Töökaaslaseid lahkub pidevalt, eriti suuremates ettevõtetes. Mu sulest tuli selline luuletus välja. Võibolla sobib see ka kellegile teisele, armsa töökaaslase viimase päeva kaardile...Ei ole Sina ega meie, inimesed need
Kes unustavad aja ühise
Ja kriipsu tõmbavad eilsele ning sellele,
Et kunagi ristusid me teed.
Seepärast (sisesta sobiv tänavanimi) majast mööda sõites
Või siis kui minevik sul hinges tõstab pead
Sa vahest meie juurde uita mõttes
Ja ka meie mõtteis mälestusi läidad reas.
hmmm....pole just superilus...aga äkki läheb ikka hinge ja ikkagi rohkem kui lihtsalt tuult tiibadesse soovida...
Üks variant oleks ka selline mugandus Doris Kareva luuletusest (eriti see algus on superilus):
Ei ole lahkumisohtu neil,
kes elus ei kohtu.
Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt
me oleme ühtsama usku,
me oleme ühtsama usku,
ühtsama erimeelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar