatris ei käi ja kelle arvamusi teatri kohta ma eriti ei usalda, nendele on see tükk meeldinud. Need sõbrad-tuttavad, kes on teatriteadlikud ning kelle maitse ühtib minuga, nendele see pole meeldinud. Ma siiski olen võtnud nõuks vaadata Ita Everi tükke nii palju kui ta vähegi mängida neid võtab. Seega kui ei midagi muud, siis vähemalt naudin näitlejaid ja eriti Itat.

18. Nagu Soomes, aga veel parem - Ugala
"Kontorimuusikal" - ei kõla just kõige ahvatlevama kutsungina, ent lavastama tuleb huvitav Läti lavastaja, kelle töödega ma kursis ei ole. Hmmm, seda oleks kunagi võinud tutvustada, et need tegelased seal üritavad leiutada "uut Nokiat"... aga nüüd kus Nokia on põhjas, ei saa enam seda Soome äriajaloo üht olulisemat firmanime kasutada... Igatahes, olles ise 8 aastat oma elust ka Soomes elanud, siis mingi mõõde ka sellelt pinnalt, miks seda näha ikkagi tahaks. Aga eelkõige lähen lavastaja ja näitlejate pärast - Aarne Soro, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin eesotsas... Ja Rait Õunapuu laul Gogoli diskos oli üks selle suve pärle... niiet kui midagi sarnast veel saaks, oleks juba pool võitu käes :)

17. Hüljatud - Vanemuine
Kunagi ammu Linnahallis nähtud ning ka mõne aasta tagune filmiversioon on hästi meeles, seega erilisi ootuseid muid ei ole kui lihtsalt nautida häid laule ja head muusikat. Mõned huvitavad rollivalikud on ka ning muidugi huvitav külalislavastaja Soomest.

16. Perekond Linden - Vanemuine
Tallinna Linnateatris lavastatud "Aeg ja perekond Conway" kirjutanud John B. Priestley teine perekonnadraama. Lavastajaks Peeter Raudsepp ja trupp on muidu ka hea - Külliki Saldre sealhulgas...

15. Õudne Eesti - Lavakas/NO99
Hetkel pole veel kindel, kas publik üldse lastaksegi seda vaatama. Ent hirm on mind alati huvitanud... see on emotsioon, nagu teisedki ja hirmutada pole lihtne. Samas see füüsilise teatri magistrite-trupp on põnev ja Jüri Nael'a värskemaid tegemisi pole ka juba pikka aega näinud.

14. Hedda Gabler - Vanemuine
Piret Laurimaa on Hedda. Minu jaoks rohkem polekski vaja. Aga lisaks veel see, et lavastajaks on Mehis Pihla ja lisaks Piretile mängivad teiste seas Margus Prangel ja Ene Järvis, keda pikka aega juba mängimas pole sattunud nägema. Ja lisaks veel Külliki Saldre ja Maria Annus ja Karol Kuntsel ja Jüri Lumiste... nii hea juba lihtsalt mõttena. Siinses tabelis oleks kõrgemalgi kohal kui materjal poleks juba nii mitmes versioonis nähtud.

13. Saatuslik nahkhiir - Varius
Sellest saab minu esmakohtumine selle väiketeatriga, mis on viljelenud kultuuriloolisi huvitavaid lavastusi juba aastakümneid (kohe-kohe peetakse 30 aasta juubelit)! Lii Tedre pärast olen juba pikalt pidanud plaani Variuse tükke minna vaatama, aga nüüd siis ema-tütar Helgi Sallo ja Liina Vahtrik tegid selle triki ära ja meelitavad mu kohale. Pole üldse põhimõtteliselt Variusest hoidunud, lihtsalt on kuidagi jäänud seal käimata. Heidi Sarapuu, kes Variuse hing, ajud ja süda, tema tegemised on igati sümpaatsed. Neid on jäänud silma-kõrva raadio ja televisiooni vahendusel küll. Nüüd siis päris teatri esimene date :)

12. Beatrice - Vanemuine
Inimsuhted ja armastus 20-30 aasta pärast? Tulevikuutoopia, aga mitte otseselt science fiction? Intrigeeriv. Lavastajaks üks mu lemmikuid - Ain Mäeots. Näitlejate seas Kuntsel, Jonas, Strandberg, Tennosaar...

11. Vanad ajad - Eesti Draamateater
Selline vastuolu, et tüki trupp ja lavastaja on igati minu maitse, aga Pinter ei ole "minu kirjanik". Tema töödest ainuke, millest olen olnud vaimustuses on hoopis tema stsenaarium, mille ta kirjutas filmile "Prantsuse leitnandi tüdruk"... aga Pinteri enda näidendite lavastustega Eestis ma pole siiani kordagi haakunud (Undi Majahoidja on häbi tunnistada mul üldsegi nägemata). Ent kammerlik Draamateatri väike saal ja need head tegijad - ootused on võib-olla kõrgemale kruvitud kui peaks.

10. Primavera Paunveres - TÜ VKA/Ugala
Pepeljajevi tantsulis-visuaalsed koostööd näitleja-õpilastega on siiani alati olnud võimsad elamused. Siiani veel kasvab mu sees see kevadel nähtud lavakanoortega tehtud Nodvenatsat... Ma ei saanud kohe arugi, mida ma näinud olin. Nii pahviks lõi. Nüüd siis saavad Viljandi noored ka Pepeljajeviga koos töötada ja vaatajad järjekordse kunstilise elamuse sellelt põnevalt visionäärilt. Ühtlasi on alati põnev uute tulevaste näitlejatega tutvuda ning uusi lemmikuid leida ning nende arengulugu jälgida. Mõned huvitavad kohtumised mõnedega neist on juba olnud Tom Sawyeris ja Lembitus. Ja need on olnud paljulubavad. Edasi Kentucki poisid (ja tüdrukud)!

9. Rännakud. Maarjamaa laulud - Vanemuine/Sõltumatu Tantsu Lava
EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" lavastus. Lavastus kus "mõeldakse ja tantsitakse" eesti keeles... Väga põnevad tegijad ja põhimõtteliselt see 20ndate eesti keele plahvatuse teema - seda tahaks vaadata ja kaasa mõelda.

8. Sätendav pimedus - Ugala
Korra sõitsin juba Viljandisse seda vaatama. Arvasin, et etendus algab kell 19, aga kui mina kella 18 ajal Ugalasse jõudsin, oli tükk juba tund aega kestnud... Nüüd siis uus katsetus. Head jutud on liikvel ja eesti oma põnevik... Taago Tubin'i lavastused on tihti mõjunud ning Märt Avandi on ka Ugalasse kaasatud ja sellised vangerdused võivad tavatruppidele hästi mõjuda - tuleb oma silmaga vaatama minna.

7. Väljast väiksem kui seest - Endla
Dokumentaallavastus inimlikkusest. "Karta" on, et see läheb hinge. Pärnumaal tehtud eluloointervjuudelt tõukuv lavastus võib kujuneda millekski nii heaks kui seda omal ajal oli Karusoo "Kured läinud, kurjad ilmad"... lootused on igatahes kõrgel. Ja ma tahan ka kõike võimalikku näha, mida Saara Nüganen mängib.

6. Siuru õhtu 100 - Eesti Kirjanike Liidu projektiteater
Oioioioi mis magus pärl on sügisel peidus... Riina Roose juhtimisel astuvad kirjanikkudena lavale nii mõnedki mõnusad lavaka 27.lennu ja lisaks veel Tallinna Linnateatri näitlejad. Tallinnas etendatakse Estonia Talveaias - usun, et need piletid lähevad juba nagu soojad saiad ja eriti veel siis kui kõikidele selle eriprojekti info kohale jõuab. Ester Kuntu ja Liisa Saaremäel fänklubide liikmena olen kohal nagu 5 kopkat :) Aga kogu trupp on hiiglama põnev. Ja kui Riina Roose näpp on mängus, siis ilmselt ei tule ka muusikast puudus... Ja need näitlejad OSKAVAD laulda. Mis siin salata, ka osade nende näitlejatega mängitud "Elagu, mis põletab!" (kus nad legendaarseid kunstnikke mängisid) tõstab omakorda ootuseid...

5. Emadepäev - Ugala
Keda siis "emade" -teema ei puudutaks? :) Mind isana, pojana, lapselapsena ja mehena ju ammugi... Põnev, et tegemist on auteur Liis Aedmaa tööga. Terje Pennie (mängu) järele on ka igatsus.

4. Teineteiseta - Vanemuine
Ühe mu lemmik-näitekirjaniku - David Hare'i kirjutatud. Sama mees kirjutas ka Tallinna Linnateatri kavas oleva "Amy seisukoht" ja sellesuvise Eesti Draamateatri "Eluhingus". Samuti kirjutas stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja". Kammerlik, vaid 3 näitlejaga - Maria Annus ja Karl Laumets ning Draamateatrist on kaasatud külalisena Tõnu Oja!

3. Sirgu Eesti - VAT Teater/Labüritteatriühendus G9
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". 30ndatel algas ju ka 2. maailmasõda... Lavastajaks üks mu lemmiklavastajaid - Aare Toikka, kelle fantaasiarikkus ja ideedepagas teeb eeldatavasti sellest rännakust mööda Rahvusraamatukogu labürinte korraliku elamuse. VATi meestele lisaks on kaasatud mängima ka Katrin Saukas ja Elina Reinold ning labürintteatri noored tegijad! Ja kogu loo on kirjutanud Mihkel "Vabad mehed" Seeder!

2. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater
Üks terve sügise oodatumaid tükke on auteur Urmas Lennukilt ning räägib lahedas vormis Eesti kirjandusklassikute naispeaosalistest - Kevade Teelest, Tõe ja õiguse Tiinast ning Mäeküla piimamehe Marist. Mõttena kõlab natuke Vadi "Head tüdrukud lähevad taevasse" moodi. Aga vahet pole... lahe olekski kui see olekski midagi sellist. Ja Anneli Rahkema fänklubi peab ju loomulikult kohal olema :)

1. Ivanov - Eesti Draamateater
Eelmise minu nähtud "Ivanov"i lavastas samas teatris (u.25 aastat tagasi) toona külalisena Elmo Nüganen ning peaosas oli läbi aegade mu kõige lemmikum näitleja - Jüri Krjukov... Ja see oli imehea.
Tšehhov... aaaaahhhh... rääkimata sellest, et seekordse versiooni lavastab Uku Uusberg, kelle lavastatud "Üritus" on senise teatriaasta 10 lemmiku teatrielamuse seas. Ta on nii leidlik ja huvitav lavastaja... ja nagu öeldud - materjal on ka kindlapeale hea. Kuid nagu sellest veel ei piisaks, siis mängima on ta kutsunud Aivar Tommingase (kes võiks vabalt olla Jüri Krjukovi... ja Aarne Üksküla mantlipärijana minu jaoks eesti teatri parima meesnäitleja troonil)! Rääkimata sellest, et praegu sellises sõiduvees olev Kristo Viiding, kes roll rolli järel imetlusväärseid töid pakub, on ka laval! Ja mitmed muud lemmikud, alates Ita Everist, Indrek Sammulist, Liisa Saaremäel'st, Guido Kangurist, Ülle Kaljustest, Mait Malmstenist, Pääru Ojast, Maria Petersoni, Lauri Kaldoja, ja Harriet Toompereni välja... Priit Põldmat ja no teisigi unustamata... Sellest tuleb midagi suurt ja võimast... ootused on igatahes juba laes...

-----------

Lavastused, mis on juba mängukavades, ent minul pole veel kohta nendele. Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda rohkem tahaks seda näha. Kuna neid on nii palju, mida tegelikult näha tahaks, siis piirdun siin vaid 30ga:

30. Aadam ja Eeva - VAT Teater
Vat-i ballett :) Vatikate katsetustest on sündinud nii mõndagi ägedat...

29 Tsirkusprintsess - Estonia
Kalmani operett. Klassika.

28.Tasujad - Ugala
Palju halba on sellest räägitud. Ent oma silm on kuningas. Lisaks lavastajaks Mehis Pihla ja mängimas Mikk Jürjens Ugalas külalisena.

27.Tannhäuser - Estonia
Wagner!

26.Bella figura - Eesti Draamateater
Jällegi tükk, mille kohta eriti head eriti ei räägita. Aga näitlejad on head ning sisukirjeldus täitsa okei (?)

25.Krimka! - Ugala
Üks krimka teatris kulub alati marjaks ära!

24.Premjäär - Varius
Variuse sünnipäeva-lavastus... omamoodi huvitav, mis ja kes seal kõik koos on...

23.Süüria rahvalood - Vaba Lava/Misanzen
Helen Rekkor lavastab ja alati kui võimalik, siis Katrin Kalma asju tahaks väga näha. Sellel suvel läksin Pettsoni ja Finduse rebasejahi lugu vaatama tema pärast (no okei, sellepärast ka, et oleme noorima lapsega mõlemad olnud ikka Pettsoni ja Finduste tegemistega kursis), aga selgus, et selles tükis oli palju muudki head... Aga Katrin muidugi ka! Ja Misanzeniga tunnen sugulust läbi zeti :)

22.Jõud - Must kast
Noortekas, aga lahedad tegijad ning tundub huvitav.

21.Lemuel Pitkini demonteerimine - Nukuteater
Nukuteater täiskasvanutele... mida aeg edasi, seda rohkem tahaks seda näha.

20.lift - Eesti Draamateater
Noortekas, aga selline äge trupp, et tahaks näha... Fotod on ka paljulubavad. Heinloo lavastusi pole näinud... millegipärast on tunne, et ta on sinna palju huvitavaid ideid pannud. Tundub nagu oleks südamega tehtud.

19.Bon Voyage ja teised valed - Nukuteater
Nukuteater on kaasanud huvitava lavastaja ja sisu tundub intrigeeriv.

18.Savann - Kuressaare Linnateater
27.lennu lavaka noorte tükk, nüüd kus nad juba päris näitlejad. Sama kamba Revolver oli päris hea. Seekord puhas eesti dramaturgia ka ühelt sellest kambast.

17.Savoy ball - Estonia
Mart Sander - kõik, mis ta teeb, teeb hingega. Olen viimasel ajal märganud, et see mida ta teeb, läheb mulle tihti korda. Ju ta lihtsalt on "minu tegija". Olgu see siis kirjandus või näitlemine või muidujutt, kunstist rääkimata.

16.Vaim masinas. G.F. Parrot - Vanemuine
Merle Jääger mehena. Teadus ja ajalugu. Kõlab igati põneva kombinatsioonina.

15.Peks mõisatallis - Must kast
See tükk jääb üha rohkem ja rohkem kõikjal mulle ette. Nüüd siis avastasin, et seal mängivad kolm näitlejat, kes on mulle kõik sümpaatsed - Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo.

14.Ajarefrään - Nukuteater
Helle on nii nunnu. Üks mu esimesi teatrielamusi 40 aastat tagasi oli tema esitatud. Selles mõttes, et ma siin seda blogi pean, võib olla tema näpp... või pigem nukud... mängus :) Olen juba pikka aega jahtinud sobivat kuupäeva, et seda näha.

13.Vürst ja tantsijanna ehk klaasist mälu - Ajateater
Loone Otsa ajaloolised näidendid on alati huvitavad. See tükk oleks veel kõrgemal kui see oleks pikem ja seda ei mängitaks just Pöffiga samal ajal.

12.Mehed, meri, maa ja naised - Endla
Estraadi pole juba 100 aastat vaadanud. Nüüd on Endlas selline imeloom jälle käsile võetud. Head Endla tegijad. Ilmselt varem või hiljem võtan ette.

11.Kahe lugu - Endla
Guido Kangur on üks mu lemmikuid. Ja selline kammerlik lugu võib mõjuda päris sügavalt.

10.Lennud - Varius
Päris Lennart Meriga mul ei õnnestunudki elus lähedalt kohtuda... võtaks nüüd siis selle...

9.Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - Nukuteater
Nukuteatri kiidetud tükk. Valiti ka aasta parimaks kunagi. Raamat mulle ei meeldinud, muidu oleks see ilmselt juba ammu nähtud. Aga nüüd olen siis nii kaugele jõudnud, et tahaks ikkagi teatritegijate nägemust. Mirko Rajast tahaks ka mängimas näha jälle. Aga selles mängivad ka mõned muud lemmikud, nagu Anti Kobin, Liivika Hanstin ja teised...

8.Timm Thaler ehk müüdud naer - Nukuteater
Eelmisel hooajal valiti aasta parimaks Nukuteatri tükiks ja nähtud fotod tüki kohta annavad aimu, et see on üks ilus ja hingega lavastatud tükk. Lugu ise on ju ka väga hea. Klassika.

7.Vai-vai vaene Vargamäe - Ugala
Lennuk + Vargamäe... no seda lihtsalt peab vaatama minema. Mis sest, et lastele.... minu sees on ka poisike endiselt...

6.Surmatants - Endla
Strindberg, suur naistevihkaja... aga kirjutada ta oskas... Olen mõelnud ja kaalunud... aga tahaks ikkagi näha...

5.Krdi loll lind - Ugala
Kajakas ei ole just mu lemmikute Tšehhovi näidendite seas. Aga siin on asi keeratud üle võlli. Lisaks on Merle Palmiste kutsutud Ugalasse külla mängima. Tuleb endal ka sinna külla seda vaatama minna.

4.Kangelased - Must kast
Vanad head Kingissepp, Pöögelmann, Kreuks ja Klementi on hauast üles tõusnud ja tegutsevad jälle... sedapuhku selles Volkonski lavastuses... Sobivalt tullakse ka Tallinnasse külla novembris.

3.Orpheus allilmas - Ugala
Ingomar Vihmar tegi "Tramm nimega iha"ga head tööd... tundub, et Ameerika klassika sobib talle. Usun, et ka see Tennessee Williamsi šedööver saab väärilise lavastuse temalt. Päris suur hulk Ugala parimaid lavajõude on ka mängimas.

2.Lovesong. Ühe armastuse lugu - Ugala
Tükk, mida juba kaua-kaua olen vaatama minemas, aga ikka kohale ei jõua. Tundub, nagu see oleks üks armas ja soe armastuslugu... mis toimub kahes ajas(?) Noored ja vanad... Olen üsna veendunud, et see meeldiks väga.

1.Lendas üle käopesa - Rakvere Teater
Hurrraaaa! Viimati sai seda vinget asja nähtud Vanemuises juba mitmed aastad tagasi. Tookordne Mart Kolditsa lavastus oli hullult äge. McMurphyt mängis Hannes Kaljujärv ja õde Ratchedit Külliki Saldre. Enne seda Noorsooteatris oli McMurphy Tõnu Kark ja õde Ratched Katrin Saukas... Nüüd ometi-ometi on võtnud Rakvere Teatris selle materjali käsile Eili Neuhaus ja trupi nimekirja järgi võib juba rollijaotusele aplodeerida, et duett-duelli "hullu" ja hullumaja õe vahel saab näha Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldiga, kes taaselustavad selle kõik kõige olulisemad oscarid võitnud samanimelise filmi Jack Nicholsoni ja Louise Fletceri surematuks mängitud karakterid uuesti... Kui kiiruga järele mõelda, siis tundub, nagu polekski Eesti teatrites sobivamaid näitlejaid just nendesse kahte rolli... Hiiglama põnev!

Kui tekkis küsimus, et kus on Tallinna Linnateater, kus on Theatrum... siis nendes teatrites olen hetkel kõik kavas olevad lavastused juba näinud. Samuti on suurem osa Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri ja VAT Teatri tükkidest juba nähtud, rääkimata paljudest teistest tükkidest, mis muidu siin nimekirjades kajastuksid. Parimaid käesoleva aasta teatrielamusi võib lugeda siit blogi vasakust tulbast <=

§§§ Nimekirja 30 sekka on lisandunud veel pärast tabeli koostamist: R.A.A.A.M. "Fenomen", Tartu Uus Teater+Kompanii Nii "Pure mind", Vanemuine "Tulleminek", Karlova Teater "Zarah Leander" ja On Teater "Maailma ilusaim tüdruk".

-----------

Lavastused, mille kohta on vihjatud, et need tulevad veel sellel aastal mängukavva. Edetabeliks alust ei leia, sest neid on nii vähe ja väga palju pole ka neile veel jõudnud mõelda. Sellest hoolimata kirjutan juurde selgituseks mõne rea, miks arvan, et neid tuleks vaatama minna :)

Kaarnakivi perenaine - Endla/Kuressaare Linnateater
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Kivirähk kirjutab, Tammearu lavastab. Mängitakse Endla suures saalis. Teise maailmasõja järgne Eesti. Stalini aeg läheb üle Hruštšovi ajaks... Eestis õitseb punane liikumine - sovhoosid ja kolhoosid tulevad, vanad talud hääbuvad... ei tea, mida Kivirähk sellesse tükki kõik kokku ei kirjuta, aga igatahes saab see huvitav olema. Esikas on 1.detsember.

BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu. Mati Undi romaani ja dokumentaalmaterjali põhjal. Eesti 1940ndatest. Küüditamisrongid... mängitakse Tapa Raudteejaamas... Esikas 1.november.

Minu India - Teater Kelm
Kelmikad tegijad seal Kelmis... ei tea, mida kõike sellelt oodata. Igatahes ootan juba :) Lavastajaks Kristjan Sarv ja esikas on juba 30.september.

Kaks poola keelt oskavat rumeenlast - Tallinna Linnateater
Hendrik Toompere jr lavastab esimest korda Linnateatris külalisena ja pärast tema Väljaheitmise lavastust on ootused päris korralikud...Trupp on vinge - Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Anne Reemann, Epp Eespäev, Argo Aadli, Margus Tabor ja Kalju Orro... Märksõnad - ksenofoobia... koomiline road-trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa... mis tagatipuks naerutavat veel nii, et lõpus ei naera enam keegi... hmmm... alla 14-aastastele mittesoovitatav... põnev! Esikas 11.november Taevalaval.

Kirsiaed - Tallinna Linnateater
Nüganen lavastab üle pika aja! Ja tema lavastused on vähemalt minu jaoks alati olnud elamused. Tšehhov on igatahes kindlapeale minek... eriti Kirsiaed! Viimased Kirsiaiad olid vist Mati Undi oma Vanemuises u.15 aastat tagasi ja Toompere oma Eesti Draamateatris u.5 aasta tagasi. Nüganeni pärast tuleb kindlasti ka seekordsesse Kirsiaeda minna elamust noppima. Ja muidugi väga tugev trupp kroonib seda ettevõtmist. Esikas 9.detsember Põrgulaval.

Vaheala - Von Krahli Teater
Jaanika Arum tuli Vanemuisest ära Tallinnasse ja üht esimestest tulemustest, millega ta tallinlasi kostitab peaks saama näha juba 2.septembril... kuigi esikale eelneval nädalal pole endiselt võimalik piletit veel osta... Jaanika lavastab sedapuhku iseendaga monotükki, ent dramaturgiks on Anne Türnpu.

Tagassi inglite juurde - Rakvere Teater
Lubatakse enneolematut lavastust, kus kohtuvad Virukeelne luule, valgusinstallatsioonid, heli- ja valgusräänak ning Andrus Albrechti kontsert ja soe söök. Sõnalise osa esitavad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Esikas 13.detsembril.

Draamateatris on tulekul Lavakatega Lembit Petersoni lavastus Moliere'i "Õpetatud naised", aga ei tea, kas veel sellel või järgmisel aastal. Draamateater lubab uuel hooajal tervelt 12 uuslavastust, kuid kahjuks pole (peale "Ivanov"i ja "Vanad asjad") esietenduste päevad teada.
Ja nagu teatab Tallinna Linnateatri avaürituse reklaam, siis võib loota, et lisaks Uku Uusbergile, kes seal Gorkit hakkab lavastama ja Toompere jr, kellel tuleb juba käesoleval aastal Linnateatris uus lavastus välja, siis järgmisel aastal võib loota, et lisaks Diana Leesalule lavastab Linnateatris ka LAURA JAANHOLD(Mets)!!! Aga see on juba kevadhooaja muusika... ent pöidlad on juba peos :)

----------
§§§ Jaanika Arumi monolavastuse piletid on nüüdsest saadaval...

...ja peaksin sada surma ma... - Lavaka 28.lend

Lavaka 28.lennu viimase kooliaasta esimene väljaastumine etendub ühtlasi nende diplomitööna. Katsun minagi siis näitlejatöödele hindavat mõõdet sisse tuua.

Huvitaval kombel kujunes see hoopis rohkem lavastaja- kui näitejateatriks. Sest selle tüki lavastustöö (lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldist ja Mart Koldits) on harukordselt eriline! Ühtlasi on see tervikuna justkui teekond läbi Eesti viimaste sajandite, läbi tantsude, regilaulude, unenägude, uskumuste ja usu, mille sõnalist poolt esitatakse nii tavakeeles kui murretes. Otsest seost Koidulaga ei leidnud, nagu pealkiri võiks viidata, kuid surmasid siin leidub... kas just sada, aga ohtralt... Kõikidest laulusõnadest või tekstist ei saagi aru, aga see pole üldse oluline. Oluline on atmosfäär. Oluline on mõtted ja emotsioonid, mida see lavastus tekitab. Oluline on tervik. Ja see tervik on lummav! Just sõna "lummav" ongi kõige sobivam kirjeldamaks seda teatrielamust Hageri palvemajas.

Sissejuhatuse esietendusele tegi kohaliku koguduse õpetaja, suunates mõtted juba õigesse seisundisse (kuigi jutt, mis ta rääkis läks natuke endaga vastuollu, jõudes tegelikult kaksipidi välja just selleni, miks ma arvan, et inimesed tavaliselt tee jumala juurde leiavad - neil läheb elus kehvasti ja vajavad kelleltki/milleltki tuge, olgu see siis kasvõi üleloomulik jõud... palju neid õnnes ja rõõmus usuleidjaid ikka on? Muidugi päris paljud ka kasvavad lapsest peale usu sisse - ka minu jaoks oli üllatav lapsena nõuka-ajast välismaale kolides, et koolis kuulasime igal hommikul kooliraadio kaudu hommikupalvuseid).

Etenduse alguses on näitlejad publiku keskele paigutatud ja teekond saab alguse sajandi(te)taguste prohvetlike lausetega. Päris mitmed neist on ka tõeks saanud ning see omakorda tekitab hirmuäreva tunde, et mõned on seega alles tõeks saamas... külmavärinad tulid - kohe alguses! Kuna seljataha ei näinud, siis kõikide hääli ära ei tundnud, aga teistest eristusid juba "tuttavad" Ilo-Ann Saarepera ja Sander Roosimägi hääled. Siis ütles ühe ennustuse otse paar rida minu seljataga kellegi hääl, kelle diktsioon meeldis kõige rohkem - puhas ja selge ja täpne ning sobiv intonatsioon.. stseeni lõppedes kui näitlejad liikvele läksid, pidin spetsiaalselt vaatama, et see oli Joosep Uus.

Ja kogu see palvesaal sai hetkega lavakatudengeid täis - liikudes justkui pühalikult... vähehaaval toimuvad muutused - maja kaotab aknad ja maailm tulvab sisse kogu oma värske õhu, roheluse ja rohutirtsude sirinaga.

Korraks tekib tunne kõigi nende regilaulude ja uskumuste ja usuteemade keskel, et selles kõiges on midagi nii ürgeestlaslikku. See ongi "minu" kultuur... see äratundmine tekitab hea ja sooja tunde hinge, kuigi akendest tulvav õhk pigem jahutab... jahutab ja viib mõtted sellele, et kas see ristiusk ikkagi niiväga eestlaslik ongi... see toodi meile ju mõõga ja verega ning aeti vägisi peale... Kui hea see tegelikult on? Kui hea on inimestel "uskuda"? Lootused millegi või kellegi varna riputada, selle asemel, et oma käte ja peaga ise oma eluga hakkama saada ning parem elu koju tuua siiski ainult iseenda peale lootes? Kõigil on muidugi õigus ise otsustada, kuidas oma elu elavad või mida-keda usuvad... on ju selge, et raskedel hetkedel on hea ning lohutav tunda, et halvas on ka head, olgugi see kasvõi pettekujutelm - pärast surma saab õndsaks... pärast surma on veel parem kui maapeal... Eks kõik hirmud ju taanduvad surmahirmule, ent usu abil, jumala abil, on väga tugeva usuga võimalik see hirm kas natuke või täiesti murda...

Kuigi mitte-usklikule on ühest küljes alati selline usuhullus hirmutav ja sellepärast mõjusid mõned stseenid kohe eriti tugevalt - näiteks kui Ilo-Ann Saarepera palvust loeb, maja ise on peaaegu pime, kõigest kurjakuulutav punane kuma ja näitlejate tekitatud tümpsuv heli, mis keerleb ümber Ilo-Anni ja publiku... saalis seljatagant ümber ringi - maja välisseina ümber ja muudkui ringi ja ringi... palvus muudkui intensiivistub ja mõjubki õõvastavalt ja pahaendeliselt - ja see kui sisu ning tunne/atmosfäär (mida see stseen tekitab) kokku saavad - see ongi kunst, aga ühtlasi millegi justkui üleloomuliku jõu kogemine - lummav.

Ilo-Ann Saarepera oli kahtlemata üks õhtu tähtedest. Sest lisaks sellele palvusele oli üks tüki mõjuvamaid kohti ka tema esitatud ülipikk "Mehetapja Maie" regilaul. See oli üks väheseid laule, mille sõnadest ka natuke rohkem aru sai ja mille lugulaulu jälgida suutis. Kõrvu torkas nii see kuidas ta näsiniined peos läks kui muidugi maharaiutavate puude juurest lootusetult lohutust otsis. See kuidas see lugulaul teekonnana ka lavale oli seatud oli ühest küljest nagu tants, teisalt näitemäng. Teine ja sama mõjuv ülipikk regilaul kasvas välja ühe mehe surmastseenist. Surijaid oli küll 1, ent seda meest mängisid kordamööda 3 - Sander Roosimägi, Johan Elm ja Ursel Tilk. Ja nende seast sirgub ka kõige hämmastavam ja meeldivaim näitleja-avastus seekord. Nimelt Ursel Tilk - Alates tema pingestatud ja kogu hingega esitatud monoloogist, mis edasi kasvas õhtu pikimaks regilauluks... mul tulevad külmavärinad praegu seda tagasimeenutades ja kogemust kirjeldades-kirjutades. Tema välimus annab ka ta karakterioomele palju juurde - nii huvitav tüüp. Mingid vaibid nagu noorest Urmas Kibuspuust, midagi traagilist, ent selgelt näha, et ta võiks mängida mistahes žanris. Mingi teatav mänguline küpsus ning erakordne publikuhaaramise oskus. Jah, võib-olla see tema huvitav tüpaaž, millele on raske raame panna, loobki tunde, et ta on leidnud oma õige kutsumuse just nimelt näitlemises... ja see regilaul muudkui kestis ja kestis ja kestis... teised hakkasid juba uutes stseenides tegutsema saali eri osades, ent tema regilaul keset lava, oli ühest küljest küll nö."keskpunktiks" asetuslikult, ent ometi taustaks sisuliselt. Olgu öeldud, et Ursel oli ka minu teatrikaaslase lemmikuks... (tema ütles, et üllatus, sest kui ta neid näitlejaid alguses vaatas, siis oli mõelnud, et huvitav kuidas sellise välimusega näitleja mängib ja siis tuli Urselilt selline pauk).

Minu teatrikaaslase teiseks lemmikuks oli Teele Pärn, kes ka minule alati meeldib ja seekord polnud erand. Teele mängis/jutustas ühe tüki huvitavamatest lugudest. Sellest kuidas surev(surnud?) laps jäetakse maapeale, kuigi teised juba inglitena minema lendavad... ja jumal ütleb, et saagu sellest siis see, mida imeks hakatakse kutsuma. See läks nii hinge, sest meeled ja vaim olid selleks ajaks juba nii erksaks aetud ning emotsioonid keesid juba niigi pikka aega üle kogu seda teekonda kaasa tehes ja neid lugusid kuulates-jälgides. Ja siis veel näitlejatehniliselt üks terve lavastuse kõrghetki - kui Teele sosistab toanurka... ta SOSISTAB! Ent seda kuuleb TERVE saal. Ilma mikrofonita, ilma mingi võimenduseta... mõnikord ei kuule kogenud näitlejaid niisama saalis istudes, aga tuleb üks väike lavakatüdruk, sosistab nurgas ja seda kuuleb terve saal. Järjekordne ime...

Selleks hetkeks olid ka kõik naisnäitlejad õhtukleitides ja teekond oleks justkui jälle jõudnud järgmisse staadiumisse. Kuid korraks mõned sammud tagasi astudes, tahaks meenutada veel mõningaid sellele eelnenud stseene. Eelkõige terve etenduse lemmikut!

Ma poleks vist Danzumees, kui kogu selle tüki kõige erakordseim, ilusaim ja ägedaim stseen poleks olnud Ingmar Jõela ja Steffi Pähn'i tants. Jah, ühest küljest võib-olla sobis see kogu tervikusse kõige vähem, kuigi ka sellele stseenile/tantsule võib leida seoseid kasvõi mitu, aga antud juhul see polegi oluline, sest see tants oli niiiiiiiiiiiii ilus.... Kui ma saaksin vaid ühte hetke sellest kogu lavastusest uuest kogeda, siis valiksin just nimelt selle. Kogu see valgus, teekond selleni, lava, mis on nii kõrgel, et näitlejad tantsivad/mängivad lambilühtrite vahel... "hinged ju"... Aga see võimas koreograafia (kas lavastajate või Jõela ja Pähni enda oma? ei teagi...) ja tantsijate enda hingestatud võitlus-tango, kus ühtlasi kaks tantsijat on üks tervik. IMELINE! Kusjuures tantsust kasvab välja üks suurem grupitants... Kus Ingmar justkui eestantsija ning teised teda järgivad... eks see vanasti ju ka vist külapidudel nii oli... Natuke hiljem tehakse tükis ära ka puntratants... Ingmari diktsioon ei ole võib-olla kõige parem, ent ta õpibki lavastajaks ning samas ei häiri see ka kuidagi, sest oma liikumisega teeb ta selle mitmekordselt tasa. Paratamatult viib see mõtted sellistele ideedele, et tahaks kunagi näha (eriti lahe kui see sünniks mingi suveteatri vormis) kui tantsulise taustaga Eesti noored näitlejad kunagi kokku saaksid ja mingi hea füüsilis-sõnalise asja koos teeksid - esimestena meenuvad, et lisaks Ingmarile ja Steffile võiks kindlasti kaasata mehed-naised, kes on teinud koreograafiat või tantsu õppinud - Sandra Uusberg, Jaanika Tammaru, Maiken Schmidt, Tanel Ting jne jne jne... miks ka mitte koostöös Pepeljajevi või Oleg Titoviga...

Ja siis Jaanus Nuutre, keda siiani olen märganud vaid Koguduses, kus tema üks väike lausekõlks kõige tugevamalt mõjus, meelde jäi ning siiani temaga niiöelda "kaasas käib". Kuigi siinses etenduses tema "hull" oli grammivõrra liiga "mängitud", siis lae alla surutuna mängitud stseen oli mõjuv terviku osana. Tema hääl on ka üsna äratuntav ja kursakaaslastest teistsugune.... kusjuures selle algusesteeni juurde tagasi tulles, kui näitlejad ainult rääkisid seljataga ning ei näinud neid, siis juba tabasin end mõttelt kuivõrd erinevad on kõikide nende noorte hääled, diktsioonid ja intonatsioonide kasutamine või... mittekasutamine.

Üks erilisamaid hetki oli ka unenägude lõik... kui näitlejad on akendeta akendel... samas ei saanud päris kindlalt aru, kas need kõik olid ikka unenäod või jutustati ka kellegi nägemusi... Kuid üks unenägu pääses eriliselt mõjule ning jäi ainsana neist meelde - justkui science fiction film või jutustus, mille arendust võiks ka näiteks multifilmina kaaluda :) Nimelt Markus Truup'i oma. Ühtlasi väga vajalik "kergem" hetk kogu selle tõsiduse vastukaaluks. Ent kuigi kogu etendus oligi "tõsine" ei rusunud see kuidagi, nagu teoloogilised teemad seda teha võivad. Kui rususki mingitel hetkedel, siis oli see lavastajate pool niimoodi seatud ja kogu selle teekonna loomulik osa.

Tõsine sisu nõuabki tõsisemaid noote rohkem. Ühtlasi tekitas see minu teatrikaaslases üllataval kombel vajaduse ära märkida, kes talle nendest noortest näitlejatest ei meeldi. Kõigepealt suunas ta oma sõrme Jan Teevet-ile... mina vastu, et ta ei õpigi näitlejaks, vaid dramaturgiks... siis Johan Elm-ile... mina jälle vastu, et temastki saab dramaturg... Ootasin juba millal ta Priit Põldmat näitab ja tema kohta oma rahuloematust väljendab, aga ei... Priit talle meeldis. Hoopis Kirill Havanski mäng talle ei istunud. Ja Dovydas Parbarcius'e kohta ütles, et lootis, et talle palju sõna ei antaks, sest eesti keeles rääkimine tundub siis kui tema seda räägib, kuidagi nagu eriline vaev ja viib mõtted temalt kui näitlejalt või jutustajalt hoopis mingitele sisuga mitteseotud, jälgimist häirivatele teguritele. Põhimõtteliselt ei jää minul muud kui nõustuda, ainult Johani suhtes ma nii karm ei oleks. Priit Põldma minu meelest paneb alati enda juttu jälgima osavalt. Kui tal on mindagi öelda, siis lihtsalt pead kuulama. Omalt poolt pole ma siiani veel kordagi tähele pannud Johannes Richard Sepping'u mängu. Ta oli seal küll, ent millegipärast ei anta talle mängumaterjali või hoiab ta ise ennast taustale, nagu ka kõigis eelmistes lavaka tükkides. Mind jättis ka üsna külmaks lugu, mida jutustasid Jane Napp ja Laura Kukk, õigemini mitte lugu ise, vaid pigem see kuidas seda esitati. Võib-olla olin ka sellel hetkel veel teiste  lugude sees ning ei suutnud seda intensiivset ja ülihingestatud teksti vastu võtta ja ammugi haakuda sellega, mida nad jutustasid... võib-olla oli see ka rohkem naistele... Kuigi mõlemad kogu hingest oma osa etendasid, siis minu jaoks ei tundunud see päris loomulik, vaid millegipärast jäi kerge ülepingutamise tunne (ent see on selline lihvitav asi). Seekord ei teinud küll midagi erilist Nils Mattias Steinberg, kuigi mul on väga hea meel, et ta sellel kursusel on - selline täiesti isemoodi maneeride ja stiiliga näitleja. Maitse asi muidugi kahtlemata, aga minu jaoks ta on huvitav.

Kui õpetajat mängida ja hindeid anda (näitlejatehnilisuse, häälekasutuse, liikuvuse ja eelkõige üldise mõjuvuse eest), siis publiku seast vaadatuna, ehk minu arvates peaks need jagunema nii:

Ursel Tilk 5
Ilo-Ann Saarepera 5
Teele Pärn 5
Sander Roosimägi 5
Markus Truup 5
Steffi Pähn 5
Ingmar Jõela 5
Joosep Uus 5
Jaanus Nuutre 5-
Priit Põldma 4+
Johan Elm 4
Jane Napp 4
Laura Kukk 4
Nils Mattias Steinberg 4
Johannes Richard Sepping 3+
Kirill Havanski 3
Jan Teevet 3
Dovydas Pabarcius 3
Ingrid Margus 2 (puudus) Okei, võib-olla naljaga pooleks on see liiga karm... Ingridi mäng mulle tegelikult eelnevates tükkides on meeldinud ja võib-olla tal oli ka "puudumistõend" olemas :)

Üks asi, mis veel mind täiesti hämmastas oli see, et mitte keegi ei puterdanud mitte kordagi. Tihti ka kogenud näitlejad ei saa sellise tunnetest läbiimmutatud teksti edastamisega niimoodi hakkama. Ometi oli nii murdeteksti kui intensiivset edastamist ja lavastatud vahetustega, mis pidi toimima kui kellavärk, et keegi teineteisele sobimatult peale ei räägiks... Vaatajana muidugi ei tea, kuidas need sõnad ja tegevused täpselt olid ette määratud, seega toimis kõik perfektselt. Pikad regilaulud, pikad kihutuskõned, pikad lood ja jutustused, kuidas nad kõik need pähe saavad, see on juba omaette müstika. Tunduski vahepeal, et ka näitlejad ise on nagu mingis teekonnavoolus - juhtide või giididena, kellel publik järgijateks kaasas. Raske isegi uskuda, et see kõik on kalkuleeritud ja tegevuse edasiliikumine on ju lavastajate/dramaturgide poolt täpselt paigas... midagi polnud puudu, midagi polnud üle - nii eheda ning justkui iseeneslikult loomulikuna mõjus kogu see teekond ja kogu see tervik. Ja kogu selle lavastusterviku elamuseks muutmisel mängisid üliolulist rolli ka Kairi Mändla kunstnikutöö, Airi Erase valguskunstnikutöö ja Martin Kirsiste muusika! Ning muidugi kogu see Eestimaa loodus, mis akedendest paistis (veel üks mõjusamaid stseene oli see kui mehed joostes kaugelt rohelusest maja suunas sõjakisaga jooksid!)
Rahvas seisis lõpus püsti ja mina olin seismatõusjatest vist üks esimesi. See oli tõesti seda väärt!

Hinnang: 5 (Üks aasta mõjusamaid ja erilisemaid teatrielamusi. Vaimustav, huvitav, emotsioone ja mõtteid äratav. Täiesti arvestatav Nodvenatsat-i järg, kuigi minu jaoks veelgi sisukam. Visuaalne, võimas ja huvitava tempoga intensiivistuv, siis jälle rahunev, suureks kasvav, siis jälle kammerlikuks kokkutõmbuv. Vapustav ja läbiraputav lavastajatöö. Usun, et eriline maiuspala teatrit tihti külastavatele inimestele, sest see on midagi positiivses mõttest teistsugust ja erilist. Harva teatrisse sattuvatele võib mõjuda ehmatusena, ent võib-olla just positiivse ehmatusena, et nii palju tugevaid emotsioone võib üks teatritükk pakkuda. Ei tohiks külmaks jätta küll kedagi. Ei pea kartma, et ei mõjuks ka siis kui usu-teemad jäävad kaugeks, seal on lihtsalt nii palju ka kõike muud. Sobiks muide ka ülihästi Eesti 100 lavastuseks. Eestlust on selles palju, olgu see siis usu, looduse või inimsuhete suunalt vaadatuna. Kullasadu!)

Pärast etendust pakkus võõrustaja pika laua ääres imehead karaskit, kodus tehtud leiba ja suppi. Öösel (etendus algas kell 21 ja läbi sai u.23:15) ju eriti süüa ei tahagi, ent puulusikaga seda suppi ma seal lürpisin ja maitses hää... Näitlejad jooksid kohe pärast etendust teise majja. Sellest majast möödudes ja oma auto juurde liikudes kostus sealt laulu... ent sinna südaöö eel me siiski enam ei läinud... ei teagi, kas midagi toimus seal veel...

----------
Tekst lavaka kodulehelt (foto on pärit lavaka FB lehelt):

JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
Lavakunstikooli 28. lennu suvelavastus „...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...” põhineb ühe väikese rahva suurtel lugudel ja nendega elatud eludel. Lood, mis aitasid hädade vastu tuhandeid aastaid tagasi, sadu aastaid tagasi, võiksid vastuseid anda ka täna.

Maailm on liigestest lahti ja uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toestab ja millel me rajaneme, et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, oma emakeelest ja regilaulust - teisest emakeelest (V. Tormis), unenägudest ja prohveteeringutest - saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme.

NB! Etenduse lõppedes pakutakse suppi, karaskit ja käsitsivalmistatud leiba.

Lavastajad: Anne Türnpu, Eva Koldits(Teater NO99), Mart Koldits(Von Krahli Teater)
Helilooja: Martin Kirsiste
Kunstnik: Kairi Mändla
Valgukunstnik: Airi Eras
Laval: Lavakunstikooli 28. lennu tudengid

Esietendus 13. augustil 2017 kell 21.00 Hageri vennastekoguduse palvemajas.
NB! Etendused algavad 13.-19. augustil päikese loojudes kell 21.
Etendus kestab 2 tundi ja 5 minutit.

Produtsendid on EMTA lavakunstikool, Hageri kogudus ja Eesti Rahva Muuseum.
Lavastus etendub lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna.

Midagi on viltu - Kammerteater

Midagi oli tõesti viltu selle tükiga... lahkusin vaheajal.

Ei jätnud pooleli sellepärast, et sisuliselt oleks see tükk vastumeelt olnud. Mitte ka näitlejate pärast. Üldiselt ei tahagi kunagi vaheajal lahkuda (seda juhtub u.50 teatrikülastuse kohta halvimal juhul 1-2 korda), sest ikka võib juhtuda, et teises vaatuses tuleb selgus või antakse kätte võti, mis kogu tüki jaoks on vajalik. Antud juhul polnud see siiski võimalik.

Esimese vaatuse esimene veerand tundi toimetab Lauri Kink siia ja sinna Kurgja taluhoone ees, vahepeal läheb majja sisse ka, räägib seal midagi, mida kuulda pole. Siis tuleb tagasi õue, kuigi ma ei näe teda enne kui alles siis kui ta alla vee juurde läheb toimetama. Tühi aeg, midagi ei toimu, midagi ei näe, midagi ei kuule. Sündima hakkab midagi ja seoseid hakatakse looma alles siis kui Indrek Taalmaa tegelane mängu tuleb... Või no nii palju kui kuuleb/näeb....

Jõudsin küll 20 minutit enne etenduse algust kohale, ent vaatajate kohad olid tribüünil täis, ees keskel olid mõned kohad reserveeritud ja kohanäitaja viipas veepoolsesse äärde. Seal kolmanda rea äärmises otsas olid veel vabad kohad. Pink oli ka natuke kaldega allapoole, seega mina oma 190cm pikkusega eesistuvate inimeste tagant ei näinud laval toimuvat. Olin laksust kohe ärritatud ja mõtlesin, et kui keegi (lavast möödudes nähtud) õue keskel olevale tugitoolile veel peaks istuma, siis teda ma ammugi ei näe... Miks selline paigutus? Miks niimoodi seatud lava? Miks niimoodi seatud vaatajakohad? Kes see lavastaja on, kes lavastab tüki nii, et selle eest võetakse piletiraha, aga tükki ennast ei näidata ja mida ei kuule ka hästi, sest vee kohin on nii tugev?

Nii palju kui ma siiski aru sain, oli Lauri Kink isa ja Indrek Taalmaa poeg. Tegelikult oleks päris huvitav olnud neid jälgida seal taluhoone õuel toimetamas - "isa" ja "poeg" - teineteisest möödumas, teineteisest rääkimas - samaaegselt laval, kuigi tegevus toimub 50 aastase vahega - aastatel 1967 ja 2017. Isa on just teada saanud, et talle on sündinud poeg ja 50 aastane poeg on tulnud isatallu oma sünnitunnistust otsima, et mingile reisile minna(?) Kuigi see 50 aastane üritab olla rohkem nagu 20nene oma käitumise, jutu ja olekuga (???)
Ma võisin ka kõigest valesti aru saada, võib-olla ta oligi täiskasvanuks alles saamas? Lisaks ma ei saanud aru, miks Taalmaa tegelasel oli sünnipäev tulemas alles järgmisel päeval... võib-olla teises vaatuses kui ta selle oma sünnitunnistuse üles leiab, siis avastab, et ohhooo, tal ongi juba sünnipäev... No kui nii oli, siis üks tobe lahendus, mis on kohe algusest aru saada.

Nõuka-nostalgia mulle oleks meeldinud ja see mõte, et (haige?) isa oma vastsündinud pojale lindistab lugusid isa argipäevast(?), see tundus armas. Kasutan küsimärke, sest kuna ma ei kuulnud üle selle veekohina, siis pole päriselt kindel nendes asjades, aga katsusin mingit lugu oma peas kokku panna nendest lõikudest, mida õnnestus kuulda näha (umbes veerand esimesest vaatusest).

Midagi jahmerdati grilliga... vist kanaga... aga miks keegi tuleb üksi tallu ja hakkab kohe kana grillima kui tal on vaja sünnitunnistust otsida... see jäi arusaamatuks. Ja kui ma õigesti aru sain, siis see 50-aastane... ei, ta vist oli ikka 20nene, sest kuidas muidu seletada, et ta ei osanud grillida ka...

Indrekult üsna tüüpiline roll - nii palju kui kuulis-nägi. Laurit pole tükk aega näinud mängimas ja ega tal siin midagi mängida polnudki... või no palju ma teda nüüdki nägingi - purgiga vett võtmas... Ei saanud ka sellest aru, et kas kõik see toimus ühel soojal suvepäeval või mitte... ta riietus oli kuidagi imelik selleks - pikk mantel alussärgi peal... kui haige, siis oleks pidanud olema soojad riided, kui külm, siis samuti, aga niimoodi jäi imelikult läbimõtlematuse tunnetus kunstnikult.

Isa ja poeg olid ka nii erinevad kui üks isa ja poeg olla võivad. Seega veel üks läbimõtlematu otsus lavastajalt. Variant on muidugi, et võib-olla olid näitlejad paigas ja ei antudki temal sõna sekka öelda? Või kui palju ta tegelikult seda lavastas? Muidu on mulle Kaili Viidase lavastajatööd eranditult meeldinud... ka selle suve Endla tükis oli tal nii palju huvitavaid lahendusi... ja nüüd niimoodi pahasti lati alt minna... ei saa tema töödes enam nii kindel olla.

Hinnang: 2- (Oleks tahtnud küll näha ja kuulda seda lugu... no vähemalt kuulda. Kohanäitaja kutsudes nendele kohtadele istuma ütles veel, et "head kohad"... ta oleks pidanud panema siis need reserveeritud lapakad sinna nendele "headele kohtadele"... Olen solvunud. Hinnangut 1 siiski ei saa panna, sest mul on tunne, et see lugu oleks võinud mind puudutada rohkem kui oleksin seda näinud ja kuulnud. Nii palju kui suutsin sellest esimese vaatuse hetkedest kuulda-näha ning enda jaoks midagi kokku panna, siis see on väärt vähemalt sellist hinnangut. Aga rohkemat ka anda ei saa. Umbes tervikust veerand...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Pärnu Postimehest):

Midagi on viltu
Kammerteatri suvelavastus Kurgjal
Autor Valdur Mikita / Ott Kilusk
Lavastaja-kunstnik Kaili Viidas
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Ott Kilusk
Osatäitjad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink

Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

See on südamlik lugu lihtsatest inimestest suures ja muutuvas maailmas, kus miski jääb alati samaks. Esietendus 27.juuli 2017 C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal

Tom Sawyeri seiklused - TeMuFi

Olen juba aastaid tähele pannud, et etenduse esimesed 5 minutit näitavad (9 korral 10st) ära, kas tükk, mida vaatama hakkad meeldib või mitte. Tom Sawyeri seiklused läheb käima sellise ägeda üllatusega, ehk see kuidas Indiaani-Joe lavale ilmub - 10m kõrgusel publiku peade kohal - polnud kahtlustki - sellest tuleb üks vinge seiklus!

Eelmisel aastal kui tükk esietendus, mõtlesin: raamat on loetud, filme ja multikaid Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist nähtud küll ja küll... seda lapsepõlve lemmikut vene filmiversiooni vähemalt 10 korda (kui mitte 20-30 korda) ja mõtlesin mis ma mõtlesin, aga kui lõpuks tegudeni jõudsin, ehk piletimüügilehe lahti lüüa, olid esituskorrad läbi ja nii ta jäigi nägemata...

Teisel suvel, ehk nüüd, oli esimene etendus välja müüdud... järelikult on head sõnad tüki kohta läinud liikvele...

Ja siit tuleb neid veelgi kamaluga lisaks :)

Jah, kõik vanad Tom-i seiklused aia värvimisest, kärvand kassiga soolatüügaste ravimise, põleva tõrvikuga hamba väljatõmbamise, tüdrukutega kihlumiste, Indiaani-Joe paljastamise ja muidugi Beckyga koobastesse eksimiseni välja, on kõik ilusti ka teatritükis olemas. Ent uus põlvkond ei pruugi neid lugusid teada ja vanematel jällegi nii mõnus nostalgialaks neid meelde tuletada, eriti kui seda pakutakse, vähemalt minu jaoks Tom-i seikluste mõttes uudses vormis - koos laulude ja tantsudega. Justkui pop-muusikalina. Stiili mõttes võikski mingeid ähmaseid paralleele tõmmata kunagiste parimate Terminaatoriga koostöös tehtud Nukuteatri muusikalidega (Risk, Romeo ja Julia jne). Sedapuhku on muusikaline kujundus küll Toomas Lungelt ja sobivad sõnad seatud Inga Lunge poolt.

Minu eriline huvi oli näha mängimas noori näitlejaid - Silver Kaljula, kelle tegemisi avastan alles käesolevast aastast (kuigi kõik taevani kiidavad tema valusat monotükki "5 grammi sisemist rahu" on see minul kahjuks siiani veel nägemata); Kaarel Targo oli mu terve aasta lemmik uus näitleja kui ta 2014.aastal Ugala Arabellas Halleluujat mängis; ning muidugi kõik värsked TÜVKA 11. ja 12.lennu näitlejatibud, kellest paljudega kohtusin nüüd täiesti esimest korda. Unustamata mainida vanemaid proffe - Anne Veesaart ja Karol Kuntselit (kelle silmade sära mängides ei jäänud sugugi noorte kolleegide omadele alla!)

Silver Kaljula võib nüüd küll selle ühe Tom Sawyer-i rolliga tõmmata "elus mängitavate rollide" nimistust korraga maha ka Kevade Tootsi, sest nii Tootsilik oli see tema Tom. Ja eks nad natuke sarnased krutskeid täis tüübid olid ju kah :) "Tom" saab hüpata, kukkuda, Sid-i kiusata, tüdrukutega musutada ja kihluda, sõbraga tattilärakaga pihku köita (minu ees istunud 7-8 aastane väikemees ütles sellepeale üöäkk) ja muidugi kõiki ninapidi vedada ja seigelda nii lava ees, taga, pisikeses majas, treppidel, mäepeal, koopas ja ei-tea-kus-veel. Ja muidugi laulda ja tantsida ka. Silveris endas tundub olevat ka seda sama tulesädet (minu taga istunud provva ohhitas ja ahhitas mitu korda Silveri hüpete peale), ent samas asjalikku eestvedajat (kas mitte käesoleva suve üks suurjoonelisemaid suve-etendusi "Lembitu" pole ka mitte tema mootorijõu kaasabil elustuv) ja asjadega hakkamasaajat ja lõpuleviijat, nagu tema karakter Tomiski. Pagana sümpaatne tüüp/sümpaatsed tüübid :) Tema sõprus lavapartneri, ehk Huckleberry Finn-i mängiva Kaarel Targoga tundub olevat niisama tugev nii lava peal kui päris elus - nii tugevalt ühte hingamist partnerite vahel näeb muidu aastaid koosmänginud näitlejates ja näib, nagu nad täiendavad ja osavalt tõstavad esile teineteise tugevamaid külgi ning ühtlasi toetavad ja aitavad teineteist kus vaja. Kaarli Huck on natuke allaheitlikum tüüp ja isegi õnnetum kui minu kujutuste Huck. Ent tema hea lauluoskus annab ta rollile ka selles tükis tiivad. Mis siin salata, võttis ka minusuguse - vana mehe südame soojaks ja tegi härdaks meele see tema lõpus Tom-ile öeldud "Sina oled see kõige suurem varandus"...

Sõprus on ikka üks ülimalt ilus tunne. Paratamatult viis mõtted ka oma sõpradele. Ja tahaks nendega ju rohkem kohtuda, koos olla ja rohkem koos kõiksuguseid asju teha, aga paraku täiskasvanud inimese elu, kellel on lapsed ja igapäeva tööd ning tegemised, selle prioriteedid on ikkagi sõpradest kaugemal. Hea kui vahest saab koos ärilõuna teha või veel parem - mõnusa sörgi terviserajal või jõu või crossfit trenni jõusaalis. Sellepärast tulebki selliseid krutskitega asju teha Tom-i ja Hucki vanuses, eks sealt need elupõlised sõprused kestma jäävad... 30-40 aastased käivad oma sõpradega koos heal juhul mõnikord metsas 4-tunni rogainidel orienteerumas või sõidavad Pariisi või San Sebastianisse maratone jooksma, halvemal juhul saadavad vaid FB-s sünnipäeva- või pulma/lastesünni-õnnitlusi või vajutavad "like" kui see väga hea sõber juhtub olema üks kolmest parimast eestlasest üle 3000 osalejaga Tartu Rattarallil ;)

See sõprusest tulev südamesoojus ongi ehk peamine, mille tükist iga vaataja sealt kaasa saab. Kuid nagu mainitud, sai ka uusi näitlejaid näha... ja ka neid, kes alles näitlejateks küpsemas... Selles mõttes jäi juba see käputäis kaasatuid näitlejatudengeid hästi meelde. Hans Kristian Õis - kitupunn Sid-ina tundus kohe eriti lahe, aga kahtlemata on see teatav lavale vajalik x-factor olemas ka Kristjan Poom'il ja Maarja Tammemägi'l... ah, mis ma siin seletan - peaaegu neil kõigil. Ja kellel veel pole, võib see peatselt tekkida, sest pole nad ju veel jõudnudki eriti päris publikuga mängida... Selles mõttes oli lahe vaadata kuidas nii laulude ning veel eriti tantsudega mäng tuli välja. Kuigi tantsulises mõttes jäi hoopis praeguseks juba TÜVKA lõpetanud Jaune Kimmel kõige positiivsemalt silma... Ja eriti ägeda koreograafia on teinud lavastusele Jaanika Tammaru (kes minu teada hetkel lavakas magistriks õpib... ning just füüsilise teatri kallakut seal ammutab Jüri Naela juhendusel - sellest püssist saab veel kuulivalanguid tulema - pange tähele! Kusjuures tema näitlemise avastasin ka alles praegu teleri vahendusel - omal ajal kui nende kursus lõpetas ja mul olid isegi piletid Draamateatris etendatud "Romeo ja Julia"-le - Jaanika küll tolles tükis ei mänginudki.. Aga siis ajasin ma kuupäeva või kellaaja sassi ning nõnda jäingi lollilt Draamateatri uksetaha ning ühtlasi selle lennuga tutvumata - nüüd siis avastan "järeltööna" neid tasapisi ükshaaval ja Jaanika on kahtlemata üks peidetud pärle sellelt lennult! Lausa kahju, et teda ennast Tom'is laval polnud...) Mis mulle selle Tomi seikluste koreograafia juures meeldis oli see, et näis, nagu ta poleks teinud näitlejatele järeleandmist liikumiste ja liigutuste keerukuses, ent samas kõik suutsid need liigutused ära teha... mis alles hiljuti, uhkes Estonia "Linnukaupleja" operetis silmatorkavalt häirima jäi - koreograafia latt oli seal viidud kohati niivõrd madalale, ent ka sellest ei suutnud mõned lauljad/näitlejad üle hüpata. Tom Sawyeri seiklustes annavad nii tantsud kui muu liikumine ühe olulise lisaväärtuse kogu lavastusele.

Jõudes lavastustöö ja lavastaja Peep Maasik'uni, siis on mul küll ainult ülivõrdelisi omadussõnu kasutada selle mehe kohta. Eks muidugi noortel lavastajatel tundub tihti see ideede pank olevat rohkem ägedatest uutest lahendustest/ideedest pungil, aga nii küps ja valmis lavastaja, kes alles oma esimesel kooliaastal sellise kompoti kokku keedab, kus kõik näib justkui täpselt ja fantaasiarikkalt ja eelkõige armastusega paika pandud - seda nii materjali kui trupi suunal, see paneb tema tulevasi töid erilise huviga ootama. Noorte tegijatega koostöö pani ka Anne Veesaarele hoopis teistmoodi mängusärtsu sisse. Tegelikult olen tema mängus, mõned aastad tagasi Palmse mõisas nähtud "Gertrud Stein"-ist alates, mingit pidevat arengut ja justkui mängulusti taasleidmist roll rolli järel märganud. Ja siin need noored justkui inspireeriks teda lausa eriliselt särama. Karol Kuntselist ma ei hakka pikemalt rääkimagi - kõik, mis ta teeb laval teeb on alati kogu hingega, ka laste ja noortetükid, ka projektipõhised väiksemad või suuremad sutsakad - tema Indiaani-Joe oli just nagu vaja - hirmuäratav! :) Ja nagu öeldud, siis see Tom Sawyer'i tüki "algus" tema poolt on üks teatriaasta meeldejäävamaid stseene! "Öelge kõigile, et Indiaani Joe on tagasi linnas!" :)

Lavastuse tempo oli äge ja eks Tom'i lood on omamoodi lühikesed ning neid tuleb ridamisi 9-10 tükki ja see hoiabki tempo pidevalt üleval. Ka lugude üleminekutest mitte ainuski kord ei hakanud lohisema. Kui midagi lihvida, siis natuke rohkem juhendamist vajaks õpetaja-rolli kaasatud näitleja. Pauke võiks rohkemgi kõlada :) Poiste värk ju... ent samas väiksematele vaatajatele mõeldes oli see TÄPSELT ideaalne paugu ja hirmu kooslus ning "Indiaanlase" distants publikust.

Minu seekordseks teatrikaaslaseks oli mu oma 11-aastane tütar ning tema kõkutas naerda pidevalt. Kordagi ei küsinud mis kell on või kaua see veel kestab, nagu üsna tihti on teatris-kinos juhtunud. Publikus näis olevat lapsi alates 2 või ehk pigem 3-aastastest, nii tüdrukuid kui poisse ja ka täiskasvanuid, kes olid üksi tulnud vaatama - ilmselt kuulnud kui hea asjaga on tegemist. Mängukoht on täiesti ideaalne - seikluspark - seiklusteks ju loodud. Aga see võimas mägi, mis kõrgus nii ees - lava taustaks kui ka kaitsvalt küljel, see andis sellise tugeva atmosfääritunde oma kõrgete puudega. Ilm ju natuke müristas ja umbes +25 kraadine lämbus aitasid omakorda luua tunnet, nagu toimukski kõik Mississippi osariigis ja vaatajad on kui osa linnarahvast, kes Indiaani Joe nimelise kurikaela ja Tom Sawyeri ning tema parima sõbra Huckleberry Finni seiklustes kaasa löövad.

Hinnang: 4/5 (Esimene date uue teatriga - TeMuFi - läks nii hästi, et ei jõua järgmist ära oodata :) Lastetükkidest parim, mida olen Eesti teatrites näinud pärast paari aasta tagust Tallinna Linnateateri "Krabat"-i. Sellest ka laste- ja noortetükkide arvestuses hinnanguks puhas 5. Kogu aasta teatrielamuste kaalukausil 4. Tuttav materjal ning "lastetükile" omane kergus... Aga väga-väga tugev ja fantaasiarikas kogu perele sobiv seiklus ja lavastus. Eks omamoodi hinnanguna enda eest räägib juba fakt, et need 2- ja 3-aastased, kes seda sellel tormieelsel laupäeval vaatamas olid, pidasid selle peaaegu 2 ja pool tundi hinge kinnipidades ja ringijooksmata-nutmata vastu. See lihtsalt oli nii põnev ja nii sobiv kogu perele - äsja kõndima õppinud lastest kuni vanamemmede ja -papideni välja. Kellel esimese kohtumisena Tomi ja tema sõprade seiklustega, kellel sajandat - kõik näisid ühtviisi olevat vaimustuses ja seiklustes igal sammul kaasas! Ja torm algas täpselt hetkel kui autoukse sai suletud ning kodutee rataste all alguse sai... need minu jaoks puudolevad paugud tulid taevast...
Mine vaatama kas lastega või lasteta - see on tõeliselt lahe elamus!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tartu Postimehest):

TOM SAWYERI SEIKLUSED

Muusikaline koguperelavastus “Tom Sawyeri seiklused” toob vaatajateni loo suurest sõprusest ja kummalistest juhtumistest. Tom ja Huck ei jäta kasutamata ühtegi võimalust oma elu põnevamaks muuta. Milliseid seiklusi maailm nende teele toob? Kas õnnesärgis sündinud poisid ka sel korral terve nahaga pääsevad? Tule ja ela kaasa Tomi ja Hucki seiklustele.

Esietendus 3. augustil 2016 Tartu Seikluspargis.

Lavastaja PEEP MAASIK
Kunstnik Birgit Landberg(Must Kast)
Koreograaf JAANIKA TAMMARU(Must Kast)
Grimmikunstnik MARGIT LEPLA
Muusikaline kujundus TOOMAS LUNGE
Laulusõnad INGA LUNGE
Helitehnik STEN ARVI
Inspitsent ULVE VOHLA
Tõlkija ANNA BERGMANN

Osades
SILVER KALJULA(Must Kast)
KAAREL TARGO(Must Kast)
ANNE VEESAAR
KAROL KUNSTEL(Vanemuine)
JAUNE KIMMEL(Rakvere Teater)
MARI ANTON (TÜ VKA 12. lend)
MAARJA TAMMEMÄGI (TÜ VKA 12. lend)
KAROLIN JÜRISE (TÜ VKA 12. lend)
HANS KRISTIAN ÕIS (TÜ VKA 12. lend)
KRISTJAN POOM (TÜ VKA 12. lend)
RAGNAR KEKKONEN
MARGIT TAMM
ULVE VOHLA

Kestus 2h ja 30min, ühe vaheajaga.