Täna, õigemini nüüdseks juba eile, startisime hommikul kell 07.00 Atko bussiga, suunaga Imavere. Sealses jaanalinnufarmis, ehk siis Sassi talu aladel, toimusid uue Tele 2 -reklaami võtted. Hommikul kui kohale jõudsin, olid teised juba seal, aga bussijuht ei leidnud Saue tänavat üles ning start pisut hilines.
Igatahes bussi maha istudes võtsin kaasa pakitud raamatu "Middlesex" ning olles lugenud seda nii umbes 10 lehekülge - kustusin. Mingi haigusevimm on juba paar päeva sees kummitanud ja see oli ka ilmseks unemaale vajumise tõukajaks.
Kohale jõudsime umbes pooleteise tunniga ning kohe algas hommikusöök - pirukad, kohv ja kommid. Sassi talu peremees soovis meile teretulemast. Vaatasime natuke linde ja sõime pirukaid, ise silmanurgast uurides kaaskodanikke, kes reklaamis osalevad. Tuttavaid nägusid oli täpselt 2 - Laine Mägi, kes oli eesti keelse reklaami peanäitleja ja režissör Marko Raat. Lisaks olid pundis lätlased ja leedukad, sest reklaame oli plaanis filmida kolm tükki, igaüks eri keeles ning eri riigi näitlejaga.
Suureks üllatuseks kobisime oma bussi ja asjadega hoopis farmist eemale, mingi konstrueeritud aiakese juurde, ühe punakaskollase vahtra juurde, kus lindudest polnud kippu ega kõppu. Plaan oli eraldi filmida seal, "värvilise tausta juures" ja siis eraldi linde, kuna lindude juures värve polnud.
Reklaami tekst oi selline kahemõtteline. Meie, nii umbes kuuekesi vahtisime üle aia turismigrupina "jaanalinde", samal ajal kui Laine Mägi mobiiltelefoni rääkis lauseid ´a la Tal on imeilusad silmad, ja kui pikad ripsmed tal on...Aga tead, ta aju on väiksem kui ta silm...ei ma pole ta mune veel näinud...
Ehk siis kahemõtteliselt - ja meie pidime teda siis taha piiluma, et kas jutt käib meie või jaanalindude kohta.
Tegime täpselt 11 võtet. Ahjaa, ennem riietati meid kärtsumatesse värvidesse. Mina sain mürkrohelise pintsaku, mis napilt mulle selga läks. Aga kuna me polnud üldplaanis, siis detailid nagunii paistma ei jäänud. Nii me seal siis vahtisime vahtrapuud ja maja, nagu jaanalinde näeks...ja pidevalt piidlesime üle õla. Sama ka läti ja leedu näitlejaga.
Külm oli, vihma sadas...aga eks me üritasime naljadega tuju ülal hoida ja kõik olid maru vaprad ja pidasid vastu. Režissör Raat katsus ka meie eest hoolitseda, et me ikka hüppaks ja endale sooja teeks ning andis näpunäiteid kuidas täpsemalt näidelda. Tema tööstiil on hoopis teistsugune kui Peeter Simm -i oma. Kui Simm andis käsklusi kõva häälega nii, et kõik teaks kuidas ja mis, siis Raat tuli igaühe juurde isiklikult ja rääkis vaikselt, eriti sisendades olukorda kus me parajasti oleme, et kõik loomulikum tunduks. Ma ei oskagi äelda, kuidas paremini on, sest mõlemat pidi said asjad tehtud - ja ikka nii nagu režissör tahtis - sest tegemist on ju tema kunstilise nägemusega. Kui kõik oli tehtud ja kiskus juba pimedaks, ilmus välja lätlaste punt, kes nõudis, et nendega ka vene keelne versioon tehtaks ja ei miskit muud kui tegime veel oma viis võtet. Mis see siis ära ei ole. Foonil oleval vahtrapuul vähenes lehti silmnähtavalt...
Võtted lõppesid nii umbes kolmveerand kuus, kui kippus juba hämarduma. Jaanalindudega koos kaadrid jäidki tegemata, sest linnud kartsid hirmsasti kui neile nii suure kamba ja prožektoritega ligi mindi. See lahendus jäigi siis filmimeeste enda otsida - ilmselt filmivad nad linde lihtsalt eraldi ning hiljem komponeerivad montaažiga midagi kokku. Meile anti süüa veel kord, tänud Imavere kõrts -i cateringile...tõeliselt maitsev kartulisalat oli, kuigi kõht oli veel lõunaks pakutud makaronidest täis.
Enne veel kui kojusõit võis alata, sõitis meie "cable guy" generaatori kraavi. Ta vaeseke oli küll üleväsinud moega. Ja olenemata jutukast sõidukaaslasest, kes juba kogenud reklaaminägu, kustusin ka tagasisõiduteel peaaegu kohe pärast sõidu alustamist.
Aga Tallinnasse sisse sõitsime kell 19.51 ning kraade näitas sissesõidusilt +11. Kas tõesti polnudki vähem, tabasin end mõttelt. Aga lõpp hea, kõik hea. Nii umbes üheksaks olin kodus. Homme pidid neil jätkuma võtted kusagil baaris või restoranis, ilmselt tegelastega, kellele helistati sealt jaanalinnufarmist...aga seal juba hoopis teised inimesed...ja soojad olemised.
Oh kui lahe vaheldus jälle igapäevatööle!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar