Iha jalakate all - MTÜ Kell Kümme

Kurgjal, Carl Robert Jakobsoni Talumuuseumis, möllavad kired. Mõnes mõttes ameerikalikud kired, sest draama, mille Roman Baskin seal lageda taeva all on lavastanud, pärineb ameeriklasest klassiku Eugene O'Neill-i sulest (Lavastuse kodulehel on eesnimetähega tehtud viga, ei maksa lasta sellest häirida). Tegemist muidugi sama mehega, kes on kirjutanud ka Pulitzeri võitnud ning hiljuti Karusoo poolt Keila-Joa mõisas lavastatud "Pikk päevatee kaob öösse" ning kunagise Noorsooteatri menutüki "Elektra saatus on lein". O'Neill-i liigitatakse realismi võtmes kirjutajaks koos teiste suurte nimedega - Tšehhov, Ibsen ja Strindberg. Ja nagu ka kavaleht teavitab, pea igas O'Neill-i näidendis on tegemist tragöödia või pessimismiga. Selles suhtes on ehk oluline teada tema enda isiklikku tausta. Nimelt võitles mees masenduse ja alkoholismiga. Ning oma elu viimased 10 aastat oli tal Parkinsoni-laadne tervisehäire kätes, tänu millele ta ei saanud ka enam kirjutada. Tema naisest sai narkomaan ning see oli pidevate lahkuminemiste jada algatuseks (kuigi päriselt ei lahutanud nad kunagi, sest vajasid teineteist).

Eugene-i mõlemad pojad jäid isaga suhetest kaugeteks. Mõlematest said narkomaanid ning mõletamad lõpetasid oma päevad enesetapuga. Tütre isadusest ütles aga kirjanik lahti, sest too abiellus 18 aastaselt endast 36 aastat vanema Charlie Chapliniga... Ja kas siis ikkagi on mõistlik end lastest eraldada. 65 aastaselt surnud O'Neill-i viimasteks sõnadeks jäid: "I knew it. I knew it. Born in a hotel room, and God damn it, died in a hotel room."


Et lavastusest täpsemalt midagi rääkida, on mul kahjuks vajalik avaldada ka väga olulisi sisulisi pöördepunkte näidendis ning see, kes tahab minna etendust vaatama sisust midagi teadma, see ei tohiks edasist lugeda...

Igatahes põnev ja kirev elu ning eks selleks, et midagi klassikalist kirjutada või üldse midagi erilist luua, selleks pahatihti on vaja ka mingit erilist elu. Iseasi, kas inimene kutsub seda ise esile või on see saatusepoolt nii määratud ja inimene ei saagi sinna midagi parata. O'Neill ju teadupärast kirjutas selle narkoteema sisse "Pikka päevateesse" ning laste surm oli põhiliseks sõlmpunktiks "Ihas". Kus kohast see inimene veel neid kõige toimivamaid teemasid ammutab kui mitte enda elust. Ja lapse surm ehk on see tabude tabu. Kui see kellegi külmaks peaks jätma, siis on tegemist tõeliselt tundetud inimesega. Mõnevõrra teise rakursi alt, ent samuti teemasse liigutakse ka Vanemuise Kiselov-i lavastuses "Maetud laps". Minu jaoks oli aga Baskini lavastus ja selle sisu kordades toimivam ning loona huvitavam ja lõppkokkuvõttes isegi emotsionaalsem ja jahmatavam. On ju ka üks Eesti teatri parimaid naisnäitlejaid, Leila Säälik kunagi intervjuudes öelnud, et see "Iha jalakate all" on ainus lavastus, milles ta on rollist ära öelnud. Ema, kes oma lapse tapab - see on inimmõistusele vastuvõtmatu mõte.


Muidugi antud näidendi olustikus peaks tegemist olema 19. sajandi keskpaigaga, siis kui oli nö. "Kalifornia Kullapalavik". Kõik pudulojused ning miks ka mitte korralikest töölistestki õnnekütid tormasid ratsa rikkaks saamise lootuses päikselisse Kaliforniasse. Sellele viitab ka näidendi algus, kui kaks mõistast ilmselgelt ilma jäävat perepoega otsustavad odava hinna eest nooremale vennale anda õigused mõisa peale edasi jahtipidama jääda ning ise põrutavadki parema tuleviku lootuses kulda uhtma. Kusjuures olgu ära öedud siin ühenduses, et lavastuses mängivad neid kaht meest Kristo Toots ja Allan Kress. Ja väga hästi mängivad. Kristo Toots on siinseal veel silma jäänud, näiteks Theatrumis lavastuses "Linn", kuid samuti tundus Allan Kress, kes kunagi ka Nukuteatri kunstilise juhi ametit pidanud kuidagi tuttav, ent ei oskagi sõrme peale panna, et kus kohast. Igatahes olid mõlemad mehed väga head ning mingis mõttes "värsked". Justkui profid, ent ometi pole neid eriti laval näinud. Väga lahedalt mures ning kibelemas isa oma mõistatöödega kus see ja teine saatma ning ise hea elu peale kullakaevajatena kindlasse kuldsesse tulevikku suunduma. Loodetavasti saab mehi teistes tükkides varsti uuesti näha!


Loo lähtekohahaks pähklilkoores - Isal on kolm poega. Naine surnud ja nüüd on vanamees noore pruudigi koju saabumas. Kaks vanemat poega kaovadki kulla suunas, kuid noorem vendadest jääb lootuses mõisa endale saada isa ning tema uut pruuti ootama. Pruut aga muidugi pole vanamehest huvitatud. Tema loodab endale mõisa kindlustada kiire ja lihtsa pärandina. Ta muidugi ei osanudki arvestada, et talle mõni endavanune kasupoeg nii meeldida võib, et kõrvuni esimesest silmapilgust tegelikult sisse kukub. Kuid kui vanamees teatab, et mõis jääb kindlasti pojale, mitte "mõnele naisele", siis tekib naisel paanika. Ühest küljest soovib ta enda tulevikku kindlustada, teisalt on ta armunud mehesse, kes käitub temaga justkui hoopis vihkaks... tuleb leiutada plaan, kuidas saada nii ihaldatud mees kui ka vanamehelt mõis. Lahenduseks - LAPS. Ainult et vanamehega ei tahaks... võibolla ei saa ka enam... ja ühtlasi siis ei oleks lootustki nooremale mehele... sellest hakkavad need kired siis möllama peamiselt kolma tegelase vahel. Kuid pidevalt õhus hõljumas ka "kadunud mõisaproua vaim", kes küll tegelasena ei ole etenduses, kuid kes minu meelest mängib selles tükis sisuliselt ehk kõige olulisemat rolli. Nimelt hakkasin mõtlema, et naised ei ole ju tavaliselt nii armukadedad oma niigi truudusetute meeste pärast. Eriti kui mees on selline näss, nagu etenduse mõisahärra. Noor perenaine võrgutas aga perepoja enda võrku just nimelt sellega , et ajas surnud ema hinge austavale pojale pähe, et ema tahabki et too temaga ühte heidaks. Oli ju aeg, mil inimesed ei olnud haritud, nende mõttemaailm oli piiratud ning tihti usuti üleloomulikesse jõududesse. Jumal- kes aitaks ja saatan, kes viib pahad hinged ära põrgu. Samuti surnud inimeste hinged, kes ei kao maapealt kuhugi, vaid jäävad elavate elu suunama ning mõjutama. Kuid armukadedus võis surnud naisel olla palju suurem hoopis poja suhtes. Kas ta tahtis jagada oma poega sellisele naisele? Kas mitte kogu see lõpp ei ole kättemaks, mille ema vaim naisele osutab. Inimene ei ole ju nii rumal, et läheb kallale sellel keda armastab, kui probleem on hoopis inimeses, keda ta vihkab... Inimene ei ole nii rumal, kuigi muidugi armastus võib inimese pimestada. Ja antud juhul, arvestades seda, millise ajaga oli tegemist, siis lapsest käis naisel jõud üle, aga vanamehest mitte. Laps oli armastatud mehe poolt probleemobjektiks tõstatud ning rumal naine ei osanudki mõelda, et tegelik süü ja põhjus asub kusagil mujal. Sellepärast ongi vaja alati kõik läbi mõelda ning mitte pea ees tormata suure ning oluliste asjade kallale. Seda siis muidugi mitte ainult inimsuhetes vaid ka mistahes muudel teemadel. Aga see metslane või loom, kes veel poolteist sajandit tagasi inimeses elas, see on kõvasti taltsamaks ja vaguramaks muutunud praeguseks ajaks. Ent teada ju on, et toona tõesti nii emotsioonidele voli andes ja inimelus väärtustamata inimesed tegutsesidki. Poolel teel tänapäeva tsivilisatsiooni... Huvitav, kuidas tuhande aasta pärast vaadatakse praegusle ajale tagasi... ning kas siiski peetakse 1800ndate inimest "mõtlevaks inimeeks" ehk Homo Sapiensiks... või läheb juba see piir kusagilt praeguse ja selle aja vahelt?




Lavastuslikus mõttes on vähe silmaga märgatavaid erilisi võtteid Roman Baskin kasutanud. Üks asi, mis läheb juba kunstnikutöö arvele, mis oli mõnus väike, kuid oluline detail - kui naine tuuakse majja, ilmuvad ka akende ette kardinad... nii see ju ongi... Nooremad mehed, ehk kolm poega on pandud mängima peamiselt särkideta, mis ühes kuumas kohas ja talutöid tehes ju kindlasti eluline. Lavastaja käsi on kindlasti kõige tugevamalt mängus nendest tulemistes ja minemistes, sest nö. "lavale" saabumiseks ja lahkumiseks kasutatakse erinevaid aknaid, luuke ning ka mõlemale poole "mõisamaja liigutakse, rääkimata suuremast uksest. Ühtlasi oli paljutähenduslik naise amelemine mehe kukil ja üldse igatpidi tema keha ümber. Vanamehe tants laulal, ema toa "lahtirebimine" ja elava hobuse ning kaarikuga "saabumisstseen ja kindlasti on veid veelgi, aga need jäid minule kõige rohkem meelde.

Kusjuures pühapäeval, ehk 18.07, kui mina seda vaatamas käisin, sadas praktiliselt terve etenduse, algust ja vaheaega arvesse võtmata, nagu oavarrest. Ja minu meelest oli see nagu saatuse tahe, sest seda kirglikuma loona see kõik tundus. Vihmast tilkuv Katariina Lauk, kes üritab mehele selgeks teha, et ta armastab teda, kui Rasmus Kaljujärve mees teda hülgamas on - vihma sajab sellise hooga - näitlejad on niimoodi tugevalt rollis (esimeses reas istudes läks kaduma vihma tugeva heli tõttu ainult üks koht - see kui Felix Kark-i vanamees midagi majas sees räägib... ja Katriina istub laua ääres meie poolsele äärele seljaga) - tekkis mõte, et kui tõesi oleks publi kohalt selle vihma ära saanud, siis näitlejate kohale see sobis nagu täpp i peale. See iha ja kirg joonistus eriliselt selliste ilmastikutingimustega välja. Seda üllatavam oli kaaspubliku reaktsioon, kes koos näitlejatega (muud moodi kui osaliselt lava pealt) lahkusid osalt inimesed. Minul ei olnud keepigi ja ega ma muidu ka mitte mingil juhul ei suudaks olla nii mats, et hakkaksin keset etendust lahkuma. Selleks on olemas vaheaeg ning ülejäänud lahkumised peaks toimima kuidagi tasa ja targu väga kauge kaarega, aga mitte nii, et vaadates kuidas Rasmus Kaljujärv maja nurga taha liigub, et temaga koos lahkuvad ka kõpskingades prouad ja mõned mehed triiksärkides... uskumatu!!!

Igatahes tegid näitlejad lausa imelist tööd! Ja seda räädin mina, kes ma erilises vaimustuses Rasmus Kaljujärve väga konkreetsest ja temalikult ning tihti ühepalgelisest mängustiilist ei ole. Kui Felix Kark tänas aplausi saatel publikut vastupidavuse eest, siis minu meelest oli see ju eriti näitlejatele raskeks katsumuseks. Karjuda loomutruult näideldes üle vihma ning hoides sirget nägu laudlina lauale pannes, kui seda siludes on vaja laualt maha lükata ka liitri jagu vihmavett. Kuid eelkõige oli minu jaoks selle etenduse staar, minu üks suurimaid praeguse hetke Eesti lavajõude - Katariina Lauk. Tema hingestatud mäng on teada-tuntud vinge. Kuid see roll on nii karm nii füüsiliselt kui ka mentaalselt, et järjekordselt ületab ta siin iseennast. Arvestades seda tunnete skaalat - vanamehega teadlikult raha pärast abielluv noor naine, kasupojasse armuv natuke kohmetu võrgutaja - appi kui ehtne ja lahe oli see stseen kui ta aknalt jälgis oma armastatud tegutsemist ning üritas kuidagi endast märku anda... ei osanud nende käte ega olemisega justkui kuidagi algust teha. Huvitav, kas see koht õnnestub Katariinal iga kord nii ehedalt? Või siis viha välja pritsiv pettunud naine, valetav ja naiselikke kavalusi mängu panev mehe tunnetenuppudel mängiv "naine", rääkimata muidugi ema õrnadest hetkedest ning õõvatekitav lapsetapja. Armastusest sõge ning iga hinnaga armastatud mehele vahendeid valimata tõestada üritav ahastuses naine. Nii mitu naist ühes naises peidus... nagu eluski... kuid seda endast välja suuta tuua paar-kolme tunni jooksul... tõeliselt fenomenaalne!

Rasmus Kaljujärv oli küll ka "Rasmus Kaljujärv", kuid päris tihti raevuhoos ning terve kehaga pingestatult mängides vilksatas temas midagi uut ja huvitavat. See raev ja hoog, millega ta sellel rollile peaagu kogu selle ulatuses on lähenenud, sest õrnad ja nõrga mehe hetked on kindlasti kogu rollijoonises proportsionaalselt vähemuses ja seda hoogu ei saa muud kui imetleda! Julgeksin isegi väita, et ma pole Rasmust kunagi paremini mängimas näinud! Ja see on juba vinge samm õiges suunas. Tema seljal verd imenud parm, kes kuidagi sealt lahkude ei tahtnud, see torkas kindlasti paljudele esimestes ridades istunud inimestele silma... kuid ta ei lasknud sellest end üldse häirida, sest ta oli niimoodi rollis sees, et mingid tühiasjad ei saanudki kuidagi segada. Aga võibolla tundenüansside suuremad erinevused kuid samas mitte väga mustvalgelt erivead, see ongi see, mida ma rohkem tema mängu tahaks. Et ta ei paipoiss ei oleks alati ühte moodi paipoiss ja samuti et teised tunded oleksid erinevate valrjundite ja ilmingutega.

Ning kolmnurga kolmas nurk - ehk vana mõisnik ise - Felix Kark. No ei ütleks mina, et ta juba mõnda aega pensionil oleks. Ta on täiesti elu vormis. Häälgi selline põnevalt kähe :) Loodetavasti tuleb ta jõulisemalt tagasi mängima. Just selle vanamehe teeb ta jõudsalt, poegi alla surudes ja naiselt last lootes, täpselt nagu ta olekski selle tegelase kehastus. Mina uskusin küll iga tema liigutust ja sõna. Kusagilt lavastajaga intervjuust lugesin, et tema oli ka see, kes pakkus selle ideaalse mängukoha välja! Tõesti ideaalne ning igati mängule toetav ning eripäragi andev. Ma uskusin isegi seda, et kusagil seal publiku poolt vasakule asubki see ihaldatud Kalifornia :)

Hinnang: 4 (Roman Baskini lavastused lähevad üha tugevamaks ja tugevamaks. Tal on täiesti õigus - suvekomöödiad on tõesti mõnedele inimestele vajalikud, kuid sama vajalikud on ka need sügavamad ja mõtteidärgitavamad tükid. Suvel inimesed ju puhkusel ning tegelikult ehk isegi rohkem võimelised panustama oma mõttetegevust sellistele teemadele, mida tõesti on vaja endas läbi tunneteda. Samuti on emotsioonidki kergemad tulema. Sama hästi kui naljasoon, on ka tundlike teemade soon palju kiiremas töökorras. Selles suhtes suured tänud selle klassika taaselustamise eest ning loodetavasti ka tulevastel suvedel on oodata sügavamate teemade lahkamisi. Unustasin ära mainida ka Ann Lumiste tehtud kostüümid, mis väga sobivalt ajastukohased ja maalähedased. Eriti Katariina riietus oli väga hea ja tikanditega sall/rätis õhkõrn ja ilus! Mina küll soovitaksin seda tükki just eriti sügavate kirglike draamade austajatele. Tegemist oli minu meelest ühe tragöödia musternäidisega. Ja kuna tegevus ja vaatamine toimubki õues, siis viimasel ajal ehk just selle sama heitliku Eestimaa ilma eest on suveteatrid katuse alla pugenud. Kuid tegelikult suveteater toimib ka kõige hullema ilma ja mistahes kiuste väga edukalt lageda taeva all. Eriti kui materjal on huvitav, lavastaja kõvasti panustanud ja näitlejad on nii hingestatud ja kõik tegijad teevad oma asja suure armastusega. See paistab publikusse ära. Lahe kui ka harrastajad-asjahuvilised saavad väljundit ning see vähene, mis "Iha jalakate" all oli... see oli väga hea väike sutsakas suurema lärmi tekitamiseks karmide lõpustseenide eel. Justkui lõbus kontrast rõhutamaks seda sügavust, milleni tegevustik pärast seda voolas.)

Isiklikud märkused - etendus tundus olevat välja müüdud ning kohale oli sõitnud tõeliselt pika järjekorra võrra rahvast, soovitan soojalt pilet eelmüügist varuda - nii saab koha valida ja ei pea muretsema nägemata jäämise pärast. MTÜ Kell Kümme piletikontrolör, kellel rinnasildil nimeks "Anu" on igatahes üks minu lemmikuid! Ta on alati nii muhe ja abivalmis ning meeldiv!
Lisaks pakuti vaheajal rahvale omatehtud leiba ning rosinaleiba meega. Nii meeldiv... kusjuures tundus, et pakkujateks olid need samad "pidulised" etenduse teisest vaatusest :) Südamesoojust ning armastust ja teorõõmu nii laval kui lava taga! See on sügavatest ja karmidest sisulistest teemadest hoolimata suveelamuse pakkumise kindlustamine.

Tekst lavastuse kodulehelt:


IHA JALAKATE ALL
ARMUDRAAMA 16. JUULIST - 13. AUGUSTINI 2010 KURGJAL


Autor: J. O`Neill
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Kostüüm: Ann Lumiste
Mängivad: Katariina Lauk (VAT Teater); Rasmus Kaljujärv (NO 99); Felix Kark; Allan Kress; Kristo Toots jt.


Suur talukoht. Vana mees ja kolm poega; ema on surnud; isa toob majja uue noore naise; vanemad pojad põgenevad kodunt. Noorem poeg vihkab võõrasema, vihkab ema mälestuse nimel, vihkab kirglikult, meeletult kuni lõpuks ... armub. Naisele meeldib uus kodu, aga meeldib ka noorem poeg ja nii valmib salakaval plaan.......