Hüljatud - Vanemuine

Aaaaaaaaaah... armastus.... ja ohhhhhhhhhh... sõda....

Võimas! Vanemuise uus "Hüljatud" võtab hingetuks. "Võimas" on sõna, mis selle elamuse kirjeldamiseks esimesena meelde tuleb.

Les Miserables on tänaseks päevaks praktiliselt pähe kulunud. Seda tänu nii kunagisele Linnahalli versioonile (mis enne Samuel Harjanne lavastuse nägemist on vast kõige tugevamalt südames erinevatest nähtud versioonidest), Londoni West End'i versioonile ning muidugi ka Oscarite ja muude auhindadega pärjatud filmiversioonile.

Olin seega juba eelnevalt natuke vastavalt meelestatud, et no mis seal siis ikka nii erilist oodata on. Laulud ja viisid on peas, Vanemuise muusikalid on viimseni lihvitud, Matvere mängib ja eks see üks tore meelelahutus saab olema, aga seda on nii hästi juba tehtud...

Ma ei osanud üldse oodata, et saan pea pisarateni liigutatud ja sellistes stseenides, mis varem pole üldse minu jaoks nii tugevalt mõjunud. Lisaks avastada uusi muusikalinäitlejaid ning tunda ülevust kui ilus, eriline ja liigutav võib ka vana ja tuttav materjal olla kui see on lavastatud võimsalt ja mängitud-lauldud hingega ning kui kunstnikutöö on täiesti maailma kuulsaimate muusikalilavade tasemel.

Ei, ma ei olnud kõigega 100% rahul, aga tervikuna oli see üllatavalt vapustav elamus, mis oli ka igati väärt seda üht aasta pikimat aplausi, mida näitlejatele terve Nordea kontserdisaalitäis püstiseisev publik tegi. Kuna Vanemuine istutas mu peaaegu president Kaljulaidi taha ja peaminister Ratase kõrvale, siis oli väga äge märgata, et peaminister oli esimeste seas, kes püsti tõusis aplodeerimiseks ja siis ka president ja riburada kogu ülejäänud saalitäis, mina teistehulgas...

Nüüd kus "lõpust" on alustatud, tuleks alguse juurde tagasi minna... Kuigi pole mõtet sisu ümberkirjeldama enam hakata, sest ilmselt suurem osa inimestest teab niigi seda Jean Valjeani ja Javiert'i vastasseisul põhinevat lugu läbi revolutsiooni ja armastuslugude, surmade, kättemaksude ja tagaajamiste, võitude ja kaotuste... Kuid tahaksin algatada oma revolutsiooni! Nimelt pealkiri "Hüljatud"... jah, võib ju mingeid paralleele tõmmata sisuga kuid eelkõige see siiski minu meelest ei ole "hüljatutest" lugu... Les Miserables tähendab siiski ju hoopis midagi muud... n'est pas? Nüüd on see juurdunud juba sügavalt eesti keelde, aga tegelikult peaks olema parem vaste (kuigi miks see üldse on tõlgitud kui kogu muu maailm saab miseraablitest niigi aru?)... pigem tähendab see "armetud", "närused" või "viletsad"... Just vaesed, närused, viletsad on seal ju kõik teineteise meelest... ja eks sõda teebki inimesed natuke viletsaks, näruseks... Kus kohast tuli pealkiri "Hüljatud"? Ja miks ikkagi Hüljatud?

Ok, ega nimi ju meest ka ei riku, samuti ei riku see ka "Hüljatute" lavastust :) Seekord kohe kindlasti mitte, sest hämmastaval kombel tõusis minu jaoks seekord kõige hingeminevaimaks lauluks Marius'e (Kaarel Targo) laul, millega ta nutab taga oma lahkunud sõpru... justkui tõesti "hüljatud" nende poolt... jäetud ellu... sõjas osalenud saavad ilmselt sellest hoopis teisel tasandil aru... Ühtlasi tahaks kohe valada Kaarli kiidulauluga üle! Minu jaoks pole ükski Marius pisara silma toonud... ja nüüd liigutas nii, et oli tükk tegemist enda "tugevana" hoidmisega. Ja see polnud mitte Kaarli lauluhääl ainult, aga ma tundsin läbi tema tegelase seda, mida ma tundma pidin... mingil kummalisel tasandil kuigi just otseselt ei mõelnud, aga tundsin enda lahkunud inimesi selles hetkes... Läbivalt kurbade silmade (kulmudega) esitatud teise vaatuse Marius tegelikult tõusis kogu vaatuse peaosaliseks. Javiert'i ja Valjean'i asjad asjatati peamiselt esimeses vaatuses ära. Ja kummalisel kombel olid need 2 meest vaatet lavastuse nõrgemad lülid (minu jaoks). Mikk Saar'e tegemistega ma pole eriti kursis (ei oska ühtki tema laulu näiteks nimetada). Ent mõjule pääses ta ainult oma võimsate ja tugevate nootidega. Nii kui tuli falsetis või õrnemalt laulda, olid helistikus ja/või tempos püsimisega väiksed viperused... muidugi omamoodi lisas see dramaatilisust ning või olla ka teadlik valik niimoodi seda rolli lahendada, aga muidu nii lihvitud asjas mõjus kõrvatorkavalt (ilmselt siiski ainult muusikaga tegelenud/tegelevatele inimestele ja selles mõttes pole vast midagi suuremat hullu... Aga muusikalinäitlejana on Saarel veel arenguruumi... aga õnneks teisalt ka potentsiaal ju igati olemas.) Kohatine Koit Toome järeleaimamine oli võib-olla minu enda sisemine tunne, aga võimsamates partiides korvas ta selle topelt, seega lõppkokkuvõttes võib ikkagi rahule jääda. Matvere Javiert laulis kõik oma osad perfektselt. Jassiga koos on Matvere olnud ja on siiani minu isiklikud 2 suurimat Eesti muusikalide lemmikut. Aga seekordne Javiert tormas liialt ja ma oleksin tahtnud palju tugevamat mõju Matverelt. Võib-olla see on mingi sisemine ristirästi tunnetus, et omamoodi on lugu ehitatud üles nii, et vaataja peaks olema Valjean'i poolt, aga ma olin seekord Javiert'i poolt, sest ma olin Matvere poolt ja see sisemine segadus tekitas imeliku sisemise kakofoonia. Nii ma seda enda jaoks igatahes seletan :)

Paratamatult kiskus ikka natuke võrdlust sekka ka Linnahalli Malviuse lavastuse osatäitjatega ning üks ägedamaid ja värvikamaid karaktereid on ju selles loos pätipaar Thenardierid. Linnahallis esitasid neid Sepo Seemann ja Anne Reemann. Nad tõesti olidki nii ägedad ning vajalikult koomilised, nagu vaja ja nagu neid häid näitlejaid võib just nendes rollides ette kujutada. Seekord tegi Lauri Liiv küll oma osa ära, aga paarina koos Helen Hansbergiga jäid nad liiga kahvatuks minu jaoks. Ilmselt on nad lauluhääle mõttes tugevamgi kui eelkäijate paar, aga see oleks vajanud kõvasti rohkem ülevoolavat rämedust mängu mitte ainult sõnades, vaid ka aktsioonides. Lauri Liivi oli küll väga hea üle pika aja jälle muusikalis näha-kuulda! Kusjuures päris huvitav, et seekordses versioonis on kasutatud mitmeid 16-aasta taguse Hüjatute näitlejaid, ent teistes rollides kui toona. Ele Millistfer on kasvannud Eponine'i rollist välja ning võttis seekord üle Fantine'i rolli. Kare Kauks laulis omal ajal ühe muusikal ilusaimatest lauludest - "Unelm vaid", legendaarseks ning arvasin, et need on liiga suured kingad Elel täita, aga ei ütleks, et ta grammigi Karele oleks alla jäänud! Cosette-i mänginud Hanna-Liina Võsa ei olnud mu varasema Eesti Hüljatute versiooni lemmikuid ja samuti oli mul natuke raske omaks võtta Elizabeth Paavel'i Cosette'i. Võib-olla on Elizabeth rohkem laulja nagu ka Hanna-Liina tollel ajal oli ja sellepärast jäi minu jaoks just sellest näitlemise poolest natuke puudu (kuigi muusikaliselt väga hea leid Vanemuisel!). Täpselt samuti tundsin ma Eponine'i mänginud Hedi Maaroosi suhtes. Hedi lauluhääl on ju üle mõistuse ilus ja puhas ning ka tema tegi oma häälega selle kõik tasa, mis näitlejamises veel liiga roheline on...

Enjolras, kelle suur roll on Hüljatutes seoses revolutsiooniga ning Imre Õunapuu, kelle musikaalsusega on saanud tuttavaks juba Rakvere Teatri Somnambuulis (milline imeline falsett ja kõrgete nootide laulmisoskus tal on!), kinnitab ta oma musikaalidesse sobivust veelgi. Sest temal on lisaks lauluoskusele ka siiski muusikalides mängimiseks vajalik näitlemisoskus. Taustajõududest oli samuti meeldiv mõningaid näitljaid/lauljaid ära tunda, näiteks Mihkel Tikerpalu Nukuteatrist. Ja kõik lapsed, kes laste rollidesse olid kaasatud, laulsid nagu professionaalsed muusikalilauljad - terve saali panid ennast jälgima-kuulama ja vaimustuma.

Tegin küll laval nähtud jõududele ringi peale, aga tegelikult tundsin eriliselt Vanemuise Hüljatutega seonduvalt hoopis lavastaja Samuel Harjanne ja kunstnik Karmo Mende tugevat ja õnnestunud tööd. Lavastus oli dünaamiline ning piltide vahetused põnevad ja mõjusad. Võib-olla kõige lemmikuim neist jäi veel nii elavalt meelde, et see õnnestub ka veel praegu, mõned päevad pärast etenduse nägemist, endale silme ette manada - kui toimub pulmapidu ja trall ning see läheb üle Valjean'i küünlavalgel toimuvaks kammerlikuks stseeniks - see kuidas massid lahkuvad ja kuidas see stseen välja kasvab - ainuüksi selline lavastatud üleminek näitab, et lavastajal on nägemust ja oskust suurde muusikali panna sisse iseennast ning oma nägemust. Kogu see hiigelsuure vankriratta motiiv ning kostüümid - võimas! Valguskunstnikku Petri Tuhkanen'i tahaks ka kiita, sest vajalikud mahedamad ja sügavamad pruunikad toonid (vahepeale ka sinist ja punast ja valget - prantsuse revolutsiooni) ja väga mitmekülgne valguskaart aitab lavastustervikul ning kunstilisel poolel mõjule pääseda. Aidates ajastutunnetuse tekkimisele omalt poolt kaasa. Ainuke natuke imelik tundus see sinine vilkumine lahingus üle barrikaadide nähtavalt plassilt ühevärviselt seina osalt, mis täiuslikkuse huvides oleks võinud kunstiliselt kaetud või "lahendatud" olla, aga see kivi pole ka otseselt ainult valguskunstiku kapsaaeda.

Sümfooniaorkester andis oma parimat ja see on Vanemuisel tasemel! Koreograafiast ei leidnud midagi erilist, aga meeldis, et tantsud ei olnud seatud liialt lihtsaks ja tantsivad lauljad said nendega väga hästi hakkama (mida kahjuks alati muusikateatris ei kohta).

Stseenidest ja misanstseenidest pääsesid eriliselt mõjule veel vaimude laul, kus kõik laulavad lõigu oma põhiteemast - Fantine(Ele Millistfer), Jean Valjean(Mikk Saar), Eponine(Hedi Maaroos); Eponine(Hedi Maaroos) laulab "Ihuüksi"; kahuripaugud ja püssilasud revolutsiooni barrikaadidel - mõni kärgatas korralikult tervest kerest läbi! Nagu kogu seekordne "Hüljatud"... kerest läbi ja otse südamesse! :)

Hinnang: 4+ (Elamusena tegelikult väga lähedal 5-le. Võimas, liigutav, ilus, täis suuri tundeid ja revolutsiooni - Samuel Harjanne lavastatud muusikal on kunstiliselt efektne ning mõjuv. Ilmselt jääb kauks meelde. Professioonaalselt kõrgel tasemel. Lihvitud, läbimõeldud, täpne ning emotsionaalne, just nagu üks korralik Les Misarables olema peabki. Usutavasti ei pettu sellises lavastuses keegi, sest ootused täidetakse ja kuhjaga. Lisaks pakkus ka avastamisrõõmu uute laulvate näitlejate ja näitlevate lauljate näol ning meeldivaid taaskohtumisi vanade lemmikutega. No mis Sa hing veel ihkad!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u foto):


HÜLJATUD
SUURES MAJAS
KESTUS: 03:15
Muusikal

Rohkem kui 70 miljonit vaatajat kogunud lavateos, mida on esitatud paljudes riikides ja paljudes keeltes, püstitab endiselt kassarekordeid üle maailma. Muusikal „Hüljatud“ jutustab 19. sajandi Prantsusmaa taustal kaasahaarava loo purunenud unistustest, vastamata armastusest, kirest, ohvrite toomisest ja lunastusest.

Endine kurjategija Jean Valjean rikub pärast sunnitöölt vabanemist seadust, mistõttu jälitab teda aastakümneid halastamatu politseinik Javert. Kui Valjean nõustub tehasetöölise Fantine’i väikese tütre Cosette’i enda hoole alla võtma, muutub nende elu igaveseks.

Sellised lood nagu „I Dreamed A Dream“, „Bring Him Home“, „One Day More“ ja „On My Own“ teevad „Hüljatutest“ muusikalide absoluutse tipu. „Hüljatud“ on võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.

8. oktoobril 2015 täitus Londonis toimunud esietendusest 30 aastat. 2012. aastal esilinastus „Hüljatute“ muusikal kinolinal. Režissöör Tom Hooperi filmis olid peaosades Hugh Jackman, Anne Hathaway, Russell Crowe, Helena Bonham Carter jt. Film kandideeris 8 Oscarile, millest võitis 3: parima naiskõrvalosa (Anne Hathaway), helirežii ning grimmi- ja soengukunstniku töö eest.

Esietendus 25.11.2017 Vanemuise suures majas
Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega

Põhineb VICTOR HUGO romaanil
Muusika CLAUDE-MICHEL SCHÖNBERG
Laulusõnad HERBERT KRETZMER
Originaaltekst prantsuse keeles ALAIN BOUBLIL ja JEAN-MARC NATEL
Täiendavad tekstid JAMES FENTON
Kohandanud ja lavale seadnud TREVOR NUNN ja JOHN CAIRD
Orkestratsioonid JOHN CAMERON
Täiendavad/uuendatud orkestratsioonid CHRISTOPHER JAHNKE, STEPHEN METCALFE ja STEPHEN BROOKER

Lavastaja Samuel Harjanne (Soome)
Kunstnik Karmo Mende
Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos
Dirigent Taavi Kull
Koreograaf Gunilla Olsson (Rootsi)
Valguskunstnik Petri Tuhkanen (Soome)
Tõlge eesti keelde Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja, Leelo Tungal

Jean Valjean Mikk Saar
Javert Marko Matvere
Fantine Ele Millistfer
Cosette Elizabeth Paavel
Marius Kaarel Targo (Must Kast)
Eponine Hedi Maaroos
Enjolras Imre Õunapuu (Rakvere Teater)
Madame Thénardier Helen Hansberg
Monsieur Thénardier Lauri Liiv
Gavroche Mairo Libba / Hannes Hanimägi
Väike Eponine Reneli Husu / Sofija Selivanova
Väike Cosette Loore All / Katri Kade

Oliver Timmusk, Matis Merilain, Ruudo Vaher, Mihkel Tikerpalu, Egon Laanesoo, Rolf Roosalu, German Gholami, Norman Salumäe Vanemuise ooperikoor, Vanemuise sümfooniaorkester