Praakisin selle tüki omal ajal oma vaatamiskavast välja, sest mõtlesin kui tobe on muuta "Uhkus ja eelarvamus" -> "Uhkus ja eelarveks"... Ei kõlanud üldse õige ning lisaks mõtlesin, et noored ise on loo mõelnud ja nende eelarvamuste pärast ei tekkinud erilist usku kogu ettevõtmisse. 27.lennu esimeste lavaliste segadustega ei suutnud ma ka kuidagi kontakti saavutada (näit."Veider orkester"), Ja kuna 1 +1 =2, loobusin heaga Pärnusse sõidust. Kuid järsku hakkas kostuma siit ja sealt - kui hea see tükk on... Kuni see müra läks piisavalt valjuks ja tuli ka sellistelt inimestelt, kelle arvamusega tihti nõustun. Nõnda otsustasingi, et see tuleb siiski vist ikkagi kavva võtta... Lisahoogu andis sama lennu eelmise aasta üldse parimaks teatrielamuseks tõusnud "Elagu, mis põletab!". Ent kui ma toona viimasele etendusele piletit ostma tahtsin hakata, oli see lootusetult välja müüdud. Oli vist 1 koht, aga ma Pärnusse üksi ka ei tahtnud teatrisse sõita... Niimoodi tuligi (nüüd juba kurvalt) loobuda selle nägemisest... Kui järsku teatati, et publiku ja tegijate enda tungival soovil tuuakse see tükk veel 4ks korraks uuesti lavale. Kõige paremini sobis minu kavaga selle kõige viimane, ehk 29ndal aprillil etendatav kord ja nõnda saigi kõikse paremad kohad välja valitud ja "rest as they say is history!"
Ja no selline kiidukära, milleni see lõpuks paisus, leidis õigustust! Milline äge, hoogne, rõõmus, najakas, absurdne, ülemeelik ja hästi näideldud ning lavastatud tükk see ühisele teatrikooliteele punkti panemine oli.... wow!
Lisaks lihtsalt ühe uue tüki vaatamisele, sai nüüdseks juba vaatama mindud ka mõningate päris "lemmikute" nägemise ootusega... eriti mu "kuldne trio" - Ester, Liisa ja Saara! Aga tegelikult seekord tükki vaadates tuli pähe mõte, et on ikka üks õnnestunud lend see 27. Ma ei praagiks neist mitte kedagi välja. Eks muidugi mõnede keemia ja energia sobib paremini, aga eriti kaugemaleulatuvaid otsuseid nende suhtes on veel vara teha, sest rohkem ongi ju saanud näha vaid mõningaid neist. Laura Kallet märkasin üldse esimest korda laval (kuigi ilmselgelt nägin teda ka varasemates lennu-tükkides... Muidugi teadsid, et ta sellel lennul on ning nägin teda ka ETV lendude saates).
"Uhkus ja eelarve" on mõnus segu vene absurdi (a la Daniil Harms), kriitilist tänapäeva Eesti poliitilist huumorit, füüsiliste ning verbaalsete uperpallide ning hüpetega farssi ja revüüsse, vürtsitatud kalambuuride, oksüümoronide ja teiste lahedate sõnamängudega. Tõeline nauding nii tekstilises, lavastuslikus kui ka näitlejameisterlikkuse mõttes. Tehtud suure õhina ning hooga ja see südamega tehtud asja tunnetus jõuab läbi neljanda seina mängleva kergusega ka publikusse. Tükilt lahkudes ja kuulates saalist väljuvaid inimesi, õhati nii siin kui seal lausetega - "Oli ju lahe!", "Nii hea ja sai liiga kiiresti läbi!", "Vahvad noored", "Jummala äge", "Nii naljakas"... jne jne jne...
Nüüd kus selle lavaloo teekond on tõesti jõudnud oma lõpule, võib ka julgemalt rääkida selle sisust. Kuigi, kuigi... alguse sai see "kõige viimane" etendus just nimelt konferansjee naljaga, et ta kunagi oli juba seal laval juhatanud tüki sisse sõnadega, et seekord mängitakse seda kõige viimast korda...
Igatahes on see lugu ühest majast ja selle erinevate korterite elanikest... "Jutustus" saab alguse klaverimängija lavalekutsumisega, kelleks on kaasatud üdini positiivne ning andekas ja alati sümpaatne Johan Randvere. Sealt edasi ilmub stseenide haaval kogu bande kirevaid tegelasi, alates vanaemast, kes liha hakkab praadima... kuid selleks, et aru saada ja kogu tausta teada lihapraadimisele, tuleb liikuda ajas tagasi :)
Ja nõnda hakkabki üks naljakas teekond laval hargnema selle lihapraadimiseni välja... mis vanaeidele peaks tooma kassi ja lapselapsed tagasi külla ...
Tänavakass Stjopa armub ära nuustik Mašasse ja Maša on samapalju või rohkemgi veel sissevõetud Stjopast... Ent nuustiku teekond viib teda kokku R-täheta mehega...
R-täheta mees lapsepõlves oli vanemate poolt alavääristatud. Ema ennustuse kohaselt saab temast pätt ning kehv selline veel peale kauba, sest ega röövimisest ei tule ju midagi head välja kui r-tähe asemel tuleb suust t... No kuidas Sa ütled: "Raha, raha, peremeest tahab raha"... kui on vaja üüri jaoks rõõvida...
Ühes teises korteris elasid ema ja isa, kellel 2 poega ja tütar. Isa on suur ärimees ja pojad hakkavad isa eeskujul samuti ärimeesteks. Tütrele toob isa reisilt kingiks koera... aga elusolendid ei ole ju midagi väärt - naeravad vennad.. järelikult vanemad armastavad poegasid rohkem, sest nemad said asju, millel hinnasildiga väärtus teada... Tütar ei leiagi kedagi oma ellu... ka suureks kasvades on tal ainult koer... aga vendadest saavad ärimees Nossovid. Viivad ühe ettevõtte põhja, kus boss saab erinevate juhtumite tulemusena surmaga kokku... kusjuures surm kohtub tüki jooksul mitmete tegelastega... samas sellest kõige vanemast memmest ta ei hooli, sest too on 5 senti surmale võlgu...
Aga ärimeestega samas firmas on tööl ka üks ajudega poiss - Hasso. Hasso õpetab r-ta rõõvli näiteks raha väljapressima... ja pressima seda näiteks telliskividest või rauast restidest... Koeraga tüdrukule õpetab ta musta raha tegema... aga no sellel ei saagi olla muud kui traagilised tagajärjed...
Ja siis muidugi vanamemm, kes liha tahab praadida... tema ja teised memmed on lihajärjekorras teineteise peale eht vanamoorilikult kadedad, sest üks (kadunud) mees on nende kõigiga olnud seotud ja kõik naised arvavad, et lihunik ootab kõige rohkem just teda oma letiäärde liha ostma...
Majas elab ka intelligentidest paar, kes lapsesaamist pidevalt pika analüüsi järel edasi lükkavad ning lõpuks võib neist sõltuda kogu maailma saatus, ent intelligendid ei ole ju edevad, et nad sellist asja ette võtaks, misläbi on oht sangariks saada. Ja selleks, et sellise projekti vastutust võtta, peaks olema ju tõeline intelligent ikkagi.. .niiet nokk kinni saba lahti...
Ja sellistest naljakatest pisisaatustest pungil ongi kogu lugu. Kõik on kõigiga seotud mingil hetkel, risti ja rästi ja Mehis Pihla on selle jutustamisteekonna lavastanud lausa imelise täpsuse ning perfektselt voolava jutustusena ühest stseenist teise - ilma tulede kustutamisteta :)
Kokkuvõttes üks seikluslik superlahe komöödia... ja no need näitlejatibud... olin vist üks esimesi, kes lõpus seisma tõusis aplausiks, sest nad lihtsalt olid seda väärt... pärast aplodeeriti nad veel korduvalt ja korduvalt tagasi seisvate ovatsioonidega.
Jürgen Ganseni kass Stjopa oli mõnusalt laisk ja kõutsilikult sobiva jämeda häälega. Tahtes oma käppadest lahti saada, et enesetappu sooritada... sest kass kukub ju alati "käppadele" ja jääb ellu... Kassi kavalusega üritab ta laveerida ka täpselt nii, nagu vaja kellelegi. Jürgeni stiil on rollile vastavalt rohmakas ja vali. Inimene kassi kostüümis on ju juba olemuselt naljakas ja sellest oskab näitleja ka igasugust välja lüpsta. Ma võib-olla oleks tahtnud veelgi rohkemat veelgi mahlasemat kassi... Muidugi aru andes, et noor näitleja ei saagi ju Krjukovi tasemel veel kassi teha, aga kuna see võrdlus on paratamatult silme ees, siis väike kriitikanool jääb ikkagi õhku rippuma. Aga no peaaegu... Jürgeni Konrad Mägi, altkulmu tõsisena "Elagu, mis põletab!" tükis on saanud hea karakterijärje kass Stjopa näol (ja seda täiesti irooniata öeldes! :)).
Markus Habakukk - konferansjee (ja ühel korral hetkeks ka kuradina läbi jooksev) on etenduse juhile omaselt positiivne ja publikut juhendav. Pealtnäha tänamatu roll nende värvikate karakterite reas, aga Markus teeb ka sellest konferansjeest arvestatava karakteri. Ta on igatahes üks selle lennu leide minu jaoks sellel aastal (lisaks õnnestus teda näha VAT Teatri Don Quixote's). 27.lennu meestest on temal minu meelest üks parimaid hääli. Ja olemuslik positiivsus sobib komöödiatesse kui loodud. Huvitav päris, millise rolli ta teeks tõsises psühholoogilises tükis.
Laura Kalle intelligendist naisena ja ema ning ühena memmedest on minu jaoks üks päris huvitav näitleja. Millegipärast jäi mulle mulje, et ta õppis lavakas hoopis dramaturgiks, aga no näitlejana ei jää ta oma kursakaaslastele üldse alla. Temas on see mingi x-faktor, mis kas tema näo või tegelikult üldse lavalise olemusega teeb väga huvitavaks. Ehk nö. on looduse poolt juba palju antud. Ning tundub, et koolis õpitu on andnud ka selle oskuse, mis loomulikule talendile liites teeb ühest heast näitlejast suurepärase. Tema kohta kuulsin ka publiku seast, et on tal alles hea hääl! Ja seda tal tõesti on. Samas tema memm oli minu jaoks ilma huvitavate konarusteta (võrreldes teistega) ja ka ema ning intelligent olid omavahel üsna sarnased karakterid. Kuna minule see tema nö. mängustiil meeldib, siis ta meeldib ka mulle näitlejana, aga mitmekülgsete nägude leidmisega iseenesest, ehk karakteriloomega on tal veel natuke teed minna.
Ja siis minu selle kursuse üks lemmikutest - Ester Kuntu... tüdruk, kelle tegemised kavatsen kõik ära vaadata. Elagu, mis põletab... Klaasist loomaaed...Saraband... ja nüüd siis see kavalkaad rollidest allsurutud tüdrukuna, allasurutud naisena, kes oma mehe jaoks on viimane, kellele too mõtleb ja siis kirsina kõige peal nii-nii mahlakas paheline vanamutt, lokirullid peas ja sigaret hambus ja nii mõnusalt kontrastlik kõikidele teistele rollidele, mida ta siiani on teinud.... see näitab juba kõrgemat pilotaaži karakterloomes kui saab nii palju erinevaid nägusid ja karaktereid samasugustest tegelastest luua, aga ühtlasi mängida ka hoopis oma tüpaažile vastupidist tegelast nii lahedalt. Ja mis ma olen täheldanud veel tema juures on see, et kõik kellega koos ta mängib, need mängivad või paistavad mängivat ka paremini kui nad muidu või tavaliselt mängivad. Täiesti seletamatu efekt.
Karl Laumets on ühe ärimeheks saanud pojana ja intelligendist mehena on justkui teisest puust kui ta kursakaaslased. Tema tüüp või oleks on teistsugune. Ma olen tema s-eripära täiesti märkamatult andeks andnud, sest ta mängib selle osaks oma karakteritest, sest nii siin kui ka varasemalt Elagu, mis põletab ja Klaasist loomaaed tükkides. Laineid murdes tükis oli tal vaid toetav roll ning eriti mängida ta ei saanudki sellega. See, et ta on pikem kui teised kursakaaslased paneb teda jälgima. Temas on kohalolekut ja mingisugust traagikat. Võib-olla kurbade silmade tõttu?
Karmo Nigula oli mu teatrikaaslase lemmik. Tema sõnul tegi ta ärimehest teise pojana mingit omapärast häält, ehk mängis meelega täiesti üle oma hääletooni moonutades... aga sellest hoolimata mõjus see orgaaniliselt, kuna ta kandis selle lõpuni välja. Ja see aitas tal luua ka oma karakteri. Minule meenutas ta siin millegipärast Argo Aadlit... ei tea, kas siis hääletooni pärast või selle karakteriloome tõttu. Hiljuti nähtud Armunud Shakespeare-i meespeosas oli ta ka hea, kuigi palju tagasihoidlikumas võtmes mängitud rollis. Tema diktsioon ja häälekõla on kursuse meestest kahtlemata üks parimaid.
Saara Nüganen - vanamemme ja noore tüdruku rollides... tema oli ainuke, kes meeldis mulle juba päris algusest peale - ka nendes kooliajal tehtud lavastustes, mis mulle tervikuna ei meeldinud, oli Saara ainukesena alati tasemel (võib-olla ta sai enne lavakat juba teistest rohkem mängida ja sellepärast oli teistest kpsem?). Ja nüüd olen näinud teda veel Mitte praegu, kallis tükis mõnusalt stereotüüpseks mängitud lollukesest sekretärina, kes tugevas ansamblis, ent kehvas (nõme rahvalik ja rahamagnetist komöödia) tükis mängis sellele mingigi väärtuse sisse. Ja see kuidas ta nüüd seda memme tegi - tõeliselt nüansirikas ja minu jaoks kõige usutavam memm laval... Pisitillukesed detailid ja muidugi see hoog ja isegi see kuidas ta prille kandis või pearätikut seadis... ka tekstiliselt muutis ta osavalt ennast vanemaks... näiteks öeldes nüüd asemel nüid jne jne jne... Täiesti imeline karakteriloomeoskus!
Lauli Otsari töödega ma varem väga palju pole kokku puutunud. Nii palju kui olen näinud, on jäänud mulje, et ta tahab natuke ülepingutada sellega, et tahab anda endast parimat... Õigemini ma ei tea, mis see pingutamine temast kiirgab. Uhkus ja eelarves nägi nüüd teda rohkem ja täpsemalt ja mingil määral see kinnitas mu varasemaid arvamusi tema näitlemisstiili kohta, ent seekord meeldis ta mulle rohkem kui kunagi varem. Temas on mingit õrnust, ent samas lühikesed juuksed ja nõtke keha on justkui hoopis teise naise omad kui tema haldjalik nägu ja hääl. Ma ei saa sotti veel temast. Aga kohe väga meeldis mulle tema laiapuusaline seelikus ja karusnahkses peleriinis tiba tibilikum memm. Nagu rusikas silmaauku nääklemas justkui enda vastandiga - Saara Nüganeni memmega. Ja surmana nõtkena mustas liibuvates riietes - bravo! Ootan huviga Woody Alleni lugu temaga paari nädala pärast...
Ott Raidmets ei ole mulle siiani meeldinud. Kuigi ma varasemates koolitükkidest eriti teda ei mäleta, siis paar Endla rolli, kus olen jõudnud teda näha, ei ole minu keemiaga sulandunud. Aga siin mõnuga ja täiesti õigustatult julgelt ülemängitud lihunikuna või ebameeldiva pereisana ning hoopis teisest puust - r-ita röövlina, pani mind ümberhindama tema oskuseid. Hea kõlava ja selge häälega näitleja, kus on karaktereid peidus küll.
Christopher Rajaveer-i Hasso oli minu jaoks selle tüki kõige tugevam karakter. Christopheri olen jõudnud Draamateatris ka juba näha siin-seal ning samuti Elagu, mis põletab tükis... kuid ükski neist pole nii vabalt ja mõnusa hooga tehtud. Tema Hasso on kõige ehedam nohik... kes jagab majanduse kohta nii mõndagi... igatahes rohkem kui ärimees Nossovid. Ja siis see öökullilik olek suurte ümarate prillidiga - samas võib-olla üks tõsisemaid karaktereid elustus koomilise pärlina :) Mõnusalt terav diktsioon ja täiesti omapärane ja isenäoline karakter. Lisaks oleks ju tahtnud, et tal selle koera kaotanud tüdrukuga oleks ka armuõnne olnud... aga no mis sa teed kui naine läks rahaahneks kätte ära :)
Liisa Saaremäel üllatab mind iga kord kui teda näen laval. Kuigi tänaseks juba tean, et see juhtub ja ma juba ootan ja loodan, et saan teda igas tükis, mida Draamateatrisse vaatama lähen näha saan, siis ikka ja jälle imestan kui hea ta on ja kui palju huvitavat saab temalt näha. Seekord 2 suuremat ja säravamat rolli temalt on nuustik Maša... kes peaaegu lõpuni mängib sõnatult... aga Liisa mängib ka füüsiliselt kõik emotsioonid karakeeritult naljakalt välja ning annab omakorda väärtust juurde kogu lavastusele... näiteks oma nuustikukrouse sahistastades ja raputades või kübara alla õlgadele ligemale tõmmates ja pea peites ning end ümaraks nuustikuks muutes :) Ja siis see memm... "emake"... ehk siis teistest memmedest vanim ja tähtsaim... ja ühtlasi ka aeglaseim ja saba viimane... austusväärseim, sest tema poeg oli ikkagi teiste memmede armastus... Ja täpselt nagu Laura, Lauli, Ester ja Saara, nii ka Liisa võttis ja pigistas oma vanamemme karakterist kõik välja, mis sealt pigistada oli... mõnuga ja laialt, suure hooga ja ägedalt... ikka ratastega kotti enda järel vedades või vajadusel seda ka loopides. Tema plastilisus ja liikumine annaks nagu aimu kunagistest tantsutrennidest, ent võin ka täiesti eksida, sellisel juhul on Liisal lihtsalt annet füüsilisele lavalolekule ja füüsilisematele rollidele.
Laast, aga mitte liist -Risto Vaigla firmabossina, nii siinpool elu kui teispoolsuses. Risto mängu pole ka eriti palju näinud varem. Ta on hästi tugevalt oma tüpaažis kinni ja millegipärast ka selline absurd teda päriselt lahti, ega vabaks ei raputa sellest, sest see, keda ta mängib ongi sellisem rohkem raamides. Temas on olemas igati lavalisus ning äge madal ja kõlav hääl. Tahaks teda raputada või näha teda mingis täiesti tüpaaživastases rollis. Saada mingit sügavust juurde, mis tema heast suurepäraseks muudaks. Eeldused on kõigeks täiesti olemas.
Hinnang: 5 (Ikka see sama vana joru... miks keegi teatris käib... sellele ootustele vastamisele või isegi nende ületamisele vääriline hinnang on siin ka antud... Huvitav, kuidas nii kehvasti alganud suhe on jõudnud nii kaugele - mäletan selgelt kuidas mõtlesin, et see lend on üks ebaõnnestunumaid läbi aegade... ning nüüd olen jõudnud nii kaugele, et see lend on üks minu läbi aegade lemmikuid. Nii palju head näitlejamaterjali ühele kursusele juhtub harva. Hea meel on ka selle üle, et vähemalt alguses on nad kõik leidnud rakendust. Mõned suurtes teatrites, teised peavad rohkem näitlejana olelusvõitlust pidama ja mõni on vabakutselisena täiesti jõudnud end kehtestada... 3 neist on sellised, kelle tükke ma tahan kõiki näha - Ester, Saara ja Liisa... ja ma usun, et vaikselt tuleb seda nimekirja hakata siin pikendama... varsti saab ka mõnede teiste mänguga rohkem tuttavaks ning usun, et nii mõnigi neist võiks saada suureks lemmikuks... Rahvas, kes saalis seda kõige viimast "Uhkus ja eelarvet" vaatasid, olid igatahes sama vaimustuses kui minagi.... ja kõik see lugu, lavastus ja mäng oli neil oma jõududega tehtud, seega müts maha! Ja uusi nende tegemisi ootama jäädes...)
---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):
UHKUS JA EELARVE
komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit koos vaheajaga
lavastaja Mehis Pihla
kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk
muusikaline kujundus Johan Randvere
valguskunstnik Margus Vaigur
liikumisjuht Rauno Zubko
laval EMTA Lavakunstikooli 27. lennu vilistlased: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle (Ugala), Ester Kuntu, Karl Laumets (Vanemuine), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Saara Nüganen (Endla), Lauli Otsar, Ott Raidmets (Endla), Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater), Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater) ja Risto Vaidla
"Uhkus ja eelarve" oli EMTA lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mis näitlejate ning publiku tungival soovil etendub 2017. aasta kevadel veel neljal korral.
Läbi pohmelli vasardava peavalu meenus Stjopale Maša. "Neetud virtsane tänavakõuts, kuidas võisid sa unustada Mašakese?" ütles ta endale, püüdes end käppadele ajada. Vurre pooltühja pudeli poole sirutades, nägi ta enese ees Mašakest – ta oli kaunim kui kunagi varem. "Anna andeks, anna mulle, roojasele andeks, Sina ilus, Sina puhas, Sina kõik, mis mul on!" nuuksus Stjopa Mašakese ees näoli. Maša ei osanud midagi öelda. Sest ta ei olnud inimene. Ta ei olnud isegi mitte kass. #absurd
„Uhkus ja eelarve“ on EMTA Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mille tekst on valminud trupi ühistööna ning inspireeritud nii Eesti tänasest elust kui 1920. aastate vene absurdistidest. Tulemuseks on tempokas absurdidramöödia täis nooruslikku energiat, musta huumorit, kalambuure ning ootamatuid süžeepöörakuid.
Koos näitlejatega on laval Noor Muusik 2014 tiitliga pärjatud andekas pianist Johan Randvere. Lavastajaks on lavakunstikooli 27. lennu üliõpilane, Panso preemia laureaat Mehis Pihla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar