reede, 22. mai 2009

Pea vahetus (NO82) - NO99


Kavatsen seekord täiesti seosetult kirjutada oma mõtted üles kuidas nad parajasti pähe tulevad - kaks tundi pärast Uku Uusbergi "Pea vahetus" etenduse nägemist, sest ma olen pärast seda tükki justkui puuga pähe saanud või lihtsalt "armunud" :) Ehk vabandan oma "lahmimist" ehk läbimõtlematust juba ette. Ma lihtsalt ei taha neid mõtteid oma mälestustest kirjutada vaid kohe, otse ja ausalt...

Milline luksus on vaadata nii lühikese ajavahega kahe Eesti noore auteur-i loomingut! Eriti kui mõlemad on nii head ja (lootustandvad on juba isegi vale sõna, pigem on see ületatud staadium ning peab hoopis ütlema otse välja -) vinged! Tähelepanuväärne fakt veel seegi, et mõlemad mehed on samast lennust (pean silmas Uusberg ja Kase) ning mõlemate etendused sama teatri egiidi all. Selliste tegijate kätes on EESTI TEATRIL küll ülimalt head päevad käes ning jätkusuutlikus on ikka väga kindel ja tugev!!!

Teater oli puupüsti rahvast täis ning inimesed kurtsid õhupuudust. Mina aga olin asjas nii sees, et ei pannud seda tähelegi!

Alustangi kohe lõpust - Oi kuidas mulle meeldib, kui kõike vaatajale ette ära ei nämmutata. Meenub näiteks Tätte "Sild", kus samuti see "hingede sillaalune elu" oli iga vaataja enda arusaamise küsimus. Ainult, et need kes said aru, need ehk nautisid seda geniaalsust veelgi rohkem. Uusberg viskas ka sinna lõppu sellise vimka sisse. Nimelt see vestlus Ets-i ja Geeniuse vahel - Ets nägi teda seal "11.-l lamamas". Polnud ju vaja juurde öelda, et Võigemasti tegelane, kellel ka ju riided tolmused või liivased, plaanis teha enesetappu ning oli 11. rongiteel pikali. Saabusid ju need rongid pidevalt mingi "numbriga" teele. Aga pole ka sellise inimese puhul imestada, et ta ajud täiesti krussis on, kes on oma kunsti pidanud esitama surevatele... see on ikka päris jõhker mõte! Ebainimlik ning jõhker isegi, kuigi mingil kummalisel tasandil ka ilus. Ma mõtlen surra balleti (või miks ka mitte näiteks Debussy muusika - kuigi see oli etenduses teises kohas, ja seal "teises kohas ka" niiii ilus!!!!) saatel...

Ja kuigi Avandile anti selline natuke nagi pragmaatiline, kuulsusejanuline ja rahastmõtleva natuke isegi hinge- ja ammugi selle sügavuseta tegelane mängida, kes ka oma sõpradest aru ei saa (ei geeniusest ega orkestrijuhist), oli ometigi minu meelest tüki üks geniaalsemaid kohti tema välja mängida. Nimelt see Geeniusele "jumala-mängimine", et mida naised ja mehed elust otsivad, et see polegi nii väga erinev! Eks muidugi ole ju ka neid erinevaid asju, kuid põhilised väärtused on meil ju ikka paljus sarnased, eriti mis puudutab hingelisi väärtuseid.

Uusbergi tekst on nii nüansirikas ja tõeliselt hästi kirjutatud. Just nimelt "hästi kirjutatud". Näiteks see Võigemasti ehk geeniuse monoloog elu lihtsusest, ma tundsin, et midagi minu sügaval sees liikus selle peale. Kindlasti mõjutas seda "hinge minekut" muljust eriti see koht, sest seal räägiti ju ka lastest ning lapsed on praegu minust nii kaugel. Kuid mitte ainult see. Vaid tegelikult tervikuna see "elutsükkel". Nii ta ju ongi, aga Uku on selle ülimalt hästi sõnadesse maalinud!

Need vahvad ja naljakad ning kohati isegi tobenaljakad tekstiga mängimised on ju tuttavad juba Uusbergi "Vahepeatus"-est ning on väga mõnusaks ja lahedaks Uusbergi firmamärgiks. Paraku hakkan ma nüüdsest peale ootama ja lootma nende leidmist alati tema tekstidest, sest nii vähestel on oskuseid neid nii andekalt kirjutada.

Võigemast rääkis elusse ja lastesse armumisest.... jah, see kõik on ju tõsi...aga lisaks armusin ma sellel õhtul ka sellesse tükki! Tõesti vinge, et Eestis on selline näitekirjanik. Et üldse üks inimene oskab oma sisimaid sügavaid mõtteid selliseks tekstiks seada! Niimoodi seda teksti kuulates ja nautides, tekkis mõte, et tahaks Uusbergiga päris elus ka sõber olla ja sellist inimest tõeliselt tunda. Kui ta nii mõtleb ja see kõik tema sees peidus on....Uskumatult andekas!!!

Andekusest rääkides - Võigemast on täiesti kameeleon! Ma ei mõista, kuidas ta suudab iga oma rolli luua nii erilise? Muidugi, eks igas ühes on olemas mix tema sees olevatest ainetest, kuid Pea Vahetuses on ta jälle siiski loonud täiesti uut tüüpi rolli endast. Sügavalt kurva inimese rolli, kes on ilmselt väga haiget saanud. Tema silmad on kurbust tulvil. Kui tihti võib öelda, et näitleja mängib isegi oma silmadega? Üldse mul on tunne, eriti viimasel ajal, et Võigemast on alkeemik, sest kõik mida ta puudutab, muutub kullaks - Terrorism, Anna Karenina, Ronk, Ruja, Hecuba pärast ja nüüd Pea vahetus, kui nüüd nimetada ainult mõningaid. Ma olen täiesti veendunud, et kunagi on Eestis olemas ka "Võigemasti teater"! See on ainult aja küsimus. Loodan ainult, et ta ei jäta mängimist siis nii tagasihoidlikult väheseks, nagu näiteks tema õpetajad Nüganen ja Tammearu...

Avandi mängis jälle ikka oma "uimased silmad" värki ka ning temale tüüpilist liikumist sai ka selles rollis näha. Aga tegelikult mis siis! Mulle ikkagi meeldib tema stiil. Tema teravalt täpne tekstiedastamine ja puhas ning ilus diktsioon. Kõlav intonatsioon, mis siis sellest, et liikumine ja maneerid ongi sarnased eri rollides (kuigi vahepeal ta ka väljub nendest - seda oli vilkamisi märgata ka Pea vahetuses, kuid eriti näiteks telesarjas Kättemaksukontor. Seal ilmselt mõjutab tema mängu ka Ott Sepp partnerina, sest neil kahel on täiesti omamoodi keemia :)). Ja kahtkemata keemia on tal olemas ka Võigemastiga. Ning Võigemasti silmadega täiesti võrdväärne sära oli ka nähtav ning tuntav. Ei tea kas mehed olid tõesti pisarad silmis või läätsed või kuidas see nende silmade sära nii tugev oli?

Vahvalt kentsakas kuid hästi sobiv oli ka pisikeses orkestrijuht Petsi -rollis olnud mees. "Peeter Pets ja Eetri Ets" :)))

Vaheajal arutasime seda peade vahetuse teemat K-ga. K ei tahaks küll kellegagi vahetada. Ta ei tahaks kellegi sügaval südames sorida, see oleks tema meelest nagu privaatsuse rüüstamine. Samuti ei tahaks ta ka, et keegi tema sisimas sobraks. Mina tahaksin küll K-ga päid vahetada, sest mis võõrastest inimestest ikka, põnev oleks just teada kuidas tema asju tunnetab oma südames. Kuigi võibolla tõesti oleks ka natuke huvitav näiteks Hitleri, Bulgakovi või Tammsaarega sellist vahetust teha, aga see lõppude lõpuks poleks ikkagi nii oluline kui just K-ga. Aga muidugi austan ma tema soovi ning ei uuriks ega puuriks kui ta seda nimme keelab. Hmmm, muidugi see kartlik mitte-soovimine tekitab keelatud vilja tunde ning peaks veel eriti uudishimu kasvatama. Küll aga ma leian, et kui inimene on juba surnud, et siis võib ju küll teada saada, mis teisel sügaval sisimas on. Siis ju pole enam nii vahet. Mina enda sisimas lubaksin tal küll sobrada, aga tema ju isegi ei julge mu blogi lugeda :) Mina tema oma küll tema loal loeksin, aga ta ei kirjutagi blogi :))) Ma ei saa tema tekstist, olgu see siis kirjutatud või suulisel moel kunagi piisavalt küllalt :)

Kusjuures kummaline, aga teatrisse minnes arutasime sõpruse teemat. Ehk kui saaks kellegi kunagise tutvuse minevikust tagasi oma ellu kutsuda, et kas siis kutsuks ja kelle? Ning naljakalt kokkusattuvalt - nüüd etenduse sisus kohtusidki endised konsiaegsed toakaaslastest sõbrad... Ja see kohtumine oli vist nende mõlema jaoks elamus ning just see kummaline elu salapära... ehk see, et elul on kombeks niimoodi asju ja inimesi ellu sisse tuua, nagu parajasti on vaja. Ma mõtlen ka päriselus... ja Uku on selle täiesti fenomenaalselt oma näidendisse sisse kirjutada. Ei teagi kas teadlikult või kõige muu geniaalsusega lihtsalt koos.

Kusjuures aplausi ajal kummardama tuli ka Uusberg ise (kas ta on alati kõikide oma lavastatud tükkide juures lava taga? Tegemist polnud ju esietendusega... samuti oli ta Vahepeatuse tükis lava taga). Nii vinge oma "lapsukesega" nii lähedalt pidevalt seotud olla! Nii armas ja publikut austav. Lisaks oli kohal ka kooriseadete ehk muusikalise kujunduse eest vastutav Uku vend - Pärt Uusberg. See vendade kallistus kummardama tulles, oli omakorda südantsoojendav! Vennad ja koos midagi sellist loonud - nii vinge! Sest tegelikult need koori-osad ja taustad olid täiesti ideaalsed. Siinkohal peab mainima, et märkamata ei jäänud ka pisitilluke Meribel Müürsepa soolo. Kogu see lavastuse muusika nii eraldi laulud kui ka taustana või isegi koos koristusmasina undamisega - nii muusikalises mõttes kui ka kõige otsesemas "ilu" mõttes oli see tõeliselt ILUS. Kogu see tükk oligi just nimelt ILUS... kuigi ilu defineerimine, nagu ka Avandi suu läbi Uku ütles selles tükis, võiks siiski jätta defineerimata. Definitsioon paneb raamidesse ja võtab ilult ilu veel natuke äragi! Aga kui Uku lavale tuli, siis ma ei suutnud enam toolil istuda vaid tõusin püsti aplodeerima. Võibolla oli ka keegi juba enne mind püsti tõusnud, kuid pärast mind seisis küll juba terve saal jalgadel! See lihtsalt oli seda väärt!!!

Ja vaikselt hakkas ka Võigemast naeratama, muidu ikka nii tõsiselt veel otsapidi oma rollis sees...kurvalt ja tagasihoidlikult kummardades. See tema rollikurbus ilmselt oli seoses kellegi tütarlapsega. "Kunstnikult oli keegi tema muusa lillekombel eest ära noppinud..." Tema habe ning olemine sobisid sellesse rolli ikka uskumatult hästi! Ja need kallistused Avandiga...nad tõesti südamest kallistasid! Ma oleksin ka tahtnud K-d kallistada kohe seal ja siis... Aga eks muidugi kaua eemalolnud sõpra südamest ja teisalt oma armsamat kallistada need on ju ikka kaks ise asja...

Need kaks tegelast - Pianist ja Geenius, olid õige mitmes mõttes väga erinevad inimesed. Juba olemiselt ja välimuseltki (lahedalt torkas silma ka see, et ühel juuksed segamini, särk pükstest väljas, riided tahmased ja teisel kõik silutud kammitud ning ka särk ilusti pükstes. Ja kuigi tahtsin ma ennast ära tunda Priit Võigemasti geeniuses, ja eks ma ju suuremas osas tundsingi, kuigi vahepeal tundsin end ära ka Märt Avandi pianistis. Aga eks siis on mille poole püüelda. Niimoodi kui asju näkku määritakse, saab ka paremini aru oma iseloomus peituvatest varjukülgedest, voorustest ja vigadest ning üldse mõjust kõrvalelavatele-olevatele inimestele ning isegi lihtsast eksistensist. Braavo!

Ma ei saa jätta eraldi kiitmata ka üllatavate elementidega dialoogi, mida võib ehk samuti pidada ukuuusberglikuks :) Ma täiega nautisin neid kalambuure ning huvitavaid vastuseid või isegi naljakaid ütluseid a la "su silmades plingib arvamuse esitamine" või mis seal nüüd täpselt tekstiliselt oligi. Või "kas kohatul asjal on kusagil mujal koht olemas, või on kohatu asi igal pool kohatu?" Selliseid pisikesi sõnademänge ma naudin täiega! Need on geniaalsed ning nõuavad ka kirjanikult nutti!!
Vahva, et Raplamaalt pärit mehed on niimoodi kokku tulnud ja teinud koos midagi väga head ja ilusat - ka seda teksti siin praegu kirjutan ma Raplamaal, oma maakodus :) Nii palju ristirästi seoseid...täpselt nagu kogu selles näidendi tekstis. Ei ma ei saaseda kiidulaulu kuidagi lõpetada, ma lihtsalt olen nii elevil ning ilmselgelt selle tüki suur fän!

See jäi ka mu kevadhooaja viimaseks nähtud lavastuseks (homme laevaga jälle koju) ja nendes mõtetes on tõeliselt pikalt hea mõnuleda (järgmine kord saab teatrisse alles umbes kuu aja pärast - juuni teisel poolel - siis juba suvetükkide vilju maitsma). Ja neid suuremaid ja väiksemaid mõtteid äratas see tükk nii palju, et ma pean natuke oma peas neid nüüd korrastama. Sellepärast sai ka see mu kirjatükk siin pisut kaootiline. "Pea"asi: see tükk on väärt maailmakuulsust! Ma usun, et see lööks laineid igal pool. Muusika on ju ka universaalne keel ja selle järgi suudaks end suhestuda tüki väärtuste nii ilusasti sõnadesse valatud teksti nautides mistahes maailma otsas elavad inimesed.

Ja tõesti - lahe oleks kui Tallinast saaks rongiga otse mistahes maailma otsa! Rongisõit on juba lihtsalt mõttenagi natuke romantiline!


Hinnag: 5 (Eesti oma mees on selle kirjutanud!!!! Mul on nii uhke tunne!!!! Et kui ise ei suuda, siis vähemalt olen ma Uku rahvuskaaslane :))) Sellelt mehel võib veel palju ja vingeid asju oodata. Kuigi mõtlesin tema Mrožeki lavastuse suvel Võrus vahele jätta, aga ilmselt pärast sellist "pauk"-u peab ka Võrru sõidu ette võtma! Ei tahaks enam ühestki selle mehe tegemisest ilma jääda - olgu need siis tema enda kirjutatud või teiste - loodan ja arvan, et see on ikkagi andest kinni! Ja sellel mehel on just nimelt seda - toorest, vinget annet!)
---

Tekst lavastuse kodulehelt:

Pea vahetus
Uusberg/Uusberg

Raudteejaama ootesaal. Saal, kus oodatakse rongi. Õnnelik pianist koos oma isikliku orkestriga. Ootamatult siseneb jaama keegi mees, kes raputab enda riietelt tolmu ja liiva. Ka tema oli omal ajal pianist. Õnnelik pianist ja tolmune pianist tunnevad teineteist hästi. Nad on justkui sõbrad, kuid viimasest kohtumisest on jäänud sisse pikk vahe. Ilmselgelt liiga pikk. Idealism on kohati kohatu - o n, aga kohta ei ole. Ehk ikka on.

Autor-lavastaja: Uku Uusberg (Draamateater), Rapla
Helilooja: Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool), Rapla
Osades: Märt Avandi (Draamateater), Rapla
Priit Võigemast (Linnateater), Rapla
kammerkoor 'Head ööd, vend'
Loe ka intervjuud lavastajaga siit.

Esietendus Teatris NO99 13. mail.

10 kommentaari:

Kiku ütles ...

Pean veel mainima paari asja. :)

See nende silmade värk oli jah üpris kummastav. Kuidas nad küll suutsid. Ja peale vaheaega tundsin hetkeks, et nüüd nad vahetasidki omavahel pead, sest Märdu silmad helkisid täpselt nõnda nagu Priidu omad varem ja siis omakorda Priidul nii väga ei helkinud. Läksin sellesse väga sisse ja jäin uskuma. Kuid noh edaspidi läks ikka pooleli jäänud kohast ja Priidu silmad helkisid võimsalt edasi!

Ja mõlemad mehed tõesti sobisid oma rollidesse valatult, välimuse ja kõige poolest. Ehk Uku kirjutaski neid silmas pidades. Ning see siiras kallistus! See oli ka nende moodi.

Mina isegi arvasin, et kas Uku polnud mitte see, kes Etsi mängis ja kõlarisse rääkis? Alguses tundsin, et see Avandi hääl, hiljem taipasin, et ikka mitte. Sõbranna arvas üldse, et on palutud seda rongijaama meest, kes päriselt loeb! Kuid lõpus see variant langes ka ära... Siis arvasingi, et Uku loeb.

i. ütles ...

MAU!
Ma ei saanud pileteid sinna ja Ilmselgelt on ju kõik väljamüüdud :(

inxu. ütles ...

sügisel tulevad lisaetendused, olge valvel!

inxu. ütles ...

teen täpsustuse- piletimaailmast vaadates on juba praegu näha augustikuu etendused ja seal on väga palju pileteid alles:)

PinkPanther ütles ...

Nii, piletid olemas, ootan väga :-)

Edvin ütles ...

Kuna mulle Kafka väga meeldib, siis mõtlesin just, et peaks lugema ja uurima, kas tasub vaatama minna. Aitäh selle postituse eest, nüüd on mul lihtsam otsustada :)

Edvin ütles ...

P.S.
Tahtsin seda kommentaari kirjutada postitusele, milles kirjutasid Kafka Lossi lavastusest :)

Danzumees ütles ...

Hehh...ma mõtlesingi...et see "Pea vahetus" pole ju "Kafka" :)

Aga tõesti - kui võimalik, mine hoopis Pea vahetust vaatama!!! See on palju-palju parem (minu meelest). Samas olen kuulnud, et ka Loss on mõnedele meeldinud. Mina siiski oleks selle jätnud "raamatukaante vahele". Pole vaja vägistada kõike lavale, mis sinna pole mõeldud. Muidugi "proovima" ju peab. Kui ei proovitaks, siis poleks ka lavale jõudnud "Isad ja pojad" või "Karin.Indrek" ja mitmed muud kirjanduse dramatiseeringud... Siiski Lossiga seoses meenub Ugala Triumfikaar, mis samuti poleks pidanud (minu arvates) lavale jõudma. Lihtsalt mõned asjad ei toimi laval nii nagu raamatut lugedes ja kaasamõeldes, isegi ette kujutades.

Kristiina ütles ...

Väga hea ülevaad väga heast etendusest. Kohe tuli nii erdasti meelde see etendus ja südames hakkas soe.
Ja selle Petsi rollis oli Raigo Saariste ;)

MARRE ütles ...

seda juttu lugedes tuli etendus nii elavalt tagasi, et ihukarvad tõusid vaimustusest püsti.

ma olen ka täiesti täiesti vaimustuses! ei saanud ütlemata jätta :)