Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, aprill 30, 2017

Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater


Nagu ma FBs juba kohe pärast etenduse nägemist jõudsin õhata: "Praktiline Eesti Ajalugu - suure tõenäosusega parim asi, mida 2017 Eesti teatrites vaadata! Publik karjub tüki lõppedes "veel kord", millal viimati seda teatritüki lõppedes kuulsite? Näitlejad plaksutatakse seisvate ovatsioonidega 5 korda lavale tagasi. Toidust, viinast, pereväärtustest, eestlastest ja eestlusest... Hea muusika saatel ja isegi lihapraadimisõpetusega! 
PS. Taldrikulakkumine on lubatud :)"

Saalist lahkudes olid emotsioonid ülevad ja vaimustus niiii suur, et oleks tahtnud kohe, et kõik seda lahedat asja saaksid näha-kuulda-kogeda... Ja nüüd kus juba natuke aega Emajõgi on jõudnud oma vett merepoole voolata, ei ole tegelikult need emotsioonid kuhugile kadunud, ega lahtunud! Kohe kui sellele teatrielamusele tagasi mõtlen, tuleb muie näole ja... Maarjad ja Tambet ja Robert ja Ann ja Odd Hugo tulevad meelde ja Kukerpillid hakkavad peas laulma ja... noh... kõht läheb ka natuke tühjaks :)

Kui me teatrikaaslasega Tartu suunas sõitsime ja teades, et see õhtune tükk saab olema umbes midagi sellist, kus Eesti ajalugu jutustatakse läbi toidu ja Kukerpillide muusika, siis arutasime, et milliseid Kukerpillide laule me üldse mäletame... Lapsepõlves neid ju lasti ikka palju tihedamalt... tavaliselt maal vanaema ja vanaisa juures millegipärast eriti - ETV saates Viljaveski ja mingis Sulev Nõmmiku shows, Reklaamiklubis  ja keegi ikka tellis neid ka eesti raadiokanalitelt. Ent kui tahtsin nimetada mõnda laulu - pea oli tühi ja ainuke mis meelde tuli on see "Isa, ära palun joo purju ennast.. .jälle kui kord pühad saabumas... too emale sa lilli parem linnast... sest pisaraid on valus vaadata". Teatrikaaslane ei suutnud ühegi laulu sõnu meenutada, aga mingi "autosõidulaul" oli igatahes... aga ta "ütleb kui see tuleb tükis"... No ja loomulikult need mõlemad on seal ilusti sees, lisaks "kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest", "tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt".... ja terve trobikond Kukerpillide igihaljaid hitte... aga need on kõik integreeritud jutustuste ja lugudega, seega igal laulul on absoluutselt oma koht ja tähendus ja osa Eesti ajaloos. Mõnedele on tehtud nii ägedad ja lahedad seaded veel peale kauba ning kes oleks võinud arvata, et Kukerpillid sobivad kui rusikas silmaauku, et üht teatrielamust muuta nii positiivseks, hoogsaks ja lahedaks. No minule kui vanale Kukerpillide austajale eriti, aga nagu mu teatrikaaslane ütles: "Hämmastav kuidas võib nii koledatest lauludest ja õudsast muusikast teha nii lahe lavastus?!"

Ent muusika pole kaugeltki mitte põhipoint või noh igatahes mitte ainuke saatja justkui sketšilike jutukeste ja stseenide teekonnal alates kaljujoonistest, läbi erinevate, meie maad valitsenud võimude ja arusaamade ning kultuuriarengu kuni Euroopa Liiduni ja tänapäevani välja. Lisaks muusikale tehti laval ka süüa! Ja no hea toit on ju kõige kiirem tee südamesse :) Tegelikult ju toit huvitab meid kõiki ja selles mõttes käib selle valmistamine ju inimestega käsikäes inimajaloo algusest peale, sest alati oleme me toitu pidanud "valmistama", sellest ei saa ei üle ega ümber... No ja kesvamärjuke (ja eks muud joogid ka) tekitab teatrivaatajates samuti alati elevust ning see kõik on kavalalt üheks sümbioosiks seotud lavastaja-autor Ivar Põllu poolt!

Lavaline liikumine on nii sujuv ja isegi huvitav, sest tegelased vahelduvad ja muutuvad peosast kõrvalossa või muusikaga saatjaks ja seal tagasi põhifookusesse mõnes teises väikerollis voolavalt. Ja kõik tegelased on praktiliselt kogu aeg laval. Ja sinna vahele siis on pikitud see toidutegemine - Ann Ideon tegelikult praktiliselt terve see aeg kokkab juba järgmist asja ning võtab siis sõnajärje õigetel hetkedel jälle üle ning toidusöömine on samuti kogu loostiku sisse istutatud. Lausa imeliselt hästi lavastatud! Kasutatud on ka kõikvõimalikke lavastuslikke trikke, mis muudavad kogu loojutustuse põnevamaks (kaljujooniste joonistamine, pea laual, toitude serveerimised, mixides 70ndates muusikadokumentaalidest tuttavat vormingut, kus vaheldumisi teadustaja ütleb laulu alguses vastavalt võimu keelele millest lauldakse jne jne jne). Ning kõik see on vürtsistatud mahlakate naljadega a la naabrimees tuleb naabrinaisele öösel külla kui tollel on oma mees kodus öeldes siis tollele: "Sul naisel tuli põles... mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära"... :)

Ja no rollid on armsad, hoogsad ja neid on kõikidel palju. Nõuab ju iga ajastu omalaadset käitumisvormingut, eriti kui mõelda näiteks eelmise sajandi algusaastatele või nõukaajale... Selles mõttes oligi eriline maiuspala umbes esimese vabariigiaegne lugu Theodorist ja Paulist ja sellest kuidas nad kinos käisid. Tambet Seling ja Robert Annus on sellised linnavurled, nagu Piibeleht ja Westman... Tambet Seling saab eriliselt oma näitlejaoskustega hiilata, meistriklass kuidas sügavalt traagikast, hämmingust, kurbusest teha hüppeid koomikasse - huumoorikaks ja siis jälle kelmikaks kuni Jim Carreyliku nägudetegemiseni välja, aga kõike seda saadab kõikide poolt selline postiivne hoog ja energia, et hoia piip ja prillid. Robert Annus on tuttavalt terava nng puhta diktsiooniga. Teatav kelmikus on tema tüpaaži juba sisse kodeeritud ning tema ja Tambeti muusikalise taustaga oleme vist kõik juba ammu tuttavad, aga et Maarjad laulavad ja mängivad pilli, ning tõeliselt mängivad muusikuid! Mõlemad veavad nii laulja kui pillimängijana täiesti usutavalt välja, eriti Maarja Mitt :) Maarja Jakobson võiks rohkem saada selliseid koomilisemaid rolle kus ta saaks näidata oma laia ampluaad... oma punaste juustega oleks ta päris sobilik isegi Pipiks, kuigi tavaliselt teda hoopis teistsugustesse rollidesse suunatakse. Selle rolliga ta igatahes kompab tavapäraste piirimail ja sealt väljaspool. Ja tüdrukute mänguhoog ei jää ka grammigi alla poiste ägedusele. Jäi mulje, et Ann Ideon võiks ka vabalt näitlejaks hakata, sest tema jutustamisoskus ning tegutsemine laval ei ole ei alamängitud ega liialdatud, vaid täpselt lavale ning just sellele tükile ideaalselt paigas. Isegi amatöörnäitlejad ei ole tavaliselt nii orgaanilised laval... Ta on ilmselt eraelus oma tutvusringkonnas ka iga seltskonna säravaim täht. Keegi kohvikujärjekorras rääkis kellelegi, et Annil olevatki oma firma, mille kaudu käib inimestele rääkimas söögitegemisest või siis õpetamas seda... Ja Odd Hugo mehed on küll peamiselt pillide ja lauluga saatmas kuid kasutatakse ka loo osalistena vajadusel ära...

Meeldejäävaid stseene on hulgi ja kogu see atmosfäär, mis omamoodi sobib veel eriti sellesse Tartu Uue Teatri saali. Lisaks juba mainitutele tuleb laksust meelde ka vahvliküpsetamine ning see teatrikaaslase Tartusse sõidul meenutatud "autosõidulaul", mis on ühtlasi ka "Karburaatorilaul" ning ühtlasti ka "Isa ära joo purju ennast" lauluga kaasnev lugu :) Ja presidendi vastuvõtu toidud ning eriti see kuidas need olid serveeritud! Wow! :)

Kindlasti tuleb esile tõsta ja Kristiina Põllu kostüüme - see moodustas väga ilusa kollektsioon ning oma värvide ja materjalide poolest kuidagi nagu täpp i peal sellele tükile. Mitte, et ma spetsialist oleksin, aga minu ilumeelele isegi jalanõud olid väga ilusad ja sobivad kogu kollektsiooniga.

Tükk ise on kui suur meelelahutus ja ülelend meie ajaloost, aga samas on see üks pusletükk eestluse tunnetamiseks, tundmiseks, et mina olen ka osa sellest eestlaste kambast ja kuigi on olnud nii raskemaid kui kergemaid aegu, siis me elame praeguses ajas ja näeme asju just selle mätta otsast kus me praegu oleme nii mõnigi minilugu tekitas just selle mätta otsast äratundmist või ka mõtteaineid ja meenutusi, kus kohast me ikkagi tuleme ning peaasi, et on muusikat, teatrit, meelelahutust ning natuke süüa ja juua ja võimalust siiski ka kõige üle naerda... siis on ju kõik hästi :)

Hinnang: 5 (ikka ja jälle mõtlen, et Ivar Põllu on umbes sama vana kui ma isegi - 70ndate laps ja sellepärast veel eriti puudutab tema teatrikeel mind. Ta räägib asjadest tihti nii, nagu mind huvitab. Ta tuleb samast ajast, on läbinud sama ajalise teekonna, samade mõjutajatega. Ent selle lavastuse ja dramaturgia puhul ületab see isegi selle, sest see on meie eestlaste lugu ja pildikesed vanusest hoolimata teemadest, mis peakski meid eestlaseid kõiki puudutama ja korda minema. Tükk on nii meelelahutuslik, et neid tõsisemaid asju ja taustu tegelikult ei olegi vaja läbi mõelda, sest kaasaelamine tuleb iseenesest. Oleme ju siiski natuke ummamuudu ja see on nii lahe... see on nii oma... Näitlejad ja muusika on vahendid selle loo elustumiseks ning see kõik tervikuna on nii mõnusa elamuse pakkuv, et tekkis tunne, et just selliste tükkide pärast ma teatris käingi. Väljuda sealt ja tunda, et olen saanud elamusevõrra rikkamaks ja saan kanda seda oma südames ning soovitada kõigile seda väga julgelt... see teebki Eesti teatrist nii hea ja tugeva, et ikka ja jälle tehakse asju ka natuke teistmoodi ja see on ka hea. Ja siis see üllatab sind ja paneb sind sõnu murdma, et tahad ja eelistad ainult psühholoogilist sügavat draamat... ei, kui on hästi tehtud, siis võib olla ka teistmoodi! Tehke endale teene ja mingi teatrisse seda vaatama... hea tuju ja vinge elamus on garanteeritud!)


:

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud fotod):

Praktiline Eesti Ajalugu

Laval ANN IDEON (KööK)
MAARJA MITT
MAARJA JAKOBSON
ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater)
TAMBET SELING (Endla)
RANDO KRUUS (Odd Hugo)
OLIVER VARE (Odd Hugo)

Toidukunstnik ANN IDEON (KööK)
Muusikajuhid RANDO KRUUS ja OLIVER VARE (Odd Hugo)
Autor-lavastaja IVAR PÕLLU
Kostüümikunstnik KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI (Ugala) 

Esietendus Tartu Uues Teatris Lai 37
23. veebruar 2017
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min
Tähelepanu! Laval keedetakse, praetakse, süüakse, juuakse, suitsetatakse, lauldakse ja mängitakse pilli.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude.

 Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist.

 Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Sildid: ,

2 Comments:

Blogger killuke said...

Kui teatritükist esimest korda kuulsin, siis mõtlesin kohe, et tahaks ka seda näha. Aga kui nad Toronto poole ei kavatse tulla, siis jääb vist ainult unistuseks :)
Ringvaates rääkimas käies oli neil ka toitu kaasas - jurss. Mida ma siis proovisin ise järgi teha. Sain ka natuke näpunäiteid ühelt Maarjalt, kui suures hädas neile kirjutasin :D Kõige toredam oli, kui avastasin, et üks etenduses muusikuna kaasa lööv naine on mu lähedalt sugulane, kes aasta meil Torontos lapsi hoidis :D

02 mai, 2017 21:37  
Blogger Danzumees said...

See tükk oleks küll ideaalne välismaal mängimiseks! Te pange seal Torontos eestlased pead kokku ja mõelge midagi välja - saatke Tartu Uuele Teatrile kutse! Sellest saab tõeliselt ägeda elamuse! Mitte lihtsalt hea teater, aga ka hea muusika ja toidutegemisõpetused ja muu :)
Võib-olla saate usakatega kahepeale, et nad teevad tuuri vms...
Või siis ikkagi väike kodumaareis sügisel ja Tartusse seda nautima.. ja kui veel oma sugulane on ka kaasatud... siis saab teda ka kallistada :)

04 mai, 2017 17:53  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default