Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, mai 21, 2009

Vana tango - Linnateater



Kui ikka kõik räägivad, et tegemist on jama asjaga, siis ei tasu oma nina kohale tassida, et ise ka selles "veenduda". Tuleb ikka inimesi usaldada. Aga Linnateater meelitas mu allahindlusega "võrku" :) See oleks jäänud ka ainsaks tükiks, mis Linnateatris "nägemata", seega tundes iseennast - see oleks mind ikkagi jäänud painama... lapsikult tobe, ma tean, aga olen juba selline teatrinarkomaan :) Igatahes nüüd siis tean, et see tükk ka minule ei meeldi.

Kui aus olla, siis ega sellest pole ka palju midagi kirjutada. Katsun siiski need vähesedki mõtted ritta seada, et jääks mingigi mälestus.


Kõigepeal paneb mind imestama, et miks oli valitud just see tekst? Võibolla olen ma llihtsalt valest generatsioonist... see tükk ehk mõjub pensionäridele, kes tunnevad, et elu on juba mööda läinud ning oma unistusi teoks tegema hakata on juba liiga hilja? Mina olen küll teisiti ehitatud. Minu meelest pole kunagi "liiga hilja" midagi ette võtta. Unistusi on ju niiiii palju, et kui mõni ongi selline, mida just hetkel "taga ajada" pole võimalik, siis on kümme tükki varnast võtta, millele keskenduda. Parem hilja kui mitte kunagi!

Loo lähtekoht ongi see, et üks mees ootab muusikute saabumist, sest keegi on talle kärbseid pähe ajanud, et tal on võimalik telesse esinema minna. See keegi on teada-tuntud tühjatähja lubajamees. Seda teatab ka peategelane ise. Aga muidugi teiste inimeste haneks tõmbamist on ju kergem näha kui see kui iseenda unistustele keegi kasvumaterjali annab. Vaatajale on see kohe selge. Samuti nagu külla tulnud sõbrale, kellega kunagi on koos pulli tehtud. See sõber peab mingit kioskit ning on mingis mõttes ennast teostanud end oma äri läbi, kuigi jääb mulje, et ega temagi oma eluga teab mis rahul pole. Sest ju oli temagi kunagi peategelasega ja tema muusikategemisega seotud olnud. Näis et ta oli kursis tema kunagiste esinemistega.

Andres Ots jookseb ja võimleb mööda lava ning on silmnähtavalt elevil ja erutatud võimalusest oma unistusest jälle kinni haarata. Ta ongi nagu kuidagi elu hammasrataste vahele jäänud - arvestades tema riietust ja elamist. Ilmselt ongi ta oma unistuse nahka lasknud kogu oma elu. Pole suutnud millegi muuga ka tegeleda. Võibolla selline pime oma andesse uskumine võibki elu niimodi ära rikkuda. Samas ilma sellise sihikindluseta on ka raske midagi saavutada. Tavaliselt ju ka lähedased inimesed viisakusest valavad ka õli tulle. Ehk ei julge näkku ära öelda, et "saa mees aru, sinust pole lauljaks!" Seda nägi ju ka antud tüki olukorrast. Samuti ma usun, et sellepärast oli ka peategelane oma perega tülli läinud. Aga kes seda teab, ning ega tegelikult ei suutnud see tükk äratada ka ei huvi ega kaastunnet.

Kusjuures kavalehel ja reklaamplakatilt jääb mulje, nagu tuleb tegemist mingi vanameeste punk värgiga, et selles on mingit elu ja särtsu ning hoogu, mida ilmestab äge meik ja vinge punkmuusika. Seda kõike seal pole. Tegemist on ikka kahe vana sõbra kohtumisest - üks unistab, teine tahab kuidagi teda pilvedest maapeale tuua, kuid ilma viisakusest väljumata seda ei suuda. Ning nii kaua ja tugevalt oma unistustes elanud inimene paratamatult arvab ikka, et teine inimene on hoopis kade tema püüdluste ning "võimaluste" peale... armetu ning juba mitmeid ja mitemid kordi äraleierdatud ideed.

Hinnang: 1+ (Ausalt üles tunnistades, oleksin mina meelsamini kuulanud selle tund aega Indrek Kruusimaa kitarrimängu :) Näitlejatest oli kahju, et nad pingutasid, mis jaksasid, kuid kui sisu on nii lihtsake ja tammub terve etenduse paigal, siis pole lihtsalt midagi teha. Need elutõed on kuidagi tavalised ning liiga lihtsad, vähemalt inimese jaoks kes raamatuid loeb ning ka muidu teatris käib... ja kogu tükk lihtsalt minule küll midagi ei andnud. Kuidagi aja raiskamise tunne tekkis. Oleks pidanud kriitikat uskuma ning seda mitte vaatama minema...aga kuna see oleks olnud siis ainuke, mis Linnateatris nägemata, siis mõtlesin "riskida"... risk ei tasunud enda ära. Kõige parem asi kogu selle juures oli see, et õnneks ei kestnud kaua. Aga enne kitarrimängu vaatasin kella ja tundsin, et isegi see oli juba liiast... Lõpus olev kitarrimuusika tekitas isu küll kitarrimuusikat natuke rohkem kuulata. Näitlejate pingutuse ning kitarrimuusika eest pidin hinnangule plussi ka taha panema. Seda etendust küll ei soovita. Kuigi kes teab, võibolla tõesti peaks olema pensionieas, et selle sügavust mõista?)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Vana tango
Carlos Gorostiza

Lavastaja: Margus Prangel :: Kunstnik: Pille Jänes :: Tõlkija: Evald Kampus ja Ago-Endrik Kerge :: Muusikaline kujundaja: Indrek Kruusimaa ja Jaak Jürisson :: Mängukoht: Hobuveski :: Mängivad: Andres Ots, Kalju Orro ja Indrek Kruusimaa :: Esietendus: 14.03.2009 :: Etendus kestab: 1 h 10 min

„Vana tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud teostada oma ammuse unistuse ja esineda lauljana televisioonis. Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub meie rõõmude ja kavatsustega, kui lükkame need alatasa edasi määramatusse tulevikku? Ja miks kohtleb ümbritsev maailm seda, kes julgeb oma unistusi täide viia, sageli hullumeelsena?

Vana tango - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.

Sildid:

4 Comments:

Blogger inxu. said...

tjah, eks ta oli jah selline, nagu oli. mulle jäi meelde sellest etendusest:
lõpp oli lahe.
Andres Ots on üks mul lemmikuid, tema kohta käib ütlus, et nii hea näitleja, et tunne on selline, et ta mängib ainult mulle.
lavakujundus oli mõnus, detailirikas.
näitleja lavastatud lavastused on omanäolised, tundub, et näitlejal on väga hea oma tööd teha.
meenutas natuke vanamehi seitsmendalt, sügav kummardus superheadele vanakoolimeestele.
punki ootasin ka mina, mis tulemata jäi.

22 mai, 2009 18:46  
Blogger Danzumees said...

Jah Ots ja Orro olid mõlemad "õiged oma rollides". Ja lavakujundus meeldis mulle ka!
Aga "Vanamehi seitsmendalt" ei meenutanud see mulle kõige vähematki :) "Vanamehed" oli minu meelest mõnusa ja vahva Kivirähiliku ning sooja huumoriga - "Tangost" ei saanud ma mingeid emotsionaalseid vaibe :(

23 mai, 2009 02:18  
Blogger Johanna said...

Tere, Mul tekkis kiire ja otsekohene küsimus seoses Sinu vanusega. Et kui vana Sa õigupoolest oled?
Vaevalt see küll palju minu asi on aga lugedes hakkas huvitama.Ei osanud kuidagi muud moodi ühendust ka võta, otsustasin kommenaaridesse kirjutada. Muideks, sul on huvitavad mõttekäigud ja arusaamised. Hästi!

23 mai, 2009 17:30  
Blogger Danzumees said...

:)))) Ma olen VANA, aga tegelikult üpris NOOR :))) "30ndates" :) Aga sellel pole tõesti vahet. Vahest ma tunnen, et olen liiga noor ja kogenematu, vahest jällegi et liiga vana, et millesti aru saada :) Arvan siiski et veel elu esimesel poolel. Sõpru ja tuttavaid oman enda 2 aastasest tütrest kuni 80ndates soliidsete härradeni :) Seega läbi nende olen just selles vanuses, kuidas parajasti vaja :)

Või "mees on parimates aastates" nagu ütles Karlsson katuselt :)))

P.S. Aitäh heade sõnade eest!

24 mai, 2009 18:21  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default