laupäev, 23. november 2019

Pöffipäevik - 1.film - Systemsprenger/System crasher/Süsteemi error (Saksamaa 2019)

Režissöör: Nora Fingscheidt
Olulisemad näitlejad: Helena Zengel
1h 58min
Minu hinnang: 8
IMDB (hetkel): 8,1 (1611 hääletajat)

Tegemist on Saksamaa selleaastase esindajaga järgmise aasta Rahvusvahelise Oscari nominendiks. Ühtlasi Euroopa filmiakadeemia parima filmi ja parima naispeaosatäitja nominent. Film lõi laineid ka tänavusel Berliini Filmifestivalil.

Lugu umbes 10-aastasest tüdrukust, kes põeb mingit haigust, millega ta ei suuda oma viha kontrolli all hoida. Näiteks kuna väiksena pani keegi pissised mähkmed talle vastu nägu, ei talu ta absoluutselt kui keegi tema pead puudutab. Ema kardab teda ja sellepärast ei saa ka tütart kodu kasvatada ja nõnda on väike Benni institutsioonide kasvatada. Oma käitumisprobleemide tõttu ei pea ta üheski kasuperes vastu ja lapsehooldusametnikud on nõutud.

Film on üks tõeliselt valus ja raske vaatamine. 70% ajast see tüdruk lihtsalt karjub kõige ja kõigi peale. Ometi on temast kahju. Kõrvaltvaatajana näed neid vigu, mida tehakse. Mingis mõttes on ta oma olukorra vang ja tal ongi lootusetu sellest välja pääseda, sest ümbritsevatel on juba valmis hoiakud sellise raske lapse suhtes. Tegelikult vajab väike tüdruk lihtsalt ema armastust ja lähedust. Teisalt sain mina vaadates aru, et ilmselt oleksin ise ka nõutu ja ei kui päris elus vastavas olukorras oleksin, siis ilmselt ei saaks ka asjaga hakkama. Väga nõutuks tegi seda näha ja veel nõutumaks aru saada. Liikusin pidevalt tunnete vahel, et miks ma vaatan filmi, mis mul olemise ebamugavaks teeb, teisalt oled vaadates nagu plindris, millest tuleb välja tulla. Ja omamoodi oluline film ka, et proovida mõista mõistmatut. On kahju nii lapsest kui hooldajatest ja muidugi ka ametnikust, kes ei suudagi enam sellisele lapsele kodu leida. Filmis on küll üks võimalus ja nagu selle tüdruku lapsevanem tõesti tekib taaskord tunne, et ehk on siiski seegi üks võimalus, mis lõpuks lapsel selle suure viha ära maandab. Milligipärast on tunne, et sellistest asjadest kasvatakse välja ka... Ta oli siiski päris väike veel.

Mitmeid vägivaldseid, ehmatavaid ja hirmsaidki hetki tuli ette. Ja ometigi polnud tegemist mingi šokifilmi või õudukaga, vaid see oli puhas sotsiaaldraama. Umbes samas võtmes, nagu Eesti eelmise aasta Võta või jäta...

Selliseid filme vaadates saab iseendaga natuke tuttavamaks. Raputas läbi, umbes nagu Noe "Climax", ainult, et näris mingeid teisi närve.
usun, et oscarile see siiski kandideerima ei pääse. Liiga "sotsiaalne" akadeemia maitsele ja liiga raske vaatamine sealsele kõrgele keskmisele vanusele. Igatahes mina küll soovitaksin vaadata!

Kommentaare ei ole: