Tunnetuslikult oma keeleoskusest lähtuvalt mõtlesin, et sõna "perplex" tähendab keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte lihtsalt arusaadav. Ent sõnaraamat annab perplex-sõnale inglise keelest hoopis kolm tõlget - "kimbutama", "hämmeldama" ja "kimbatusse viima". Kui neile tõlgetele mõelda, siis neil on kõigil kolmel erinev tähendus. Polygon Teatri värskeimale lavaloole ongi just see võõrkeelseks jäetud "perplex" täiuslik pealkiri, sest sisulises mõttes tegelased nii kimbutavad teineteist, pea kõikides lühilugudes või õigem oleks vist öelda - stseenides - hämmeldavad teineteist ning korduvalt ja nii tahtlikult kui ka tahtmatult viivad teineteist kimbatusse. Ja kõigele lisaks on lugu (õigem oleks öelda "lood") ise mingis mõttes ka keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte kohe lihtsalt arusaadav.
Kui tervikule tagasi mõelda, võis Saksa teatrimees Marius von Mayenburg vabalt teha nimekirja maailmas veel ikka valitsevatest teemadest, mis inimesi hämmeldavad, viivad kimbatusse või kimbutavad ja pannud need sobivas järjekorras ritta ning ehitanud nende ümber voolava loo, justkui teekonna, et need kõik järgemööda üle vaadata. Alates naiste ja meestevahelistest suhetest ja/või suhete purunemistest, võõrtööjõust ja seeläbi immigrantidest, inimeste alandamistest, ja jumaldamistest, alasti olemisest ja selle mõjust ümbritsevatele inimestele, natsidest, homoseksualismist, lapse kamandamisest, alkoholijoomisest ja eks mõnede jaoks ole ka kostüümipeod ja karnevalid selline kimbatusse viiv olukord, eriti kui mõni arvab ise, et näeb millegi- või kellegimoodi välja, olemata seda, ent sinul tuleb sellest hoolimata viisakalt ära arvata, kelle või millega on tegu...
Ent voolav lugu ei ole iseenesest mõistetavalt voolavalt lavastatav, kuid Tamur Tohver on saanud sellega suurepäraselt hakkama. Fookuses olevate tegelaste vahetumine, stseenide ja tabuteemade absurdi-ilutulestik toimub 2 tundi jutti nii sujuvalt, et kusagilt ei paista ei traagelniite ega isegi tuledega kustutamisega stseenide katkestusi, et tihedalt vahelduvate lugude ja teiste või uute tegelastega ühest olukorrast teise edasi minna. Kõik on voolavuses, kõik järgneb sujuvalt või tihti isegi kasvab lahedalt eelmisest välja.
See aga ei tähenda seda, et loos endas poleks U-pöördeid, kurve, plahvatusi, täielikku pimedust ja suurt valgustatust. Kui aus olla, siis üks üllatus ajab pidevalt teist taga ja mõni küsimärk visatakse juba üsna alguses õhku, mis saab vastuse alles lõpus... Polygon Teater väga tihti uute tükkidega välja ei tule ja tundub, et kui midagi valitakse, siis ikka midagi erilist ja kahtlemata huvitavat.
Nagu muusikas on suurte rahadega kombineeritud pop-lood, mida raadiod käiavad söögi alla ja söögi peale ja siis on indie-muusika, mille omamoodi väärtuseks on see, et kõik ei ole klants ja lakiga vastu pead silutud siledate poiste ja tüdrukute justkui masinliku täpsusega paikapandud noodid, nii võiks võrrelda ka suuri eelarvelisi ja pikalt mängukavades hoitavate tükkidega "pop"-repertuaariteatreid "indie"-Polygoniga, kes käib oma rada ja teeb kõik oma asjad hingega ning mitte sellest johtuvalt, et pakkuda oleks kõigile midagi. Kunstilises mõttes saab sedasi olla enda vastu ausam ja teha ainult väärt kraami, millesse eranditult ise usud ja tegelikult ka teha tahad. Ja see "hingega tegemine" ei jää ju publikule ka märkamatuks. Ehtsad asjad võluvad ja annavad elamuse. Nad on vahetumad ja panevad ka ajurakud tööle.
Teisalt oli see tükk nagu pusle. Tükk tüki haaval tekkis tervikpilt, kuigi kõik esialgu väga otseses seoses ei tundunudki olevat. Hetkeksi ei muutunud tükk labaseks, ega isegi mitte tobenaljakaks, nagu tavaliselt selliste lugudega on, kus tõsiste teemade üle ja nendega nalja tahetakse teha. Kõik jäi maitsekuse piiridesse, kuigi päris mitme kahtlase teemaga kurameeritigi.
Näitlejatööd, nagu lugu ise on samuti huvitavad. Ma olen pärast Mait Jooritsa kooliaegseid töid leidnud tema mängus harva midagi uut ja huvitavat. See šabloon, millega ta oma rolle on teinud, sellega sain tema baka-lavastustest peale tuttavaks, ehk enda meelest hammustasin tema stiili läbi ja minule see maitses peaaegu alati sarnaselt. Ja korraga siin on ta uue lavastajaga koostöös, täiesti teises trupis ja ma ei näe enam selle vana šablooni järgi tehtud rolli. Korraga on ta järsku minu jaoks kogu trupi huvitavaim näitleja, temas on tugev elektrit täis pinge sees (see tegelikult on olnud ka tema varasemates rollides, ent siin see ei mõju enam ülemängimise, ega ülepingutamisega ega tuttavlikult Maitjooritsalikuna). Mitmetest läbivalt temaga rollist rolli kaasas käivatest olemusikest maskidest on ta end täiesti välja mänginud Perplexi erinevates tegelastes. Siiralt loodan, et see siinne rollide kavalkaad pole mitte erand, vaid Mait ongi vanast kramplikkusest lahti saanud ja šablooni lõhkunud ja minema visanud või lihtsalt sellest välja kasvanud. Igatahes täiesti uus lähenemine ja uus hingamine temalt minu meelest. Wow!
Elina Purde mäng on seevastu sobinud minu keemiaga juba enam vähem tema teatrikooli tükkidest saadik. See mingis mõttes avatus ja julgus (või mitte otseselt julgus, aga ma ei leia paremat sõna siia hetkel) aitab tal rollid muuta elavaks, ehtsaks ja seeläbi usutavaks ning huviga jälgitavaks. Tal on ajaga veel tekkinud hea sisetunne tempo liigutamiseks kiirest aeglaseks ja vastupidi. Anda ja võtta tähelepanu (mis võib-olla kunagi alguses polnudki ta tugevamaid külgi, aga seda selgemini praegu märgatav).
Ragne Veensalu olen saanud laval näha võrdlemisi vähe pärast tema kooliaegseid töid, kuid juba kooliajal tehtud rollidega ja üldse oma tugevate karakteritega kursusel oli ta tähelepanuväärselt huvitav. Kuid huvitav nii siin lavastuses kui varem pigem just sellepärast, et minule tema mängustiil meeldib.
Kõige vähem haakusin ma Roland Laose mänguga. Ma arvan, et tema rollilähenemised teatrikoolis ja hiljem Draamateatris ning ka Vaba Lava tükkides on olnud kõik sarnase sisemise põlemisega. Kõik on puhtalt ära mängitud, aga puudu on just see eelnevalt kirjeldatud "indie"-faktor, mille PolygonTeatri võrdluses suurte repertuaariteatritega tõin. Roland mängib küll ära ilmselt mistahes karakteri, nagu ka Perplexis, ent see miski tunnetus või konks või karedus, mis haagiks mind tema karakterit huviga jälgima, see on puudu. Ta on liiga sile. Liiga kala vees, liiga märkamatu. Teeb ära, aga ei puuduta. Samas hääl ja materjal on mehes olemas. Võib-olla see tuleb katsetades, mängides, tüpaaživastastest julgustükkidest. Ma ei saa aru, kas ta on liiga siiras, sellisel juhul temast pole midagi huvitavat leida ja seda ma ei usu, vaid pigem on mul tunne, et ta ei ole päriselt lahti. Kas ta ei lähe lõpuni välja või on vaja, et aeg ja elukogemus kriimustaks, karmistaks tooks sooni sisse. Ma ei tea, kas ma oskan seda paremini seletada, mida ma öelda tahan. Ta pole kunagi ebameeldiv, et ei tahaks näha midagi kui tema peaks mängima, aga siiani ma ei tunneta ka, et tema pärast midagi vaatama läheks. Variant on muidugi, et mina vaatajana pean kasvama, et saada aru tema mängunüanssidest.
Neli näitlejat tegelikult mängivad terve trobikonna tegelasi. Vahepeal ka tervet tükki läbivate tegelastena uuesti lavale tulles, muutis ka see virrvarr omakorda kogu lugu põnevamaks. Eriti kuna isegi karakterite muutudes nimed jäid samaks... absurd, eksju! Aga täiesti okei, sest tegemist oligi absurdiga :)
Kui võtta, mis tegelased minu jaoks kõige huvitavamad olid, siis esimesena meenuvad kohe "nats", jonniv laps ja enda meelest täiesti arusaadavas "põhjamaises" kostüümis teemaõhtule saabunud tütarlaps :)
Lavakujunduslikult väga palju kunstnikutööle rõhku pole pandud, ei tea kas mastaabilt tegelikult üsna suure lava tühjus ja seal tegutsevad 4 näitlejat said tänu sellele rohkem tähelepanu ning justkui euroalustele ehitatud voodi, mille sügavamat tähendust transpordist ja kaupade vedudest ma otsima ei hakkaks. Lihtsalt kuidagi sinna alla peidetud prügiga moodustas vajaliku terviku ja vajadusel sai natuke seda ka ümber kombineerida. Kogu kujundus või selle vähesus veelgi rõhutas indielikkuse tunnetust.
Live-helinduse eest hoolitses Mart Soo, kes lisaks muusikale tõesti tekitas ka huvitavaid ja lavastust täiendavaid helisid. Lisaks oli kaasatud koreograafina Siim Tõniste. Füüsilisust ja liikumiskombinatsioone oli ju küll tükis... või siis see kuidas Roland Laos liikus saunalinaga osavalt nii, et õiged kohad jääks kaetuks... tantse või erilist akrobaatikat igatahes ma tähele ei pannud :)
Hinnang: 4 (Tamur Tohveril on "nina" hea materjali peale ja tänu sellele võib Polygoni uusi lavastusi alati huviga oodata. Lavastuslikult põnevaid keerdkäike ning üllatusi pakkuv 2-tunnine teekond läbi absurdsete inimloomariigi suhete siirude ja viirude. Ainult, et seekord ka päris mitmel korral nõelaga pistes... Aga me inimesed olemegi ju kummalised loomad ning kõikvõimalikud asjad hämmeldavad või kimbutavad meid. Ja päris mitmed asjad, olukorrad ja teised "loomad" viivad meid ka kimbatusse. Sest pea miski pole ju ainuüksi meie kontrolli all... isegi me ise oleme oma elu-olukordade, kasvatuse ja käitumismallide orjad. Ja täpselt nii perpleksne nagu elu, nõnda saame "huvitavamaid" kurioosiume näha ka selles tükis nö. luubi all. Igav ei hakka hetkeksi, aga saab hämmelduda, kahtlemata ja korduvalt)
PS. kui on ilm jahe, pange end soojemalt riidesse... alati saab vähemaks võtta. On mõnusam tükile keskenduda ja pole ju vaja, et ilm muudaks olemise veelgi perpleksemaks :)
(sealt on päris ka siinsed fotod):
Marius von Mayenburg
PERPLEX
Elina Purde (Pähklimägi), Ragne Veensalu, Roland Laos, Mait Joorits, Mart Soo
Lavastaja: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Ellen-Alice Hasselbach
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mart Soo
Valgus: Tamur Tohver, Aleksander Erstu
Eva ja Robert naasevad puhkuselt. Majas on miski häirivalt teisiti. Tuled ei sütti, potilill on uus. Kelle elamusse üldse nad sattusid? Puhkuse ajaks elamise eest hoolitsema palutud peresõbrad Judith ja Sebastian tõstavadki nad välja, kuulutades elamise omaks. Algab sekelduste rada, kus pole võimalik saada selgust, kes keda üle trumpab. Teenijal lastakse surra, ilma et ta viilugi aprikoosi saaks, positsiooniga intelligendid ei kaota pead elektriarve üle näägeldes, samal ajal kui alaväärsed lihtinimesed Platonit, Darwinit ja Nietzschet tsiteerides elu mõtet leida püüavad… multiplexne perplex. Vägisi meenub Luarvik Luarvik, kes ise endale peale tuli, kuni Robert loo lõpus avab paki- mis muudab kõik…
Lavastus käsitleb koomilise võimendatud identiteedimuutuse läbi ühest küljest kaasaegse inimese sisemist ja välimist kahepaiksust, multipidetust. Selle käigus tehakse tiir peale erinevatele nähtustele- hoolimatus, uudishimu, võimuiha, hirm, armastus, seksuaalsus, aga ka inimeste toimetulek, suhe ja positsioon ühiskonnas.
Tegemist on maailmas paljulavastatud universaalse tekstiga, mis kajastades põnevaid suhteid ja tõsist sõnumit, teeb lõbusaid vormi- ja sisuhüppeid. Tegelikkus ja näivus, juhuse osakaal elusündmustes, mäng identiteedimuutustega ja pidevalt muutuva reaalsusega, mille käigus nelja protagonisti tegelik ja varjatud maailm rollide vahetumisega üksipulgi lahti ja kokku keritakse. Koomiline absurd, mis tõmbab vaiba jalge alt. Kuid teeb hellaks.
See on lugu sallivusest, teineteisega arvestamisest. Perplex on pidev identiteedi vahetamine – sama, mida teevad näitlejad õhtust õhtusse, aga tegelikult me kõik. Kõlab nagu diagnoos? Vahelduvad perspektiivid, hetked põimuvad üksteisesse. Midagi ei ole enam kindlat, väärtused ei kehti: millest kinni hoida, mida minna lasta? Hetk tagasi veensin sind mind usaldama ja kohe teen kannapöörde- reetes kõik, kaasaarvatud iseennast. Mis on püsiv?
Marius von Mayenburg, sünd. 1972, on saksa edukamaid kaasaegseid näitekirjanikke ja lavastajaid. Näidendi esmalavastus toimus 2010. Näidend on tõlgitud üle 30sse keelde ja lavastatud paljudes välisriikides.
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mart Soo
Valgus: Tamur Tohver, Aleksander Erstu
Tõlkija: Liis Kolle
Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver
Esietendus 27. aprillil 2017
Etenduse pikkus 1 tund 55 minutit.
Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver
Esietendus 27. aprillil 2017
Etenduse pikkus 1 tund 55 minutit.
Eva ja Robert naasevad puhkuselt. Majas on miski häirivalt teisiti. Tuled ei sütti, potilill on uus. Kelle elamusse üldse nad sattusid? Puhkuse ajaks elamise eest hoolitsema palutud peresõbrad Judith ja Sebastian tõstavadki nad välja, kuulutades elamise omaks. Algab sekelduste rada, kus pole võimalik saada selgust, kes keda üle trumpab. Teenijal lastakse surra, ilma et ta viilugi aprikoosi saaks, positsiooniga intelligendid ei kaota pead elektriarve üle näägeldes, samal ajal kui alaväärsed lihtinimesed Platonit, Darwinit ja Nietzschet tsiteerides elu mõtet leida püüavad… multiplexne perplex. Vägisi meenub Luarvik Luarvik, kes ise endale peale tuli, kuni Robert loo lõpus avab paki- mis muudab kõik…
Lavastus käsitleb koomilise võimendatud identiteedimuutuse läbi ühest küljest kaasaegse inimese sisemist ja välimist kahepaiksust, multipidetust. Selle käigus tehakse tiir peale erinevatele nähtustele- hoolimatus, uudishimu, võimuiha, hirm, armastus, seksuaalsus, aga ka inimeste toimetulek, suhe ja positsioon ühiskonnas.
Tegemist on maailmas paljulavastatud universaalse tekstiga, mis kajastades põnevaid suhteid ja tõsist sõnumit, teeb lõbusaid vormi- ja sisuhüppeid. Tegelikkus ja näivus, juhuse osakaal elusündmustes, mäng identiteedimuutustega ja pidevalt muutuva reaalsusega, mille käigus nelja protagonisti tegelik ja varjatud maailm rollide vahetumisega üksipulgi lahti ja kokku keritakse. Koomiline absurd, mis tõmbab vaiba jalge alt. Kuid teeb hellaks.
See on lugu sallivusest, teineteisega arvestamisest. Perplex on pidev identiteedi vahetamine – sama, mida teevad näitlejad õhtust õhtusse, aga tegelikult me kõik. Kõlab nagu diagnoos? Vahelduvad perspektiivid, hetked põimuvad üksteisesse. Midagi ei ole enam kindlat, väärtused ei kehti: millest kinni hoida, mida minna lasta? Hetk tagasi veensin sind mind usaldama ja kohe teen kannapöörde- reetes kõik, kaasaarvatud iseennast. Mis on püsiv?
Marius von Mayenburg, sünd. 1972, on saksa edukamaid kaasaegseid näitekirjanikke ja lavastajaid. Näidendi esmalavastus toimus 2010. Näidend on tõlgitud üle 30sse keelde ja lavastatud paljudes välisriikides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar