Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99

Mida ja kuidas kirjutatada lemmiknäidendi järjekordsest lavaletoomisest? Raske. Olen seda draamatükki vaadanud kõige rohkem võrreldes mistahes teise näidendiga. Peamiselt Šapiro Endlas umbes 30 aastat tagasi lavastatud tüki televersiooni. Vähemalt korra aastas, mõnel aastal mitu-mitu korda. Aarne Üksküla George ja Linda Rummo Martha on Eesti Teatris legendaarsed, nagu ka terve Šapiro lavastus, unustamata "külalisi" - noort uut õpetajat Villem Indriksoni ja hiirekest Tiia Kriisat.

Sisu on ilmselt tuttav suuremale osale draamast ja teatrist huvitatud inimestele. Psühholoogilise teatri musternäide - hiline õhtu ja öö, kui aastaid abielus paar kutsub külla mehe uue kolleegi. Kusjuures ülikoolis, kus mehed mõlemad õppejõududena töötavad, on naise isa "loodud". Naine on võimukas ja uhke ja kõigele lisaks tundub ka armastavat alkoholi ning oma mehe närvidel mängida. Mees on aastatega treenitud naisele võrdseks "elu-võitlus" partneriks. Kes ühelt pool on justkui alandlik väimees ja ilmselt mitte kõige andekam õppejõud või vähemalt mitte "vääriline" järeltulija naise isale. Külla tulev noorpaar on värskelt linna kolinud. Mees on just alustanud ülikoolis ning tundub, et tal on potentsiaali ja mitu korda sellest rohkem ambitsiooni. Õhtu edenedes võõrustaja-proua õhutusel tekivad juba mõtted, et miks mitte kunagi isegi üle võtta vanema kolleegi teaduskond... noor naine on "hiireke" - koduproua, kellel etenduse käigus ilmneb, et on omad saladused...mida vagam vesi, seda sügavam põhi...

Kogu tükk ongi üks suur psühholoogiline "mäng". Vanem paar mängib omavahel "lapsega" mängu, mille reeglid selguvad mängu edenedes. Vanem naine mängib oma mehega võimumängu. Tänu tema isale on nad oma elujärjega nii heas kohas kus nad on. Vanem mees mängib saladuste avastamise mängu. Vanem naine mängib ka seksuaalset mängu mõlema mehega. Noorem naine mängib varjumängu oma mehe ees, hoides selle eest saladuses üsna olulisi elulisi asju. Noorem mees mängib unistuste mängu - varjatud ambitsioonid, noore mehe jahi ja vallutuskirg...
Ja muidugi ei jää see kõik ilma lõpuplahvatusteta.... Ei tahagi rohkem neid kaarte avada, kui kellelgi peaks olema see lugu teadmata. Igatahes väga omapärane ning andekalt kirjutatud draama suure D-ga :)


No-teatris polegi nii "tavapärast" teatrit, selles kõige paremas mõttes, juba tükk aega näinud. Viimati vist oli selleks McDonagh-i Padjamees. Kuid tegelikult midagi "tavalist" ei olnud ju ei see "Padjamees", ega ka "Kes kardab Viriginia Woolfi?" Aga sellised, mis oma sisult on nii ebatavalised, et nad on midagi erilist, ongi need kõige paremad tükid! Ja nagu juba mainitud on kahtlemata "Kes kardab Virginia Woolfi" minu siiani kõigi aegade lemmikdramaturgia. Praeguseks ajaks võib sellele kleepida sildi "Klassika"! Albee-l on ju ka teisi häid tekste, ka eesti keeles 1972 ilmunud kogumikus on need peamised hitid sees olemas. Ojasoo tükk järgib minu arvates täpselt originaali ja mis seal ikka nii väga muuta... muidu see polekski enam "see"!


Lavastajal on minu meelest selle tükiga väga täpselt kõik kätte ära antud. Sest peamiselt selle tüki puhul teeb ära tekst ise ja muidugi on see ülimalt vinge näitlejate meistriklassi etendamise võimalus. Sest kui saad George-i ja Martha-ga hakkama, siis saad ilmselt vist mistahes rolliga. Ja kahtlemata pole kerged ka need külaliste rollid - eriti hiirekese oma.

Ja see, millega saavad hakkama Marika Vaarik ja Hendrik Toompere jr., see pole grammigi vähemat kui tippklass! Juba aastaid igal pool üle maailma võidavad teatriaasta parimate näitlejate auhindu nende rollidega "õnnestujad", seepärast olen veendunud, et ka meie Teatriliit ei saa nendest kahest superrollist mööda vaadata, kui auhindade jagamiseks läheb. Nii Marika kui ka Hendrik panevad vist küll kogu oma hinge mängu. See power ja see kohatine lahmimine ning kohatine filigraanne peensusteni aetud psühholoogiline duell, mis tõuseb tormina ja siis vaikselt ootab uut tormi - seda vaadata ja olla selle tunnistajaks - see on teatriajalugu otse silmade ees! Kuigi ma olin veendunud ja üpris eelarvamustega, et Aarne Ükskülat ja Linda Rummot ületada polegi võimalik. Ja kas nüüd Vaarik ja Toompere jr. ületada suutsidki, aga vähemalt võrdväärsed karakterid suutsid nad igatahes luua! Esimeses reas oli selline mõnusalt ja ehtsalt ebameeldiv tunne, nagu oleks isegi osaline selles vastikus tülide laviinis, ent ometi kuna nad olid seal ahtasse kõrgendatud põranda ja madaldatud lae vahele pressitud, seeläbi muideks sai tunda ka lavastaja- ja kunstnikukätt - õhk ehk atmosfäär oli seda paksem ja tiinem. Ja kui tühjaks see superpaar ennast mängib - kogu energia pannakse täiega mängu... lõpus oli tunne, nagu nad oleks läbinud maratoni - selline emotsioonide torm ja seda ka vaataja jaoks :)

Ka Mirtel Pohla jätkab oma heade rollide paraadi. Kuigi ta otseselt ei mõjunud sellise ehtsa "hiirekesena", nagu tekst ehk ette näeb, kuid tema üliemotsionaalsus oli täpne ja õnnestunud. Tema suure saladuse ilmsiks tulemine (kusjuures mõnus, et seda ei nämmutata rohkem ette, vaid selle saab ikkagi publik selle teksti seest ise välja noppida) ning see närvesööv pillimine... kindlasti üks aasta parimaid naiskõrvalosasid. Ja Sergo Vares sekundeerib samuti igati hästi. See roll on ehk kõige vähemate plaanidega, kuid seda mitte Sergo tõlgitsuse pärast, vaid juba ise rollitekstina (minu meelest).

Hinnang: 5 (Meistriklass igal tasandil! Polegi palju sellest rääkida, igaüks peaks nende vapustavalt heade rollide ja selle psühholoogilise teatri klassika tunnistajaks ise olema! Kohustuslik igale teatrisõbrale!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kes kardab Virginia Woolfi?
Albee / Ojasoo / Semper

Edward Albee näidend on üks ilusamaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja... puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.

Inimlike soovide peenanalüüsis, mida Albee valdab suurepäraselt, küsitakse muu hulgas, kas inimese soov olla õnnelik on piisav selleks, et suuta elada õnnelikku elu? Kas inimese tahe suudab üle trumbata tema kui bioloogilise olendi ettemääratuse? Millised kired on madalad: kas need, mis põletavad, või need, mis kustuvad visinal? Kui siirus on õigem kui teesklus, siis miks teeb ta rohkem haiget?

1960ndate avangardi klassikasse kuuluv näidend äratab siiamaani tähelepanu kõige erinevamate nurkade alt. Kord juhitakse tähelepanu Albee teksti ühiskonnakriitikale, kus teiste seas kritiseeritakse liigratsionaalset maailmapilti, erinevaid sotsiaalseid petukaupu ning üleüldise moraali võimalikkust. Siis jällegi nähakse näidendi esteetilist läbipõimitust, kus näitlejatel avaneb George'i, Martha, Nicki ja Honey kaudu võimalus uurida inimest ning enese näitlejavõimeid.
"Muide," küsitakse ühes ammuses intervjuus Edward Albee käest. "Kuidas te leidsite oma näidendile pealkirja?" Ja Albee vastab:
"Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"

Lavastajad, kunstnikud ja muusikalised kujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades:

Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares, Mirtel Pohla

Laval suitsetatakse / Lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele.

Esietendus 7. novembril 2009 Teatris NO99

Etenduse pikkus umbes 3 tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.

Pressifotod: Ene-Liis Semper

Sinul on meretäis hirmu - Draamateater

Mul on sellele etendusele järele mõeldes natuke paha. Ma nii tahtsin, et see oleks mulle meeldinud - eriti kuna kuulujuttude järgi pidavat tükk mingitpidi baseeruma ühel mu lemmikraamatul, Rootsi "parima raamatu" auhinna - Augustpriseti pea 10 aastat tagasi võitnud ja eesti keeleski suurpärases Ülev Aaloe tõlkes ilmunud - Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula". Lisaks viimasel ajal on kuidagi noorte tegemistes erilist powerit ning seegi tükk on "noortekana" välja pakutud, tegijadki suuremas osas "noored".

Et tõele au anda, siis ega kõik polnud ka otseselt halb minu jaoks (kusjuures etteruttavalt peaksin ära märkima, et mitmed kriitikud ja blogijad on sellest tükist palju paremal arvamusel kui mina, seega on järgnev võibolla erandina minule negatiivselt mõjunud kompott, aga jah, enne veel ka mõned "head sõnad"), ehk oli elemente, mis meeldisid ka, eriti esimene vaatus. Tegelikult esimese vaatuse lõpuks oligi tunne, et päris huvitav, mis edasi saab... jõudsin oma teatrikaaslasele ainult mainida vaheajal, et loodetavasti ei keerata seda lahedat anarhilist kaost mingi muusikaga untsu.... ja just nii läkski. Tegelikult muusika oleks olnud veel päris hea, kui Uukkivi oleks rohkem hääles olnud, ent seda "päris" asja sai ainult väga pisikese hetke. Jah, ei meeldinud see muss, mis seal peamiselt kõlas... ja kuna ei meeldinud, siis minu jaoks oli seda "liiga" palju...

Ja juba ma vaikselt liigungi lubatud rajalt kõrvale... ehk siis enne veel kui ebameeldivad asjad välja tuua, tahaks need head pooled ka lauale laduda.

- "Noorte" tükis tõusevad esile näitlemise poolest hoopis "vanemad tegijad". Ainukesena korraliku karakteri loob Margus Prangel, kes vanaisana bändi juurde läheb kättpidi noori katsuma :) Selles vanamehes oli rohkem heas mõttes näitlemist ja karakterit kui kõigis ülejäänud tegelastes kokku. Väga tabav, peensusteni läbitunnetatud ja pingestatud pisitilluke roll. Uukkivi tundus ehe sellise mänedžeri, endise rokimehe ja asjatundjana. Eriti jäi meelde tema kiikuv ja irvitav mees sealt viimastest stseenidest, nagu täpp i-peal anarhilisele punk-vaatemängule. Märkimata ei saa jätta ka Kaie Mihkelsoni, kes sama hästi mõjus nii keskealise emana kui ka taevasesse riiki walky talkyga lendav vanamemm :) - see pere vanaema minema ajamine oli üks etenduse õnnestunumaid stseene minu meelest :)

- Nagu juba mainitud, kogu see mõtetu siblimine konteinerelamute rajoonis, perede erinevus naabrite vahel ja pisikestes uberikes elamine - kõigil oma hirmud, unistused, soovid ja elufilosoofia ning suur segadus ja terviku segunemine üheks pööraseks pungiks (mitte rock'n'rolliks, nagu keegi tegelastest väitis), see on päris haruldane nähtus teatris. Ei minda nii kaugele ja nii tervalt, nagu Ojasoo "Julias", kuid midagi sinnapoole. Selline turvaline distantsilt jälgida, elemente ka oma lapsepõlvest ära tunda (Prangeli isa oli nagu minu kasuisa), kuid selles osaleda siiski ise ei tahaks...

- Tekstilises mõttes meeldisid lõigud, mis olid laenatud Mikael Niemi raamatust, või need, mis ma ära tundsin mäletamise järgi - vanaisa sünnipäev, isa jutt pojale - et keda peab vihkama jne, sääselugu, saunalugu (seda raamatu üht magusaimat puänti ei õnnestunud tegijatel lavale panna kahjuks, kuigi ilmselt polnud see ka eesmärk - lihtsalt kui oleks õnnestunud, oleks näidanud tegijate harukordset talenti), "Kilu" surm - see tekst oli ka raamatust.

- Kunstniku ja valguskunstniku töös oli huvitavaid lahendeid. Kuigi mingites kohtades oli ka järeleandmisi. Meenub näiteks eelmise aasta Ugala Runar & Kylliki, kus mootorsaega ikka tõeliselt saeti laval, siin muutis natuke seda tõelist "tunnet" tugevalt tagasihoidlikumaks, et see oli selline "liba"saagimine. Väike element, et just ehtsuse ja ägeduse jaoks oleks olnud mõjuv.

- Kahe tütarlapse lillelapselises teineteise sõprusarmastuses ja muidu ägedas plikalikus vabameelsuses oli rohkem rock'n'rolli kui kogu selles teise vaatuse bänditegemises. Mari-Liis Lill ja Kersti Heinloo olid täiega ägedad just nendes misanstseenides ja tegevustes, kus nad kahekesi osalesid. Heinloo terav ja piprane "hull õde" - paaris tema lauses oli tõesti nagu kogu ajastule kohasele noorele, terve selle tüdruku maailmavalu sees :)

- Kõige rohkem meeldis mulle pealkirjast tulenev (tingilikult võttes) põhiteema ise - ehk erinevad hirmud, mis erinevate tegelaste läbi tüki sisse olid peidetud. Nende leidmine ja kaasamõtlemine, pakkus natuke mõtlemisainet ja ehk õpetuslikku hoidumist või enda elust vastavate soodumuste ära tundmist. Seeläbi võiks ju öelda, et mingis mõttes täidab tükk vast ehk oma eesmärkigi, kui selline tegijatel oli... Isa suhtumine oma poegadesse, Londonisse koliva tüdruku tagasi koju kolimine, Anti Reinthali tegelase küsimus, et kuidas ta ära tunneb "selle õige" ja kuidas "see õige" tema ära tunneb... kõik need väljendavad hirme. Ja selliseid hirme oli seal umbes iga tegelase kohta üks. Mõni suurem mõni väiksem, ent kõik ju olulised.

- "Sa ei ole see, kellega ma abiellusin" lõik kinnitas jälle, et pole vaja abielluda :) Armastus elab ka abieluta... Avandi "kui mind ei oleks" stseen oli üks parimaid. Kuigi juba vana hea tuttav teema, ehk seegi fakt räägib nii mõndagi enda eest...

- Depeche Mode-i "Sister of night" oli niiiiiiiiiiiii hea seal vahel :) Ja hea mõte ikka see surnu võttis walky talky kaasa... päris lahe mõte, kuigi mitte originaalne, aga ikkagi, et kui saaks suhelda teispoolsusega. Tahaks sealt vastuseid ja tahaks öelda lahkunud inimestele mis ütlemata jäi ja lihtsalt jälle ja veel ja veel suhelda nendega...



Aga, et selgitada, miks mul "paha" on sellele etendusele mõeldes, siis siin on põhjused:

- Miks ei ole kusagil mainitud, et tegemist on Mikael Niemi tekstiga. Ok, etendus liigub ju natuke teises rütmis kui raamat, ent siiski suur osa korralikumaid tekstiga stseene olid ju kohati isegi sõna sõnalt otse raamatust... Miks ei sõnagi selle kohta, et selle tüki on "osaliselt" kirjutanud ka Mikael Niemi? Plagiaadi maitse jäi suhu ja päris kõvasti.

- Ma ei taha vaadata paljaid inimesi laval, kui see pole kuidagi sisulises mõttes vajalik. Selles mõttes oli see "saun" veel ok, aga pärast seda, miks oli vaja, et keegi on paljalt laval ja veel pikalt? Ok, Uukkivi tillerdas korraks ringi - umbes nagu jookseks külma vette ujuma või midagi, aga Reinthal seisab seal tagumik paljas, punnitab lihaseid - ma ei teadnud kuhu oma silmi suunata. Vaatasin lakke ja ootasin, et see mööda läheks. Aga see on ilmselt minu isiklik mure. Mulle lihtsalt ei meeldi. Ei meeldi isegi see, kui palja ülakehaga mehed laval lällavad. Ja kui nad nii lähedal on, et sa võid igat nabakarva näha (Kristo Viiding). Öäkkkk. Vastik ja rõve. Ja tõeliselt ebameeldiv oli seda kõike vaadata. Hmmmm...naiste vastu mul võibolla poleks midagi. Alasti naise keha on esteetiliselt ilus, minu meelest :) Ei, tegelikult ma ei taha üldse teatris alasti inimesi näha. Olen lihtsalt nii ehitatud. Arvan ka, et see ei ole valehäbi, lihtsalt kui otseselt sisuliselt pole vajalik, siis milleks? Oleks teadnud, oleks ehk kaugemale istunud või pigem üldse mitte läinud seda vaatama. Füüsiliselt vastik oli, tõesti!

- Minu arvates oli teine vaatus liiga pikk. Ju sellepärast, et ei meeldinud, siis tundus kõik natuke liiga... Ja ometi esimene vaatus oli paljulubav. Samas esimene vaatus mängiti rohkem lavasügavuses, teine aga ees ääres. Mis muidu on ju positiivne, nurisesingi vaheajal selle üle, et tekiks parem kontakt, kui nad mängiks lähemal... aga "be careful what you wish for, you just might get it all and then some..." :) Sest parem oleks ikka olnud kui nad kaugemale oleks jäänud :) palja kehapinna pärast. Samas ka mitte. Niimoodi lisas see mingit dünaamilisust. Sest dünaamikat on selles tükis küllaga! Draamateatri lavavõimlaused pannaks täiega käiku. Ja see oli küll lahe :)

- Pigem oleks etenduse valemiks LoVe=0 ja LiFe=0...

- Anti Reinthali tantsuliigutused olid küll väga head! Ja see Kaie Mihkelsoni - Ivo Uukkivi tants ka - wow!

- Kui juba Niemi raamatust laenati, oleks võinud kogu selle "vanaisa sünnipäeva" lavale tuua - see ju päris dramaatiline ja ülilahe. Mäletan, et kui seda aastaid tagasi lugesin, siis kõõksun naerda nii et kurk valus. Selles etenduses oli kah paar naljakat kohta, aga needki ju sealt raamatust...

- Viiding on siiani meeldinud mulle kõikides oma rollides, sedapuhku siis "erand". Kuigi ta nagu oleks olnud noorem nendest teistest ja ehk sellepärast mängis ta hooga üle. Igatahes oleks ta justkui mingis teises tükis mingite teiste partneritega. Selline mulje jäi. Aga võibolla tahtis ta seda hoogu üleval hoida, mis oleks ilma tema ülemängimiseta jäänud raugeks? Võibolla mulle jällegi käis ta närvidele selle palja ülakeha pärast, ei tea. Häirivalt mõjus... samas ei jää tundmata, et võibolla nii pidigi? Võibolla see, bängi-ninamees, peabki mõjuma "negatiivsena"? Avandi tegi oma rolliga jälle oma tüüplahendi.

- Pigem ongi natuke nagu "kontsertetendus"... midagi "Jõgi voolab läbi linna" stiili suunas, kuigi sarnasusi pole mõtet otsida rohkem.

- Kas Eestis on ka selliseid "konteneinerelamu rajoone" nagu USAs? Kas see oli üldse Eesti lugu? Natuke lapimaalik, oma sääskede ja suhtumistega... huvitav, mida see valge värv sümboliseeris ja kas sümboliseeris midagi? Puhast väliskesta? Inimestevahelist jäist suhtumist? Põhjamaa puhtust? Ega muidugi ei peagi ju midagi sümboliseerima... mõnus on lihtsalt enda jaoks siduseid luua, et äkki mõeldi nii või naa. Samas ausalt üles tunnistades, siis ma vist ei saanud kõigest ikkagi nii aru nagu oleks pidanud ja võibolla hoopis sellepärast ei meeldinud...


Hinnang: 2 (jättis mind külmaks, kuigi ei oleks tohtinud jätta... Ebameeldiv oli vaadata. Samas mõned huvitavad lahendid ja mõtted siiski leidsin. Soovitada ei julge, kuigi paljudele ka see meeldib. Pigem soovitaksin lugeda Niemi raamat - see on kaasaegne klassika! Minu jaoks ei olnud piisavalt rock 'n' roll, et oleks "mõjunud". Jäi kuidagi selliseks "mustsõstramoosi-vere" tasemele. Ja ometi oli ausat nukrust näiteks välismaale kolinud ões ja valusat vastu vahtimist omenda elukogemusi - vaadates isa (minu puhul siis kasuisa), kes oma lapsi ei austa. Ilmselt oleks palju rohkem meeldinud, kui poleks pidanud neid alasti ja poolalasti inimesi vaatama ja kui autoriks oleks olnud märgitud ka üks olulisi "tekstiautoreid"...)

Isiklik märkus: Huvitav, mis seal etenduse ajal toimus, sest lavastaja Lagle tuli mingil hetkel lavale ja sosistas midagi Anti Reinthali kõrva. Siis nad seal sagisid ja käisid lava taga midagi uurimas ja mingil hetkel ütles ka Uukkivi midagi Viidingule... võibolla sellist ei tohikski märgata, aga lava oli ju valge ning iga detail eristus. Ka lava kõrval valges kostüümis lavamees, kes väsinult toetas pead oma käele ja ootas nupuvajutamist... liiga palju häirivaid tegureid, ei lasknud seda kõike lihtsalt jälgida nii nagu ilmselt oleks pidanud :(

P.S. Juss Haasma on päris kibeda käega trummar... ei teadnudki, et tal selline talent on... aga võibolla hoopis näitles nii ehtsalt, kes teab? :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Sinul on meretäis hirmu
Lagle, Liivak

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 20 minutit.
Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Laura Kõiv (külalisena)
Valguskunstnik Airi Eras (külalisena)
Muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Lauri Lagle
Osades: Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkleson, Hilje Murel, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding.

Lugu sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks. Ja kuidas talle siis meelde tuleb.
Lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame: teistsugustes värvides, moondunud detailides, aga ometi võimelised uuesti tundma seda piiritut usku, et meid pole üksi jäetud, tulevik ootab meid, kosmos hoiab meil silma peal.
Ka siis, kui oleme päris üksi.
Lugu neljast poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik: olla The Beatles või The Smiths või Sigur Rós. Ainult et need on nemad, ja see on nende tulevik.
Lugu sellest, et elus on alati muusika, aga muusikasse sekkub alati elu, ja lugu armastuse otsimisest ja kaotamisest ja leidmisest tema erinevates vormides.
Ja lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme.

Ole siis maru ja tervita oma Yoko Onot.

Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis.
NB! Etenduses on ajuti väga kõva muusika!

Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson

Überpopulaarne Millenniumi-sarja 2.osa on enamvähem sama paks ja raske telliskivi nagu sarja esimenegi osa. Kujundus päris stiilne - sarjale kohaselt äratuntav. Tõlge tundus ka ladus. Ainult, et sisu keeras ikka täiesti tobedaks.

Muidugi põnevust ju jagus. 600 lehekülge sai kõva häälega naisele ette loetud paari päevaga. Kuid võibolla sellepärast just, et "kõva häälega", tundusid mõned asjad ikka päris naeruväärsed. Samas esimene osa oli päris hea ning mingis mõttes isegi natuke omapärane krimka kohta. Teises osas midagi originaalset minu jaoks polnud.

Ehk kui plusspoolele kirjutada see "põnevus", siis miinuspoolele nimekiri on päris pikk. Peamised asjad, mis mind häirisid:

1. Raamatut lugedes tuli mul tunne, et kirjanik arvab, et lugeja on dementne. Iga mõne lehekülje järel korrati asju üle. Jah, ma saan aru, et ajas hüpati ka vahepeal tagasi ning teise inimese tegevuse kaudu mõned asjad kordusid, kuid see määr, millega kirjanik neid kordusi teksti viskab siis tõesti, kas ta arvas, et inimesed nii paksu teost loevad jupiti, et on vaja asju pidevalt meelde tuletada või oli tal vaja kunstlikult oma teost paksemaks ajada? Umbes nagu, et lepingus oli ette nähtud "vähemalt 600 lehekülge" vms. Näiteks see "tank"-mehe kirjeldus või selle tüdrukute-bändi seletamine.

2. See pidev eesnime-perekonnanimega rääkimine. Nii jutustavas tekstis kui ka rääkides teistest inimestest dialoogis. Keegi päris elus ei räägi niimoodi pidevalt, et ütleb kõikide inimeste kohta nii ees kui ka perekonnanime. Lisbeth näiteks ei ole üldse nii tavaline nimi Rootsis, et kui teema on ka temaga seotud, et siis peaks alati Salander sinnu juurde ütlema.

3. Kokkusattumuste jada. No absoluutselt alati, kui keegi näiteks kuhugi baari või restorani läks, siis oli seal keegi tuttav tegelane kogemata ees. Ja ma veel kuidagi mõistaks, et kui need kokkusattumused oleks piirdunud Södermalmiga. Ikka üks linnaosa ja nii, aga ka Östermalmis nägi Lisbeth jurist Bjurmani koos "blondi hiiglasega"... ja muidugi kui Niedermann maanteel tuias, siis vastu sõitis ainult ja ei keegi muu kui Mikael Blomqvist jne jne. Tänaval kus keegi kellelegi kallale tungis, seal oli ikka mõni tegelane veel pealt nägemas vms. Tõeliselt uskumatu.

4. Kuna see ebausutavuste rida nii pikakas hakkas venima, siis tekkisid ebausutavused ka karakterite suhtes - no sellist inimest nagu see Salander, sellist lihtsalt ei saa olla olemas.

5. Lõpplahendus tuli välja nii lihtsalt ning igavalt. See, kes nad seal kõik tapnud oli. Ilma mingi puändita.

6. Kui sa oled saanud kuulist pähe ning sind on maetud maa alla, siis ei midagi kui kaeva aga ennast välja ja mine tagasi ning lõpeta oma töö... see oli ikka naeruväärne. Kui ta seal käe "oma haust" välja sai ning rebast ehmatas... oleks see olnud mõni ameerika kirjanik, siis oleks tal ehk käes olnud veel ka pisike ameerika lipuke... lubage naerda :)))

7. Nii tugevalt oli tunda, et kirjaniku näol on tegemist ajakirjanikuga, mitte päris kirjanikuga. Ja sellistele asjadele lugedes kui mõtlema hakata, siis on midagi ikka valesti.

8. Minule väga meeldib, kui tekstis on ära kasutatud õigeid tänavanimesid ja kohanimesid, nagu ka Larsson oma raamatus seda teeb. On ju see kogu tegevuspaik minu kodu ümber - minu kodupangakontoriks on Hornsgatani Handelsbank, iga päev kõnnin mööda Götgatanit töö suunas, samas 7-Elevenis käin ka mina jäätist ostmas jne jne jne. Aga Larsson läheb natuke liiale. See nimelt on mõnus, kui teatud koha ja tootenimed jooksevad vahepeal tekstist läbi, et pakkuda äratundisrõõmu. Kuid niimoodi pidevalt öelda, kus keegi liikus või et keegi magas "IKEA" voodis, see kõik oli natuke liiga ülepunnitatud tundega minu jaoks.

9. Seksapiilsuse liigne rõhutamine. Et atmosfääris oleks mingi seksuaalne alatoon, ei pea alati mainima, et keegi tõusis "alasti" voodist vms. Muidugi lesbiseksi ei leia just raamatutest eriti tihti, vähemalt nendest mida mina loen. Seega võibolla oligi kõik see kuidagi õigustatud stiilipuhtuse eesmärgil ning seeläbi tugevalt taotluslik. Aga mingil hetkel hakkas mind igatahes häirima.

10. Seebiooperlik lõpp - ehk kes on Zala... no järjekordselt üks kokkusattumus... ja sama ju ka Niedermanniga jne jne.... minu jaoks on selline petukaup.

11. Üldse selline vaimuvaene tekst, et kui oli võetud "blond hiiglane" või suur nagu "tank" kirjeldusteks, siis neid ka pidevalt kasutati, mitte et võiks kuidagi erineval moel nendes sajas korduses kirjeldada inimest.

12. Larsson on suutnud luua nii laheda karakteri, nagu seda on Lisbeth Salander ja nii kahju, et ta on suutnud ka selle tegelase ebausutavustega ära lörtsida.

Hinnang: 2+ (tõele au andes, oli tegemist siiski põneva üllitisega. Sisulises mõttes ei pakkunud küll midagi ja stiil oli allpool igasugust arvestust, kuid kohati oli ikka päris põnev. Filmina jooksis ka silme eest. Küll ebausutava filmina, ent siiski. DVD on juba vaatamist ootamas, seega eks varsti saab näha, kui usutav ta režissöri ja operaatori kaamerasilma läbi on... Kõiges hoolimata, tahaks ikka ka triloogia kolmanda osa läbi lugeda, ehk seal on need üleloomulikud ja ebausutavad jooned kuidagi paremini ära silutud ja söödavamaks tehtud. Ja mis peamine, loodetavasti ka korduseid pole. Üks koht siiski mulle meeldis seal keskel, nagu selle oleks kirjutanud mõni teine kirjanik - nimelt kui see šovinistist politseinik Hans Faste läks stuudiosse üle kuulama endise satanististidest-lesbide tüdrukutebändi liiget Cilla Norén -i - selles oli mingi värskus ja lõbus huumor ning terav dialoog, mis tasakaalustas seda pidevat põnevuse taga-ajamist, mida kirjanikusulg justkui siit ja sealt otsast üritas kruttida.)

Margarita ja Meister - Lavaka 24.lend/No99

Viimasel ajal teatris käies olen märganud, et kui esimeste minutite jooksul tulevad mulle mingi tüki sisulise mõtte või lahenduse pärast külmavärinad, siis on oodata head lavastust (näiteks Endla "Esimesed suudlused", Linnateatri "Ma armastasin sakslast"). Ja seegi kord polnud erand - kui Marko Leht tuleb mustas rüüs Wolandina jalutades sõna otseses mõttes "taevast alla", segades Bezdomnõi ja Berliozi vestlust, siis need va värinad tulidki :) "Enne" oli käes :)

Ma olen Meister ja Margaritat pidanud võimatuks filmilinale või teatrisse panemiseks. Samuti nagu näiteks Sõrmuste isandat, mis ju filmina esimene osa veel kuidagi õnnestus, ent kaks viimast üsna käkina võrreldes raamatuga mõjuvad. Samuti on näiteks Vanemuine üritanud Meistri ja Margarita lavale tuua... räägitakse, et venelased olevat oma telesarjaga suutnud küll lähedale saada - suure rahasumma abiga, ent siiski. Mul on küll DVD-del see sari olemas, kuid pole veel jõudnud vaadata, seega ei oska kaasa rääkida. Kuid see, mis NO-teatri suures saalis toimus, see oli ei vähem ega rohkem kui üks tõeline teatriime :)


Esiteks muidugi dramaturgilises mõttes - kõik see mitmekihilisus, mis romaani minu jaoks nii eriliseks tegi (Bulgakovi "Meister ja Margarita" on minu lemmikraamat), on suudetud ka tuua-luua teatritükki. Kusjuures olen tavaliselt päris kriitiline ning väga kergelt pettuv kui suuri klassikalisi romaane üritatakse poolvägisi lavale toppida (nii palju head dramaturgiat on ju ka muidu) - näitena minu jaoks ebaõnnestumistest esimesena meenuvad Toompere Kafka Loss-i tõlgendus Vanemuises, Ugalas Lensmenti lavastatud Remarque-i Triumfikaar, Endlas Kasterpalu enda dramatiseering Ristikivi Hingede öö-st jne jne jne. No lihtsalt ei toimi minu jaoks... Ja seda enam müts maha Pepeljajevi ees, kes on suutnud sellise võimatu ülesandega - Bulgakovi Meistri ja Margarita dramatiseerimisega hakkama saada!

Kahtlemata lisaks õnnestunud dramatiseeringule mängivad suur rolli ka kõik need huvitavad lavastajanipid, mida selles tükis ikka tõeliselt hulganisti kasutusele on võetud. Pepeljajev ju muidu teadatuntud tantsulavastuste lavastaja ning seeläbi on juba mingi eelarvamus tema tükki vaatama minnes. kuid "Margarita ja Meister" on ju tegelikult küll füüsilisi vorminguid ohtralt ära kasutav, ent ikkagi täiesti sõnalavastusena võetav kunst. Ja kuna mängu tuli sõna kunst, siis on sobilik ära mainida ka väga ilusad ajastukostüümid ning lahe töö meigikunstnikelt ja üldse lava üleehitus - alates ekraanidest, lõpetatades "lendamisagregaatide" ja "laia tee"-ga. Võimas, tõeliselt võimas - nagu suurteos justkui eeldusena nõubki! Tulles tagasi lavastajanõksude juurde, siis üks huvitavamaid video ära kasutamisi oli selles tükis ka! See teise tasandi, ehk Pontius Pilatuse lugu tuua lavale niimoodi "pärgamendirullidel" - GENIAALNE! See maas liikumine loob täiesti isemoodi liikumiskujundi, mis tantsulise liikumise mõttes on Pepeljajevi pärusmaa, kuid lavastuslikus mõttes mõjub tõeliselt geniaalsena. Ning kui sai aru, et neid pärgamente tuleb 9, oli lausa kahju, et need "pildikesed" ära lõppevad!

Liikumist ju muidugi oli kahtelemata rohkem kui tavaliselt sõnalavastustes. Alates selle "Mariade" lavale tulekuga. Selles oli mitu lahedat originaalset leidu, mis silmadele nii mõnus vaadata :) Kuni kõikide nende lindy hopi-de ning trammis-sõitmisteni välja. Lindy hop, täpselt nagu kogu see ajastuhing loob kuidagi sellise 1920-30ndate atmosfääri - samuti ka kostüümid ja soengud... nii stiilne! Ja Lindy hop kui tants on selline rõõmsameelne ja hoogne, mis nende noorte muidu nii hoogsale mängimisele ja säravatele silmadele oli justkui valatud ning andis omakorda hoogu veel juurde :) Ühel hetkel kui nad kõik seal lindy hop-i vihtusid ja Marta Laan üksipäni "publikuga tantsis" (teised olid ju paarilistega) tekkis tunne, et tõuseks püsti ja läheks talle paariliseks :) Nii kaasakiskuvana mõjus see kõik kokku!


Kui rääkida veel nendest lemmikstseenidest, mida muideks oli üksteise otsa järjest (ainult päris lõpuga võiks minusugune fanaatik natuke nuriseda ja seda üldsegi mitte sisulises mõttes - lõpp oli ju täiesti olemas ja korralik! Lihtsalt raamatus oli see natuke teisiti minu jaoks, natuke "parem"... kuigi ega ma ei julge nii kaljukidlalt väita ka, sest tihti peale tekkis selline tunne, et ei suuda kõike endasse haarata, sest edasi liiguti sellise hooga, aga oleks tahtnud mitmes kohas pause panna ning natuke järele mõelda ja enda peas asjad ära lahterdada. Samas parem ongi, et hoogu maha ei võetud - niimoodi mõjus see just sellisena, nagu väga harva saab lavalt näha - täieliku powerhouse-ina :) Kuid tulles tagasi nende meeldejäävamate ja tähelapanuväärsemate stseenide juurde, mida tahaks ka kirjapildis meenutuse abina säilitada, siis maskis Kristjan Üksküla, kes oma kursaõdesid ehk "Maria"-t käperdab... mina seda tähele ei pannudki, ega ausalt öelda mõelnudki, aga seal tüdrukute seas on ju ka tema oma õde... ja kuidas sa niimoodi oma õde ikka "käperdad"... näitleja amet on selles suhtes ikka pagana raske. Eks muidugi laval ja teksti või sisu nõudlusel võib ei-tea-mida vaja olla teha. Kuid ikkagi... Siiski sobivalt enne Sandrani jõudmist lõpeb stseen ära :)

Juba mainitud Pärgamendid ja Wolandi taevast alla kõndimine....

Väga lahe oli kogu trammisõit ja peast ilma jäämine lahendatud! No kuidas sa ikka sellist asja laval teed :) Aga näed, Nüganen lahendas Karinis ja Indrekus trammi alla jäämise ka stiilselt ja väga ilusti, seekord ei saa õelda, et lahendus oleks "ilus" selle sõna otseses mõttes just olnud, aga stiilne ja kummaline küll ja mingis kummalises mõttes "lahe" kah. Ja see trammis sõitjate liikumine-kõikumine - igaüks natuke isemoodi - jällegi "stiilne"!

Hullumaja-stseen - ühes reas pingil istudes, kusjuures samuti nagu terve tüki jooksul, nii ka siin kasutas Pepeljajev sellist nõksu, et mitu näitlejat mängisid ühte ja sama tegelast. Ja siis ei räägitudki alati kooris vaid pigem kord üks kord teine näitleja, kuid kõigile oli aru saada, et kahe inimese dialoogis osaleb 3 -4 erinevat näitlejat ühe tegelase rollis ja 3-4 näitlejat teise tegelase rollis :) fantastiline leid ja lahendus! Sama ju Mariaga... mõtlesin enne etendusele minemist, et kes küll saab au neist olla Maria rollis? Aga võta näpust nad kõik olid Mariad :) Muidugi "lendamise" stseen ja teatud stseenid olid siiski jagatud teatud näitlejatele.

Lendamine oli samuti väga hästi lahendatud. Jällegi tekkis endal hirmus tahe seal niimoodi kõikuda ja "lennata" :) Ühel hetkel, kui Liisa Pulk seal kopsis ühes otsas tagadekoratsiooni jalaga ja siis lennates teise otsa ja kopsutades seal pool jalaga - mõjus see isegi hüpnootilisena. Mõnikord magama minnes võiks oma vaimusilmas näiteks lammaste lugemise asemel lugeda neid tõks-tõks helisid, kuidas Liisa Pulk jalaga tagaseina puudutab :)
Visuaalses mõttes oli lahe ka kriitiku toa segipeksmine ja muidugi Marta Laan, kes siis seal "lendamise" stseenis lendas. Vinge!

Jeesuse süüdistamisel oli hästi lahedalt jälle see mitme näitleja ühe tegelase mängimine ära kasutatud. Kusjuures näitlejad olid laval laiali ning lahe, et ei teadnud ju kes järmiseks küsib, kes vastab... kusjuures nad olid seal ka pidevas liikumises, mis andis omamoodi dünaamilisuse kogu stseenile. Nagu mingid mõtteosad, mis inimese peas neutronitena aatomis ringi lendlevad. Fantastilselt huvitav lahend!

Kuid veel enne näitlejateni jõudmist tahaks ära märkida ka selle, et vastupidiselt tavaliselt kammerlikumate stseenide mõjuvuse austajale, meeldisid mulle selles etenduses massistseenid. Mida rohkem tegelasi laval, seda uhkem ja ägedam!


Danzumehena ei saa ma jätta märkamata - märkimata, kellel on varvas sirutatud ja kellel on tantsijat rohkem sees, kellel vähem. Sest eriti selle tüki puhul on see siiski korralikuks vahendiks ennast laval mõjuvaks ja maksmapanevaks mängida. Selles suhtes eristus minu jaoks kolm "tantsijat" seal kuidagi teistest rohkem. Võibolla teen ma kellelegi liiga, aga minu jaoks tantsijatena mõjusid paremini Sandra Üksküla Uusberg, Marko Leht ja Marta Laan. Kuigi ega kellelegi teisele ka etteheiteid pole. See ongi selline ansamblimäng heas mõttes, et ega sealt ju keegi kuidagi ei eristugi positiivses ega negatiivses mõttes. Kõik on suure kellavärgi hammasratta osad. Ja minu selle lennu lemmikute osas mingit muudatust ei sündinud. "Kuldne trio" (Sandra, Marta ja Liisa) ikka ruulivad. Ja meestest on samuti ikka sama trio lemmik (Hendrik, Kristjan ja Mikk). Kuid üha rohkem meeldivad mulle Marko Leht ja Jekaterina Nikolajeva. Jekaterina eesti keel on viimaste aastate vene juurtega teatrikooli kasvandikest ikka peajagu üle. Kusjuures tema kiiret arengut on ka väga tugevalt märgata väga väikse aja jooksul. Mul on tunne, et tõesti esimest korda üle tõeliselt pika aja oleks just temast Eesti teatris ka eestlase rollides läbilööjat. Muidugi "Margarita ja Meistri" rahvuslikust omapärast tingituna, sobis ta eriliselt hästi sellisesse tükki. Tema silmade sära ja nakatav positiivne energia on fenomenaalne! Ja Marko Leht liigub laval nii sujuvalt voolavalt. Tema hääl on selge ja kõlav ning vabalt võib lähiajal see lemmik-trio muutuda kvartetiks :) Esimest korda meeldis mulle ka Mait Joorits. Olen tema stiilile kuidagi vastuvõtmatu olnud siiani. See tema sügavus ei ole minuni ilmselt jõudnud või on see mingi raamistatusega tema loodud karakterites lihtsalt kuidagi uskumatuna mõjunud. Kuid see monoloog, mis tal selles tükis on, see mõjub ja ma sügavalt kuulasin ning läksin tema hääle mõjul selle sisse. Päris huvitav on teda kevadel näha Arkaadias, kas nüüd on see "valmissaanud" näitleja välja tulnud :) Samuti meeldis mulle seekord Mihkel Tikerpalu. Ühes tantsulõigus ta isegi üllatas mind, ma ei teagi miks. Aga millegipärast ei uskunud, et temas see sees on, mis lavale jäi. Lauri Kaldoja puusanõksud olid omaette väärtus! Temas on tõeliselt suur koomiline potentsiaal :) Ilmselt teeksin liiga, kui jätaksin mainimata heade tantsijatena Roland Laos-e, Liisa Pulga ja Mikk Jürjensi, sest ühel või teisel hetkel nad kõik "mõjusid". Kertu Moppel oli tavalisest kahvatum, kuid Maria minu ettekujutluses on tumedapäine ning sellepärast oleks ta pidanud just "mõjuma" kuidagi rohkem, ent seda siiski ei juhtunud. Samuti ei "märganud" ma Tedremäge. Liis Proode ja Jüri Tiidus olid just see, mis vaja - head suure masinavärgi hammasratta osad! Proode vihtus vahepeal ka nii hoogsalt tantsida, et ma vaatasin kohe huviga, et kes see parajasti selles möllus on? :)

Kui ilusad nad seal kõik olid oma ajastukohastes kostüümides ja nii ägedalt tantsides, mängides, liikudes. Mul lihtsalt pole piisavalt sõnu...

Hinnang: 5 (No tuli lõpuks see 5 ära kah sellele kambale noortele näitlejatele. Nende punt on minu jaoks üks selle aasta "Eesti teatri avastus". Järjest huvitavad ning hea poweriga tehtud asjad! Ja sedapuhku annab silmad ette suuremale osale Riiklike Teatrite repertuaaridele! Ja see kiidulaul pole sugugi mitte "jõulukink", vaid siiralt välja teenitud! Ja seda hoolimata sellest, et tükist olid tekstilises -sisulises mõttes puudu paar minu jaoks väga dramaatilist kohta raamatust - "pea ära kraapimise" ning "halastamise" stseenid - kuigi võibolla need olid mingi kunstilise lahendusena seal ikkagi sees, lihtsalt mina ei suutnud sellest ideede extravaganzast neid üles leida :) Kõige rohkem ehk võiks nuriseda lõpu pärast, kuid võibolla seda loevadki inimesed erinevalt ning saavad sellest omamoodi aru. "Tehnilise nõksuga" oli ju see korvatud võimsalt :)
Täielik tase - võimatu asi on suudetud nii hoogsa ning särava tükina lavale tuua - tõesti teatrikunstil ei ole piire! Kui on tahet, piisavalt ettekujutlusvõimet ning sellist toorest talenti - ja ei saa mainimata jätta, et selliseid särasilmseid näitlejaid, kes panevad kogu oma hinge lavale karakteritesse, siis on kõik võimalik - ka Bulgakovi "Meister ja Margarita" lavale panna! Üks minu aasta lemmiklavastusi! Tänukummardused kõigile tegijatele, osalejatele. Koju jõudes lükkasin oma 14 aastasele ka raamatu nina alla ning uurisin välja, millal seda jälle mängitakse, et tema ka saaks näha! Soovitan kõigile teatrikunsti austajatele! Natuke kiiksuga, natuke teistmoodi, ent ka kõik klassikalise teatri elemendid on kaetud, ehk tegemist pole kaugeltki lihtsalt füüsilise teatriga. Ega ka muidugi tavamõistes sõnalavastusega. Arendab mõtlemist ning ühtlasti annab naudingulisi lavastajanõksude üle imetlemiseks ainet. Superülihea!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Margarita ja Meister
Bulgakov / Pepeljajev

“Meister ja Margarita” on 20. sajandi müstilisemaid raamatuid. Kirjanik Bulgakov ei näinud oma silmaga raamatuks köidetud teksti, ta korrastas 12 aastat käsikirja ja lõpuks keeldus avaldamast, sest ei tahtnud järgida tsensuuri ettekirjutusi. Aastaid hiljem on see kõik pöördunud edulooks. See on suurimaid romaane üleüldse. Raamat on kohustusliku kirjanduse nimekirjas pea kõikide maade kooliprogrammis. Aga palju lavastusel on pistmist originaalkirjandusega, see on hetkel ennustamatu, sest romaani ja tantsu suhe on peidus proovides.

Aleksander Pepeljajev pole veel klassik nagu Bulgakov, Berliozi või Peemot, kuid kahtlemata omab mees oskust panna inimesed müstiliselt liikuma. Meenutades tema lavastusi NO95 “Kirsiaed” (2005) või lavakunstikooli remondile eelnenud tantsulugu “Kolm õde” (2004) või viimast tagurpidi tööd “Tsuaf” (2007), siis on selge, et ootamatusi, jõnkse ja kordumatuid maailmu Pepeljajev loob.

Seekord siis jälle suur must saal ja isikupärane tantsuteater, mis kasutab lavatehnilisi ja visuaalseid vahendeid kogu ampluaas. Kuulujutud on rääkinud, et sarnaselt romaaniga pidi maapinnast väheks jääma. Õhk kannab neid, kelle mõtted on kerged ja keha valmis vastu võtma.

Lavastaja Aleksander Pepeljajev

Kunstnik Alina Korsmik

Lavakunstikooli tudengid: Marta Laan, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Sandra Üksküla Uusberg, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Marko Leht, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla

Esietendus 25. september 2009 Teater NO99 suures saalis.
Etenduse pikkus umbes 3 tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.

Fotode autorid Alina Korsmik ja Hendrik Toompere jr

Häid jõule!

Sõidan kohe maale, internetitusse maailma...
Vaja kaasatulevate raamatute pakk kokku panna, et saaks nautida kuuseküünalde valguses head kirjandust.
Täna õhtul võib mind veel lastega koos Raplamaal oma metsast kuuske toomas kohata :)
Kingitused kõik olemas ja ootamas kuuse alla panemist...

Mitu huvitavat teatri- ja raamatuelamust kirjutamata, ent teen seda offline-is ning kui õnnestub kusagil interneti lähedale pääseda, siis paiskan ka tekstid eetrisse pühade ajal. Üks teatrietendus on veel plaanis ka jõulude ja uusaasta vahel :)

Seniks kõigile ilusaid ja rahulikke pühi!
Ja palju palju kingitusi ka :)))

Ma armastasin sakslast - Linnateater

Oooo armastus... rumalad mehed ja armsad ning targad naised... Elmo Nüganen on loonud järjekordselt midagi erilist Linnateatri Põrgusaali. Tammsaare kurb armastuslugu elustub väga tugeva lavastusena ilma igasuguste rekvisiitideta (mõned toolid ja üks kohver välja arvatud). Ja üks puhas armastuslugu tegelikult ei vajagi mingit kulda ega karda. Üks ilus armastuslugu vajab head lavastajakätt ning otse loomulikult kaasaelama panevat lugu ning kahtlemata ka armastusväärseid tegelasi ning nendele elu andavaid usutavaid näitlejaid. Huvitav valguskaart, ilus muusikaline kujundus ning ajastukohased ja silmarõõmu pakkuvad ilusad kostüümid on ainult boonus kõigele muule. Ja Nüganeni Tammsaare tõlgendus pakubki absoluutselt kõike seda!

Lugu ise on ju vana hea tuttav „Ma armastasin sakslast“, ent ometi on Nüganen suutnud sellest luua oma käekirjaga midagi omalaadset. Juba seegi, et tegemist on kammerlikult 3 näitlejaga esitatava tükiga. Lisaks tema valik alustada justkui lõpust, ehk Erika kirjaga Oskarile ning põimida see kirja tekst läbi kogu lavastuse stseenidega, mis jutustavad kahe vana Eestiaegse noore armastusloo kujunemise ja kustumise... või kas see tegelikult üldse kunagi kustuski?

Viimasel ajal olen järjest sattunud nii häid lavastusi nägema, et üsna alguses juba saan oma emotsioonidest külmavärinad kätte ning see juhtus ka „MAS“-iga. Kohe esimene misanstseen kui Priit Võigemast Oskarina lavasügavusest tuleb elav küünal käes ja Külli Teetamm-e Erika taustaks oma kirja loeb – ma olin haaratud olustikku ja ajastusse kogu oma hingega. Üldse valgus mängib tihti rolli atmosfääri tekitamisel – justkui see olekski lavakujunduseks. Ja tõesti, see toimib ning aitab luua tundeid ning aimu stseeni olustikust või valitsevast energiast.


Võigemasti Oskar on terve paaritunnise tüki ajal laval (õnneks ei olnud seda lõhutud vaheajaga, kuigi stseenidest koosnevasse tükki on ju nii lihtne see „paus“ sisse jätta. Ent ometi see tundelisus muudkui kasvab ning vahaeg oleks kindlasti teinud katki selle energiavälja, mille tegelased/näitlejad saali suutsid luua). Erika lendab sealt nendest stseenidest läbi justkui liblikana. Õhkõrna, sillerdavalt kauni graatsiaga. Justkui kontrastiks betoonseinadele... tegelikult see ümbrus ehk omakorda rõhutas tema haprust.

(ettevaatust edasi lähen sisuliste punktide juurde ja kes tahab neist hoiduda enne vaatamist, siis ei soovita edasi lugeda)

Tammsaare meestegelased on tihti oma nooruses sellised kergelt mömmid, kes ei taipa naiste märke (sama oli ju ka Vargamäe Indrekuga ning miks ka mitte Katku Villu või isegi Rudolf Ikka-ga...) Meeste suutmatus naisi mõista on ju igati eluline. Oleme ju ikka nagu kahest eri puust, mis puudutab tundeküsimusi ning eluvaateid. Seda mõjuvam oli minu jaoks äratundmisrõõm, et kui Erika oma kohvriga tuli Oskariga „jalutama“, siis mõistsin kohe, et ta on tulnud, et jäädavalt olla Oskariga. Mina, kes olen tegelikult märkide väljalugemise suutmatusega meeste musternäide... ja sain sellest aru... mingi hea ja sooja tunde tekitas sees :) Neid naiselike mängude tagamaid suutsin veel sealt välja lugeda ning Külli on suutnud need väga hästi pinna alla ära peita, ehk kõik ei torkagi otse silma ning seda ehedamana see mõjub – vaatajaid polegi vaja alahinnata!

Kuid kõige mõjuvaimaks stseeniks või sisuliseks nõksuks oli minu jaoks ikkagi seal päris lõpus teada saamine, et tegelikult oli Erikal oma isa õnnistus, et minna ja olla oma armastatuga. Oskar ei olekski kunagi seda teada saanud, et täpselt nagu vaatajad, oli tegelikult ka Erika vanaisa aru saanud, et mees armastab tema lapselast. Ja kui on armastus, siis olmeprobleemid polegi nii olulised. Muidugi siin põrkub vastu see ajastu sotsiaalne stress, ehk endisele mõisapreilile või paruni tütrele ei olnud sobilik ju vaesuses – lihtsalt armastusest elada. Kogu sellest tugevast rõhuasetusest ajastust tingitud klassivahedele ja rahvuste vahedele, keskendusin mina oma mõtetega armastusele ning kõik see muu ei tundunud pooltki nii oluline minu jaoks isiklikult. Ju ma ise olin ka oma eelmises elus mingi vaene tänavaluuletaja või lambakarjus, kes oli armunud mingisse mõisapreilisse ja sellepärast ei suudagi näha selliseid asju armastuse kõrval :) Parandamatu romantik :)


Kui rääkida eraldi rollidest, siis kuigi mingis mõttes see teadmine, et osatäitjad päris elus elavad teiste inimestega, eriti sellised inimesed, kes on ajakirjanduses ning kõikjal kuidagi „koos“, siis peaks ju olema raske uskuda nende tundeid laval hoopis teiste inimestega (Eesti väiksuse häda), ent ometi ei häirinud see kuidagi. Jah, kirglikke suudluseid ju pole tükis, aga sellel ajal ehk polnudki selliseid kombeid... samas maas põlvili naise põlvedest kinni haarates oli ehk rohkemgi tunnet, kui mõnes kuumas suudluses... siiski päris huvitav oleks teada, et kuidas armunud sellel ajal ikkagi päriselt käitusid. Mina uskusin seda küll, mis laval toimus. Priidu ja Külli mäng oli nii hingestatud. Võigemast on üks praeguse hetke Eesti teatri esinimedest minu jaoks. Ükskõik, mida ta teeb tundub mõjuvat minule. Ja ometi oli see juba kolmas tükk, mida temaga sellel aastal nägin – ei mõju ta kunagi sarnaselt, ega igavalt ega stampides. Kusjuures märkimata ei saa jätta, et kõik need kolm lavastust on ka minu top15 sees ning kõik on 5 tärni-tükid... paneb mõtlema... Tema Oskar on korporant. Selline armunud noormees, kes on tegelikult kaotanud oma armastuse ning seeläbi üdini kurb. Isegi stseenides, kus ta alles armub või on oma õnne tipul, on temas mingi kurbusenoot sees. Kas ehk see meeleheide või põrkumine tüdruku vanaise keelu vastu või mingi õhus olev tunne, et ta kunagi Erikaga tegelikult sellel tasandil kokku ei saa – see kõik tuleb nii hästi igast pisitillukesest misanstseenist välja. Ja miks ometi on see nii, et kui miski tundub nii õige ja saatuse poolt kirja pandud, siis just nimelt saatus on see, mis vastu mängib ning ei lase justkui loodud asjal sündida? Elu iroonia? Ja kui lähedalt see kõik lõppude lõpuks riivab – oleks ta kohvriga tüdrukust aru saanud... oleks ta olnud meelekindel ning mitte lasknud vanamehel oma unistustustele hoopi anda. Tõeline armastus peaks ju võitma kõik... miks ta siis ei tegutsenud? Kas tõesti eesti mehele omase mömmilikkuse pärast? Sellised me ju oleme küll, kuigi kui me ikka midagi väga tahame, siis ei lase me raskustel ikka takistada nii olulistes küsimustes... mina küll leian nii. Kuid jälle ekslen ma sisuliste teemade radadele. Priit Võigemast igatahes mängib kõik selle nii hästi välja ning loob esimesest htkest just õige atmosfääriraami, kuigi neid raamiloovaid komponente on veel, ehk loojaks on ikka lõppude lõpuks olnud lavastaja...

Külli on siiani mõjunud mulle tihti liiga plikalikuna ning puudu on olnud just sellisest nõtkest graatsiast, mida ta on pannud Erikasse. Selline saksa aktsent, mida ta terve etenduse läbi kasutab aitab tal irduda oma tavalisest stiilist ja see mõjub väga hästi. Mäletan, et ta meeldis mulle kunagi „Koor sinu kohvis“ teleteatris, just värskelt lavaka lõpetajana, kuid siis edasi tuli terve rida rolle sarnaste lahendustega... siis laste sünnid, mis muutsid ta „emmelikuks“ ning ma olin juba lootuse kaotanud, et tema mulle üldse kunagi meeldida võiks. Kuid siis tuli „Nõks“ ja laval oli justkui hoopis teine näitleja. Keegi, kes suutis panna erinevaid rolle erinevalt kokku. Ja Erika on järjekordselt üks näide tema talendikusest. Just sellise blondi, tõesti kerge nagu liblikana, sügava hingepõhja ning „arenemis“-huviga tütarlapsena. Keegi, kelle eluväärtused on paigas, kuid kes samuti armub ning laseb sellel enda elu ning saatust suunata. Ometi liigtundlikuna tajudes omamoodi maailma, mitte nagu ilmselt sellel ajastul oli eriti kombeks – läbi mehe või armastatu silmade... Kuigi see, et mina seda nii näen, räägib ilmselt rohkem minust, kui tegelikult Erikast. Külli Teetamm -e dubleerib Ursula Ratasepp, keda oleks ka huvitav olnud näha Erikana, kuid tüpaažilt on nad ilmselt palju lähedasemad teineteisele kui Võigemast Tõnn Lambiga, kes temaga Oskari rolli dubleerib.

Kolmanda tegelasena osaleb Nüganeni versioonis Erika vanaisa, kes minu nähtud versioonis oli Kalju Orro kehastuses (dubleeb Aleksander Eelmaaga). Orro on vanameister, kuid sellest hoolimata nägin ma ka tema mängus mingit uut külge. Just selles teises lõigus. Sellinemurtud karmus, mis moondas isegi ta häält. Ta mõjus justkui kellegi teise tuttava näitlejana, ent ometi ei oska ma sõrmega ostuda, et kellena. Ja oi kuidas ta mõjus. Tegelikult ju üsna väike roll, kuid ma usun, et võtmeks nii sellele, miks Oskar ei suutnud enam loota tulevikule Erikaga kui ka võtmeks lavastuse eelkirjeldatud emotsionaalseimaks puändiks. Väga raske on mõista selliseid inimesi kõrvaltvaatajana – et miks nad ei näe seda armastust, mis teiste vahel on. Kuid tegelikkuses nägi tema ehk just selgemalt kogu olukorda. Sest tõesti, kas mõisas elanud preili, kes on harjunud teatud elutasemega... ta ju tunneb oma lapselast ehk kõige paremini... teades, et majandusolukord on kehv ning poisil pole midagi hinge taga... tahtes samas oma armastatud lapselapsele parimat... isegi teades, et noorte vahel on suur armastus... siis kas see peaks vastu elukarmustele? Ja muidugi nägi ta ju, et Oskari armastus oleks pidanud... sellepärast ka see luba ... Kuid ehk oli see ka ühtlasi testiks tõeliste tunnete vastupidavusele? Orro „vanaisa“ oli ka kujuna usutav. Nii Parunihärrana kui ka vanaisana. Aga jah, eriti see teine lõik temaga, kui Oskar pärast Erika haigust tema juurde läheb... see oli vana mehe varjatud tunnetemõllu jälgimisena võimas.

Nüganen on kahtlemata Eesti tipplavastajaid. See kuidas ta muudab terve tühja lava kõigest kolme tooliga kinosaaliks - ka ainult see näitab juba TASET! Vaimustavaid väikseid detaile ja nõkse täis tipitud. See inimene on KUNSTNIK!

Hinnang: 5- (miinus ainult sellepärast, et tegemist on tuttava materjaliga. Lavastajale ja näitlejatele ning kunstilistele lahendustele ning Jürissoni muusikale – mis millegipärast tõi meelde väga hästi õnnestunud telelavastuse, annaks 5+. Aga jah - lavastustöö ning instseneering on üks aasta tugevamaid! Eriti soovitan armastuse austajatele!)

PS. Kahju, et ei suutnud leida ühtki Priit Võigemastiga fotot Oskarina, ilmestamaks tema rolli. Isegi Linnateatri kodulehel on ainult Tõnn Lamp...
P.P.S. Eraldi tahaks veel kiita ja tänada kavalehe koostajaid (Triin Sinissaar ja Maria Lee Liivak)! Tõeliselt huvitav ja hea kavaleht on! Igasugust põnevat materjali lisaks etendusega seonduvale, näiteks mõne reaga Oskari ja Erika kaasaegsete kohta ning Õ tähe ja korpratsioonide ja igasuguste teiste teemade kohta veel :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Ma armastasin sakslast
A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

Lavastaja: Elmo Nüganen ::
Kostüümikunstnik: Reet Aus ::
Muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson ja Riina Roose ::
Helilooja: Jaak Jürisson ::
Valgus: Kalle Karindi ::
Mängukoht: Põrgulava ::
Mängivad: Ursula Ratasepp või Külli Teetamm, Tõnn Lamp või Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa või Kalju Orro. ::


Esietendus: 12.12.2009 ::
Etendus kestab: 1 h 45 min



„Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness.

Aasta parim

Pagana hea on tunnustust saada :) Pagana hea on teada saada, et see mida teed - ongi see, mida Sinult oodatakse :)

Sain tööl "Aasta parima" auhinna.

See läks sügavale südamesse ja hinge.
Mulle mõjuvad sellised asjad nii tugevalt. Ma ei saa aru miks, aga see on nii. Lisaks kummalisel kombel mõjub see mulle tõeliselt motiveerivalt. Tahaks tuleval aastal veelgi kobedamat tulemust saavutada... no täielik ego- ja motivatsioonilaks! Eks auhinnad on auhinnad ning muidugi eelkõige hea on ka iseendal teada, et olen Eestimaa heaks saanud midagi ära teha - aidanud siia miljoneid investeeringuid... okei, umbes sinna 150 miljoni kanti... lisaks mitusada uut töökohta... kui mind ei oleks, siis poleks ka neid võibolla (muidugi mõista ainult minust ka selliseks ei piisa - paljud teised on ikka ka kaasa aidanud KH, EMP, RH, KM, GS, RT ning muidugi veel mitu kaugemat inimest- mina olen ainult nö. initsiaator või käivitusmootor olnud)... sellest ka ilmselt see auavaldus?

Ja justkui sellest "aust" endast veel vähe oleks olnud... lisaks seinatahvlile "Aasta parima" teksti ja minu nimega, sain kingituseks graveeritud lipsunõela ning Linnateatri Valter Ojakäär-u lauludega CD. Ma olevat Tšehhis õhku visanud lause, et seda tahaksin :) Ja KM haaras sellest kinni - vat see näitab, mis on "sõprus" :) See pole "tühipaljad sõnad", vaid see päris värk!

Aga vähe sellest... lisaks olid CD-l kõigi laulvate näitlejate orginaalautogrammid :) Mu süda läks niiiiiiiiii tuliseks neid sealt lugedes... kogu muu ürituse jälgimine läks mõistagi väga raskeks, sest põlesin tahtest uurida ja kuulata seda plaati :) Lisaks KM-ile, pean ilmselt üht teist K-d ka sellepärast veel tänama (ja muidugi kõiki neid näitlejaid/lauljaid ka, vaevalt et nad teavadki, kui heaks nad ühe pisikese inimese meele on teinud - fän nagu ma olen) :) Maailm on nii ilus... ja armastust täis... nii hea on seda enda ümber tunda.
See on parim!

Aitäh!

Pärast sai öhe tantsida... lahkusin peolt Olümpia hotellist alles kella 3 ajal... Millegipärast tunnen, et mu tantsuoskused on roostumas, ent siiski vähemalt viiel-kuuel korral sain ka nende roostuvate oskuste eest kiita :) Lisaks kõik need komplimendid välimuse eest (paljude jaoks oli mu 50 kilo väiksem kehakogu ikka veel üllatus - mõnedega kohtusin viimati umbes aasta tagasi)... ühe minusuguse mehe jaoks oli see õhtu liig mis liig. Mõnel nooremal oleks uhkus vist pähe kah pugenud - mina vaatasin peeglisse ja tulin maapeale tagasi - viisakad ja armsad inimesed ikka käituvad nii :) Annavad seeläbi hoogu ja innustust juurde pingutamaks sellisel rajal püsimisele. Ja muidugi kõik need komplimendid... kes siis neid kuulata ei tahaks... kelle kõrvad sellepeale liikuma ei hakka... ma sain vist punastamisest päevituse :)

Lisaks kõigele sain teada, et mu kolleegiks on üks mu sugulane, kellega viimati puutusin kokku umbes 25 aastat tagasi :) Nii põnev õhtu... nii ilus aasta... mõnikord on ka selliseid :))))

Sellise hea tujuga on lausa lust jõuluaega astuda! Ja mida kõike veel järgmine aasta toob...

Hmmmm... ent siiski... kui teiste sõnu uskuda, siis - Danzumees on endiselt Tantsumees :)

Cyrano de Bergerac - Rakvere Teater

Olude sunnil ei kirjelda ma seekord mitte elamusi etenduselt, vaid pigem mälestusi sellest. Nimelt õnnestus mul veel seda kõige viimast "Cyrano de Bergerac"-i etendust nähta novembrikuu keskel. Selle sama etenduse võttis mitme kaameraga üles ka ETV, ehk lootus on seda kunagi ka televiisorist teatriõhtuna vaadata. Ja miks ma nii kaua venitasin selle kõikidepoolt kiidetud tüki vaatamisega? Tegelikult mul lihtsalt ei õnnestunud seda näha, kuna kuupäevad kunagi ei sobinud Eesti reiside või tööülesannetega kokku - hoidsin küll pidevalt sõrme pulsil, juba esietendusest alates paar aastat tagasi. Hakkasin juba kartma, et jäängi sellest ilma... eriti raskeks tegi teadmine, et mõned inimesed sellest tükist niivõrd sisse olid võetud, et käisid seda 3-4 või isegi 5 korda vaatamas!

Ja kahtlemata mitut vaatamiskorda, see nüüdseks juba selles mõttes legendaarseks saanud lavastus, olekski olnud väärt! Tõeline suurproduktsioon - maailmatasemel. Alates kunstilisest küljest - lavakujundus, kostüümid, valgustus, meik ja parukad kuni osatäitmiste ja kõikide muude komponentideni välja. Täiesti hämmastav, et miks see üldse kavast maha võeti, vähemalt sellel viimasel tükil oli saal välja müüdud ning publik aplodeeris seistes (ilmselt olen ka mina ise selles natuke süüdi, sest ma tõusin peaaegu kohe. Olin täiesti vaimustuses!) Kas tõesti sellepärast, et Viive Aamisepp pensionile läheb, tema roll oli küll üsna väike kogu konteksti arvestades, kuigi muidugi igati tähelepanuväärne? (Etenduse lõppedes tulid lavale teatri direktor ja Rakvere linnapea teda tänama ja austust avaldama). Või ei käida seda reaetendustel piisavalt palju vaatamas? Raske uskuda... kuigi tegelikult alles viimastel kuudel olen eriliselt palju selle lavastuse kohta erinevatelt inimestelt kuulnud...

Paar aastat tagasi Teatriliidu parima meesnäitleja auhinna saanud Üllar Saaremäe tegi tõeliselt suurepärase rolli - see on minu jaoks käesoleva aasta üks lemmikrolle! Ja kindlasti mitte lihtsalt ainult selle aasta vaid ka terve dekaadi üks kuldsete tähtedega Eesti teatriajalukku minev suurroll! Kogu etendus on ju värsivormis, nii nagu peab ning Cyrano tundeskaala käib nii mitmetes ekstreemsustes, niiet ma kaldun arvama, et see pole sugugi mitte kergete killast. Pead panema publiku uskuma oma ninaga seda oma ekstravagantset välimust terve elu kannatanud mehe tausta, mõttemaailma ning tema oskust selle üle ise nalja teha, ent samas uhkusega mitte lubama teistel enda üle võimu tunda sellise asja pärast. Lisaks nii koomika, traagika kui ka sügav armastusdraama, mille raamid peab üles sättima peaosaline. Saaremäe hoogsust ning energiat ja ühtlasi pinget vaadata, nagu vaataks tõesti meistriklassi rolli! Kui ta laval oli, ei saanud lihtsalt temalt silmi... ja seda üldsegi mitte "nina" pärast :)

Mulle läks väga hinge ka armastusobjekti Roxanne-i rollis Marin Mägi. Temast on samuti saanud üks neid Rakvere Teatri tugevate naisnäitlejate-klubi liige. Kord korra järel ikka märkan teda tema talendi õitsemist rollist rolli. Kuid siiani pean seda Roxanne-i küll tema suurimaks saavutuseks. See kui sügavalt rolli sisse ta läks ning ennast muudkui üles küttis lõpus. Naine, kes saab aru, et ta on terve elu armastanud vale meest, sest see, kes seisab kõikide nende ilusate sõnade taga oma hingega on ju see mees, keda ta on just kaotamas - ehk kaks korda kaotada oma eluarmastus oma armastuse tipphetkel, see on väga valus. Ja ometi oleks tal olnud võimalus oma armastust jagada selle inimesega, kes tema eest hoolitses ning kes teda pidevalt vaatamas käis - kogu tausta siiski teadmata... see tunnetekombinatsioon on tegelikult väga targalt kirjaniku poolt kirjutatud ja kui sellele mõelda, siis just see, et elu on nagu omamoodi raisatud valedele, see muudab terve elu kuidagi valusalt mõttetuks. Justkui oleks aja ära visanud. Ma tegelikult ei oska hästi siin sõnadesse panna kõike seda, mida ma tunnen, sest see on ainult üks külg sellest tunnetepuntrast. Ja kui Marin Mägi tuli kummardama, ka veel siis kui ta tuli neljandat korda kummardama, oli ta ikka justkui veel natuke selle rolli sees, suutmata naeratada, sest ta oli ilmselt nii sügavalt lavastuse sisulistesse emotsioodesse kinni jäänud. Ja minu muidugi sain sellest veel omakorda elamuse. Sest armastus on nii ilus ja selle kaotamine suur valu... ta tõesti elas seda seal laval läbi!

Kuigi tükis teevad absoluutselt kõik head rollid, isegi need, kes mulle tavaliselt ei meeldi rääkimata nendest, kes on mu lemmikud (Lichtfeldt, Mälberg, Rahkema, Suuman, Sõmer jne), kuid eraldi tahaksin ära märkida lisaks Saaremäele ja Mägile kolmandana Eduard Salmistu. Tema koomiline potentsiaal on nii võimas - justkui sellel aastal olen hakanud tema rollides nägema seda, mida ma ei oleks kunagi osanud temalt oodatagi. Cyranos Ragueneau-rollis pakub ta nii mõnusat naljakat vaheldust tõsisematele teemadele ja seda ju nagu kõik teisedki - luulelises vormingus :) Kusjuures värsivormis üldse mängida ja siis veel mängida koomilises võtmes, ise seejuures tõsist nägu säilitades...

Lavaline liikumine oli selles tükis ka kuidagi tähelepandavalt hea. Muidugi kõik need ronimised ja hoogne siia-sinna tormamine, mõõklemised - no lihtsalt imeliselt hea poweriga tehtud!

Kusagilt on läbi jooksnud info, et Saaremäe on Eesti lavade kuues Cyrano - kas tõesti alles kuues? Seegi näitab, et mingis mõttes on tegemist julgustükiga see teatris lavale tuua. Esiteks see võimsus, mis lihtsalt peab sellise näidendiga kaasas käima. Ja see värsivorming, mis ilmselt peletab paljud teadmatud inimesed eemale. Teadmatud selles mõttes, et värssi peetakse tavaliselt raskelt jälgitavaks - ent see Krossi tõlge on küll lausa nagu muusika kõrvadele!

Sisulises mõttes juba mainitud Roxanne-i avastusele, et see kes talle need kirjad kirjutas oli Cyrano, lisaks sellele jäi meelde see kolmnurk Christian de Neuvillette-iga. Lubadus kaitsta inimest, kes solvab teda hingepõhjani, saamata talle selle eest mõõka sisse torgata, kuna on lubanud oma armastatud daamile hoopis kaitsta seda meest - kuna armastatud daam, Roxanne, hoopis Christiani armastab. Milline üllassuhtumine - tõeline armastus niiöelda. Tõeliselt rüütellik. Ma usun, et suurem osa rüütleidki polnud sellised. Iga mehe eeskuju :)

Samuti jäi teemana kummitama kättemaks ja see, et Cyranole oli kõige suuremaks karistuseks see, kui teda võitlusesse kaasa ei võeta :) Tõeline meeste mees - tõeline eeskuju kõikidele meestele. Päris kadedaks peaks tegema selline tegelane, ent ta mõjus siiski hoopis iidolina :)

Kusjuures paljud ei teagi, et Cyrano nimekaim, kes oli ehk prototüübiks Rostandile, on ka tegelikult elanud... kuigi näidendis olevat tema nina ja ego suurusega kõvasti liialdatud ning eks see muu näidendi sisugi on lõppude lõpuks fiktsioon. On siiski teatud sidused olemas. Olevat ka tollel olnud siiski keskmisest suurem nina, armastanud duelle pidada ja olnud sõnaosav - isegi Moliere olevat temalt "laenanud".

Paratamatult liikus mõte ka sinna, et mis tunne oleks küll olnud elada sellel ajal? Muidugi kõrgemas klassis poleks nagu vigagi - arvestades, et ka näidendis rahamees hoidis end tagaplaanile ning üllatas teisi kui lahinguväljale saabus. Samas kõik see duellide värk ning lisaks muud elu varakult lõpetada aitavad teemad (arenemata meditsiin, sõjad ja muu) - päüris raske oleks elu püsida keskeani. Sellepärast pidigi elama täiega, armastama täiega ning võtma kõik, mis võtta oli elult, sest surm luuras igal pool ringi.

Hinnang: 5 (Kardan, et ma ise oleksin olnud Christian-ile sarnasem kui Cyrano-le. Cyrano sõnaosavus, tegelikult ka see kuidas Saaremäe justkui tõelise Cyrano kehastusena nii head teksti õhku viskas - no tõeliselt kadestamisväärne! Oskaks ise niimoodi sõnu ritta seada ja käituda... armastan ju küll kirglikult, ent kindlasti mitte nii üllalt... kuigi seda tahtes... Ent siiski vähemalt sama sügavalt :) Lahe on mõelda selle ajastu ning koha peale... See oli ikka hoopis teine maailm sellel ajal... Ja need riimid... mitmes kohas võttis piltlikult öeldes õhku ahmima :) Kuid loodetavasti poleks ma ikkagi siiski mitte nii tobu kah nagu Christian (kas tõesti keskmisest kenama välimusega inimesed on keskmisest tobumad? Juba sellel ajal :))... ent Cyrano fän oleksin ma ridasõdurina sellel ajal küll olnud... olen seda ka praegu :)

Kogu see tükk on lähedal täiuslikkust! Pikk, aga lendas linnutiivul. Võimas, ent oma intiimsematel hetkedel väga hingepugev ja armas. Kurb ja koomiline, põnev ja dramaatiline - kõik suured tunded ja palju näitlejaid ning karaktereid, uhked kostüümid ning imeline lavakujundus rääkimata vingest ninast :) Komissarovi lavastus on filigraanne, sügavat kunstilist naudingut pakkudes ning kinkides ühe vapustavalt hea suurrolli ning palju väiksemaid ja suuremaid häid osatäitmisi. Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga soovitan seda siis kunagi teatriõhtuna vaadata... kuigi kes teab, kas kõik see vingelt mastaapne elust suurem armastus jõuab sama tundeliselt läbi teleekraanide kohale nagu saalis istudes... Igatahes olen mina küll teleka ees, sest seal oli neid detaile mitu, mida tahaks täpsemalt ja uuesti näha. Oh, mis ma räägin - kogu seda võimast elamust tahaks uuesti kogeda...)

Tekst lavastuste kodulehelt:

Edmond Rostand

CYRANO DE BERGERAC

Lavastaja Kalju Komissarov

Kunstnik Krista Tool

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Liikumisjuht Oleg Titov

Lavaline võitlus Indrek Sammul

Tõlkija Jaan Kross

Nimiosas Üllar Saaremäe (pälvis rolliga 2008. aasta parima meesnäitleja preemia)

Kaasa teeb kogu Rakvere Teatri trupp

Kes on see Cyrano?

Eks ole Bergerac ju peengi... omamoodi?

Oh, ta on peenim hing, kes iial ilma loodi!

Sonetimees!

Floretimees!

Ja füüsik vist!

Ja komponist!

Ta välimuseski on miskit kummalist!

Tõepoolest – teist nii peent ja rühikat ja vaba

ei leidu uljaspead gaskoonidegi seas!

Ja nina...! Härrased... mis nina tal on peas!

Edmond Rostand'i maailmakuulus heroiline draama Cyrano de Bergeracist – vaprast ja vaimukast sõjamehest, ustavast sõbrast ning hellahingelisest armastajast, kelle nina on sama terav kui tema sõnad ning sama pikk kui tema mõõk.
Mida teeb armunud poeet ja filosoof, kes häbeneb oma inetut välimust, kuid ei suuda armastust sõnadesse valamata jätta? Kas kannatab ja vaikib või laenab oma sõnaosavuse sõbrale, kelle südame on vallutanud sama daam?

Esietendus suures saalis 14. septembril 2007 Viimane etendus 14. november 2009 Rakvere Teatris. NB! Toimub telesalvestus.

Vihmatants - Draamateater

Vihmatants oli minu jaoks sellel aastal 12. Draamateatri etendus. Jõulude ja uue aasta vahel on veel 2 tulekul. Ehk seega kuraditosingi saab ületatud. Minu rekord. Kindlasti mängis rolli selles mahus ka eelmisel aastal toimunud Draamateatri remont - mul jäid lihtsalt mitmed tükid toona nägemata.

Pärast seda remonti, olen korduvalt üllatunud Draamateatri "uuest tasemest", ridamisi väga häid lavastusi ja lugusid millega see maja mu sellel aastal ära hellitas - Sügissonaat, Aabitsa kukk, Boulgakoff ja Grönholmi meetod - kui nüüd nimetada mõned "õnnestumised" (minu jaoks), mis esimesena meenuvad. Peamiselt olengi rohkem nende väikse saali fän, kuigi sellel aastal oli päris mitmeid ka suure lava tükke, mis meeldisid (Sigma Tau näiteks)!

"Vihmatants" tundus enne vaatama minemist päris põnev. Midagi müstilist. Lisaks mõjutas mind Grishami raamat, millel sarnane peakiri ning rohkemgi ehk veel Vihmategija või mis selle kunagise Ugala tüki nimi oli, kus Elmo Nüganen ja Piret Kalda mängisid... Need mõlemad meeldisid mulle ning positiivne laeng oli kodeeritud juba seega selle Draamateatri tüki pealkirja sisse.


Kahjuks aga midagi sellist, mida ma sealt otsima läksin, ma ei leidnud :( Ainult ridamisi imelikke valikuid ning tervikuna tundus see kõik liiga lihtsakoeline, ent ometi arusaamatu. Lihtsakoelisuse all pean silmas seda "on your face" lähenemist - natuke nagu Coelholik igamehefilosoofiline jutt, mida küll jälgisin ja kuulasin ning ootasin ja otsisin mõtlemisaineid, kuid kuni lõpuni jäid mul need leidmata. Mida siis kirjutada või arvata sellises tükist üldse?

Jah, müstikat ju natuke oli - maapoiss, kes oskab tantsida vihma välja, seda ometi peatada mitte osates. Põud on üht piirkonda pikalt piinanud ja kui avaneb selline võimalus, siis muidugi võetakse otsus pikemalt mõtlemata vastu - peaasi, et sadama hakkaks, tühja hoiatustest, millega "tantsija" üritas säästa külaelanikke. Ent siis kui sadu ei lõpe ega lõpe, ähvardades teistpidi surmaga kõiki, siis ei olda ka muidugi rahul. Lisaks üritavad muidugi sellisest olukorrast teatud tüübid oma kasu lõigata. Maailm, kus raha ja armastus panevad maailma keerlema ongi liiga lihtsakoeline. Ent armastuse juurde on vaja minu jaoks suuri tundeid ja raha peaks olema peidetud kavalamalt jutu sisse - mitte nii otse näkku. Ning need elufilosoofiad... mul hakkasid mingil hetkel need justkui vägisi esitatavad mõistulaused indiaanlase poolt häirima. Et justkui tõesti "teeme Coelhot". Minu jaoks on vaja varjatumalt või õigem oleks vist öelda avastusrõõmu pakkuvamalt selliseid mõistuteemasid ette kanda, mitte nagu siin - iga repliik oligi indiaanlasel just nimelt selline "aforism" - tobe ju....

Sellises olukorras piiratud arvu tegelaste häda vaadates tundus see kõik minu jaoks mingil hetkel isegi natuke banaalsena. Ja see mingi ajastulisus ei tulnud nagu otseselt välja mõnusana, vaid juskui need tegelased olid sinna kokku visatud omavahel läbima, natuke nagu ansambel "Village people" - iga tegelane natuke isemoodi etnilise taustaga. Ka see häiris mind, et see nii "tehtuna" tundus, üldsegi mitte usutav, ega huvitav - jällegi liiga erksalt näkku paisatult.

Muidugi võiks kogu seda sisu seostada ka usuliste teemadega, kuid kui ei usu midagi, mis laval toimub siis ei viitsi ka hakata neid sügavamaid seoseid sealtki otsima. Lisaks pole "see" nagunii "minu" maailm.

Ma ei mõista, miks selline materjal oli valitud lavastamiseks, kui on nii palju häid ja huvitavaid lugusid maailmas? Ma ei mõista, miks oli vaja kutsuda Tõnis Mägi indiaanlase rolli - sellel tegelasel polnud isegi muusikaga midagi pistmist. Mitte, et tema mängus midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt arusaamatu külalise kasutamine, kui tema tegelikud anded jäetakse kasutamata ja roll ei nõudnud ka mingeid muid eeldusi. Ehk siis ma ei mõista seda vajadust nii puust ja punaseks mõned asjad teha, ega ka seda pidevat mõistulausete lausumist?


Näitlejaid siinkohal süüdistada ei saa. Ei oska otseselt midagi erilist neile ette heita. Kabel-i mäng ei meeldi mulle endiselt, aga see on minu isiklik maitseküsimus. Tõeliselt meeldis mulle Ain Lutsepa mäng, teised tegid tavalised head rollid, ent ometi ei midagi erilist. Kuigi võibolla siiski Rein Ojas oli midagi... Ja Palmistele pandi jälle üks "selline" roll... Ei tea kuidas Karusoo seda küll küsis Palmiste käest... et "kuule, mul on üks lõbutüdruku roll pakkuda, et Sul neid selliseid rolle juba 13 tükki tosinas, et mis see üks sinna veel juurde ära ei ole"... või miks jälle Merle? Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, ta teeb ju ikka sellised asjad auga ära. Ent ometi oleks natuke ehk andnud särtsu sellele igavusele juurde kasvõi näiteks keegi, kes oma tüpaažile vastu mängiks seda rolli vms.

Lahe, et meiki oli kasutatud mõnede tegelaste juures huvitavalt - pean eelkõige silmas Aini nahavärvi, Reinu nina ja Tiidu vuntse. Ka kõikide kostüümid olid stereotüüpidele kohased ning lavakujundus mõnusalt täis ehitatud. Heli mõttes oli vihmapladin väga mõnus, aga selleks, et vihmasaju mõnusat pladinat kuulata, ei pea muidugi teatrisse minema - seda saab ka netist alla laadida või ka näiteks ühe iPhone-i programmiga kuulata :)

Kusjuures Kabeli tantsul polnud suurt vigagi, see tundus olevat üsna sobilik selliseks "vihmatantsuks"... et kui nüüd midagi postiivset tikutulega taga otsida veel... Kabelis on midagi Mait Malmsteniga sarnast... ja ega mulle ka Mait päris alguses ei meeldinud (näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel" oli tal ikka päris "kahtlane" rollitöö, kuigi tänaseks ootan ikka, et tema oleks Draamateatri tükkides osalemas). Aga ka Kabelit ei saa selle tüki ebaõnnestumises süüdistada. Minu jaoks on siin kolm varianti, kas lavastaja ise ei suutnud Ribalow teksti lahti muukida või ei suutnud ta seda vaatajale ("minule") söödavaks teha või lihtsalt see näidend polegi minu maitse järgi. Kuigi ka mina ei ole nõus materjaalsete väärtuste ületähtsustamisega ega ka omakasupüüdlikkuse lokkamisega ja need kaks teemat tõusid kuidagi eriti esile minu jaoks selle tüki sisus. Ehk teemad olid head... ainult et liiga välja joonistatud, et sellest tükist mingit suuremat mõtet leida.
Nojah, võibolla just nendest indiaanlase mõistulausetest oleks pidanud võtma need mõtteained - sest nende ütluste seas oli ju küll selliseid mõtteid ärgitavaid teemasid. Ent ometi oleks minu meelest pidanud need "mõistulaused" kuhugi teksti sisse, millest neid ise noppida ja seeläbi oleks see ka nautimiskõlbulik materjal.

Hinnang: 1+ (Esiteks ma arvan, et ma polnud selle tüki sihtrühm, sest minule ei läinud see üldse korda. Mind isegi paneb hämmastama, et kellele üldse sellist lugu vaja on? Kas tõesti kellelegi see ka meeldis? Ja kui, siis mis? Jah, minule meeldis see "neegritegelane" ja eriti see kuidas Ain Lutsepp seda Jim Crowe-d mängis. Meeldis meigilahendused ning ka Rein Oja mäng. Aga sellega kahjuks piirdubki. Ei soovita!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vihmatants
Meir Z Ribalow
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 1 tund ja 55 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Peeter Loit

Kostüümikunstnik Ursula Vanamölder

Valguskunstnik Triin Suvi

Muusikaline kujundaja Tõnis Mägi (külalisena)
Osades: Merle Palmiste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mihkel Kabel, Rein Oja, Tõnis Mägi (külalisena).

Me leiame end metafüüsilises ajas ja kohas, 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne kõrtsi moodi ruumis. Seal saavad kokku segavereline kõrtsiplika, legendaarne püstolikangelane, neeger, indiaanipealik, rikas juut. Neid toob kokku kohutav põud. Ja äkki tuleb nende hulka üks süütu, pärani silmadega kergeusklik iiri maapoiss, kes vist oskab vihmatantsu.

Esietendus 7. novembril 2009 väikses saalis.

Esimesed suudlused - Endla

Mõnikord on need kõige lihtsamad asjad kõige ilusamad. Kõige banaalsem, tobedam armastuslaul võib kõige kergemini minna hinge. Sama tundsin ka Endlas Madis Kalmeti uusimat lavastust vaadates. Lihtsakoeline lugu Johnist ja Maryst, nende elust lapsepõlvest pensionipõlve - sõpruse-lugu, armumise-lugu igasuguste eluliste rõõmude ja muredega. Palju samastumisrõõmu oma eluga, palju äratundmisrõõmu naiste-meeste, poiste-tüdrukute teemal, palju hingeminevaid stseene, palju nalja - meie, ehk inimloomade üle :) Ja kõik see kokku oli nii soe ja armas, et tekib küsimus, miks ei tehta rohkem sellised tükke, mis inimesi kõnetaks ja emotsioone ärataks ja üsna mitmes mõttes ka seda meie argipäeva ilusamaks ning mõnusamaks muudavad. Žanrina minu jaoks üks mu lemmikutest, ehk romantiline komöödia. Kas neid tõesti on nii raske õnnestunult teha, et Eesti teatris seda nii harva kohtab? Kuid ometi massidele ju just sellised asjad meeldivad. Ning minu meelest ei ole selles mingit häbi armastada armsaid ja lihtsaid lugusid :)


Tükk on jaotatud stseenideks - lugu liigub alates sellest kui tegelasad on 11 aastased, edasi peatutakse 17, 23, 32, 43, 52 ja 72 aasta vanuses (tegelased on samavanused). Kuigi võibolla ma mäletan valesti, seal võis olla veel neid vahepeatuseid, eriti kusagil 60ndates tundus nagu ka olevat üks. Lavastaja oli otsustanud esimese vaatuse teha lühema, nagu lapse ja noore vanused oleks üks osa ning täiskasvanud inimese osa teine. Täiesti loogiline lahendus tervikut teades, kuid kuna juba need lapse- ja noorusaastad läksid minule väga hinge, siis ma ehmatasin natuke ära kui esimene vaatus lõppes. Ma ei tahtnud, et teine vaatus oleks sama lühike. Õnneks ei olnudki, aga sellest hoolimata oleks lõpuks tahtnud, et see hea asi veelgi edasi kestaks :)

Kuid sama olulist rolli selle terviku headuses lisaks lavastaja lahendustele ja loo südamlikkusele oli ka kahe näitleja töö. Kui varjunditerikad rollid! Kusjuures, Seemanil õnnestus kuidagi see nooremate vanuste varjunditerikkus ning Laurimaal just see hilisema vanuse varjunditerikkus, seega tervikuna oldi balansis. Võibolla see ongi nii, et mehed võtavad vanemas eas sellise tagasõrkija rolli, samas kui nooruses on just mehed nö. mootoriks. Eks muidugi oleneb palju ka suhtest, kuid mina tunnetan seda küll natuke nii.

Eraldi peaks ära märkimas, et mõlemad näitlejad mängivad nii mõnusalt tervele saalile. Mina istusin rõdul, kuna jõudsin täpselt sellel hetkel kui etendus algas, siis suunati mind parteri asemel rõdule, ent ma ei tundnud üldse, et sellepärast oleksin millestki ilma jäänud. Sain esimesest hetkest hea kontakti tegelastega, mitmel korral isegi silmside, mis millegipärast alati aitab tegelaste lähedamaks ja omasemaks saamisele kaasa.

Pean tunnistama, et ma ei ole eriline Seemani talendi austaja olnud, kuid eelarvamustevaba nagu ma ikka üritan olla, siis seekord ma tõesti vaatasin suu ammuli, märgates neid tema pisitillukesi poisikeseks muutvaid detaile või ka seda kuidas ta täiesti märkamatult tundus väga tugeva "partnerina", mängides ideaalselt kokku Laurimaaga. Piret seevastu on üks minu suuri Endla lemmikuid. Ja kuigi midagi oli selles rollis väga temalikku, siis samas see erinevate vanuste mängimine tuli tal nii hästi välja. Ja nagu juba mainitud, nautisin ma eriti tema "vanemaid naisi".
Katsuks siinkohal meenutada ka neid eredamaid hetki, mis eriti meelde jäid, ehk need mis mõjusid kõige tugevamalt (kui on plaanis vaadata seda tükki ja ei taha midagi sisulist teada saada, siis on targem sellest lõigust üle hüpata).... suuremas osas olid need mõjuvaimad lõigud mingitpidi just seotud oma mälestustega, mis siis kas olid sarnased või lihtsalt tuletasid midagi meelde...

- 11 aastaselt mahajäetud maja juures kohtudes see hamstristseen... eriti kuna see mängis ka hiljem loos veel rolli. Nii lahe on kui mingid sellised konkreetsed juhtumid või teemad kanduvad üle tulevikusündmustesse. Tuli eredalt meelde kuidas ise sai mingeid lemmikloomi või metsast püütud, kuid hiljem surnud varesepoegi maetud. Samuti tuli meelde, et meie klassis käisid poiss B ja tüdruk V, kelle vanemad vist tundsid omavahel ning sellepärast räägiti, et nad olevat koos saunas käinud :) Ei teagi, kas see oli tõsi või ainult mingi ilge laste vale :)

- Koolilõpupidu. Piret/Mary oma rohelises kleidis oli nii ilus, et nii Sepo/John kui ka ilmselt kogu meespublik ahhetas ja see oli kuidagi eriliselt armas, et John ju plaanis oma huvides talle igal juhul valetada, ent ometi ei suutnud seda suures ehmatuses teha. Saatus mängis siiski talle selle kätte, mida ta lootiski :)

- Isa surm. Tundsin justkui keegi minu lähedane oleks ära surnud. Kui lihtsalt ning tegelikult ju täiesti mingite vahendita suudavad näitlejad luua nii kurva ja emotsionaalse atmosfääri - see on imetlusväärne! Ma tõesti tundsin seda valu.

- Ellen-i nimenali ja abieluettepanek. Nii lahe - alati ei peagi olema mehed need, kes teevad "ettepaneku". Kui ikka väga armastad kedagi, siis tuleb see ära rabada, kui teine ei taipa või millegipärast ei julge "asja ära teha". Minu jaoks oli see üks mõjuvamaid hetki. Eriti sellepärast, kus kohas ma oma eluga hetkel olen...

- Kõige parem "vanuselõik" peale viimase, kus omamoodi kõik otsad kokku seoti, oli minu jaoks see, kui tegelased olid 32 aastased. See oli teistmoodi lahendatud ning andis kogu tükile nagu mingi uutmoodi hingamise. Ehk mõlemad tegelased olid koos laval, kuid ei näidelnud otseselt vaid jutustasid mõlemad oma lugu, vahepeal kordamööda oma nägemust ning hetketi isegi kooris korraga. See jutt ise tekitas väga eredalt silme ees jooksva filmi. Võibolla ka see, et nad olid siis oma vanusega kõige lähemal minu vanusele, kuid ka see lugu mõjus kuidagi eriliselt huvitavalt ning elulähedaselt. Igas suhtes ju varem või hiljem jõutakse punkti, kus üks pool tahab rohkem intiimsust kui teine ja argipäevamured piinavad ehk tavalisest rohkem - lapsed ka veel sellises eas kus nad vajavad väga palju Su aega ja tähelepanu. Lisaks tekivad tunded, et võiks veel noor olla ja nautida uut armastust vms. See kõik oli nii eluline. Lisaks see kuidas meeste ja naiste mõttetöö käib selliste olukordade juures, seda oli nii põnev jälgida. Sest see tekst oligi nagu mõtete või analüüside jada. Tõesti - 12 minutit.... "jumal tänatud ainult 12 minutit"... ent ometi sellised asjad tulevad välja ning "kus tegijaid seal nägijaid"... see on mingis mõttes fenomenaalne, ent targem on tõesti sellega arvestada ning seetõttu mitte langeda muus elus painavate "raskuste" lõksu ning minna libedale teele. Sellest tagasi "rajale" pääsemine võib olla väga raske, kui üldse võimalik... sest sealt edasi oleks seegi lugu hargnenud hoopis millekski muuks...

- See kuidas Sepo hiljem ei mäletanud enam täpselt, kes ja kuidas nende suhet alustas :)

- Kui John/Sepo jäi üksi majakese juurde suitsetama ja naine jooksis minema. Tegellikult ka see "jooksuteema"... seegi on meie pere juba praegu natuke nagu aktuaalne :) Kuid eriliselt mõjus mulle see lapselapse ootamine - auto valmis 3 tunniseks sõiduks... mulle piisab härdaks minemisest vähemasti... kasvõi kuulates laulu Butterfly kisses... ja ma olen juba valmis pisarat veeretama :)

- "väärtult vananeda" :) "kuidas Sa kavatsed vananeda - protesteerides" :) "kas see on ühe vanainimese keha?" :) ... oh neid väljendeid oli seal ridamisi, mida juba on saanud kasutada ning mida ka tulevikus oma kõnepruugis kunagi ära kasutada :)

- See liigutus, mida Piret/Mary teeb pärast ratastoolist tõusmist, kui ta teatab, et "hakkab varsti jälle end liigutama" :))) Endal selline vanainimeselikult sirged hallid juuksed ja prillid ninal, vastav riietus ka ja siis küünarnukid konksus, keerutades ülakeha ühele ja teisele poole :))) Ideaalne!!! Ma ei saanud naeru pidama :)

- Ja muidugi see "tahan, et sa abielluksid uuesti, kui ma peaksin enne sind ära surema"... see on teema, mida ikka on vahest hea omavahel kodu arutada... tükis see "mu vastus on ei", on kasutusel ka ühes meie tuttavate peres :))) seal ainult mees ütleb nii... Aga see kuidas Piret/Mary sellele 25 aastasele blondile reageerib on ikkagi nii naljakas... ise ta ju võttis sellle teema üles... ja täpselt nii see päris elus on ka... lihtne on kujutada ette, et teine võtab siis kellegi vanema inimese, ent siiski natuke noorema, et jagada vanaduspäevi - teineteise eest hoolitsedes... aga mitte seda, et teine pool siis hoopis uut noorust hakkab elama... kas see on kadedus või lihtsalt ühiskonna normid ja stambid, mis takistavad seda aktsepteerimas, ei tea... aga nii see ju on :)

- Ning lõpetuseks etenduse viimane lause: "Minu ainus soov elus on sinu järgmine suudlus"...

see lause ütleb selle etenduse kohta peaaegu kõik - täpselt nii romantiline see kogu lugu oligi! Täpselt nii tunnen mina ka oma naise suhtes...

Aaaaaaaaaaaah... palun veel selliseid armsaid lugusid teatritesse!!!!! Olen täiesti armunud sellesse loosse, nendesse tegelastesse ja kogu tervikusse. Neid lugusid, mis oma eluga seoses meenusid oli veel ja veel ning tahaks loota, et ka endal jagub nii palju kainet mõistust, et hoiduda rikkumast oma suhet - et saaks samuti nautida kunagi lapselapsi koos, vananeda koos ning olla teineteisele toeks... ja nii pisikeste kui suuremate asjade ja tegude ja ka sõnadega näidata, anda ja saada armastust. Ma leian, et see ongi üks olulisemaid asju meie elus!


Hinnang: 5 (lihtne aga mõjuv tükk - läheb otse südamesse. Vingelt mängitud, mõnusate nippide ja nõksudega küllastatud, mida oli lihtsalt hea ning naudinguline vaadata. Mingil hetkel ununes täiesti, et need on mingid Mary ja John, ehk mingid tegelased mingis näitemängus, mida minule esitatakse. Oleksin justkui olnud kärbes Pireti ja Sepo ühisel teel :) Isegi tavaliselt üsna raske vaadata olevad "teiste inimeste suudlused", tundusid nii ehtsad ja armsad - kuigi mõistusega võttes, saab ju aru, et nad pidid kohe kiiresti lava taha tormama riideid vahetama ning ka meiki peale panema, näiteks halli värvi juustesse... ja üldse juukseid sättima. Seda tehti hämmastava kiirusega, kuid ometi nii, et näitlejad ei ähkinud kiirustamisest uude stseeni ehk vanusesse sisenedes. Lisaks see muusika mängis sellele armsusele kaasa...ehk isegi see mõjus nunnuna :) Ja valguse vilkumine andis aimu kas aastaaegade vahetumisest või aastate tormikiirusel edasi voolamisest. Selline konkreetselt stseenideks jaotatud tükk võib väga lihtsalt mõjuda kuidagi katkutuna ja mitte orgaaniliselt edasiliikuvana, ent ometi läks kõik sujuvalt ja usutavalt. Soovitan kõigile armastuslugude austajatele! Armastus ongi just niiiiiiiiiiii ilus ja armas :) Minus näiteks tekitas küll tunde, et tahaks ise ka koos oma armastatuga vananeda ning tunda kõiki meid eri vanuses ettekukkuvaid rõõme ja muresid üheskoos - jagatud rõõm on ju "topelt" :))

Tekst etenduse kodulehelt:

ESIMESED SUUDLUSED

Ühe armastuse lugu.

Tegijad
Autor Jay D. Hanagan

Tõlkija Triin Sinissaar

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Liina Tepand (külalisena)

Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman

Tutvustus
John ja Mary on ainult lapsed, kui nad esimest korda kohtuvad. Sellest hetkest saab alguse tugev side, mis kestab katkematult kogu nende ülejäänud elu. Lavastus toob vaatajate ette vaimuka, hella ja südantsoojendava armastusloo, mis saab alguse ühistest mängudest lapseeas, kulgeb läbi teismeliste maailmavalu, kooliaja, abielu, laste kasvatamise ning kestab kustumatult üle kuuekümne aasta. Meie ees laotuvad lahti elu väikesed, isiklikud ja käestlibisevad hetked.

etendus kestab 2h 15min