Meie, kangelased - Linnateater

Mmmm...milline maiuspala teatrigurmaanidele! Linnateatri Põrgulava on jälle "avatud" :) Ja esimese etendusega koos näidatakse ka vaatajatele neid renoveeritud tagaruume... ehhei, tegelikult on ikka sügavam point selles sees, et sellele etendusele juhendatakse inimesed läbi lavataguste ruumide - nii saab ka vaataja aimu teatritegijate köögipoolest ja justkui häälestub algavaks etenduseks õigesti. Sest lugu, mis laval hakkab lahtihargnema ongi ühe rändnäitetruppi argipäevast.


Ma ei ole adekvaatne teemal eriti palju sõna võtma, sest mitmetest artiklitest hoolimata, mis selle tükiga koos on ilmunud ajakirjanduses (peamiselt selle tüki kirjutanud Jean-Luc Lagarce'ist) - ma pole neist ajapuuduse tõttu ühtegi jõudnud lugeda. Jah, häbi-häbi mulle ning kindlasti jälle "mõni" mõtleb, et mis ma siis üldse sõna võtan. Eks igal ühel on õigus arvata, mis tahab, aga ma siiski kirjutan oma mõtted üles "iseendale". Et oleks mille järgi hiljem meenutada just seda tükki, just sellel õhtul...

Taustast tean/mäletan vaid niipalju kusagilt (ilmselt kavalehelt või Linnateatri "kevadlehest"), et Lagarce suri Aids-i. Ta sai teada oma haigusest 1988.aastal, kuid selle näitemängu kirjutamisega sai ta valmis 1994.aasta alguses. Kuigi selle fakti mõju sisule ma otseselt ei oska näha. Võibolla seda oli, kuid tükki vaadates ma seda ei tunnetanud, kuigi võibolla see sõjaeelne surma saamise oht, mis paratamatult õhus hõljub. Kuid seoseid Kafka loominguga võib küll lugeda välja ja hulgi, näiteks tegelaste nimed ja teemad.


Lavastus läheb lahti kohe pauguga - sest neile, kes seda oodata ei oska, on lavastajal kohe varuks üks üllatus. Mina kahjuks nägin selle ära ja sellepärast jäin suuremast jahmumisest ilma, kuigi ehmatushüüdeid oli saalist kuulda küll :) Nüganen on sellepärast lahe lavastaja, et ta alati mõtleb mingid vimkad sisse - et oleks ikka näha, et tema käsi on tugevalt mängus, mitte et näitlejad teevad oma tööd ning kõik kulgeb nii nagu tekst ette näeb. Ei, Nüganen paneb alati oma lavastustesse sisse hinge - läbi väga mitmete lavastajatrikkide ning targalt kalkuleeritud liikumise. Jah, liikumine oli minu meelest eriliselt oluline ning tõesti hästi paigas. Näiteks kui Külli Teetamm pidi saama astuda pingile, siis oli kindlasti just täpselt tema astumise ruum pingil riietest vaba. Kuid lisaks pisidetailidele, tundus olevat ka muidu liikumine ning lavakasutus tugevalt režiis ettenähtud. Näiteks esimene tund aega mängitakse ühes pisikeses "riietevahetusruumis", mis asub ühel pool lava "otsas", kuhu kõik 11 näitlejat on kokku pressitud. Neist muideks ka kogu etenduse jooksul (peaaegu) keegi lavalt ei lahku, ainult paaril korral siiski (meenub, et ühel hetkel marsivad peaaegu kõik mehed välja). Tegelikult oli vaataja jaoks, kes istub teises saali otsas see esimene tund parajalt piinav - mul jäi kael küll kangeks kõõritamisest :) Ja isegi selleski lõigus on liikumine väga hästi paigas koos muusika ja valgustusega ning saab ju sealt ka niiöelda ohjad kogu etenduseks kätte, kuid samas mõjub see ikkagi tsipa liiga pika "sissejuhatusena".

Edasi, kui nad kord sealt võre vahelt välja tulevad ja algab kihluspidu, kaetakse kogu lava. Kuid liikumisel on ka edasi kogu tüki vältel oluline roll mängida.

Vladimir Anšon on üks väga huvitav kunstnik. Tema oskus luua atmosfääri on tänaseks juba päris kindel kaubamärk tema kunstnikutöödele ("Pianoola ehk mehhaaniline klaver", "Nii see on kui teile nii näib" ja "Kuritöö ja karistus" meenuvad esimestena). Siin justkui polegi midagi erilist - üks pubisaal Saksamaal - ja ometi koos valgustusega ning oma lihtsusega mõjub see kõik väga terviklikuna - kuni "rongikoikudeni" välja. Reet Ausi loodud kostüümid töötavad samuti kaasa. Sest mingil määral on need seotud ka karakteritega. Linnaelu ning "kõrgemat klassi" armastavad Anu Lamp-i ning Andrus Vaariku mängitud abielupaar Tšissik -ud on riietatud ilusamalt, graatsilisemalt, tõusiklikumalt. Samas kui trupi selgrooks, ehk "perekonnaks isa-ema-poeg-2 tütart-vanaisa", on kuidagi tagasihoidlikumad ja looduslähedasematest materjalidest kostüümides. Muidugi võibolla see ainult näis mulle nii. Jaak Jürissoni ning Riina Roose muusikaline kujundus mõjus kuidagi tuttavana, kuigi ma ei oska hetkel sõrmega näidata, et kus kohast. Samas oli mitmeid komponente, mis tulid tuttavad ette Nüganeni eelmistest lavastustest. Ja see "tuttavlik tunne" justkui muudab sellel külmal põrgulaval etenduse natukenegi soojemaks.

Pidevalt ripub õhus sõja algus, mis omamoodi mõjutab nii olukorda, olustikku kui ka tegelasi. Samas on selles õhkkonnas midagi dekadentlikku, mis ilmselt ärritab proua Tšissikut. Samas saab see dekatentlikus justkui toitu sellest sõjaalguse tunnetusest.

Kuigi tegemist on 11 näitleja koosmänguga, kusjuures nad on peaaegu kõik korraga kogu etenduse laval ka, tõusis minu jaoks peategelaseks Anu Lamp ning tema "proua Tšissik" - nö. trupi "primadonna". Igas misanstseenis on tema näitlemine nii nauditav ja tema kohalolek tuntav. Isegi stseenides kus ta otseselt ei osale, mängib ta kaasa pilkude ning liigutustega. Oh, kuidas mulle meeldib tema mängu vaadata. Oli hetki kus ma unustasin teksti jooksmise mingite teiste tegelaste vahel lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud temalt silmi pöörata. Kusjuures see on nii kummaline, aga tema mängust tundsin ma vilksamisi ära mingeid maneere või liigutusi, mida teeb Jaak Prints. Ka selline äratundmisrõõm mõjus kuidagi "koduselt ja soojalt". Kogu etenduse parimaks stseeniks oligi minu meelest see, kui ta selgitab "järjekordsele noorele austajale", miks ta oma meest armastab. See on nii ilus - kindlameelne ja tugev naine, kes teab, mis ta elust arvab, mida ootab, millega ta peab leppima ja millega mitte. Lisaks väga tark naine. Ja Anu Lamp mängib seda naist täpselt selliselt nagu tema ise olekski see naine! Looduses on ju ikka tasakaal, ehk kui mees on selline kergelt tossike...tossike on tegelikult ehk vale sõna härra Tšissiku kohta, aga selline pea rohkem pilla-palla ning sõbralik ja hea ning võibolla ka tsipake rumal ja tallaalune, nagu Andrus Vaarik-u härra Tšissik minu meelest on, siis selline leiabki enda kõrvale nö. enda täienduseks just sellise naise. Ja selliseid naisi ehk tõmbavad sellised mehed, keda nad kelgunööriga endal järel peavad elus vedama. Ma ei tea, aga nii see minule mõjus ja nii ma olen ka tihti elus tähele pannud sellist sündroomi. Kusjuures Andrus Vaarik ja Anu Lamp on lavapartneritena ka tähelepanuväärne paar! Neid koos vaadata oli põnev ja naudinguline! Kusjuures mõlemat saab viimasel ajal kuidagi liiga harva laval näha!!! Nii kahju!!!

Väga huvitava rolli teeb ka Helene Vannari, kes on viimasel ajal juskui tõusnud uuesti tugevate rollidega esile! Oli ju tema peaaegu sõnatu roll Minu Tädi-s üks õnnestunumaid lavastuse komponente! Ja nüüd "tugevalt" edasi - naine, kes on elus näinud nii mõndagi ning lepib oma mehe omapärasustega, samuti oma lapsed on ta kasvatanud kergelt kummalisteks, aga sellist elu elades ehk polegi lootust paremaks? Millegipärast mõjus tema tegelane juudina, kuigi ega ma ei tea. Rahakokkuhoiuga ja pere kantseldamisega, oma parimad päevad juba möödasaatnud näitlejanna, peab justkui olema emaks kogu trupile. Kuigi küüned ikka enda poole. Tema juba teab, mis on hea ning kus ja kuidas edu saavutada.

Ma ei saa aru miks, aga Piret Kalda mõjub ka tugevalt, kuigi tema roll on ju tibatilluke. Aga see soeng ning pipraterane olek on justkui temale loodud, kuigi kavalehelt võis lugeda, et Lagarce kirjutas selle rolli ka mingit teatud naist silmas pidades. Andero Ermel on hakanud mulle vaikselt üha rohkem meeldima. Selles etenduses on tema armastus proua Tšissiku ehk Anu Lambi tegelase vastu minu jaoks kogu etenduse kõige huvitavamaks ning oodatuimaks (teiste teemade vahele pikitult) teemaks. Noor ihaldaja, kes peab abielluma hoopis teise naisega, on kui õnnetu armastaja. Ja see kurva noore mehe kuju, kes käib kui kutsikas küpse, tugeva naise sabas, see õnnestub Ermelil väga hästi. Hetkeks saab ta isegi oma lauluannet näidata, kuigi see pole selles tükis nii oluline. Külli Teetamm-e tegelase süda kuulub Tõnn Lambi tegelasele. Alguses kui mees tahab naist, siis naine hoidub nagu kerge distantsi taha, kuid siis kui mees on otsustanud lahkuda, hakkab naine muretsema. Ja teeb katset oma austajast mitte ilma jääda... kuidas elus nõnda ka teatris... või oli see nüüd vastupidi :)

Epp Eespäev natuke suure ja rohmaka vanema tütrena oli see, kes tegelikult selle lavastuse esimese üllatuse mulle reetis...(tal polnud piisavalt meiki näos...) Aga tema tampimine mööda kõrtsi oli kuidagi naljakalt maanaiselik. Kuid seda kontrastlikum oli tema kurbus või õigemini see valu, mis kõrvaltvaatajale jääb, teades, et see naine teab, et mees, kellega ta kihluspidu peab, teda kunagi armastama ei hakka. Kuid ometi on ta temaga koos ja loodab...

Aleksander Eelmaa mängib kõva hooga - jookseb, märatseb ja karjub. Kuid kuna ta edastab oma teksti kuidagi laisalt ja ebaselge diktsiooniga. Sõnad on kohati isegi ilma lõputa või igatahes segased, siis see roll lihtsalt ei meeldinud mulle. Samuti ei meeldinud mulle Tõnn Lamp, kes tegi jälle oma imelikke grimasse, kuigi rahulikemal hetkedel, kui ta ei mänginud üle, siis ma "kannatasin ära". Andres Raag pärdikukõrvade ja tumeda parukaga roll oli kuidagi eimidagiütlev, kuid üks lavastuse lemmikkohti oli just tema välja mängida. See on teise vaatuse alguses, kui ta hakkab jutustama uue näitemängu sisu. See mõjus mulle koos selle atmosfääriga natuke nagu filmis "Moulin Rouge", kus Ewan McGregori tegelane Christian jutustab näitemängu "evil Maharaja ja penniless sitar player...." Kuigi filmis oli see dramaatilisem ning filmitrikkide ja montaažiga siiski midagi hoopis muud... Lihtsalt tekkis selline assotsiatsioon :)

Suurimaks müsteeriumiks jäi Peeter Jakobi kasutamine külalisnäitlejana. Eriti kuna tegelase tüpaažilt on teatril endal olemas Ago Roo. Ja Jakobi nagu mängida ju tegelikult eriti ei saagi. Ainult vanaisa ehk vana mehena natuke nukralt rumalaid repliike vahele visata. Ma ei mõista, miks kutsuda sellisesse pisitillukesse rolli mõni näitleja teisest teatrist, kui ta tegelikult on kogu aeg tagaplaanil? Või siis ta lihtsalt ei tahtnud/suutnud/saanud/osanud end mängida esile? Ei tea tagamaid, sellepärast ei oska ka spekuleerida.

Kuid nagu öeldud, särasid kõige eredamalt kogu trupist Anu Lamp ja Andrus Vaarik - Lavakapäevilt kursavend ja kursaõde - nii armas, et nad nüüd u.30 aastat pärast koos lavakunstikooli astumist koos laval on! See duett on juba väärtus omaette :) Lisaks mul on aimdus, et olles mõlemad umbes sama vanad kui näitekirjanik Lagarce (Anu ja Andrus on sündinud 1958, Lagarce 1957) - mõistavad nad ehk tema tegelasi ka kõige autentsemalt ja õigemini.

Muideks ostsin sealt teatri kavamüüjalt ka Kafka päevikute- raamatu, mis maksis kõigest 230 krooni - poes maksab u.70 krooni rohkem! Lisaks soovitan ka lugeda seda kava enne etenduse algust, seal on mitmeid huvitavaid ülestähendusi ning mõtteid selgitatud, mis aitavad natuke kaasa mõistmisele ja tähelepanekute tegemisele. Ning on üldse üks vajalikumaid kavasid, mida viimasel ajal seoses mõne tükiga olen lugenud. Mul tekkis mitmeid mõtteid sellega veel juurde kui miskit etenduses endas tähele panin. Kasvõi ka see tunnetus, et kirjanik on kirjutanud selle aasta enne oma surma ning on olnud teadlik oma peatsest surmast juba mõnda aega. Lisaks saab ka teada tüki tagamaadest, ehk "Der Wilde Mensch" etendusest, mida näitetrupp just oli etendanud enne seda kui "Põrgulava etendus" algas. Ja üldse mitmeid detaile seoses nii selle näidendi kui ka Lagarce teiste töödega.

Paar lemmikkohta on ununenud veel üles tähendamata

- see kuidas kogu seltskond plaanib kuhu nad järgmiseks sõidavad. See kuidas nende tegelaste minad ja karakterid tulevad nende valikutega koos välja, seda on põnev jälgida.

- see kui Helene Vannari tegelane oma mehele rongis käe annab enne magama jäämist. Selles vanuses juba enam ei pirtsutata teineteisega. Siis on kõik vastumeelsused ja vasturääkivused ära näägeldud. Muud rongid on läinud ja jäänud on leppimine, mida võib ainult kaunimaks teha armastuse ja austusega. Siiski ma tahaks loota, et minu südamesse ka vanas eas ei pääse ainult toiduga, vaid on ikka muid väärtuslikke asju/tundeid/vajadusi ka :)

- see kui raskel hetkel ikkagi veri on paksem kui vesi ning kuidas pereisa südamemure peale kogu pere kohe tema ümber sebima hakkas. Kõik kes vähegi end perena tundsid...kuigi Piret Kalda tegelane ju pole pere, aga temagi oli seal juures. Ikkagi Leiva"isa" side ilmselt..

- ja ikka need täpsed liikumised, näiteks alguses kui nad seal ringis liikusid, kuid muusika lõppedes täpselt õiged dialoogi pidajad just ette jäid. Minu meelest see liikumise, kunstiliste komponentide ja muusika kooskõla ilustas kogu etendust.

Nüganen ON geenius - kahtlemata üks Eesti paremaid lavastajaid!

Hinnang: 4 (Hõrk ja väga heade näitlejatega maitsestatud lavastus. Tõeline "ansamblimäng" kõige paremas mõttes. Atmosfäär on vingelt loodud ja kuigi see pole ehk massidele mõeldud ehk siis mitte igaühe maitsele, sain mina sealt küll mõtlemisainet ning pisikesi tähelepanekuid detailidest, mis kohati tegid asja kohe väga nauditavaks! Taaskord sai kinnitust, et Anu Lamp on üks mu lemmiknäitlejaid. Kui ta ainult mängiks ka natuke rohkem....)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Meie, kangelased
Jean-Luc Lagarce

Lavastaja: Elmo Nüganen :: Kunstnik: Vladimir Anshon :: Tõlkija: Malle Talvet :: Kostüümikunstnik: Reet Aus :: Muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson ja Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena), Peeter Jakobi (külalisena) :: Esietendus: 09.05.2009 :: Etendus kestab: 3 h

Jean-Luc Lagarce (1957-1995), prantsuse näitleja, lavastaja ja (eelkõige) näitekirjanik, määratleb oma näidendi „Meie, kangelased” (1994) tegevuspaiga järgmiselt: „Tegevus toimub teatris, endises teatris, teatri kulisside taga või paigas, mis täidab selles linnas teatri funktsiooni, peosaalis, Suures Kõrtsis, Rändurite Kohvikus, lihtsalt mingis laoruumis, õues või õuenurgas. Tegevus toimub keset Euroopat.” Näidendi motoks on Franz Kafka „Päeviku” 1910. aasta esimene lause: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab.” Ja nappide ääremärkustega näidend (Lagarce vältis üksikasjalisi selgitusi, et mitte „betoneerida mõtet”, nagu ta ise on öelnud) algab lakoonilise remargiga: „Nad tulevad lavalt.” See on näidend teatrist ja teatritegemisest. Publik asjasse ei sekku, kõik toimub näitlejate vahel. Lagarce kirjutas selle näidendi oma teatritrupile „La Roulotte” (pr. k. „mustlaste, rändnäitlejate vanker”), mille ta koos sõpradega 20-aastaselt Besançonis oli asutanud ja millega ta jäi seotuks elu lõpuni, elades vaheldumisi nii Pariisis kui Besançonis. Kafkalt moto laenamine on ühtlasi vihje teksti mõistmiseks, avanemiseks ja veidi kummaliste tegelasnimede tõlgendamiseks. See on soovitus lugeda mitte üksnes „Päevikut”, vaid ka Kafka jutte ja novelle. Näidendit võib vaadelda kui Kafka peensusi tabava eluvaatluse edasiarendust. Kui suurepärast instseneeringut, mis loob oma iseseisva maailma.