Esimeseks käesoleva aasta Berliini filmifestivali võidufilm GRBAVICA.
Pelkiri, kui õieti aru sain viitab linnajaole. Tegemist Bosnia Herzegovinaga, ning nende selle aasta parimaks filmiks tituleeritu ning samaga ka Oscar saadetis. Film ise on kurb. Räägib looa ühest emast, kes proovib leida võimalust pakkuda oma tütrele võimalust kaasa lüüa klassiekskursioonil. Tütar ise on ebameeldiv ja mässumeelne. Ehk siis tavaline tiiner. Ei austa ema, kisub kõigiga riidu ja kehtestab iseennast. Ema rabab tööd mitmes kohas nii päeval õmmeldes kui õhtul baaris ettekandjana, ikka et raha kokku ajada. Mitte mingit hullu raha, vaid lihtsalt ikka seda klassiekskursiooni raha. Omamoodi üritades sellega olla tütrele nii ema kui isa eest, kuid samas jättes tütre täiesti laokile. Filmi peamiseks haripunktiks on (vaatajatele juba algusest arusaadav tõik), kes on tegelikult tüdruku isa? Sõjast laastatud Bosniat vaadates tekib paratamatult kurb. Ikka õudne, mida kõik need inimesed üle on pidanud elama. Kummaline, et kuigi ka nemad on sarnased välimuselt ja muidu meile, on siiski tuntav kultuuriline erinevus ning see, kuidas need inimesed seal mõtlevad ja käituvad hoopis teisiti. Samas selline sõjajärgne elumõtte otsimine on omane ka Grbavica -s. Täpselt nagu näiteks Hemingway Ja päike tõuseb -raamatus. Film mulle ei meeldinud. Võibolla sellepärast, et mul polnud sellist meeleolu võibolla sellepärast, et tegelaskujud olid enamvähem kas ebasümpaatsed või siis ma ei osanud neile kaasa elada. Emast võibolla oli natuke kahju. Aga mis mulle meeldis oli selle filmi lõpp. Aga seda ma siinkohal ei hakka lahti seletama. Hindeks 3. Oscarikandidatuur jäb ilmselt unistuseks...
Teine film on päris käesoleva aasta Sundance -i filmifestivalilt. Kuid samas tegemist üpris tavalise Hollywoodi sõprusfilmiga. Näitlejad kõik A-klassi auhinnanominendid või USA telestaarid. Isegi mõni britt moe pärast sinna ära eksinud.
Filmi ise rääkis loo neljast üpris erinevast naisest. Neid kehastasid Jennifer Aniston (Friends -idest), Catherine Keener (Being John Malcovich), Joan Cusack (kuulsa venna kuulus õde), Frances McDormand (Fargo). Jennifer on pidevalt õiget kohta otsiv melanhoolne pilve-tõmbaja, Catherine näitekirjanik, kellel mehega probleeme ning samas tahab kõigile meeldida, kuid kadestab oma sõbrannasid, Joan on rikas, kes ei süvene millesegi eriti kuigi vahest tahakski, Frances kuulus ja edukas riiete disainer, kellele ei meeldi õigemini, kespeab mõtetuks oma juukseid pesta ning on abielus kapihomoga. Kõik nad on omamoodi kurvad kuid nagu elus ikka, leiavad ka oma õnneraasud ja päikesekiired vahest üles. Ja elu, vaatamata oma üles ja allamägedele liigub ikka edasi ja maa keerleb ümber päikese. No ma ei tea, üpris mõtetu film oli. Vist naistekas. Hinne 3-
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar