Vee mälu - Endla teater

Veel on mälu. See on tõsi.

Briti tänapäeva dramaturgia. Etendus minu maitse järgi. Mina ei vaja, ega taha uuenduslikku teatrikunsti. Minule meeldib teater nii nagu ma olen seda lapsepõlvest peale õppinud armastama: Hea sisu, head ütlused, head näitlejad, head püandid, head kostüümid ja hea kujundus, loomulikult hea lavastaja ja mõned head lavastuslikud nõksud, läbimõeldud valgustus jne jne. Kellegil pole vaja teha mingeid imelikke aktsioone, ega proovida teha midagi vägisi uutmoodi (köhhöm, khm...Von Krahl...khm, khm, köhhöm). Kui on midagi uuenduslikku, siis soovin et see oleks ikka teatud raamides. Ja muidugi mingid uued lavastusnõksud annavad vürtsi.
Kuid kõige olulisem on ikka lugu ise ja, et see ka minuni jõuaks. Mis seal salata - Endla teater ei ole just minu lemmikteatreid. Ega ma seal pole palju ka käinud ega näinud. Eks ikka eelarvamuste ja vahemaa pärast. Eelarvamuste, et näitlejad seal natuke nadi võitu. Mis sest, et on ka ju neid tipptähti nagu Lii Tedre, Helle Kuningas, Siina Üksküla, Madis Kalmet ning nüüd ka Indrek Taalmaa. Aga see nende "lemmikute" nimekiri väga palju pikem olegi. Olen vahest ikka võtnud nende teatrisse pileti, kuid ikka ja korduvalt pidanud pettuma.

Sellel aastal aga sattusime Endlasse juba teist korda. Nimelt "Karge meri", mis suisa viietärniliseks osutus, oli tõeline üllatus, nö "Endla" teatri uuest tasemest. Kuid ka Karge mere puhul sai see etendus vaatamiseks valitud hoopis Marika Vaariku, Indrek Taalmaa ja Helle Kuninga pärast. Mitte sellepärast, et seda esitab Endla. Muidugi lisaks veel see, et tegemust Eesti algupärandiga.

Vee mälu jäi mul silma paar aastat tagasi, kui Endla selle Draama-festivalile saatis, kui oma "parima" lavastuse. Ja lisaks muidugi see, et osalemas on Lii Tedre.
Tüki sisu on pähklikoores see, et kolm tütart, kaks nendest oma "meestega", kogunevad ema matustele. Ema, keda siis mängib Lii Tedre, kummitab vanema tütre, ehk siis Piret Rauk-a tegelaskujule. Kõik mäletavad lapsepõlves ning ka hiljem sündinud asju natuke omamoodi. Luukered kisutakse kappidest välja ning alkohol võtab mõne tegelase häälepaelad eriti valla. Piret Laurimaa oskab muideks väga väga hästi mängida purjus naist ("krooniline pime":)). Väga osavalt ja täpselt. Tundus nagu tema mängus oli midagi erilist ka muidu. Samuti meeldis väga Piret Rauk. Ma pole teda väga palju näinud, kuid siin oli ta õiges rollis. Kuid kahtlemata oli minu jaoks selle etenduse staar ikka Lii Tedre. Tema dialoogid vanema tütrega olid need etenduse pärlid, mida ma pidevalt ootasin. Lii Tedre on nii kena, nii... kuidagi majesteetlik. Ta pole ka grammigi vananenud sellest ajast peale, kui ma väike poisike olin. Tema häälekõla ja pisikesed maneerid räägivad suurest näitlejameisterlikkusest. Tegelikult meeldisid mulle selles etenduses kõik näitlejad peale Ireen Kennik-u. Üle-mängitud, publikule-mängitud (dialoogi edastas publikule mitte partnerile. Selline mulje jäi, et ta polegi nagu mitte päris näitleja vaid mingi isehakanu, või kusagilt stuudiost tulnud. Kuid Marika Vaariku või ka Ülle Lichtfeldti (kes on samuti, mitte Panso-kooli kasvandikud) tasemeni on veel ikka uskumatult pikk tee. Hääl on tal ju selge ja kõlav, isegi diktsiooniga pole probleeme, kuid puudu jääb nagu sellistest elementaarsetest näitlejaoskustest. Tema lavalolek suuremalt jaolt mõjus nagu kooliteater. Aga õnneks, kui kõrval on Tedre ja Rekkor, siis teda eriti tähele ei pane ja ei peagi temale eriti tähelepanu pöörama. Ma üritasingi etendust jälgida sellise valemi järgi, et kui laval oli Lii Tedre, siis jälgisin teda. Kui teda polnud, siis Piret Laurimaad, kui teda polnud, siis Piret Rauka, kui teda polnud, siis Jaan Rekkorit, kui teda polnud, siis Ago Andersoni ning viimases hädas ka Ireen Kennikut. Valem töötas hästi.
Ja nagu täpina i-peal, oli sellel etendusel ka väga hea lõpp. Palju mõtteid äratav ning omamoodi ka kurb. See viimane lause:"Eks ma õpin armastama külma" on ju tõlgitud inglise keelest:"I will learn to love cold". Kuid seda "võib" inglise keeles võtta ka kahemõtteliselt, ehk siis "Eks ma õpin külmalt armastama". Mis keeleliselt on kummaline ning kontekstiväliselt arusaamatu. Kuid mina oma vaimusilmas, näen et ta just seda mõtleski Rekkori tegelaskuju vastuseks. Väga õnnestusnud lavastus!
Lisaks Kalmet on ka "veest" teinud tegelase, seda on nii füüsiliselt kui heliliselt tipitud sisse ja see võis ka mõnele mõjuda allegoorilisena. Kuid minu meelest lihtsalt osavalt pealkirjas esinenud "tegelane" on toodud "kõrvaltegelasena" sisse.
Pärnust koju sõites läks veel tubli pool tundi muljetamiseks ning tükis äratatud mõtete arutamiseks. Ja oleks ka edasi läinud, kui meie jutuajamisi poleks häirinud üks vapustav vahejuhtum (ehk tegemist libeda, pimeda ja ühe madala kraaviga).
Etendusest kirjutab ka Hannele "Püüne pealt", talle meeldis see veelgi rohkem...kuigi ka minule meeldis väga-väga.
Hinne 4+

Haigla, puutöölaud, teatri-, kasvuhoone- ja muud plaanid

Elu esimene Rootsi haiglas veedetud öö on selja taga! Ei olnudki nii hull kui arvasin. Kustusin juba poole ühe ajal. Aga mis peamine, järgmisel hommikul ütles arst, et P-l on tervisega tip top! Kurgumandlid on suured, aga nendele pidavat ta järgi kasvama. Suur kivi langes südamelt. Muidugi probleemiks on ikka see, et ta peab õppima oma nina kasutama ja eelkõige õppima läbi selle hingama. Aga ka selles loodan ma aja peale...küll ajaga õpib.


Ja kohe saab Eeeeeeeeeestiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!! Ma ei jõua ära oodata. Viimasel ajal on jälle koduigatsus kasvanud lakke! Olen juba ahminud endale Piletimaailma ja Piletilevi kaudu piletid Pärnu Endla tükile Vee mälu, Linnateatri tükile Murdlainetus ning Rakvere teatri tükile Johannese passioon. Esimene ja "eriti" viimane neist kolmest on olnud mu "wish-list"-i tipus juba pikalt, kuid siiani on ikka veel nägemata. Ja kõigele lisaks katsun veel ära näha ka Ugala Runar ja Kyllikki. Ambitsioonikad plaanid, arvestades sellega, et kõigele lisaks lubasin K-le, et parandame kasvuhoone ära! Ja meil on vaja osta ja paigaldada uued liistud, ja samuti klaasid. Ja kõigele lisaks, ehk eelkõige peab tegema ka igapäevatööd. Ja lastega minema kinno Hortonit vaatama. See pidi Eesti näitlejate poolt dubleeritud olema. Ning muidugi tahaks ka lugeda. See "Berliin Alexanderplatz" ei võta kohe kuidagi vedu. Ometi see telesari, mis kunagi sai televiisorist nähtud oli väga väga hea ja raamat ise samuti üks "sajandi tippteoseid".


Lõpetuseks aga mälestus P uuest vidinast, ehk puutöö tegemiseks vajalike asjade nimistusse on lisandunud midagi uut! Siiani olid tal puunuga, naaskelnuga, lusikate tegemise nuga, haamrid, vasarad, naelad, tööriistavöö koos vajalike vidinatega, saed ja nüüd siis ka...


Siin on P oma "uue" Black & Decker töölauaga. Õpipoiss (õigemini õpitüdruk) vaatab pealt ja imetleb ning tahab ise ka "masinate" ligi pääseda. Ei tea mis naabrid arvavad, aga samas kui ta seal kobistab oma asjadega ja uks on kinni, siis kõrvaltuppagi pole mitte midagi kosta. Nii tugevad ja helikindlad on need Stockholmi vanade majade seinad.


Tänane mõte nr. 1: Kui lastele varakult süstida kätega meisterdamise rõõme, kas see kandub edasi ka täiskasvanu ellu. Sama on ju lugemisega, et eks need loevad, kes ka lapsena lugesid, Või on ka neid, kes on järsku täiskasvanuna avastanud enda jaoks raamaturõõmud? S on praegu 12 ja talle väga meeldib kududa ja lugeda, aga me oleme üritanud talle juba eelkooliealisest saati nii käsitööd kui raamatuid ette sööta ja soovitada... näis kuidas järgnevatega läheb ja kauaks seda kestab... kas kõik teismelised "keeravad ära"? Ma usun, et keeraks suurema tõenäosusega, kui näiteks praegu ikka veel S-le peale pushida, et "loe omet" või "kunagi sa armastasin kududa, miks Sa enam ei koo"... siis tekiks trots ja "teismelise vastuhakk". Aga kui on varakult juba sellele teele suunatud, siis nüüd ei peagi enam ju "push"-ima. Ja jääb see pealepressimisele vastuhakk ära. Ei tea, eks näis.

I'm not a complete idiot. Some parts are missing.

Istun siin Karolinska haigla 8.korrusel ja ootan kuni P. magama jääb, et siis õed kohale kutsuda. Tal lihtsalt ei tule und. Võõras koht. Täiesti arusaadav. Ega ma ei usu isegi, et täna magama jään. Kuid vinge Wifi on siin haiglas ja jube mugav! Seega igavust tundma ei pea.

Ülal on näide meie uue Canon EOS-400-ga tehtud fotodest. Viimased päevad on üks pidev fotomaania. Kõiksugu loodus, arhitektuur, lapsed ja mis iganes, kõik läheb mälukaardile. Kõik. Klõps ja klõps.

Siin veel "meie tänava lumikellukesed, ütlevad tere tali" sest täna sadas Stockholmis paksult lund:

Tänased tobedad mõtted:

Kas vee all on võimalik nutta? Kuidas leiutati lehma lüpsmine?

Esimese vastus on kindlalt jah, aga teise kohta käib see "postituse pealkiri"....

Dieet, Rootsi eurovisiooni finaal ja laste kool

Esimene dieedinädal on seljataga. Sain inspiratsiooni "Biggest loser" saatest ning eelmisel esmaspäeval kaalusingi ennast ära. Nüüd terve nädal aega ei söönud pärast kella 18.00 ning nädala jooskul sõitsin ka kolmel korral rattaga, iga kord vähemalt üle 1000 kalori maha, ehk kokku umbes 100 km.
Täna hommikul oli siis esimene "suur kaalumine". Ja kaal kukkus nädalaga 2,36%! Kilodena on see väike, aga kui võtta, et peaaegu kaks ja pool protsenti, siis päris hea. Aga kahtlemata on see natuke almarmeeriv, kuna tegemist oli ju esimese nädalaga ning esimene nädal dieedis, peaks ikka keskmisest rohkem kaal kukkuma. Otsustasin siiski, et päris söömata ma seekord ei ole. Söön normaalselt - ühest portsust piisab. Pööran tähelepanu sellele, mida söön ja õhtuti ei söö. Näis kui kaugele nii jõuab...kas kaal kukub edasi või oli see lihtsalt alguse fenomen.

Laupäeval oli ka Rootsi eurovisioon -i finaal. Ette oli ju teada, et Charlotte Perelli võidu koju viib. See laul toob Rootsile kindlasti hea koha ka suurelt eurovisioonilt. See on just selline - midagi Abba -likku, midagi 80ndate või 90ndate algusest, omamoodi võimas discolugu, mis meeldib kindlasti nii põhja, lõuna, kuid miks ka mitte ida inimestele. Ma pakun sellele kindlasti kohta esimese 5 seas. Minu lemmik jäi kolmandaks, aga see, kellele me helistasime ja hääle andsime, ehk siis Sanna Nielsen - Empty room, osutuski lõpuks "rahva lemmikuks" kuid sellest hoolimata oli žürii Charlotte-ile juba nii kõrged punktid ette andnud, et see enam ei lugenud, et Sanna rahvalt nii palju punkte sai. Omamoodi kahju, kuid ma olen veendunud, et lõppude lõpuks Rootsil vedas, et võitis see kes võitis.

Laupäeval käis ka P. Martini sünnipäeval ja talle väga meeldis! Eile, see tähendab pühapäeval tegelesime laste kooli-asjadega. P. pidi õppima luuletust. Ja kuna ma aitasin tal seda teha, siis Arno kombel Tõnissoniga õppides, jäi mulle see paremini pähe:
Fiddelidej, fiddelidej
Flugan och humlan ska gifta sig
De gick till kyrkan och ingen sa nej
Nu är de gifta, fiddelidej!

S.-ile õpetasime hüppamist, sest ta ei taha kõrgust hüpata. Tal lihtsalt pole seda sees. K trükkis hunniku asju miksikesest välja, et ikka Eesti kooliga ka natuke sammu pidada, aga ei taha ka neid lapsi väga üle koormata. Samas kuna siin Rootsis eriti koolis neile õppida ei anta (loe: üldse ei anta), siis pole see midagi hullu.

Kooli koduleheküljele oli üles pandud ka arenguvestluse hinnangud, ehk mis ainetes, mida neist arvatakse. Aga ega seal mingit suuremat uudist polnud. Teame ju isegi oma nublude plusse ja miinuseid. S. ei löö tunnis kaasa, vaid joonistab ja tahab olla omaette, kuid samas rootsi keeles teeb suuri edusamme (see oli küll positiivne ja oluline info!). Ja P ei taha alati osa võtta ja mis kõige huvitavam "räägib rootslastega inglise keeles"!!! Eriti naljakas on see sellepärast, et ega see meie 7-aastane oska inglise keelt rohkem kui rootsi keeltki...see on nii nunnu!!!!
Arenguvestlused ise toimuvad pärast järgmise nädala koolivaheaega, ehk aprilli alguses.

Täna õhtul lähme P.-ga haiglasse (nina-uuringutele üle öö) ning neljapäeval laevaga Eesti!!!!!

Kulka kirjandusauhindade võitjad, Jumper, Dan in real life ja Martin McDonagh

Ilukirjanduslik proosa
Ene Mihkelson„Katkuhaud”
See oli ka minu valik. Sama hästi oleksid võinud võita ka Kivirähk või Kaplinski

Luule
Kivisildnik „Sumo”
See oli ka minu valik. Kuigi Kangro oleks ka võinud võita

Näitekirjandus
Andrus Kivirähk „Voldemar”
See oli ka minu valik. Jeeeeee!!!!! Läks õigesse kohta!

Laste- ja noorsookirjandus
Ilmar Trull„Järvevaht ja joogivesi”
See oli ka minu valik. Ja just nimelt see auhind tegi mulle kõige rohkem rõõmu! Trull on niiiii seda väärt!!!!

Esseistika
Tõnu Õnnepalu„Flandria päevik”
See oli ka minu valik. Kuigi ka Kull oleks võinud võita oma Oskar Luts -uga.

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Ly Seppel Orhan Pamuk „Lumi”
See oli ka minu valik. Igati võitu väärt!

Tubli žürii oli tänavu! Uskumatu tabamus!

Tänane mõte nr.1:
Miks Hollywood ikka toodab selliseid mõtetuid, vigadest kubisevaid action-filme nagu "Jumper" (Eestis on selle pealkirjaks vist "Hüppaja"). Okei, ma saan aru, et raha teenimiseks, aga raha võib teenida ju ka selliste toredate ja südamlike filmidega nagu näiteks "Dan in real life".
(Näitena on toodud kaks viimast filmi mida vaadanud olen, samas on ju ka Dan in real life -tüüpi filme tehtud varem korduvalt, aga mina leidsin ikka selle enda jaoks uue ja hea sellest üles. Seevastu Jumper, mis kestis kõigest tunni ja 20 minutit, kestis minu meelest tunni liiga kaua. Ehk siis ma haigutasin pidevalt ja ei suutnud oma silmi uskuda, kuidas vaatajat alahinnatakse. Hayden Christiansen on ka üks kangemaid ja kehvemaid tänapäeva noori näitlejaid. Pole temalt veel ühtki head rolli näinud ja ikka teda veel kasutatakse. Uskumatu! Oleks pidanud Roeper -it uskuma ja Jumper -it mitte vaatama. Hetkel tahaks kõige rohkem näha filmi "In Bruges", mille on kirjutanud üks mu lemmikuid näitekirjanikke Martin McDonagh. See hallpea on minust vaid 3 aastat vanem, aga millised fantastilised näidendid ta on jõudnud juba kirjutada! Eestis on need kõik ära lavastatud: Padjamees NO99-s, Mägede iluduskuninganna Vanemuises, Inishmaani igerik Linnateatris, Inishmore-i leitnant Draamateatris ja Connemara.Üksildane lääs - mis on minu teada kaks erinevat näidendit üheks kokku köidetud - Rakvere teatris. Vapustavad tükid, kas pole?)

IKEA, kingitused ja munadepühad

Käisime täna IKEAs, sest eile saatsid nad mulle sealt kirja, et 14.-16.03 toimub lao tühjendusmüük. Tutkit. Võibolla mõned uued asjad olid allahinnatud, aga siiski ei mingit "lao tühjendust" küll õhus polnud. Samas reklaamis oli ka selline sobilik laud läpakale voodi kõrvale, mis maksis alla 80 krooni, ehk siis sõit läks asja ette. Ja muidugi sai sealt ikka igasugu träna veel kaasa tassitud. Lisaks läheb P homme jälle ühele oma klassivennale sünnipäevale (alles eelmisel nädalal käis Hampus -e sünnipäeval) ja saime ka Toys 'R Us -ist temale kingitused võetud. Patareidega toimivad, lennutatavad helikopterid; mingi mäng, kus lehti tuleb puu küljest võtta, kuid see kelle lehevõtust hüppavad putukad puu seest välja - on kaotanud. Ja siis veel kummist sisalik, mida P oli koolis suure suuga Martin -ile lubanud. Võibolla sai natuke palju, aga oli kohe selline kingituste tegemise tuju.

Lisaks käisime muidugi toidupoes ja P. koolis oli Cafe, ehk käisime temaga koos käsitööd tegemas. Tegin karvastest traatidest ämbliku ja P. sõber, see sama Martin, tahtis seda endale. Muidugi sai ta selle. Lisaks tegime P.-ga koos tibu ja talle suled sappa ning mütsi pähe. P. sõi kooki ja me kõik jõime mahla. Üks omapärane tüdruk, umbes 5 klassist kudus seal midagi ja küsis miks S. kaasa ei tulnud ja rääkis veel meiega juttu. Maria, kes on pool kreeklane, pool eestlane - temalt küsisin, et kas ta hoiab eurovisioonil Rootsile, Kreekale või Eestile pöialt. Tema vastas, et Kreekale ja Eestile. Ehk siis ei loe see, kus elad, loevad juured.

Tänase päeva mõte nr.1: Enam üldse ei mäleta, kas Nõukogude ajal oli SUUR REEDE vaba päev või mitte? Ometi Vene ajal ju kiriklikke pühi ei peetud ja koolis oli sellel ajal tavaliselt vaheaeg, aga kas see oli muidu ka kalendris "punane päev"? Mitte ei tule meelde.

Meie peres on kunstnikke nii mis kubiseb

See on S-i nägemus Corpse Bride -st. Mulle eriti meeldib see punane silma ümber. Rinda tulistatud (või pussitatud?) tütarlaps otsimas...keda? Mind? Sind?Verine baleriin, kes ei suuda tantsimist lõpetada ja sellepärast hakkab veri juba läbi naha tema riietesse imbuma.
See on minu isiklik lemmik. Joonistuse nimi on UNREACHABLE. Kunstniku enda pandud nimega joonistuse seletab ta lahti oma koduleheküljel, mille lingi leiab Links-ide alt. Kuid nii liblikad kui nende püüdmine on minu jaks sama müstilised, kui see, et kuidas minu pisikene S on nii andekaks saanud ja muudkui paremaks läheb!

Selle foto võttis K eelmise aasta sügisel, kui me siin Stockholmis metsas mustikal käisime. See pea pöidla suurune põrnikas rändas mustikate ja pohlade vahel ning otsis endale Pöial-Liisit.

Täna tööle tulles... ehk Vene Politsei, Rootsi eurovisioon ja Rihanna kontsert

Ma käin kontorisse jala tööle. Kodust on umbes 3 kilomeetrit siia ja selline paras, natuke üle poole tunni kestev jalutuskäik "avardab silmaringi ja arendab ka ühtlasi sääremarju". Selle poole tunni jooksul saab ikka tavaliselt näha midagi kummalist või tegeleda natuke mõtlemisega.

Tänane nr.1 mõte ongi järgmine:
Kas dieeti pidaval inimesel, kes eriti tavalist või mulliga vett ei armasta - on mõistlik juua lõuna kõrvale pool liitrit apelsinimahla, mis annab u. 200 kcal või pool liitrit dieet-koolat, mis annab kokku 5 kalorit? Selge ju see, et tervislikkuse mõttes on apelsinimahl alati parem variant, aga kui soovid kaloreid - mitte nii palju sisse kulistada. Mäletan kellegi targa lauset: inimene peaks hoiduma kalorite sisse joomisest ja kilod kukuvad iseenesest...

Kui ma oma hommikuse salati ostsin raudteejaama vastas olevast "Mestarens sallader", mille krevetisalat muideks viib lausa keele alla, eriti kui sinna peale kallata natuke vinegretti ja sinihallitusjuustukastet, siis sõitis minust mööda punane auto nimega Vene Politsei, ehk maakeeli Ryska Polisen. No toho tonti...siin Rootsis... natuke maad edasi kõndides ilmus see auto jälle välja, nagu jälitaks ta mind. Kuid siis see linnalegend sai ka kohe purustatud. Lugesin täpsemalt ja tegemist oli hoopis Ryska Posten -iga, ehk Vene Post-iga. Ikkagi kummaline.

Oh ja pagan...Rootslased teevad jälle juba võitjat valmis oma eurovisioonile, enne kui finaal on toimunud - räägivad kõik, et võidab Charlotte Perelli - Hero....see on täpselt nagu iga aasta. Nii igav. Just nimme sellepärast hoian ma seekord pöialt Bodies without organs laulule Lay your love on me ja Sanna Nielsen -i laulule Empty room. Aga tõele näkku vaadates on see Charlotte-i laul päris sobilik suurele eurovisioonile ning tõenäoliselt saaks suurelt võistluselt korraliku tulemuse. Laupäevases finaalis, mis on muideks ka Eestis nähta Rootsi TV4 kaudu, esineb Charlotte esimesena ja Bodies without organs viimasena.
Minu top on:
1. BWO - Lay your love on me
2. Sanna Nielsen - Empty rooms
3. Charlotte Perelli - Hero
4. Nordman - I lågornas sken
ja ülejäänud laulud mulle eriti ei meeldi.

Eile õhtul esines Stockholmis Rihanna. Ja muidugi kõik lehed täna sellest ka pasundavad. Pealkirjad varieeruvad "Täiuslikust kontserdist" kuni "Üks biit on ikka puudu". Ehk siis ette heidetakse liigset kalkuleeritust, ülelaulmist ja seda, et mingi kitarririff on igasse laulu sisse pandud, et tantsulisust natuke rokilikumaks teha. Samas, kui ühest suust kiidetakse, et laul "Don't stop the music" võtab kogu rahva täiega tantsima... jah...eks see paljas selle laulu mp3-e kuulaminegi võtab minu küll vähemalt tantsima. Nii kahju, et see nüüd sellel aastal nägemata jäi. Aga tulemas on ju Celine Dion -i kontsert...ja selle pilet on ju juba taskus olemas! See kahtlemata lohutab!

Veel paar kultuuriuudisekildu "tee pealt": Astrid Lindgreni mälestuseks jaotatava kirjandusauhinna ALMA võitis õudusraamatute kirjanik Sonya Harnett ning vanameister Polanski üks mu lemmikfilme Rosemary beebi tehakse USAs uuesti.

Viimase 10 aasta Eesti teatri top 100 (1998-2007) TOP10

Ja ongi saamas lõpule see viimase 10 aasta teatritükkide maraton. Kahtlemata pole see täiuslik top, sest ma olen näinud ainult kaduvväikse osa kõikidest tükkidest. Eriti mis puudutab aastaid 1997-2000 ning eriti Tallinnast väljaspool antud etendusi. Siinkohal on paslik vabandada sellepärast. Ja tänu telelavastustele ja televisiooni poolt üles võetud tükkidele täieneb see nimekiri kindlasti. Näiteks avastasin ma just, et mul on kunagi lindistatud teatriõhtu "Arkaadia". Vaatasin kunagi selle algust ja see oli väga väga hea. Aga millegipäerast jäi see tookord pooleli ja sellepärast ei leia seda etendust ka minu tabelist.



Tabelit kirjutades tekkis mõte, et võiks koostada ka rollisoorituste edetabeli. See tooks välja võibolla mõned muud lavastused, aga tõenäoliselt katavad suurema osa tabelist nende 100 etenduse rollid. Samas võiks ju ka varasemad tükid tabelisse võtta. Jah, see tabel läheb kohe koostamisele...aga enne veel siin on siis see tippude tipp, ehk 10 minu poolt nähtud parimat etendust ajavahemikul 01.01.1998 - 31.12.2007. Olge lahked, keda huvitab...



10. Anna Karenina (Ugala)
Kirjanik: Lev Tolstoi
Lavastaja: Mihhail Tšumatšenko
Toimumise koht: Ugala väike saal
Osades: Triinu Meriste, Priit Võigemast, Aivar Tommingas


Mul on tänase päevani meeles kui sügavale rolli sisse läks Triinu Meriste Karenina rollis. See oli müstiline vaatepilt, vaadata teda kummardamas, kui tükk on lõppenud ja näha, kuidas ta veel ikka on Anna, mitte Triinu. Kui raske on ikka see näitleja amet! Selline andmine, enese ületamine, mitme elu elamine. Triinu Meriste muutuski selle tükiga minu jaoks "heaks näitlejaks". Enne seda ma tavaliselt olin õnnetu kui tema nime kavalehest nägin. Aga see oli täiesti omaette klass. Lisaks kõik muud lavastuse komponendid. Kunstnikutöö, lavastus tervikuna, kõik teised näitlejad, eriti kaks Anna elu meest ning Maria Soomets ja Vilma Luik!!! Ilmselt see, et lavastajaks oli venelane, on selles tükis kuidagi eriliselt hästi tabatud ka seda vene aadli-ajastu hinge. Täiesti suurelamus, nagu kõik ülejäänud 9 sellest top 10s.


9. Tõde ja õigus. Teine osa. (Linnateater)
Kirjanik: A.H. Tammsaare
Lavastaja: Elmo Nüganen
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Elisabet Tamm, Aivar Tommingas, Argo Aadli


Üks järjekordne Linnateatri suurlavastusi, nagu Kuritöö ja Karistus, Musketäride tükid, Tõe ja õiguse 4.osa ja suurem osa Põrgusaali ning Siseõue tükkidest. See etendus oli umbes 5 tundi ja samas oli see mu elu kiireim 5 tundi, sest kogu etendus haaras mind nii enda sisse, et seda on raske sõnul kirjeldada. Kõik oli kuidagi täiuslik. Muidugi, kahju oli esialgu et Üksküla pole Maurus. Kuid olles ära näinud Tommingas-e Mauruse, siis ei usu, et sellest paremini võibki Maurust teha. Jah, sama hästi kindlasti...tegi seda ju filmis Ants Eskola. Kuid tänaseks päevaks olen näinud ka Aarne Ükskülaga versiooni ja tõesti...nad kõik kolm on täiesti samal tasandil. Eskola ja Üksküla Maurused natuke omavahel sarnased ja Tommingase Maurus natuke teistsugusem, kuid kõik kolm on vapustavad. Kogu poiste kamp oli top tase ja samuti Elisabet. See kogu etendus on selline klassika! Kuid millegipärast läks mulle eriliselt hinge Rain Simmul. Ma pole teda kunagi paremas ja sobivamas rollis näinud. See on midagi täiesti erilist, mida ta selles tükis teeb. Täiesti vapustav! Aga kogu selle tüki värskematest emotsioonidest võib lugeda minu aasta tagustest postitustest. Ka siis olin ma endast väljas, samuti nagu praegu seda vapustavat taset meenutades.


08. Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud (Rakvere teater)
Kirjanik: Tom Stoppard
Lavastaja: Hendrik Toompere jr.
Toimumise koht: Padise klooster
Osades: Marko Matvere, Üllar Saaremäe, Ülle Lichfeldt, Tarmo Sõmer, Toomas Suuman


See Padise kloostris ja kloostri siseõuel etendunud tükk võlgneb oma fantastilisuse oma näitlejate meisterlikkusele. See sõnade mäng Matvere ja Saaremäe vahel, seda ei ole võimalik kirjeldada, seda pidi ise "kogema". See mis toimus seal kloostrivaremete vahel, see kõik on kui üks suur unenägu. Üllar Saaremäe liikus minu silmis tänu sellele tükile "heade näitlejate" hulka. Enne ei meeldinud ta mulle kohe mitte üldse. Aga selles lavastuses ei jäänud ta ühele mu lemmiknäitlejale - Marko Matverele mitte grammigi alla. Lisaks see õukond ja tegelikult lavastuslikud efektid - täiesti klass omaette.



07. Kured läinud, kurjad ilmad (Draamateater)
Kirjanik: Eesti elulood
Lavastaja: Merle Karusoo
Toimumise koht: Eesti Draamateatri väike saal
Osades: Kersti Kreismann, Andrus Vaarik, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Jüri Aarma, Maria Avdjuško, Katrin Saukas



Merle Karusoo on teinud nii tänuväärse töö nende elulugude kogumisega. Selles etenduses on kuidagi eriline õhkkond. Muidugi on esitatud lood väga huvitavad, koomilised, kurvad ja muidu "elavad" pildid päriselt sündinud sündmustest, kuid kõigele lisaks on need eri vanuses inimste filoosofilised või maailmavaatelised lood. Selline dokumentaalne teater mõjub kuidagi eriliselt ning on minu meelest väga oluline. Eriti meeldis mulle Vaariku seksihaige vanamees, aga samas ka kõik ülejäänud. See oli ka ehk esimene tükk kus ma nägin Katrin Saukast. Merle Palmiste Liidu koondise dressides, tundus alguses, et ta on mees, sest seisis teiste varjus. Mait Malmsten oli alles poisike, kuid täiesti võrdväärne partner vanematele kolleegidele. Kuid etenduse täht on ikkagi Karusoo, kes selle kõik on nii heaks etenduseks suutnud siduda.



6. Ay Carmela (Linnateater)
Kirjanik: Jose Sanchis Sinisterra
Lavastaja: Lembit Peterson
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Elmo Nüganen, Anne Reemann


Kurb komöödia mehest, kes on kaotanud oma naise. Kuid kes ikka ilmub talle vahest teispoolsusest... Tõeline pärlikene, kus Anne Reemann näitab milleks kõigeks ta võimeline on. Ma nägin teda seal tantsu vihtumas, kui ta rasedus oli juba üpris kaugel. Kuid suurepärase näitleja mängust ei loe sellist asja kunagi välja, nii ka Anne puhul. See tükk pakub nii palju avastamisrõõmu, sest nii mõnedki asjad on ridade vahele kirjutatud ning mitmed asjad jäetakse vaataja oma tarkuse meelevalda. Ja lõppude lõpuks ikkagi milline paar nad kahekesi olid! Sellist keemiat laval võivadki ehk pakkuda ainult abielupaarid. Kõik oli nii viimseni paigas ja vapustavalt kurb või siis jälle omakorda naljakas, et teist sellist tükki ei saa vist kunagi olema, kus suhteliselt suure lava täidavad niimoodi ära kõigest kaks näitlejat. See etendus selles etenduses ei unune samuti mitte kunagi. Aitäh Anne, aitäh Elmo, aitäh Lembit! Ay Carmela!


5. Põrgu wärk (R.A.A.A.M)
Kirjanik: Mart Kivastik
Lavastaja: Henrik Toompere jr
Toimumise koht: Viinistu katlamaja
Osades: Mait Malmsten, Margus Prangel, Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Tiit Sukk, Sulev Teppart, Raimo Pass


Kuigi see tükk tuli välja pärast "Külmetavat kunstnikku", nägin mina PW-d esimesena. Ja see vapustav Kivastiku know how ja oskus see teatriks kirjutada võttis mu ikka esimese hooga päris pahviks. Lisaks terve rida auhindu, mis see tükk on kokku korjanud, on seda ülistanud ka kõik, keda tean, et on käinud seda vaatamas. Nüüd sain õnneks ka tänu ETV Teatriõhtule selle endale linti. Kogu see Tassa, Triigi, Wiiralti ja teiste Pallase asutamise juures olnud tegelaste kamp oli ama värvirikas ja põnev kui kunst ise. Kuid minu jaoks jäid meelde kõige eredamalt Tuglas ja tema Elokene. See tükk tegi ka meist Margus Prangel-i fännid. Ennem teda nagu ei mänganudki eriti, aga siin puhkes ta õide. Ning seda sama võiks öelda ka Harriet Toompere kohta. Eriti oluline oli minu jaoks näha nii seda kui KKP-d esimesest reast. Nii tekkis tunne, et oled ise ka selles kambas sees ja selles ajastus. Loodan, et Kivastik kirjutab veel ja veel selliseid huvitavaid tükke ning see sama kamp lavastaks ja näitleks veel Viinistus. See on midagi erilist!


4. Kolm õde (Draamateater)
Kirjanik: Anton Tšehhov
Lavastaja: Mikk Mikiver
Toimumise koht: Sagadi mõis
Osades: Maria Klenskaja, Angelina Semjonova, Külli Koik, Aarne Üksküla, Tõnis Mägi ja peaaegu terve Draamateatri trupp


Ikka need kolm õde igatsemas Moskvasse. Kuid millised näitlejannad, näitlejad, täielik unistuste trupp. Liskas veel see koha hõng, mis mängis ise juba rolli etenduses. Intiimne, muusikaline - Tõnis Mägi ja Angelina Semjonova andsid nii palju oma vene romanssidega sellele tükile juurde! Nägin seda siis, kui seda mängiti vist juba kolmandat suve...ikka vaatajate soovil ning kõik etendused ju müüdi täiesti välja. Mis iseenesest on ka ju teiste top 10 tükkide saatus olnud. Kogu see Draamateatri punt, kes tookord seda tükki tegid, hingasid kui sama õhku ning olid kui just need venelased Tšehhovi näidendist. Ja seda juhtub juba päris harva, kui unustad teatris aja ja ruumi. Sellist taset Eesti teatris näeb ja kohtab väga harva, ehk terve elu jooksul siiani paarkümmend korda tuleb ära, kuid viimasel ajal üha harvemini. Mulle tundub, et klassika on tõeliselt klassika. Ega ilma asjata peeta ajahambale vastu, peab olema midagi erilist ning Kolm õde on seda kindlasti. Ning sama teater on ju ka paarkümmend aastat varem Šapiro käe all samuti saavutanud sellise absolutse taseme selle sama tükiga. See on täiesti vapustav saavutus iseenesest. Draamateatri viimase 10 aasta absoluutne tipplavastus!


3. Niskamäe kired (Ugala)
Kirjanik: Hella Wuolijoki
Lavastaja: Peeter Tammearu
Toimumise koht: Ugala suur saal
Osades: Leila Säälik, Maria Soomets, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Hilje Murel, Karol Kuntsel, Carita Vaikjärv, Priit Võigemast ja terve Ugala trupp


Pronksikohal on Ugala viimase 10 aasta vaieldamatult parim tükk minu meelest. Wuolijoki tekst on nii mahlakas. Kergelt ajastukohane seebiooper, kuid igati kunstipärane. Lavastaja on leidnud mõnusad lahendused kasutades aastaarve ning leiutis ning tähtsaid sündmusi verstapostidena. Kadri Lepp ja Leila Säälik Loviisa rollides on tõeliselt tabav leid. Ja kui hea oli Maria Soomets Heta rollis! See on täiesti mõistusevastane, kuidas üks teatritükk võib olla nii hea! Parem isegi kui suurem osa raamatuid, mis ma lugenud olen. Soome hing on nii lähedane Eesti omale, et see tunduski nagu kõik oleks toimunud kusagil Eesti külas. Ja eks kahtlemat aole ju neid küla-tükikisei nähtud ka, kuid sellepärast just ongi Niskamäe kired eriline, et siin on saavutatud täiesti enneolematu tase. Ma tundsin nii kaasa, elasin kaasa ja kogu tee tagasi Viljandist Tallinnasse, me vatrasime rääkida sellest tükist. Terve tee ning vahest siiani meenutame veel tagasi, kui võrratu see etendus oli!


2. Isad ja pojad (Linnateater)
Kirjanik: Ivan Turgenjev
Lavastaja: Adolf Šapiro
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Lembit Peterson, Marko Matvere, Indrek Sammul, Anne Reemann, Aarne Üksküla, Epp Eespäev, Piret Kalda


Alustades kunstnikutööst, näitlejatest, muusikast, helist, valgusest lõpetades lavastajatööga. Kõik on täiuslik! Mul ei ole lihtsalt sõnu, sest sõnadest ei piisa kirjeldamaks seda elamust, mille see tükk annab. Ja annab terveks eluks kaasa! Mikiver, Üksküla, Matvere, Sammul, Reemann, Pang, Kõre ja kes kõik veel sellel vapustaval karvasel valgel Põrgulaval. Ainulaadne! Klassika!


1. Karin.Indrek.Tõde ja õigus.4.osa (Linnateater)
Kirjanik: A.H. Tammsaare
Lavastaja: Elmo Nüganen
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Hele Kõre, Indrek Sammul, Anu Lamp, Argo Aadli, Andres Raag, Helene Vannari, Allan Noormets, Piret Kalda


Ma armastan Tammsaaret.Ma armastan Elmot.Ma armastan Helet.Ma armastan Indrekut.Ma armastan Tõde ja õigust.Ma armastan Andrist.Ma armastan Kristinet.Ma armastan Triinu.Ma armastan Riinat ja Jaaku.Ma armastan Kevinit.Ma armastan Eppu, Enet, Piretit, Anu, Marjet, Annet, Ursulat, Helenet, Argot, Marti, Allanit, Andreseid, Agot, Raini, Margust, Marti ja Ardot.Ma armastan Põrgulava.Ma armastan Linnateatrit!
Enam paremaks minna ei saa. Võib saavutada sama, kuid enam mitte paremat (näiteks G.Malviuse lavastus Jüri Krjukov -iga peaosas - Ämbliknaise suudlus - Eesti Draamateatris, 1994). Olles lugenud raamatut just äsja enne teatris käimist, jooksis pilt kogu aeg silme ees. Üpris lähedane romaanile, kuid rõhuasetused ja lavastuslikud efektid on vapustavad. Küll ma mõtlesin, et kuidas see trammi alla jäämine lahendatakse - perfektne! Vapustav! Uskumatult hea! Absoluutne tipptase! (Lisa võib lugeda eelmise aasta alguse postitusest).

Viimase 10 aasta Eesti teatri top 100 (1998-2007) kohad 20-11

Ongi kätte jõudnud need kõige magusamad kakskümmend kohta. Top 20 koosneb 8 Linnateatri tükist, 4 Ugala tükist, 2 Draamateatri ja 2 R.a.a.a.m-i tükki, lisaks veel etendused Rakvere teatrist, Vanemuisest ja paar projektiteatri etendust. 3 neist kõigist on muusikalid. Vähemalt kolm neist kaheskümnest on esietenduse saanud eelmisel sajandil. 6 tükis mängib Marko Matvere, 5 tükis Rain Simmul, 4 tükis Aarne Üksküla, Argo Aadli, Hele Kõre, Allan Noormets ja Maria Soomets. Kokku 9 tükis osalevad näitlejad lavaka 20. lennust. 7 lavastust on "suve-etendused". 3 etendust on lavastanud Elmo Nüganen. 9 etendust 20-st on etendunud mujal kui teatrimajades. 5 etendust olen näinud Linnateatri Põrgulavalt. 5 etenduse tekstid on kirjutanud venelased, 8 etenduse tekstid pärinevad eestlaste sulest ja ainult 4 etendust on tõlgitud inglise keelest, ülejäänud kolm pärinevad itaalia, hispaani ja soome keelselt põhjalt. 7 tükil on komöödia sugemeid kuid 10 neist võib kindlasti nimetada tõsiseks draamaks. Vähemalt 5 tükki võiks pidada klassikaks, kuigi kõik 20 on minu jaoks klassikud ja on ära teeninud aplausi ja seisvad ovatsioonid! Eestis tehakse ikka pagana head teatrit!!!!!!!!!!!!

20. Ronk (Linnateater)
Osades: Elisabet Tamm, Priit Võigemast, Argo Aadli, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Alo Kõrve, Veiko Tubin, Mart Toome, Tõnn Lamp

Esimene asi, mis meenub seoses Rongaga on värvikad kõrvaltegelased. Priit Võigemast mitmes rollis, nii hobu, külanaine kui kloun, Veiko Tubin nii tuvi, kui eriti prillipapa tähtis kuju (tegelase nime kahjuks enam ei mäleta), kuid ka kõik ülejäänud. Ilusad kostüümid, uhked dekoratsioonid (suur laev). Ja tõesliselt koomiline tekst. Nii kahju, et ei taibanud lapsi kaasa võtta seda vaatama, sest see tõesti oleks neile väga meeldinud.

19. Tšapajev ja pustota (Linnateater)
Osades: Alo Kõrve, Rain Simmul, Andres Ots, Marko Matvere, Allan Noormets, Evelin Pang, Hele Kõre, Ago Roo, Argo Aadli

Uus mees teatris - Mart Koldits - ja nii vinge asjaga saab kohe hakkama. Tegemist on väga laiahaardelise ja raske tekstiga. Pelevin on selle kirjutanud ju raamatuks, mitte näidendiks ja Koldits on teinud sellest imelise vaatemängu. Sürr nagu ta on ja muidugi osalt nalju on võimatu teatrilavale tuua. Kuid ometigi on palju head ja paremat siin olemas. Kogu see reis läbi selle etenduse oli kui mingi imeline road-show. Kus mitmeid elemente kasutatud ning kunstnikutöö oli samuti vapustav...kui õieti mäletan, siis võitis ka teatriliidu aastapreemia. Haruldane ettevõtmine ja haruldane lavastus. Täiesti originaalne!

18. Evita (Vanemuine)
Osades: Siiri Sisask, Veikko Täär, Liisi Koikson, Kaire Vilgats, Aivar Toomingas, Tõnis Mägi, Lauri Liiv

Muusikaline maiuspala, mis kanti ette Tartu raekoja platsil. Väga uhked dekoratsioonid ja vapustav Webber-i muusika. Lauljad uskumatult head! Siiri Sisask on kindlasti kõige Evitaliku Eesti naislauljatest, kuigi Madonna -ni ta ei küündinud, rääkigu meedia mis iganes. Aga noh, on ka suur vahe...film ja lava on kaks täiesti ise asja. Ühe heli tehakse ju stuudios. Seega ei ühtki miinuspunkti kogu tükile. Liisi Koiksoni esitatud kurb ballaad on mu üks lemmikuid kogu Evita-s. Minu jaoks oli Aivar Tommingas tõeline avastus alles selles tükis muusikalitähena. Ja Vilgats, Liiv ja muud vingel tasemel nagu alati. Täär ehk ei oleks ainuke, kelle kallal nuriseda, aga kõige muu valguses ajas tema ka asja ära. Kui ma ei eksi, siis selle lavastas Tiit Ojasoo, kes sellel ajal oli veel alles üsna uus tegija. Väga värskete lähenemistega ja muidugi etenduse toimumiskoht andis palju juurde! Tütar käis kaks korda järjest vaatamas...tal sai sellest alguse üks tema fänlusperioode...ehk siis Evita ja Argentiina...

17. Sild (Linnateater)
Osades: Liina-Riin Olmaru, Jaan Tätte, Ene Järvis, Marje Metsur, Kalju Orro, Helene Vannari, Andres Ots, Rain Simmul

Käisin seda tükki vaatamas kursakaaslastega ning pärast tööd olin ma nii väsinud, et ma ei pannud üldse kokku, et teises vaatuses toimus kõik silla all, ehk siis surnute riigis. Vapustav tükk jälle Tätte poolt kirjutatud. Kuigi parim ta tükkidest asub 12.kohal, siis minu meelest on ta kindlasti koos Kivastikuga Eesti teatrikirjanik number 1. Samuti kiidaks kõiki osatäitjaid...Tätte ju ise astub ka üles omakirjutatud tükis. Kuid eriti vinged on Linnateatri 3 kuldset daami - Metsur, Vannari ja Järvis. Vapustav, lihtsalt vapustav ja täiesti arusaamatu, miks Linnateater rohkem lavastusi kavva ei võta, kus nende talenti ära kasutada. Aga Sild on tõeline pärl, samas nii lihtne, samas nii mitmetasandiline. Super!!!

16. Rongid siin enam ei... (Ugala)
Osades: Leila Säälik, Gert Raudsepp, Piret Simson, Peeter Jürgens, Erni Kask

Näidendivõistluse võidutöö toodid Ugalas lavale vapustavalt hästi. Kurva alatooniga lugu tänapäeva Eesti maakohast. Perekonnalugu, mis puudutab igaüht, kel vanemad või vanavanemad maal elavad või on elanud. Tõsiselt eluliselt soe ja kahtlemata nauditav, eriti Leila, Peetri ja Gerdi mängud. Erni Kask oli sellel ajal toores, kui ma seda tükki nägin, kuid kuna ta osa oli ka pere noorimat mängida, siis see "üle-mängimine" mitte ei häirinud, vaid natuke isegi sobis. Lindil on mul televersioon, kus hoopis Hilje Murel mängib Piret Simpsoni osa. Kuid teatris oli Piret, kes samuti pole just mu lemmiknäitleja, kuid see roll koos Onu Vanja rolliga jäävad tema tähelendudeks.

15. Chicago (Projektiteater)
Osades: Merle Palmiste, Maria Soomets, Marko Matvere, Mart Sander, Silvi Vrait, Erkki Otsmann

Tänaseks päevaks juba üle maailma tuntud muusikal, mis tänu Marko Matverele ikka tehtud sai. kuigi ameeriklasest lavastaja, kes alguses seda tegema tuli - lasi jalga. Ja jumal tänatud, et lasi, sest tulemus oli vapustav! Kuulan siiani tihti seda CD-d, mille kavaga kaasa sain. Eriti Vangla tango -t. Maria Soomets ja Merle Palmiste olid niiiiiii head!!!!! Ning veel kõigele lisaks Marko Matvere ise...Üks parimaid kooslusi, mida ma unistustes ette võin kujutada. Tundub, et nüüd Marko ka kui Ugalas on lavastamas käinud, siis ikka kasutab Maria-t oma tükkides. Aga nad kõik olid seal supertalendid. Silvi Vrait lõi sellist tantsu. Tantsud olid üldse paremad, kui tavaline "Jüri Nael"... Ja kogu see virrvarr ja vapustav eestindus! Uskumatu tase laulukaare all!

14. Külmetava kunstniku portree (R.A.A.A.M)
Osades: Henrik Toompere JR, Aarne Üksküla, Raimo Pass, Liina Vahtrik, Sulev Teppart

Nägin seda etendust Viinistu Katlamajas. Ning alles pärast Põrgu wärk-i, ehk siis minu jaoks oli teine tükk nagu originaal ja see selle jätk...kuigi tegelikult oli ju vastupidi. Selle tükiga tahaks esile tõsta lavastaja mitmekülgsust ja mitmeid huvitavaid lahendeid, mis on leitud koos kunstnikuga... see "Norra pilt" oli fantastiline!!! Ja kõik need "pildikesed" või misanstseenid. Näitlejad olid ka sellise kalikibriga, et enam paremaks minna ei saa - Aarne Üksküla - ükskõik mis ta teeb muutub kullaks. Samuti tundub võib öelda Liina Vahtrik -u kohta. Sest see kunstikriituku osa oli nii mahlakalt koomiline, et ma ei saanud naeru pidama ja kõõksusin mis kole. Ja tekst vajab ikka palju taustauuringuid ja teadmisi. Täiesti uus tase eesti teatritekstides! Lindistatud teatriõhtus oli Vahtiku osas Püssa, kes minu meelest ei ole üldse selle rolli vääriline, olles näinud Liinat seda tegemas...see oli nagu lisaväärtus!

13. Onu Vanja (Ugala)
Osades: Jaan Rekkor, Piret Simpson, Peeter Tammearu, Andres Noormets, Leila Säälik, Anne Valge, Karol Kuntsel

Kaarin Raid -i lavastatud tükile Olustvere lossis, jäime me hiljaks, ehk sisenesime koos näitlejatega. Kogu see Olustveres käimine oli üks sürr elamus, kuid kogu seda seiklust kroonis muidugi etendus ise. Mis oli väga hea ja uskumatu, kui palju andis kõik see hõng seal asjale juurde. Vaheajal Jaana Kukk laulmas vene romansse ja kohvikus sai süüa pelmeene...Maria Soomets, Peeter Tammearu, Jaan Rekkor ja kõik muud olid seal tippvormis. Täiesti eriline õdus õhtu, täiesti erilises kohas! Lisaks eri vaatused toimusid eri kohtades ja see andis mingi sellise erilisuse kogu tükile. Tagatoas olla meeldis veel eriti!
Sellest etendusest sai hea jätku Järelmäng, mida Soomets ja Tammearu esitasid kahekesi ning on juba esinenud käesolevas tabelis. Samuti meeldisid väga kostüümid!


12. Palju õnne argipäevaks (Linnateater)
Osades: Anu Lamp, Piret Kalda, Marko Matvere, Jaan Tätte

Tätte kõrgeimal kohal olev tükk on vapustavalt originaalne, naljakas ja huvitav oma lihtsuses. See, et naine toob oma reisilt suveniiritks koju kaasa teise mehe. See idee on ju situatsioonikomöödiaks lausa geniaalne! Muidugi kõik neli mängivad ka nii vapustavalt, et no kohe midagi pole öelda. Anu Lamp on nii vapustav ja samuti Matvere. Mömm-mehena, kes kardab öösel üks magada ja peab sellepärast Tätte tegelaskuju kaissu ronima...ma naersin nii et silmad märjad. Ja Piret Kalda, pealetükkiva naabrinnana. Nii lahe!

11. Vampiiride tants, ehk Tanz der Vampire (Projektiteater)
Osades: Kaire Vilgats; Marko Matvere; Nele-Liis Vaiksoo; Jassi Zahharov; Katrin Karisma; Bert Pringi; Lauri Liiv; Koit Toome

Siiani minu jaoks ületamatuks jäänud muusikal. Kõige lähemale ehk küündib Estonias kunagi ammu-ammu nähtud Viiuldaja katusel Jüri Krjukoviga. Ja ehk ka siin mõned kohad allpool platseeruvad Chicago ja Evita. Kuid hetke tõsiasi on see, et seda muusikali ületada....ma ei näe, et see oleks võimalik. Polanski filmil baseeruv lugu vampiiridest ja armastusest. Mida kõigele lisaks kroonivad sellised laulud nagu Jassi Zahharovi ning Nele-Liis Vaiksoon esitatud duett - Öölaps ja Kaire Vilgatsi ja Marko Matvere surnute duett ja kindlasti ka Toome ja Gurjevi "Just sellisel päeval". Samuti Jassi soolo, kus ta loetleb aasta-arve...uhhh, külmavärinad tulevad, kui mõelda kui hea see oli! Jumal tänatud, et see on videokassetil olemas...ETV tegi kokkuvõtva etenduse, kus vahele on miksitud ka lavatagust sabinat. Kuid see make-up, muusika ja Pringi Toome tantsuduett ning kõik muu, see on maagiline!!! Kui ma ei eksi, siis siit sai alguse ka Matvere muusikalitähe karjäär...ja Jassi tuli minu teadvusse selle etendusega...samuti ju ka paljud teised...ja muusikalibuum läks minu meelest selle etendusega alles tõeliselt lahti. Ja lavastajaks polnud keegi muu kui Ivo Eensalu. See on tema tippsaavutus ning kahtlemata väga vinge selline! Kas poleks aeg muu "õudus-muusikal" ette võtta? Näiteks Sweeney Todd???

Veel kord "Klass" -ist!!!!

Eesti film Klass jagab Internet Movie Database-is 2007. aastal ilmunud mängufilmide arvestuses TEIST kohta!!!! Kaotades ainult parima filmi Oscarile kandideerinud "There will be blood" filmile. Ning seda teist kohta jagab ta oma keskmise hindega 8,6 - filmiga, mis võitis aasta parima filmi oscari, ehk No country for old men! Klassile on oma hinde andnud üle 1000 inimese ning nende kommentaaride lugemine teeb südame soojaks. Sest üks pisike Eesti film on mõjunud nii ameeriklastele, lätlastele, venelastele kui ukrainlastele (need on kohad, mille kodanikud on oma arvamusi sinna üles riputanud), nii lahe!!!


Müts maha Su ees Ilmar Raag ja samuti kõik noored näitlejad, kes osalesid. Lisaks muusika kirjutaja, operaator ja monteerija, Uskumatu tase!!!

Appiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii täna jälle vanemaks!

Uskumatu, ongi jälle juubel käes. Wäkkk, ma ei taha vanaks saada!!!!!!
Lapsed enne kooli minekut äratasid mind kevadiste tulpidega ja just hetk tagasi tegi Kristin ka silmad lahti, tõusis istukile, andis musi, ütles mõmmi (mis võis ka tähendada "õnne":)) ning kustus taas.

Aga siin on Riina lulla, mis ta mulle tänase päeva puhul saatis...lõpp on minu meelest eriti hea:
Koitis päev nii ilus, karge
kevadiselt lumine :)
Luuletada hea on siin,
sest päike pimestab ja imestab:
K-l on sünnipäev!?
Kuid kus ta on? Miks ei istu ta
seal kus eelminegi aasta?
Näeb vaid kurba ülelaua naabrinnat
kes õhkab kogu rinnast:
Oh oleksid sa siin, siis kallistaks sind
nii kuis jaksaks ja õhku viskaks kui vaid jaksaks :)

Ja Marioni sünnipäevaluuletus minule:
Palju õnne sünnipäevaline,
ära sina täna tööle mine.
Vaata filmi ja söö kooki,
siis sul svenssonite seas lööki.

Oh neid nunnukesi! Kohe hommikust mõtlesid minu peale!!! Nii armas!

Aga nüüd jooksuga tööle!!!

Betti Alver - Tulipunane vihmavari

Ikka vahest jälle tuleb tunne, et tahaks Betti Alver -i Tulipunane vihmavari -luuletust kuulda või lugeda. See on täiesti maagiline! Siin on see kirjas nii nagu Eesti Luule Antoloogia I osa raamatus:

Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku pihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud,
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem, kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma."

Kui kõrgel olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam

Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Pühapäev koos lastega

Eelmine nädal oli suusavaheaeg lastel ja kuna terve nädal läks kiiresti ilma mingi spordita, siis mõtlesin, et pean nad vähemalt viima välja jalutama. Ja kuna juba pikemat aega on mind metroos kummitanud Fjärilshuset -i(http://www.fjarilshuset.se/), ehk Stockholmi liblikatemaja reklaamid, siis mõtelsin, et viingi neid keset vihmast Stockholmi kevade algust, kogema eksootilist troopika-ilma Solnas asuvasse Hagaparki.

Tegemist on pargiga, kus ilusa ilmaga oleks ka muidu tore jalutada ja ümbrust nautida. Kuna aga meil oli külm ja ilm sombune, siis läksime otse liblikate juurde. Näitus koosnes mitmest "hallist". Esimeses olid lihtsalt taimed ja seal oli ka üpris jahe. Teises olid vapustavad suured ning värvilised troopilised kalad. Inimesed muidugi said neid käppida ja solberdada vees kätega. Kalad ujusid ise inimeste juurde, lootuses, et saavad süüa. Suud pidevalt ammuli, tõstsid nad kogu aeg päid veest välja.

Kristin muidugi ehmatas paar korda korralikult, kui kala tuli suure hooga tema sõrmi näksama. Kuid sama hirmul olid ka P. ja S. Lisaks kaladele olid selles toas ka papagoid. Valged kakaduud ja Aafrika hallpapagoid, ehk jakod. Valged istusid kohe inismeste lähedal ning üks laskis ennast sügada tiibada alt. Lisaks olid seal igasugused koledad putukad ja sinised ning kollased konnad. Siin seal lendas ka mõni pisike liblikas.

Kuid alles kolmandas saalis oli tegelik liblikate kodu. Suured laperdavate tiibadega liblikad heljusid läbi inimeste. Mõned väiksemad ja mustad punaste triipudega liblikad olid õite vahel. Elus liblikate lisaks oli kavalalt topitud ilusaid harali tiibadega surnud liblikaid siia-sinna, kes nö "eest ära ei lennanud". Siin sellel fotol on siiski ehtne elus liblikas. suurem kui minu rusikas.

Enne ära minekut sattusime, ka mingisse "Aasia tuppa", kus olid paar sisalikku ja veel troopilisi ilusaid suuri kalu. Ja muidugi harukordseid taimi.

Tore koht, see Fjärilshuset. Umbes poolteist tundi saab kulutatud täiesti märkamatult liblikaid uurides ja kalu paitades. Lisaks on seal ka pood ja kohvik. Poest muidugi tahtis P. uut kummisisalikku, kuid millegipärast minu pakutud kunstliblikate peale ei jooksnud keegi tormi. Sinna lähme kindlasti suvel veel tagasi!

Teatriliidu 2008. aasta Aastaauhindade Nominendid

SÕNALAVASTUSE ALAL
Žürii: esimees Jaak Allik, Mari-Liis Küla, Madis Kolk, Reet Mikkel, Aare Pilv, Pille-Riin Purje, Anneli Saro.

LAVASTAJAAUHIND
Merle Karusoo – „Voldemar” (Eesti Draamateater),
Mart Koldits „Proffet” (suveprojekt),
Kalju Komissarov – „Kangelane” (Endla),
Tiit Ojasoo – „GEP” (NO99),
Kristjan Smeds – „Kajakas” (Von Krahli teater).
Minu hääl: Karusoo - Voldemar

NAISNÄITLEJA AUHIND
Luule Komissarov – Zenta, „Sirelikassid” (Ugala),
Piret Laurimaa – Kelli Lund, „Karge meri”; Arkadina, „Kajakas” (Endla),
Ülle Lichtfeldt – Naine, „Mina, naine” (Rakvere teater),
Hilje Murel – Sille Salu, „Börs ja Börsitar” (Ugala).
Minu hääl: Luule Komissarov - Sirelikassid

MEESNÄITLEJA AUHIND
Roman Baskin – Küürakas, „Sõdur” (R.A.A.A.M.),
Üllar Saaremäe – Cyrano, „Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater),
Tiit Sukk – Voldemar, „Voldemar” (Eesti Draamateater).
Juhan Ulfsak – Treplev, „Kajakas” (Von Krahli teater).
Minu hääl: Tiit Sukk - Voldemar

NAISNÄITLEJA KÕRVALOSA AUHIND
Merle Palmiste – Maria Lebjadkina, „Sortsid”, Gina Ekdal, „Metspart” (Eesti Draamateater),
Tiina Tauraite – Maša, „Kajakas” (Von Krahli teater),
Külli Teetamm – Nancy, „Nõks” (Tallinna Linnateater),
Viire Valdma – Konduktor, „Voldemar” (Eesti Draamateater) ja osatäitmised lavastuses „Rooside sõda” Leigo järveteatris.
Minu hääl: Külli Teetamm - Nõks

MEESNÄITLEJA KÕRVALOSA AUHIND
Ago Anderson – „Peata ratsanik” Karl, „Kangelane” (Endla),
Margus Tabor – Donald, „Päike soojem, taevas sinisem” (Tallinna Linnateater); Tõnu, „Roosiaed” (suveprojekt).
Andres Tabun – osatäitmised lavastustes “Naabri Mari”, “Börs ja Börsitar” ja „Runar ja Kyllikki” (Ugala),
Taavi Teplenkov – Lemmergas, „Voldemar” (Eesti Draamateater),
Lembit Ulfsak – Arkadina, „Kajakas” (Von Krahli teater).
Minu hääl: Margus Tabor - Päike soojem, taevas sinisem/Roosiaed

KUNSTNIKUAUHIND
Iir Hermeliin – „Päike soojem, taevas sinisem” (Tallinna Linnateater),
Pille Jänes – „Proffet” (suveprojekt),
Andres Noormets, Veronika Valk – lavastuse „Kajakas” ruumiline lahendus (Endla),
Ene-Liis Semper – „GEP” (NO99),
Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur – „Kangelane” (Endla teater).
Minu hääl: Iir Hermeliin - Päike soojem, taevas sinisem

SÕNALAVASTUSE ERIAUHIND
Mart Koldits – ereda loomingulise idee veenev teostus suvelavastuses „Proffet”,
Kristjan Sarv – näitlejavõimete ja etenduskunsti võimaluste järelekatsumine aktsioonis „99x” (NO99),
lavastuse „GEP” trupp – olulise sotsiaalse probleemi intrigeeriv käsitlemine jõulise ansamblimängu kaudu lavastuses „GEP” (NO99),
lavastuse „Kajakas” trupp – lavastaja originaalse klassikatõlgenduse fantaasiarikas ja polüfooniline teostamine lavastuses „Kajakas” (Von Krahli teater).
Minu hääl: Mart Koldits - Proffet


MUUSIKALAVASTUSTE ALAL
Žürii: esinaine Raili Sule, Vahur Keller, Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Alo Põldmäe.

Dmitri Bertman – mõjuva kujundikeele leidmine lavastustes „Wallenberg” (Erkki-Sven Tüüri ooper Estonias) ja „Hoffmanni lood” (J. Offenbachi ooper Vanemuises),
Tatjana Romanova – lüürilise karakteri kirgas esiletoomine Micaëlana G. Bizet’ ooperis „Carmen” (PromFest, Pärnu),
Aile Asszonyi – kangelannade Leonore (L. Beethoveni ooper „Fidelio”, Nargen Festival) ja Naine („Wallenberg” Estonias) jõuline ja hingestatud kehastamine,
Mart Madiste – särav esiletõus mõlema ooperiteatri juhtiva tenorina rollides Hoffmann (J. Offenbachi „Hoffmanni lood” Vanemuises) ja Hertsog (G.Verdi „Rigoletto” Estonias),
Angelika Mikk – noore lauljanna veenev esiletõus suurrollides (Roxane E. Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac” ja Gilda G.Verdi ooperis „Rigoletto” Estonias).
Minu hääl: Tatjana Romanova - Carmen


BALLETILAVASTUSTE ALAL
Žürii: esinaine Tiiu Randviir-Tölp, Ago Herkül, Oleg Titov, Enn Suve.

Olga Rjabikova – tehniliselt täiuslik esitus nimiosalisena balletis „Sülfiid” (Estonia),
Hayley-Jean Blackburn – stiilipuhtad ja huvitavad osalahendused, nimiosaline balletis „Giselle”, Tatjana balletis „Onegin” (Vanemuine),
Marina Kesler – üldinimliku sõnumi ja huvitava koreograafilise lahendusega balleti „Libahunt” lavastamine (Estonia).
Min hääl: Olga Rjabikova - Sülfiid


KRIITIKAAUHIND
Määrab Eesti Teatriliidu juhatus.

Jaak Allik – „Žanr: suvelavastus? Mälestusi kahekümnest suvelavastusest” (Teater. Muusika. Kino 2007, nr 10).
Jan Kaus – „Vormilt ülekeev, sisult universaalne” („Teatrielu 2006”, ilmunud 2007).
Kristel Pappel – „Muusikateater 2006” („Teatrielu 2006”, ilmunud 2007).
Ivika Sillar – „Antoška” (Teater. Muusika. Kino 2007,
nr 7), ja „Hirvekütt” (ajakiri NO99 2007).
Minu hääl: Jan Kaus


ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: esimees Eero Epner, Ülev Aaloe, Taavi Eelmaa, Ene Paaver, Ivar Põllu.

Mart Kase – „Perekond”,
Jim Ashilevi – „Portselansuits”,
Andrus Kivirähk – „Voldemar”,
Jakob Karu – „Vanaema juures”.
Minu hääl: Andrus Kivirähk - Voldemar


SALME REEGI NIMELINE AUHIND
Žürii: esimees Rait Avestik, Enn Lillemets, Ilona Martson, Katrin Nielsen, Rosita Raud.

Finn Poulsen – aus, tugevat lavastajasõnumit levitav ning näitlejaid ergastav ja publikut mitte alahindav tõsine töö Eesti teatris, mis taas leidis tõestust lavastuses „Romeo ja Signe” Emajõe Suveteatris.
Hilje Murel – särav ja temperamentne rollilahendus Krabatina Ugala lavastuses „Krabat”, kus esitatav esitajast mõjusalt eristatav oli.
Jevgeni Ibragimov – lavastaja jõuline tulek Eesti Nukuteatrisse.
Tõnis Mägi ja Kärt Johanson – vaimukas ja täpne helikujundus Emajõe Suveteatri lavastusele „Väike hea kurat”.
Ita Ever – eeskuju andev pisiroll videolõigus lavastusele „Võluõunad” Eesti Draamateatris.
Helle Laas – järjepidev teatrivaimu hoidmine (Eesti Nukuteater).
Minu hääl: Hilje Murel - Krabat
(miks küll Ita Ever kandideerib?)

Viimase 10 aasta Eesti teatri top 100 (1998-2007) kohad 30-21

30. Stseenid ühest abielust (Draamateater)

Osades: Kersti Kreismann, Martin Veinmann, Pille Lukin, Tõnu Tepandi

Ingmar Bergman -i meistriteos. Valuline lugu abielupaarist. Kes muud kui Kersti ja Martin, mõlemad küpsed näitlejad sellistes rollides Draamateatri väikses saalis. Eriti muidugi Kersti Kreismann on kui loodud sellesse rolli. Selle tüki puhul on tegelikult tekst nii tugev, et paljalt see lubab sellist taset, et paremaks panna on juba üpris võimatu. See on just see kammerlik stiil, ehk neli näitlejat + väike saal, mis minule isiklikult kõige rohkem korda läheb.

29. Syrrealistid (Draamateater)

Osades: Anti Reinthal, Margus Prangel, Merle Palmiste

Viinistu tükk, kustnikest ja kunstist. Omamoodi sobivaks jätkuks Külmetavale kunstnikule ja Põrgu wärgile...mis on sellest tabelis alles tulemas. Kuigi neil kahel on Syrrealistidest erinev näitekirjanik. Reinthal on lausa vapustav leid! Tema mängu nautisin ma kõige enam, kuigi tegemist oli kahtlemata ansamblitööga. Prangeli ja Palmiste duett oli samuti üks parimaid lõigukesi, mis meelde on jäänud, Palmiste oli suurepärane Hitler. Kuid tegelikult oligi tegemist sellise kunstilise virrvarriga, nagu Dali maal või kergelt nihkes nagu Picasso. Naljakas, mõjuv, huvitav, eriline.

28. Teatriromanss (Estonia)

Osades: Katariina Lauk, Marika Vaarik

Katri Kaasik Aaslav Tepandi Erna Villmeri uurimised on tootnud sellise nauditava tüki, kus laval vanad Eesti teatritegelased. Kuid minu jaoks raamisid kaks "kurba" kuju selle etenduse. Katariina Lauk, kes esitas Erna Villmer -it ja Marika Vaarik, teatriteadlase Katrin Kask -i rollides. See, et see elulugu jäi lõpetamata, see oli nagu täpp i peal. Ja see kirjavehtuse Lauk-Tepandi tegelaste vahel. See meenutas mulle kunagist etendust kus Heino Mandri ja Meeli Sööt mängisid Koidulat ja Kreuzwaldi. Selline nostalgia. Selline saavutus teatritegijatelt. Vapustav, et selliseid tundeid suudab äratada teatrietendus. Ja nii romantiline õhustik ja ilus kunstnikutöö. Väga meeldis ka Katrin Saukas-e Aino Kallas oma Soome aktsendiga.

27. Terrorism (Ugala)

Osades: Arne Soro, Kadri Lepp, Hilje Murel, Tanel Ingi

Priit Võigemast -i esimene lavastus läks otse kümnesse. See raputas, jahmatas ja andis näitlejatele mahlakat teksti. Muidugi saime jälle osaleda ka ise tükis, sest Soro tõmbas meid tükki kaasa. Meil on nagu mingi magnet...ehk laksust meenuvad Cabaret, Adolf, Eksituste komöödia ja see Terrorism, kus mind või K.-d on tükki kaasa haaratud. Aga Terrorismi näol oli tegemist selliste lõigukeste, ehk misanstseenide jadaga. Kõik väiksed lookesed olid head, eranditult!

26. Bent (Vanalinnastuudio)

Osades: Mait Malmsten, Andrus Vaarik, Andero Ermal, Margus Tabor, Imre Saarna, Raivo Rüütel

Šokeeriv, homo-teemaline, natsi- ja juuditeemaline. Lavastajaks vapustavalt heas vormis Georg Malvius. Erinevad vaatused olid eri asukohtades ning see andis sellist lisadünaamikat. Eriti mõjuv oli lõpp, see kivide tassimine - Malmsten ja Vaarik - Näitlejameisterlikkuse tipp. Valu ja vaimustus on siiani meeles, kui oleks just Sakala tänava saalist tulnud.

25. Padjamees (No99)

Osades: Tambet Tuisk, Rein Oja, Sergo Vares, Andres Mähar

Lemmik-näitekirjaniku järjekordne uskumatult hea tekstiga tükk. Täielik meie aja Bergman. Kuigi jah, teemakäsitlused on ju täiesti erinevad, siis see tundub, nagu näitekirjanduses on täiesti uus tase tänu McDonagh-ile. NO99 lavastus on samuti väga õnnestunud ja väga huvitavate lahendustega. Kuid kõige rohkem jäid mulle meelde need vapustavad lühilood. Seal oli ainest igaühest neist suurepärasele teemaarendusele iseseisvateks teatrilavastusteks või kasvõi romaanideks. Mul pole ülistuseks küllalt sõnu!

24. Adolf (Vanemuine)

Osades: Indrek Taalmaa

See on Taalmaa meistriklass. Täiesti vapustav ja erakordne etendus. Uskumatu, dramaturgia ja kes on selle Pip Uptoni tüki eestindanud (Õunapuu), see on ka ise geenius. Sest teine vaatus oli ju nagu eesti värk!!! Minul õnnestus olla Juulius, selles lavastuses. Õigemini Taalmaa see tähendab Adolf viipas, viitas ja tervitas mind mitmel korral tüki jooksul. Harukordselt huvitav ja terav tekst. See, et kaks vaatust oli niimoodi jagatud. Oi seda peab uuesti minema vaatama!!! Olen kuulnud, et see nüüd koos Taalmaa endaga on Pärnu Endlas.

23. Jalta mäng (Ugala)

Osades: Maria Soomets, Peeter Tammearu

Tšehhovi teemasid edasi arendatud kahe erineva looga tükis oli vene aadlikku hinge. Soomets ja Tammearu olid mõlemad vapustavad ja oi kui nauditav duett. Vanalinna muusikamaja oli ideealseks etendamise kohaks, mis andis mõnevõrra seda õiget hõngu, nagu Onu Vanjalegi see mõis. Ma lausa kardan Kreismanni/Veinmanni versiooni nüüd vaadata, sest Ugala oma oli niiiiii hea!

22. Mägede Iluduskuninganna (Vanemuine)

Osades: Herta Elviste, Liina Tennossaar, Indrek Taalmaa

Juba mainitud McDonagh-i teine meistriteos, mis tegelikult oli vist tema esimene näidend on veelgi intiimsem, kui Padjamees. Ja seetõttu ehk veelgi šokeerivam ja valusam. Palju annab veel lisaks vapustav duett Elviste ja Tennossaar -e näol. Usun, et see jääbki Liina kõige paremaks tükiks läbi aegade. Elviste puhul on mul raske hinnata, sest tema varasemaid töid ma pole eriti näinud. Kuid selliste rollide üle võib tõsiselt uhkust tunda ning ma väga loodan, et ka teised teatrid kunagi seda etendaks. See on ajatu ja šokeeriv kõikidele põlvkondadele. Üllatavaid pöördeid pakkuv maiuspala hea faabula austajatele.

21. Õhtusöök sõpradega (Draamateater)

Osades: Elle Kull, Kersti Kreismann, Tõnu Oja, Martin Veinmann

Bergmanlik kammerdraama inimsuhetest ja abielurikkumisest. Elle Kull -i vaadates hakkas mul nii kahju sellest egelaskujust, et ma oleksin justkui ise selles tükis osaline. See tükk on veel mängukavas, kellel vähegi võimalust tasuks kindlasti minna vaatama. Kui ma ei eksi võitis näidend ka Pulitzeri ja mitmeid muid auhindu. Lahkuminek on alati valus vähemalt sellele, kes maha jäetakse. See on kuidagi nii eluline ja hästi kirjutatud, et usun, et ehk mõjuks see nii mõnelegi "abielurikumist" planeerivale inimesele kui löök rusikaga vastu vahtimist.