Pühapäev, 15. juuli 2018

Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa Teater


Minu elu kolmas ja eesti teatri vähemalt kuues (Endla, LendTeatri, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri ja PolygonTeatri järel) "Ristumine peateega" toimus (esietendus, mida mina külastasin 11.07) ja toimub (kuni 22.07) Kukruse Polaarmõisa kõrval asuvas kivitööstushoones. Lisaks on muidugi, praeguseks juba modernseks klassikaks liigitatav mängufilm. Peaaegu sama palju on seega ka Tätte-maailma Osvaldeid, Laurasid ja Rolandeid Eestimaa pinnal... "peaaegu", sest Piret Kalda on kahekordne Laura.

Võiks mõelda, et kas nüüd mõneks ajaks juba ei piisa sellest 21 aastat tagasi Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse võitnud Jaan Tätte materjali lavastamisest... Loomulikult ei, kui on oma nägemus, huvitavalt sobilik mängukoht ning põnevad näitlejad, kellel kõigil natuke omamoodi karakteritunnetus kolmele peategelase elustamiseks pakkuda. Ja nagu vaheajal sai kohvikus kuulda - on veel inimesi küll ja küll, kes pole seda lugu üldse kuulnud-näinud. Ka minu enda teatrikaaslane (mu vanim tütar) on kuidagi suutnud nii vanaks ära elada, et isegi see film pole sattunud silme ette.

20 aastat tagasi, kui seda Tallinna Linnateatris esimest korda sai nähtud, siis see ikka ehmatas ja üllatas päris korralikult. Lugu on ju mõnusate kiiksude ja puäntidega. Sisu siiani mitteteadvad, saavad need üllatused siit kätte ja ma olen natuke kade, et mina ei saa seda enam "esmaskordselt" avastada. Minu jaoks oligi see vaatamine pigem sellelt tasandilt, et kuidas seekordsed tegijad on need loo keerdkäigud ja karakterid lahendanud. Esialgu jätsingi just sellepärast selle etenduse oma suveteatrikavast välja, et lugu tõesti on üht ja teistpidi peas. Õnneks kukkus võimalus seda vaatama minna justkui sülle ja etteruttavalt võib öelda, et tegemist on ühe käesoleva suve siiani parima teatrielamusega (kõikidest muudest seiklustest hoolimata, mis selle elamuse saamiseks tuli üle elada, aga sellest natuke hiljem).

Lavastaja Allan Kress on loo raamistikuna toonud kogu Tätte mängulise, aga samas ka psühholoogiliste ning isegi filosoofiliste allhoovustega näidendi lavale enamvähem nii, nagu see on kirjutatud. Laura ja Roland satuvad ühte metsamajakesse, kus üks natuke kummaline Osvald toimetab. Juhtumisi on Osvaldil tagatoas 4 miljardit dollarit ja juhumisi on just Laura tema unelmate naine. Nõnda pakubki ta Rolandile ühe miljardi, et too Laura unustaks ja kaoks ning Lauraga jääks talle seega 3 miljardit, et elu nautida. See lükkab käima mängu, kus põrkuvad inimeste moraal, soovid ja unistused, võimalused, ahnus ning ülejäänud tumedad pooled, mis meis peidus on...

Rahal on metsik võim. Inimesed on oma loomult ahned. See on mõrvarliku keemilis-füüsilise reaktsiooni plahvatusohtlik valem. Ja Kukruse-trupp ei karda seda kasutada.

Kui rääkida veel sellest, millest inimesed vaheajal ja lõpus etenduse saalist lahkudes rääkisid, siis kõige rohkem jäid kõrvu "fantastiliselt sobiv mängukoht" ja "põnevad uued, äsja lavakooli lõpetanud näitlejad". Olen nende kahe asjaga igati päri ja lisaksin ise siia kolmanda teema - "lavastuslikud ideed ja valikud". Nendest kolmest teemast tahaks ka eraldi pikemalt rääkida...

Õigemini väljendades on "mängukoht" ja kunstiline kujundus ning ka näitlejad ja kogu trupp ju nö. "lavastuslikud valikud". Kuid tõesti seekordse "Ristumine peateega" kõige suurima mõju "eriliseks tegemisel" oli minu jaoks see vana maja kööktuba, kus kunstnik Kristi Leppiku poolt kujundatud vana maakodu sisustus ning räämas interjöör oma pooleldi mahakistud tapeedi ning selle alt paljastuvate laudseintega, käsipesuvalamuga, kuhu vesi ei tule mitte kraani kaudu, vaid seda tuleb ämbriga kaevust tuua ning veehoidjasse valada. Puupliit, mille ust paotades eritub mõnusat tuha ja põlemise lõhna, mis muidugi ka publikusekka hoovab. Vana diivaninökats lava eesmises osas, puittrepp, mis viib pööningule, kaltsuvaip, taburetid ja kulunud puidust järi keset tuba kõigil jalus. Loomulikult ka vanad, kõigile nõukaajast tuttavad kööginõud. Kõik see loob isemoodi ja tugevahõngulise teatava atmosfääri.  Sealjuures jäi mulje, et lavastaja on otsustanudki selle loo viia kusagile 90ndate esimesele poolele, arvestades mobiiltelefoni-unistusi ning seda "kastmobiili", mida kunagi "sangapidi" kaasas kanti.

Üks tugev lavastuslik kõrvalekalle eelmistest versioonidest on lavalt publikuga suhtlemine, ehk hetketi neljanda seina kaotamine. Kartma ei pea, kõik on väga süütu, turvaline ja tore, selle täielikult vältimiseks võib alati istuda teisest reast tahapoole. Teisalt on see Allanil kaval nõks kogu publik panna veelgi tugevamalt tundma kohalolu selles maamajas (mitte, et juba ainuüksi selline mängukoht seda ei tekitaks!) Sellise lisanõksu on ta andnud tegelikult ainult Osvaldile... luues silla just nimelt Margus Prangeli karakteriga - meie, publik, oleme tema kaasata, tõmmata, lükata... Irooniline, aga ühtlasi kaval ka, sest Rolandi ja Lauraga on palju lihtsam samastuda ja nende olukorda asetab vaataja end ise juba ainuüksi sisulisest seisukohast - mida ise teeks nende olukorras - kui keegi Sulle sellist suurt raha pakuks? Kas armastusel on hinnalipik? Kui kiiresti jõuaks mõtteni, et kuidagi ikkagi hämada ja see raha kahepeale endale saada? Milleks kõigeks oleks selle saamiseks valmis... kas tõesti ka tapma? Kui lihtne ikkagi see lahkuminemine on - maailmas on ju palju inimesi - leiab teise, kellega tekib ka armastus... Aga enne selle teise leidmist ja armastuse kadumiseta niimooodi raha pärast "otsustada" lahkuminek - kuivõrd psühholoogiliselt laastav see võib olla kui mitte mõlema, siis ühe jaoks... Päris hea pähkel Tättelt. 

Kihte on loos veel mitmeid ja mitmeid, näiteks muinasjuttudesse uskumine - kas see on mõttelaiskus, turvakaitse hoidmine, naiivsus/rumalus, armsalt lapsik või ikkagi kavalus? Mis need unistusedki muud on kui ühed muinasjutud, mille reaalseks muutumist me usume ja ootame ja loodame. Lootus pidavat olema ju lollide lohutus. Paraku siiski muinasjutud on muinasjutud ning kõigele siin maailmas on seletus, nõnda ka Osvaldi neljale miljardile dollarile. Kuid lavastusliku külje pealt hoiab Allan ühe visuaalse ohhooo-momendi kõige viimaseks finaaliks. Nagu ilus punkt kogu tervikule. 

Autori enda poolt Tallinna Linnateatris lavale toodud versioonis oli rohkem "küsimusi õhkujätvaid" lahendusi, mida väga hindan ning vast ehk ainult see jäigi seekordsest "Ristumine peateega" versioonist puudu (viitan eriti finaalile, kus toonane Osvald Tõnu Oja ja maffiooso Ago Roo pead kokku panevad ja Ago kuldkalale omaselt suud maigutab enne tulede kustumist - lõi veel vindid otsa, et kas ja mis värk on, kas Osvald ja maffiooso tunnevad omavahel? Kas see kõik on millegi allegooria?). Allani lavastajakäekiri ei ole nii mõttepeen, aga seda fantaasiarikkam lavastustehniliste trikkide poolest - "noa mängutulek", "kella mängutulek", "ajastule viitamised" ja ikka ka see füüsiline mängukoha kasutamine".

Näitlejatöödest ja loodud karakteritest rääkides, suutis mind seekord üllatada kõige rohkem ja seda üllatuslikult - Jane Napp. Tegelikult ootasin midagi erilist Margus Pranglilt, olles juba aastaid tema mängu ja karakterite eripärasid nautinud, arvasin juba Kukrusele sõites, et ta sobib Osvaldiks ideaalselt. Sobiski! Samas võttis see ka mingi üllatusmomendi ära. Ta tegi oma Osvaldi nii, nagu ma seda ette olin kujutanud. Selgelt tugevama lavanärviga, mis mõjus kohati ka ladnama hoiaku ning pingevabama mänguga. See toimis hästi noorte kolleegide särasilmade, lavakooli turvaliste kaitseloori alt väljas tehtud esimeste suurte rollide tasakaaluks ja sidujaks. Mängis ka vajadusel noortele "alla", selle kõige paremas ja aupaklikumas mõttes. Tema oli ju üksi - teised kahekesi. Väga tabav tasakaal. 

Seevastu kõige rohkem nautisin ma Nils Mattias Steinbergi pingestatust oma rollis. Ta oli kui 110% kohal. Tema närvitsemist oli kõige kergem uskuda ja just see pingestatus ja närvilisus lõi ka kõige paremini psühholoogiliselt teravat õhkkonda. Võib vabalt juhtuda, et lähen lähitulevikus Endlasse just nimelt tema mängu nägemise pärast. Praegusel hetkel tundub, et ta on ka žanrivaba, sest Tätte näidend ja Kressi lavastus andis talle võimalused nii dramaatilisemalt suuremateks, romantiliselt tasasteks kui ka koomilisteks ja põnevuslikeks misanstseenideks ning mis peamine - teda on huvitav laval jälgida. 

Ja Jane Napp, kellest ma tegelikult siin näitlejatest rääkimist alustasin... Olen üsna kriitiline olnud tema lavakooliaegsete rollide suhtes. Eelkõige seetõttu, et ta pahatihti lihtsalt ei torganud millegagi silma, ei jäänud meelde, ega teinud ka midagi tähelepanuväärset oma karakteritega. Ja mul on tunne, et ma polnud ainus. Lugedes näiteks üht Hobuveskis etendunud "Kratt"-i arvustust ühest Eesti suurtest päevalehest, oli seal kirjutatud kõikidest näitlejatest peale Jane. Tegelikult ju alusetult, isegi ebaausalt. Praegu, tema lavakooliajale tagasi mõeldes, siis kas mitte just nimelt see ei osutunud talle saatuslikuks, et talle lihtsalt ei antud suuremaid rolle (mina nägin ka 12 vihast teist kooslust, kus Jane polnud laval)? Või ei olnud ta tõesti veel piisavalt valmis selleks, et ka lavastajad teda esile oleksid kuidagi tahtnud tõsta. Allan on seda ometi teinud... Enne tüki vaatamist mõtlesin, et huvitav, kuidas ta sellest rollist ikkagi välja ujub... Kas jääb ka tema Laura tugevate, häälekate ja end laval kehtestada oskavate meeste varju? Ei jäänud! Jane OLI Laura tollel õhtul. Igas mõttes. Näiteks unisust mängida laval on ka väga kogenud näitlejate puhul ikka kuidagi nii selgelt arusaadavalt "mäng", ehk ei häma sellega ju kedagi, aga Jane tegutses ja toimetas seal mõnusalt ülemängimiseta, aga ka mitte alamänguga - väga peenelt balansis. Mu hirmud olid täiesti asjatud. Janel on ilmselgelt lihtsalt vaja "karaktereid", millel ka luu ja liha on ümber, sest ta mängib need päris mõnusalt elavaks - ka sellest unisusest välja tulles - kui Osvald jutuga rahani jõuab ning naisel raha lõhn ninas juba liiga tugevaks läheb - üks lavastuse lemmikstseene! :)

Lemmikstseenidest rääkides, siis ikka ja jälle valmistas lõbu lause "keedame teed - tee on ju kõige parem kohv". Eks igaühele oma, aga minu jaoks tihti just tekstilised mängud on mistahes lavastuse üheks säravamaks ehteks ja siin ju keeratakse ja mängitakse sisu ja selle tekstiga mõnusalt tihedalt. Kuid ka esimese vaatuse lõpp ning juba mainutud kogu etenduse lõpp olid need, mis kõige eredamalt meelde jäid. Pisut dramaatilisust lisasid ka Felik Kütt'i muusikaline kujundus oma teatud stseenide osava rõhutatusega ning sama efektiga oli võrdlemisi huvitav Arne Maasi valguskaart.

Hinnang: 4 (suvelavastuse kohta ideaalilähedane. Kui ma esimest korda seda materjali vaataksin, oleks hinnang kindlasti veelgi kõrgem, ehk siis antud juhul mängis minu jaoks teatrielamuse suurusele kaasa just nimelt see, et teadsin, mis juhtub algusest kuni lõpuni välja. Samas lavastaja-, näitlejate- ning kunstnikutöö pakkus piisavalt elamusi ja üllatusi, et tervik loo sisu teadmisest hoolimata põnev ja vaatamist väärt oleks.)

----------

PS.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks tegelikult alustada hommikust peale kogu tolle esikapäeva seiklustest jutustamist, sest ka eelnev tujude virrvarr ja sündmuste ahel kuni kojujõudmiseni välja oli minu jaoks eriliselt meeldejääv ning seega võiks väita, et ka elamuse meeldejäämist mõjutav ning erilisus rõhutav. Täpsemalt öeldes tuleks alustada isegi veel kaugemast ajast. Nimelt sellest kuidas ma kodus teatasin, et tahan seda vaatama minna... Õigemini, et selline võimalus tekkis ning kavatsen ka Kukrusesse sõidu autorataste alla võtta. Kodus sain põrmustava hinnangu osaliseks - miks? See lugu on ju teada, seda saab vaadata DVD pealt lemmiknäitlejate esituses, err-i arhiivis on olemas Linnateatri versioon... miks raisata nii palju kütuseraha? Ja aega, kui aias on praegu tegemist küllaga, mesilased vajavad tarudesse ruumi, marjad vaja korjata jne jne jne... no tõesti, on küll. Aga teatrisse tahaks ka... Pealegi vanem tütar pole veel seda näinud. Hea võimalus isa-tütre lõimumist ühe pika sõiduga teha. Meil on temaga teatud asjad, mida me alati koos teeme. Mõned neist on seotud ka teatriga, aga peamiselt teatud filmi- ja telesarjade koosvaatamisega. Ikka peab ju ühel isal ja tütrel olema "omad asjad", mis on ainult meie kahe pärusmaa. Nõnda sain selle vastumeelse aktsepti kätte :) Tütar oli kohe nõus kui kutsusin!

Nõnda see hommik siis saabus... Päev algas e-mailiga, milles teatati, et mind on TTÜ magistrantuuri vastu võetud. Uskumatu... üle saja tahtja, kellest vaid umbes 30 lävendipiiri ületasid ning mina ühena nende seast. Ja üldsegi mitte napilt! Kuigi mul igasugune IT alusharidus puudub (mul on majandusmagistri kraad), olen kogu arvutivärgist alati huvitatud olnud. Nõnda oli terveks päevaks pool eufooriline, pea pilvedes tunne garanteeritud. Tööl oli tööd kõvasti ja aeg lendas linnutiivul. Meil on reedeti tööpäev kuni kella 14ni ning nõnda sain varakult sealt liikuma, tütar autopeale ja teele - Kukruse suunas. Peterburi maanteel oli mingi veokas keset teed koolnud ning juba Tartu maantee algusest alates liikusid autod teo-kiirusel. Peaaegu tund aega läks linnast väljasõiduks... õnneks startisime tunnise varuga. Õnnetust veoautost möödasõites, kui sai pillile kobedamad hääled sisse, näitas kell, et peaksime u.10 minutit enne etenduse algust kohale jõudma. Huhh! Õnneks! 

Panime "Terminaatori" suurimad hitid täie volüümiga üürgama, et saaks oma kaasakraaksumist summutada ning vahepeal ajasime juttu maast ja ilmast ning muidugi sealhulgas teatrist ka. "Ristumine peateega" sisu ma talle ei paljastanud, aga kuna juba enne Kukruse teatriplaane oli selge, et augustis läheme temaga ka Kernu Mõisa vaatama sama alusmaterjali, kuhu küll Tamur on seganud ka Shakespeare'i, siis seda põnevam tundus see materjal juba ette ka tütrele. Hea ju pärast võrrelda, mida ikkagi on Romeo ja Julia ning Kuningas Lear'iga huvitavamaks tehtud ja kuidas on erinevad kunstilised nägemused erinevad. 

Täiesti märkamatult olime Rakverre pöörakust möödas. Geps näitas, et kohale peaks jõudma umbes 15 minuti pärast, kui ette sattus mingi venivillem. 90 alal sõidab 70ga. On küll pildistajad teepervel, aga no selleks et Sa kaamerasse ei jääks pole vaja 20 km/h lubatust aeglasemalt sõita... Nõnda siis otsustasingi kiirendada ja rahulikult temast mööda sõita... Tüüp otsustas samal ajal ka normaalse kiiruse sisse võtta ja no nõnda tuli mul veelgi kiirendada... Pöörded läksid juba 4000 peale. No mööda ma hetkeks temast sain kui järsku mu auto muutus imelikuks. Aku-tuli süttis põlema ning kui gaasi vajutasin ei kasvanud mitte kiirus vaid ainult pöörded. Täitsa lõpp... mida teha... Leidsin sobiva bussipeatuse ("Alu") ja tõmbasin taskusse. Mõtlesin, et lülitan korra mootori välja ja sisse tagasi, ehk muutub ka auto normaalseks... 

Kui auto olin seisma jätnud ja proovisin seda uuesti käivitada... plõks, tuled põlema, termikas laulma, kont sumisema... aga mis häält ei tee, see on mootor. Võti tagasi algusse, gaas sisse ja uus käivitus... ei miskit... selge - siia me jääme. Etendus algab 10 minuti pärast, aga meie oleme keset eikellegimaad. Kiirtee ääres. Ümberringi ilusad Eestimaa põllud... Ida-Virumaa oma uhketes suvevärvides. Aga me ei tulnud ju siia loodust nautima seekord... Teatrisse tulime... No mida teha?

Asutsin autost välja ja vaistlikult tõstsin möödasõitvatele autodele peatumiseks käe... Ehk saab kellegilt akusse surtsu sisse... krokodillid on mul ju endal kaasas. Peatuski kohe kõige esimene auto. Sõitis mulle nokkapidi vastu ja proovisime... ei miskit... auto ei käivitu... Aju käis samal ajal ülipööretel... mida teha... meil on keegi, kes peatus... ehk saab temaga edasi... aga kuhu? Kas etenduskohta... on sinna üldse enam mõtet minna... nagunii ju ei jõua alguseks... samas kaugel me ka ei ole... Eihh... tuleb leppida... seekord jääb teater nägemata. Peatunud autojuht ise sõitis Jõhvi ja tal oli tegelikult kiire, Kukrusesse palumine ei tulnud kõne allagi. Kuigi mul polnud aimu kui kaugel Jõhvi sellest kohast on, siis oli selge, et Jõhvist saab ju vähemalt tagasi Tallinnasse mingi ühistranspordiga... Isegi kui rongid seal ei peatu, siis mõni buss ju ometi läheb tagasi Tallinnasse...  Mõeldud - tehtud... pakkisin tütre võõra mehe tagaistmele, ise istusin ette ja tee viis Jõhvi...

Selle lühikese ajaga, enne kui kohale jõudsime, sain teada, et autojuht on Lätis sündinud, lapsepõlves Eestis elanud... oskas tollel ajal ka puhtalt eesti keelt, aga praeguseks täiesti selle unustanud. Nüüd tahaks jälle Eestisse tagasi kolida kuigi praegu elab ta Iisraelis. Juudi-perekonnast. Seal olla palju venelasi. Heebrea keele õppis ka seal ära, aga siin eestis pole sellega midagi teha... Nõnda me siis vestlesimegi vene keeles ja enda üllatuseks tuli päris kobedalt välja... absoluutselt kõigest sain aru ja oma asjad sain ka kõik seletatud, mis vaja (mul jäi omal ajal välismaale kolides venekeele õpingud 7.klassi järel pooleli... seega olen vene keeles 7-klassi haridusega :)). Tema seevastu kohtas Moskvas oma abikaasat, kes on läbi ja lõhki venelanna, seega neil on ka kodune keel vene keel. 

Jõudsimegi Jõhvi... kell oli juba 7 läbi... Ta pidi seal kellegi kohalikuga kohtuma, kes kindlasti oskaks ka nõu anda, kuidas ja kuhu me minema peaksime. Kohtumine oli tal määratud hotelli juurde, aga seda inimest ei kusagil... ta helistas ja sai teada, et too tuleb umbes 15 minutit pärast... ma ei tea miks ja kus kohast see idee tuli, aga mõtlesin, et kui saaks kuidagi Kukrusele, ehk saab vaheajal inimestelt küsida, kas õnnestuks kellegagi Tallinnasse saada...

Hüppasin hotelli sisse... no "hüppasin" on selge liialdus, sest hotelli vastuvõtt asus teisel korrusel, aga enivei... sealt sain teada, et Kukrusesse saaks taksoga umbes 8 euroga... Siis märkasin, et olin oma telefoni ähmiga enda autosse sinna teepervele jätnud, pangakaart oli jäänud Tallinnasse, aga 15 eurot õnneks taskus... pekki... ei saa koju teatada, ei saa netti, ei saa ka taksot tellida... Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... Taksopeatus oli kohe hotelli kõrval ja üks sobivasti seal kliente ootamas. Hüppasime tütrega sisse... enne tegin kindlaks, kas on ikka mõni normaalse hinnaga sõitja... juht ütles ka, et sõit läheb maksma umbes 7-8 eurot... Pärast selgus, et oli ainult 6.... Ja nõnda me Kukruse Polaarmõisa jõudsimegi...

Okei... olime kohal... aga teadsin, et etendus ei toimu mitte mõisas, vaid mingis selle kõrvalhoones... "kivihoones" vist... Olen seal ka varem teatris käinud paar korda, aga no isegi ähmaselt ei tulnud meelde millises neist mõisa hoonetes... Läksime siis parkla juurde otsima... ehk seal lähedal... Ei. Mingi ajahamba poolt puretud vana maja seal oli, kus mingi present või kile ka pööningule tõmmatud... ehk on see kohaldatud mängimiseks... läksime tõkke alt sisse, aga ei... seal küll midagi ei sünni... No narr olukord... kusagil ei ühtki silti... Tütar pakkus, et tuleb mõisa sisse minna ja küsida... nemad ju kindlasti teavad... no hallloooo... mul olid kogu selle ringijooksmise ja ähmi peale ajutöö vist täiesti lukku läinud. Muidugi Mõisas teatakse! 

Aga sinna sisse me minema ei pidanudki, sest vaevalt olime parklast mõisa suunas jooksnud, kui seal istus mõisa taga peidus ei keegi muu kui Tiit Alte! Kuldkett kaelas... oma mafioosniku rolliks valmis... tema sisenemine toimus alles päris tüki lõpus... Ei olnud ka aega teda hämmingusse ja ebamugavasse olukorda viia, et kiita kui laheda rolli ta kunagi 10 aastat tagasi Rasputinis tegi... seega küsisin vaid, kas ta oskab suunata kus teatrit saab ja ta suunas meid õiges suunas. Olime muidugi täiesti pimedatena "Etendusele" sildist enne mööda jooksnud... Nüüd lõpuks õigele teeotsale jõudes oli näha ka väravat kus seisid lavastaja ise, Kukruse Polaarmõisa boss-perenaine ja piletikontroll... Andsin terekätt kõigile ja üritasin vist isegi mingit nalja visata, et tuleb ilmselt siia mõisa mõne põõsa alla ööseks visata... aga eks nemadki olid esika tõttu kõrgendatud meeleolus ja asi kukkus päris segase jutuna välja... Igatahes suunasid nad meid saali... Näitemäng oleks juba pidanud maeiteakuikaua kestma... aga ilmselgelt oli tegemist alles päris algusega. Osvald alles natuke aja pärast pakkus Rolandile raha Laura unustamise eest (hilinemise tõttu jäid küll mõned küsimused õhku, mida ma kõva häälega just sellepärast küsida ei julge... näiteks kas noored tulid metsamajja mingi riietekoti/kohvriga või kus kohast Laurale tekkis sinine kimono? jms).

Atmosfääri tugevus ja lavastuslik ülesehitus oli nii äge, et see kiskus mu täiesti oma maistest mõtetest lahti... nagu süüdimatu... ning ma olin lavastuses rohkem sees kui oma õnnetus olukorras - nagu peoga pühitud kõik küsimused - kuidas ma pärast koju saan? Ja veelgi tähtsam - kuidas mu tütar koju saab?! Mul veel järgmisel päeval vaja hommikul kell 8 kontoris tööl olla... kõndides jõuaks küll seisva auto juurde, aga Tallinnasse vast ehk vaid häälega?

Kukruse juht ütles küll, et küll keegi või kellegi keegi Tallinnasse ka läheb... seda on muidugi lihtne öelda, aga kas keegi ikkagi tahab mingeid võõraid oma autole... ja me ju kahekesi ka... ühe veel võtad ja viid ära...aga kaks vaba kohta 160 km kaugusele... Lisaks oli mul vaja ka teepealt enda autost telefon kätte saada... ja ehk üldse mõistlik korra veel akut proovida, järsku mingi ime läbi võtab ikka hääled sisse? No kogu see mõtlemine vallandus mu peas alles vaheajal. Siis pidin hakkama tegutsema... aga mida ja kuidas? Kuidas minna võõraste inimeste juurde ja paluda neil ennast ja tütart Tallinnasse sõidutada? Kaebasin korra veel muret seal korraldajatele ja no jällegi kinnitati, et küll kellegi leiame...

Enne teise vaatuse algust tuli Allan Kress lavale ja küsis, kas oleks keegi, kes peale etendust Tallinnasse sõidaks - inimesed on hädas... Mitte keegi ei tõstnud kätt. No inimesed ka vaheajaähmased ning oma ajud seadnud hoopis põnevat lugu jälgima, eks... Aga minul jõudsid nüüd juba ajud ülihelikiirusel mõtted läbi hekseldada, et jalutame pärast etendust autoni... isegi kui see on kaugel... telefon tuli kaasa saada. Ja sealt siis edasi jala vaikselt Tallinna poole... järsku veab veel kord ja keegi meid oma auto peale sealt korjab... Nüüd ju pikalt valge ka...ehk saab veel enne päris pimedat, siis on näha, et normaalsed tüübid hääletavad ning ei kardeta peale võtta... ma ise raudselt võtaks (nüüd veelgi raudsemalt). Allan kordas korra veel oma küsimust, tuues ära, et kindlasti oleks vaja hommikul vara tööle minna jne... Margus Prangel hõikas lavalt ukse tagant: "Nad lähevad häälega!" (Pekki, Prangel, ma Sul teen "häälega"! :))))) Aga üks käsi tõusis publiku seas! Jessss! Me oleme päästetud! Keegi siiski kogu sellest esikasaalitäiest rahvast läheb Tallinnasse ka!!!

Pärast etendust leidsin õiged inimesed kohe ka üles ja nad lahkesti olid nõus korra katsetama, kas mu auto võtab (pärast nii pikka puhkust akule) hääled sisse ja hakkab liikuma. Ütlesid veel, et arvasid lavastaja esimese küsimise peale, et see küsimus on ka lavastuse osa :) Ühtlasi sain telefoni kätte. Samas olid nad niiiii asjalikud, et teadsid mind tobu valgustada - automaatkäigukastiga autot ei tohigi üldse sleppi võtta ja mõistlik pole autot ka teeäärde jätta, sest see võib rüüstamisohvriks langeda... Kuna autojuhil olid sidemed kõikvõimalike inimestega, nii kohalikega, kelle juurde oleks võimalik auto vedada kui ka treileri-vedajatele, kelle abil saaks soodsamalt auto Tallinnasse, kuni hea ja soodsa remonditöökojani välja, kes auto kiiresti ja normaalse hinnapoliitikaga parandada võtaks... Ülimegasuper päästjad meil! Ta korraldas kõik... mul jäi ainult järgmisel päeval minna maksma ja remondiinimestega detaile arutama (auto oli juba sinna veetud ja selgus, et mootor on omadega õhtal, tuleb kusagilt romulast uus mootor leida). Täiesti uskumatu vedamine ja uskumatult abivalmid inimesed! Minu karmavõlg kasvas üüratuks... ja ma luban, et teen seda tasa nii kaua kuni elan! :) 

Lisaks olid need toredad inimesed ühed korralikud teatrisõbrad. Kogu see paar tundi, mis me Tallinnasse sõitsime rääkisime teatrist... Maitse tundus meil ka olevat üsna sarnane. Ka nendele meeldis "Ristumine peateega". Mees oli natuke tagasihoidlikum oma kiitmisega, aga naine oli väga rahul. Mõlemad pakkusid veel soovitusi ja ma ise soovitasin ka kõikvõimalikke asju, mida viimasel ajal head näinud. Nemad käivadki rohkem suvel erinevates huvitavates kohtades teatris ja nõnda ka Kukrusel. Samas kui sügis-talvel eriti palju mitte... Eesti Draamateatris peamiselt ja läheks ka Linnateatrisse kui sinna pileteid saaks... 

Juba südaööl olime kodus (etendus lõppes umbes kell 2145). Meid päästev autojuht tahtis meid veel täiesti kodumaja juurde sõidutada... kuigi me oleksime ka mistahes kohast linnaäärest koju kesklinna jalutanud... Lõpp hea kõik hea! 

Aitäh kõigile abistajatele! 

Kodus ütles naine, et tal oli halb eelaimdus ja sellepärast eriti ei tahtnud seekord teatrisse minna... Võib-olla tuleks tõesti tõsisemalt uskuda naiste intuitsiooni... aga sellisel juhul poleks ju saanud seda head teatrielamust ja no seiklust ka, mis meid tütrega veelgi lähendas... Nüüd kui kunagi auto peaks jupsima hakkama siis kui me tütrega koos autos oleme... siis kindlasti meenutame ka aastate pärast, kuidas kunagi kahekesi Kukrusel teatris käisime ja mis juhtus "ristumisel peateega" :)





Tekst lavastuse kodulehelt (esimene foto on pärit AK uudiselõigust, teine on pildistatud Matti Kämärä poolt):

Jaan Tätte „Ristumine peateega“

„Raha mängib elus põhirolli,
raha – see on õnn ja armastus?“
(J. Viiding)

Üksikusse metsatallu tulevad öösel kaks teele jäänud külmunud ja läbimärga armunud hääletajat. Majaperemees on veidi eriline. Veel erilisema ettepaneku teeb ta aga hääletajast noormehele. Selgub aga, et majaperemees polegi nii imelik – tema maailma mahuvad muinasjutud ja imed, mis on seotud meie igapäevareaalsusega.
Kas meie oleme imelikud?
Kas raha on õnn ja armastus ning kui, siis milline on selle hind?
Millist summat suudame endale sularahana ette kujutada? Miljonit? Mitukümmend miljonit? Miljardit? Veel enam? Aga kui see asub mitte pangas, vaid sul kodus? Seisab seina ääres, et poleks jalus.
Mis on üldse oluline ja tähtis? Raha? Jaan Tätte alustab oma bestselleri sissejuhatust nii: „Ma kirjutasin selle raha pärast“.
Tätte üks esimesi näidendeid, „Ristumine peateega“, levis kulutulena. Ainuüksi Saksamaal on seda mänginud 30 teatrit; kokku on seda näidendit teadaolevalt lavastatud 13 riigis ja 47 teatris.

„Ristumine peateega”
Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt (Endla Teater)
Valguskunstnik Arne Maasi (Rakvere Teater)
Osades Margus Prangel, Jane Napp (lavakooli XXVIII lend), Nils Mattias Steinberg (lavakooli XXVIII lend), Tiit Alte.

11.-22.07.2018 Kukruse mõisa kõrval asuvas kivitööstuses. Kohtade arv piiratud!

Kommentaare ei ole: