Kuku

Läksime teisipäeval poole seitsme ajal teatrisse ja maja ees seisis politsei ja kiirabi... Mõtlesin, et see on kellelegi teisele... mitte Kukule...

Sain Kukuga tuttavaks aastal 2009, kui tema vastasmajja kolisin. Kohtunud olin temaga juba "Georg"-i võtetel mõni aasta enne seda ja üldse "kartsin" teda juba lapsena vanadest eesti filmidest - Karikakar, Ideaalmaastik ja muidugi eelkõige "Adalbert, paks koer! Kooki ja moosi pealikule!" -Arabella, mereröövli tütar -filmist.

Kuid kohe kui tuttavaks saime, saime ka sõpradeks. Naine oli alati natuke pahane, kui ta ootas, et me kuhugi läheksime ja mina kusagilt tulin, aga Kuku samal ajal oli hoovis... Muidugi jätkus meil juttu pikemaks... ja Kukuga vesteldes kadus aeg ja ruum... sest tal oli alati 100 asja toimumas ning kuna ma ajasin välismaal eesti asja, siis ta tundis alati südamest huvi minu tegemiste vastu. Lisaks oli tal alati mitu projekti plaanis ning ikka tahtis ta teada, kas sellele rahalist tuge oleks võimalik saada. Näiteks oli tal plaanis meie hoovi teha suvelava...

Aga need tema jutud... oh need jutud... ikka oli tal mõni filmimine Madagaskaril ees või kutse Moskvasse mõne kuulsa režissööri poolt või siis Ameerikast aetakse teda taga mõnda uude filmiprojekti... Samasse lahterdasin ma tema jutu ka sellest, et ta Kivirähki Rehepapis mängima hakkab... Aga selle kohta ma temalt ikka küsisin, et kuidas selle tegemisega läheb... tema vastu, et raha pole ja lükatakse ikka edasi...  no selge...

Kuku oli tihti hommikul varakult üleval ja ajas asju hoovipeal või siis jalutas Dianaga (Kuku koer). Kui ma jooksmisega hakkasin tegelema ja maratonidel osalema ning hommikujooksule minnes temale vahele jäin, siis ta ikka rääkis, kuidas tema ka kunagi maratone jooksis. Ta "on" oma elu jooksul 51 maratoni jooksnud... See avaldas muidugi algajale jooksjale muljet... ükskord siis mõtlesin, et vaatan marathon100 lehelt, et mis tulemustega ta need maratonid on jooksnud, aga ülla-ülla... Arvo Kukumäe nimel polnud ainsatki maratonitulemust... hmmm, ju see andmebaas on siis nii puudulilk... Ka siis kui Pariisi maratoni jooksin, ütles ta, et on Pariisis mitu (ma ei mäleta täpselt mitu) oma 51st maratonist jooksnud. Kusjuures hämmastav oli see, et see maratonide arv, mis ta jooksnud on, oli alati just nimelt 51. Sest ka siis kui läbi aastate muidu jooksmisest rääkisime, oli ta ikka just 51 maratoni jooksnud... tal ju sobivalt kerge kaal ka jooksmiseks... Hakka või tõesti uskuma...

Viimasel 3-4 aastal hakkas ta järsku mind kallistama kui me kohtusime. Ja ikka ütles ta mulle kui hea mees ma olen. Ma ei tea kus kohast ta seda võttis, aga see läks mulle hinge. Minu meelest oli hoopis tema üks südamlikumaid inimesi, keda ma oma elus olen kohanud. Mõnikord tal isegi vestluse ajal läks miski nii hinge, et pisar tuli silma.

Kord oli ta endale uue telefoni ostnud (vist eelmisel aastal) kui ma tulin jälle kusagilt koju ja ta mind enda juurde kutsus. Palus, et ma õpetaks tal seda ja teist seal telefonis teha... Ma mõtlesin, et ju on mingi nutitelefon, aga ei, selline vanamoodne nökats. Kõikide "pruutide" numbrid seal reas... Marit tuli ka vist siis just koju ja eks ta nöökis Maritiga, et läheb ühe või teise pruudi juurde... Aga, ega Marit pole ka suupeale kukkund ja selliste juttudega juba korralikult karastatud (Kukuga muidu ei saakski), pani Kuku paika nagu niuhti...
Kõva naistemees ta ju oli ka, aga seda ikka rohkem Kuku-maailmas... vähemalt viimasel ajal... Tal oli ikka oma Marit... Ja Marit on nii vinge naine, et ainult nii vinge suudabki Kuku-maailma muu maailma sisse mahutada...

Minu jaoks Kuku kõige parem ja hingeminevaim film on tema elust tehtud dokumentaal "Kuku: mina jään ellu"... Kuku kutsus selle esikale ja nutsin lahinal seda vaadates... Võib-olla ma ei tahtnudki nii palju oma naabrimehe kohta teada saada, aga samas, film ise oli nii õige ja aus ja võib-olla just sellepärast ka nii mõjuv. Kuku ju armastas jutte vesta küll, aga mida ta tegi, tegi alati enda ees ausaks jäädes... Ja see viimane... lõpuks päriselt valmis saanud Rehepapp, ehk "November"... selle filmiga oli Kuku tõsiselt rahul ning selle üle uhke. Kuigi üldiselt filmikunsti suhtes oli ta parajalt kriitiline (isegi mõne filmi suhtes kus ta ise osales). Talle ei meeldinud kui tema kui vaatajaga manipuleeriti või ta nägi filmitegemise tagamaad filmi vaadates (ja seda nägi ta praktiliselt alati). Ega meie maitsed alati ei ühtinud, sest ta lihtsalt oli palju vähemate filmidega rahul. Aga nendest rääkida, tahtis ta küll ja alati tundis huvi, mida head ma viimasel ajal näinud olen. Eriti Pöffi filmidega seonduvalt oli meil juttu pikemalt. Samuti rääkisime teatrist, sest ma ju vaatan rohkem kui keskmine inimene ja ikka soovitasin ning jutustasin talle, mis minule korda on läinud. Ja ta palus Maritil need ikka üles märkida... Alles hiljuti soovitasin sõltuvusest rääkivat Linnateatri tükki "Inimesed, kohad, asjad"... tegime Maritiga salaplaani, et ei räägi talle, millest see on... Siis ühel päeval ta ütles, et nad lähevad seda vaatama ja ma kiitsin Evelini ning seda kui ägedalt see on lavastatud, aga ei sõnagi sisust... Aga no kui nad seda vaatamas käisid, siis Kukule see ei meeldinudki... mul jäigi uurimata täpsemalt, et miks, aga no võib isegi arvata... Ja mul tekkis endal hoopis pärast nõme tunne, et miks ma just seda tükki pidin talle soovitama...

Natuke möödaminnes, aga selgelt uhkusega südames rääkis ta tihti kuidas Kristo Viiding ja teised noored filmitegijad temalt nõu käisid küsimas... ja kuigi setu, polnud ta tegelikult (tarkuste) jagamisega kunagi kade. Ka kiidusõnadega ta kitsi polnud, loomulikult ainult siis kui talle tõesti midagi meeldis... Näiteks üks viimaseid soovitusi temalt oli Keith Richardsi eluloo raamat... Ja no eriti naiste aadressil meeldis tal ilusaid sõnu jagada... Väga kiitis ta Rea Lesta, kellega ta koos Novembris mängis... Temas olevat seda filmigeenilisust, mida kohtab harva. Ja Kuku juba teab selliseid asju. Mõni aasta tagasi kui ta Kivirähki Kukule kirjutatud "Kaheksa varbaga kuningas" tükki plaanis teha, siis ta hirmsasti tahtis seal mängida koos Harriet Toomperega. Siis oli Harriet ees ja taga tema juttudes ja kiitis teda ka taevani. Kui ta siis lõpuks seda tükki vaatama kutsus, ei mänginudki seal Harriet, vaid hoopis Piret Kalda... neil oli Piretiga laval ka keemia tegelikult täitsa hea, Piret laskis sellel olla heaga "Kuku-show" ja see töötas hästi... ja ega ma ei tihanudki siis küsida, et kuhu Harriet jäi...

Neid mälestusi võikski siin heietama jääda... ühe armsa inimese ja huvitava karakter-filminäitleja võrra on meie maailm nüüd vaesem... Ta rääkis mulle eelmisel aastal mitmel korral, et ta sureb järgmine aasta ära... mina muidugi vastu, et ah mis Sa plärad, Cher, Sina ja prussakad, need ei kao siit maailmast ka pärast tuumapommi... aga näe, võta näpust...
Oma südames hoian Kukuga vestluseid oma elupäevade lõpuni...
Kalli-kalli, Kuku! Loodetavasti saad oma lava seal teisel pool valmis selleks ajaks kui mina sinna jõuan... Ja kindlasti siis jookseme mõne maratoni seal koos ka!