Neljapäev, 28. märts 2019

dekameron - EMTA/Martin Kirsiste


Martin Kirsiste nimi tekkis ja jäi pähe seoses EMTA lavakooli 28.lennu diplomilavastusega "...ja peaksin sada surma ma...". Martin nimelt oli lavastuse ühe väga olulise komponendi - muusika - autor! Suuremas osas folkloori suunda kanduv helilooming sisaldas siiski tänu lavastuse sisu mitmekesisule ka teisi stiile. Igatahes väga põnev muusika oli, üks terve teatriaasta parimaid ning selle mõju on ka veel nüüd - paar aastat hiljem meeles. Sestap seadsin sammud ka EMTA kammersaali möödunud pühapäeval, et näha ja eelkõige kuulda, mida noor looja on võtnud ette, kui kogu lavastus on tema loodud. Kindlasti ei puudu seal ju ka see huvitav helikeel, mida ta viljeleb!

Ei puudunudki.

2019. aasta teatrikuu tõi Eestis "noorte jõududega" välja 2 Giovanni Boccaccio väga eriilmelist "Dekameron"i tõlgendust. TÜ VKA üliõpilaste koostöö VAT Teatriga, mis oli selgelt komöödia ja osaliselt isegi muusikali-võtmes, sest sisaldas laulu ja liikumist, lõbus ja kelmikas. Ja nüüd see EMTA ja Martin Kirsiste tõlgendus, mis on vastupidiselt vägagi tõsine - apokalüptilise, epideemia-katastroofiliku maailma paigutuv, erinevaid meediume mixiv, rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule rõhuv lavastus.

Kammersaal, ehk ruum, millesse publik siseneb on nagu katastroofijärgne, siin seal ripub kile, pappi ja paberiräbalaid, publiku toolid on segamini, osalt tagurpidi või hoopis maha kukkunud. Siit saalis on lahkutud väga kiiresti ja hirmuga. Suure laua ümber toimetavad 4 inimest - 1 vastabiellunud noorpaar (Martin Kirsiste ja Astra Irene Susi) - neil on veel isegi pulmariided seljas, 1 natuke rahulikum naine (Grete Rahi) ja 1 närviline kasukaga naisterahvas (Anita Kodanik). Kuna see närviline isend käib pidevalt ringi ja oleks nagu endast natuke väljas, siis kisub ta tähelepanu endale. Sündmuste käivitajaks on ragisevast raadiost kuuldav uudis, et mingi kahtlane viirus on levimas, mis inimesed zombistab... Muidugi ei lähegi kaua, kui see närviline naine korraks kaob, endalegi see kahtlase viiruse suudab hankida, sureb... ja tõuseb uuesti... ning ühtlasi toob selle epideemia ka siia majja...

See käivitab sündmusteahela, mis läbi maailmalõpueelse seisunditunde, surmade ja sakraalsete visuaalsete ja helikujunduslike elementide ning isegi sisse segades õudusfilmidest tuttavaid motiive, tekitas kokku lummava loo. Muusikalise taustaga lavastaja kõige suurem õnnestumine seejuures ongi just nimelt muusikaline pool. Segades live's klaverihelisid, kirikukelladele viitaivaid helisid ja siis veel see kõige magusam ja mõjuvaim muusikalise taustaga lõik - kooriosa! See koorimuusika oli küll keset lavastust, ent minu jaoks just see oligi lavastuse tipphetk. Sinnamaale toimus peas lahtimõtestamine ja teatav pinge kasv ning sealt edasi jäi pinge sisse kuni lõpuni välja. Lavastuses kasutatakse ka videofilmi (väga hea videokunst muide ning ei teagi, kas see laudadest tekkinud taust või juba videos endas loodud tunne andis omakorda veel teatavat stiili juurde. Lisaks multimeediakomponente veelgi sisse tuues, kuvatakse projektoriga arvuti kaudu ka 2 lauset vaatjatele, sisse tuuakse kujundeid loovat performance-kunsti ning live-helindust veesolinate, klaaside ja klaveriga... kõike kokku siiski mitte üleliia ja vaadates mõtlesin kui küps otsus noortelt hoida tempo väga rahulik, et vaataja jõuaks kõike hõlmata, harjuda ja mõtteid koondada ning tekiksid ka visuaalides saadavad kujundid selgemini. Üks kiriklik, jumalaema ilmestav stseen oli eriliselt mõjuv.

Eks selliste lugude puhul on lõpp nö. "paratamatu"... kuid siin on kasutatud üht väga põnevat lavastuslikku nõksu ka publikule (Hoiatus! Hüppa järgmise lõigu algusesse, kui plaanid seda lavastust kunagi vaatama minna!!!), nimelt on "surm" üks groteskset katkutohtri maski kandev koletis, kes kõik laval olevad hinged endaga kaasa viib, kuid käib ringi ka publiku seas, vaadates keda kaasa haarata! Mõnus, mõnus, mõnus! Ja päris ebameeldiv tunne tekkis kui selle maski "silmad" Sinul korraks peatuvad - ega liigutada ei taha, järsku viibki kaasa! :) Igatahes idee töötas!

Mis seal salata, olin natuke skeptiline, sest etendusega seoses kasutati sõna "eksperimentaalne". Kuid nüüd tagantjärgi tervikule mõeldes, siis eks see oli pisut rabe ja esmaettekandeks (nii tore, et muusiku lavastatud etendus ei ole mitte esietendus, vaid nagu muusikateoste puhul - "esmaettekanne"!) vast veel õige pisut toores. Rekvisiidiks olnud lamp lendas hoogsama liikumise tõttu puruks, siin seal olid mõned traagelniidid lavastuses paista, kui tegelikult tervik oli väga hästi ja korralikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Seega pigem ei olnud see mitte eksperimentaalne, vaid väga teadlikult lahendatud lavastus. Vast suurimaks miinuseks hoopis selle lühidus, kuigi samas tuli see ka kasuks, sest hetkekski ei hakanud igav - nii palju oli pidevalt kuulda ja näha, isegi kui üks teema lõppes, siis enne teise algamist sai nautida eelmist. Kuid see lühidus jällegi ei lasknud tekkida sügavamat tervikut, pigem mõjus kogu etendus nagu fragment laiemast loost.

Tüdrukud laval olid päris huvitavad ja kõik 3 vägagi erinevad. Muidu selliste töödega võetakse ka "need, kes võtta on", kuid Martin oleks nagu teadlikult valinud just need inimesed. Igatahes oli see nii või naa, aga lavastaja ja ainuke meesnäitleja laval võib oma partnerite üle küll väga uhke olla. Neid kõiki oli põnev jälgida ja kuigi ju piisavalt kammerlik, siis nad kõik kogu aeg tegutsesid läbiva, selgrooks oleva loo sees väiksemate piltide loomisega ja see kõik oli nii avastuslik.

Dekameroniga ühendus oli vast ehk peamiselt läbi surma-teema, aga ega ma neid kõik 100 lugu ei mäleta ka... samas tegijad ütlevadki, et see on "kaudne" tõlgendus.

Hinnang: 2+ (palun seda numbrit siin mitte eriti tõsiselt võtta, see on väikevormist lähtuv hinnang ning sugugi mitte teostuse tervikule või sellele kui huvitav seda oli jälgida. See on hinnang, kui ma asetan selle terviku täismahulistest teatrietendustest saadud elamuste pingeritta. Tegelikult oli mul isegi üllatavalt huvitav seda kõike jälgida, mis laval toimus. Muusikalisele kujundusele ja kompositsioonile oleks hinnang 5! Muusika ja kogu helindus pakkus erinevatest lavastuse komponentidest suurima elamuse. Kiidaks eraldi ka lavastuse tempostamist selliseks rahulikuks, kuigi temaatika nagu eeldaks vastupidiselt kaootilisemat ning närvilisemat lähenemist. Sedagi pakuti, aga vaid kulminatsioonis, õiges kohas. Kuna sõnadega ei priisata, siis loomulikult annab kogu etendus tõlgendusteks vabad käed ning kindlasti mõni teine vaataja loeb siit hoopis midagi muud välja. Mina igatahes hoian Martin Kirsiste nime suhtes nüüdsest palju laiemalt silmad avatuna, sest olen veendunud, et sellest mehest me teatri kontekstis kuuleme veel ja veel!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt ja kavalehelt:

Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus "dekameron"
Esiettekanne 24.03 / EMTA kammersaal
Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus “dekameron” (esiettekanne)
Laval Astra Irene Susi, Martin Kirsiste, Grete Rahi (EKA), Anita Kodanik (EKA)
Dekameron on paik, kuhu inimesed tulevad, et pajatada oma lugu. Lood valetamisest, petmisest, armastusest, kadedusest ja paljust muust. See, kellel on õigus ja kellel mitte, kes saab oma patud andeks ja kes mitte, jääb igaühe enda otsustada, sest dekameronis on kõik võrdsed.
Esiettekandele tulev “dekameron” on Giovanni Boccaccio samanimelise teose kaudne tõlgendus eksperimentaalse multimeediaetenduse võtmes. Laval on abstraktsed kujud, helid ja tegelased. Mitte miski pole nii, nagu esmapilgul tundub.
Martin Kirsiste
Kes on Martin Kirsiste?
Martin Kirsiste (1997) muusikaline teekond algas Tallinna Muusikakeskkooli mudilaste muusikastuudios. Sama kooli esimesse klassi astudes jätkusid õpingud klaveri erialal. Paralleelselt alustas Martin laulmist ka Rahvusooper Estonia poistekooris, kus ta sai osaleda erinevate ooperite ettekannetes ja näha kõrvalt esimest korda lavastusprotsessi. Varajases teismeeas avastas Martin enda jaoks kaasaegse muusika, kunsti ja teatri. Tundes, et see on valdkond, milles ta tahab tegutseda, vahetas Martin üheksandas klassis klaveri eriala kompositsiooni vastu ning jätkas õppimist Tauno Aintsi juures. Gümnaasiumis liitus Martin Noorte Segakoor Vox Populiga, mille koosseisu kuulub ta siiani. Vox Populis sai ta osaleda kontsertetendustel, mida lavastasid Anne Türnpu ja Eva Koldits. Hetkel lõpetab Martin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni eriala Helena Tulve juhendamisel.

Kommentaare ei ole: